Deus caritas est

PAAVST BENEDICTUS XVI
APOSTELLIK RINGKIRI

DEUS CARITAS EST

JUMAL ON ARMASTUS

25. detsembril 2005

(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel)

Piiskoppidele,
preestritele ja diakonitele,
orduinimestele
ja kõigile ilmikkristlastele

kristlikust armastusest

SISSEJUHATUS

1. “Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.” (1. Jh 4:16). See lause 1. Johannese kirjast väljendab rabava selgusega kristliku usu olemust: kristlikku ettekujutust Jumalast ning sellest tulenevat ettekujutust inimkonnast tema lõppeesmärgis. Samas kirjakohas esitab püha Johannes ka omamoodi kokkuvõtte kristlikust elust: “Me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu.”

Me oleme uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu: nende sõnadega võib kristlane öelda välja oma elu põhiotsustuse. Olla kristlane ei ole pelk eetiline valik ega kõrgelennuline mõte, vaid silmast silma kohtumine sündmusega, kindla isikuga, kes annab elule uue perspektiivi ning otsustava suuna. Püha Johannese evangeelium kirjeldab seda sündmust nõnda: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et igaühel, kes temasse usub… oleks igavene elu” (3:16). Armastuse keskseks tunnistamises on ristiusk säilitanud iisraellaste usu tuuma, andes sellele samas uue sügavuse ja ulatuse. Vaga juut palvetas iga päev 5. Moosese raamatu sõnadega, mis mõtestasid tema olemasolu maailmas: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (6:4-5). Jeesus ühendas ainsasse ülimasse käsku selle esmase käsu armastada Jumalat ning käsu armastada oma ligimest, nagu see seisab 3. Moosese raamatus: “Armasta oma ligimest nagu iseennast” (19:18; vt ka Mk 12:29-31). Kuna Jumal on meid armastanud esimesena (vt 1. Jh 4:10), siis pole armastus nüüd enam lihtsalt “käsk” – see on inimese vastus Jumala armastuse kingile, millega Jumal tuleb meie juurde.

Maailmas, kus Jumala nimi seostub mõnikord kättemaksu või koguni vihapidamise ja vägivalla kohustusega, on see sõnum iseäranis ajakohane ning tähenduslik. Ja nimelt sel põhjusel tahan ma oma esimeses entsüklikas kõnelda Jumala armastusest, mida Ta meile ohtralt jagab ning mida me peame omakorda jagama teiste inimestega. Üldjoontes ongi just sellest jutt selle minu kirja kahes põhiosas, mis on omavahel tihedalt läbipõimunud. Esimene osa on teoreetilisem, kuna ma tahtsin oma pontifikaadi alguses siin selgeks teha mõned põhifaktid armastuse kohta, mida Jumal pakub inimesele salapärasel ja vastutasu nõudmata viisil, ühes sisima seosega Jumala armastuse ning inimliku armastuse tõeluse vahel. Teine osa on konkreetsem; see käsitleb ligimesearmastuse käsu teostamist Kirikus. Kogu arutluskäigul on mitmeid kõrvalharusid ja kaastähendusi, kuid pikem käsitlus läheks selle entsüklika mahu raamidest välja. Ma soovin rõhutada mõningaid põhilisi asju, et uuendada maailmas väge ning pühendumust, millega inimesed vastavad Jumala esmaarmastusele.

I OSA

ARMASTUSE ÜHTSUS LOOMIS- JA LUNASTUSLOOS

Keele küsimus

2. Jumala armastus on meie kõigi elus põhjapanev ning tõstatab tähtsad küsimused, kes on Jumal ja kes oleme meie. Selle üle lähemalt järele mõeldes hakkab meid otsekohe takistama keeleline probleem. Tänapäeval on sõna “armastus” üks kõige sagedamini tarvitatud ja väärtarvitatud termineid, mõiste, millele me anname vägagi erilaadseid tähendusi. Ehkki käesolev entsüklika tahab eeskätt käsitleda armastuse mõistmist ja toimimist Pühakirjas ning kirikupärimuses, ei saa me niisama lihtsalt mööda selle sõna erinevatest tähendustest eri kultuurides ning igapäevases kõnes.

Pangem esmalt tähele selle sõna “armastus” määratut semantilist mahtu: me räägime isamaa-armastusest, oma elukutse armastusest, sõpradevahelisest armastusest, tööarmastusest, vanemate-laste armastusest, armastusest pereliikmete vahel, ligimesearmastusest ja Jumala-armastusest. Kogu sellest mitmetähenduslikkuse rägastikust kerkib aga esile iseäranis üks: armastus mehe ja naise vahel, olukord, kus lahutamatult on seotud ihu ja hing, olukord, milles inimene vilksamisi tajub vastupandamatut õnnetõotust. See näib olevat armastuse ülim tipp, millega võrreldes kahvatuvad kõik muud armastuse esinemiskujud. Nõnda peame me küsima: kas kõik need armastuse vormid on põhiliselt üks ja seesama, nii et armastus kõigis oma paljudes ja erinäolistes esinemiskujudes on siiski ühtne reaalsus või me ainult tarvitame sama sõna täiesti erinevate tõeluste märkimiseks?

“Eros” ning “Agape” – eripära ja ühtsus

3. Armastust mehe ja naise vahel, mida keegi pole planeerinud ega teadlikult tahtnud, vaid mis on inimolenditele justkui “ette antud,” tähistasid muistsed kreeklased sõnaga eros. Ütleme kohe alguses ära, et kreekakeelne Vana Testament kasutab sõna eros ainult kaks korda, Uues Testamendis aga ei esine seda sõna üldse: kõigist kreeka sõnadest armastuse kohta –eros, philia(armastus sõpruse mõttes) ning agape – eelistavad Uue Testamendi kirjamehed nimelt seda viimast, mis pole kreekakeelses tavakasutuses kuigi levinud. Mis aga puutub mõistesse philia (võiks tõlkida ka lihtsalt “sõprus”), siis sellele terminile lisab sügavust Johannese evangeelium, kus selle sõnaga tähistatakse Jeesuse ja jüngrite vahelist suhet. Kalduvus hoiduda sõnast eros, ühes uue arusaamisega armastusest, mida tähistab sõnaagape, viitab otseselt ja selgelt, et kristlikus armastusemõistmises on midagi päris uut ja erilaadset. Ristiusu kriitikas, mis sai alguse valgustusajastul ning kujunes aja möödudes aina äärmuslikumaks, on seda uut elementi peetud läbinisti negatiivseks. Friedrich Nietzsche oli seisukohal, et ristiusk on mürgitanud erose, mis omakorda täiesti alla ei andnud, vaid taandarenes vähehaaval kõlvatuseks. [1] Siin väljendas saksa filosoof laialtlevinud arvamust: kas kirik kõigi oma käskude ja keeldudega pole halvustava põlgusega suhtunud sellesse, mis on elus kõige väärtuslikum? Kas pole ta näidanud hoiatavat märgutuld nimelt siis, kui rõõm, mis on ju Jumala and, pakub meile õnne, mis annab ise aimu taevalikust?

4. Kuid kas need asjad ikka on päriselt nii? Kas ristiusk ikka tõesti hävitas erose? Heidame pilgu eelkristlikku maailma. Kreeklased, nagu ka teisedki kultuurid, pidasid erost eeskätt teatud laadi joobeks või mürgituseks, kus mõistust tumestab “püha hullus,” mis kisub inimese välja tema piiritletud olemasolust ning võimaldab tal just nimelt neist taevalikest jõududest vallutatuse pärast kogeda ülimat õnne. Kõik muud jõud taevas ja maa peal on vähem tähtsad: Omnia vincit amor, ütleb Vergilius Bukoolikas – armastus võidab kõik – ning lisab: et nos cedamus amori – andugem meiegi armastusele. [2] Usulises vallas leidis see ettekujutus väljenduse igasugustes viljakusekultustes, mille üks osa oli paljudes templites õitsev “püha” prostitutsioon. Sellega pühitseti erost taevase väena, osadusena jumalikuga.

Vana Testament oli kindlalt niisuguse religioonivormi vastu, mis on võimas monoteistliku usu vastane kiusatus, ja võitles sellega kui väärdunud religioossusega. Kuid mitte mingil juhul ei lükanud ta tagasi erost kui sellist, vaid kuulutas sõja selle väärastunud ja hävitava esinemiskuju vastu, kuna säärane äraspidineerose jumalikustamine röövib talt tegelikult väärikuse ja muudab ta ebainimlikuks. Ja tõepoolest: templiprostituute, kes sellele joovastusele pidid anduma, ei koheldud inimeste ega isiksustena, vaid lihtsalt vahenditena, mille abil seda “taevalikku hullust” pidi esile kutsutama: nad ei olnud kaugeltki mitte jumalannad, vaid ärakasutatud inimolendid. Mürgitatud ja korratu eros ei ole seega mitte “ekstaas,” mille varal kõrgemate jõududeni pääseda, vaid inimese langus ja mandumine. Järelikult vajab erosdistsipliini ja puhastumist, kui eesmärgiks ei ole lihtsalt põgus nauding, vaid kindel aimdus meie eksistentsi ülimast kõrgusest, sellest õndsusest, mille suunas pürib kogu meie olemus.

5. Sellest lühidast ülevaatest erose-käsituse kohta minevikus ja nüüdisajal, tuleb selgelt esile kaks asja. Esiteks: on olemas kindel seos armastuse ja jumaliku vahel. Armastus tõotab lõpmatust, igavikku – niisugust tõelust, mis on määratult võimsam ning ühtlasi täiesti erinev meie igapäevaelust. Samas aga märkame, et sellele eesmärgile jõudmine ei tähenda lihtsalt instinktile allumist. Nõutav on puhastumine ning küpsuse kasv; need aga kulgevad mööda loobumiste rada. Kaugeltki ei tõrju ega “mürgita” nad erost, nad tervendavad ta ning taastavad ta ehtsa ülevuse.

See tuleb eelkõige tõsiasjast, et inimene koosneb kehast ja hingest. Inimene on tõeliselt tema ise, kui ta keha ja hing on sisimas ühendatud; võiks öelda, et erose väljakutse on päriselt vastu võetud siis, kui seesugune ühtsus on saavutatud. Kui inimene püüdleb vaid puhta vaimsuse poole ja tõrjub oma ihulikku olemist kui midagi sellist, mis on üksnes loomalik, kaotavad nii hing kui ka keha oma tõelise väärikuse. Ja teisalt, kui inimene salgab maha oma hinge ning peab oma ainelist olemist, keha, ainsaks reaalsuseks, kaotab ta oma suuruse niisamuti. Elunautija Gassendi tavatses Descartes´i tögavalt tervitada: “Oo, Hing!” Ja Descartes vastas talle harilikult: “Oo, Liha!” [3] Sest mitte hing üksi ega ka mitte ihu üksi pole armastuseks võimeline: inimene, isiksus, olend, kes koosneb nii ihust kui hingest on see, kes armastab. Ainult siis, kui need kaks mõõdet on omavahel rahujalal, saavutab inimene ehtsa olemise. Ainult sel teel on armastus – eros – võimeline saavutama küpsust ning võitma tõelise väärikuse.

Tänapäeval kritiseeritakse mineviku ristiusku sageli sellest seisukohast, et too alavääristas ihulikkust; ja mõistagi on tõsi, et sääraseid kalduvusi on alati esinenud. Ent praegune keha ülistamine on petlik. Eros, taandatuna lihtsalt “seksile,” on tarbekaup, lihtsalt “asi,” mida saab müüa ja osta – või õigupoolest on inimene ise seeläbi niisugune tarbekaup. Vaevalt on see inimese tõeline “jah-sõna” oma ihulikkusele. Vastupidi, nüüd mõistab ta oma keha ja seksuaalsust lihtsalt iseenda materiaalse osana, mida võib soovi järgi kasutada või ära kasutada. Ta ei näe seda ka oma vabaduse rakendamise alana, vaid pelga objektina, mida ta proovib, nagu heaks arvab, muuta niihästi nauditavaks kui ka ohutuks. Siin kohtame inimese keha tõelist alandamist: enam ei ole see meie koguolemuse oluline väljendusvorm, vaid on rohkemal või vähemal määral pagendatud puhtalt bioloogilisse sfääri. Pealtnäha justkui keha ülistades moondub see suhtumine tegelikult ihulikkuse vihkamiseks. See-eest on ristiusk aga inimest alati pidanud ühtseks oma kahesuses, tõeluseks, milles hing ja ihu põimuvad üksteisest läbi ja milles mõlemad saavutavad uue õilsuse. On küll tõsi, et erospüüdleb “ekstaasis” tõusta taevastesse, viia meid iseendi piiride taha; ent samal põhjusel kutsub ta meid ülenema, loobumise teel puhastuma ja tervenema.

6. Täpsemalt, milles seisneb see ülenemise ja puhastumise rada? Kuidas kogeda armastust nõnda, et ta viiks lõpuni täide oma inimliku ning jumaliku tõotuse? Selle kohta leiame esmalt olulise viite Ülemlaulus, müstikutele hästi tuntud Vana Testamendi raamatus. Tänapäeval üldtunnustatud tõlgenduse järgi on selles raamatus talletatud luule olnud algselt armastuslaulud, mis olid võib-olla kasutusel juudi pulmapidude puhul ning mõeldud ülistama abielulist armastust. Selles seoses on väga õpetlik tähele panna, et raamatu jooksul tarvitatakse “armastuse” tähistamiseks kaht erinevat heebrea sõna. Esmalt mitmuse vormis sõna dodim, millega on mõeldud armastust kui veel ebakindlat, ebamäärast ja otsivat. Siis aga hakkab seda asendama sõna ahabà, mis Vana Testamendi kreekakeelses variandis tõlgitakse samakõlalise sõnaga agape, mis – nagu me nägime – saab piiblimõiste „armastus“ tüüpiliseks väljenduseks. Vastandina ebakindlale, “otsivale” armastusele väljendab see sõna sellist armastuse kogemist, millega kaasneb teise inimese tõeline avastamine ning varem domineerinud isekuse ületamine. Armastus muutub nüüd ehtsaks teisest hoolimiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Enam ei ole selle mõte endas iseennast otsida või õnnejoovastusse uppuda, vaid see tähendab tahtmist armastatule head teha: ta muutub loobumiseks, on valmis ohverduseks ja isegi soovib seda.

See on osa armastuse kasvust kõrgematele tasanditele ning seesmine puhastumine, milles ta nüüd tahab konkreetsuseks saada, ning see toimub kahes mõttes: niihästi kolmanda välistamine (ma armastan vaid seda ühtainsat inimest) kui ka tajumus, et ta jääb kestma “igavesti.” Armastus hõlmab siis inimese kogu olemist selle igas mõõtmes, kaasa arvatud ajaline mõõde. Kuidas see saakski olla teisiti, kui armastuse tõotus sihib kindla eesmärgi poole: armastus otsib igavikku. Armastus on tõesti “ekstaas,” kuid mitte hetkejoovastuse mõttes, vaid pigem kui teekond, pidev eksodus, väljaränd suletud, sissepoole vaatavast iseendast vabanemise poole läbi eneseandmise ning seega pöördumine tõelise eneseavastamise ning lõpuks Jumala avastamise teele: “Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles” (Lk 17:33), nagu Jeesus seda kõikjal evangeeliumides ütleb (vt Mt 10:39; 16:25; Mk 8:35, Lk 9:24, Jh 12:25). Nende sõnadega kirjeldab Jeesus omaenese teed, mis viib risti kaudu ülestõusmisele: tee, mille valib viljaiva, mis maasse langeb ja sureb ning kannab seeläbi palju vilja. Alates omaenese ohverduse sügavikest ja armastusest, mis jõuab selles täiusele, kujutab ta nende sõnadega armastuse ning inimelu olemust ennast.

7. Need mõneti filosoofilist laadi algusmõtisklused armastuse olemuse kohta on meid oma sisemise loogikaga toonud piibliusu lävele. Alustasime küsimusest, kas sõna “armastus” erinevad või koguni vastandlikud tähendused osutavad mingile sügavale alusühtsusele või, vastupidi, peavadki jääma üksteise kõrval omavahel seostamata. Ent veelgi tähendusrikkam oli meie küsimus: kas armastuse sõnumil, mida kuulutab piibel ja kirikupärimus, on mingeid puutepunkte inimese üldise armastuskogemusega või on esimene teisega vastuolus. See omakorda juhtis meid vaatlema kaht üliolulist sõna, milleks on terminid eros (mis märgib eeskätt “ilmalikku” armastust) ningagape (mis viitab usul põhinevale ja usust kujundatud armastusele). Neid kaht mõistet on sageli vastandatud, andes neile tähendusvarjundeid nagu “tõusev, kehtestav” ning “laskuv, allaheitlik” armastus. Leidub teisigi kõrvaltähendusi nagu eristus omastava (possessiivse) ning ohverdava (oblatiivse) armastuse vahel (ladina keeles vastavalt amor concupiscentiae – amor benevolentiae); mõnikord lisatakse veel armastus, mis püüdleb üksnes omakasu.

Filosoofilistes ja teoloogilistes dispuutides on neid eristusi tihti muudetud sel määral äärmuslikuks, et nad on pandud kehtima vastandina: allaheitlik, ohverdav armastus – agape – olevat tüüpiliselt kristlik ja teisalt kehtestav, omastav ja himustav armastus – eros – olevat tüüpiliselt mittekristlik, eriti kreeka kultuuri iseloomustav. Kui see vastandus teha äärmuslikuks, siis irduks ristiusu sisim tuum inimolemise peamistest elulistest suhetest ning muutuks omaette maailmaks, mida võiks ehk küll ihaldada, kuid mis on otsustavalt ära lõigatud inimese elamise keerukast koest. Erostja agapet – kehtestavat ja allaheitlikku armastust – ei saa kunagi teineteisest täiesti lahku viia. Mida enam need kaks oma eri aspektides leiavad tõelise ühtsuse armastuse ainutõeluses, seda enam hakkab armastus kui elav reaalsus tõeliselt toimima. Isegi kui eros on esmalt põhiliselt himustav ja ennastkehtestav, suure õnnetõotuse lummus, siis teisele inimesele suunatuna on ta üha vähem ja vähem iseendasse kapseldunud ning otsib aina määravamalt tolle teise õnne; on aina enam huvitatud teisest, armastatud inimesest; annab ennast ning tahab „siin olemas olla“ teise jaoks. Niimoodi siseneb sellesse armastusse agape, sest muidu muutub eros vaeseks ja kaotab ka oma algse loomuse. Teisalt aga ei saa inimene elada ka ainult ohverdavast, allaheitlikust armastusest. Ta ei saa ainult anda, ta peab ka vastu saama. Kõik, kelle sooviks on armastust kinkida, peavad samasuguse kingitusena armastust ka vastu saama. Kahtlemata – nagu Issand meile ütleb – on võimalik saada selleks, kellest voolavad elava vee jõed (vt Jh 7:37-38), kuid et saada selliseks allikaks, peab ta üha uuesti jooma esmaallikast, kelleks on Jeesus Kristus, kelle piigiga läbi torgatud ihust voolab välja Jumala armastus (vt Jh 19:34).

Piibli jutustuses Jaakobist ja redelist nägid kirikuisad sedasama lahutamatut seost tõusva ja laskuva armastuse vahel, milleks on Jumalat otsiv eros ning saadud kingitust jagav agape, nii nagu neid erinevatel viisidel kujutatakse. Nimetatud piibliloost loeme, kuidas esiisa Jaakob näeb unes, kuidas kivi peal, mis on ta peaaluseks, seisab redel, mille ots ulatub taevasse ning Jumala inglid astuvad seda mööda üles ja alla. (vt 1Ms 28:12; Jh 1:51). Ühe iseäranis lööva tõlgenduse sellest nägemusest annab paavst Gregorius Suur oma Pastoraalses Reeglis. Ta ütleb, et hea karjane peabki olema juurdunud kontemplatsiooni, sest ainult nõnda saab ta olla võimeline võtma enese peale teiste inimeste hädad ja muutma need enese omaks: “per pietatis viscera in se infirmitatem caeterorum transferat.”[4] Püha Gregorius kõneleb selles seoses pühast Paulusest, keda tõmmati Jumala kõneldamatute saladusteni ja kes taas kord maa peale tulnuna sai muutuda kõigeks kõigi inimeste jaoks (vt 2Kor 12:2-4; 1Kor 9:22). Samuti viitab ta Moosese näitele, kes käis üha kogudusetelgis ja oli seal kahekõnes Jumalaga, nii et kui ta välja tuli, võis ta olla oma rahva teenistuses. “Sees [telgis] tõmmati ta kontemplatsioonis üles, väljas on ta täielikult haaratud kannatajate abistamisest: intus in contemplationem rapitur, foris infirmantium negotiis urgetur.[5]

8. Seega oleme jõudnud esialgse, ehkki mõneti veel täpsemalt määratlemata vastuseni eelpool tõstatatud küsimustele. Põhimõtteliselt on “armastus” üksainus reaalsus, kuid sellel on kaks erinevat mõõdet: erinevatel ajastutel võib üks või teine selgemalt esile tõusta. Ent ometi, kui need kaks mõõdet on teineteisest täiesti ära lõigatud, on tulemuseks pilapilt või vähemalt armastuse vaesestunud vorm. Ja nagu kokkuvõtlikult nägime, ei moodusta piibliusk paralleelset universumit või sellist, mis vastandub esmasele inimlikule fenomenile, mille nimeks on armastus, vaid ta pigem tunnustab inimest tervikuna – ta sekkub inimese armastuseotsingusse, et seda puhastada ning teha ilmseks selle uusi mõõtmeid. See piibliusu uudsus paistab peamiselt välja kahes asjas, mida tasub eraldi esile tuua: Jumala kujutamises ning inimese kujutamises.

Piibliusu uudsus

9. Esiteks – piibli maailm annab meile uue Jumala kujutuse. Ümbritsevates kultuurides jäi Jumala ja jumalate kujutus ebamääraseks ja vastuoluliseks. Piibliusu arenedes seevastu muutus Iisraeli jaoks tähtsaim palve, Šema, üha selgemaks ja ühemõttelisemaks: “Kuule, Iisrael, Issand meie Jumal, Issand on ainus” (5. Ms 6:4). On ainult üks Jumal, taeva ja maa looja, kes seega on kõige Jumal. Selle väite juures on tähenduslikud kaks tõika: kõik muud jumalad ei ole Jumal ning kõiksus, milles me elame, lähtub Jumalast ja on tema loodud. Muidugi on loomise mõistet leida mujalgi, ent üksnes siin saab täiesti selgeks, et tegu pole ühe jumalaga paljude seast, vaid tõelise Jumala enesega, kellest lähtub kõik, mis on olemas; kogu maailm hakkab olemas olema Tema loova Sõna väest. Järelikult on Tema loodu Talle kallis, kuna see on Tema tahe ja tema “tehtu.” Nüüd tuleb esile teine tähtis element: Jumal armastab inimest. Jumalik vägi, mida Aristoteles üritas mõtisklemise teel tabada kreeka filosoofia kõrgajastul, on tõepoolest iga olendi jaoks ihaldamise ja armastuse objekt – ning armastuse objektina paneb see jumalik vägi maailma toimima [6] –, ent iseendas ei ole tal midagi puudu ja ta ei armasta: ta on ainult armastuse objekt. See-eest armastab üks Jumal, kellesse usub Iisrael, isikliku armastusega. Enamgi veel: Tema armastus on valiv. Kõigist maailma rahvastest valib Ta Iisraeli ning armastab teda. Kuid seda nimelt seetõttu, et Tema eesmärk on tervendada kogu inimkond. Jumal armastab ning Tema armastust võib kindlasti nimetada eroseks, ehkki see on samuti täielikult agape. [7]

Prohvetid, iseäranis Hoosea ja Hesekiel, kirjeldasid Jumala kirge oma rahva vastu julgelt erootiliste kujunditega. Jumala suhe Iisraelisse saab kirjelduseks kihlumise ja abielu metafoorid; ebajumalakummardamine on järelikult abielurikkumine või prostitutsioon. Siit leiame erilise viite – nagu juba nägime – viljakusekultustele ning erose väärkasutamisele nendes, ent ka Iisraeli ning ta Jumala vahelise truudussuhte kirjelduse. Jumala ja Iisraeli vahelise armastussuhte ajalugu seisneb sügavaimal tasandil tõsiasjas, et Ta on andnud Iisraelile Toora, avades seega Iisraeli silmad inimese tõelise loomuse mõistmiseks ning näidates talle kätte tee ehtsa humanismi suunas. See seisneb tõigas, et inimene kogeb ainsale Jumalale kuuletuvas elus iseend kui Jumala armastatut ning leiab rõõmu tões ja õigluses – rõõmu Jumalas, mis saab tema tõeliseks õnnetundeks: “Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal… aga minu õnn on, et olen Jumalale ligi” (Ps 73:25,28).

10. Me nägime, et Jumala erosinimese vastu on ühtlasi täielikult agape. Mitte ainult seetõttu, et see antakse mitte midagi vastu ootamata, ilma eelneva teeneta, vaid ka seetõttu, et see on andestav armastus. Hoosea näitab meile kõige rohkem, et see Jumala inimarmastuse agape-mõõde ulatub kaugele üle heategevuse. Iisrael on toime pannud “abielurikkumise” ning murdnud lepingu; Jumal peaks tema üle kohut mõistma ja ta hülgama. Just selles punktis saab ilmseks, et Jumal on Jumal ega mitte inimene: “Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael?… Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus. Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha” (Ho 11:8-9). Jumala kirglik armastus oma rahva – inimkonna – vastu on ka halastav armastus. See on nii võimas, et ta pöörab Jumala iseenese vastu, Tema armastuse Tema õigluse vastu. Siinkohal võivad kristlased näha ähmast eelaimdust Risti müsteeriumist: nii suur on Jumala armastus inimese vastu, et inimeseks saanuna järgneb ta talle isegi surma, seega lepitades omavahel oma õigluse ja armastuse.

Filosoofiline mõõde, mida tuleb tähele panna selles piiblinägemuses, ja selle tähtsus religioonide ajaloo seisukohast seisneb tõsiasjas, et ühest küljest leiame end rangelt metafüüsilise jumalakujutuse ees: Jumal on kõige oleva absoluutne ja ülim läte; kuid see üldine loomisprintsiip – Logos – algmõte – on samas armastaja, kes armastab kogu tõelise armastuse kirega. Eros saab nõnda ülimalt suursuguseks, kuid samas nii puhtaks, et sulab kokku agapega. Nõnda mõistame, miks Ülemlaulu hakati peagi Pühakirja kaanonis seletama, lähtudes mõttest, et need armastuslaulud kirjeldavad tegelikult Jumala suhet inimesse ja inimese suhet Jumalasse. Nii sai Ülemlaul nii kristlikus kui ka juudi kirjanduses müstilise teadmise ja kogemuse allikaks, piibliusu olemuse väljenduseks: nimelt et inimene võib tõepoolest astuda ühendusse Jumalaga, mis ongi ta esmane taotlus. Kuid see ühendus pole lihtsalt lahustumine, jumalikkuse nimetusse ookeanisse uppumine; see on ühtsus, mis loob armastuse, ühtsus, milles nii Jumal kui ka inimene jäävad iseendaks, ent samas saavad täiesti üheks. Nagu ütleb püha Paulus: “Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim” (1. Ko 6:17).

11. Piibliusu esimene uudsus seisneb, nagu nägime, selle jumalakujutuses. Teine on sellega olemuslikult seotud ja seisneb inimese kujutamises. Piibel kõneleb loomise juures esimese inimese, Aadama üksindusest ning Jumala otsusest anda talle abiline. Mitte ükski loodud olend pole võimeline saama abiliseks, keda mees vajab, olgugi ta andnud nimed kõigile metselajatele ja lindudele, muutes need osaks oma elust. Nõnda loob Jumal Aadama küljeluust naise. Nüüd leiab Aadam vajaliku abilise: “See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast” (1Ms 2.23). Siin võiks leida vihjeid näiteks Platoni poolt mainitud müüdile, mille järgi inimene olnud esmalt sfääriline olend, kuna ta oli täiuslik iseeneses ja eneseküllane. Kuid karistuseks uhkuse eest lõi Zeus ta kaheks, nii et ta nüüd igatseb oma teise poole järele, üritades kogu oma olemusega toda teist haarata ja selle läbi oma ühtsust taastada. [8] Ehkki piiblis ei räägita karistusest, on kindlasti olemas mõte, et inimene on mingil viisil ebatäielik ja loomuse poolest pandud otsima teises inimeses seda osa, mis võib teha temast terviku; mõte, et üksnes ühenduses vastassugupoolega võib ta saada “täielikuks.” Nõnda lõpetab piibel prohvetliku loo Aadamast: “Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!” (1Ms 2:24).

Selles on tähtsad kaks aspekti. Esiteks on eros teatud viisil juurdunud inimese olemises; Aadam on otsija, kes “jätab maha oma isa ja ema,” et leida naine; ainult nemad kaks üheskoos esindavad täielikult inimkonda ja saavad “üheks lihaks.” Teine aspekt on samavõrd oluline. Loomisloo seisukohast juhib erosinimese abielusse, sidemesse, mis on unikaalne ja määrav; nii ja ainult nii täidab ta oma sügavaima ülesande. Monoteistliku Jumala kujutuse vaste on monogaamne abielu. Abielu, mis põhineb välistaval ja kindlal armastusel, saab Jumala ja tema rahva ning rahva ja tema Jumala vahelise suhte märgiks. Viis, kuidas Jumal armastab, saab inimese armastuse mõõduks. Kirjanduses väljaspool piiblit pole sellel erose ja abielu lähiseosel praktiliselt ühtegi vastet.

Jeesus Kristus – Jumala armastus on lihaks saanud

12. Kuigi oleme seni kõnelnud peamiselt Vanast Testamendist, on kahe Testamendi põhjapanev läbipõimumine üheks kristliku usu Pühakirjaks saanud juba ilmseks. Uue Testamendi tegelik uudsus ei seisne mitte niivõrd uutes mõtetes, kuivõrd Kristuse kujus endas, kes annab neile mõtetele liha ja vere – reaalsuse, millel pole pretsedenti. Vanas Testamendis ei seisnenud piibliusu uudsus mitte lihtsalt abstraktsetes mõistetes, vaid Jumala ettearvamatus ning teatud mõttes pretsedenditus tegevuses. See jumalik tegevus võtab nüüd dramaatilise kuju, kui Jeesuses Kristuses Jumal ise läheb otsima “kadunud lammast”, kannatavat ja eksinud inimkonda. Kui Jeesus kõneleb oma tähendamissõnades karjasest, kes läheb otsima oma kadunud lammast, või naisest, kes otsib oma kadunud münti, või isast, kes läheb kohtuma ja embama oma kadunud poega, pole need ainult sõnad: need moodustavad Tema enda olemise ja tegevuse seletuse. Tema ristisurm on Jumala enese vastu pöördumise kulminatsioon, milles Ta annab enda, et tõsta üles inimene ja ta päästa. See on armastus selle kõige äärmuslikumas vormis. Mõtiskledes Kristuse piigiga läbi torgatud ihu üle (vt 19:37), mõistame selle siinse entsüklika algussõnu: “Jumal on armastus” (1. Jh 4:8). Nimelt seal võib selle tõe üle järele mõelda. Nimelt sealt peab meie armastuse määratlemine algama. Selles järelemõtlemises avastab kristlane tee, mida mööda peab kulgema tema elu ja armastus.

13. Jeesus andis sellele ohverdusteole kestva olemise armulaua seadmise läbi Viimsel Õhtusöömaajal. Ta nägi ette oma surma ja ülestõusmist seeläbi, et andis oma jüngritele leivas ja veinis iseennast, oma ihu ja verd kui uut taevamannat (vt Jh 6:31-33). Muistne maailm oli ähmaselt juba kujutanud, et inimese reaalne toit – see, mis teda tõeliselt toidab kui inimest – on tegelikult Logos, igavene tarkus: seesama Logosmuutub meie jaoks nüüd tõesti toiduks – nagu armastus. Armulaud tõmbab meid kaasa Jeesuse eneseohverduse akti. Me mitte üksnes ei võta passiivselt vastu lihaks saanud Logost, vaid me läheme sisse kogu Tema enese-andmise dünaamikasse. Jumala ja Iisraeli vahelise abielu kujutluspilt saab nüüd teoks viisil, mida ei saanud varem ette kujutada: see oli tähendanud Jumala ligiolekus viibimist, nüüd aga muutub see ühenduseks Jumalaga Jeesuse eneseandmises osalemise läbi, Tema ihus ja veres osalemise läbi. Sakramentaalne “müstika,” mis põhineb Jumala laskumises meie juurde, toimib täiesti teisel tasandil, tõstes meid sootuks suurematesse kõrgustesse, kui mis tahes inimlik müstiline ülenemine võiks üldse võimaldada.

14. Siinkohal peame arvestama veel üht aspekti: niisugune sakramentaalne “müstika” on oma olemuselt sotsiaalne, kuna sakramentaalses ühinemises saan ma Issandaga üheks samal viisil, nagu ka kui kõik teised armulaual osalejad. Nagu ütleb püha Paulus: “Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast” (1 Ko 10:17). Ühinemine Kristuses on ka ühinemine kõigi nendega, kellele Ta end annab. Ma ei saa Kristust üksnes enesele pidada; ma kuulun Talle ainult üheskoos kõigi nendega, kes on saanud või kes saavad tulevikus Tema omaks. Armulaud tõmbab mind välja oma isekusest Tema poole ja seeläbi ühtsuse poole kõigi kristlastega. Me muutume “üheks ihuks”, mis on täielikult ühendatud ühesainsas eksistentsis. Armastus Jumala ja ligimese vastu on nüüd tõeliselt ühendatud: lihakssaanud Jumal tõmbab meid kõik enese juurde. Nõnda võime aru saada, kuidas agapehakkas tähistama ka armulauda: seal tuleb Jumala enese agapeihulikul kujul meie juurde, et jätkata oma toimimist meis ja meie läbi. Ainult seda kristoloogilist ja sakramentaalset alust meeles kandes saame me õigesti mõista Jeesuse armastuseõpetust. Tema üleminek seaduselt ja prohvetitest kahetiseks käsuks armastada Jumalat ja armastada ligimest, rajades kogu usuelu sellele kesksele ettekirjutusele, ei ole lihtsalt moraaliküsimus – miski, mis võiks olemas olla lahus usust Kristusesse ja selle sakramentaalsesse taasaktualiseerimisse või siis nende kõrval. Usk, jumalateenimine ning eetos on omavahel tihedalt kokku põimitud ühte ainsasse reaalsusse, mis saab endale vormi meie kohtumises Jumala agapega. Siin lihtsalt laguneb koost harilik jumalateenimise ja eetika vastandamine. “Jumalateenimine” kui selline, ühinemine armulaual, sisaldab niihästi armastatud olemise kui ka teiste vastuarmastamise reaalsust. Armulaud, mis ei lähe üle konkreetseks armastuse praktikaks, on olemuslikult killustatud. Teisest küljest, nagu hakkame allpool täpsemalt vaatlema, saab armastuse “käsk” olla võimalik ainult seepärast, et ta on rohkem kui mingi nõue. Armastama võib “käskida”, kuna armastus on meile kõigepealt antud.

15. See põhimõte on lähtekohaks Jeesuse suurtest tähendamissõnadest aru saamiseks. Rikas mees (vt Lk 16:19-31) anub oma piinamiskohast, et tema vendadele teatataks, mis juhtub nendega, kes lihtsalt eiravad vaest inimest hädas. Jeesus võtab üles selle appikarje kui hoiatuse, mis aitab meid õigele teele tagasi. Tähendamissõna heast samaarlasest (vt Lk 10:25-37) pakub kaks eriti tähtsat selgitust. Selle ajani oli “ligimene” tähendanud põhimõtteliselt kellegi kaasmaalast või võõramaalast, kes oli asunud elama Iisraeli; teisisõnu ühe kindla maa või rahva omavahel kokku põimunud kogukonda. See piir nüüd kaotatakse. Igaüks, kes mind vajab ja keda ma saan aidata, on minu ligimene. “Ligimese” mõiste on nüüdsest universaalne, kaotamata samas oma konkreetsust. Vaatamata sellele, et ta laiendatakse kogu inimkonnale, pole see taandatud üldisele, abstraktsele ja otseselt mitte midagi nõudvale armastuse väljendusele, vaid ta kutsub mind üles tegelikule pühendumisele siin ja praegu. Kiriku ülesanne on aina uuesti tõlgendada seda suhet lähemate ja kaugemate vahel, pannes tähele iga kirikuliikme tegelikku igapäevast elu. Ja viimaks tuleb meil eraldi nimetada tähendamissõna viimsest kohtupäevast (vt Mt 25:31-46), milles armastusest saab kriteerium, mis peab otsustama inimese elu väärtuse või selle puudumise üle. Jeesus samastab end nendega, kes on puuduses, näljas, janus, võõrad, alasti, haiged ning vangid. “Mida iganes olete te olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!” (Mt 25:40). Armastus Jumala ja ligimese vastu on saanud üheks: meie pisimas vennas leiame Jeesuse enese ning Jeesuses leiame Jumala.

Jumala- ja ligimesearmastus

16. Olles mõtisklenud armastuse olemuse ja tähenduse üle piibliusus, jääb meie ette kaks küsimust, mis puudutavad meie endi suhtumist: kas me saame armastada Jumalat, olemata Teda iialgi näinud? Ja kas armastust saab üldse käskida? Need küsimused tõstavad kahele armastamise käsule kaks vastuväidet. Keegi pole kunagi Jumalat näinud, kuidas saame me siis Teda armastada? Veelgi enam, armastust ei saa käskida; lõppude lõpuks see tunne kas on või teda pole ega saa teda ka tahte läbi eneses esile kutsuda. Pühakiri paistab tugevdavat esimest vastuväidet, kui ta teatab: “Kui keegi ütleb; “Mina armastan Jumalat,” vihkab aga oma venda, siis on ta valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud” (1 Jh 4:20). Kuid vaevalt võiks olla nii, et see kirjakoht välistab Jumala armastamise kui millegi üleüldse võimatu. Vastupidi, kontekst, millest 1. Johannese kirjast tsiteeritud koht on võetud, näitab, et seesugune armastus on otsesõnu nõutav. Rõhutatakse murdumatut sidet Jumala-armastuse ning ligimesearmastuse vahel. Üks on teisega nii tihedalt seotud, et ütelda, et me armastame Jumalat, moondub valeks, kui me oleme ligimese jaoks suletud või koguni vihkame teda. Püha Johannese sõnu peaks pigem tõlgendama nõnda, et ligimesearmastus on tee, mis viib meid kohtuma Jumalaga, ning et silmade sulgemine ligimese ees teeb meid pimedaks ka Jumala suhtes.

17. Mõistagi on tõsi, et ükski inimene pole kunagi näinud Jumalat, nõnda nagu Ta on. Kuid samas pole Jumal meile täiesti nähtamatu; Ta ei ole jää meile täiesti kättesaamatuks. Jumal on meid esimesena armastanud, ütleb püha Johannes ülalpool osundatud kirjas (vt 4:10) ja see sama Jumala armastus on end ilmutanud meie seas. Nähtavaks on Ta saanud nõndapalju, kui “Ta oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime” (1 Jh 4:9). Jumal on end nähtavaks teinud: Jeesuses saame me näha Isa (vt Jh 14:9). Jumal on tõepoolest nähtav mitmel viisil. Piibli jutustatud armastusloos tuleb Ta meie poole, Ta tahab võita meie südamed kogu oma teel, mis viib viimse õhtusöömaajani, tema südame piigist läbitorkamiseni ristil, tema ilmumisteni pärast surnuist ülestõusmist ning tema vägevate tegudeni, millega Ta apostlite toimimise vahendusel juhtis oma tärkavat kirikut selle tee alguses. Samuti pole Issand olnud eemal järgnevast kirikuajaloost: Ta tuleb meile vastu aina uuesti meestes ja naistes, kes mõtisklevad Tema juuresolu üle, oma sõnas, oma sakramentides ja eriti armulauas. Me kogeme Jumala armastust Kiriku liturgias, tema palvetes, elavas usklike osaduses, me tunneme nendes Ta juuresolu ning nõnda me õpime ära tundma Ta kohalolu meie igapäevaelus. Tema on meid esimesena armastanud ja ta teeb seda üha edasi, nii et meiegi saame armastusega vastata. Jumal ei nõua meilt tunnet, mida me ise ei suuda tekitada. Ta armastab meid, Ta paneb meid nägema ja kogema oma armastust ning kuna “Ta on meid armastanud esimesena”, võib armastus vastusena õitsele puhkeda ka meie sees.

Selle kohtumise järkjärgulise avanemise juures saab ilmseks, et armastus pole ainult tunne. Tunded tulevad ja lähevad. Tunne võib olla imeline esimene säde, aga see ei ole armastuse täius. Ülalpool kõnelesime puhastumise ja küpsemise protsessist, mille läbi erossaab täielikult iseendaks, armastuseks kogu selle sõna tähenduses. Küpsele armastusele on iseloomulik, et ta kutsub mängu kaasa kõik, mis on inimeses võimalikku; ta nii-öelda hõlmab kogu inimese. Kontakt Jumala armastuse nähtavate ilmumiskujudega võib meis äratada rõõmutunde, mis sünnib selle äratundmisest, et meid armastatakse. Kuid selline kohtumine hõlmab ühtlasi ka meie tahte ja mõistuse. Elava Jumala tunnustamine on üks tee armastuse juurde ning meie tahte “jah-sõna” Tema tahtele ühendab meie mõistuse, tahte ning tunded kõikehaaravasse armastuse akti. See protsess on alati avatud, armastus pole kunagi “lõpetatud” ega täielik; ta muutub kogu elu vältel, küpsedes ja jäädes seega truuks iseendale. Idem velle atque idem nolle [9] – tahta üht ja sama ja tagasi lükata üht ja sama – antiigis mõisteti nii armastuse tegelikku sisu: üks muutub teise sarnaseks ja see viib tahte ja mõtte ühtsusele. Armastuse lugu Jumala ja inimese vahel seisneb nimelt just selles faktis, et niisugune tahteosadus suureneb koos mõtte- ja tundeosadusega, nii et meie tahe ja Jumala tahe hakkavad üha rohkem kokku langema: Jumala tahe pole mulle siis enam võõras tahe, midagi, mis on mulle käskude läbi peale surutud väljastpoolt, vaid see on nüüd mu oma tahe, mis tugineb arusaamisele, et Jumal viibib minus palju sügavamalt kohal kui ma ise. [10] Enesest loobumine Jumala kasuks kasvab ning Jumalast saab meie rõõm (vt Ps 73 [72]: 23-28).

18. Ligimesearmastus saab seeläbi võimalikuks nõnda, nagu seda kuulutab piibel, nagu seda kuulutab Jeesus. See seisneb tõigas, et Jumalas ja koos Jumalaga armastan ma inimest, kes mulle ei meeldi või keda ma üldse ei tunne. See võib juhtuda ainult intiimse kohtumise alusel Jumalaga; kohtumisel, mis on saanud tahteosaduseks, mis puudutab ka mu tundeid. Siis õpin ma toda teist inimest vaatama mitte ainult silmadega ja oma tunnetest lähtuvalt, vaid Jeesuse Kristuse perspektiivist. Tema sõber on ka minu sõber. Minnes väliste ilmingute taha, hakkan ma teistes inimestes tajuma seesmist igatsust armastuse märgi, hoolimise järele. Seda võin ma neile pakkuda mitte ainult vastavaks otstarbeks mõeldud asutuste kaudu, tunnistades neid vahest üksnes kui ühiskondlik-poliitilist paratamatust. Kristuse silme läbi nähtuna võin ma anda teistele palju enam, kui nad väliselt vajavad; ma võin heita neile armastava pilgu, mida nad tõeliselt igatsevad. Selles näeme me ülivajalikku vastastikust mõjutamist Jumala armastuse ja ligimesearmastuse vahel, millest nii sisendusjõuliselt kõneleb 1. Johannese kiri. Kui mul puudub oma elus mis tahes kontakt Jumalaga, ei saa ma teises inimeses näha muud, kui seda teist inimest üksi ning ma pole võimeline nägema temas Jumala kuju. Kui aga mul ei õnnestu oma elus teisest tõeliselt hoolida – ja seda üksnes tahtmisest olla “usklik” ja täita oma “religioosseid kohustusi” – , muutub mu suhe Jumalaga samuti viljatuks. See oleks küll “asjakohane”, kuid ilma armastuseta. Üksnes minu valmidus kohata oma ligimest ja näidata talle oma armastust, teeb mind tundlikuks ka Jumala suhtes. Ainult siis, kui teenin oma ligimest, võivad mu silmad minna lahti nägema seda, mida Jumal minu heaks teeb ja kui väga Ta mind armastab. Pühakud – meenutagem näiteks õndsat Ema Teresat Kalkuttast – uuendavad lakkamatult oma ligimesearmastuse võimet kohtumisest Issandaga armulauas; ja vastupidi, see kohtumine saab reaalseks ja sügavaks teiste teenimises. Jumala ja ligimese armastamine on seega lahutamatud, nad moodustavad kokku ühe käsu. Aga mõlemad muutuvad elavaks sellest, et Jumal on meid armastanud esimesena. Järelikult ei ole enam tegu “käsuga”, mis on peale pandud väljastpoolt ja mis nõuab võimatut, vaid hoopis vabalt osaks saadud armastuskogemusega seestpoolt, armastusega, mida juba loomu poolest peab teistega jagama. Armastus kasvab armastuse läbi. Armastus on “jumalik,” kuna see lähtub Jumalast ja ühendab meid Jumalaga; selles ühtsusse toovas protsessis muudabki ta meid “meieks,” mis ületab meie erisused ja muudab meid üheks, kuni lõpuks on Jumal “kõik kõiges” (1 Ko 15:28).

II OSA

CARITAS

ARMASTUSTÖÖ KIRIKUS KUI “ARMASTUSE KOGUKONNAS”

Kiriku heategevustöö kui Kolmainsa armastuse ilmnemine

19. “Kui sa näed heategevat armastust, siis näed sa Kolmainsust,” kirjutas püha Augustinus. [11] Eelnevates mõtisklustes saime keskendada oma tähelepanu piigist läbitorgatule (vt Jh 19:37; Sk 12:10), mõistes Isa plaani, kes armastusest ajendatuna (vt Jh 3:16) saadab oma ainusündinud Poja maailma inimesi lunastama. Ristisurma läbi – nagu püha Johannes meile jutustab – “andis” Jeesus “ära oma vaimu” (Jh 19:30), nähes ette Püha Vaimu kinkimist, mida ta teeb pärast oma ülestõusmist (vt Jh 20:22). See pidi viima täide tõotuse “elava vee jõgedest”, mis voolavad välja uskujate südametest Vaimu väljavalamise läbi (vt Jh 7:38). Vaim on tegelikult see seesmine vägi, mis häälestab nende südamed Kristuse südamele ja paneb neid armastama oma ligimesi nagu Kristus neid on armastanud, kui kummardus pesema jüngrite jalgu (vt Jh 13:1-13), ja eelkõige, andes meie eest oma elu (vt Jh 13:1, 15:13).

Vaim on ühtlasi ka energia, mis muudab kirikukogukonna südant, nii et see hakkab andma maailma ees tunnistust Isa armastusest, kes soovib teha inimkonnast oma Poja ühise pere. Kogu kiriku tegevus on armastuse väljendus, mis taotleb inimese jaoks tervikhüve: ta taotleb inimese evangeliseerimist Sõna ja sakramendi läbi, mille teed on ajaloo kestel olnud sageli sangarlikud, ning tema edasiaitamist elu ja inimtegevuse eri valdkondades. Armastus on seetõttu teenimine, mida kirik toimetab selleks, et käia lakkamatult kaasas inimese kannatustega tema vajadustes, kaasa arvatud ainelistes vajadustes. Ning see aspekt, armastustöö, on teema, millele tahan keskenduda entsüklika teises osas.

Armastus kui Kiriku vastutus

20. Ligimesearmastus, mis rajaneb Jumala armastusel, on eeskätt ja eelkõige iga üksiku uskliku vastutusel, ent selle eest vastutab ka kogu kirikukogukond igal tasandil: kohalikust kogudusest üldise Kirikuni kogu selle täiuses. Kogukonnana peab Kirik armastust praktiseerima. Kui armastus on kogukonna korrastatud teenimine, siis tuleb teda ka korraldada. Teadlikkus niisugusest vastutusest on Kirikule olnud määrava tähtsusega algusest peale: “Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas” (Ap 2:44-45). Nende sõnadega annab püha Luukas teatava Kiriku määratluse, mille kesksete elementide hulka kuuluvad ustavus “apostlite õpetusele”, “osadus, ühendus” (koinonia) , “leivamurdmine” ja “palve” (vt Ap 2:42). Osaduse, ühenduse element (koinonia) ei ole algselt määratletud, kuid ilmneb ülaltsiteeritud piiblikohas konkreetselt: see seisneb tõsiasjas, et usklikel oli kõik ühine ja nende seas ei ole enam vahetegemist rikka ja vaese vahel (vt ka Ap 4:32-37). Kiriku kasvades ei saanud niisugust ainelise osaduse radikaalset vormi enam tegelikkuses säilitada. Kuid selle olemuslik tuum jäi püsima: usklike koguduses ei saa kunagi jääda kohta vaesusele, mis võtab kelleltki ära väärika elu jaoks hädatarviliku.

21. Otsustav samm rasketel otsingutel, kuidas seda põhimõttelist Kiriku printsiipi rakendada, on näha seitsme mehe valimise juures, mis märgib diakoniameti päritolu (vt Ap 6:5-6). Algkirikus oli nimelt igapäevasel lesknaistele abi jagamisel tekkinud ebavõrdsus heebrea ja kreeka keele kõnelejate vahel. Apostlid, kelle kätte oli eeskätt usaldatud “palve” (armulaud ja liturgia) ja “sõna teenimine”, tundsid, et “laudade teenindamine” on neile liiast, ning otsustasid jätta enda kanda põhilised kohustused ning määrata muude ülesannete jaoks, mis olid Kirikule samuti vajalikud, seitsmest inimesest koosnev rühm. See rühm ei täitnud mitte ainult mehhaanilist jaotamise ülesannet: nad pidid olema mehed “täis Vaimu ja tarkust” (vt Ap 6:1-6). Teisisõnu, kogukondlik teenimine, mida neil tuli sooritada, oli küll absoluutselt konkreetne, aga samas oli see ka vaimne teenimine; nende amet oli tõeliselt vaimulik töö, mille läbi Kirik viis täide ühe oma olemuslikest vastutusaladest, nimelt hästikorraldatud ligimesearmastuse. Nende seitsme rühma ametisse seadmisega sai diakonia – ligimese teenimine kogukondlikul, korrastatud viisil – osaks Kiriku olemuslikust struktuurist.

22. Aastad möödusid, Kirik levis kaugemale ja teeniv armastus kehtestati kui üks tema olemuslikke toimimisviise üleüldse koos sakramentide pühitsemise ning Sõna kuulutamisega: armastus lesknaiste ja orbude, vangide, haigete ja igat laadi abivajajate suhtes on Kirikule sama olemuslik kui sakramentide talitamine ning evangeeliumi kuulutamine. Kirik ei saa jätta armastustööd unarusse rohkem kui sakramente ja Sõna. Selle näitamiseks piisab mõnest viitest. Justinus Märter (surn. umbes aastal 155), kõneldes kristlaste hingamispäeva pühitsemisest, mainib ka heategevustööd, mis on seotud otseselt armulauaga. Need, kes saavad, annetavad vastavalt oma võimalustele, igaüks nii palju, kui soovib; piiskop omakorda kasutab annetusi, et abistada orbusid, leski, tõbiseid või ükskõik keda, kel on vaja abi – nagu vangid või võõramaalased. [12] Suur kirikuisa Tertullianus (surn. umbes 117) näitab, kuidas paganaid jahmatas kristlaste hool igat sorti õnnetute eest. [13] Ignatios Antiookiast (surn. umbes 117) kirjeldab samuti Rooma kirikut kui “agapest juhitut” [14] ja me võime arvata, et niisuguse määratlusega tahtis ta mingis mõttes väljendada Kiriku otsest heategevustööd.

23. Siinkohal võiks olla kasulik viidata varajastele seadustatud struktuuridele, mis olid seotud Kiriku armastustööga. Neljanda sajandi keskpaiku näeme Egituses välja kujunemas “diakoniat” kui asutist, mis kuulus iga kloostri juurde ja mille ülesandeks oli “vaevu leevendada,” st teha armastustööd. Kuuendaks sajandiks oli see asutis kujunenud juriidilise õigustäiusega organisatsiooniks, millele ka ilmalikud võimud usaldasid osa viljast, mis tuli avalikult välja jagada. Lõpuks oli Egiptuses oma diakonia mitte üksnes igal kloostril, vaid ka igal diötseesil, ning see asutis arenes edasi nii Ida- kui Läänekirikus. Paavst Gregorius Suur (surn. 604), mainib Napoli linna diakoniat, ehkki Rooma diakoniate kohta leidub kirjalikke teateid alles seitsmendast ja kaheksandast sajandist. Kuid heategevustöö vaeste ja kannatajate heaks oli loomulikult Rooma Kiriku olemuslik osa selle alguspäevist saadik, tuginedes Apostlite tegude raamatus antud kristliku eluviisi printsiipidele. Üks selle ilmekamaid väljendusi oli diakon Laurentiuse juhtum (surn. 258). Laurentiuse martüüriumi dramaatiline kirjeldus oli teada pühale Ambrosiusele (surn. 397) ning see annab tolle pühaku elust olemuslikult tõese pildi. Laurentius vastutas Rooma linna vaeste eest hoolitsemise eest ning talle anti paavsti ja kaasdiakonite vangistamise järel veidi aega, et ta kiriku varad kokku koguks ja ilmalikele võimudele üle annaks. Mees jagas vaestele välja kõik, mis tal anda oli, ning tõi võimude ette hoopis kõik kerjused kui kiriku tõelise varanduse. [15] Kui ajalooliselt tõepäraseks me neid detaile ka ei peaks, on Laurentius jäänud Kiriku mällu alati alles kui kirikliku armastuse suur väljendaja.

24. Keiser Julianus Apostata (surn. 363) mainimine võib samuti näidata, kui tähtsaks pidas varajane kirik armastustöö korraldamist. Kuueaastase poisikesena nägi Julianus pealt, kuidas keisripalee vahid hukkasid ta isa, venna ja teised pereliikmed ning, olgu õigusega või mitte, kandis ta süü selle vereteo eest keiser Constantinuse arvele, kes oli end välja kuulutanud kui eeskujuliku kristlase. Sellega oli kristlus end Julianuse silmis täielikult diskrediteerinud. Ja olles ise keisriks saanud, otsustas Julianus taastada paganluse, roomlaste muistse usu, samas püüdes seda kaasajastada, lootuses teha sellest impeeriumi juhtiv jõud. Ent selles ettevõtmises oli ta suuresti ristiusust mõjutatud. Ta seadis sisse metropoliitide ja preestrite hierarhia, kes pidid edendama armastust Jumala ja ligimese vastu. Ühes oma kirjas [16] ütles ta, et kogu ristiusus haarab teda ainult üks asi – Kiriku heategevustöö. Nõnda pidas ta oma uuspaganliku religiooni tarvis vajalikuks samasuguse tegevuse organiseerimist, mis oli olemas Kirikus heategevussüsteemi kujul.

Tema arvates oli see “galilealaste” populaarsuse põhjuseks. Neid oleks nüüd vaja järele teha ja üle mängida. Sel viisil tõendas isevalitseja järelikult, et armastus oli kristliku kogukonna, Kiriku, määrav tunnus.

25. Siiamaani on meie mõtisklustest esile kerkinud kaks olulist tõsiasja:

a) Kiriku sügavaim olemus leiab väljenduse tema kolmekordses vastutuses, milleks on Jumala Sõna kuulutamine (kerygma-martyria), sakramentide pühitsemine (leitourgia) ning armastustöö tegemine (diakonia). Kõik need ülesanded eeldavad üksteist, olles omavahel lahutamatud. Kiriku jaoks ei ole armastus seega lihtsalt teatud heategevus, mis võiks jääda ka teiste teha, vaid see on osa tema olemusest; väljendus, mis tuleneb paratamatult olemasolemisest. [17]

b) Kirik on Jumala perekond maailmas. Selles perekonnas ei tohi keegi jääda ilma eluks hädavajalikust. Samas ulatubcaritas-agape kaugele väljapoole Kiriku piire. Tähendamissõna heast samaarlasest on ja jääb eeskujuks, mis seab meie ette üleüldise armastuse kohustuse nende suhtes, kes seda vajavad ja keda me kohtame “juhuslikult” (vt Lk 10:31), olgu nad kes tahes. Kuid üldse mitte eemaldumata sellest üleüldise armastuse käsust, on Kirikul lisaks ka eriline vastutus: ükski Kiriku pere liige ei tohi kannatada puuduse pärast. Kiri galaatlastele õpetab rõhutatult: “Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!” (6:10).

Armastus ja õiglus

26. Alates üheksateistkümnendast sajandist on Kiriku heategevustööle pidevalt esitatud üht vastuväidet, mida on edasi arendanud ja iseäranis rõhutanud eriti marksism: vaesed ei vajavat mitte armastust, vaid õiglust. Heategevus, almuste andmine, on tegelikult rikaste moodus põigelda kõrvale kohustusest teha tööd õigluse nimel ja vahend, millega rahustada oma südametunnistust, samas oma staatust säilitades ning röövides vaestelt edasi nende õigusi. Selle asemel, et isikliku heategevustöö abil säilitada status quo’d, tuleb meil ehitada õiglane ühiskonnakord, milles kõik saavad oma osa maailma hüvedest ega pea enam sõltuma heategevusest. Kahtlemata on selles väites veidi tõtt, aga ka palju eksitavat. Tõesti peab õigluse taotlus olema Riigi jaoks alusnorm ning õiglase ühiskonnakorra eesmärk on tagada igale isikule subsidiaarsuse printsiibist lähtuvalt tema osa kogukonna hüvedest. Seda on alati rõhutanud kristlik õpetus Riigist ning Kiriku sotsiaaldoktriin. Ajaloolises plaanis oli ühiskonna õiglase korraldamise temaatika omandanud uue dimensiooni üheksateistkümnendast sajandi tööstuslikust pöördest alates. Moodsa tööstuse tekkimine tõi kaasa vanade ühiskondlike struktuuride kokkuvarisemise, kuna palgatööliste klassi kasv muutis radikaalselt ühiskonna struktuuri. Nüüd sai otsustavaks suhe kapitali ja töö vahel – fenomen, mida varem sel kujul polnud ette tulnud. Kapital ning tootmisvahendid said nüüd uueks võimuallikaks, mis väheste kätte koondunult viis töötavate klasside õiguste mahasurumiseni, mille vastu neil tuli hakata mässama.

27. Peab tunnistama, et võttis aega, enne kui Kiriku juhid mõistsid, et ühiskonna õiglase struktureerimise küsimusele tuleb läheneda uut moodi.

Mõned eesmõtlejad olid, näiteks Mainzi piiskop Ketteler (surn. 1877), ning konkreetseid vajadusi hakkasid rahuldama kasvav hulk grupeeringuid, seltse, ühinguid, eriti aga uued usulised ordud, mis asutati üheksateistkümnendal sajandil, võitlemaks vaesuse ja haiguste vastu ning parema hariduse eest. 1891. aastal sekkus paavstlik magisteerium paavst Leo XIII entsüklikaga Rerum Novarum. Sellele järgnes 1931. aastal Pius XI entsüklika Quadragesimo Anno. Aastal 1961 avaldas õnnis Johannes XXIII oma entsüklika Mater et Magistra. Paulus VI entsüklikaPopulorum Progressio (1967) ja tema apostellik kiri Octogesimo Adveniens (1971) käsitlesid rõhutatult sotsiaalseid probleeme, mis tolleks ajaks olid eriti teravaks muutunud Ladina-Ameerikas. Minu suur eelkäija Johannes Paulus II on meile jätnud terve triloogia entsüklikaid sotsiaalteemadel: Laborem Exercens(1981), Sollicitudo Rei Socialis (1987) ning viimaksCentesimus Annus (1991). Uute olukordade ja teemadega vastamisi seistes on katoliku sotsiaalõpetus seega järk-järgult edasi arenenud ning nüüd leidnud ülevaatliku esituse dokumendisKiriku sotsiaaldoktriini kompendium, mis avaldati 2004. aastal Pontifikaalse konsiiliumi Iustitia et Pax poolt. Marksism oli näinud maailmarevolutsioonis ning seda ette valmistavates ilmingutes imerohtu kõigi sotsiaalsete probleemide jaoks: revolutsioon ja sellele järgnev tootmisvahendite kollektiviseerimine pidanuks muutma asjad paremaks. See illusioon on haihtunud. Tänapäeva keerukas olukorras, ja suurelt jaolt just üleilmastunud majanduse kasvamise tõttu, on Kiriku sotsiaaldoktriinist saanud põhimõtteliste juhiste kogum, mis kehtivad ka väljaspool tema piire: toimuvate arengute juures on neid juhiseid vaja silmas pidada, kui astuda kontakti kellega tahes, kes tõsiselt hoolib sellest, kuidas hakkab minema inimkonnal ja maailmal, milles me elame.

28. Määratlemaks täpsemalt suhet vajaliku õiglusetaotlemise ning armastuse rakendamise vahel, tuleb arvesse võtta kaht põhilist asjade seisu:

a) Ühiskonna ja Riigi õiglane korraldamine on poliitika keskne vastutusala. Nagu ütles kunagi Augustinus: riik, mida ei juhita õiglaselt, on ainult vargajõuk: “Remota itaque iustitia quid sunt regna nisi magna latrocinia?[18] Kristluse jaoks on fundamentaalne teha vahet sellel, mis kuulub keisrile ja mis kuulub Jumalale (vt Mt 22:21), teisisõnu, mis on Kirik ja mis Riik ehk, nagu seda sõnastab Teine Vatikani Kirikukogu: ajalik sfäär on autonoomne. [19] Riik ei saa religiooni peale suruda, ent ta peab tagama usuvabaduse ja harmoonia eri religioonide järgijate vahel. Kirikul omalt poolt, kuivõrd ta on kristliku usu sotsiaalne väljendusvorm, on asjakohane iseseisvus ja ta on struktureeritud oma usu alusel kui kogukond, mida Riik peab tunnustama. Need kaks sfääri seisavad eraldi, kuid on alati omavahel seotud.

Õiglus on poliitikale niihästi eesmärk kui ka sisemine kriteerium. Poliitika on rohkem kui lihtsalt mehhanism, mis määrab ära avaliku elu reeglid: selle algus ja lõpp on õigluses, mis loomu poolest seostub eetikaga. Riigil tuleb vältimatult tegelda küsimusega, kuidas saavutada õiglust just siin ja praegu. Selle eelduseks on aga veelgi põhimõttelisem küsimus: mis on õiglus? See on praktilise mõistuse probleem, ent kui tahetakse mõistust õigesti rakendada, tuleb teda pidevalt puhastada, sest ta ei saa kunagi täiesti vabaks teatud eetilise pimeduse ohust, mille põhjustab võimu ja erihuvide pimestav mõju.

Siin kohtuvad poliitika ja usk. Usk on oma loomu poolest kohtumine elava Jumalaga – kohtumine, mis avab uued perspektiivid teispool mõistuse sfääri. Kuid ka mõistuse jaoks on tal puhastav jõud. Jumala seisukohast (sub specie aeternitatis) vabastab usk mõistuse pimeduse plekkidest ning aitab tal seeläbi saada üha täielikumalt iseendaks. Nimelt siin on õige koht katoliku sotsiaaldoktriinile: selle taotlus ei ole anda Kirikule võimu Riigi üle. Veel vähem üritab ta usule vastavat mõtte- ja käitumisviisi suruda peale neile, kes usku ei jaga. Ta mõte on lihtsalt aidata puhastada mõistust ning aidata siin ja praegu tunnustada ja saavutada seda, mis on õiglane.

Kiriku sotsiaalõpetus esitab väiteid mõistusele ning loomuõigusele tuginedes, selle alusel, mis on kooskõlas iga inimese loomusega. Ta tunnistab, et Kiriku vastutuse alla ei kuulu selle õpetuse maksmapanek poliitilises elus. Kirik soovib hoopis aidata kujundada inimeste poliitilist süümet ning innustada sügavamat süüvimist õigluse tegelikesse nõudmistesse ja valmisolekut vastavalt toimida isegi siis, kui sellega võiks kaasneda konflikt isiklike huvidega. Õiglase ühiskondliku korra ehitamine, milles iga inimene saab selle, mis talle kuulub, on keskne ülesanne, mille iga uus põlvkond peab uuesti üles võtma. See on poliitiline ülesanne ja Kirik ei saa selle eest vahetult vastutada. Ent kuna see on ühtlasi ka üks kõige tähtsamaid inimlikke kohustusi, on siiski Kiriku kohuseks pakkuda mõistuse puhastamise ja eetilise kujundamise läbi oma erilist panust õigluse nõuete mõistmisse ja nende täitmisse poliitilises mõttes.

Kirik ei saa ega tohi võtta enese kanda poliitilist võitlust kõige õiglasema võimaliku ühiskonna rajamiseks. Ta ei saa ega tohi hakata asendama Riiki. Kuid samas ei saa ega tohi ta jääda kõrvalvaatajaks võitluses õigluse eest. Ta peab mängima oma osa ratsionaalsete väidete abil ning taasäratama vaimse energia, ilma milleta õiglus, mis alati nõuab ohverdust, ei saa võita ega edeneda. Õiglase ühiskonna peab saavutama poliitika ega mitte Kirik. Ent Kirikut puudutab sügavalt, et inimesed edendaksid õiglust läbi pingutuse avada oma mõistus ja tahe üldise hüve vajadustele.

b) Armastus – caritas – on alati nõutav ka kõige õiglasemas ühiskonnas. Ei saa olemas olla nii õiglast Riigi korraldust, et see võiks likvideerida armastustöö vajaduse. Kes iganes tahab likvideerida armastust, valmistub likvideerima inimest kui sellist. Alati jääb olema alles kannatus, mis kisendab abi ja lohutuse järele. Alati jääb olema alles üksindus. Alati jääb olema alles ainelise häda olukordi, milles abi vahetu ligimesearmastuse vormis on asendamatu. [20] Riik, mis annaks kõike, koondades kõik enda kätte, muutuks lõpuks lihtsalt bürokraatiaks, mis ei suuda tagada kõige tähtsamat asja, mida kannatav inimene – iga inimene – vajab: nimelt armastavat isiklikku hoolimist. Meil pole vaja Riiki, mis kõike reguleerib ja ohjab, vaid Riiki, mis tunnistab ja toetab subsidiaarsuse printsiibi alusel heldemeelselt erinevatelt sotsiaalsetelt jõududelt pärinevaid algatusi ja ühendab algatuse spontaansuse abi kättesaadavusega nende jaoks, kes on hädas. Kirik on ise üks neist elavatest jõududest: ta elab armastusest, mida õhutab Kristuse Vaim. See armastus ei paku inimestele lihtsalt ainelist abi, vaid ka hinge värskendamist ja tema eest hoolitsemist, mida on sageli vaja isegi rohkem kui materiaalset toetust. Seega peidab väide, et õiglased sotsiaalsed struktuurid teevad heategevustöö üleliigseks, endas materialistlikku inimkäsitust: väärarusaama, et inimene elab “üksnes leivast” (Mt 4:4; vt ka 5Ms 8:3) – veendumust, mis inimest alandab ning lõppkokkuvõttes jätab tähelepanuta just selle, mis on inimesele eriomane.

29. Nüüd saame Kiriku elu silmas pidades täpsemalt määratleda suhet ühelt poolt Riigi ja ühiskonna õiglasele korraldamisele pühendumise ja teiselt poolt organiseeritud heategevustöö vahel. Me nägime, et õiglaste struktuuride loomine ei ole otseselt Kiriku kohus, vaid kuulub poliitikamaailma, mõistuse autonoomse kasutamise sfääri. Kirikul on siin kaudne kohus kaasa aidata mõistuse puhastamisele ning nende moraalsete jõudude taasäratamisele, ilma milleta ei saa õiglasi struktuure ei kehtestada ega pikemas perspektiivis tõhusana hoida.

Teisest küljest on töö õiglase ühiskonnakorralduse heaks ilmikusklike otsene kohustus. Riigikodanikena on nad kutsutud osalema avalikus elus vastavalt oma isiklikele võimetele. Seega ei saa nad mitte hoolida osalemisest “mitmetes erinevates majanduslikes, ühiskondlikes, seadusandlikes, halduslikes ja kultuurilistes valdkondades, mis on kutsutud orgaaniliselt ja institutsionaalselt edendama üldist hüvet.[21] Ilmikusklike missioon seisneb seega ühiskondliku elu õiges kujundamises, tunnustades selle legitiimset autonoomiat ning toimides koostöös teiste kodanikega vastavalt igaühe pädevusele ning töötades oma vastutusalas. [22] Kuigi kirikliku heategevustöö erilaadseid avaldumisvorme ei tohi kunagi segi ajada Riigi tegevusega, on ikkagi õige, et armastus peab hingestama kogu ilmikusklike elu ja seeläbi ka nende poliitilist tegevust, mida tuleb elada “sotsiaalse armastusena.” [23]

Teiselt poolt on Kiriku heategevad organisatsioonid rajatud opus propriumile, Kirikuga kooskõlas olevale ülesandele, milles ta ei tee mitte kaastööd, vaid toimib otseselt vastutava subjektina, sooritades seda, mis vastab tema loomusele. Kirikut ei saa kunagi vabastada armastuse kui usklike organiseeritud tegevuse praktiseerimisest ja teisalt ei tule kunagi olukorda, milles iga üksiku kristlase teenivat armastust poleks vaja, sest lisaks õiglusele vajab ja jääb inimene vajama ka armastust.

Heategevusstruktuuride paljusus tänapäeva ühiskondlikus kontekstis

30. Enne katset määratleda Kirikule eriomast inimese teenimisel soovin siinkohal käsitleda õigluse ja armastuse eest võitlemise üldist olukorda tänases maailmas.

a) Tänapäeval on massiteabevahendid muutnud meie planeedi väiksemaks, kiiresti vähendades eri rahvaste ja kultuuride vahelist kaugust. Selline “koosolemine” viib vahel vääritimõistmiste ja pingeteni, ent kuna võime peaaegu silmapilkselt saada teada teiste hädadest, oleme kutsutud võtma osa nende olukorrast ja raskustest. Hoolimata suurest edasiminekust teaduse ja tehnoloogia vallas näeme iga päev, kui palju maailmas kannatatakse erisuguse, niihästi materiaalse kui ka vaimse vaesuse käes. Meie aeg kutsub üles olema uuel moel valmis aitama oma hädasolevaid ligimesi. Teine Vatikani Kirikukogu on seda väljendanud väga selgelt: “Nüüd, kui paremate kommunikatsioonivahendite abil on inimestevahelised kaugused peaaegu likvideeritud, saab ja peaks heategevustöö hõlmama kõiki rahvaid ja kõiki vajadusi.” [24]

Teisalt – ja selles näeme üht üleilmastumise protsessi keerulist, ent siiski positiivset tahku: meie käsutuses on nüüd arvukad vahendid, millega pakkuda humanitaarabi meie hädasolevatele vendadele ja õdedele, muu hulgas esmajoones kaasaegsed süsteemid toidu ja rõivaste, peavarju ja hoolitsuse jagamiseks. Mure ligimese pärast ületab riikide piirid ning laieneb üha rohkem kogu maailmale. Teine Vatikani Kirikukogu täheldas õigesti, et “üks meie aja märke, mis väärib eraldi esiletõstmist, on kõigi rahvaste vahelise solidaarsuse vältimatuse tunnetamine”. [25] Riikide ametiasutused ja humanitaarsed organisatsioonid töötavad selle nimel, esimene peamiselt subsiidiumide ja maksukohustuse vähendamise abil, teine arvestatavaid ressursse avades. Ühiskonna poolt näidatav solidaarsus ületab seega märkimisväärselt üksikisikute oma.

b) See olukord on viinud paljude Riigi ja Kiriku institutsioonide vaheliste koostöövormide sünnile ja kasvule ning see on kandnud palju vilja. Kiriku institutsioonid, mille tegutsemine on läbipaistev ja mis on ustavad armastusest tunnistuse andmise kohustusele, suudavad lisada kristliku kvaliteedi ka tsiviilinstitutsioonidele, eelistades vastastikust koostööd, mis kindlasti teeb iga heategevustöö tõhusamaks. [26] Arvukalt on loodud ka heategeva või filantroopilise eesmärgiga organisatsioone, mis on pühendunud tänapäeva sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide jaoks õigete humanitaarsete lahenduste leidmisele. Tähendusrikas on see, et kaasajal kasvab ja levib nähtavalt ka eri tüüpi vabatahtlik töö, mis võtab enesele vastutuse mitmete teenuste pakkumise eest. [27] Siinkohal tahaksin avaldada tänu ja tunnustust kõigile inimestele, kes seesugusest tööst mis tahes viisil osa võtavad. Noorte inimeste jaoks kujutab see laialdaselt levinud kaasaaitamine elukooli, mis annab neile võimaluse kujundada endas solidaarsust ning valmidust pakkuda teistele mitte üksnes ainelist abi, vaid ka iseennast. Surma antikultuurile, mis leiab väljenduse näiteks narkootikumide tarvitamises, seatakse nõnda vastu omakasupüüdmatu armastus, mis näitab ennast elu kultuurina, kuna on tõesti valmis “end kaotama” (vt Lk 17:33 et passim) teiste inimeste heaks.

Katoliku Kirikus, nagu ka teistes kirikutes ja kogudustes on tekkinud uued heategevustöö vormid, samas kui ka teised, varasemad, on saanud juurde uut elu ja energiat. Nende uute vormide puhul on sageli võimalik ühendada viljakal moel evangeliseerimine ja armastustöö. Siinkohal kinnitaksin veel kord selgelt üle seda, mida mu suur eelkäija Johannes Paulus II kirjutas oma entsüklikas Sollicitudo Rei Socialis [28], kui ta väitis, et katoliku Kirik on valmis koostööks teiste kirikute ja koguduste heategevusorganisatsioonidega, kuna meil kõigil on üks ja sama põhimotivatsioon ja me taotleme sama eesmärki: tõelist humanismi, mis tunnistab, et inimene on tehtud Jumala näo järgi, ja tahab inimesel aidata elada sellele vastava väärikusega. Oma entsüklikas Ut Unum Sint rõhutas ta, et parema maailma ehitamiseks tuleb kõigil kristlastel ühiselt sisendada kõigile “austust igaühe, eriti vaeste, alamate ja kaitsetute õiguste ja vajaduste ees.” [29] Siinkohal tahaksin ma väljendada oma rahulolu, et see üleskutse on leidnud laialdast vastukaja mitmetes algatustes üle kogu maailma.

Kiriku heategevustöö eripära

31. Erilaadseid organisatsioone, mis on kaasatud erinevate inimvajaduste rahuldamisse, on saanud rohkem seetõttu, et ligimesearmastuse käsu on Looja kirjutanud otse inimese olemusse. See tuleneb ka kristluse kohalolust maailmas, sest kristlus elustab ja realiseerib pidevalt seda imperatiivi, mida eri aegadel on nii tihti tugevalt ähmastatud. Paganluse reformimine, mida üritas keiser Julianus Apostata, on vaid esmanäide sellisest mõjust – siin me näeme, kuidas kristluse jõud levis tublisti üle kristliku usu piiride. Sel põhjusel on väga tähtis, et Kiriku heategevustöö säilitaks kogu oma toreduse ega muutuks lihtsalt üheks sotsiaalse abistamise vormiks. Niisiis – mis on kristliku ja kirikliku heategevuse põhilised elemendid?

a) Järgides hea samaarlase tähendamissõnas antud eeskuju, tähendab kristlik armastus eelkõige lihtsat vastamist otsestele vajadustele ja erisugustele olukordadele: näljaste toitmist, alastiolijate riietamist, haigete hooldamist ja ravimist, vangide külastamist jne. Kiriku heategevad organisatsioonid alates Caritasest (diötseesi, riigi ja rahvusvahelisel tasandil) peaksid tegema kõik, mis nende võimuses, et anda vahendid ja eelkõige inimesed, keda on vaja selle töö tegemiseks. Isikud, kes hoolitsevad hädasolijate eest, peavad esiteks olema erialaliselt kompetentsed: nad peaksid olema koolitatud vastavalt sellele, mida ja kuidas nad teevad, ja na peaksid end siduma hoolitsemisega pika aja kestel. Ent kuigi ametialane kompetentsus on esmane põhinõue, ei ole see iseenesest piisav. Me tegeleme inimestega ja inimesed vajavad alati rohkem kui tehnilises mõttes õiget abi. Nad vajavad inimlikkust. Nad vajavad hoolimist, mis tuleb südamest. Kiriku heategevusorganisatsioonide töötajad peavad välja paistma selle poolest, et nad mitte lihtsalt ei rahulda hetkevajadusi, vaid et nad pühenduvad teistele südamest tuleva hoolega, mis laseb teistel saada tunda nende inimlikkuse rikkust. Järelikult on armastustöö tegijatel lisaks nõutavale erialasele väljaõppele vaja ka “südame kujundamist”: neid on vaja juhatada kohtumisele Jumalaga Kristuses, mis äratab neis armastuse ning avab nende vaimu teiste inimeste jaoks. Selle tulemusel ei ole ligimesearmastus nende jaoks enam pealesunnitud kohustus nii-öelda väljastpoolt, vaid nende usu, nende armastuse läbi aktiivseks muutunud usu tagajärg.(vt Gl 5:6).

b) Kristlik heategevustöö peab olema sõltumatu parteidest ja ideoloogiatest. See ei ole vahend maailma ideoloogiliseks muutmiseks ega ole ta ka ilmalike stratageemide teenistuses, vaid see on viis, kuidas muuta siin ja praegu reaalseks armastus, mida inimesed alati vajavad. Kaasajal, eriti alates üheksateistkümnendast sajandist, on domineerinud erinevad progressifilosoofia variandid, mille kõige radikaalsem vorm on marksism. Marksistliku strateegia üks osa on vaeseksmuutmise teooria: ebaõiglase võimu tingimustes teenivat igaüks, kes on kaasatud heategevusalgatustesse, tegelikult ebaõiglast süsteemi, kuna muudab selle vähemalt teatud määral talutavamaks. See omakorda aeglustab potentsiaalset revolutsiooni ja seeläbi blokeerib võitluse parema maailma eest. Selles valguses nähtuna tuleb heategevus tagasi lükata ja seada ründe alla kui vahend, mis aitab säilitada status quo’d. Kindlasti on siin tegemist ebahumaanse ideoloogiaga. Tänapäeva inimesed ohverdatakse tuleviku moolokile, kusjuures tulevik ise on selline, mille tegelik realiseerumine on parimal juhul kaheldav. Maailma ei saa muuta humaansemaks, kui mitte käituda humaanselt siin ja praegu. Me aitame isiklikult kaasa maailma paremaks muutmisele ainult just praegu head tehes, pühendudes sellele täielikult ja kõikjal, kus selleks on võimalus, ning ilma end sidumata erakondlike strateegiate ja programmidega. Kristlik programm – Hea Samaarlase programm, Jeesuse programm – on „süda, mis näeb“. Selline süda märkab, kus on vaja armastust, ja käitub vastavalt. On selge, et kui Kirik teeb heategevustööd kui kogukonna jaoks olulist asja, tuleb üksikisikute spontaansus seostada teiste samalaadsete institutsioonide planeerimise, nägemuse ja koostööga.

c) Lisaks ei saa armastustööd kasutada kaasahaaramisvahendina selles, mida tänapäeval peetakse proselütismiks. Armastus on vaba; seda ei praktiseerita vahendina muude eesmärkide saavutamisel. [30] Kuid see ei tähenda, et heategevustöö peaks ühel või teisel viisil Jumala ja Kristuse kõrvale jätma. Sest ta tegeleb alati inimese kui tervikuga. Sageli on kannatuste sügavaim põhjus Jumala puudumine. Need, kes teevad armastustööd Kiriku nimel, ei hakka kunagi Kiriku usku teistele peale suruma. Nad mõistavad, et puhas ja helde armastus on parim tunnistus Jumalast, kellesse me usume ja kelle läbi me oleme jõudnud armastuseni. Kristlane teab, millal on õige aeg kõnelda Jumalast ja millal on õigem vaikida ja lasta kõnelda ainult armastusel. Ta teab, et Jumal on armastus (vt Jh 4:8) ja et Jumala tunneb alati ära siis, kui ainus, mis me teeme, on armastus. Kristlane teab – tulles tagasi ülalpool tõstatatud küsimuse juurde –, et armastuse põlgamine on niihästi Jumala kui ka inimese põlgamine; see on katse tulla toime ilma Jumalata. Järelikult on parim Jumala ja inimese eest seismine just nimelt armastus. Kiriku heategevusorganisatsioonide vastutusel on selle teadmise tugevdamine oma liikmetes, nii et nad oma tegutsemises – nagu ka oma sõnades, oma vaikimises, oma eeskujus – oleksid usutavad Kristuse tunnistajad.

Kiriku heategevustöö eest vastutajad

32. Lõpuks peame oma tähelepanu pöörama jälle neile, kes vastutavad Kiriku heategevustöö teostamise eest. Nagu meie eelnevad mõtisklused näitasid, on erinevate katoliku organisatsioonide tegelikuks armastustööd teostavaks subjektiks Kirik ise kõigil oma tasanditel alates kogudustest läbi eri kirikute üleilmse Kirikuni. Sel põhjusel oli väga kohane, et minu auväärne eelkäija Paulus VI rajas pontifikaalse kontsiili Cor Unum kui Püha Tooli organi, mis vastutab katoliku Kiriku poolt edendatavate organisatsioonide ja heategevustöö suunamise ja koordineerimise eest. Kooskõlas Kiriku piiskopliku ülesehitusega lasub piiskoppidel kui apostlite järglastel esmane vastutus viia eri kirikutes täide programm, mille on paika pannud Apostlite tegude raamat (vt 2:42-44): tänapäeval nagu minevikuski peab Kirik kui Jumala perekond olema koht, kus abi antakse ja saadakse, ja samal ajal ka koht, kus inimesi valmistatakse ette teenima neid, kes on väljaspool ja vajavad abi. Piiskopi ordineerimise riituses peab kandidaat enne konsekratsiooni ennast vastama mitmele küsimusele, mis väljendavad tema ameti jaoks olemuslikke asju ning tuletavad meelde ta tulevase teenimise kohustusi. Issanda nimel tõotab ta otsesõnu olla vastutulelik ja halastav vaeste ja nende suhtes, kes vajavad lohutust ja toetust. [31] Kanoonilise Seaduse Koodeks ei maini küll otseselt armastust kui piiskopiameti erilist osa, kuid kõneleb üldiselt piiskopi vastutusest apostolaadi erinevate tööde koordineerimisel koos nende tegeliku iseloomu kohase silmaspidamisega. [32] Ent hiljaaegu süvenes Piiskoppide Pastoraalse Tegevuse Juhis täpsemalt armastuse kohustusse kui vastutusse, mis lasub kogu Kirikul ning igal piiskopil tema diötseesis [33], ja rõhutas, et armastustöö tegemine on Kiriku olemuslik tegevus ning sellisena sarnaselt Sõna kuulutamisele ja Sakramentide talitamisele Kiriku missiooni olemuslik osa juba algusest peale. [34]

33. Mis puutub inimestesse, kes viivad Kiriku heategevustööd täide praktilisel tasandil, siis põhiline on juba öeldud: neid ei tohi innustada maailmaparandamisele suunatud ideoloogiad, vaid nad peaksid juhinduma usust, mis toimib läbi armastuse (vt Gl 5:6). Järelikult peavad nad eelkõige olema inimesed, kelle paneb liikuma Kristuse armastus; inimesed, kelle südamed on Kristus oma armastusega võitnud, äratades neis ligimesearmastuse. Kriteerium, mis innustab neid tegudele, peaks olema püha Pauluse ütlemine Teises Kirjas Korintlastele: “Kristuse armastus sunnib meid” (5:14). Selle teadvustamine, et Kristuses on Jumal meile ennast kinkinud surmani, peab meid innustama elama mitte enam iseendale, vaid Temale ja koos Temaga teistele. Kes iganes armastab Kristust, see armastab Kirikut ning soovib, et Kirik oleks üha parem Kristusest välja voolava armastuse kuju ja tööriist. Iga katoliku heategevusorganisatsiooni inimesed tahavad töötada koos Kirikuga ja seeläbi koos piiskopiga, et Jumala armastus saaks levida üle maailma. Andes oma osa Kiriku armastustöösse, soovivad nad olla Jumala ja Kristuse tunnistajad ning samal põhjusel soovivad nad oma vabast tahtest teha kõigile head.

34. Sisemine avatus Kiriku üleilmsele mõõtmele ei saa jätta armastustöö tegijaid suunamata erisuguste vajaduste rahuldamisel tegutsema kooskõlas teiste organisatsioonidega, kuid seda viisil, mis võtab arvesse, mida erilist nõudis Kristus teenimise juures oma jüngritelt. Püha Paulus õpetab meid oma armastuse ülemlaulus (vt 1Ko 13), et see on alati rohkem kui tegevus ise: “Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ei saavutaks ma midagi” (1Ko 3). See laul peaks olema kogu kirikliku teenimise Magna Charta, kuna ta koondab endas kokku kõik mu mõtisklused armastuse üle, mida olen pakkunud igal pool selles entsüklikas. Praktiline tegevus jääb alati puudulikuks, kui ta ei väljenda nähtaval kujul inimarmastust, armastust, mida toidab kohtumine Kristusega. Minu sügav isiklik osavõtmine teiste hädadest ja kannatustest saab minu enese olemuse jagamiseks nendega: et minu kink ei osutuks alandamise allikaks, ei pea ma teistele andma mitte seda, mis on minu oma, vaid seda, mis ma ise olen; ma pean ise olema sees oma kingis.

35. Teiste teenimine õigel viisil juhib ka alandlikkusele. See, kes teenib, ei pea ennast paremaks sellest, keda ta teenib, kui vilets teenitava olukord ka parajasti poleks. Kristus võttis maailmas enesele kõige madalama koha – risti – ning selle äärmise alandlikkuse läbi lunastas Ta meid ja jääb meile alati appi. Need, kelle olukord võimaldab teisi aidata, hakkavad mõistma, et seeläbi saavad nad hoopis ise abi. Olla võimeline ligimest aitama ei ole millegi väljateenimine ega isiklik saavutus – see kohustus on arm. Mida rohkem me teiste heaks teeme, seda enam mõistame ja hakkame ka enda omaks pidama Kristuse sõnu: “Me oleme tühised sulased” (Lk 17:10). Me tunneme ära, et meie toimimise aluseks pole mitte üleolek ega suurem isiklik tõhusus, vaid see, et Issand oma armus on meil lubanud nii toimida. Ajuti tuleb ette, et hädakoorem ja meie oma piiratus viivad meid kiusatusse kaotada julgus. Aga just siis aitab meid teadmine, et lõppude lõpuks oleme me ainult tööriistad Issanda käes, ja see teadmine teeb meid vabaks vääral eeldusel mõtlemisest, et meie üksinda oleme isiklikult vastutavad parema maailma ehitamise eest. Alandlikus meeles teeme me seda, mida suudame, ja alandlikus meeles usaldame ülejäänu Issanda hooleks. Maailma juhib Jumal, mitte meie. Me teenime Teda ainult niipalju, kui palju me suudame, ja nii kaua, kui Ta meile jõudu annab. Kuid teha kõike, mis me suudame, ja jõuga, mis meil on, on meie ülesanne, mis hoiab meid Jeesuse Kristuse truu sulasena alati tegutsemas: “Sest Kristuse armastus sunnib meid” (2Ko 5:14).

36. Kui me mõtleme teiste inimeste vajaduste hiigelmäära peale, võib meid ühelt poolt hakata mõjutama ideoloogia, mis taotleb seda, mida Jumal maailma juhtides ilmselt ei saa: iga probleemi lõplikult lahendada. Või siis satume kiusatusse lasta käed rüppe, kuna näib, et mitte ühelgi juhul ei ole võimalik mitte midagi korda saata. Nendel kordadel on määrav, kas meil on elav suhe Kristusega, kui tahame püsida õigel teel, ilma et langeksime üleolevasse inimpõlgusse, mis pole lihtsalt mitte ainult ebakonstruktiivne, vaid lausa otseselt hävitav hoiak, ega ka vannuksime alla lõplikult loobudes, mis ei laseks meil olla teiste teenimisel juhitud armastusest. Palve kui vahend, millega ammutada üha uut jõudu Kristusest, on otseselt ja hädasti vajalik. Inimesed, kes palvetavad, ei raiska aega, isegi kui olukord paistab lootusetu ning näib nõudvat ainult tegutsemist. Vagadus ei õõnesta võitlust meie ligimeste vaesuse vastu, olgu see kui tahes äärmuslik. Õndsa Kalkutta Teresa näol on meil selge tunnistus tõsiasjale, et aeg, mis on palves pühendatud Jumalale, mitte ei tõmba meid eemale tõhusast ja armastavast ligimeseteenimisest, vaid on tegelikult hoopis niisuguse teenimise ammendamatu läte. Oma kirjas 1996. aasta paastuaja kirjas kirjutas õnnis Teresa oma kaastöötajatele: “Meil on seda sügavat sidet Jumalaga vaja oma igapäevases elus. Ja kuidas me selle saavutame? Palvega.”

37. On õige aeg jälle üle kinnitada, kui tähtis on palve, seistes silmitsi aktivismi ja paljude heategevustöös osalevate kristlaste hulgas leviva sekularismiga. Kristlane, kes palvetab, ei väida loomulikult, et ta on võimeline muutma Jumala plaane või korrigeerima seda, mida Ta on ette näinud. Ta otsib hoopis kohtumist Jeesuse Kristuse Isaga ja palub, et Jumal oleks oma Vaimu trööstiga tema ja ta töö juures. Isiklik suhe Jumalaga ja Tema tahte juhtuda laskmine võib aidata inimesel vältida alandust ja päästa ta fanaatiliste ja terroristlike õpetuste ohvriks sattumisest. Ehtsa usu hoiak hoiab inimese eemal Jumala üle kohut mõistmast ega süüdista Teda, miks Ta lubab vaesust ega näita üles kaastunnet oma loodu vastu. Kui inimesed hakkavad inimese kaitseks Jumalaga kohut käima, siis kellest saavad nad sõltuda siis, kui inimese tegevus osutub jõuetuks?

38. Mõistagi võis Iiob kurta Jumal ees, et maailmas on arusaamatut ja pealtnäha õigustamatut kannatust. Oma valus hüüab ta: “Oh kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas saaksin minna ta aujärje ette!… Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, et mõista, mis tal on mulle öelda. Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema?… Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda. Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab” (23:3, 5-6, 15-16). Tihtipeale me ei mõista, miks Jumal hoidub sekkumast. Ent samas ei takista Ta meid hüüdmast nagu Jeesus ristil: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?” (Mt 27:46). Me peaksime küsima seda küsimust üha palvekahekõnes Tema palge ees: “Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut?” (Ilm 6:10). Püha Augustinus annab meile usu vastuse meie kannatustele: “Si comprehendis, non est Deus” – “Kui sa teda mõistad, pole ta Jumal.” [35] Meie protest ei tähenda Jumala vastu astumist ega arvamist, et Temas leidub vigu, nõrkust või ükskõiksust. Usklikul on võimatu kujutleda, et Jumal on jõuetu või et Ta “vahest magab” (vt 1Ku 18:27). Meie hüüdmine on hoopis, nagu hüüdis Jeesus ristil, sügavaim ja äärmuslikem viis kinnitada oma usku Tema suveräänsesse võimu. Kristlased usuvad ka oma segaduses ja ümbritsevat maailma mõistmata ikkagi “Jumala heldusse ja inimarmastusse” (Tt 3:4). Nagu kõik teisedki on ka nemad lükatud ajaloosündmuste dramaatilistesse keerdudesse, kuid nad jäävad vankumatult kindlaks, et Jumal on meie Isa ja armastab meid, isegi kui Tema vaikimine jääb mõistetamatuks.

39. Usk, lootus ja armastus käivad üheskoos. Lootust saab praktiseerida kannatlikkuse vooruse kaudu, mis jätkab heategemist ka ilmse läbikukkumisega silmitsi seistes, ning alandlikkuse vooruse kaudu, mis võtab omaks Jumala müsteeriumi ning usaldab Teda ka pimeduse aegadel. Usk ütleb meile, et Jumal on andnud oma Poja meie eest ning kingib meile kõikevõitva kindluse, et see on tõesti tõsi: Jumal on armastus! Sel moel muudab Ta meie kannatamatuse ja kahtlused kindlaks lootuseks, et Jumal hoiab maailma oma kätes ning et Ta lõpuks – nagu meile osutab Ilmutusraamatu lõpu dramaatiline kujundirikkus – võidutseb oma auhiilguses hoolimata kogu pimeduse sügavikust. Usk, mis näeb Jumala armastust ilmutatuna piigiga läbi torgatud Jeesuse südames ristil, laseb tärgata meie armastusel. Armastus on valgus – ja viimselt ainus valgus –, mis võib alati valgustada hämaraks muutunud maailma, ning anda meile vajalikku julguse, et edasi elada ja töötada. Armastus on võimalik ja meie oleme võimelised seda ellu rakendama, kuna oleme Jumala näo järgi loodud. Kogeda armastust ja lasta sel moel Jumala valgus sisse meie maailma – see on üleskutse, mille tahaksin edasi anda selles entsüklikas.

KOKKUVÕTE

40. Lõpuks tuletagem meelde pühakuid, kes tegid armastustööd eriliselt silmapaistval viisil. Meie mõtted pöörduvad eriti Tours’i Martini poole (surn. 397), kes oli sõdur ja kellest sai munk ning piiskop: ta on justkui selgitav võrdpilt sellest, kui asendamatult väärtuslik on armastuse isiklik tunnistamine. Amiens’i väravate ees andis Martin poole oma rõivast ära kerjusele – ja samal ööl ilmutas end talle Jeesus sedasama rõivast kandes ja kinnitas evangeeliumi igikestvust, kui ütles: “Ma olin alasti ja sa riietasid mind… mida teed vähimatele mu vendade seas, seda oled sa minule teinud” (vt Mt 25:36, 40). [36] Ent kui paljusid niisuguse teeniva armastuse näiteid võime osundada Kiriku ajaloost! Eriliselt väljendab määratu suurt ligimesearmastuses teenimist kogu orduliikumine alates oma algusest püha abti Antoniose (surn. 356) päevil. Munk kohtub “silmast silma” Jumalaga, kes on armastus, ja tunneb vastupandamatut vajadust muuta kogu oma elu lisaks Jumala teenimisele ka ligimese teenimiseks. See seletab, miks kloostrite juures pandi nii suurt rõhku külalislahkusele ning viletsatele pelgupaiga andmisele ja nende eest hoolitsemisele. Samuti seletab see kõiki neid lugematuid ettevõtmisi inimeste elu parandamise ja kristliku kujundamise alal, mis olid suunatud eeskätt väga vaestele, kes said hoolitsemise objektiks esmalt kloostri- ja kerjusordudele ja seejärel erinevatele religioossetele mees- ja naisorganisatsioonidele läbi Kiriku kogu ajaloo. Sellised pühakukujud nagu Assisi Franciscus, Loyola Ignatius, Risti Johannes, Camillus de Lellis, Vincent de Paul, Louise de Marillac, Giuseppe B. Cottolengo, Giovanni Bosco, Luigi Orione, Kalkutta Teresa – kui nimetada mõningaid – paistavad silma sotsiaalse armastuse püsivate eeskujudena kõigi hea tahtega inimeste jaoks. Pühakud on tõesti ajaloo valguse kandjad, sest nad on usu, lootuse ja armastuse mehed ja naised.

41. Kõigi pühakute hulgast tõuseb eriti esile Maarja, Issanda ema ja kogu pühaduse peegel. Luuka evangeeliumis leiame ta armastustööd tegemast oma nõo Eliisabeti heaks, kelle juurde ta jäi “umbes kolmeks kuuks” (Lk 1:56), et aidata teda lapseootamisaja lõpu eel. Selle külaskäigu puhul ütleb ta: “Magnificat anima mea Dominum“, “Mu hing ülistab Issandat” (Lk 1:46). Nende sõnadega ta väljendab, kuidas mõistab oma eluülesannet: ennast keskele seadmata tuleb teha ruumi Jumalale, keda saab kohata niihästi palves kui ka ligimese teenimises – ainult siis tuleb maailma headus. Maarja on suur, kuna ta tahab kõrgeks kiita Jumalat ega mitte iseennast. Ta on alandlik: tema ainus tahtmine on olla Jumala teenija (vt Lk 1:38, 48). Ta teab, et saab maailma päästmisele kaasa aidata üksnes siis, kui ei vii läbi omaenda ettevõtmisi, vaid asetab ennast täielikult Jumala ettevõtmiste käsutusse. Maarja on naine, kes loodab – üksnes seetõttu, et ta usub Jumala tõotusi ja ootab Iisraeli päästmist, saab ingel teda külastada ja kutsuda teda otsustavalt neid tõotusi teenima. Maarja on naine, kes usub. Eliisabet ütleb talle: “Õnnis on naine, kes on uskunud” (vt Lk 1:45). Magnificat– nii-öelda tema hinge portree – on Pühakirja koest, Jumala Sõnast võetud koest. Siin näeme, kui täielikult kodus on Maarja Jumala Sõnas, ta liigub selles kergelt sisse ja välja. Ta kõneleb ja mõtleb koos Jumala Sõnaga, Jumala Sõna muutub tema sõnaks ja tema sõna tuleb Jumala Sõnast. Siin näeme, kuidas tema mõtted on häälestunud Jumala mõttele, kuidas tema tahe on sama Jumala tahtega. Kuna Maarja on täiesti täidetud Jumala Sõnast, suudab ta saada lihaks tuleva Sõna emaks. Ja lõpuks, Maarja on naine, kes armastab. Kuidas võikski see teisiti olla? Usklikuna, kes mõtleb usus Jumala mõtetega ja tahab Jumala tahtega, ei saagi ta olla keegi muu kui naine, kes armastab. Me tunneme seda tema tasasest käitumisest, mida annavad edasi evangeeliumi jutustused Jeesuse lapsepõlvest. Me näeme seda delikaatsusest, millega ta tunneb ära Kaana pulmaliste vajaduse ja annab sellest teada Jeesusele. Me näeme seda alandlikust meelest, millega ta Jeesuse avaliku teenistuse vältel tagaplaanile jääb, teades, et Poeg peab asutama uue perekonna ning et ka Ema tund tuleb alles koos ristiga, mil tuleb tõesti Jeesuse tund (vt Jh 2:4; 13:1). Kui jüngrid pagevad, jääb Maarja risti alla (vt Jh 19:25-27). Hiljem, nelipühil, kogunevad needsamad mehed tema ümber, oodates Püha Vaimu (vt Ap 1:14).

42. Pühakute elud ei ole piiratud nende maise elulooga, vaid sisaldavad ka nende olemist ja tegutsemist koos Jumalaga pärast surma. Pühakutes saab selgeks üks asi: need, kes liiguvad Jumala lähedale, ei liigu inimestest eemale, vaid saavad ka neile tõesti lähedaseks. Me ei näe seda kõige selgemalt ei kelleski teises kui Maarjas. Sõnad, mida ütleb ristile löödud Issand oma jüngrile – Johannesele, aga tema läbi ka kõigile Jeesuse järgijatele: “Vaata, see on su ema!” (Jh 19:27) –, lähevad igas uues põlvkonnas üha uuesti täide. Maarja on tõesti saanud kõigi usklike Emaks. Igal ajastul ja igas kohas pöörduvad mehed ja naised abi otsides tema emaliku lahkuse poole ning tema neitsiliku puhtuse ning armu poole kõigi oma vajaduste ja igatsuste, oma rõõmude ja murede, oma üksindushetkedele ja ühisettevõtmiste pärast. Nad saavad üha tunda tema headuse kinki ning tema vankumatut armastust, mida ta kallab oma südame sügavustest. Tänutunnistused, millega minnakse tema ette igalt mandrilt ja igast kultuurist, annavad tunnistust tema puhtast armastusest, mis ei otsi omakasu, vaid lihtsalt soovib head. Samas ilmutab usklike pühendumus eksimatut intuitsiooni, kuidas niisugune armastus on üldse võimalik: selline tulemus on kõige intiimsemal ühendusel Jumalaga, milles hing saab Temast täiesti täidetud – see on seisund, mis lubab neil, kes on joonud Jumala armastuse allikast, saada ka ise allikaks, millest “voolavad elava vee jõed” (Jh 7:38). Maarja, Neitsi ja Ema, näitab meile, mis on armastus ja millest see saab alguse ja oma üha uueneva väe. Tema hoolde me usaldame Kiriku ja Kiriku armastustöö missiooni:

 

Püha Maarja, Jumalaema,

maailmale oled sina andnud tema tõelise valguse,

Jeesuse, oma Poja – Jumalapoja.

Sa andsid end lõpuni ära

Jumala kutse alla

ning said nõnda allikaks Heale,

mis Temast voolab.

Näita meile Jeesust. Juhi meid Tema juurde.

Õpeta meid tundma ja armastama Teda,

et meiegi võiksime suuta tõelist armastust tunda

ning saada elava vee lätteks

januneva maailma keskel.

 

 

Kirja pandud Roomas Püha Peetruse katedraalis 25. detsembril, Issanda Sünni Pühaduse päeval, aastal 2005, minu pontifikaadi esimesel aastal.

 

BENEDICTUS PP. XVI

 


[1] Vt “Jenseits von Gut und Böse,” IV, 168.

[2] X, 69.

[3] Vt R.Descartes,Œuvres, ed. V. Cousin, vol 12, Paris 1824, lk 95 jj.

[4] II, 5: SCh 381, 196.

[5] Sealsamas, 198.

[6] Vt Metafüüsika, XII, 7.

[7] Vt Pseudo-Dionysios Areopagita, kes oma teoses Jumalikest nimedest, IV, 12-14: PG 3, 709-713, nimetab Jumalat niihästi eros’eks kui ka agape’ks.

[8] Platon,Symposion, XIV-XV, 189c-192d.

[9] Sallustius, De coniuratione Catilinae, XX,4

[10] Vt Püha Augustinus, Pihtimused, III, 6, 11: CCL 27,32.

[11] De Trinitate, VIII, 8, 12: CCL 50, 287.

[12] Vt I Apologia, 67: PG 6, 429.

[13] VtApologeticum, 39, 7: PL 1, 468.

[14] Ep. ad Rom., Inscr: PG 5, 801.

[15] Püha Ambrosios, De officiis ministrorum, II, 28, 140: PL 16, 141.

[16] Vt Ep.83: J. Bidez, L´Empereur Julien. Œuvres complètes, Paris 19602, v. I, 2a, lk. 145.

[17] Vt Piiskoppide kongregatsioon, Piiskoppide pastoraalse tegevuse juhis Apostolorum Successores (22. veebruar 2004), 194, Vatikan 2004, lk 213.

[18] De Civitate Dei, IV, 4: CCL 47. 102

[19] Vt Pastoraalne konstitutsioon Kirikust tänapäeva maailmas, Gaudium et Spes, 36.

[20] Vt Piiskoppide kongregatsioon, Piiskoppide pastoraalse tegevuse juhis Apostolorum Successores (22. veebruar 2004), 197, Vatikan 2004, lk 217.

[21] Johannes Paulus II, Sinodi järgne apostlik üleskutse Christifideles Laici (30. detsember 1988), 42: AAS 81 (1989), 472.

[22] Vt Usulevitamise Kongregatsiooni dokumenti Doctrinal Note on Some Questions Regarding the Participation of Catholics in Political Life (24. november 2002), 1:L´Osservatore Romano, ingliskeelne väljaanne, 22. jaanuar 2003, lk 5.

[23] Katoliku kiriku katekismus, 1939.

[24] Dekreet ilmikkristlaste apostolaadist Apostolicum Actuositatem, 8.

[25] Sealsamas, 14.

[26] Vt Piiskoppide kongregatsioon, Piiskoppide pastoraalse tegevuse juhis Apostolorum Successores (22. veebruar 2004), 195, Vatikan 2004, lk-d 214-216.

[27] Vt Johannes Paulus II, Sinodi järgne apostellik üleskutse Christifideles Laici (30. detsember 1988), 41: AAS 81 (1989), 470-472.

[28] Vt Nr 32: AAS 80 (1988), 556.

[29] Nr 43: AAS 87 (1995), 946.

[30] Vt Piiskoppide kongregatsioon, Piiskoppide pastoraalse tegevuse juhis Apostolorum Successores (22. veebruar 2004), 196, Vatikan 2004, lk 216.

[31] Vt Pontificale Romanum, De ordinatione episcopi, 43.

[32] Vt kaanon 394;Idakirikute kanooniline õpetus, pt 203.

[33] Vt Piiskoppide kongregatsioon, Piiskoppide pastoraalse tegevuse juhis Apostolorum Successores (22. veebruar 2004), 193-198: lk-d 212-219.

[34] Sealsamas, 194: lk-d 213-214.

[35] Sermo 52, 16: PL 38, 360.

[36] Vt Sulpicius Severus, Vita Sancti Martini, 3, 1-3: SCh 133, 256-258.

Comments are closed.