Peetruse ametijärglase esmaseisusest

USUDOKTRIINI KONGREGATSIOON

MÕTISKLUSED

PEETRUSE AMETIJÄRGLASE ESMASEISUS

KIRIKU MÜSTEERIUMIS

31. oktoobril 1998

(Mitteametlik tõlge)

 

1.    Sel ajahetkel Kiriku elus on Peetruse ja tema ametijärglaste esmaseisuse küsimus erakordse tähtsusega ning samuti oikumeeenilise tähendusega. Johannes-Paulus II on sellest sageli kõnelenud, eriti entsüklikas Ut unum sint, milles ta esitas üleskutse eelkõige hingekarjastele ja teoloogidele “leida selline tee esmaseisuse teostamiseks, mis, ütlemata mingilgi moel lahti millestki, mis on olemuslik tema missioonile, oleks vaatamata sellele avatud uuele olukorrale”.[1]

Vastusena Püha Isa üleskutsele otsustas usudoktriini kongregatsioon uurida seda küsimust, organiseerides rangelt doktrinaalse sümpoosiumi Peetruse ametijärglase teemal, mis leidis aset Vatikanis, 2.-4. detsembrini 1996. Sümpoosiumi toimetised on hiljuti avaldatud.[2]

2.    Oma sõnumis sümpoosiumil osalejatele kirjutas Püha Isa: “Katoliku Kirik teab, et ustavana apostellikule traditsioonile ja isade usule on ta säilitanud Peetruse ametijärglase teenimise”.[3] Esmaseisuse doktriini areng Kiriku ajaloos on järjepidev. Valmistades ette käesolevat teksti, mis ilmus ülalmainitud toimetiste lisas,[4] on usudoktriini kongregatsioon kasutanud sümpoosiumil osalenud õpetlaste panust, kuid kavatsuseta pakkuda nendest mingit sünteesi või süveneda küsimustesse, mis nõuavad edasist uurimist.

Käesolevad “Mõtisklused” on — lisana sümpoosiumile — mõeldud vaid tuletama meelde olulisi punkte katoliiklikus õpetuses esmaseisusest, Kristuse suurest annist Kirikule, kuna see on hädavajalik teenimine ühtsuse jaoks ja, nagu ajalugu näitab, on see sageli kaitsnud piiskoppide ja osakirikute vabadust poliitiliste võimude sekkumise eest.

I Esmaseisuse allikas, otstarve ja loomus

3.    “Esimene Siimon, nimetatud Peetruseks.”[5] Sellise olulise rõhuasetusega Siimon Peetruse esmaseisusele lisab p. Matteus oma evangeeliumisse kaheteistkümne apostli nimekirja, mis kahes ülejäänud sünoptilises evangeeliumis ja Apostlite tegudes algab samuti Siimona nimega.[6] See nimekiri, millel on suur tunnistuslik jõud, ning teised evangeeliumilõigud[7] näitavad selgelt ja lihtsalt, et Uue Testamendi kaanon võttis omaks selle, mida Kristus ütles Peetruse ja tema rolli kohta Kaheteistkümne seas.[8]

Nõnda kinnistus varases kristlikus kogukonnas, nagu hiljem kogu Kirikus, kujutlus Peetrusest kui sellest apostlist, kellele Kristus, hoolimata tema inimlikust nõtrusest, määras selgesõnaliselt esikoha Kaheteistkümne seas ja keda kutsuti täitma täiesti erilist ülesannet Kirikus. Tema on see kalju, millele Kristus ehitab oma Kiriku;[9] tema on see, pärast oma pöördumist, kelle usk ei kõigu ja kes kinnitab oma vendi;[10] lõpuks, tema on Karjane, kes juhib kogu Issanda jüngrite kogukonda.[11]

Peetruse isikus, missioonis ja teenimises, tema kohalolekus ja surmas Roomas, millest annavad tunnistust kõige vanemad kirjalikud ja arheoloogilised tõendid, näeb Kirik sügavamat reaalsust, mis on olemuslikult seotud tema enda kommuniooni ja pääsemise müsteeriumiga: “Ubi Petrus, ibi ergo Ecclesia”.[12] Algusest peale ja üha kasvava selgusega on Kirik mõistnud, et niisamuti kui apostlite järgnevus piiskopiametis, kuulub ka Peetrusele usaldatud ühtsuse teenimine Kristuse Kiriku püsistruktuuri ning et see järgnevus on kehtestatud tema martüüriumi aujärjel.

4.    Uue Testamendi tunnistuse põhjal õpetab katoliku Kirik usudoktriinina, et Rooma piiskop on Peetruse ametijärglane tema esmasteenimises üldises Kirikus;[13] selle järgnevusega seletub Rooma kiriku eelisasend,[14] mida rikastab ka p. Pauluse jutlustegevus ja märtrisurm.

Jumalikus plaanis ametijärgsuse jaoks, milles seda nähakse kui “ametit, mille Issand andis individuaalselt Peetrusele, esimesele apostlite seas, ja mis pidi edasi antama tema järeltulijatele”,[15] näeme juba petriinliku karisma otstarvet, nimelt kõigi usklike “usu ja kommuniooni ühtsust”.[16] Rooma ülemkarjane kui Peetruse ametijärglane on “nii piiskoppide kui ka usklike hulga ühtsuse püsiv ja nähtav allikas ja alus”[17] ning seetõttu on tal eriomane teenimis-arm, et teenida seda usu ja kommuniooni ühtsust, mis on Kiriku jaoks vajalik, et täita oma päästvat missiooni.[18]

5.    Vatikani Esimese Kirikukogu konstitutsioon Pastor aeternus osutas esmaseisuse sellele otstarbele oma proloogis ning pühendas seejärel edasise teksti selle väe sisu või ulatuse selgitamisele. Vatikani Teine Kirikukogu omakorda kinnitas ja täiendas I Vatikani õpetust,[19] käsitledes eelkõige selle otstarbe küsimust, pühendades erilist tähelepanu Kiriku kui Corpus Ecclesiarum’i müsteeriumile.[20] See järelekaalumine võimaldas selgemalt esitada, kuidas Rooma piiskopi esmasamet ja teiste piiskoppide ametid ei vastandu üksteisele vaid on fundamentaalses ja olemuslikus kooskõlas.[21]

Seega, kui katoliku Kirik kinnitab, et Rooma piiskopi amet vastab Kristuse tahtele, siis ta ei eralda seda ametit missioonist, mis on usaldatud kogu piiskoppide kogule, kes on samuti ‘Kristuse vikaarid ja saadikud’ (Lumen Gentium, n. 27). Rooma piiskop on ‘kolleegiumi’ liige ja piiskopid on tema vennad teenimises”.[22] Tuleb lisada, et vastavalt ka piiskoplik kollegiaalsus ei ole vastuolus esmaseisuse isikulise elluviimisega ega muuda seda suhteliseks.

6.    Kõikidel piiskoppidel lasub sollicitudo omnium Ecclesiarum (hool kõikide kirikute eest)[23] kuna nad on piiskoppide kolleegiumi liikmed, mis on apostlite  kolleegiumi järeltulija, millesse kuulus ka p. Pauluse erakorraline figuur. Seda nende episkope (ülevaatamise) universaalset mõõdet ei saa lahutada neile usaldatud ameti partikulaarsest mõõtest.[24]

Rooma piiskopi puhul — kes on Kristuse asemik Peetrusele kui piiskoppide kolleegiumi peale omasel moel[25] — omandab sollicitudo omnium Ecclesiarum erilise jõu kuna see on seotud täieliku ja kõrgeima võimuga Kirikus:[26] tõeliselt piiskopliku võimuga, mis on mitte ainult kõrgeim, täielik ja universaalne, vaid ka vahetu, kõikide hingekarjaste ja teiste usklike üle.[27]

Peetruse ametijärglase teenimine ei ole seega teenimine, mis ulatub igasse Kirikusse väljaspoolt, vaid on sisse kirjutatud iga osakiriku südamesse, kiriku, milles “Kristuse Kirik on tõeliselt kohal ja tegev”,[28] ning seetõttu sisaldab ta avatust ühtsuse teenimisele. See Rooma piiskopi teenimise sisaldumine igas osakirikus on ka üleilmse Kiriku ja osakiriku vastastikuse sisaldumise väljendus.[29]

Piiskopiamet ja esmaseisus, vastastikku seotud ja lahutamatud, on jumalikult seatud. Ajalooliselt on tekkinud Kiriku poolt kehtestatud kirikliku organisatsiooni vormid, milles samuti rakendati esmaseisuse põhimõtet. Eelkõige on katoliku Kirik täiesti teadlik apostellike karjasetoolide (aujärg, see eng., sede lad.) osast varases kirikus, eriti nendest, mida käsitleti petriinlikena — Antiookia ja Aleksandria — kui apostelliku pärimuse tugipunktidest, mille ümber kujunes patriarhiline süsteem; see süsteem on üks neid viise, kuidas Jumala ettehooldus juhib Kirikut ning algusest peale on see sisaldanud sidet petriinliku traditsiooniga.[30]

II Esmaseisuse teostamine ja selle vormid

7.    Petriinliku teenimise teostamist tuleb mõista — nii, et see “ei kaotaks midagi oma autentsusest ja läbipaistvusest”[31] — evangeeliumi põhjal, see tähendab tema olemuslikul kohal Kristuse päästemüsteeriumis ja Kiriku ülesehituses. Esmaseisus erineb oma olemuselt ja teostamiselt inimühiskonnas esinevatest valitsemisametitest:[32] see ei ole koordineerija või korraldaja amet, samuti ei saa seda taandada auesmaseisuseks ega käsitleda poliitilise monarhiana.

Rooma Pontifex — nagu kõik ustavad — allub Jumala sõnale, katoliku usule, ja on Kiriku kuulekuse tagaja; selles mõttes on ta servus servorum Dei. Ta ei tee suvalisi otsuseid, vaid väljendab Issanda tahtet, kes kõneleb inimesele pühakirjas, mida elatakse ja tõlgendatakse kirikupärimuses; teiste sõnadega, esmaseisuse episkope piirid on seadnud jumalik seadus ja Kiriku jumalik, vääramatu sätestus ilmutuses.[33] Peetruse ametijärglane on kalju, mis tagab range ustavuse Jumala sõnale omavoli ja konformismi vastu: siit ka tema esmaseisuse martüroloogiline loomus.

8.    Esmaseisuse teostamise iseloomulikke jooni tuleb mõista kahe põhjapaneva eelduse alusel: piiskopiseisuse ühtsus ja esmaseisuse enese piiskoplik loomus. Kuna piiskopiseisus on “üks ja jagamatu”[34] eeldab paavsti esmaseisus võimuautoriteeti, et teenida kõigi piiskoppide ja ustavate ühtsust ning “seda teostatakse erinevatel tasanditel, sealhulgas valvamises jumalasõna edasiandmise üle, liturgia ja sakramentide pühitsemises, Kiriku missioonis, distsipliinis ja kristlikus elus”;[35] nendel tasanditel peab Kristuse tahtel igaüks Kirikus — piiskopid ja teised ustavad — kuuletuma Peetruse ametijärglasele, kes on ühtlasi riituste, seadustike ning ida ja lääne vaheliste kiriklike struktuuride õigustatud mitmekesisuse tagaja.

9.    Oma piiskopliku loomuse tõttu väljendub Rooma piiskopi esmaseisus eelkõige Jumala sõna edasiandmises; seega sisaldab ta spetsiifilist, erilist vastutust evangeliseerimis-missiooni eest,[36] kuna kiriklik kogukond on miski, mis on olemuslikult ette nähtud kasvama: “Evangeliseerimine on Kirikule omane arm ja kutsumus, tema sügavaim identiteet.”[37]

Rooma ülemkarjase piiskoplik vastutus Jumala sõna edasiandmise eest laieneb kogu Kirikule. Sellisena on see kõrgeim ja üleilmne õpetusamet;[38] amet, mis sisaldab karismat: Püha Vaimu erilist tuge Peetruse ametijärglasele, mis teatud juhtudel sisaldab ka ilmeksimatuse eelisandi.[39] Nii nagu “kõik kirikud on täielikus ja nähtavas osaduses, sest kõik hingekarjased on osaduses Peetrusega ning seetõttu ühendatud Kristuses”,[40] niisamuti on piiskopid jumaliku ja katoliku tõe tunnistajad kui nad õpetavad osaduses Rooma ülemkarjasega.[41]

10.  Koos esmaseisuse õpetusameti-alase rolliga toob Peetruse järglase kogu Kirikut hõlmav missioon kaasa õiguse sooritada kiriklikke valitsemisakte, mis on vajalikud või kohased usu ning osaduse edendamiseks ja kaitsmiseks; üks nendest on näiteks volituse andmine uute piiskoppide ametissepühitsemiseks, eeldusel, et nad tunnistavad avalikult katoliku usku; et aidata igaühel püsida tunnistatud usus.

On selge, et on mitmeid teisi, rohkem või vähem sattumuslikke võimalikke teid selle ühtsuse teenimise elluviimiseks: anda välja seadusi kogu Kiriku jaoks, kehtestada pastoraalseid struktuure erinevate osakirikute teenimiseks, anda siduv jõud partikulaarkontsiilide otsustele, kiita heaks piiskopkonnaülesed vaimulikud institutsioonid, etc.

Kuna esmaseisuse võim on kõrgeim, siis ei ole ühtegi teist autoriteeti, kellele Rooma ülemkarjane peaks juriidiliselt aru andma selle anni teostamise kohta, mille ta on saanud: “prima sedes a nemine iudicatur”.[42]

Ometi ei tähenda see, et paavstil on absoluutne võim. Selle kuulamine, mida kirikutel on öelda, on tegelikult ühtsuse teenimise tunnusmärk, ja samuti piiskoppide kogu ühtsuse ning Jumala rahva sensus fidei tulemus; ühtasi näib see side omavat märkimisväärselt suuremat väge ja kindlust kui juriidilised autoriteedid, kelle ees — vastuvõetamatu hüpotees, pealegi põjendamatu — Rooma ülemkarjane peaks justkui vastust andma. Paavsti lõpliku ja absoluutse vastutuse parimaks tagatiseks on ühelt poolt tema suhe kirikupärimusega ja vennaliku osadusega ning, teiselt poolt, usaldus Kiriku üle valitseva Püha Vaimu abisse.

11.  Kiriku ühtsus, mida Peetruse järglase amet teenib ainulaadsel moel, saavutab oma kõrgeima väljenduse armulauaohvris, mis on kirikliku osaduse kese ja juur; niisamuti rajaneb see osadus möödapääsmatult piiskopiseisuse ühtsusel. Seetõttu “sooritatakse iga armulaua pühitsemist mitte ainult ühtsuses kohaliku piiskopiga vaid ka paavstiga, piiskopiseisusega, kogu vaimulikkonnaga ja kogu rahvaga. Iga kehtiv armulauapühitsus väljendab seda üleilmset osadust Peetrusega ja kogu Kirikuga, või kutsub objektiivselt selleks üles”,[43] nagu nendes kirikutes, mis ei ole täielikus kommunioonis apostelliku aujärjega.

12.  “Palverännakul olev Kirik kannab oma sakramentides ja institutsioonides, mis kuuluvad sellesse ajastusse, mööduva maailma märki.”[44] Ka sel põhjusel on Peetruse ametijärglase esmaseisuse muutumatut loomust ajalooliselt väljendatud erinevates teostusvormides vastavalt palverännul oleva Kiriku olukorrale selles muutuvas maailmas.

Esmaseisuse teostamise konkreetne sisu eristab petriinlikku teenimist niivõrd kui see ustavalt väljendab selle lõpliku eesmärgi (Kiriku ühtsuse) kohaldamist aja ja koha tingimustele. Selle konkreetse sisu suurem või väiksem ulatus sõltub igal ajastul Kiriku vajadustest. Püha Vaim aitab Kirikul seda vajadust ära tunda ja Rooma ülemkarjane, kuulates Vaimu häält kirikutes, otsib vastust ja pakub selle välja siis ja sel moel nagu ta kohaseks peab.

Järelikult ei saa esmaseisuse pädevusala käsitleva usudoktriini tuuma määratleda otsides vähimat läbi ajaloo teostatud ülesannete kogumit. Seetõttu ei tähenda tõsiasi, et mingit konkreetset ülesannet on teatud ajajärgul teostanud esmaseisus, iseenesest, et antud ülesannet peab alati täitma Rooma ülemkarjane, ning vastupidi, pelgast tõsiasjast, et paavst pole varem kandnud teatud konkreetset rolli, ei tulene järeldus, et seda rolli ei võiks mingil moel tulevikus ellu viia esmaseisuse pädevusalal.

13.  Igal juhul on oluline märkida, et mõtisklus selle üle, kas petriinliku teenimise võimalikud teed vastavad selle teenimise loomusele, on mõtisklus in Ecclesia, st. toimub Püha Vaimu abil ja vennalikus dialoogis Rooma ülemkarjase ja teiste piiskoppide vahel, vastavalt Kiriku konkreetsetele vajadustele. Ent samal ajal on selge, et ainult paavstil (või paavstil koos üleilmse kirikukoguga) kui Peetruse ametijärglasel on autoriteet ja pädevus öelda viimane sõna selle kohta, kuidas tema pastoraalset teenimist üleilmses Kirikus ellu viia.

14.  Tuletades meelde neid olulisi momente katoliku doktriinist Peetruse ametijärglase esmaseisuse kohta, on usudoktriini kongregatsioon kindel, et nende doktrinaalsete saavutuste autoritatiivne taaskinnitamine annab suurema selguse selle kohta, millist teed mööda edasi minna. See meeldetuletus on kasulik ka vältimaks üha jätkuvat võimalust langeda tagasi vildakatele ja ühekülgsetele seisukohtadele, mille Kirik on möödunud aegadel juba tagasi lükanud (febronianism, gallikanism, ultramontanism, kontsiliarism, etc.). Ennekõige, nähes Jumala sulaste sulase teenimist jumaliku halastuse suure annina Kirikule, leiame me kõik Püha Vaimu armu abil jõudu elada ja ustavalt alal hoida täielikku ja reaalset ühendust Rooma ülemkarjasega Kiriku igapäevaelus, nii nagu seda tahab Kristus.[45]

15.  Täielik osadus, mida Issand tahab kõigi nende vahel, kes tunnistavad endid tema jüngriteks, nõuab sellise kirikliku teenimise üldist tunnustamist, “milles kõik piiskopid tunnevad ära, et nad on ühendatud Kristuses ja kõik ustavad leiavad kinnitust oma usule”.[46]

Katoliku Kirik tunnistab, et see teenimine on Rooma ülemkarjase, Peetruse ametijärglase esmaseisuslik teenimine, ning püsib alandlikult ja kindlalt seisukohal, “et osakirikute osadus Rooma kirikuga ja nende piiskoppide osadus Rooma piiskopiga on — Jumala kava järgi — täieliku ja nähtava ühtsuse olemuslik tunnus.”[47]

Paavstluse ajaloos võib leida inimlikke vigu ja isegi tõsiseid eksimusi: Peetrus ise tunnistas, et ta on patune.[48] Peetrus, nõrk inimene, valiti olema kalju just sellepärast, et kõik võiksid näha, et võit kuulub ainuüksi Kristusele ja ei ole inimlike pingutuste vili. Läbi aegade on Issand tahtnud asetada oma aarde õrna astjasse:[49] inimlik nõtrus on saanud seega Jumala tõotuste tõesuse märgiks.

Millal ja kuidas jõutakse kõigi kristlaste paljuigatsetud ühtsuse eesmärgile? “Kuidas seda saavutada? Lootuse läbi Vaimule, kes võib meist minema pühkida eraldatuse valurikka mälestuse. Vaim saab anda meile selge pilgu, jõu ja julguse astuda mistahes vajalikke samme, et meie pühendumine oleks veelgi autentsem”.[50] Me kõik oleme kutsutud usaldama Püha Vaimu, usaldama Kristust ja usaldama Peetrust.

 

Kardinal Josef Ratzinger, prefekt,

Tarcisio Bertone, Vercelli emeriitpeapiiskop, sekretär

 


[1]     Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, 25. mai 1995, n. 95.

[2]     Il Primato di Successore di Pietro, Atti del Simposio teologico, Rome, 2.-4. detsember 1996, Libreria Editrice Vaticana, Vatikan, 1998

[3]     Johannes-Paulus II, kiri kardinal Jozef Ratzingerile, ibid., lk.20.

[4]     Il Primato di Successore di Pietro nel mistero della Chiesa, Considerazioni della Congregazione per la Dottrina della Fede, ibid. Appendix, lkk. 493-503. Tekst avaldati ka bukletina Libreria Editrice Vaticana poolt.

[5]     Mt 10,2.

[6]     Cf. Mk 3,16; Lk 6,14, Ap 1,13.

[7]     Cf. Mt 14,28-31; 16,16-23 ja par.; 19,27-29 ja par.; 26,33-35 ja par.; Lk 22,32; Jh 1,42; 6,67-70; 13,36-38; 21,15-19.

[8]     Tõendeid petriinlikust teenimisest leidub Uue Testamendi traditsiooni kõikides väljendustes, olgu need kuitahes erinevad; nii sünoptikutel — erinevate tunnusjoontega Matteusel ja Luukal nagu ka p. Markusel — kui ka pauliinlikus korpuses ja johaniitlikus traditsioonis, alati originaalsete elementidega, erinedes narratiivsetes aspektides, ent sügava kooskõlaga olemuslikus tähenduses. See on märgiks, et seda petriinlikku reaalsust nähti kirikule antud konstitutiivse elemendina.

[9]     Cf. Mt. 16,18.

[10]   Cf. Lk 22,32.

[11]   Cf. Jh 21,15-17. Uue Testamendi tõendite kohta primaadist, cf. Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, nn. 90ff.

[12]   P. Ambrosius Milaanost, Enarr. in Ps., 40, 30: PL 14, 1134.

[13]   Cf. näiteks p. Siricius I, Le. Directa ad decessorem, 10. veebruar 385: Denz-Hun, n. 181; Lyoni teine kirikukogu, Michael Paleologuse Professio fidei, 6. juuli 1274: Denz-Hun, n.861; Clemens VI, Let. Super quibusdam, 29. november 1351: Denz-Hun, n. 1053; Florenti kirikukogu, Bulla Laetentur caeli, 6. juuli 1439: Denz-Hun, n. 1307; Pius IX, entsüklika Qui pluribus, 9. november 1846: Denz-Hun, n. 2781; Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, pt. 2: Denz-Hun, nn. 3056-3058; Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, pt. 111, nn. 21-23; Katholiku kiriku katekismus, n. 882; etc.

[14]   Cf. P. Ignatius Antiookiast, Epist. ad Romanos, Sissejuh.: SChr 10, 106-107; P. Irenaeus Lyonist, Adversus Haereses, III, 3, 2: SChr 211, 32-33.

[15]   Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 20.

[16]   Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, Proloog: Denz-Hun, n. 3051. Cf. p. Leo I Suur, Tract. in Natale eiusdem, IV, 2:CCL 138, lk. 19.

[17]   Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 23. Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, Proloog: Denz-Hun, n. 3051; Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 88. Cf. Pius IX, Letter of the Holy Office to the Bishops of England, 16. november 1864: Denz-Hun, n. 2888; Leo XIII, entsüklika Satis cognitum, 29. juuni 1896: Denz-Hun, nn. 3305-3310.

[18]   Cf. Jh 17,21-23; Vatikani teine kirikukogu, dekr. Unitatis redintegratio, n. l; Paulus VI, apost. ekshort. Evangelii nuntiandi, 8. december 1975, n. 77: AAS 68 (1976) 69; Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 98.

[19]   Cf. Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n 18.

[20]   Cf. ibid., n. 23.

[21]   Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, pt. 3: Denz-Hun, n. 3061; cf. Saksa piiskoppide ühisdeklaratsioon, jaan.-veebr. 1875: Denz-Hun, nn. 3112-3113; Leo XIII,  entsüklika Satis cognitum, 29. juuni 1896: Denz-Hun, n. 3310; Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 27. Nagu Pius IX selgitas oma sõnumis pärast konstitutsiooni Pastor aeternus väljakuulutamist: “Summa ista Romani Pontificis auctoritas, Venerabiles Fratres, non opprimit sed adiuvat, non destruit sed aedificat, et saepissime confirmat in dignitate, unit in caritate, et Fratrum, scificet Episcoporum, iura firmat atque tuetur” (Mansi 52, 1336 A/B).

[22]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 95.

[23]   Ko 11,28.

[24]   Ontoloogiline prioriteet, mida üleilmne kirik oma olemuslikus müsteeriumis omab iga individuaalse osakiriku ees (cf. Usudoktriini Kongregatsioon, kiri Communionis notio, 28. mai 1992, n. 9) rõhutab samuti iga piiskopi teenimise universaalse dimensiooni olulisust.

[25]   Bulla Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aetemus, pt. 3: Denz-Hun, n. 3059; Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 22; cf. Florenti kirikukogu, bulla Laetentur caeli, 6. juuli 1439: Denz-Hun, n.1307.

[26]   Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, pt. 3: Denz-Hun, nn. 3060, 3064.

[27]   Cf. ibid.; Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 22.

[28]   Vatikani teine kirikukogu, decr. Christus Dominus, n. 11.

[29]   Cf. Usudoktriini kongregatsioon, kiri Communionis notio, n. 13.

[30]   Cf. Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 23; dekr. Orientalium Ecclesiarum, nn. 7 ja 9.

[31]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 93.

[32]   Cf. ibid., n. 94.

[33]   Cf. Saksa piiskoppide ühisdeklaratsioon, jaan.-veebr. 1875: Denz-Hun, n. 3114.

[34]   Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, Proloog: Denz.-Hun, n. 3051.

[35]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 94.

[36]   Cf. Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 23; Leo XIII, entsüklika Grande munus, 30. november 1880: ASS 13 (1880) 145; CIC, can.782,§l.

[37]   Paulus VI, apost. ekshort. Evangelii nuntiandi, n. 14. Cf. CIC, can. 781.

[38]   Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, pt. 4: Denz-Hun, nn. 3065-3068.

[39]   Cf. ibid.: Denz-Hun, 3073-3074; Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 25; CIC, can. 749, §1; CCEO, can. 597, §1.

[40]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 94.

[41]   Cf. Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 25.

[42]   CIC, can. 1404; CCEO, can. 1058. Cf. Vatikani esimene kirikukogu, dogm. konst. Pastor aeternus, pt. 3: Denz-Hun, n. 3063.

[43]   Usudoktriini kongregatsioon, kiri Communionis notio, n. 14. Cf. Katoliku kiriku katekismus, n. 1369.

[44]   Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 48.

[45]   Cf. Vatikani teine kirikukogu, dogm. konst. Lumen gentium, n. 15.

[46]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 97.

[47]   Ibid.

[48]   Cf. Lk 5,8.

[49]   Cf. 2 Ko 4,7.

[50]   Johannes-Paulus II, entsüklika Ut unum sint, n. 102.

Comments are closed.