Suprema haec sacra

(Mitteametlik tõlge)

Püha Ameti selle olulise kirja juhatab sisse Bostoni kõrgeltaustatud peapiiskopi kiri.

Püha Ameti Kõrgeim Pühitsetud Kongregatsioon on vaadanud uuesti üle isa Leonard Feeney ja P. Benedictuse Keskuse probleemi. Olles hoolikalt uurinud Keskuse väljaandeid ning kaalunud antud juhtumiga seotud asjaolusid, on Pühitsetud Kongregatsioon andnud mulle korralduse avaldada tervikuna kiri, mille seesama Pühitsetud Kongregatsioon saatis mulle 8. augustil, 1949. aastal. Kõrgeim Ülemkarjane, Tema Pühadus paavst Pius XII on andnud sellele otsusele oma täieliku heakskiidu. Seepärast avaldame kohase kuulekusega terviklikult selle kirja ladinakeelse teksti nii nagu me selle saime Pühalt Ametilt koos ingliskeelse tõlkega, mille seesama Püha Amet on heaks kiitnud.

Boston, Massachusetts, 4. september, 1952.

Walter J. Furlong. kantsler

+ Richard J. Cushing, Bostoni peapiiskop

 

PÜHA AMETI KIRI

SUPREMA HAEC SACRA

Bostoni peapiiskop Richard J. Cushingile
seoses õpetuslause “Väljaspool Kirikut pole pääsemist” tõlgendamisega

Püha Ameti peakorterist, 8. augustil,1949.

 

Teie Ekstsellents,

Seesinane Kõrgeim Pühitsetud Kongregatsioon on väga tähelepanelikult jälginud sügava vastasseisu tekkimist ja arengut, mis on lõkkele puhutud “P. Benedictuse Keskuse” ja “Bostoni Kolledži” mõningate kastöötajate poolt aksioomi ¬– “väljaspool Kirikut ei ole pääsemist” – tõlgendamisega seoses.

Pärast kõikide antud teema seisukohalt vajalike või kasulike dokumentide, sealhulgas ka Teie kantseleist pärit informatsiooni nagu ka nende pöördumiste ja aruannete läbitöötamist, milles “P. Benediktuse Keskuse” kaastöötajad selgitavad oma arvamusi ja kaebusi, ning samuti paljude teiste antud vastasseisu puudutavate ametlikult kogutud dokumentide läbitöötamist, on seesama Pühitsetud Kongregatsioon veendunud, et see kahetsusväärne vastasseis on tekkinud tõsiasjast, et aksioomi – väljaspool Kirikut ei ole pääsemist – ei ole õigesti mõistetud ja läbi kaalutud ning et see vastasseis on veelgi teravnenud tõsise distsipliinirikkumise tõttu, kuivõrd mõned ülalmainitud institutsioonide kaastöötajad on keeldunud austusest ja kuulekusest legitiimsete autoriteetide vastu.

Sellele vastavalt määrasid Pühitsetud Kongregatsiooni kõrgeaulised kardinalid 27. juulil 1949. aastal peetud plenaaristungil ning austusväärne Ülemkarjane suvatses järgnenud neljapäeval, 28. juulil 1949. aastal antud audientsil heaks kiita, et antaks välja järgnevad selgitused kõnealuse doktriini kohta ning samuti distsipliini puudutavad üleskutsed ja manitsused:

Jumalik ja katoliiklik usk kohustab meid uskuma kõike seda, mis sisaldub Jumala sõnas, olgu Pühakirjas või Pärimuses ning mille Kirik on esitanud uskumiseks kui jumalikult ilmutatu, mitte ainult pühaliku otsustuse vaid ka tavalise ja üldise õpetusameti kaudu (Denziger, n. 1792).

Nende tõdede seas, mida Kirik on alati jutlustanud ja mida ta kunagi ei lakka jutlustamast on ka see ilmeksimatu õpetuslause, mis ütleb meile, et väljaspool Kirikut ei ole pääsemist.

Ometi tuleb seda dogma mõista tähenduses, milles Kirik ise seda mõistab. Sest meie Päästja ei jätnud usutalletuses sisalduvaid tõdesid selgitamiseks mitte isiklikele tõlgitsustele vaid Kiriku õpetusautoriteedile.

Eelkõige õpetab Kirik, et selles osas on tegemist Jeesuse Kristuse rangeima käsuga. Sest tema ise tegi oma apostlitele kohuseks õpetada kõiki rahvaid pidama kõike mida tema ise oli käskinud (Mt 28,19-20).

Kristuse käskude seas pole sugugi tähtsusetul kohal see, milles meid kohustatakse saama ristimise kaudu Kristuse Müstilise Ihu – Kiriku – liikmeiks, ning jääma ühtsusse Kristuse ja tema asemikuga, kelle kaudu Tema Ise valitseb nähtaval moel maise Kiriku üle.

Seepärast ei saa päästetud keegi, kes, teades Kiriku olevat jumalikult rajatud Kristuse poolt, keeldub sellele vaatamata end Kirikule allutamast või loobub kuulekusest Rooma Ülemkarjasele, Kristuse maapealsele asemikule.

Päästja käskis mitte ainult kõikidel rahvastel siseneda Kirikusse, vaid ta määras ühtlasi Kiriku pääsemise vahendiks, ilma milleta ei saa keegi siseneda igavese au kuningriiki.

Oma lõpmatus halastuses tahtis Jumal, et pääsemise abivahendite – nende, mis on suunatud inimese lõplikule eesmärgile – toimeid, mis on pääsemiseks hädavajalikud, võiks teatud tingimustel, mitte oma sisemise paratamatuse vaid ainüksi jumaliku korralduse tõttu, saavutada ka siis kui neid abivahendeid kastutatakse ainult soovi ja igatsuse kaudu. Me näeme seda selgelt väljendatud olevat pühal Trenti Kirikukogul nii seoses võidmise sakramendiga kui ka patuakhetsuse sakramendiga (Denziger, nn. 797, 807).

Sama tuleb teatud määral kinnitada Kiriku kohta, kuivõrd ta on üldine abivahend pääsemiseks. Seetõttu ei ole pääsemiseks alati hädavajalik tegelik kuulumine Kirikusse selle liikmena, kuid on hädavajalik olla sellega ühendatud vähemalt soovi ja igatsuse kaudu.

Ometi ei pea see soov olema alati eksplitsiitne, nagu see on katehumeenidel; kui isik on süüdimatult mitteteadlik, võtab Jumal vastu ka implitsiitse soovi, mida nimetatakse niimoodi kuna see sisaldub hinge heas hoiakus, mille kaudu isik soovib, et tema tahe oleks kooskõlas Jumala tahtega.

Kõike seda õpetatakse selgelt Kõrgeima Ülemkarjase paavst Pius XII dogmaatilises kirjas “Jeesuse Kristuse Müstilisest Ihust”, mis anti välja 29. juunil, 1943. aastal (AAS, vol. 35, an. 1943, p. 193 ff.). Antud kirjas teeb Kõrgeim Ülemkarjane selget vahet nende vahel, kes kuuluvad tegelikult Kirikusse selle liikmetena ja nende vahel, kes on ühendatud Kirikuga soovi kaudu.

Rääkides liikmetest, kellest Müstiline Ihu siin maa peal koosneb, ütleb auväärne Ülemkarjane: “Tegelikult kuuluvad ainult need liikmetena Kirikusse, kes on ristitud ja tunnistavad tõelist usku ja kes pole end lahutanud Ihu ühtsusest mingite kahetsusväärsete asjaolude tõttu või keda pole raskete eksimuste tõttu seadusjärgse autoriteedi poolt välja arvatud.”

Entsüklika lõpupoole, kutsudes suurima südamlikkusega ühtsusele neid, kes ei kuulu veel Katoliku Kiriku ihusse, mainib ta neid, kes “on seotud Lunastaja Müstilise Ihuga teadvustamata igatsuse ja soovi kaudu” ning ta ei jäta neid sugugi välja igavesest pääsemisest, ent teiselt poolt ütleb, et nad on olukorras, “milles nad ei saa olla kindlad oma pääsemises” kuna “nad on endiselt ilma nendest paljudest taevalikest andidest ja abivahenditest, millest osasaamise rõõm on ainult Katoliku Kirikus” (AAS, 1. c., p. 2243). Nende tarkade sõnadega manitseb ta nii neid, kes välistavad igavesest pääsemisest kõik need, kes on Kirikuga ühendatud ainult implitsiitse soovi kaudu kui ka neid, kes vääralt väidavad nagu võiks inimene saada ühtviisi päästetud igas religioonis (cf. paavst Pius XII, pidulik kõne “Singulari quadam”, Denziger, n. 1641 ff,; samuti paavst Pius XII, entsüklika Quanto conficiamur moerore, Denziger, n. 1677).

Ometi ei tohi arvata, et pääsemiseks piisab igasugusest soovist astuda Kirikusse. On hädavajalik, et soovi, mille kaudu ollakse seotud Kirikuga, hingestaks täiuslik armastus. Samuti ei saa implitsiitne soov kanda oma vilja kui isikul ei ole üleloomulikku usku: “Sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad” (He 11,6). Trenti Kirikukogu kuulutab (VI sessioon, pt. 8): “Usk on inimese pääsemise algus, kogu õigeksmõistmise alus ja juur, milleta on võimatu olla Jumalale meelepärane ja pälvida arvamist Tema laste hulka” (Denziger, n. 801).

Kõigest eelpool öeldust on ilmne, et see, mida on ajakirja “Katuseharjadelt” 3. vihikus välja pakutud Katoliku Kiriku tõelise õpetusena on kaugel sellest ning on väha kahjulik nii neile, kes on Kirikus kui ka neile, kes on väljaspool.

Toodud doktrinaalsetest määratlustest tulenevad teatud järeldused distsipliini ja käitumise kohta, mis ei saa olla tundmatud neile, kes jõuliselt kaitsevad kõikide jaoks kehtivat hädavajadust kuuluda tõelisse Kirikusse ning allutada end Rooma Ülemkarjase ja piiskoppide autoriteedile, keda “Püha Vaim on pannud … ülevaatajaiks Jumala Kirikule” (Ap 20,28).

Seepärast ei ole võimalik mõista, kuidas saab P. Benediktuse Keskus ühtaegu väita end olevat katoliikliku kooli ja soovides olla selleks peetud ning samal ajal mitte vastata kanoonilise seaduse koodeksi kaanonite 1381 ja 1382 ettekirjutustele ning olla jätkuvalt lahkhelide ja mässumeele allikaks kirikliku autoriteedi vastu ja paljude südametunnistuste häirimise allikaks.

Veelgi enam, on arusaamatu, kuidas religioosse ordu liige, nimelt isa Feeney, esitleb ennast “Usu kaitsjana”, kõhklemata samal ajal ründamast seaduslike autoriteetide poolt antud kateheetilist õpetust ega ole kartnud isegi raskete sanktsioonide rakendamist, millega pühad kaanonid ähvardavad tema tõsiste eksimuste pärast oma kohustuste vastu orduliikmena, preestrina ja Kiriku tavalise liikmena.

Lõpuks ei saa kuidagi lubada, et mõningad katoliiklased nõuavad enesele õigust anda välja ajakirja eesmärgiga levitada teoloogilisi doktrine ilma kompetentse kirikliku autoriteedi loata, mida nimetatakse “imprimaturiks” ja mida nõuavad pühad kaanonid.

Pidagu niisiis need, kes suuresti riskides kogunevad Kiriku vastu, tõsiselt meeles, et pärast seda kui “Rooma on rääkinud” ei saa nad end vabandada ka heausksusega. Kahtlemata on nende side Kirikuga ja kuuletumiskohustus Kirikule märksa tõsisem kui neil, kes on seotud Kirikuga alles “teadvustamata soovi kaudu.” Andku nad enesele aru, et nad on Kiriku lapsed, keda ta armastavalt toidab õpetuse ja sakramentide piimaga, ning seepärast, olles kuulnud oma Ema selget häält ei saa neid vabandada süüdimatu teadmatus ning seega kehtib nende kohta igasuguste reservatsioonideta põhimõte: allumine Katoliku Kirikule ja Kõrgeimale Ülemkarjasele on hädavajalik nõue pääsemiseks.

 

Saates seda kirja avaldan Teile oma sügavaimat austust ja olen endiselt

Teie Ekstsellentsile pühendunud,

 

F. Kardinal Marchetti-Selvaggiani.

 

A. Ottaviani, assessor.

 

Püha Amet, 8. august, 1949.

Comments are closed.