Centesimus annus

PAAVST JOHANNES PAULUS II
APOSTELLIK RINGKIRI

CENTESIMUS ANNUS

Kiriku sotsiaaldoktriinist
Rerum Novarum’i sajanda aastapäeva puhul
1. mail 1991

(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel)

Austatud vennad, armsad pojad ja tütred,
apostellik tervitus ja õnnistus teile!

 

SISSEJUHATUS

1. Sajas aastapäev, mis tänavu möödub minu eelkäija, auväärse Leo XIII, sõnadega Rerum novarum algava entsüklika avaldamisest, [1] on suure tähtsusega sündmus nii kogu Kiriku ajaloo kui ka minu pontifikaadi praegusel etapil. See entsüklika on silma paistnud eriti selle poolest, et seda on korduvalt meelde tuletatud paavstide pidulikes dokumentides alates selle väljaandmise neljakümnendast aastapäevast kuni üheksakümnendani. Võib öelda, et Rerum novarumi teed läbi ajaloo tähistavad teised dokumendid, mis on juhtinud selle tähelepanu ning seda ühtlasi ka ajakohastanud. [2]

Toimides nõnda ka entsüklika sajanda aastapäeva puhul paljude piiskoppide, kiriklike institutsioonide, akadeemiliste uurimiskeskuste, ettevõtjate ja tööliste, kas enese või ühingute nimel esitatud palvel, tahaksin ma kõigepealt väljendada tänu, mida kogu Kirik võlgneb suurele paavstile tema “surematu dokumendi” eest. [3] Ma tahaksin ühtlasi näidata, et sellest juurest kerkiv külluslikelumahl ei ole aastatega otsa lõppenud, vaid on vastupidi, muutunud veelgi ohtramaks. Sellest annavad tunnistust need mitmesugused algatused, mis eelnesid sellele tähtpäevale, kaasnevad sellega ja järgnevad sellele, korraldatuna piiskoppide konverentside, rahvusvaheliste organisatsioonide, ülikoolide ja akadeemiliste institutsioonide, ametiliitude ja paljude teiste organisatsioonide ning üksikisikute poolt maailma erinevais paigus.

2. Käesolev entsüklika osaleb neis pidustustes, tänades Jumalat, kellelt tuleb “kõik hea and ja kõik täiuslik annetus” (Jk 1,17), selle eest, et saja aasta eest Peetruse Aujärjelt lähtunud dokumenti on kasutatud nii palju hea tegemiseks Kirikus ja maailmas ja nii ohtra valguse levitamiseks. Pidagem siinkohal meeles nii paavst Leo XIII entsüklikat kui ka neid minu eelkäijate entsüklikaid ja teisi dokumente, mis on oluliselt kaasa aidanud viimase hoidmisel aktuaalse ja tegusana aegade keerises, moodustades selle, mida on hiljem hakatud nimetama “sotsiaaldoktriiniks” või “sotsiaalõpetuseks” või ka “Kiriku sotsiaalseks magisteeriumiks”.

Antud doktriini tähtsusele osutavad juba need kaks entsüklikat, mis ma oma pontifikaadi ajal olen avaldanud: nimelt Laborem exercens inimese tööst ja Sollicitudo rei socialis inimeste ja rahvaste arengu aktuaalsetest probleemidest. [4]

3. Pannes nüüd ette lugeda uuesti üle Leo XIII entsüklika, kutsun ma “tagasi vaatama” tekstile enesele, et taasavastada seal töölisküsimuse lahendamiseks formuleeritud põhitõdede rikkus. Kuid ma ärgitan ka “ringi vaatama uutele asjadele”, mis meid ümbritsevad ja millest me oleme nii öelda läbi imbunud, mis on tihtipeale väga erinevad nendest “uutest asjadest”, mis iseloomustasid möödunud sajandi viimast aastakümmet. Ja lõpuks kutsun ma “vaatama tulevikku”, kus aimdub juba kolmas kristlik aastatuhat, täis tundmatust, aga ka lubadusi. See tundmatus ja need lubadused esitavad väljakutse meie kujutlusvõimele ja loovusele ning õhutavad meis, “ainsa õpetaja – Kristuse – õpilastes (Mt 23,8), vastutust näidata “teed”, tunnistada “tõde” ja vahendada “elu”, mis on Tema Ise (vt. Jh 14,6).

Sel moel mitte ainult, et saab taas kinnitust selle doktriini püsiv väärtus, vaid ilmutab end ka Kiriku Traditsiooni tõeline sisu, mis üha elava ja viljakana kerkib alusele, mille panid meie isad usu poolest ja iseäranis sellele alusele, mille “apostlid on Kirikule edasi andnud” [5] Jeesuse Kristuse nimel, kelle kõrvale “teist alust ei või keegi panna”. (1 Ko 3,11)

Leo XIII tegeles selle probleemiga manitsetuna enese kui Peetruse järeltulija missiooni äratundmisest ja sama äratundmine ajendab täna tema järeltulijat. Nagu teda, ja nagu paavste enne ja pärast teda, inspireerib ka mind evangeelne kujund Taevariigi õpilaseks saanud kirjatundjast, kelle kohta Issand ütleb, et ta on “majaisanda sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana”. (Mt 13,52) Kiriku Traditsioon ongi see külluslik vara, mis sisaldab “vana”, katkematult vastu võetut ning edasi antut, ja mis võimaldab interpreteerida “uut”, mille keskel kulgeb Kiriku ja maailma elu.

Selle uue hulka, mis Traditsiooni lülitudes saab vanaks ning lisab võimalusi ja materjali nii Traditsiooni enese kui ka usuelu rikastamiseks, kuulub nende loendamatute inimeste viljakas tegevus, kes, saades innustust Kiriku sotsiaalmagisteeriumist, püüavad seda järgida, täites oma kohust maailmas. Tegutsedes üksinda või ühinedes erineval moel gruppidesse, ühingutesse ja organisatsioonidesse, moodustavad nad suure liikumise inimese ja tema väärikuse kaitseks: see on ajaloo heitlikes sündmustes olulisel määral aidanud ehitada õiglasemat ühiskonda või vähemalt takistada ja vähendada ebaõiglust.

Käesolev entsüklika püüab heita valgust Leo XIII poolt kuulutatud põhimõtete viljakusele; need põhimõtted kuuluvad Kiriku doktriinipärandisse ja kannavad seega Kiriku õpetuslikku autoriteeti. Ent karjasekohustus sunnib mindpakkuma ka mõningate äsjaste ajaloosündmuste analüüsi. On ütlematagi selge, et sündmuste käigu tähelepanelik jälgimine evangeliseerimise uute vajaduste selgitamiseks kuulub hingekarjase kohustuste hulka. Ometi ei ole sellise analüüsi eesmärgiks anda lõplikku hinnangut, sest oma loomult ei kuulu selline hindamine magisteeriumi otsestesse raamidesse.

I PEATÜKK

RERUM NOVARUMI PÕHIJOONED

4. Eelmise sajandi lõpul leidis Kirik end vastamisi ajaloolise protsessiga, mis kestis juba mõnda aega, kuid mis just siis jõudis kriitilisse punkti. Seda protsessi määravaks teguriks oli kogum poliitika-, majandus- ja sotsiaalvallas, aga samuti teaduse ja tehnika alal aset leidnud radikaalseid muutusi, rääkimata valitsevate ideoloogiate mitmkülgsest mõjust. Poliitikas oli nende muutuste tulemuseksuus arusaam ühiskonnast ja riigist ning järelikult ka võimust. Traditsiooniline ühiskond kadus ja kujunema hakkas teine, täidetud lootusega uutele vabadustele ent samuti uute ebaõigluse ja orjastamisohtudega.

Majandusvallas, kus said kokku teaduslikud avastused ja nende praktilised rakendused, oli järkjärgult jõutud uute tootmisstruktuurideni. Oli tekkinuduus omandivorm – kapital, ja uus töövorm – palgatöö, mida iseloomustas tootmise jäik rütm, mis ei pööranud vajalikku tähelepanu soole, vanusele ega perekonnaseisule ja mida määras ainuüksi kasumit suurendav efektiivsus.

Sel moel sai töö kaubaks, mida võis turul vabalt osta ja müüa ning mille hind määrati ainuüksi nõudmise ja pakkumise seadusega võtmata arvesse inimese ja tema perekonna äraelamiseks vajalikku elatusmiinimumi. Enamgi veel, tööline ei olnud isegi selles kindel, kas ta saab “oma kaupa” müüa; ta oli pidevalt tööpuuduse ohus, mis sotsiaalsete tagatiste puudumisel tähendas riski surra nälga.

Selle muutuse tagajärjeks oli ühiskonna jagunemine “kaheks, teineteisest sügava kuristikuga eraldatud klassiks”. [6] See olukord lisandus ulatuslikele muutustele poliitilises korras. Nii püüdis tollal valitsev poliitiline teooria edendada täielikku majanduslikku vabadust kas vastavate seaduste abil või siis vastupidi, teadlikult igasugusest vahelesegamisest loobumise teel. Samal ajal hakkas organiseeritud ja sageli vägivaldsel kujul ilmnema teine omandi- ja majanduselu kontseptsioon, mis taotles uut poliitilist ja sotsiaalset korraldust.

Selle vastasseisu kõrgpunktis, kui juba selgesti ilmnesid laialt levinud äärmine sotsiaalne ebaõiglus ja revolutsioonioht, mida toetasid tollal “sotsialistlikeks” nimetatud ideed, sekkus Leo XIII oma autoriteedi toel, avaldades esmakordselt tööliste olukorda süsteemipäraselt käsitleva dokumendi. Antud entsüklikale olid eelnenud mõned, pigem poliitilisi õpetusi käsitlevad dokumendid ja talle järgnesid veel mitmed. [7] Selles kontekstis tuleb eriliselt meenutada entsüklikat Libertas praestantissimum, milles pööratakse tähelepanu inimvabaduse ja tõe vahelisele olemuslikule seosele, mis on nii tugev, et vabadus, keeldudes end sidumast tõega, langeks meelevaldsusesse ja alistuks lõpuks kõige madalamatele kirgedele ning hävitaks end ise. Kust mujalt tulevad kõik need pahed, millele Rerum novarum tahab vastu seista, kui mitte vabadusest, mis majandusliku ja sotsiaalse tegevuse vallas eemaldub tõest inimese kohta?

Peale selle lähtus paavst oma eelkäijate õpetusest nagu ka arvukatest piiskoplikest dokumentidest, ilmikute poolt läbiviidud teadusuuringutest, katoliiklike liikumiste ja ühingute töödest ning Kiriku elu XIX sajandi teisel poolel märkinud praktilistest saavutustest sotsiaalvallas.

5. “Uued asjad”, millele paavst tähelepanu juhtis, olid kõike muud kui positiivsed. Entsüklika esimeses lõigus kirjeldab ta “uusi asju” (“res novas”, millest tuleneb ka pealkiri Rerum novarum) vaieldamatult karmide sõnadega: emphUute asjade ihaldamine, mis, olles kord lõkkele löönud, juba pikemat aega rahvaid rahutuks teeb, tõi enesega lõpuks kaasamuudatustejanu kandumise poliitikast viimasega tihedalt seotud majandusvalda. Tööstuse ja uute edasiliikumisviiside tõepoolest enneolematu areng, peremeeste ja tööliste vaheliste suhete teisenemine, rikkuse kuhjumine väheste kätte ja rahvahulkade viletsus; nii tööliste suurem enesekindlus kui ka nende tihedam ühinemine, ning lisaks kommete laostumine, viisid konflikti plahvatamiseni. [8]

Seega seisid Leo XIII ja koos temaga Kirik ning tsiviilühiskond konfliktist lõhestatud ühiskonna ees. Kokkupõrge oli seda teravam ja julmem, et puudusid igasugused reeglid ja normid selle reguleerimiseks. See oli konflikt kapitali ja töö vahel ehk – nagu seda nimetas entsüklika – “töölisküsimus”, ning just selle kohta ei kartnud paavst tol ajal rangeimate sõnadega oma seisukohta avaldada. Siinkohal tuleb mõelda eelkõige sellele, mida pakub entsüklika meie aja jaoks. Silmitsi konfliktiga, mis vastandas inimesed üksteisele nagu “hundid”, seades ohtu ühtede elatusvahendid ja asetades teised ülimasse küllusesse, ei kõhelnud Leo XIII oma kohuses vahele astuda ja seda oma “apostelliku ameti” toel, [9] see tähendab Jeesuselt Kristuselt endalt saadud missiooni toel “hoida lambaid ja tallekesi” (vt. Jn 21,15-17) ning “siduda ja lahti päästa maa peal” taevariigi tarvis (vt. Mt 16,19). Kahtlemata tahtis ta taastada rahu, samuti ei saa tänapäevane lugeja mitte märgata klassivõitluse hukkamõistu, mida ta selgesti väljendas. [10] Kuid ta oli täiesti teadlik sellest, et rahu saab rajaneda vaid õigluse vundamendil: entsüklika peamiseks sisuks oligi avalikult kuulutada õigluse põhitingimusi oma aja majanduslikus ja sotsiaalses kontekstis. [11]

Sel moel andis Leo XIII, astudes oma eelkäijate jälgedes, Kiriku jaoks püsiva väärtusega eeskuju. Tõepoolest, Kirikul on, mida öelda teatud olukordade, nii individuaalsete kui ühiskondlike, nii rahvuslike kui rahvusvaheliste kohta. Ta esitab nende kohta põhjendatud doktriini, corpuse, mis võimaldab tal analüüsida sotsiaalset tegelikkust, anda sellele hinnang ning osutada suunad sellest tulenevate probleemide lahendamiseks.

Leo XIII ajal polnud selline arusaam Kiriku õigustest ja kohustustest kaugeltki üldtunnustatud. Nimelt valitses kaks hoiakut: üks oli suunatud selle maailma ja selle elu poole, mille suhtes usk pidi võõraks jääma; teine oli suunatud ainuüksi sealpoolsele pääsemisele ning ei valgustanud ega suunanud maapealset olemist. Just siis andis paavsti seisukohavõtt Rerum novarumi avaldamisega Kirikule justkui “kodanikuõiguse” inimeste ja riikide avaliku elu muutlikes oludes ja see on hiljem üha enam kinnitust leidnud. Sotsiaaldoktriini õpetamine ja levitamine kuulub tõepoolest Kiriku evangeliseerimismissiooni ja on kristliku sõnumi osa, sest see doktriin toob esile antud sõnumi otsesed järeldused ühiskonnaelu jaoks ning paigutab ka igapäevase töö ja sellega seotud võitluse õigluse eest Lunastaja Kristuse tunnistamise konteksti. Ühtlasi andis see ka lähtekoha ühtsuse ja rahu saavutamiseks majandus- ja sotsiaalvallas paratamatult esilekerkivate konfliktide puhul. Sel moel osutub võimalikuks, et elatakse uutes oludes, alandamata inimese transtsendentset väärikust iseeneses või oma vastastes ja suunatakse need olud õiglaste lahenduste poole.

Nüüd aga, sada aastat hiljem, pakub sellise orientatsiooni püsivus mullegi võimaluse anda oma panus “kristliku sotsiaaldoktriini” väljatöötamisse. “Uus evangeliseerimine”, mida kaasaegne maailm hädasti vajab ja mille tähtsust ma olen korduvalt rõhutanud, peab üheks oma esmastest ülesannetest pidama Kiriku sotsiaaldoktriinikuulutamist, mis sobib ka nüüd, niisamuti kui Leo XIII ajal, näitama õiget teed, mida mööda astuda vastu kaasaja väljakutsetele, samal ajal kui ideoloogiad iga päevaga üha enam oma mainet kaotavad. Samuti nagu tegi paavst Leo XIII, tuleb ka praegu korrata, et ei ole sotsiaalse küsimuse lahendust väljaspool evangeeliumi, seevastu aga võivad “uued asjad” leida evangeeliumis oma tõelise asendi ja õiglase moraalse positsiooni.

6. Asudes selgitama kapitali ja töö vahel tekkinud konflikti, kinnitas Leo XIII töötajate põhiõigusi. Seepärast on tema teksti lugemise võtmekstöötaja väärikus kui selline ja samuti töö väärikus, mis on määratletud järgnevalt: “See tähendab tegutseda, pingutada ennast asjade hankimiseks, mis on hädavajalikud elu mitmesuguste tarvete rahuldamiseks ja eelkõige enese alalhoiuks”. [12] Paavst kvalifitseerib töö “isiklikuks”, kuivõrd “tööjõud on inimesest lahutamatu ja kuulub täielikult sellele, kes teda kasutab ja kelle hüveks ta on määratud.” [13] Seega kuulub töö iga inimese kutsumusse; inimene ju väljendab ja teostab end oma töö kaudu. Ühtlasi on tööl ka “sotsiaalne” mõõde oma tiheda seose tõttu ühelt poolt perekonnaga, teisalt aga üldiste hüvedega, sest “on vaieldamatu tõde, et ei kusagilt mujalt kui töötajate tööst tekib riikide rikkus”. [14] Need on teemad, mis ma ette võtsin ja mida ma lahkasin entsüklikasLaborem exercens. [15]

Teine oluline põhimõte on kahtlemata üksikisikutele antud õigus eraomandile. [16] Maht ise, mis sellele õigusele entsüklikas pühendatakse, näitab kuivõrd oluliseks seda on peetud. Kahtlemata on paavst täiesti teadlik sellest, et eraomand ei ole absoluutne väärtus ja ta ei viivita kuulutamast teatud täiendavaid põhimõtteid nagumaapealsete hüvede üldise otstarbe põhimõte. [17]

Teisalt on muidugi õige, et eraomandi vorm, mida ta eelkõige silmas peab, on maaomand. [18] Ent see ei takista põhjendustel, mis on esitatud eraomandi kaitseks, st. selleks, et kinnitada õigust omada kõike vajalikku isiklikuks ja oma perekonna arenguks – milline ka poleks selle õiguse konkreetne kuju – säilitamast oma jõudu ka tänapäeval.

Seda tuleb taas kinnitada nii neid muutusi silmas pidades, mida me näeme toimunud olevat süsteemides, kus valitses tootmisvahendite kollektiivne omand, ent pidades silmas ka kasvavaid vaesusilminguid või täpsemalt takistusi eraomandile, mis ilmnevad nii paljudes maailma piirkondades, kaasaarvatud need alad, kus valitsevad eraomandiõiguse oma aluseks kuulutanud süsteemid. Nimetatud muudatuste ja vaesuse visa kestmise tõttu osutub vajalikuks kogu probleemi sügavam analüüs, mis järgneb allpool.

7. Tihedas seoses õigusega omandile kinnitab Leo XIII entsüklika ka teisi õigusi, mis on inimesele omased ja millest teda ei saa ilma jätta. Nende seas paistab silma, nii mahult kui ka tähtsuselt, mis paavst sellele omistab, õigus, mille kohaselt “inimesel on voli astuda eraühingutesse”, mis on mõistagi “loomulik õigus” ja mis tähendab kahtlemata ka õigust rajada nii tööandjate ja töötajate kui ka ainult töötajate ühendusi. [19] Siin ongi põhjus, miks Kirik kaitseb ja kiidab heaks töötajate ametiliitude loomise, mida enamasti nimetatakse ametiühinguks; loomulikult teeb ta seda mitte mingite eelarvamuste ega klassivaimu või -positsiooni soosimise tõttu, vaid sellepärast, et liitumine on inimese sünnipärane “loomulik õigus” ja eelneb seetõttu tema poliitilisele lülitumisele ühiskonda. Tõepoolest, “riik on seatud loomulikke õigusi kaitsma, mitte hävitama, ning kui riik hakkab töötajate ühinemist takistama satub ta otsekohe vastuollu iseendaga.” [20]

Koos selle õigusega, mille paavst – olgu seda rõhutatud – avalikult omistas töölistele ehk tema sõnu kasutades “proletaarlastele”, kinnitati samasuguse selgusega ka õigust “tööaja piiramisele”, õigust puhkepausidele ning õigust laste erinevuse ja naissoo väärikuse arvestamisele töö iseloomu ja kestvuse osas. [21]

Kui mõelda veel selle üle, mida räägib ajalugu seaduslikest või vähemalt seadusega vähimalgi määral keelamata – kuivõrd asi puudutab lepinguid – töösuhetest, ilma igasuguse garantiita tööaja pikkuse ja hügieenitingimuste osas töökohtadel ning töösoovijate vanust ja sugu üldse arvestamata, mõistame suurepäraselt paavsti järgnevate sõnade raskust. “Nõuda tööd, mis nüristab ülemäärase pingutuse tõttu vaimu ja viib ka keha täieliku kurnatuseni” kirjutas ta, “ei luba ei õiglus ega inimlikkus.” Ning samuti kirjeldades hoolikalt lepingut, milles “töösuhted” omandaksid oma tõelise tähenduse, kinnitab ta: “Kõigis kohustustes, milles peremehed ja töölised vastastikku kokku lepivad, sisaldub alati kas kirjapandult või vaikimisi tingimus, et mõlemale soole tagatakse puhkus “sedavõrd, et inimestel taastuks töös kulutatud jõud” ning lõpuks teeb ta kokkuvõtte: “Sest teisiti kokku leppida oleks ebamoraalne.” [22]

8. Vahetult pärast seda tuletab paavst meelde töölise kui isiku teist õigust. Nimelt õigust saada “õiglast palka”, mida ei saa mingil juhul lubada määrata “vaba kokkuleppega, nii et tööandja, olles maksnud kokkulepitud palga, on justkui täitnud oma kohustuse ega näi midagi rohkem võlgnevat.” [23] Riigil – öeldi tol ajal – ei ole lubatud sekkuda taoliste lepingute sõlmimisse, muidu kui ainult valvates selle täitmise üle, mis on kirja pandud kokkuleppe sõnades. Selline, puhtalt pragmaatiline ja järjekindlast individualismist kantud arusaam peremeeste ja tööliste vahelistest suhetest pälvib entsüklikas karmi kriitika, kuna see on vastuolus töö kahese loomusega; on ta ju olemuselt nii subjektiivne kui ka paratamatu. Sest, kui töö subjektiivse nähtusena kuulub isiku poolt oma võimete ja jõudude vaba kasutuse sfääri, siis paratamatuna on töö tingitud igaühe karmist kohusest “ellu jääda”. Paavst teeb kokkuvõtte: “Sellest tuleneb paratamatult õigus eluks vajalike asjade omandamisele ja vaesed saavad neid muretseda ainult oma töö eest saadud tasust.” [24]

Töötasust peab piisama töölise ja tema perekonna elatamiseks. “Kui tööline vajaduse sunnil või ajendatuna suurema viletsuse kartusest nõustub raskemate tingimustega, mis tuleb, isegi neist teadlik olles, vastu võtta, kuivõrd need surub talle peale peremees või tööandja, tähendab see kannatada vägivalla all, mille vastu protesteerib õiglus.” [25]

Oh et neid, niinimetatud “metsiku kapitalismi” pealetungi ajal kirjapandud sõnu ei peaks tänapäeval samasuguse rangusega kordama! Õnnetuseks leidub tänagi veel näiteid peremeeste ja tööliste vahel sõlmitud lepetest, mis eiravad kõige elementaarsemat õiglust alaealiste laste ja naiste töö küsimustes, tööaja kestvuse, töökohtade hügieeni ja töö õiglase tasustamise osas. See toimub vaatamata paljudele vastavasisulistele rahvusvahelisteledeklaratsioonidele ja konventsioonidele [26] ning hoolimata isegi riikide endi siseselt vastuvõetud seadustest. Paavst pani riigivõimude “otseseks kohuseks” kanda vajalikku hoolt töötajate heaolu eest, sest seda mitte tehes rikutakse õiglust; ta ei kõhelnud kõnelemast isegi “jaotamisõiglusest”. [27]

9. Neile õigustele lisab Leo XIII veel ühe tööliste olukorraga seotud õiguse, mida ma selle tähtsust arvestades tahaksin meenutada: see on õigus täita vabalt oma usulisi kohuseid. Paavst deklareerib seda õigust tööliste teiste õiguste ja kohustuste hulgas hoolimata juba sel ajal levinud üldisest arvamusest, et need küsimused kuuluvad jäägitult inimese eraelu valdkonda. Paavst kinnitab pühapäevase rahu vajadust, et inimene saaks mõelda taevastele hüvedele ja austusele, mis ta võlgneb jumalikule valitsejale. [28]

Seda Jumala käsul põhinevat õigust, ei saa keegi inimeselt võtta: “Keegi ei saa karistamatult haavata inimese väärikust, millesse isegi Jumal lugupidavalt suhtub”; seepärast peab riik tagama töölisele selle vabaduse kasutamise. [29]

Ei ole sugugi vale näha selles ühemõttelises kinnituses usuvabaduse õiguse põhimõtet, mis on tollest ajast peale saanud mitmete pidulikerahvusvaheliste deklaratsioonide ja konventsioonide, [30] nagu ka kuulsa Kirikukogu deklaratsiooni ja minu korduvate õpetuste teemaks. [31] Siinkohal tuleb meil endalt küsida, kas kehtivad seadused ja industriaalühiskondade praktika tagavad tegelikult tänapäeval töötegijaile elementaarse õiguse pühapäevasele puhkusele.

10. Teine meie ajale rikkalikku juhatust pakkuv tähtis idee on riigi ja kodanike suhete kontseptsioon. Rerum novarum kritiseerib kaht sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi, sotsialismi ja liberalismi. Esimesele pühendab ta algusosa, mis kinnitab taas õigust eraomandile. Teisele süsteemile ei ole eraldi lõiku pühendatud, kuid – ja see väärib tähelepanu – kriitika selle kohta ilmub siis, kui käsitletakse riigi kohustusi. [32] Riik ei või piirduda “hoolitsemisega ühe osa oma kodanike eest”, nimelt nende eest, kes on rikkad ja edukad ning samuti ei tohi riik “ignoreerida teist osa”, mis kujutab endast kahtlemata ühiskonna enamust. Vastasel korral rikub ta õiglust, mis nõuab, et igaüks saaks kätte selle, mis talle kuulub. “Kaitstes üksikisiku õigusi peab riik erilist hoolt kandma viletsate ja vaeste eest. Rikaste klass, mis on niigi tugev, vajab vähem riigi kaitset; vaeste hulk, kellel ei ole kaitsvat rikkust, sõltub aga suurel määral riigi eestkostest. Seepärast peab riik erilise mure ja hoolega ümbritsema palgatöölisi, kes kuuluvad puuduse all kannatajate hulka.” [33]

Need lõigud entsüklikast on seda väärtuslikumad täna, mil seisame uute vaesusvormide ees kogu maailmas, ning ka sellepärast, et need on väited, mis ei sõltu mingist kindlast riigikäsitlusest ega poliitilisest teooriast. Paavst rõhutab mistahes poliitilise organisatsiooni esmast põhimõtet: mida kaitsetum on üksikisik ühiskonnas, seda enam vajab ta teiste abi ja hoolitsust, ning eriti riigivõimu toetust.

Sel moel on solidaarsusprintsiip – nagu seda tänapäeval nimetatakse ja mille olulisust iga maa sisemises nagu ka rahvusvahelises korralduses olen ma rõhutanud entsüklikas Sollicitudo rei socialis [34] – üks ühiskondlik-poliitilise korra kristliku käsitluse põhiprintsiipe. Leo XIII on seda printsiipi korduvalt märkinud juba kreeka filosoofiast tuntud mõistega “sõprus”; paavst Pius XI-st alates on seda tähistatud mitte vähem tähendusrikka nimetusega “sotsiaalne halastus”, Paulus VI aga, laiendades kontseptsiooni vastavalt sotsiaalküsimuse kaasaegsetele ja mitmekesistele aspektidele, rääkis “armastuse tsivilisatsioonist”. [35]

11. Entsüklika ülelugemine kaasaegsete olude valguses võimaldab meil hinnataKiriku püsivat muret nende inimeste eest ja pühendumist neile, keda Issand Jeesus eriliselt armastab. Teksti sisu on suurepäraseks tunnistuseks selle järjepidevusest Kirikus, mida nimetatakse “eelistavaks valikuks vaeste kasuks” ja mille ma olen määratlenud kui “eelistuse erilise vormi kristliku halastuse praktikas”. [36] Entsüklika “töölisküsimusest” on niisiis entsüklika vaestest ning samuti nendest kohutavatest tingimustest, millesse uus ja sageli vägivaldne industrialiseerimisprotsess oli sundinud suured inimhulgad. Ka tänapäevalgi põhjustavad sarnased majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised muutused samu hädasid suures osas maailmast.

Kui Leo XIII kutsub riiki üles parandama vaeste olukorda lähtudes õiglusnormidest, teeb ta seda sellepärast, et tunnistab riigi kohustust hoolitseda üldise hüve eest ja tagada, et ühiskondliku elu iga sektor, kaasaarvatud majandus, aitaks mingil moel kaasa selle hüve edendamisele, respekteerides iga valdkonna seaduslikku autonoomiat. Ometi ei tohi sellest järeldada nagu peaks Leo XIII arvates kõigi sotsiaalsete probleemide lahendus tulema ainult riigilt. Vastupidi, paavst rõhutab korduvalt vajadust piirata riigi sekkumist, osutades riigi vahendilisele iseloomule, sest inimene, perekond ja ühiskond eelnevad riigile ning viimane eksisteerib nende õiguste kaitsmiseks mitte ahistamiseks. [37]

Nende mõttearenduste päevakohasus ei jää kellelegi märkamata. Selle olulise teema juurde riigi olemuslikust piiratusest tuleme hiljem tagasi. Samal ajal on esiletoodud punktid, mis ei ole sugugi ainsad entsüklikas käsitletuist, täielikus kooskõlas Kiriku sotsiaalse magistreeriumiga, eriti pidades silmas eraomandi, töö, majandusliku arengu, riigi olemuse ning eelkõige inimese enese elutervet käsitlust. Teisi teemasid meenutame hiljem, käsitledes tänase tegelikkuse mõningaid aspekte; ent juba nüüd tuleb silme ees hoida seda, mis entsüklikas ja Kiriku kogu sotsiaalses õpetuses teerajajaks ja teatud mõttes juhtideeks: see on õige arusaam inimesest ja tema unikaalsest väärtusest, kuivõrd “inimene on ainus loodu maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast”. [38] Temas jäädvustas Ta enese kuju ja sarnasuse (vt.1 Mo 1,26), andes talle võrreldamatu väärikuse, mida entsüklika ka korduvalt esile toob. Tõepoolest, kõrgemal nendest õigustest, mis inimene omandab oma töö läbi, on õigused, mis ei sõltu mingil määral tema tegevusest, vaid mis tulenevad tema kui isiku olemusest enesest.

II PEATÜKK

PÖÖRDUDES TÄNASTE “UUTE ASJADE” POOLE

12. Rerum novarumi aastapäeva tähistamine ei oleks täielik, kui me ei heidaks ühtlasi pilku tänasele olukorrale. Juba oma põhiolemuselt annab dokument aluse selliseks mõtiskluseks, sest ajaloosündmuste kirjeldus ning sellel põhinev tulevaste aegade etteaimamine on imelisel kombel täiesti õige ja täpne nagu nähtub entsüklikale järgnenust.

Eriti kinnitasid seda 1989. aasta lõpukuudel ja 1990. aasta alguses asetleidnud poliitilised sündmused. Neid sündmusi ning neile järgnenud radikaalseid ümberkorraldusi saab seletada vaid eelnevate olude läbi, mis teatud mõttes kristalliseerisid või andsid konkreetse kuju Leo XIII ettekuulutustele ning üha rahutumakstegevatele märkidele, millele osutasid tema järeltulijad. Tõepoolest, paavst Leo XIII nägi kõikides aspektides – nii poliitlises, majanduslikus kui ka sotsiaalses – ette tollal teatud ühiskondliku filosoofiana käsitletud ja enam-vähem korrapäraseks liikumiseks peetud “sotsialismi” poolt pakutud ühiskondliku korralduse negatiivseid tagajärgi. Täna võidakse imestada selle üle, et paavst alustab “töölisküsimusele” tollal pakutud lahenduste kritiseerimist “sotsialismist” ajal, mil see ei eksisteeri veel, nagu hiljem, tugeva ja võimsa riigi kujul, mille käsutuses on kõik vahendid ja ressursid. Ometi hindas paavst täiesti õigesti ohtu, et tolleaegse “töölisküsimuse” näiliselt samavõrd lihtne kuivõrd radikaaalne lahendus tõmbab rahvahulgad enese poole. See ilmneb veelgi selgemalt kui vaadelda seda kohutava ebaõigluse taustal, milles asusid äsja tööstusliku arengu teele asunud rahvaste proletaarsed massid.

Siinkohal tuleb esile tuua kaks asja: esiteks hämmastav selgus, millega nähti läbi proletaarlaste, nii meeste kui ka naiste ja laste tegelik olukord kogu selle koleduses; teiseks sugugi mitte väiksem läbinägelikkus, millega on tabatud halb selles lahenduses, mis vaeste ja rikaste osa justkui vahetades tõi tegelikult hoopis kahju neile, keda taheti aidata. Seega osutus ravim halvemaks kui häda. Määratledes tolleaegse sotsialismi olemuse eraomandi allasurumisena, tabas Leo XIII otse probleemi tuuma.

Tema sõnad väärivad tähelepanelikku ülelugemist: “Et ravida seda pahet nõuavad sotsialistid, õhutades vaestes kadedust rikaste vastu, hüvede eraomanduse hävitamist ning selle asemel üksikisikute hüvede kõigile ühiseks muutmist … Ent nende meetod on konflikti lõpetamiseks sedavõrd sobimatu, et kannatada saaks tööliskond ise; pealegi on see ülimalt ebaõiglane, kuna toob kaasa vägivalla seaduslike omanike vastu, moonutab riigi funktsioone ja viib riigid täielikku kaosesse.” [39] Ei saakski täpsemalt osutada pahedele, mida toob kaasa seda liiki sotsialismi kehtestamine, mis täielikult haarab riigi kui institutsiooni ja mida hiljem on hakatud nimetama “tegelikuks sotsialismiks”.

13. Ettevõetud probleemi sügavamalt uurides ja arvestades ka entsüklikatesLaborem exercens ja Sollicitudo rei socialis öeldut, tuleb lisada, et “sotsialismi” põhiline viga on antropoloogilise iseloomuga. Selles käsitletakse inimest vaid lihtsa elemendina, osakesena sotsiaalses organismis, nii et üksikisiku hüve on täielikult allutatud sotsiaalse ja majandusliku mehhanismi funktsioneerimisele; samal ajal peetakse teiselt poolt võimalikuks, et seesama üksikisiku hüve saab eksisteerida temapoolse vaba valikuta ning arvestamata tema vastutust hea ja kurja palge ees. Sel moel taandatakse inimene ühiskondlike ja majanduslike suhete kogumile ning ühtlasi kaob arusaam isikust kui mistahes moraaliotsustuse vabast subjektist, kes just nende otsustuste läbi ehitab ühiskondlikku korda. Sellest ekslikust inimesekäsitlusest tuleneb isikuvabaduse piire ja tingimusi määrava õiguse moonutamine, nagu ka eraomandi eitamine. Tõepoolest, kui inimene on täielikult ilma jäetud kõigest, nii et ta ei saa midagi “omaks” nimetada, ning ka võimalusest teenida elatist oma vaba tööga, hakkab ta sõltuma ühiskondlikust mehhanismist ja neist, kes seda kontrollivad: see muudab raskemaks inimese eneseväärikuse teadvustamise ja takistab seega tõelise inimühiskonna ülesehitamist.

Vastupidiselt eelnevale tuleneb kristlikust inimesekäsitlusest paratamatult tõene arusaam ühiskonnast. Rerum novarumi ja Kiriku sotsiaalõpetuse järgi ei ammendu inimese ühiskondlik loomus riigis, vaid realiseerub mitmesugustes vahepealsetes ühendustes alates perekonnast kuni majanduslike ja sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste ühendusteni, mis lähtuvad inimloomusest, ja millel on – alati üldise hüve raames – oma autonoomia. Seda ma nimetangi “ühiskonna subjektiivsuseks”, mis koos üksikisiku subjektiivsusega hävitati “tegeliku sotsialismi” poolt. [40]

Kui nüüd edasi küsida, kust tuleneb see ekslik arusaam inimese ja ühiskonna “subjektiivsusest”, tuleb vastata, et selle esmapõhjuseks on ateismi levik. Inimene saab oma transtsendentsest väärikusest teadlikuks vaid vastates asjade olemuses sisalduvale Jumala kutsele. Iga inimene peab andma sellele vastuse, milles seisneb tema inimsuse kõrgeim aste ja mitte mingi sotsiaalne mehhanism või kollektiivne subjekt ei saa teda selles asendada. Kui tõesti eitatakse Jumala olemasolu, võetakse inimeselt tema alus; seega lammutatakse ühiskondlik kord selleks, et seda taas üles ehitada, eirates täielikult inimese tahet ja väärikust.

Ateism, millest me räägime, on tihedalt seotud valgustusliku ratsionalismiga, mis käsitleb inimtegelikkust mehhanistlikult. Sel moel keeldutakse lõplikult tunnustamast inimese tõelist suurust ning ühtlasi tema transtsendentsust asjademaailma suhtes, seda vastuolu, mida ta tunneb oma südames, heideldes täiusliku headuse igatsuse ning suutmatuse vahel seda saavutada, eriti aga sellest tulenevat vajadust pääsemise järele.

14. Samast ateistlikust juurest tuleneb ka sotsialismile omane jaRerum novarumi poolt hukka mõistetud tegevusvahendite valik. Jutt on nimelt klassivõitlusest. Loomulikult ei kavatsenud paavst hukka mõista igasugust sotsiaalset vastuolu mistahes kujul: Kirik teab suurepäraselt, et erinevate sotsiaalsete klasside vahel tekivad peaaegu paratamatult konfliktid, mille suhtes kristlane peab sageli otsustavalt ja järjekindlalt oma seisukoha võtma. Ka entsüklika Laborem exercens tunnistas selgelt konflikti positiivset rolli kui tegemist on “võitlusega sotsiaalse õigluse eest”. [41] Entsüklikas Quadragesimo anno on aga kirjutatud: “Hoidudes vaenulikkusest ja vastastikusest vihkamisest, muutub klassivõitlus vähehaaval ausaks, õigluseotsinguile rajatud diskussiooniks”. [42]

Klassidevahelises võitluses väärib hukkamõistu eelkõige arusaam konfliktist, mida ei piira eetilised või õiguslikud kaalutlused, mis hülgab ligimese (ja järelikult ka iseenda) inimväärikuse, mis välistab seeläbi igasuguse kokkuleppe ja peab silmas mitte kogu ühiskonna hüve, vaid mingi grupi erihuve, mis asendavad ühise hüve ning püüavad hävitada kõike, mis neile vastandub. Ühesõnaga, siin on taas tegemist – nimelt sotsiaalsete klasside vaheliste vastuolude tasemel – “totaalse sõja” doktriiniga, mille tol ajal valitsenud militarism ja imperialism rahvusvahelistes suhetes esile kutsusid. Õiglase tasakaalu otsingud erinevate rahvaste huvide vahel asendati selle mugava doktriiniga, mis taotles oma poole täielikku valitsemist, võttes vastase sõjalise jõu hävitamiseks kasutusele ka vale ja vägivalla elanikkonna vastu ning massihävitusrelvad (mida just sel ajal hakati välja töötama). Seega pärinevad klassivõitlus marksistlikus tähenduses ja militarism ühest allikast: selleks on ateism ning põlgus inimisiku vastu, mis seab jõuprintsiibi kõrgemale mõistuse ja õigluse printsiibist .

15. Entsüklika Rerum novarum on vastu tootmisvahendite riigistamisele, kuivõrd see muudab iga kodaniku vaid “osakeseks” riigi masinavärgis. Niisama resoluutselt on ta vastu nendele doktriinidele, mis tahavad majanduse riigi mõjusfäärist täiesti välja jätta. Kahtlemata on majandustegevusel oma seaduslik autonoomiasfäär, millesse riik ei tohi sekkuda. Ometi peab ta kehtestama juriidilise raamistiku, milles majandussuhted toimivad ning kaitsma sel moel vaba majanduse alustingimusi, mis eeldavad teatud võrdsust osapoolte vahel, nii et ükski neist ei oleks sedavõrd ülekaalus, et teisi praktiliselt orjastada. [43]

Selles osas näitab entsüklika Rerum novarum teed õiglastele reformidele, mis annaksid tööle tagasi vaba inimtegevuse väärikuse. Need reformid eeldavad, et ühiskond ja riik võtaksid enesele vastutuse eelkõige selle eest, et kaitsta töötajat tasuva töö kaotamise hirmu eest. Läbi aegade on see toimunud kahel erineval moel: kas majanduspoliitika abil, mis tagab tasakaalustatud kasvu või tagatistega töökaotuse korral ning kutse- ja erialase ümberõppe soodustamise läbi, mis võimaldab töötajatel minna vähemtasuvatelt ja kehvematelt töödelt ning ametitelt üle edukamalt arenevatesse valdkondadesse.

Peale selle peavad ühiskond ja riik kindlustama piisavad palgatasemed töötaja ja tema perekonna äraelamiseks, sealhulgas teatud säästude kõrvalpanemise võimaldamiseks. Suuri pingutusi nõuab töölistele üha paremate teadmiste ja oskuste andmine, et muuta sel moel nende töö kvaliteetsemaks ja produktiivsemaks; ent samuti nõuab pidevat järelevalvet ning vastavaid seadusandlikke meetmeid häbiväärse ekspluateerimise kaotamine, mis langeb osaks kõige enam rõhututele, samuti sisserännanutele ja tõrjututele. Siin on otsustav roll ametiühingutel, kes sõlmib kokkulepped miinimumpalga ja töötingimuste osas.

Lõpuks tuleb kinni pidada nii “inimlikust” töö- ja puhkeajast kui ka õigusest ilmutada töökohal oma andeid, ilma et seejuures kannataks töötaja südametunnistus või väärikus. Siinkohal tuleb kindlasti veelkord meenutada ametiühingute osa, mis ei ole ainult läbirääkimiste vahendiks, vaid ka “kohtadeks”, kus väljendub töötajate isikupära: nad aitavad kaasa tõelise töökultuuri arengule ning ühtlasi aitavad töölistel tõeliselt inimlikul viisil osaleda ettevõtte elus. [44]

Riik peab nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitama nii otseselt kui ka kaudselt: kaudselt ja järgides subsideerimisprintsiipi, luues soodsad tingimused vabaks majandustegevuseks, mis viib töövõimaluste ja rikkusallikate külluslikule pakkumisele; otseselt ja järgides solidaarsusprintsiipi, seades röhutute kaitseks teatud piirid nende osapoolte autonoomiale, kes otsustavad töötingimuste üle ning tagades igal juhul elatusmiinimumi töö kaotanud töölistele. [45]

Entsüklika ja sellega seotud sotsiaalmagisteerium on avaldanud mitmesugust mõju XIX ja XX sajandi üleminekuaastatele. See mõju ilmneb arvukates reformides, mis viidi läbi sotsiaalkindlustuse ja pensionide ning samuti õnnetusjuhtumite korral antavate tagatiste vallas, pidades silmas töötajate õiguste suuremat respekteerimist. [46]

16. Osaliselt viidi need reformid läbi riikide endi poolt, kuid võitluses nende eest mängis olulist rolli ka töölisliikumine. Saanud alguse moraalse teadvuse reaktsioonist ebaõiglusele ja ekspluateerimisele, arendas see laialdast ametühingu- ja reformistlikku tegevust, mis oli kaugel ideoloogilisest ähmasusest ning hoopis lähemal töötajatele ja nende igapäevastele vajadustele. Selles valdkonnas langesid töölisliikumise jõupingutused sageli kokku kristlaste pingutustega töötajate elutingimuste parandamiseks. Hiljem sai selles liikumises teatud määral valitsevaks marksistlik ideoloogia, mille vastu Rerum novarum välja astus.

Need reformid olid ühiskonna vaba iseorganiseerumisprotsessi tulemuseks tugevate solidaarsussidemete sõlmimise läbi, mis toetasid majanduslikku kasvu isikute hüve järgimisega. Siinkohal tuleb meenutada arvukaid aktsioone, millele kristlased oluliselt kaasa aitasid, nagu tootmis-, tarbimis- ja laenukooperatiivide loomine, rahvahariduse ja tööalase väljaõppe edendamine, erinevate vormide katsetamine osalemiseks ettevõtte elus ja ühiskonna elus üldse.

Vaadates möödunule, leidub seega küllaga põhjusi tänada Jumalat, et see silmapaistev entsüklika ei ole jäänud vastukajata inimeste südametes ning on andnud tõuke tegusale suuremeelsusele; ent ühtlasi ei saa jätta märkimata, et entsüklikas sisaldunud prohvetlik sõnum ei leidnud kaasaegsete poolt täielikku vastuvõtmist ning et just seetõttu on aset leidnud suured katastroofid.

17. Lugedes entsüklikat Leo XIII kogu rikka magisteeriumi kontekstis, [47] märkame otsekohe, et see osutab mingi suure eksituse ulatuslikumatele tagajärgedele majandus- ja sotsiaalvallas. Nagu ülalpool öeldud, seisneb see eksitus inimese vabaduse käsitluses, mis eraldab vabaduse kuuletumisest tõele ning seega ka kohustusest austada teiste õigusi. Vabadus muutub siis enesearmastuseks kuni Jumala ja ligimese vihkamiseni; see viib erahuvide piiramatule järgimisele ega lase end ohjeldada ühelgi õiguslikul kaalutlusel. [48]

Just selle eksituse halvimad tagajärjed ilmnesid terves reas sõdades, mis vapustasid Euroopat ja kogu maailma 1914. ja 1945.ã. vahel. Need olid sõjad, mis puhkesid militarismi ja äärmusliku natsionalismi ning nendega seotud totalitarismivormide tulemusena ja sõjad, mis said alguse klassivõitlusest ning samuti kodu- ja ideoloogiasõjad. Kui poleks olnud ägedat vihkamist ja kadedust, mida rahvad omavahelistes suhetes ja ka iseenda piiride sees tohutu sotsiaalse ebaõigluse tulemusena esile kutsusid, oleks selline laastamine, millesse suured riigid panid kogu oma jõu, milles miski polnud püha, milles otsustati hävitada terved rahvad ja sotsiaalsed grupid, vaevalt aset leidnud. Mõelgem siinkohal iseäranis juudi rahvale, kelle kohutav saatus on saanud sümboliks äärmisest kurjusest, milleni võivad jõuda Jumala vastu pöördunud inimesed..

Ent vihkamine ja ülekohus haaravad terveid rahvaid ja tõukavad neid tegudele vaid siis, kui neid õigustab ja organiseerib ideoloogia, mis on rajatud pigem neile enestele kui tõele inimesest. [49] Entsüklika Rerum novarum võitles vihkamist õhutavate ideoloogiate vastu ning näitas ühtlasi teed vägivalla ja vaenu kõrvaldamiseks õigluse abil. Juhtigu mälestus nendest saatuslikest sündmustest kõikide inimeste tegusid, eriti aga rahvaste juhte meie ajal, mil ülekohtu uued vormid õhutavad taas vihkamist ning silmapiirile kerkivad uued vägivalda ülistavad ideoloogiad!

18. On tõsi, et 1945. aastast alates vaikivad relvad Euroopas, ent tõeline rahu – pidagem seda meeles – ei ole sõjaliste võitude tulemus, vaid eeldab sõja põhjuste kaotamist ning siirast lepitust rahvaste vahel. Paljude aastate jooksul on Euroopat ja kogu maailma iseloomustanud pigem sõja puudumine kui tõeline rahu. Poolel Euroopa mandrist valitses kommunistlik diktatuur, samal ajal kui teine pool tegi pingutusi, et kaitsta end selle ohu eest. Paljud rahvad, kes suleti impeeriumi ahistavatesse piiridesse, kaotasid võimaluse enesemääramiseks ning samal ajal püüti hävitada nende ajaloomälu ja nende kultuuri sajanditevanuseid juuri. Tohutud inimhulgad olid Euroopa vägivaldse jaotamise pärast sunnitud maha jätma oma maa või asustati väevõimuga ümber.

Hullumeelne võidurelvastumine neelab majanduse arendamiseks ja kõige mahajäänumate rahvaste abistamiseks vajalikud vahendid. Teaduslik ja tehniline progress, mis peaks teenima inimese heaolu ja õnne, on muudetud sõjavahendiks. Teadust ja tehnikat kasutatakse üha täiuslikumate ja hävitavamate relvade tootmiseks, samal ajal kui ideoloogialt, mis kujutab endast vaid tõelise filosoofia moonutust, oodatakse õigustust ja põhjendusi uueks sõjaks. Ja seda sõda mitte ainult ei oodata ja ei valmistuta selleks, vaid seda juba peetakse ohvriterohke verevalamisega maailma erinevates paikades. Kiriku dokumentides ja hiljuti entsüklikas Sollicitudo rei socialis [50] hukka mõistetud blokkide või impeeriumide loogika nõuab, et vastasele raskuste loomiseks võimendataks ja kasutataks ära kõik kolmanda maailma riikides tekkivad vastuolud ja lahkhelid.

Ekstremistlikud grupid, kes püüavad lahendada vastuolusid relvade abil, leiavad kergesti poliitlist ja sõjalist toetust, neid relvastatakse ja valmistatakse ette sõjaks; ent need, kes püüavad leida rahumeelseid ja humaanseid lahendusi, järgides ühtlasi kõigi osapoolte seaduslikke huve, jäävad isoleerituks ning langevad tihti oma vastaste ohvriks. Teisele maailmasõjale järgnenud rahu ebakindlus on ka paljude “kolmanda maailma” riikide militariseerimise ning neid vapustavate kodusõdade, ent ka terrorismi leviku ning üha barbaarsemate poliitiliste ja sõjaliste võitlusvahendite rakendamise üheks oluliseks põhjuseks. Lõpuks lasub kogu maailma kohal ähvardavalt aatomisõja oht, mis võib inimkonna täielikult hävitada.

Sõjalistel eesmärkidel kasutatav tehnika ja teadus annab ideoloogiate poolt õhutatud vihkamise kätte otsustava relva. Kuid sõda võib lõppeda inimkonna enesetapuga, ilma võitjate ja võidetuteta, seepärast tuleb vältida selleni viivat teed ning ühtlasi loobuda ideest, et võitlus vaenlase hävitamiseks, vastuolud ja isegi sõda aitavad kaasa ajaloo progressile. [51] Kui mõistetakse sellise muudatuse vajalikkust, lööb kahtlemata kõikuma ka “totaalse sõja” ning samuti “klassivõitluse” doktriin.

19. Kuid Teise maailmasõja lõpul on selline edasiminek inimeste teadvuses alles kujunemisjärgus; tähelepanu köidab hoopis kommunistliku totalitarismi levik enam kui pooles Euroopas ja mitmetes teistes maailmajagudes. Sõda, mille ülesandeks peeti üksikisikute vabaduse ja rahvaste õiguste taastamist, lõpeb eesmärke saavutamata; veelgi enam, paljudele rahvastele, eriti nendele, kes kõige enam kannatada said, langeb osaks just vastupidine. Võib öelda, et tekkinud olukord on põhjustanud erinevaid reaktsioone.

Mitmel maal ja mitmel alal tehakse pingutusi, et ehitada pärast sõjahävitusi üles demokraatlik ühiskond, mis oleks rajatud sotsiaalsele õiglusele ja jätaks kommunismi ilma ekspluateeritud ja rõhutud masside jõust ja ihast uute asjade järele. Taoliste katsete puhul püütakse enamasti säilitada vabaturu mehhanisme, tagades raha ja ühiskondlike suhete stabiilsuse kaudu tingimused, kus toimuks püsiv ja eluterve majanduslik juurdekasv, kus inimesed võiksid oma tööga endale ja oma lastele paremat tulevikku ehitada. Samal ajal püütakse vältida turumehhanismide muutumist ühiskondliku elu ainsaks lähtekohaks ning tahetakse need allutada avalikkuse kontrollile, viies seeläbi ellu maiste hüvede üldise otstarbe põhimõtet.

Tööpakkumiste rohkus, sotsiaalkindlustuse usaldusväärne süsteem, mis kannab hoolt ka ametiõppe eest, ühingute moodustamise vabadus ning ametiühingute aktiivne tegevus, tagatised tööpuuduse korral, demokraatlikud vahendid ühiskondlikus elus osalemiseks – kõik see peaks vabastama töö “kauba” staatusest ning täielikult tagama selle väärikuse kaitsmise.

Lisaks on olemas teised ühiskondlikud jõud ja liikumised, mis osutavad marksismile vastupanu “rahvusliku julgeoleku” süsteemi loomisega, mis peensusteni kontrollib kogu ühiskonda, et muuta võimatuks marksismi sisseimbumine. Nad tahavad kaitsta rahvaid kommunismi eest ülistades ja suurendades riigi võimu. Ent seda tehes riskivad nad tõsiselt selle vabaduse ja inimeste heaolu hävitamisega, mille nimel end kommunismile just vastandatakse.

Hoopis teistsugust suhtumist ja praktikat kujutab endast heaolu- või tarbimisühiskond, mis püüab marksismist jagu saada puhtalt materialismi pinnal, näidates, et vabaturule tuginev ühiskond suudab inimese vajadusi rahuldada täielikumalt kui kommunism, välistades aga, nagu seegi, vaimsed väärtused.

Ühelt poolt on õige, et selline ühiskondlik mudel näitab marksistlike katsete suutmatust ehitada uut ja paremat ühiskonda, teiselt poolt aga, kuivõrd ta eitab elu puutumatust ja moraalsete kaalutluste ülimust ent samuti õiguse ja kultuuri ning isegi religiooni tähtsust, ühineb ta marksismiga selles, et taandab inimese täielikult majandussfäärile ning materiaalsete vajaduste rahuldamisele.

20. Samal ajal toimub ulatuslik “dekoloniseerimisprotsess”, mille käigus paljud maad saavutavad või taastavad oma sõltumatuse ja õiguse iseennast vabalt määrata. Ent oma riikliku suveräänsuse taastamisega teevad need maad sageli alles esimese sammu oma tõelise vabaduse kindlustamise suunas. Tõepoolest, majanduse määravad sektorid jäävad endiselt suurte võõramaiste ettevõtete kätte, kes ei taha end püsivalt siduda võõrustava riigi arenguga; ka poliitilist elu kontrollivad võõramaised jõud, samal ajal kui riigi enda piirides elavad etnilised grupid, kes ei ole veel sulanud tõeliseks rahvuskogukonnaks. Peale selle on suur puudus asjatundlikest ametnikest, kes suudaksid tagada riigiaparaadi otstarbeka ja ausa töö; samuti puudub kaader majanduse efektiivseks juhtimiseks.

Sellises situatsioonis tundub paljudele, nagu pakuks marksism lühima tee rahvuse ja riigi ülesehitamiseks; seepärast kerkivad esile sotsialismi mitmesugused rahvuslike joontega variandid. Nii segunevad paljudes ideoloogiates, mis kujunevad iga kord veidi isemoodi, õigustatud nõudmised rahvusliku vabaduse järele, natsionalismi ja militarismi vormid, aga ka rahvatraditsioonidest võetud põhimõtted, mis langevad sageli kokku kristlaste sotsiaalse õpetusega, ning marksismi-leninismi seisukohad.

21. Lõpetuseks tuleb meenutada, et pärast Teist maailmasõda ja reaktsioonina selle õudustele, laienes hoogne tegevus inimõiguste kaitseks, mis on lõpuks leidnud tunnustuse ja toetuse erinevates rahvusvahelistes dokumentides [52] ja samuti, võib öelda, uue “rahvaste õiguse” väljatöötamises, millele ka Püha Aujärg on pidevalt kaasa aidanud. Selle arengu tugisambaks ja liikumapanevaks jõuks on olnud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Kasvanud pole mitte ainult iga inimese õiguste teadvustamine, vaid ka arusaam iga üksiku rahvuse õigustest, ning ühtlasi mõistetakse paremini vajadust võtta midagi ette suure ebavõrdsuse kaotamiseks maailma ulatuslike regioonide vahel, mis on sotsiaalküsimuse keskme viinud rahvaste endi piiridest üle rahvusvahelisele tasemele. [53]

Võttes sellise arengu rahuldustundega teadmiseks, ei saa ometi vaikides mööda minna tõsiasjast, et kõikide arenguabi programmide kogubilanss pole alati positiivne. Veelgi enam, ka ÜRO-l ei ole siiani õnnestunud leida sobivaid vahendeid rahvusvaheliste konfliktide lahendamiseks, mis asendaksid sõda; see näibki olevat kõige pakilisem probleem, mis rahvusvahelisel kogukonnal järgnevalt lahendada tuleb.

III PEATÜKK

AASTA 1989

22. Lähtudes äsja kirjeldatud ja entsüklikas Sollicitudo rei socialis üksiasjalikult käsitletud maailmasituatsioonist, on mõistetav viimaste aastate sündmuste ootamatu ja paljulubav areng. Nende kulminatsiooniks võib pidada 1989. aasta sündmusi Kesk- ja Idaeuroopa maades, ent ajaliselt ja geograafiliselt on need palju laiema ulatusega. Kaheksakümnendate aastate jooksul varisevad mõningates Ladina-Ameerika, aga ka Aafrika ning Aasia maades üksteise järel kokku diktatuurid ja survereziimid; teisal algab raske kuid edukas üleminek demokraatlikumatele ja õiglasematele poliitilistele struktuuridele. Kaaluka, isegi otsustava panuse on andnud Kirik, võttes enesele kohustuse toetada ja kaitsta inimõigusi: ideoloogiast läbiimbunud keskkonnas, kus kuulumine erinevatesse rühmitustesse hägustas üldise inimväärikuse teavustamist, õpetas Kirik lihtsalt ja jõuliselt, et iga inimene, millised ka poleks tema isiklikud veendumused, kannab eneses Jumala kujutist ning väärib seega lugupidamist ja austust. Rahva enamik on end selles kinnituses ära tundnud ning see on mõjutanud neid otsima inimväärikusele vastavaid võitlusvorme ja poliitiliste probleemide lahendusi.

Sellest ajaloolisest protsessist on võrsunud uued demokraatiavormid, mis annavad lootust muudatusteks ebakindlates poliitilistes ja sotsiaalsetes struktuurides, millel lisaks majanduslikele vapustustele ja tõsistele sotsiaalsetele konfliktidele lasuvad ebaõigluse ja vihkamise rasked ahelad. Tänades koos kogu Kirikuga Jumalat selle sageli kangelasliku tunnistuse eest, mille paljud hingekarjased, terved kogudused, kristlased ise ja teised hea tahte inimesed andsid nendes rasketes oludes, palun ma ühtlasi, et ta toetaks kõikide pingutusi, mis on suunatud parema tuleviku ehitamisele. Ent vastutus selle eest ei lasu ainult nimetatud maade kodanikel, vaid kõikidel kristlastel ja hea tahtega inimestel. On oluline näidata, et nende rahvaste keerukaid probleeme saab lahendada dialoogi ja solidaarsuse teel, välistades võitluse vastase hävitamiseks sõja abil.

23. Survereziimide lagunemise arvukate elementide seast väärivad mõned erilist esiletoomist. Otsustavaks muutusi vallandanud teguriks on kahtlemata tööõiguse rikkumine. Ei tohi unustada, et end tööliste valitsuseks või koguni diktatuuriks nimetada söandanud reziimide sügav kriis algab Poolas ulatusliku liikumisega solidaarsuse nimel. Tööliste hulgad ise võtavad seaduslikkuse katte ideoloogialt, mis väidab end kõnelevat nende nimel, ning samal ajal leiavad nad taas, justkui avastavad läbi tõsise ja ränga töö ning tagakiusamiskogemuse Kiriku sotsiaalse õpetuse sõnumi ja põhimõtted.

Rõhutada tuleb ka seda, et peaaegu kõikjal jõuti taolise “bloki”, ehk impeeriumi kukutamiseni täiesti rahumeelse võitlusega, ainsateks relvadeks tõde ja õigus. Kui marksistliku tõekspidamise järgi saab sotsiaalseid vastuolusid lahendada vaid vägivaldses kokkupõrkes kui vastuolud on äärmuseni teravdatud, siis marksismi kokkuvarisemiseni viinud võitluses järgiti visalt läbirääkimiste, dialoogi, tõetunnistamise teid, apelleerides vastase südametunnistusele ja püüdes temas äratada ühise inimväärikuse tunnetust.

Näiliselt võis Teises maailmasõjas tekkinud ja Jalta kokkulepetega kinnitatud korda terves Euroopas kõigutada vaid uus sõda. Ja siiski jäi see lõpuks alla nende inimeste vägivallatule tegutsemisele, kes – keeldudes järele andmast vägivalla survele – oskasid ära kasutada iga võimaluse, et anda tunnistust tõest. See võttis vastaselt relvad, sest vägivald peab end alati õigustama vale abil, tehes näo – kuitahes vale see ka poleks – et kaitseb mõnd õigust või vastab teiste ähvardustele. [54] Ma tänan veel kord Jumalat, kes kinnitas inimeste südant raske katsumuse ajal, ja palun, et see eeskuju leiaks järgimist ka teistes maades ja teistes oludes. Õppigu inimesed võitlema õigluse eest ilma vägivallata, loobudes klassivõitlusest sisetülides ja sõjast rahvusvaheliste lahkhelide korral!

24. Kriisi teiseks põhjuseks on kahtlemata majandussüsteemi puudulikkus, mida ei peaks käsitlema ainuüksi tehnilise takistusena, vaid inimese eraalgatuse-, omandi- ja tegevusvabaduse-õiguste rikkumise tulemusena majandussfääris. Sellele lisandub ka kultuuriline ja rahvuslik aspekt: inimest ei ole võimalik mõista lähtudes ainuüksi majandusest, teda ei saa määratleda ka tuginedes tema kuulumisele mingisse klassi. Inimest mõistetakse täielikumalt, kui teda vaadeldakse tema kultuurilises keskkonnas, tema keele ja ajaloo, tema hoiakute kaudu elu põhiliste sündmuste – sünni, armastuse, töö ja surma suhtes. Iga kultuuri keskmeks on inimese hoiak suurima saladuse, Jumala müsteeriumi suhtes. Erinevate rahvaste kultuurid on vaid erinevad viisid vastamiseks küsimusele iga üksiku inimese elu mõttest: kui see küsimus kõrvale jätta, laostub rahvaste kultuur ja moraalne elu. Seepärast seostub võitlus töö kaitseks iseenesest võitlusega kultuuri ja rahvuslike õiguste eest.

Kuid nende uuenduste tõeliseks põhjuseks on jumalaeituse poolt tekitatud vaimne vaakum, mis on jätnud noorte põlvkonna ilma kindlatest sihtidest ja on nad sageli viinud identiteedi ja elu mõtte möödapääsmatuis otsinguis oma rahva kultuuri religioossete juurte ja Kristuse enda isiku taasavastamisele olemuslikult õige vastusena iga inimese südames peituvale igatsusele headuse, tõe ja elu järele. Selliseid otsinguid on kinnitanud nende tunnistus, kes jäid Jumalale ustavaks. Marksism tõotas inimese südamest välja juurida vajaduse Jumala järele; tulemused aga näitasid, et see ei ole võimalik purustamata samas südant ennast.

25. 1989. aasta sündmused annavad tunnistust edust, mida toob läbirääkimistahe ja evangeelne vaim vastase ees, kes on otsustanud end mitte siduda moraalsete põhimõtetega; need sündmused on hoiatuseks kõigile, kes poliitilise realismi nimel püüavad õiguse ja moraali poliitikast välja tõrjuda. Mõistagi nõudis 1989. aasta muudatustele viinud võitlus mõtteselgust, mõõdutunnet, kannatusi ja ohvreid; teatud mõttes sündis see võitlus palvest ja oleks olnud mõeldamatu piiritu usalduseta Jumala, ajaloo Isanda vastu, kelle kätes on inimeste südamed. Vaid ühendades oma kannatused tõe ja vabaduse eest Kristuse kannatustega ristil, saab inimene korda saata rahu ime ja on võimeline leidma sageli nii ahta raja kurjale alistuva väikluse ja vägivalla vahel, mis seda kurja kahekordistab, pettes end lootusega seda võita.

Ent ei tohi unustada ka arvukaid tingimusi, mille raames üksikisiku vabadus teostuma peab; kahtlemata mõjutavad need vabadust, ent ei alista seda; nad muudavad vabaduse teostamise kergemaks või raskemaks, kuid nad ei saa seda hävitada. Inimese vabadusel rajanevat loomust ei ole õigust ignoreerida, ja seda mitte ainult eetilistel kaalutlustel vaid see pole praktiliselt ka võimalik. Kus iganes on ühiskond niimoodi organiseeritud, et ilma põhjuseta kärbitakse või koguni hävitatakse kogu see valdkond, milles vabadust seaduslikult realiseeritakse, on tulemuseks ühiskondliku elu järk-järguline lagunemine ja kokkuvarisemine.

Pealegi kannab vabaduse jaoks loodud inimene eneses pärispatu haava, mis tõmbab teda lakkamatult kurja poole ja muudab lunastuse tema jaoks hädavajalikuks. See doktriin ei ole mitte ainult kristliku ilmutuse oluline osa, vaid ta kannab eneses suurt selgituslikku jõudu, kuivõrd aitab paljuski mõista inimtegelikkust. Inimene püüdleb hea poole, kuid ta on võimeline ka kurjaks; ta võib tõusta kõrgemale oma vahetust huvist ja ometi sellega seotuks jääda. Ühiskondlik kord on seda kindlam, mida enam ta selle asjaoluga arvestab ja väldib isiklike huvide vastandamist ühiskonna kui terviku huvidele; püüdes selle asemel leida teid nende viljakaks ühitamiseks. Tõepoolest, seal, kus isiklik huvi on vägivaldselt alla surutud, asub selle kohale bürokraatliku kontrolli rusuv süsteem, mis kuivatab initsiatiivi ja loovuse allikad. Kui inimesed usuvad end valdavat täiusliku ühiskonnakorralduse saladust, mis muudab kurja täiesti ohutuks, arvavad nad võivat kasutada selle realiseerimiseks mistahes vahendeid, isegi vägivalda ja valet. Poliitika muutub siis “sekulaarseks religiooniks”, mis ekslikult usub end suutvat ehitada paradiisi siin ilmas. Kuid mitte ühtegi poliitilist ühiskonda, millel on oma autonoomia ja seadused, [55] ei saa iial segi ajada Jumalariigiga. Evangeeliumi tähendamissõna heast seemnest ja umbrohust (vt. Mt 13,24-30 ja 36-43) õpetab selgelt, et ainult Jumal saab eraldada Kuningriigi pojad kurja poegadest ning et see kohtumõistmine toimub aegade lõpus. Pretendeerides sellisele kohtumõistmisele juba praegu, seab inimene end Jumala asemele ja astub vastu tema kannatlikkusele.

Kristuse ohvri läbi ristil on Jumalariik ühe korraga ja alatiseks kätte võidetud; sellest hoolimata nõuab kristlase seisund võitlust kiusatuse ja kurja jõudude vastu. Alles ajaloo lõpul tuleb Issand oma suures aus viimset kohut mõistma (Mt 25,31), looma uusi taevaid ja uut maad (vt. 2 Pe 3,13; Ilm 21,1); ent kuni kestab aeg, käib hea ja kurja võitlus inimese hinges.

Kõigel sellel, mida pühakiri meile õpetab Jumalariigi teedest, on oma mõju ajalike ühiskondade elule, mis – nagu nimetuski ütleb – kuuluvad ajalikku reaalsusse koos kõige selles sisalduva ebatäiusliku ja mööduvaga. Jumalariik, olles maailmas, ent olemata maailmast, valgustab inimühiskonna korda, sellal kui armu vägi sellesse tungib ja seda elavdab. Nii mõistetakse paremini inimväärika ühiskonna vajadusi, kaotatakse hälbed, kinnitatakse söakust tegutseda hea nimel. Sellele ülesandele, inimtegelikkuse evangeelsele hingestamisele, on kutsutud kõik kristlased ja eriti ilmikud üheskoos kõigi hea tahte inimestega. [56]

26. 1989. aasta sündmused arenesid peamiselt Ida- ja Keskeuroopa maades; ent neil on Ülemaailmne tähtsus, sest neist on tulenenud nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed, mis puudutavad kogu inimkonda. Nimetatud tagajärjed ei ole mehhaanilise või fataalse iseloomuga, pigem on nad inimese vabadusele pakutud võimalused kaasa töötada inimkonna ajaloos toimiva Jumala halastava kavaga.

Mõnedes maades oli esimeseks tagajärjeks Kiriku ja töölisliikumise kohtumine, mis sündis eetilise ja selgelt kristliku reaktsioonina laialt levinud ebaõigluse vastu. Peaaegu terve sajandi kestel oli see liikumine osaliselt allutatud marksismi hegemooniale veendumuses, et tõhusaks võitlemiseks rõhumise vastu peavad proletaarlased omaks võtma selle materialistlikud ja majanduslikud teooriad.

Marksismi kriisiga kerkivad esile töölisteadvuse spontaansed vormid, mis väljendavad õiglusnõuet ja selle väärikuse tunnustamist, mis vastavalt Kiriku sotsiaaldoktriinile on omane inimese tööle. [57] Töölisliikumine suubub töötajate ja hea tahtega inimeste üldisemasse liikumisse inimisiku vabastamise ja tema õiguste kaitsmise eest; see liikumine on tänapäeval levinud paljudes maades ning kaugeltki vastandamata end katoliku Kirikule, vaatab ta suure huviga selle poole.

Marksismi kriis ei kaota maailmast ebaõiglust ja rõhumist, millest marksism, neid enese huvides ära kasutades, ka ise jõudu ammutas. Neile, kes otsivad täna uut ning tõelist vabastamise teooriat ja praktikat, pakub Kirik mitte ainult oma sotsiaalmagisteeriumit ja üldse õpetust Kristuse poolt lunastatud inimesest, vaid ka oma konkreetset panust ning abi tõrjutuse ja alanduse võitmiseks.

Lähiminevikus viis siiras soov olla rõhutute poolel ja mitte jääda kõrvale ajalookäigust paljusid usklikke otsima mitmesuguseid teid võimatuks kompromissiks marksismi ja kristluse vahel. Kaasaeg, ületades kõik selle, mis on neis katsetes nõtra, kutsub pigem esile tooma inimese täielikule vabastamisele suunatud tõelise teoloogia väärtust. [58] Selle nurga alt vaadatuna osutuvad 1989. aasta sündmused oluliseks ka kolmanda maailma maadele, kes otsivad oma arenguteed nagu seda kunagi tegid ka Kesk- ja Idaeuroopa maad.

27. Teine tagajärg puudutab Euroopa rahvaid. Kommunismi võimutsemisaastate jooksul ja ka enne seda tehti palju ülekohut nii individuaalsel ja ühiskondlikul kui ka regionaalsel ja rahvuslikul tasandil; kuhjusid vihkamine ja vaen. On reaalne oht, et pärast diktatuuri langemist võivad need tunded taas plahvatada, põhjustades tõsiseid konflikte ja valu, kui jääb puudu minevikupingutusi hingestanud moraalsest pingest ning teadvustatud püüdest anda tunnistust tõele. Peab soovima, et inimeste südames, eelkõige nende, kes võitlevad õigluse eest, ei võidutseks viha ja vägivald, vaid et kõigis kasvaks rahu ja andestuse vaim.

Ometi on vaja astuda konkreetseid samme selliste rahvusvaheliste struktuuride loomiseks või tugevdamiseks, mis oleksid võimelised sobiva vahekohtunikuna sekkuma riikide vahel tekkivatesse konfliktidesse, nii et igaüks neist saaks kaitsta oma õigusi ning saavutada õiglase kokkuleppe ja rahumeelse kompromissi teiste õigustega. Kõik see on eriti vajalik ühise kultuuri ja sajanditepikkuse ajalooga omavahel tihedalt seotud Euroopa rahvaste jaoks. Kommunismi hüljanud maade moraalne ja majanduslik uuendamine nõuab suuri pingutusi. Pikemat aega olid moonutatud kõige elementaarsemad majandussuhted ning pärsitud olid esmased majandusega seotud voorused nagu ausus, usaldatavus ja töökus. On vaja kannatlikku materiaalset ja moraalset ülesehitustööd, isegi kui pikaajalisest puudusest kurnatud rahvad nõuavad valitsustelt käegakatsutavaid ja koheseid tulemusi heaolu kasvus ning oma seaduslike nõudmiste õiglast rahuldamist.

Marksismi kokkuvarisemisel oli ulatuslik mõju ka Maa jaotamisele üksteisele vastanduvateks ja omavahel kiivalt konkureerivateks suletud maailmadeks. See tõi selgemalt välja rahvaste vastastikuse sõltuvuse ning tõsiasja, et inimese töö on oma loomult määratud rahvaid ühendama, mitte neid lahutama. Rahu ja õitseng on tõepoolest hüved, mis kuuluvad kogu inimkonnale, kuivõrd neid ei ole võimalik õigusega ja kestvalt nautida, kui need saavutatakse ja säilitatakse teiste rahvaste ja rahvuste arvel nende õigusi rikkudes või neilt heaolu allikaid võttes.

28. Mõnede Euroopa rahvaste jaoks algab teatud mõttes tõeline sõjajärgne periood. Senise kollektiviseeritud majanduse radikaalne ümberkorraldamine toob kaasa probleeme ja kulutusi, mis on võrreldavad nende ohvrite ja kaotustega, mida Euroopa läänepoolsed maad pidid kandma endi ülesehitamiseks pärast Teist maailmasõda. On õiglane, kui teised maad kommunistlikust ikkest vabanenud rahvaid nende praegustes raskustes toetavad, kuid samas on selge, et nad peavad olema ise oma arengu peremeesteks. Ent selle saavutamiseks tuleb anda neile mõistlikud võimalused, mis ei saa toimuda ülejäänud maade abita. Pealegi tuleneb nende praegune raske ja puudustkannatav olukord ajaloolisest protsessist, milles endised kommunistlikud maad olid enamasti objektiks, mitte subjektiks; seega on nad praegusesse olukorda sattunud mitte oma vabast tahtest või tehtud vigade tõttu, vaid neile jõuga pealesurutud traagiliste ajaloosündmuste tagajärjel, mis takistasid neid pikka aega edasi liikumast majandusliku ja ühiskondliku arengu teel.

Abi teistest, eriti Euroopa maadest, kes osalesid nendes sündmustes ja nende eest ka vastutust kannavad, vastab õigluse nõudele. Kuid see vastab ka kogu Euroopa huvile ja kasule, sest Euroopa ei saa elada rahus kui mitmesugused möödunud aegadest pärinevad konfliktid muutuvad veelgi teravamaks majandusliku laose, sisemise rahutuse ja lootusetuse tõttu.

Ometi ei tohi see vajadus tuua kaasa “kolmanda maailma” toeks ja abiks tehtavate panuste vähenemist, kuivõrd need kannatavad sageli palju suurema puuduse ja viletsuse all. [59] On vaja erakordseid jõupingutusi, et koguda majandusliku kasvu ja ühise arengu eesmärgil kokku kõik vahendid ja jõud, millest maailmas tervikuna ju puudust pole, selgitades kõigepealt prioriteedid ja väärtusskaalad, mille alusel langetatakse majanduslikke ja poliitilisi otsuseid. Hulgaliselt vahendeid võiks vabaneda Ida ja Lääne vahelise konflikti tõttu loodud tohutute sõjamasinate desarmeerimisel. Need ressursid võivad osutuda veelgi suuremaks kui tüliküsimuste lahendamiseks sõlmitakse täielikku usaldust väärivad lepingud tavaliste sõdade asemel ning kui seetõttu saavutab ka kolmanda maailma maades ülekaalu relvastuse kontrolli ja vähendamise printsiip ning võetakse tarvitusele vajalikud abinõud relvakaubanduse vastu. [60] Kuid eelkõige tuleb lahti saada mentaliteedist, mis suhtub vaestesse – nii üksikisikutesse kui ka rahvastesse – kui mingisse koormasse ja ebameeldivasse tülitajasse, kes tarbib vaid seda, mida teised on tootnud. Vaesed nõuavad enesele õigust saada osa materiaalsetest hüvedest ja rakendada viljakalt oma töövõimet, et muuta kogu maailm kõigi jaoks õiglasemaks ja õnnelikumaks. Vaeste olukorra kergendamine on suur võimalus kogu inimkonna moraalse, kultuurilise ja ka majandusliku arengu enese jaoks.

29. Lõpuks ei tule arengut mõista ainult majanduslikus tähenduses, vaid tõeliselt üldinimlikus mõttes. [61] Asi pole ainult selles, et tõsta kõik rahvad sellise heaolu tasemele, mida täna naudivad kõige rikkamad maad, vaid selles, et solidaarses töös ehitada väärikamat elu, et tõepoolest kasvaksid iga inimese väärikus ja loovus ning samuti tema võime vastata oma kutsumusele ja seega ka temas kõlavale Jumala häälele. Arengu kulminatsiooniks on Jumala otsimise, Tema tundmaõppimise ja selle tundmise järgi elamise õiguse ja kohustuse realiseerimine. [62] Totalitaarsetes ja autoritaarsetes reziimides viidi äärmuseni jõu primaadi printsiip mõistuse üle. Inimene oli sunnitud leppima maailmavaatega, mis talle jõuga peale suruti ja mis ei tulenenud tema enda mõistuse pingutusest ja oma vabaduse kasutamisest. See printsiip tuleb ümber pöörata ja täielikult tunnustada inimese südametunnistuse õigust, mis on seotud ainuüksi tõega, nii loomuliku kui ka ilmutatud tõega. Nende õiguste tunnustamises seisneb igasuguse tõeliselt vaba poliitilise korra esmane alus. [63] Seega on antud printsiibi taaskinnitamine ülimalt oluline ja seda mitmel põhjusel:

a) sest et vanad totalitaarsed ja autoritaarsed reziimid ei ole veel täielikult ületatud ning on koguni oht, et nad uuesti jõudu koguvad; see nõuab kõigi maade uuendatud jõupingutusi koostööks ja solidaarsuseks;

b) sest et arenenud maades tehakse vahel äärmuslikku propagandat puhtalt utilitaarsetele väärtustele stimuleerides looduslikke instinkte ja tendentsi kohesele naudingule, mis muudab raskemaks inimelu tõeliste väärtuste hierarhia tunnetamise ja järgimise;

c) sest et mõnedes maades tekivad religioosse fundamentalismi uued vormid, mis varjatult või koguni avalikult keelavad rahva enamusest erineva usutunnistusega kodanikel nende kodaniku- või religioossete õiguste täieliku kasutamise, takistavad neid osalemast kultuurielus ning kitsendavad Kiriku õigust jutlustada evangeeliumi ja inimeste õigust võtta vastu Jumala sõna, mida nad on kuulnud jutlustatavat ning pöörduda Kristuse poole. Tõeline areng pole võimalik kui ei peeta kinni loomulikust ja fundamentaalsest õigusest tunda tõde ja elada selle tõe järgi. Selle loomuliku õigusega on seotud, selle kasutamise ja süvendamise läbi, õigus avastada ja vabalt vastu võtta Jeesust Kristust, kes on inimese tõeline Hüve. [64]

IV PEATÜKK

ERAOMAND JA HÜVEDE ÜLDINE OTSTARVE

30. Entsüklikas Rerum novarum kinnitas Leo XIII jõuliselt, kasutades erinevaid argumente omaaegse sotsialismi vastu, eraomandi-õiguse loomulikku olemust. [65] Seda inimese iseseisvuse ja arengu jaoks möödapääsmatut õigust on Kirik alati kaitsnud. Samas õpetab Kirik, et hüvede omamine ei ole absoluutne õigus, vaid et selle õiguse inimlikus loomuses eneses sisaldub tema piiratus.

Kuulutades õigust eraomandile kinnitas paavst sama selgelt, et hüvede inimliku vabaduse hoolde usaldatud “kasutamine” on allutatud loodud hüvede algsele ühisele otstarbele ja samuti Jeesuse Kristuse Evangeeliumis väljendatud tahtele. Paavst kirjutas: “Manitsetagu varakaid (…): rikkad peavad värisema Jeesuse Kristuse hoiatuste ees, sest ükskord tuleb neil oma varade kasutamisest anda aru Jumalale, Igavesele Kohtumõistjale”; ja tsiteerides püha Thomast Aquinost, lisas paavst: “Ent kui küsitakse, kuidas tuleb hüvesid kasutada, vastab Kirik vähimagi kõhkluseta: selles osas ei tohi inimene pidada väliseid asju enda omaks vaid ühiseks hüveks”, sest “inimeste seaduste ja kohtu üle on Kristuse seadus ja kohus”. [66]

Leo XIII järeltulijad on korranud seda kahekordset kinnitust: eraomandi vajalikkust, ja seega lubatust, aga ka selle piiratust. [67] Ka Vatikani II Kirikukogu esitas selle sama traditsioonilise doktriini sõnades, mis väärivad kordamist: “Inimene, kasutades neid hüvesid, ei tohi pidada väliseid asju, mida ta seaduslikult omab, ainult enesele kuuluvaks, vaid ka ühiseks, selles mõttes, et need võivad tulla kasuks peale tema ka teistele.” Ja veidi allpool: “Eraomand või teatud võim väliste hüvede üle kindlustab igaühe jaoks täiesti hädavajaliku ruumi isiklikuks ja perekondlikuks autonoomiaks; seda tuleb vaadelda kui inimvabaduse laiendit … Eraomandil on juba oma loomult ka ühiskondlik iseloom, mis tugineb hüvede ühise otsatarbe seadusele.” [68] Ma kordasin sama doktriini kõigepealt oma pöördumises Ladina-Ameerika piiskoppide III konverentsi poole Pueblas ning seejärel entsüklikatesLaborem exercens ja Sollicitudo rei socialis. [69]

31. Kui õpetus õigusest omandile ja hüvede üldisest otstarbest meie aega silmas pidades üle lugeda, võib küsida, kust pärinevad hüved, mis hoiavad alal inimese elu, rahuldavad tema vajadusi ja on tema õiguste objektiks.

Kõige hea esmaseks lähtekohaks on Jumala enese tegu, kes lõi maa ja inimese ja andis maa inimesele, et ta valitseks selle üle oma tööga ja tunneks rõõmu selle viljadest. (vt. 1 Mo 9,28-29) Jumal andis maa kogu inimsoole, et maa elataks kõiki selle liikmeid kedagi välistamata või eelistamata. Siin ongimaapealsete hüvede üldise otstarbe juured. Maa oma viljakusega ja võimega rahuldada inimese vajadusi on Jumala esimene and inimese elu alalhoidmiseks. Kuid maa ei kingi oma vilju ilma inimese erilise vastuseta Jumala annile, s.t. ilma tööta: tänu oma tööle, kasutades oma mõistust ja vabadust, valitseb inimene maa üle ja teeb sellest enesele väärilise eluaseme. Sel moel teeb ta enda omaks selle osa maast, mille ta allutab töö läbi. See ongi eraomandi lähtekohaks. Loomulikult lasub inimesel ka vastutus mitte takistada teisi inimesi saamast oma osa Jumala annist; ta peab teistega koos töötama, et ühiselt valitseda kogu maa üle .

Ajaloos on need kaks, töö ja maa, olnud alati igasuguse inimühiskonna aluseks. Ent mitte alati ei ole nad omavahel samas seoses. Kunagi näis maa loomulik viljakus olevat, ja tegelikult oligi, rikkuse olulisim osa, töö oli aga sellele viljakusele abiks ja toeks. Meie päevil muutub iga päevaga üha tähtsamaks inimtöö osa, kuna selle abil luuakse materiaalseid ja mittemateriaalseid rikkusi; lisaks saab ilmseks, et iga inimese töö on oma loomult seotud teiste inimeste tööga. Täna tähendab töötamine rohkem kui kunagi varem koos teistega töötamist ja teiste jaoks töötamist; see tähendab teha midagi kellegi jaoks. Töö on seda viljakam, mida paremini tunneb inimene maa produktiivseid jõude ja mõistab nende inimeste vajadusi, kelle heaks ta töötab.

32. Kuid meie ajale on iseloomulik teist tüüpi omand, mille tähtsus pole sugugi väiksem kui maaomandil: see on teadmiste, tehnika, kogu teaduse omamine. Industriaalselt arenenud riikide rikkus rajaneb tunduvalt enam sellel omandiliigil kui looduslike ressursside omamisel.

Äsja rääkisime, et inimene töötab koos teiste inimestega, osaledes “ühiskondlikus töös”, mis üha laiemate ringidena haarab kogu maa. Kui keegi valmistab mingi eseme mitte oma tarbeks, teeb ta seda üldjuhul selleks, et teised saaksid seda kasutada, olles maksnud vabas kauplemises kokkulepitud õiglase hinna. Võime õigeaegselt mõista teiste inimeste vajadusi ja tunda kõige sobivamaid tegurite kombinatsioone nende rahuldamiseks, on teine kaasaegse ühiskonna rikkuse allikas. Pealegi ei saa paljusid hüvesid toota üheainsa inimese tööga, vaid need nõuavad paljude inimeste koostööd. Sellise tootmise korraldamine, selle kestuse planeerimine, kontrollimine, et see tõesti vastaks nendele vajadustele, mida peab rahuldama, risk, mis kanda võetakse – ka see kõik on tänase ühiskonna rikkuse külluslik allikas. Nii saab üha selgemaks ja määravamaks organiseeritud ja loova inimtöö ning, selle töö olulise osana, otsustusvõime ja ettevõtlikkuse roll. [70]

Seda protsessi, mis heidab valgust tõele inimese kohta, mida kristlus pole iialgi lakanud kinnitamast, tuleb jälgida huvi ja tähelepanuga. Tõepoolest, maa kõrval on inimese oluliseimaks ressursiks inimene ise. Tema mõistus lubab tal avastada maa tootlikud võimalused ja mitmesuguseid teid inimese vajaduste rahuldamiseks. Tema distsiplineeritud töö tihedas koostöös teistega lubab luua üha laiemaid ja usaldusväärsemaid tööalaseid kooslusi loodusliku ja inimkeskkonna muutmiseks. Selles protsessis on kaasatud niisugused olulised voorused nagu hoolsus, töökus, arukas riskimisjulgus, usaldatavus ja ustavus inimestevahelistes suhetes, kindlameelsus raskete ning valusate otsuste tegemiseks, mis on vajalikud ühise ettevõtte heaks ning võimalikele saatuselöökidele vastu astumiseks.

Kaasaegne ettevõtlusmajandus sisaldab positiivseid aspekte, mille aluseks on nii majanduses kui ka paljudes teistes valdkondades väljenduv isikuvabadus. Tõepoolest, majandus on vaid üks valdkond inimtegevuse erinevate vormide seas ning selles, nagu igas teiseski valdkonnas kehtib õigus vabadusele, ent samuti kohustus kasutada vabadust vastutustundlikult. On aga oluline märkida, et kaasaegse ja mineviku, isegi lähimineviku ühiskonna tendentside vahel on iseloomulikke erinevusi. Kui kunagi oli tootmise otsustavaks teguriks maa ja hiljem kapital mõistetuna masinate ja tootmisvahendite kogumina, siis tänapäeval on otsustavaks teguriks üha enam inimene ise, see tähendab, tema tunnetamisvõime, mis ilmneb teaduslikus mõtlemises, ja võime mõista ning rahuldada teiste vajadusi.

33. Ometi tuleb osutada ka sellise arenguga seotud ohtudele ja probleemidele. Tegelikult pole paljudel inimestel, võib-olla suuremal osal neist, vahendeid, mis lubaksid neil edukalt ja inimvääriliselt lülituda ettevõtluse süsteemi, kus tööl on tõeliselt keskne koht. Neil ei ole võimalust omandada alusteadmisi, mis võimaldaksid neil väljendada oma loovust ja arendada võimeid. Samuti puudub neil võimalus lülituda tutvuste ja suhtlemisvõrku, kus need võimed leiaksid hindamist ja kasutamist. Kokkuvõttes, kui neid ka otseselt ei ekspluateerita, on nad suures osas tõrjutud ja majanduslik areng käib nii-öelda üle nende peade, kui see koguni ei kitsenda neile ainsana elatusvahendeid andnud traditsioonilise majanduse niigi ahtat tegevusvälja. Võimetuna konkureerima uutel meetoditel toodetud kaupadega, mis vastavad paremini vajadustele, mida varem rahuldati traditsioonilise korralduse raames, meelitatud kättesaamatu külluse särast ning samas tõugatuna viletsusest, täidavad need inimesed kolmanda maailma linnu, kus nad sageli kaotavad oma kultuurilised juured ning jäävad ähvardava ebakindluse hooleks, vähimagi võimaluseta teistega ühineda; nende inimväärikust ei tunnustata ning vahel püütakse neid ajaloost kõrvaldada surudes neile peale inimväärikusele vastukäivaid rahvastikukontrolli vorme.

Paljud teised inimesed elavad – küll mitte täiesti tõrjutuna – tingimustes ja piirkondades, kus esmatähtis on võitlus kõige hädavajalikuma eest ja kus ikka veel on täies elujõus algkapitalismile omased reeglid, mis ei jää oma “julmuselt” alla industrialiseerimise segaste algusaegade kõige süngematelegi hetkedele. Teistel juhtudel on majandusliku edenemise keskseks elemendiks ikka veel maa ja need, kes seda harivad, on omamisest kõrvalejäetutena surutud poolorjanduslikesse tingimustesse. [71] Neil juhtudel võib tänapäeval, nagu Rerum novarumi ajalgi, rääkida ebainimlikust ekspluateerimisest. Hoolimata enamarenenud ühiskondades toimunud olulistest muutustest, pole kapitalismi inimlikud puudused ja neist tulenev asjade võim inimeste üle kaugeltki kadunud; enamgi veel, vaeste jaoks on materiaalsete hüvede puudusele lisandunud teadmiste ja hariduse puudus, mis takistab neil end vabastamast oma alandavast alluvusseisundist.

Õnnetuseks vaevleb enamus “kolmanda maailma” elanikest ikka veel sellistes tingimustes. Oleks aga ebatäpne mõista “kolmandat maailma” vaid geograafilises tähenduses. Selle “maailma” teatud piirkondades ja teatud sotsiaalsetes sektorites on käivitatud arenguprotsessid, mis tuginevad mitte niivõrd materiaalsete kuivõrd “inimressursside” väärtustamisele.

Mitte eriti kaua aega tagasi väideti, et vaesemate maade areng sõltub nende kõrvalejätmisest maailmaturust ja nende lootusest tulla toime oma jõududega. Viimaste aastate kogemus on aga näidanud, et kõrvaletõmbunud maad on kannatanud seisaku ja taandarengu all, samal ajal kui need, kellel õnnestus rahvusvahelisel tasemel lülituda üldisesse ärisuhete võrku, on edasi arenenud. Peamiseks probleemiks näib seega olevat saavutada õiglane pääs rahvusvahelisele turule, mis oleks rajatud mitte ainult ühe poole huvidega arvestavale looduslike ressursside ekspluateerimise printsiibile vaid pigem inimressursside väärtustamisele. [72]

Kuid mõned “kolmandale maailmale” iseloomulikud aspektid ilmnevad ka arenenud maades, kus tootmis- ja tarbimisviiside pidev muutumine vähendab juba omandatud teadmiste ja erialase kogemuse väärtust ning nõuab pidevat pingutust ümberõppimiseks ja kohanemiseks. Need, kes ei suuda ajaga sammu pidada, võivad kergesti kõrvale jääda; niisamuti vanad inimesed, noored, kes ei suuda leida oma kohta ühiskonnas ning üldiselt kõige nõrgemad ja nn. “neljas maailm”. Sellistes tingimustes on ka naiste olukord kõike muud kui kerge.

34. Nii ühe maa raamides kui ka rahvusvahelisel tasandil näib vabaturg olevat kõige otstarbekam tee ressursside paigutamiseks ja vajaduste efektiivseks rahuldamiseks. Ometi kehtib see ainult nende vajaduste kohta, mille eest saab “maksta” ja ressursside kohta, mida saab “müüa” niivõrd, kuivõrd see on õiglane. Kuid on loendamatuid inimlikke vajadusi, mis ei kuulu turule. Armastuse ja tõe otsene kohus on tagada, et inimeste põhivajadused ei jääks rahuldamata, ja et puudustkannatavad inimesed ei hukkuks. Peale selle tuleb sellistel abivajajatel aidata omandada teadmisi, lülituda vastastikuste sidemete võrku ning arendada oma andeid ja kalduvusi, et nad võiksid väärtustada oma jõudu ja võimeid. Enne võrdse vahetuse ja sellele omaste õiglusvormide loogikat on midagi, mis kuulub inimesele sellepärast, et ta on inimene, tema erakordse väärikuse tõttu. See midagi, mis inimesele kuulub, sisaldab eneses lahutamatult võimalust elus püsida ja anda tõepoolest oma panus inimkonna ühiseks hüvanguks.

Seoses “kolmanda maailmaga” jääb täielikult kehtima, ja mõnel juhul tuleb alles saavutada kõik see, millele osutas Rerum novarum, et vältida inimtöö alandamist ja inimese enda taandamist lihtsa kauba tasemele: piisav töötasu perekonna ülalpidamiseks, sotsiaalsed tagatised vanade kaitseks ja töötute äraelamiseks ning külladane hoolitsus töötingimuste eest.

35. Ametiühingutele ning teistele tööliste õigusi kaitsvatele ja nende subjektsust toetavatele organisatsioonidele avaneb lai ja rikkaliktegevusväli sekkumiseks ja võitluseks õigluse nimel; samal ajal on neil täita ka oluline kultuuriline ülesanne, võimaldades töölistel täielikumalt ja väärikamalt osaleda rahva elus ning aidata kaasa selle arengule.

Selles mõttes võib õigusega rääkida võitlusest majandussüsteemi vastu, mõistetuna meetodina, mis kaitseb kapitali, tootmisvahendite ja maaomandi absoluutset primaarsust inimese töö vaba subjektiivsuse ees. [73] Selle süsteemi vastu võideldes ei pakuta alternatiivse mudelina mitte sotsialistlikku süsteemi, mis õigupoolest kujutab endast riigikapitalismi, vaid vaba töö, ettevõtluse ja osalemise ühiskonda. See ei vastandu turule, vaid nõuab riigivõimude mõõdukat kontrolli turu üle, et tagada kogu ühiskonna põhivajaduste rahuldamine.

Kirik tunnistab kasumi õiglast rolli ettevõtte hea seisundi indikaatorina. Kui ettevõte toob kasumit, tähendab see, et tootmistegureid kasutatakse õigesti ja inimeste vastavad vajadused on piisavalt rahuldatud. Ometi ei ole kasum ainus ettevõtte olukorra indikaator. Võib juhtuda, et majandusnäitajad on korras, ent samal ajal inimesi, kes moodustavad ettevõtte kõige hinnalisema vara, koheldakse alandava ebaõiglusega. See on mitte ainult et moraalselt lubamatu, vaid võib kindlalt ette näha ka selle negatiivset mõju ettevõtte enda majanduslikule efektiivsusele. Tõepoolest, ettevõtte iga toiming on suunatud mitte ainult kasumi saamisele, vaid ettevõtte enda püsimajäämisele inimeste kooslusena, kes mitmesugusel moel taotlevad oma põhiliste vajaduste rahuldamist ja kes moodustavad kogu ühiskonda teeniva erilise ühenduse. Kasum on ettevõtte elu regulaator, kuid mitte ainus; sellele lisaks tuleb arvesse võtta kateised inimlikud ja moraalsed tegurid, mis pikas perspektiivis on ettevõtte eluks vähemalt sama olulised.

Seega näeme, et ei saa nõustuda väitega, mille kohaselt nn. “tegeliku sotsialismi” hääbumisega jääb kapitalism ainsaks majandusmudeliks. Tuleb murda takistused ja monopolid, mis ei võimalda paljudel rahvastel areneda, kõigile isikutele ja rahvastele tuleb tagada põhitingimused arengust osasaamiseks. See eesmärk nõuab kogu rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud ja vastutustundlikku pingutust. Tugevamad maad peavad pakkuma nõrkadele võimalust astuda rahvusvahelisse ellu ja viimased peavad neist võimalustest kinni haarama, tehes vajalikke pingutusi ja tuues ohvreid, tagades oma poliitilise ja majandusliku stabiilsuse ning samuti kindlamad tulevikuväljavaated, aga ka töötajate ametioskuste paranemise, ning oma vastutusest teadlike tegusate ettevõtjate kujunemise. [74]

Praegu koormab selles vallas tehtud positiivseid püüdlusi kõige vaesemate maade välisvõla probleem, mis on enamasti veel lahendamata. Põhimõte, et võlad peavad makstud saama, on kahtlemata õige, kuid ei tohi taotleda või nõuda maksmist, kui see tõepoolest sunnib peale selliseid poliitilisi valikuid, mis viivad tohutud rahvahulgad näljahätta ja lootusetusesse. Ei saa nõuda tekkinud võlgade tasumist talumatute ohvrite hinnaga. Neil juhtudel on vaja – nagu seda ka osaliselt tehakse – leida teid võlakoorma kergendamiseks, võla pikendamiseks või koguni kustutamiseks vastavalt rahvaste põhiõigusele eksisteerida ja areneda.

36. Nüüd tuleb tähelepanu juhtida spetsiifilistele probleemidele ja ohtudele, mis kerkivad esile enamarenenud majanduse rüpes ja mis on seotud selle erilise iseloomuga. Arengu varasematel etappidel elas inimene pidevalt vajaduse sunni all. Tema tarbed olid tagasihoidlikud, määratletud mingis mõttes tema keha ehitusega ning majanduslik tegevus oli suunatud nende tarvete rahuldamisele. Arusaadavalt ei ole tänapäeval probleem ainult selles, et pakkuda inimesele piisavat hulka hüvesid, vaid ka selles, et vastatakvaliteedi nõudele: toodetavate ja tarbitavate kaupade kvaliteedi, osutatavate teenuste kvaliteedi, keskkonna ja üldse elu kvaliteedi nõudele.

Nõudmine kvalitatiivselt rahuldavama ja rikkama elu järele on iseenesest õigustatud; seejuures tuleb aga osutada praeguse ajalooetapiga seotud uuele vastutusele ja uutele ohtudele. Uute vajaduste tekkimise ja määratlemise taga seisab alati rohkem või vähem sobiv kontseptsioon inimesest ja tema tõelisest hüvest: tootmis- ja tarbimisviiside valikus ilmutab end kindel kultuur kui üldine elukäsitlus. Siin tekibki liigtarbimise fenomen. Avastades uusi vajadusi ja uusi teid nende rahuldamiseks, tuleb lähtuda terviklikust inimesepildist, mis austab tema olemise kõiki dimensioone ning allutab materiaalsed ja instinktiivsed mõõtmed sisemistele ja vaimsetele. Kui aga allutakse vahetult instinktidele eirates oma isiku teadlikku ja vaba loomust, võib see kaasa tuua tarbimisharjumused ja elulaadi, mis on iseenesest pahelised või vähemalt kahjustavad inimese füüsilist ja vaimset tervist. Majandussüsteem ise ei sisalda kriteeriume, mis võimaldaksid otseselt eristada uusi ja kõrgemaid inimvajaduste rahuldamise vorme uutest kunstlikest vajadustest, mis takistavad isiksust küpsuseni jõudmast. Seepärast on pakiline vajadus laialdase kultuuri- ja haridustöö järele, mis hõlmaks ostja kasvatamist tema valikuvõime mõistliku kasutamise suunas ning kujundaks tugevamat vastutustunnet tootjate endi seas, eriti aga massikommunikatsioonivahendite töötajate hulgas, rääkimata riigivõimude vajalikust sekkumisest.

Inimese tervise ja väärikuse vastu suunatud raskesti kontrollitava kunstliku tarbimise eredaks näiteks on narkomaania. Selle levimine on märk tõsistest häiretest ühiskonnakorralduses ja eeldab inimvajaduste materialistlikku ning teatud mõttes destruktiivset “tõlgendamist”. Sel moel kasutatakse vabamajanduse uuenduslikku potentsiaali ühekülgselt ja ebaadekvaatselt. Narkomaania, nagu ka pornograafia ja teised ebaterved tarbimisvormid, püüab täita tekkinud vaimset vaakumit kasutades ära nõrkade vastupanuvõimetust.

Ei ole halb tahta paremini elada, kuid halb on elustiil, mida peetakse paremaks siis, kui see on suunatud omamisele, mitte olemisele ja kui see tahab rohkem omada mitte selleks, et ise rohkem olla, vaid selleks, et tarbida elu kasutus naudingus. [75] Niisiis tuleb kujundada elustiile, kus tarbimist, säästmist ja investeerimist määravad valikud lähtuksid tõe, ilu ja headuse otsinguist ning seotusest teiste inimestega ühise arengu nimel. Selles seoses ei saa ma rääkida ainult halastuskohusest, see tähendab kohusest aidata vaest oma “ülejäägi” ja vahel ka endale “vajalikuga”. Ma osutan sellele, et ka otsus investeerida pigem siia kui sinna, pigem sellesse majandussektorisse kui teise, on alati moraalne ja kultuuriline valik. Teatud möödapääsmatute majandusele ja poliitilise stabiilsuse seatud tingimuste korral on otsus investeerida, see tähendab pakkuda mingile rahvale võimalus väärtustada oma tööd, põhjustatud ka poolehoiust ning usaldusest jumaliku ettehoolduse vastu, mis ilmutab otsuse langetaja inimlikkust.

37. Tarbimisprobleemiga on tihedalt seotud samavõrd murettekitavökoloogiaprobleem. Inimene, ihaldades pigem omada ja nautida kui olla ja areneda, kulutab mõõdutundetult ja korrapäratult maa ja oma enese elu ressursse. Looduskeskkonna mõistmatu laastamise põhjuseks on meie päevil laialt levinud antropoloogiline eksitus. Inimene, kes avastab end võivat maailma oma tööga ümber kujundada ja teatud mõttes “luua”, unustab, et selle töö aluseks on alati Jumala poolt algselt antud reaalsus. Ta usub end võivat oma suva järgi kasutada ja nautida maad allutades selle ilma tingimusteta oma tahtele, nagu polekski maal Jumala poolt antud kuju ja otstarvet, mida inimene võib täiustada, ent mitte reeta. Selle asemel, et täita oma osa Jumala kaastöötajana maailmas, seab inimene end Jumala asemele ja kutsub sel moel lõpuks esile mässu looduses, mida ta on pigem türanniseerinud kui valitsenud. [76]

Selles hoiakus võib eelkõige märgata inimliku suhtumise vaesust või piiratust: teda innustab pigem soov asju omada kui neid tõega suhtestada, ja ta on kaotanud ennastunustava, omakasupüüdmatu, esteetilise hoiaku, mille kutsub esile imetlus olemise ja ilu ees, võimaldades nähtavates asjades tajuda sõnumit nähtamatult Jumalalt, nende loojalt. Selles osas peab inimkond olema teadlik oma kohusest ja vastutusest tuleviku ees.

38. Peale looduskeskkonna mõttetu hävitamise tuleb meenutada veel palju tõsisemat inimkeskkonna hävitamist, millele ei osutata kaugeltki mitte vajalikku tähelepanu. Kui erinevate hääbumisohus olevate loomaliikide loodusliku elukeskkonna säilitamise pärast tuntakse õigusega muret – ja siiski palju vähem kui oleks vaja -, kuna mõistetakse, et igaühel neist on oma eriline osa Maa üldises tasakaalus, siis liialt vähe tegeldakse“inimökoloogia” moraalsete tingimuste kaitsmisega. Jumal on inimesele andnud mitte ainult maa, et ta kasutaks seda austades talle antud hüve algset eesmärki; vaid ka inimene ise on Jumala and inimesele ja ta peab seega austama talle antud loomulikku ja moraalset struktuuri. Selles kontekstis tuleb mainida kaasaegse linnastumise tõsiseid probleeme, vajadust inimeste eluga arvestava linnaplaneerimise järele ja tähelepanu, mida tuleb osutada “töö sotsiaalökoloogiale”.

Inimene saab Jumalalt oma olemusliku väärikuse ja koos sellega võime tõusta igast ühiskondlikust korrast kõrgemale, tõe ja headuse poole. Ometi mõjutab teda ka sotsiaalne struktuur, milles ta elab, saadud kasvatus ja keskkond. Need võivad tal lihtsustada või ka takistada oma elu korraldamist vastavuses tõega. Otsused, millega luuakse inimkeskkonda, võivad tekitada erilisi patustruktuure, mis takistavad nende poolt mahasurutud inimestel end täielikult realiseerimast. Selliste struktuuride lammutamine ja nende asendamine ühiselu autentsemate vormidega on julgust ja kannatlikkust nõudev ülesanne. [77]

39. Esimene ja põhiline “inimökoloogia” struktuur on perekond, mille rüpes omandab inimene esmased ja kõige olulisemad arusaamad tõest ja headusest, õpib, mida tähendab armastada ja armastatud olla ja seega, mida tähendab olla isiksus. Pean siin silmas abielul rajanevat perekonda, kus mehe ja naise vastastikune andumus loob elukeskkonna, kuhu laps võib sündida ja kus arendada oma võimeid, saada teadlikuks oma väärikusest ja valmistuda vastuminekuks oma unikaalsele ja kordumatule saatusele. Sageli juhtub aga, et inimene kaotab julguse võtta enda kanda elu edasiandmiseks vajalikud tingimused ning hakkab iseennast ja oma elu käsitlema pigem läbielamist ootava tundmuste kogumina kui täitmist vajava ülesandena. Siit tuleneb vabaduse puudus, mis sunnib vältima kohustust siduda end püsivalt teise inimesega ja saada lapsi, või siis selleni, et lastesse suhtutakse kui mõnda nendest arvukatest “asjadest”, mida võib vastavalt oma tujule kas omada või mitte, ja mis konkureerivad teiste võimalustega.

Tuleb taas jõuda perekonna käsitlemiseni elu pühamuna. Perekond on tõepoolest püha; see on koht, kus elu, Jumala andi, võib väärikalt vastu võtta ja kaitsta teda ohustavate arvukate rünnakute eest; koht, kus elu võib areneda, järgides tõelise inimliku kasvu nõudmisi. Vastukaaluks nn. surmakultuurile on perekond elukultuuri asukohaks.

Selles vallas näib inimvaim pigem püüdvat eluallikaid piirata, alla suruda või hävitada, kasutades isegi aborti, mis on maailmas väga levinud, kui elu võimalusi kaitsta ja avardada. Entsüklikas Sollicitudo rei socialis kritiseeriti süstemaatilisi sündivuskontrolli kampaaniaid, mis tulenevad demograafiaprobleemi väärast käsitlusest. “Neis eiratakse täielikult asjaosaliste otsustusvabadust … nad allutatakse sageli talumatule survele, et nad alistuksid uutele rõhumisvormidele”. [78] Jutt on meetoditest, mis laiendavad oma tegevusvälja uue tehnika abil nii, et mürgitavad justkui “keemiasõjas” miljonite kaitsetute inimeste elu.

See on kriitika pigem eetilise ja kultuurilise süsteemi kui majandussüsteemi aadressil. On ju majandus vaid üks inimtegevuse kui terviku aspekt ja mõõde. Kui see muutub absoluutseks, kui kaupade tootmine ja tarbimine saab kokkuvõttes ühiskondliku elu keskmeks ja ühiskonna ainsaks väärtuseks, mis ei allu ühelegi teisele väärtusele, tuleb põhjust otsida mitte ainult ja mitte niivõrd majandussüsteemis endas, kuivõrd tõsiasjas, et kogu sotsiaalkultuuriline süsteem, eitades eetilist ja religioosset mõõdet, on nõrgenenud ning kulutab jõudu vaid hüvede ja teenuste tootmisele. [79]

Kõik selle võib kokku võtta kinnitades veel kord, et majanduslik vabadus on vaid üks osa inimvabadusest. Kui ta muutub autonoomseks, kui inimesesse suhtutakse eelkõige kui hüvede tootjasse või tarbijasse, mitte aga kui subjekti, kes toodab ja tarbib selleks, et elada, siis kaotab majanduslik vabadus oma vajaliku sideme inimisikuga ja hakkab teda lõpuks võõrandama ja rõhuma. [80]

40. Riik peab tagama kaitse ja toetuse sellistele ühistele hüvedele nagu looduslik ja inimkeskkond, mille säilimist turumehhanismid üksi ei kindlusta. Nagu varakapitalistlikul ajal oli riigi kohus kaitsta töö põhiõigusi, nii peab ta – samuti kui kogu ühiskond – nüüd, uue kapitalismi ajal, kaitsma ühiseid hüvesid, mis muu hulgas moodustavad selle hädavajaliku raamistiku, milles igaühel on võimalik seaduslikult teostada oma isiklikke eesmärke.

Siin leiame turule uue piirangu: on selliseid kollektiivseid ja kvalitatiivseid vajadusi, mida ei saa rahuldada turu abil. On olulisi inimlikke tarbeid, mis ei allu selle loogikale. On hüvesid, mida juba loomu poolest ei saa ja ei tohi müüa ega osta. Kahtlemata on turumehhanismid suureks abiks; muu hulgas aitavad nad paremini kasutada ressursse, soodustavad kaupade vahetamist ning iseäranis viivad nad ellu inimisiku tahet ja eesmärke, mis saavad lepingu kaudu kokku teise inimese tahte ja eesmärkidega; ometi sisaldub neis mehhanismides oht muuta turg “iidoliks”, mis eitab selliste hüvede olemasolu, mis oma loomult ei ole ega saagi olla harilikud kaubad.

41. Marksism kritiseeris kodanlikke kapitalistlikke ühiskondi, süüdistades neid inimese elu muutmises kaubaks ja selle võõrandamises. See etteheide põhineb kahtlemata ekslikul ja ebarahuldaval võõrandumiskontseptsioonil, mis on tuletatud ainuüksi tootmis- ja omandisuhete sfäärist, andes talle seega materialistliku aluse ning lisaks eitades turusuhete seaduslikkust ja positiivset tähendust isegi neile eriomases valdkonnas. Niimoodi jõuab marksism kinnituseni, et võõrandumist saab kõrvaldada ainult kollektivistlikus ühiskonnas. Ent sotsialistlike maade ajalooline kogemus näitas, et kommunism ei kõrvalda võõrandumist, vaid pigem suurendab seda, lisades hädavajalike hüvede puuduse ning majandusliku ebaefektiivsuse.

Lääne ajalooline kogemus omakorda näitab, et kuigi võõrandumise marksistlik analüüs ja põhjendamine on vale, on võõrandumine koos tõelise elumõtte kadumisega ka lääne ühiskondades täiesti olemas. See ilmneb tarbimise tasandil, kus inimene püütakse pealiskaudse ja võltsi rahulduse võrku selle asemel, et aidata tal tõeselt ja konkreetselt kogeda oma inimsust. Võõrandumine ilmneb ka töös, kui viimane on korraldatud vaid võimalikult suurema tootlikkuse ja sissetuleku saamiseks, tundmata muret selle üle, kas tööline oma töö läbi end inimesena rohkem või vähem teostab, sedamööda kuidas kasvab tema osalus tõeliselt solidaarses kogukonnas või tema isoleeritus teravas majanduslikus konkurentsis ja vastastikuses hoolimatuses ning kus temasse suhtutakse üksnes kui vahendisse, mitte kui eesmärki.

Võõrandumiskontseptsioon tuleb asetada taas kristlikule positsioonile, vastavalt millele on inimese vahendid ja eesmärgid selles ümber pööratud: kui inimene ei tunnusta ei eneses ega teises isiksuse väärtust ja suurust, ei saa ta tunda rõõmu oma inimsusest ega astuda nendesse solidaarsus- ja osadussuhetesse teiste inimestega, mille jaoks Jumal ta on loonud. Tõepoolest, iseenda vaba andmise läbi saab inimene tõeliselt selleks, kes ta peab olema. [81] See andmine saab võimalikuks tänu inimese olemuslikule transtsendeerumisvõimele. Inimene ei saa pühenduda pelgalt inimlikule tegelikkuse ümberkorraldamisele, abstraktsetele ideedele või võltsidele utoopiatele. Isiksusena võib ta end anda teisele inimesele või teistele inimestele, ja lõpuks Jumalale, kes on tema olemise autor ja võib ainsana tema eneseandmise täielikult vastu võtta. [82] Inimene on võõrandunud, kui ta keeldub ületamast iseennast ja läbi elamast eneseandmise kogemust, oma lõpliku eesmärgi, Jumala poole orienteeritud tõelise inimkogukonna loomise kogemust. Ühiskond on võõrandunud, kui ta oma sotsiaalse korralduse, tootmise ja tarbimise vormidega raskendab selle anni toomist ning inimestevahelise solidaarsuse kujunemist.

Lääne ühiskonnas on otsene ekspluateerimine ületatud, vähemalt nendes vormides, mida analüüsis ja kirjeldas Karl Marx. Siiski ei ole võõrandumisest üle saadud mitmetes ekspluateerimisvormides, kus inimesed kasutavad üksteist vastastikku ära kasu saamiseks, ning, rahuldades üha rafineeritumalt oma teisejärgulisi ning erivajadusi, muutuvad kurdiks peamiste ja tõeliste vajaduste suhtes, mis aga peavad reguleerima ka teiste tarvete rahuldamist. [83] Inimene, kes püüab vaid omada ja nautida ega ole enam võimeline valitsema oma instinkte ja kirgi ning neid kuulekuses tõele allutama, ei saa olla vaba. Kuulekus tõele Jumala ja inimese kohta on vabaduse esmane tingimus. Lubab ju see kohandada oma vajadusi, soove ja teid nende rahuldamiseks vastavalt väärtuste õigele hierarhiale, nii et asjade omamine oleks talle vahend kasvamiseks. Seda kasvamist võib takistada massikommunikatsioonivahenditega manipuleerimine, mis hästiorganiseeritud püsivusega sunnivad peale harjumusi ja ühiskondliku arvamuse muutusi, ilma et oleks võimalik kritiseerida eeldusi, millel need rajanevad.

42. Tulles nüüd tagasi algusküsimuse juurde, siis kas võib öelda, et pärast kommunismi kokkuvarisemist on võitnud sotsiaalseks süsteemiks kapitalism ning et just sellele peaksid olema suunatud oma majandust ja ühiskonda taas ülesehitada püüdvate maade pingutused? Kas tuleks seda süsteemi pakkuda mudelina kolmanda maailma maadele, kes otsivad teed tõeliseks majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks?

Vastus on loomulikult keeruline. Kui “kapitalismi” all mõista majandussüsteemi, mis tunnustab ettevõtluse, turu, eraomandi ja sellest tulenevalt tootmisvahendite eest kantava vastutuse ning inimese vaba loova majandusliku tegevuse põhjapanevat ning positiivset rolli, siis on vastus kindlasti jaatav, isegi kui oleks ehk õigem rääkida “ettevõtlusmajandusest” või “turumajandusest” või lihtsalt “vabamajandusest”. Kui aga “kapitalismi” all mõista süsteemi, milles majanduslik vabadus ei ole lülitatud kindlasse poliitilisse konteksti kui püsivasse vormi, mis asetaks selle inimese tervikliku vabaduse teenistusse ja hindaks seda vabadusele eriomase mõõdupuu järgi, mille lähtepunktiks on eetiline ja religioosne kord, siis on vastus otsustavalt eitav.

Marksistlik lahendus on läbi kukkunud, kuid maailmas püsivad tõrjutus ja ekspluateerimine (eelkõige kolmandas maailmas), nagu ka inimlik võõrandumine (eelkõige arenenud riikides), mille vastu Kirik kindlalt häält tõstab. Suured hulgad elavad ikka veel sügavas ainelises ja hingelises viletsuses. Kindlasti kõrvaldab marksismi langemine paljudes maades takistuse nende probleemide õigeks ja realistlikuks käsitlemiseks, kuid see ei lahenda neid. On isegi radikaalse kapitalistliku ideoloogia levimise oht; see ideoloogia keeldub neid probleeme isegi arutlusele võtmast, eeldades, et iga katse neid lahendada on tagajärjetu ning usaldab nende korraldamise pimesi vaid kasvavate turujõudude hooleks.

43. Kirikul ei ole pakkuda oma arengumudelit. Realistlikud ja tõeliselt edukad mudelid saavad tekkida ainult erinevates ajaloolistes situatsioonides, kui kõik need, kelle kohus see on, näevad vaeva probleemide lõplikuks lahendamiseks nende kõikides omavahel seotud aspektides – sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja kultuurilistes. [84] Sellise tegevuse jaoks pakub Kirik hädavajaliku ideelise orientiirina oma sotsiaaldoktriini, mis – nagu öeldud – tunnistab turu ja ettevõtluse positiivset tähendust, kuid rõhutab samas, et nii see kui teine peavad tingimata olema suunatud ühisele hüvele. Ühtlasi tunnistab ta seaduslikuks tööliste püüdlused saavutada oma väärikuse täielik respekteerimine ning osaleda ulatuslikumalt ettevõtte elus nii, et töötades koos teistega ja teiste juhtimisel, võiksid nad teatud mõttes “töötada oma asja nimel” [85] kasutades oma mõistust ja vabadust.

Inimese terviklik areng töö käigus ei takista, vaid koguni soodustab töö suuremat produktiivsust ja efektiivsust, kuigi see võib nõrgendada kehtivaid võimusuhteid. Ettevõtet ei tohi vaadelda ainult “kapitali ühendusena”; ta on samal ajal ka “inimeste ühendus”, mille osalised on, erineval moel ja oma eriliste ülesannetega, nii need, kes tagavad vajaliku kapitali ettevõtte tegutsemiseks kui ka need, kes osalevad oma töö kaudu. Et neid eesmärke saavutada, on endiselt vaja tööliste laialdast ühisliikumist inimese vabastamise ja igakülgse arengu eest.

Tänaste “uute asjade” valgusel vaatasime üle eraomandi ja hüvede üldise otstarbe vahelised suhted. Inimene teostab end oma mõistuse ja vabaduse läbi ning seda tehes kasutab ta objekti ja vahendina selle maailma asju ning muudab need omaks. Tema sellisel tegevusel rajaneb algatus- ja eraomandiõigus. Oma tööga kannab inimene alati hoolt mitte ainult enese, vaid ka teiste eest ning koos teistega aitab igaüks kaasa oma ligimese tööle ja hüvele. Inimene töötab selleks, et rahuldada oma pere, kogukonna, mille osaks ta on, rahvuse ja lõpuks kogu inimkonna vajadusi. [86] Peale selle võtab ta osa teiste sama ettevõtte töötajate tööst, aga samuti tarnijate tööst ning tarbimisest koos klientidega katkematu solidaarsusketi taoliselt, mis järk-järgult üha laieneb. Tootmisvahendite omamine, nii tööstuses kui ka põllumajanduses, on õiglane ja seaduslik kui see teenib kasutoovat tööd, ja vastupidi – see muutub lubamatuks, kui seda produktiivselt ei rakendata või kui seda kasutatakse teiste töö takistamiseks, et saada kasumit, mis ei tulene ühiskondliku töö ja rikkuse üldisest kasvust vaid pigem nende piiramisest, ebaseaduslikust tulust, spekulatsioonist ja solidaarsuse murdmisest töömaailmas. [87] Sellisel omandil ei ole mingit õigustust ja see on kuritarvitus Jumala ja inimeste ees.

Kohustus teenida oma igapäevast leiba palehigis on samal ajal ka teatud õigus. Ühiskond, kus seda õigust süstemaatiliselt eiratakse, kus majanduspoliitilised abinõud ei võimalda töölistel saavutada sobivaid töötingimusi, ei saa olla tunnistatud moraalseks ega saavuta õiglast sotsiaalset rahu. [88] Nii nagu üksikisik teostab end täielikult enese vabas andmises, nii leiab ka omand moraalse õigustuse selles, et ta loob seaduslikul moel ja õigeaegselt kõikidele võimalusi tööks ja inimlikuks kasvuks.

V PEATÜKK

RIIK JA KULTUUR

44. Leo XIII oli teadlik teravast vajadusest õige riigiteooria järele, millest otseselt tuleneks inimtegevuse areng, edenemine vaimsetes ja materiaalsetes asjades, mis on ühtviisi hädavajalikud. [89] Seetõttu näitab ta Rerum novarumi ühes lõigus ühiskonna ülesehitust rajanevat kolmel võimul: seadusandlikul, täidesaatval ja kohtuvõimul, mis oli uudne tolleaegses Kiriku õpetuses. [90] Selline käsitlus peegeldab realistlikku arusaamist inimese ühiskondlikust loomusest, mis nõuab kõikide inimeste vabaduste kaitsmist vastavate seaduste abil. Seepärast on parem , kui igasugune võim on tasakaalustatud teiste võimude ja teiste volitustega, mis hoiavad teda õigetes raamides. See on “õigusriigi” põhimõte, kus ei valitse mitte inimese meelevaldne tahe, vaid seadused.

Kaasajal on antud kontseptsioonile vastandunud totalitarism, mis oma marksistlik-leninlikul kujul leiab, et mõned inimesed on – ühiskonna arenguseaduste sügavama tundmise või oma erilise klassikuuluvuse ja läheduse tõttu ühiskondliku teadvuse tõelistele allikatele – eksimatud ja võivad seega võtta enesele kogu võimutäiuse. Tuleb lisada, et totalitarism sünnib objektiivses mõttes tõe eitamisest: kui ei ole transtsendentset tõde, millele alludes inimene saavutab oma täieliku identiteedi, siis ei ole ühtegi kindlat printsiipi, mis tagaks inimestevahelised õiglased suhted. Klassi-, grupi- või rahvushuvid vastandavad inimesi paratamatult üksteisele. Kui ei tunnistata mingit transtsendentset tõde, võidutseb võimu jõud ja igaüks püüab maksimaalselt kasutada oma huvide või arvamuste maksmapanemiseks tema käsutuses olevaid vahendeid teiste õigusi arvestamata. Inimesest hoolitakse ainult sedavõrd, kuivõrd teda saab kasutada oma egoistliku ülemvõimu kehtestamiseks ära kasutada saab. Niisiis tuleb kaasaegse totalitarismi juuri näha inimese transtsendentse väärikuse eitamises: inimene on nähtamatu Jumala nähtav kujutis ja seetõttu oma loomu poolest selliste õiguste subjekt, mida keegi ei tohi väärata, ei üksikisik, grupp, klass, riik ega rahvus. Ka mingi ühiskondlik enamus ei tohi end vähemusele peale suruda, seda kõrvale tõrjuda, ahistada, ekspluateerida või püüda seda hävitada. [91]

45. Totalitarismi kultuur ja praktika sisaldavad ka Kiriku eitamist. Riik või partei, mis väidab end suutvat ajaloos saavutada absoluutse hüve ning seab end ühtlasi kõrgemale igasugustest põhimõtetest, ei saa taluda, et väljaspool valitsejate tahet kaitstakse hea ja kurja objektiivset kriteeriumi, mille järgi teatud tingimustes võiks mõista kohut nende käitumise üle. See seletab, miks totalitarism püüab Kirikut hävitada või teda vähemalt enese teenistusse panna, kasutades teda oma ideoloogilise süsteemi tööriistana. [92]

Peale selle püüab totalitaarne riik absorbeerida rahvust, ühiskonda, perekonda, usulisi ühendusi ja isegi üksikisikut. Kaitstes oma vabadust kaitseb Kirik seega ka üksikisiku vabadust, kes peab eelkõige kuuletuma Jumalale mitte inimestele (vt. Ap 5,29); samuti perekonna, erinevate sotsiaalsete institutsioonide ja rahvuste vabadust – igaühel millest on oma autonoomia ja suveräänsus.

46. Kirik hindab kõrgelt demokraatlikku süsteemi kuivõrd see annab kodanikele ulatusliku võimu osalemiseks poliitilistes otsustes ja tagab valitsetavatele ühtlasi võimaluse valida ja kontrollida oma juhte või asendada neid rahulikul teel kui see osutub vajalikuks. [93]

Kuid Kirik ei saa heaks kiita eliidi suletud ringide moodustamist, mis usurpeerivad riigi võimu oma isiklike huvide järgimiseks või ideoloogiliste põhimõtete tõttu.

Tõeline demokraatia on võimalik ainult õigusriigis ja õige inimesekäsitluse baasil. See nõuab vajalike tingimuste tagamist nii üksikisiku arenguks – tõelistele ideaalidele suunatud kasvatuse ja hariduse läbi, kui ka ühiskonna subjektsuse kasvuks – osalust ja ühisvastutust võimaldavate struktuuride loomise läbi. Tänapäeval kalduvad inimesed agnostitsismi ja samuti skeptilist relativistlikku filosoofiat pidama demokraatlikele riigivormidele kõige sobivamaks hoiakuks ning mitte usaldama demokraatia seisukohast neid, kes on veendunud et nad tunnevad tõde ja kes sellest kindlalt kinni peavad, kuna nad ei tunnista vähimalgi määral tõe määratavust enamuse poolt ega selle teisenemist vastavalt poliitilistele muutustele. Siin tuleb märkida, et kui ei ole olemas mingit lõplikku tõde, mis suunab ja kontrollib poliitilist tegevust, võib ideid ja veendumusi kergesti kuritarvitada võimu kättevõitmiseks. Nagu näitab ajalugu, muutub põhimõteteta demokraatia kergesti avalikuks või varjatud totalitarismiks.

Kirik on teadlik nende fanatismi või fundamentalismi ohtlikkusest, kes mingi teaduslikkusele või religioossusele pretendeeriva ideoloogia nimel arvavad end võivat teistele peale suruda oma ettekujutuse tõest ja heast on. Kristlik tõde ei kuulu sellesse liiki. Kristlik usk ei ole ideoloogia, ta ei püüa suruda sotsiaal-poliitilist värviküllast tegelikkust jäikadesse raamidesse ning tunnistab, et inimese elu teostub ajaloos erinevates ja mitte alati täiuslikes tingimustes. Niisiis peab Kirik austust vabaduse vastu oma meetodiks ja teeks, kuna ta tunnustab inimese transtsedentset väärikust. [94]

Kuid vabadus saab täielikuks ja täiuslikuks ainult tõe vastuvõtmise läbi: tõeta maailmas kaotab vabadus oma sisu ning inimene jääb kirgede vägivalla ja avalike või varjatud tingimuste meelevalda. Kristlane elab vabadusest (Jh 8,31-32) ja teenib seda, ilmutades vastavalt oma kutsumuse misjoniloomusele seda tõde, mille ta ära on tundnud. Dialoogis teiste inimestega ei keeldu ta, tähelepanelikuna tõe iga osakese vastu, mis ta inimeste ja rahvaste elukogemuses ja kultuuris avastab, tunnistamast kõike seda, mida inimese usk ja mõistuse õige kasutamine on talle õpetanud. [95]

47. Pärast marksistliku totalitarismi ja mitmete teiste reziimide ning “rahvusliku julgeoleku” süsteemide kokkuvarisemist oleme täna tunnistajaiks demokraatliku ideaali valdavale edule, millega – kuigi esineb mõningaid lahkhelisid – kaasneb suur tähelepanu inimõiguse vastu. Kuid just seetõttu on vaja, et rahvad, parandades oma seadusi, paneksid demokraatiale tõelise ja tugeva aluse nende õiguste selge tunnustamisega. [96] Nende seast tuleb eelkõige meenutada õigust elule, millega on kõige tihedamalt seotud õigus kasvada oma ema ihus pärast eostumist; õigus sirguda üksmeelses perekonnas ja isiksuse arengule soodsates oludes; õigus arendada oma mõistust ja vabadust tõde otsimises ja selles äratundmises; õigus teha tööd maiste hüvede hõlvamiseks ning ammutada sellest eluks vajalikku endale ja oma lähedastele; õigus luua vabalt perekonda, saada ja kasvatada lapsi kasutades vastutustundlikult oma seksuaalsust. Teatud mõttes on nende õiguste allikaks ja sünteesiks usuvabadus mõistetuna õigusena elada oma usu tões ja kooskõlas iseenese transtsendentse väärikusega. [97]

Ka demokraatlike valitsemisvormidega maades ei ole need õigused kaugeltki alati täielikult tagatud. Jutt ei ole mitte ainult skandaalsest olukorrast abortidega, vaid ka erinevate valdkondade kriisist demokraatlikes süsteemides, mis vahel näivad olevat kaotanud võime võtta vastu otsuseid ühiskondliku heaolu nimel. Ühiskonnapoolseid nõudmisi ei käsitleta alati lähtudes õigluse ja moraalsuse kriteeriumidest, vaid pigem arvestades neid toetavate gruppide mõjukust valimistel ja finantsilist kaalu. Taolised moonutused poliitilises käitumises põhjustavad aja jooksul umbusku ja ükskõiksust ning toovad kaasa end solvatuna ja petetuna tundva rahva poliitilise osaluse languse ja kodanikutunde nõrgenemise. Selle tagajärjel on üha raskem kohandada erahuve ühisele hüvele vastavate kriteeriumitega. Ühine hüve pole sugugi ainult erahüvede summa, vaid nõuab eeldab nende hindamist ja ühitamist, lähtudes hüvede hierarhiast ning kindlat arusaama inimkisiku väärikusest ja õigustest. [98]

Kirik austab demokraatliku korra seaduslikku vabadust ega ole pädev väljendama eelistust mistahes seadusliku või konstitutsionaalse lahenduse suhtes. Kiriku panus sellesse korda seisneb inimväärikuse kuulutamises, mis kogu oma täiuses ilmneb Lihaks saanud Sõna müsteeriumis. [99]

48. Need üldise iseloomuga arutlused kehtivad ka riigi ülesannete kohta majandusvallas. Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. See eeldab, vastupidi, isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt. Üks põhilisi takistusi arengule ja majanduskorraldusele on turvatunde puudumine, millega kaasneb riigivõimude korruptsioon ja ebakõlbeliste rikastumisteede kasutamine ning kerge kasumi taotlemine illegaalse või puhtalt spekulatiivse tegevuse abil.

Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel ühendustel. Riik ei saakski otseselt tagada kõikide kodanike õigust tööle, kontrollimata kogu majanduselu ja kammitsemata üksikisiku algatusvabadust. Ometi ei tähenda see, et riigil pole selles vallas mingit vastutust, nagu seda väidavad need, kes on reeglite täieliku puudumise poolt majandusvallas. Riik peab ettevõtete tegevust toetama luues tingimused töövõtuks, et nende tegevust stimuleerida, kui see osutub ebapiisavaks ja toetada kriisiperioodidel.

Seepärast on riigil õigus sekkuda, kui monopolid seavad takistavaid tingimusi ja pidurdavad arengut. Kuid peale arengut toetava ja suunava rolli võib riik erandlikes olukordades täita ka asendavat funktsiooni,, kui ühiskonna mingid osad või majandussektorid, mis on liiga nõrgad või alles kujunemisjärgus, ei ole oma ülesannete kõrgusel. Selline asendav tegevus, mida õigustab hoolitsus ühise hüve eest, peab olema nii lühiajaline kui võimalik, et neilt gruppidelt või ettevõtetelt mitte alatiseks võtta neile kuuluvat pädevust ja et mitte üleliia laiendada riigi sekkumist, kahjustades majanduslikku või kodanikuvabadust.

Viimasel ajal on riigi tegevuse antud valdkond niivõrd laienenud, et on tekkinud omamoodi uus riigitüüp, “külluse- või heaoluriik”. Sellised muutused on mõnes riigis üha enam aset leidnud, et tulla toime paljude vajaduste ja puudustega, astudes samme inimväärikusega sobimatu vaesuse ja kitsikuse vastu. Ent pole puudunud ka liialdused ja kuritarvitused, mis just viimastel aastatel on kutsunud esile terava kriitika ka “hoolekanderiigiks” kutsutud heaoluriigi aadressil. “Hoolekanderiigi” puudused ja moonutused tulenevad riigi kohustuste ekslikust mõistmisest. Ka selles valdkonnas tuleb järgidasubsidiaarsuse printsiipi: ühiskonna kõrgem tase ei tohi sekkuda madalama taseme siseellu, jättes selle ilma vastutusest; pigem peab ta seda vajaduse korral toetama ja aitama, et selle tegevus oleks kooskõlas ühiskonna teiste osadega pidades silmas ühiseid hüvesid. [100]

End otseselt vahele segades ja võttes seega ühiskonnalt vastutustunde, surub “hoolekanderiik” alla ühiskondlikud ja inimlikud jõud ning laiendab riigiaparaati, mida suunab pigem bürokraatlik loogika kui püüd olla kodanike käsutuses; sellega kaasneb kulutuste tohutu kasv. On ilmne, et see, kes on hädasolija ligimesena puudusele lähemal, saab seda paremini mõista ja appi tõtata. Lisagem, et teatud liiki vajadused nõuavad mitte ainult materiaalset vastust vaid sügavamate inimlike tarvete rahuldamist. Mõelgem ka põgenike, immigrantide, hüljatute, vanurite või haigete ja kõigi nende olukorrale, kes vajavad erilist abi, nagu näiteks toksikomaanid: kõigile inimestele, keda meditsiinilise abi kõrval saab tõhusalt abistada vaid siira vennaliku toetuse pakkumisega.

49. Selles vallas on Kirik, ustavana Kristuse, oma rajaja käsule, oma tegevusega alati kohal olnud, andes hädasolijatele materiaalset abi ja pidades alati silmas, et neid seejuures ei alandaks ega käsitletaks lihtsalt abistamise objektina, vaid et neil aidataks sellest olukorrast välja tulla, toetades nende inimväärikust. Sügava tänutundega Jumala vastu tuleb öelda, et innukas halastus ei ole Kirikust iialgi puudunud ning ilmneb tänapäeval mitmesugusel kujul ja oluliselt kasvanult. Eriliselt väärib märkimist vabatahtlik abi, mida Kirik igati soosib ja, kutsudes kõiki üles ühisele tööle, et seda toetada ja rohkendada, ühtlasi edendab. Et ületada tänapäeval nii levinud individualistlikku mõttelaadi, on vaja tõelist solidaarsust ja halastuse panust, mis saavad alguse perekonnas abikaasade vastastikusest toetusest ja edasi põlvkondadevahelisest hoolitsusest üksteise eest. Sel moel ilmutab perekond end ka töö- ja solidaarsusühendusena. Ometi tuleb ette, et perekond, kes otsustab täielikult vastata oma kutsumusele, jääb kõrvale riigipoolsest hädavajalikust toetusest ning tal ei jätku piisavalt vahendeid. Seega tuleb rõhutada, et on vaja täiustada poliitikat, mis on suunatud perekonnale ja seega ühtlasi ka ühiskonnale, milles perekonnal on keskne koht, aidates viimast vastavate toetuste ja mõjusate vahenditega niihästi laste kasvatamisel kui ka vanurite eest hoolitsemisel, et vältida viimaste eemaldumist perekonnast ja tugevdada sidemeid põlvkondade vahel. [101]

Peale perekonna täidavad olulist osa ja sõlmivad oma erilisi solidaarsussidemeid teisedki sotsiaalsed vahegrupid. Täites oma ülesannet, küpsevad kõik need grupid inimühendustena, mis justkui koovad sotsiaalset kangast, takistades sel langemast umbisikulisusesse ja muutumast nimetuks massiks, nagu seda kaasaegses ühiskonnas kahjuks üha sagedamini juhtub. Inimene elab ja ühiskonna “subjektsus” kasvab suhete võrgustikus. Tänapäeval ahistatakse inimest sageli kahelt küljelt – riigi ja turu poolt. Vahel tundub, et teda nähakse vaid kui kaupade tootjat ja tarbijat või kui riigi alamat ning unustatakse, et inimeste ühiselu eesmärgiks pole ei turg ega riik, vaid et see sisaldab oma erilist väärtust, mida nii riik kui ka turg peavad teenima. Inimene on nimelt see, kes otsib eelkõige tõde ja püüab selle järgi elada ning süvendada seda dialoogis möödunud ja tulevaste põlvkondadega. [102]

50. Selline iga põlvkonnaga uuenev varjamatu tõeotsing iseloomustab rahva kultuuri ja inimlikkust. Sest noored vaidlustavad alati edasiantud ja kättevõidetud väärtuste pärandi. See ei tähenda tingimata nende hülgamist või purustamist a priori, vaid pigem nende järeleproovimist oma elus, et need väärtused saaksid seeläbi elavamaks, kaasaegsemaks ja isiklikumaks, eristades traditsioonis kõlbulikku võltsist ja ekslikust ning kõrvaldades vananenud vormid, asendades need kaasajale sobilikematega.

Sellega seoses tuleb meenutada, et evangeliseerimisel on oma koht rahvaste kultuuris, toetades nende tõeotsinguid ja aidates kaasa nende puhastumis-, selginemis- ning rikastamistöös. [103] Kui aga mõni kultuur sulgub iseendasse ja üritab igavikustada vananenud elulaadi, keeldudes igasugusest mõttevahetusest ja võrdlemisest selles, mis puudutab tõde inimeses, muutub ta viljatuks ja liigub languse poole.

51. Inimese kogu tegevus toimub mingis kultuuris ja toimib sellesse. Et see kultuur harmooniliselt kujuneks, peab inimene olema kaasatud tervikuna, pannes sellesse oma loovuse, mõistuse ning maailma- ja inimesetundmise ning tuues kaasa oma enesevalitsemise, isiklikud ohvrid, solidaarsuse ja valimisoleku edendada üldist hüve. Seepärast toimub esimene, kõige olulisem töö inimese südames, ja viis, kuidas inimene püüab oma tulevikku ehitada, sõltub käsitlusest, mis tal on iseendast ja oma saatusest. Just siin annab annab Kirik oma erilise ja otsustava panuse kultuuri ja inimsusseemph. Kirik toetab inimliku käitumise neid aspekte, mis aitavad kaasa rahukultuuri kujunemisele, vastupidiselt mudelitele, mis alandavad inimese massiks, ei tunnusta tema initsiatiivi ja vabaduse osa ning rajavad tema suuruse ainult võitlus- ja sõjakunstidele. Kirik täidab oma kohust kuulutades tõde maailma loomisest, mille Jumal on andnud inimeste kätte, et nad muudaksid selle oma tööga viljakamaks ja täiuslikumaks ning jutlustades tõde lunastusest, mille läbi Jumala Poeg päästis kõik inimesed ja ühendas nad samal ajal omavahel, et nad hoolitseksid üksteise eest. Pühakiri räägib meile pidevalt hoolitsevast abist ligimese eest, nõudes meilt seega vastutust kõikide inimeste eest.

See vältimatu nõue ei piirne perekonna ega isegi rahva või riigiga, vaid puudutab aste astmelt kogu inimkonda, nii et keegi ei ole inimpere teise liikme saatuse suhtes võõras või kõrvaline. Ükski inimene ei saa öelda, et ta ei ole oma venna saatuse eest vastutav! (vt. 1 Mo 4,9; Lk 10,29-37; Mt 25,31-46) Tähelepanelik ja pühendunud hoolikus ligimese eest hetkel, mil ta seda vajab – mida tänapäeval kergendavad uued kommunikatsioonivahendid, mis on inimesed üksteisele lähemaks teinud – on erilise jõuga, kui rahvusvaheliste konfliktide lahendmiseks leitakse teised vahendid kui sõda. Võib täie kindlusega väita, et hävitusvahendite õudusttekitav võimsus, mis on praegu kättesaadav ka väikestele riikidele, ning üha tihedamad sidemed maailma rahvaste vahel, muudavad konflikti tagajärgede piiramise väga raskeks või koguni võimatuks.

52. Paavst Benedictus XV ja tema järeltulijad on seda ohtu selgelt mõistnud. [104] Ka mina pidin äsjase dramaatilise Pärsia lahe sõja puhul kordama üleskutset: “Ei iial enam sõda!”. Ei, ei iial enam sõda, mis hävitab süütuid elusid; mis õpetab tapma ja mis paiskab segi ka nande elu, kes tapavad; mis jätab endast maha püsiva vihkamise ja vaenu, muutes veelgi keerulisemaks sõja esilekutsunud probleemide õiglase lahendamise! Nii nagu riikide siseselt on lõpuks kätte jõudnud aeg, kus isiklik kättemaks ja surveabinõud on asendatud seaduse jõuga, nii nõuab aeg samasugust edasiminekut ka rahvusvahelises ulatuses. Ent ei tohi unustada, et sõja juurteks on enamasti tõsised ja reaalsed põhjused: inimestele osaks langenud ebaõiglus, seaduslike taotluste eiramine, viletsus ja manipuleerimine lootuse kaotanud inimhulkadega, kellele ei ole jäetud võimalust parandada oma olukorda rahumeelsel teel.

Seetõttu on rahu teiseks nimeks areng. [105] Nii nagu sõja vältimine on kõigi kohus, peavad kõik aitama kaasa ka arenemisele. Seega nagu siseriiklikus plaanis on võimalik ja vajalik ehitada üles majandus, mis orienteeriks turu üldisele hüvele, on seda täpselt samuti vaja teha rahvusvahelises plaanis. Niisiis peavad inimesed kõvastipingutama, et üksteist mõista ja tundma õppida ning kuulatada oma südametunnistust. See ongi see igatsetud kultuur, mis toetab usaldust vaese inimlikesse võimetesse või pigem tema valmisolekusse parandada töö kaudu oma olukorda ning anda oma panus majanduslikku õitsengusse. Kuid selleks on vaesele – olgu siis üksikisikule või riigile – vaja pakkuda tõepoolest vastuvõetavaid tingimusi. Selliste tingimuste loomine on Ülemaailmse arengualase koostöö ülesanne; ühtlasi eeldab see ka teatud loobumist ülemvõimust, mis on majanduslikult enamarenenud rahvastel. [106]

Sellised otsused võivad kaasa tuua olulisi muutusi väljakujunenud elustiilis, et piirata inim- ja loodusressursside raiskamist, nii et kõik inimesed ja rahvad maa peal võiksid neist piisaval määral osa saada. Sellele lisandub uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste tunnustamine, mis lähtuvad seni veel tõrjutud rahvaste käsitööst ja kultuurist. Ainult nii saavutatakse inimlike rikkuste laienemine kõigile inimkonna liikmetele.

VI PEATÜKK

INIMENE ON KIRIKU TEE

53. Seistes silmitsi proletariaadi viletsusega kinnitas Leo XIII: “Kindlustunde ja täie õigusega asume selle teema kallale, (…) vaikides näiksime eiravat oma kohust.” [107] Viimase saja aasta jooksul on Kirik, jälgides tähelepanelikult sotsiaalküsimuse jätkuvat arengut, korduvalt oma arvamust avaldanud, ja ta pole seda teinud sugugi mitte selleks, et taastada möödunud aegade privileege või sundida peale oma vaatenurka. Tema ainsaks eesmärgiks on olnud hoolitseda ja vastutada inimese eest, kes on talle usaldatud Kristuse enda poolt; selle inimese, kes – nagu Vatikani II Kirikukogu meelde tuletab – on ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast ja kelle jaoks on Jumalal oma plaan, nimelt tema osalemine igaveses pääsemises. Siin on kõne all mitte “abstraktne” vaid reaalne, “konkreetne” ja “ajalooline” inimene: jutt on igast üksikust inimesest, sest igaüks on kaasatud lunastuse müsteeriumi ja selle müsteeriumi läbi on Kristus seotud igaühega igavesti. [108] Sellest tuleneb, et Kirik ei saa hüljata inimest ja et emphsee inimene on esimene tee, mida Kirik peab oma missiooni täitmiseks käima (…), tee, mille näitas Kristus ise ja mis kulgeb muutumatult lihakssaamise ja lunastuse müsteeriumi kaudu.” [109]

See on ainus põhimõte, mis suunab Kiriku sotsiaaldoktriini. Kui Kirik on seda doktriini järkjärgult süstemaatiliselt välja töötanud, eriti alates sellest aastast, mida täna meenutame, siis sellepärast, et Kiriku kogu doktrinaalse rikkuse horisondiks on inimene oma konkreetses tegelikkuses kui patustaja ja õiglane.

54. Tänapäeval peab sotsiaalmagisteerium silmas eelkõigeinimest nii nagu ta on haaratud kaasaegsete ühiskondade keerulisse suhetevõrku. Humanitaarteadused ja filosoofia on suureks abiks inimese keskse koha lahtimõtestamisel ühiskonnas, aidates tal end seega paremini mõista kui “sotsiaalset olendit”. Kuid ainult usk avab inimesele täielikult tema tõelise identiteedi ning just usust saab alguse sotsiaaldoktriin, mille Kirik, toetudes teaduse ja filosoofia saavutustele, pakub inimesele abiks lunastuse teel.

Entsüklikat Rerum novarum võib vaadelda kui olulist panust XIX sajandi lõpu sotsiaal-majanduslikku analüüsi, kuid tema eriline väärtus tuleneb tõsiasjast, et ta on magisteeriumi dokument, mis koos paljude teiste samalaadsete dokumentidega on panuseks Kirikuevangeliseerimismissiooni. Seega on sotsiaalõpetus iseenesest oluline evangeliseerimisvahend: sellisena kuulutab ta kõikidele inimestele Jumalat ja tema päästet Kristuses ning just seepärast ilmutab ta inimest inimesele endale. Selles ja ainult selles valguses tegeleb ta kõige ülejäänuga: iga inimese, eriti aga “proletariaadi” õigustega, perekondlike ja kasvatuslike õigustega, riigi kohustustega, rahvusliku ja rahvusvahelise ühiskonna korraldusega, majanduselu ja kutuuriga, sõja ja rahuga, aukartusega elu ees viljastumisest kuni surmani.

55. Kirik leiab “inimese tähenduse” jumalikust ilmutusest. “Et põhjani tunda inimest, tõelist inimest, inimest tervikuna, peab tundma Jumalat,” ütles Paulus VI ja jätkas, tsiteerides püha Katariinat Sienast, kes sama mõtet väljendas palve vormis: “Sinu loomuses, igavene Jumal, tunnen ma oma loomust.” [110]

Kristlik antropoloogia on seega tegelikult üks teoloogia alajaotusi ja samal põhjusel kuulub ka Kiriku sotsiaaldoktriin, mis tegeleb inimesega, tunneb huvi tema vastu ja tema käitumise vastu maailmas (…) teoloogia, täpsemalt moraaliteoloogia valda.” [111] Teoloogiline dimensioon osutub vajalikuks nii inimeste ühiselu tänapäevaste probleemide mõistmisel kui ka lahendamisel. Väärib märkimist, et see kehtib nii “ateistliku” lahenduse kohta, mis jätab inimese ilma ühest tema põhilisest komponendist – nimelt vaimsest, kui ka kõikelubavate ja tarbijalike lahenduste kohta, mis erinevatel ettekäänetel püüavad inimest veenda tema sõltumatuses igasugustest seadustest ja Jumalast enesest, sulgedes ta sel moel egoismi, mis kahjustab kokkuvõttes nii teda ennast kui ka teisi.

Kui Kirik kuulutab Jumala päästet, kui ta pakub ja jagab oma liikmetele sakramentide läbi jumalikku elu, kui ta seab oma elu jumala- ja ligimesearmastuse käskude järgi, siis annab ta oma panuse inimväärikuse rikastamisse. Kuid nii nagu Kirik ei saa iialgi kõrvale heita seda oma religioosset ja transtsendentset missiooni inimese heaks, nii annab ta endale ka aru, et tema töö põrkub tänapäeval erilistele raskustele ja takistustele. Just seepärast pühendab Kirik end üha uue jõu ja uute meetoditega evangeliseerimisele, mis edendab inimest tervikuna. Ka kolmanda aastatuhande hakul jääb Kirik “inimese transtsendentsuse märgiks ja kaitsjaks” [112] nagu ta seda oma olemasolu algusest peale alati on püüdnud olla, kulgedes koos inimesega läbi ajaloo. Entsüklika Rerum novarum on väljapaistvaks tõendiks selle kohta.

56. Selle entsüklika sajandal aastapäeval tahaksin ma tänada kõiki neid, kes on näinud vaeva, et uurida, süvendada ja levitada kristlikku sotsiaaldoktriini. Selleks on hädavajalik kohalike kirikute koostöö ning ma loodan, et käesolev juubel ajendab seda doktriini uue innuga uurima, levitama ja paljudes valdkondades rakendama.

Eriti tahaksin ma, et sotsiaalmagisteeriumi õpitaks tundma ja rakendataks nendes maades, kus pärast “tegeliku sotsialismi” kokkuvarisemist puudub selge orientiir ülesehitustöös. Läänemaid ähvardab omakorda oht näha selles kokkuvarisemises oma majandussüsteemi ühepoolset võitu, loobudes seetõttu oma süsteemis vajalike paranduste tegemisest. Samal ajal on kolmanda maailma maade mahajäämus dramaatilisem kui kunagi varem, suurenedes iga päevaga.

Formuleerinud põhimõtted ja suunad töölisküsimuse lahendamiseks, lõpetas Leo XIII otsustava lausega: “Igaüks peab asuma täitma oma kohust, ja seda viivitamatult, et ravi edasilükkamine ei muudaks niigi juba tõsist häda ravimatuks,” ja ta lisas: “Mis Kirikusse puutub, siis tema igakülgsest abist ei saa kunagi puudust olema.” [113]

57. Kiriku jaoks ei tohi evangeeliumi sotsiaalne sõnum olla paljas teooria, vaid eelkõige tegutsemise alus ja motivatsioon. Sellest sõnumist innustust saanud, jagasid mõned esimestest kristlastest oma vara vaestele, näidates seega, et hoolimata erinevast sotsiaalsest päritolust on harmooniline ja solidaarne ühiselu võimalik. Evangeeliumist ammutatud jõuga on mungad sajandite jooksul maad harinud, nii mees- kui naisordude liikmed on asutanud vaestele hospitale ja varjupaiku, vennaskonnad, aga ka mehed ja naised mistahes seisusest on pühendunud halastustegevusele hädasolijate ja tõrjutute heaks veendumuses, et Kristuse sõnad “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud,” (Mt 25,40) ei pea jääma ainult vagaks sooviks, vaid peavad saama elu konkreetseks sisuks.

Enam kui kunagi varem on Kirik teadlik sellest, et tema sotsiaalne sõnum omandab autoriteedi ja usaldusväärsuse pigem tegudega antud tunnistusekui oma kooskõlalisuse ja sisemise loogika läbi. Sellest teadmisest tuleneb ka tema eelistav valik vaeste kasuks, mis pole aga kunagi välistav või diskrimineeriv teiste gruppide suhtes. See on valik, mis peab silmas mitte ainult materiaalset vaesust; on ju täiesti selge, et just kaasaegses ühiskonnas on palju mitte ainult majandusliku vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse vorme. Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni, mõjutab Kirikut pöörduma selle maailma poole, kus hoolimata tehnilisest ja majanduslikust progressist ähvardab vaesus võtta grandioossed mõõtmed. Läänemaades esineb erineval kujul vaesust tõrjutud gruppides, vanurite ja haigete seas, konsumerismi ohvrite ja veelgi enam arvukate põgenike ja emigrantide hulgas; arengumaades võib aimata saabuvat dramaatilisi kriise, kui rahvusvahelisel tasemel ei võeta õigeaegselt tarvitusele kooskõlastatud abinõusid.

58. Armastus inimese, eelkõige vaese vastu, kelles Kirik näeb Kristust, realiseerub õigluse edendamise kaudu. Õiglust ei saa kunagi täielikult saavutada, kui inimesed ei hakka nägema vaeses, kes palub abi äraelamiseks, mitte mingit ebamugavust või koormat, vaid võimalust heateoks ja vaimse rikkuse kogumiseks. Ainult niisugune teadmine annab julgust astuda vastu riskile ja muutustele, mis sisalduvad igas tõelises püüdes aidata teist inimeset. Tegu pole ju ainult ülejäägi äraandmisega, vaid tervete rahvaste, kes on välja lülitatud või kõrvale tõrjutud, aitamisega majandusliku ja inimliku arengu ringi. Selle saavutamiseks ei piisa, kui ammutada küllusest, mida maa pakub, vaid eelkõige tuleb muuta elustiili, tootmis- ja tarbimismudeleid ning väljakujunenud võimustruktuure, mis täna ühiskondi valitsevad. Loomulikult pole vaja kaotada ühiskonnakorralduse neid vorme, mis on end tõestanud, vaid need tuleb suunata ühiste hüvede väärilisele hindamisele, pidades silmas kogu inimkonda. Kaasajal toimub nn. “majanduse globaliseerumine”, mida ei tohi mingil juhul eirata, kuna see võib kaasa tuua erakordseid võimalusi suuremaks heaoluks. Ent seda enam tundub vajalik olevat, et majanduse kasvava internatsionaliseerumisega kaasneksid mõjusad rahvusvahelised kontrolli- ja koordineerimisorganid, mis suunaksid majandust ühiste hüvede poole, sest seda ei ole ükski riik iseseisvalt suuteline tegema, olgu ta või maailma võimsaim. Selle saavutamiseks peab kasvama suurte maade vaheline üksmeel ja rahvusvahelistes organisatsioonides peavad kogu inimpere huvid olema võrdselt esindatud. Oma otsuste tagajärgi kaaludes peavad nad arvestama ka nende rahvaste ja maadega, kellel on küll vähe kaalu maailmaturul, kuid kes kannatavad kõige teravamat ja raskemat puudust ja kes vajavad seega arenguks suuremat abi. Selles valdkonnas on kahtlemata veel väga palju teha.

59. Niisiis on selleks, et õiglus teostuks ja inimeste püüdlused selle elluviimisel vilja kannaksid, vaja Jumala armu. Armu ja samuti inimeste vaba tegevuse läbi realiseerub see Jumala imeline kohalolek ajaloos, mis on ettehooldus.

Uudsust, mida kogetakse, järgides Kristust, tuleb jagada teiste inimestega nende raskuste ja võitluste, nende probleemide ja väljakutsete igapäevases konkreetses tegelikkuses, et viimastele langeks usu valgus ja muudaks need inimlikumaks. Usk mitte ainult et aitab lahendusi leida, vaid muudab ka kannatushetked inimestele talutavamaks, et inimene ei kaotaks neis meelekindlust ega unustaks oma väärikust ja kutsumust.

Peale selle on sotsiaaldoktriinil oluline interdistsiplinaarne funktsioon. Et täiesti erinevates ja pidevalt muutuvates sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes oludes üks ja ainuke tõde inimesest paremini kehastuks, astub see õpetus dialoogi erinevate inimesega tegelevate distsipliinidega, ühendab eneses nende panuse ja aitab neil laiemalt avaneda iga üksiku, oma kutsumuse täiuses nähtud ja armastatud inimese teenimisele.

Interdistsiplinaarsuse kõrval peab meeles pidama ka sotsiaaldoktriini praktilist ning teatud piirini eksperimentaalset iseloomu. Ta seisab seal, kus kristlik elu ja südametunnistus puutuvad kokku maailma oludega ning ta ilmneb üksikisikute, perekondade, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate, poliitikute ja riigimeeste püüdlustes anda sellele õpetusele kindel vorm ja rakendus ajaloos.

60. Vaagides töölisküsimuse lahenduspõhimõtteid, kirjutas Leo XIII: “Igatahes nõuab niivõrd oluline probleem ka teiste tööd ja pingutusi.” [114] Ta oli veendunud, et industriaalühiskonnast tulenevaid tõsiseid probleeme ei saa lahendada ilma kõikide jõudude üksmeeleta. See tõdemus on saanud Kiriku sotsiaalmagisteeriumi püsivaks koostisosaks ning seletab ühtlasi, miks paavst Johannes XXIII adresseeris oma entsüklika rahust maailmas ka “kõigile hea tahtega inimestele”.

Ometi konstateeris Leo XIII kurbusega, et tema aja suured ideoloogiad, iseäranis liberalism ja marksism, keeldusid sellest koostööst. Sellest ajast saadik on paljugi muutunud, eriti viimastel aastatel. Tänapäeva maailm teadvustab enesele üha selgemini, et tõsiste rahvuslike ja rahvusvaheliste probleemide lahendus ei peitu ainuüksi majanduslikus toodangus ega ühiskonna teatud juriidilises või sotsiaalses korralduses, vaid eeldab selgeid eetilisi ja religioosseid põhimõtteid nagu ka muudatusi mentaliteedis, tavades ja struktuurides. Kirik tunneb endal erilist kohust anda selleks oma panus ja – nagu ma kirjutasin entsüklikas Sollicitudo rei socialis – võib põhjendatult loota, et ka need väga paljud inimesed, kellel pole mingeid usulisi veendumusi, saavad omalt poolt kaasa aidata sotsiaalküsimusele vajaliku eetilise aluse panemisel. [115]

Samas entsüklikas pöördusin ma kristlike kirikute ja maailma kõikide suurte religioonide poole üleskutsega anda üksmeelselt tunnistust meie ühisest veendumusest Jumala poolt loodud inimese väärikuse kohta. [116] Ma olen täiesti veendunud, et religioonidel on täna ja edaspidi oluline osa rahu säilitamisel ja inimväärika ühiskonna ehitamisel.

Teiselt poolt on valmisolek dialoogiks ja koostööks vajalik ka kõigi hea tahtega inimeste, eelkõige aga nende isikute ja gruppide puhul, kellel lasub oluline vastutus poliitikas, majanduses ja sotsiaalvallas, nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

61. Päris industriaalühiskonna algaastail ajandas “peaaegu orjanduslik ike” minu eelkäijat inimese kaitseks sõna võtma. Kirik on jäänud sellele ülesandele ustavaks kõik need sada aastat. Tõepoolest, segastel klassivõitluse aegadel pärast Esimest maailmasõda sekkus ta, et kaitsta inimest majandusliku ekspluateerimise ning totalitaarsete reziimide türannia eest. Pärast Teist maailmasõda asetas Kirik oma sotsiaalete sõnavõttude keskpunkti üksikisiku väärikuse, pannes rõhu materiaalsete hüvede üldisele otstarbele ja sotsiaalsele korrale, mis on vaba rõhumisest ning rajatud koostöö ja solidaarsuse vaimule. Seejärel on ta lakkamatult korranud, et üksikisik ja ühiskond ei vaja mitte ainult materiaalseid hüvesid vaid ka vaimseid ja religioosseid väärtusi. Mida selgemini Kirik endale aru andis, et liiga palju inimesi elab mitte läänemaailma heaolus vaid kannatab arengumaade viletsuses tingimustes, mis on “peaaegu orjanduslik ike”, seda enam tundis ja tunneb ta end kohustatud olevat asjade sellisest seisust täie selguse ja otsekohesusega kõigile kuulutama, kuigi ta teab, et see tema üleskutse mitte alati kõigi poolt heatahtlikku vastuvõttu ei leia.

Seega seisab Kirik sada aastat pärast entsüklika Rerum novarum avaldamist ikka veel silmitsi “uute asjade” ja uute väljakutsetega. Sellepärast peab sajas aastapäev kinnitama kõiki hea tahtega inimesi ja eriti usklikke nende püüdlustes.

62. Käesolev entsüklika heitis pilgu minevikku, kuid oli suunatud eelkõige tuleviku poole. Nagu omal ajal Rerum novarum nii seisab ka see entsüklika uue sajandi lävel ja püüab Jumala abiga selle saabumist ette valmistada.

Tõeline ja igavene “asjade uudsus” mistahes ajastul tuleneb alati Jumala väest, kes ütleb: “Vaata, ma teen kõik uueks.” (Ilm 21,5) Need sõnad käivad ajaloo lõpu kohta, kui Kristus “annab riigi Jumala ja Isa kätte …, et Jumal oleks kõik kõigis” (1 Ko 15,2 4.28). Kuid kristlane teab, et “uus”, mille täiust me ootame Issanda tagasitulekul, on juba olemas maailma loomisest alates, ja erilisel moel ajast, mil Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses ning tõi temaga ja tema läbi esile “uue loodu” (2 Ko 5,17).

Lõpetades tänan ma veel kord kõigeväelist Jumalat, kes on andnud oma Kirikule valgust ja jõudu saata inimest tema maisel teekonnal igaviku poole. Ka kolmandal aastatuhandel jääb Kirik enesele truuks, tehes inimese tee oma teeks ning teades, et ta ei käi seda teed üksi, vaid koos Kristuse, oma ainsa Issandaga. Tema tegi inimese tee oma teeks ja ta juhib inimest, isegi kui sellest aru ei saada.

Maarja, Lunastaja ema, kes on Kristuse kõrval tema teel inimeste juurde ja koos inimestega ja kes käib Kiriku ees usu palverännakul, saatku inimkonda oma emaliku eestpalvega järgmisesse aastatuhandesse, ustavana sellele, kes on “seesama eile ja täna ja igavesti” (vt. He 13,8), Jeesusele Kristusele, meie Issandale, kelle nimel annan ma kõigile kogu südamest oma õnnistuse.

Antud Roomas, Püha Peetruse juures, 1. mail 1991 – püha Joosep töömehe mälestuspäeval – minu pontifikaadi kolmeteistkümnendal aastal.

JOHANNES PAULUS II


Viited

[1] LEO XIII, entsüklika Rerum novarum (15. mai 1891): Leonis XIII P. M. Acta, XI, Rooma 1892, 97-144.

[2] Cf. PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno (15. mai 1931): AAS 23 (1931), 177-228; PIUS XII, raadiosõnum 1. juunist 1941: AAS 33 (1941), 195-205; JOHANNES XXIII, entsüklika Mater et Magistra (15. mai 1961): AAS 53 (1961), 401-464; PAULUS VI, Apostellik kiri Octogesima adveniens (14. mai 1971): AAS 63 (1971), 401-441.

[3] Cf. entsüklika Quadragesimo anno, III: loc. cit., 228.

[4] Entsüklika Laborem exercens (14. sept. 1981): AAS 73 (1981), 577-647; entsüklika Sollicitudo rei socialis (30. dets. 1987): AAS 80 (1988), 513-586.

[5] Cf. PÜHA IRENAEUS, Adversus haereses, 1, 10, 1; 3, 4, 1: PG 7, 549 s.; 855 s.;emph S. Ch. 264, 154 s.; 211, 44-46.

[6] LEO XIII, entsüklika Rerum novarum, 38: loc. cit., 132.

[7] Cf. ex. gr., LEO XIII, entsüklika Arcanum divinae sapientiae (10. veeb. 1880): Leonis XIII P. M. Acta, II, Rooma 1882, 10-40; entsüklika Diuturnum illud (29. juuni 1881): Leonis XIII P. M. Acta, II, Rooma 1882, 269-287; entsüklika Libertas praestantissimum (20. juuni 1888): Leonis XIII P. M. Acta, VIII, Rooma 1889, 212-246; entsüklika Graves de communi (18. jaan. 1901): Leonis XIII P. M. Acta, XXI, Rooma 1902, 3-20.

[8] Entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 97.

[9] Ibid.: loc. cit., 98.

[10] Cf. Ibid.: loc. cit., 109 s.

[11] Cf. Ibid.: töötingimuste kirjeldus; mittekristlikud töölisühingud: loc. cit., 110 s.; 136 s.

[12] Ibid.: loc. cit., 130; cf. 114 s.

[13] Ibid.: loc. cit., 130.

[14] Ibid., 27: loc. cit., 123.

[15] Cf. entsüklika Laborem exercens, 1, 2, 6; loc. cit., 578-583; 589-592.

[16] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 99-107.

[17] Cf. Ibid.: loc. cit., 102 s.

[18] Cf. Ibid.: loc. cit., 101-104.

[19] Cf. Ibid.: loc. cit., 134 s.; 137 s.

[20] Ibid.: loc. cit., 135.

[21] Cf. Ibid.: loc. cit., 128-129.

[22] Ibid.: loc. cit., 129.

[23] Ibid.: loc. cit., 129.

[24] Ibid.: loc. cit., 130 s.

[25] Ibid.: loc. cit., 131.

[26] Cf. Inimõiguste ülddeklaratsioon (1948).

[27] Cf. Entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 121-123.

[28] Cf. Ibid.: loc. cit., 127.

[29] Ibid.: loc. cit., 126 s.

[30] Cf. Inimõiguste ülddeklaratsioon (1948); Südametunnistuse vabaduse deklaratsioon.

[31] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, usuvabaduse deklaratsioon Dignitatis humanae; JOHANNES PAULUS II, kiri riigipeadele (1. sept. 1980); AAS 72 (1980), 1252-1260; sõnum Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1988; AAS 80 (1988), 278-286.

[32] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 99-105; 130 s.; 135.

[33] Ibid.: loc. cit., 125.

[34] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 38-40; loc. cit., 564-569; Cf. ka JOHANNES XXIII, entsüklika Mater et Magistra: loc. cit., 407.

[35] Cf. LEO XIII, entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 114-116; PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno, III; loc. cit., 208; PAULUS VI, Püha aasta lõpukõne (25. dets. 1975): AAS 68 (1976), 145; sõnum Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1977: AAS 68 (1976), 709.

[36] Entsüklika Sollicitudo rei socialis, 42: loc. cit., 572.

[37] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 101 s.; 104 s.; 130 s.; 136.

[38] VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 24.

[39] Entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 99.

[40] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 15, 28: loc. cit., 530; 548 s.

[41] Cf. entsüklika Laborem exercens, 11-15: loc. cit., 602-618.

[42] PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno, III: loc. cit., 213.

[43] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 121-125.

[44] Cf. entsüklika Laborem exercens, 20: loc. cit., 629-632; kõne Genfis Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis (I.L.O.) (15. juuni 1982): Insegnamenti V/2 (1982), 2250-2266; PAULUS VI, kõne samas organisatsioonis (10. juuni 1969): AAS 61 (1969) 491-502.

[45] Cf. entsüklika Laborem exercens, 8 : loc. cit., 594-598.

[46] Cf. PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno: loc. cit., 178-181.

[47] Cf. entsüklika Arcanum divinae sapientiae (10. veeb. 1880): Leonis XIII P. M. Acta, II, Rooma 1882, 10-40; entsüklika Diuturnum illud (29. juuni 1881): Leonis XIII P. M. Acta, II, Rooma 1882, 269-287; entsüklika Immortale Dei (1. nov. 1885): Leonis XIII P . M. Acta, V, Rooma 1886, 118-150; entsüklika Sapientiae christianae (10. jaan. 1890): Leonis XIII P. M. Acta, X, Rooma, 1891, 10-41; entsüklika Quod apostolici muneris (28. dets. 1878): Leonis XIII P. M. Acta, I, Rooma 1881, 170-183; entsüklika Libertas praestantissimum (20. juuni 1888): Leonis XIII P. M. Acta, VIII, Rooma 1889, 212-246.

[48] Cf. LEO XIII, entsüklika Libertas praestantissimum: loc. cit., 224-226.

[49] Cf. sõnum Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1980: AAS 71 (1979), 1572-1580.

[50] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 20: loc. cit., 536-537.

[51] Cf. JOHANNES XXIII, entsüklika Pacem in terris, (11. apr. 1963), III: AAS 55 (1963), 286-289.

[52] Cf. Inimõiguste ülddeklaratsioon (1948); JOHANNES XXIII, entsüklika Pacem in terris, IV: loc. cit., 291-296; Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi (CSCE) lõppakt, Helsinki, 1975.

[53] Cf. PAULUS VI, entsüklika Populorum progressio (26. märts 1967), 61-65: AAS 59 (1967), 287-289.

[54] Cf. sõnum Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1980: loc. cit., 1572-1580.

[55] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 36; 39.

[56] Cf. sünodijärgne apostellik adhortatsioon Christifideles laici (30. dets. 1988), 32-44: AAS 81 (1989), 431-481.

[57] Cf. entsüklika Laborem exercens, 20: loc. cit., 629-632.

[58] Cf. USUDOKTRIINI KONGREGATSIOON, instruktsioon kristlikust vabadusest ja vabastamisest Libertatis conscientia (22. märts 1986): AAS 79 (1987), 554-599.

[59] Cf. kõne Lääne-Aafrika majanduskomisjoni nõukogu istungil paavsti “Saheli üleskutse” 10. aastapäeva puhul (Uagadugu, Burkina-Faso, 29. jaanuar 1990): AAS 82 (1990), 816-821.

[60] Cf. JOHANNES XXIII, entsüklika Pacem in terris, III: loc. cit., 286-288.

[61] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 27-28: loc. cit., 547-550; PAULUS VI, entsüklika Populorum progressio, 43-44: loc. cit., 278 s.

[62] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 29-31: loc. cit., 550-556.

[63] Cf. Helsinki lõppakt ja Viini kokkulepe; LEO XIII, entsüklika Libertas praestanissimum: loc. cit., 215-217.

[64] Cf. entsüklika Redemptoris missio (7. dets. 1990), 7: “L’Osservatore Romano”, 23. jaanuar 1991.

[65] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 99-107; 131-133.

[66] Ibid.: loc. cit., 111-113 s.

[67] Cf. PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno, II: loc. cit., 191; PIUS XII, raadiosõnum 1. juunil 1941: loc. cit., 199; JOHANNES XXIII, entsüklika Mater et Magistra: loc. cit., 428-429; PAULUS VI, entsüklika Populorum progressio, 22-24: loc. cit., 268 s.

[68] VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 69; 71.

[69] Cf. kõne ladina-ameerika piiskoppidele Pueblas (28. jaan. 1979), III, AAS71 (1979), 199-201; entsüklika Laborem exercens, 14: loc. cit., 612-616; entsüklika Sollicitudo rei socialis, 42: loc. cit., 572-574.

[70] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 15: loc. cit., 528-531.

[71] Cf. entsüklika Laborem exercens, 21: loc. cit., 632-634.

[72] Cf. PAULUS VI, entsüklika Populorum progressio, 33-42: loc. cit., 273-278.

[73] Cf. entsüklika Laborem exercens, 7: loc. cit., 592-594.

[74] Cf. Ibid., 8: loc. cit., 594-598.

[75] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 35; PAULUS VI, entsüklika Populorum progressio, 19: loc. cit., 266 s.

[76] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 34: loc. cit., 559 s.; sõnum Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1990: AAS 82 (1990), 147-156.

[77] Cf. sünodijärgne apostellik adhortatsioon Reconciliatio et paenitentia (2. dets. 1984), 16: AAS 77 (1985), 213-217; PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno, III: loc. cit., 219.

[78] Entsüklika Sollicitudo rei socialis, 25: loc. cit., 544.

[79] Cf. Ibid. 34: loc. cit., 559 s.

[80] Cf. entsüklika Redemptor hominis (4. märts 1979), 15: AAS 71 (1979), 286-289.

[81] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 24.

[82] Cf. iIbid., 41.

[83] Cf. Ibid., 26.

[84] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 36; PAULUS VI, apostellik kiri Octogesima adveniens, 2-5: loc. cit., 402-405.

[85] Cf. entsüklika Laborem exercens, 15: loc. cit., 616-618.

[86] Cf. Ibid., 10: loc. cit., 600-602.

[87] Cf. Ibid., 14: loc. cit., 612-616.

[88] Cf. Ibid., 18: loc. cit., 622-625.

[89] Cf. entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 126-128.

[90] Cf. Ibid.: loc. cit., 121 s.

[91] Cf. LEO XIII, entsüklika Libertas praestantissimum: loc. cit., 224-226.

[92] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 76.

[93] Cf. Ibid., 29; PIUS XII, raadiojutlus 24. dets. 1944: AAS 37 (1945), 10-20.

[94] Cf. VATIKANI II KIRIKUKOGU, usuvabaduse deklaratsioon Dignitatis humanae.

[95] Cf. entsüklika Redemptoris missio, 11: “L’Osservatore Romano”, 23. jaan. 1991.

[96] Cf. entsüklika Redemptor hominis, 17: loc. cit., 270-272.

[97] Cf. sõnum Ülemaailmseks Rahupäevaks 1988: loc. cit., 1572-1580; sõnum Ülemaailmseks Rahupäevaks 1991: “L’Osservatore Romano”, 19. dets. 1990; VATIKANI II KIRIKUKOGU, usuvabaduse deklaratsioon Dignitatis humanae, 1-2.

[98] VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 26.

[99] Cf. Ibid., 22.

[100] PIUS XI, entsüklika Quadragesimo anno, I: loc. cit., 184-186.

[101] Cf. apostellik adhortatsioon Familiaris consortio (22. nov. 1981), 45: AAS 74 (1982), 136 s.

[102] Kõne UNESCO-s (2. juuni 1980): AAS 72 (1980), 735-752.

[103] Cf. entsüklika Redemptoris missio, 39; 52: “L’Osservatore Romano”, 23. jaan. 1991.

[104] BENEDICTUS XV, adhortatsioon Ubi primum (8. sept. 1914): AAS 6 (1914), 501 s.; PIUS XI, raadiosõnum kõigile katoliiklastele ja kogu maailmale (29. sept. 1938): AAS 30 (1938), 309 s.; PIUS XII, raadiosõnum kogu maailmale (24. aug. 1939): AAS 31 (1939), 333 -335; JOHANNES XXIII, entsüklika Pacem in terris, III: loc. cit., 285-289; PAULUS VI, kõne Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (4. okt. 1965): AAS 57 (1965), 877-885.

[105] Cf. PAULUS VI, entsüklika Popolorum progressio, 76-77: loc. cit., 294 s.

[106] Cf. apostellik adhortatsioon Familiaris consortio, 48: loc. cit., 139 s.

[107] Entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 107.

[108] Cf. entsüklika Redemptor hominis, 13: loc. cit., 283.

[109] Ibid., 14: loc. cit., 284 s.

[110] PAULUS VI, Vatikani II Kirikukogu viimase avaliku istungi lõppsõna (7. dets. 1965): AAS 58 (1966), 58.

[111] Entsüklika Sollicitudo rei socialis, 41: loc. cit., 571.

[112] VATIKANI II KIRIKUKOGU, pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas Gaudium et spes, 76; cf. JOHANNES PAULUS II, entsüklika Redemptor hominis, 13: loc. cit., 283.

[113] Entsüklika Rerum novarum: loc. cit., 143.

[114] Ibid.: loc. cit., 107.

[115] Cf. entsüklika Sollicitudo rei socialis, 38: loc. cit., 564-566.

[116] Cf. Ibid., 47: loc. cit., 582.

Comments are closed.