Ubi arcano Dei concilio

PAAVST PIUS XI

APOSTELLIK RINGKIRI

UBI ARCANO DEI CONSILIO

Kristuse rahust Kristuse Kuningriigis

23. detsembril 1922

(Mitteametlik tõlge)

Meie auväärsetele vendadele
patriarhidele, priimastele,
peapiiskoppidele, piiskoppidele
ja teistele kõrgematele vaimulikele
rahus ja ühtsuses Apostliku Tooliga

Auväärsed vennad, tervitus ja apostellik õnnistus!

1. Päevast, mil Meid vääritut Jumala mõistetamatute plaanide läbi sellele Tõe ja Armastuse Toolile tõsteti, oleme tõsimeelselt soovinud saata siira kirja teile, auväärsed vennad, ja kõigile oma armastatud lastele, kes on teie vahetu juhatuse ja hoole alla usaldatud. Usume, et väljendasime seda otsust pühaliku õnnistusega – Urbi et Orbi –, mille Me Vatikani basiilika rõdult andsime suurele rahvahulgale pärast Meie valimist Pontifex Maximuseks. Selle õnnistuse võtsite teie ja rahvas igast maailma otsast ning kardinalide püha kolleegium vastu rõõmu ja tänutundega, mis oli Meile ootamatu paavstiameti vastuvõtmise hetkel kõige lohutavam toetus, kõige hinnalisem peale usalduse, mida Me tunneme jumaliku abi vastu.

2. Seepärast kirjutame teile nüüd, Meie suu on teile avatud (2 Kr 6: 11), kui läheneb meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnipäev ja uus aasta, ning soovime, et see kiri ei oleks ainult rõõmsate tervituste sõnum, vaid ka isa jõulukingitus oma armsatele lastele.

3. Palju põhjusi takistas Meid siiani täitmast oma kirjutamissoovi. Esiteks see, mida võiks nimetada pojaliku pühendumise võistluseks, mis tõi Meile loendamatul hulgal kirju Meie vendade ja laste heade soovidega igast maailma otsast – sõnumeid, mis tervitasid vastvalitud püha Peetruse järglast ja andsid edasi vagast austusest sündinud tervitusi.

4. Kohe pärast neid sõnumeid kogesime ise esimest korda seda, mida püha Paulus kutsus igapäevaseks mureks kõigi kirikute pärast (vt 2 Kr 9: 28). Meie tavakohustustele lisandus palju erilisi kohustusi nagu näiteks kõige tähtsamad asjad – mis olid juba enne Meie valimist lahenduse suunas liikunud ja mille Meie pidime lõpule viima –, mis olid seotud Püha Maaga, mis mõjutasid kristluse head käekäiku ja olukorda diötseesides, mida loetakse katoliikliku maailma tähtsaimate hulka. Seejärel tuli arvestada rahvusvaheliste kohtumiste ja läbirääkimistega, mis mõjutasid sügavalt tervete rahvuste ja rahvaste tulevikku. Ustavana rahu- ja lepitusametile, mis Jumal Meie kätte usaldas, püüdsime laialt tutvustada õigluse seadust, mis on alati leevendatud armastusega, ja saavutada väärilist tähelepanu neile väärtustele ja huvidele, mis oma vaimsuse tõttu on tõsised ja tähtsad – tõepoolest, need on palju tõsisemad ja tähtsamad kui pelgalt materiaalsed asjad. Me olime hõivatud ka kõige uskumatumate kannatustega, mis on inimestel, kes elavad Meist kaugel, keda on tabanud nälg ja erinevad hädad. Me kiirustasime, et saata neile abi, mida Meie endi piiratud võimalused lubasid, ja kutsusime tulemusrikkalt kogu maailma Meid selles ülesandes abistama. Lõpuks ei jätnud Me tähelepanuta neid vägivaldseid ülestõuse, mis olid puhkenud Meie endi armastatud rahva hulgas, siin, kus Me oleme sündinud, siin, kuhu jumaliku Ettehoolduse käsi oli püstitanud Püha Peetruse Tooli. Hetkeks näisid need hädad ähvardavat Meie maa tulevikku ning Me ei saanud puhkust enne, kui olime teinud kõik endast oleneva, et neid rahutusi vaigistada.

Teisalt leidsid aset ka mõned erilised sündmused, mis Meie hinge rõõmuga täitsid. Sellised olid näiteks XXVI Euharistiline Kongress ja Püha Usulevitamise Kongregatsiooni 300. aastapäev. Need pühitsemised täitsid Meid niivõrd kirjeldamatu lohutuse ja nii suure vaimse rõõmuga, et Me ei olnud kunagi kujutlenud, et see võib Meile osaks saada kohe Meie pontifikaadi alguses. Sel ajal nägime ka peaaegu kõiki neid sadu piiskoppe, kes olid igast maailma otsast Rooma tulnud. Tavalistes oludes oleks kulunud mitmeid aastaid, et oleks saanud nii paljude piiskoppidega vestelda. Me andsime audientsi ka mitmele tuhandele usklikule ja õnnistasime oma isaliku õnnistusega selle tohutu pere auväärseid esindajaid kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest (Ilm 5: 9), kelle Jumal on Meile usaldanud. Need olid otsekui taevalikud nägemused, mis Meie ees lahti rullusid: meie Lunastaja Jeesus Kristus, kes on Euharistia loori alla peidetud, liigub triumfiga mööda Rooma linna tänavaid keset määratut usklike hulka, mis on igast kandist kokku tulnud, ning võtab vastu kuningaväärilist austust; preestrid ja vagad ilmikud väljendavad nagu uuel Nelipühil indu ja apostellikku tulisust, mis särab nende südames; roomlaste elav usk, mida nad tunnistasid tervele maailmale nagu vanasti, Jumala suurimaks auks ja hingede ülimaks hüvanguks.

5. Pühim Neitsi Maarja, Jumalaema ja samal ajal meie kõigi armas Ema, kes oli juba Meile naeratanud oma pühamutes Częstochowas ja Ostrabramas, Lourdes’i ime koopas ja eriti Milanos õhulisel pjedestaalil, mis kõrgub toomkiriku kohal, samuti nagu naabruses asuvas Rho pühamus, näis vastu võtvat pojaliku vagaduse austusavalduse, mille Me talle osutasime, kui pärast tulekahju panime Loretto pühasse basiilikasse tagasi tema auväärse, kunstipäraselt taastatud kuju, mida Me oma kätega olime õnnistanud ja krooninud. See sündmus oli austusväärsele Neitsile tõeline triumfireis: teel Vatikanist Lorettosse sai ta igas paigas lakkamatute spontaansete kiitusavalduste osaliseks, inimesed kõigist ühiskonnaklassidest kiirustasid kogu ümbruskonnast tema juurde, näidates oma sügavat pühendumust ja kiindumust Maarjasse ja Jeesuse Kristuse Asemikku.

6. Nende kurbade ja rõõmsate sündmuste õppetund, mille Me järelpõlvedele talletasime, on Meile vähehaaval üha selgemaks teinud peamise ülesande, mis on Meie paavstiametil, ja sõnad, mida on järgnevas sõnumis tähtis kirja panna.

Ringkirja eesmärk

7. Üks on täna kindel – suure sõja lõppedes ei ole inimesed, ühiskonna erinevad klassid ega kogu maailma rahvad veel leidnud tõelist rahu. Kui tahetakse – nagu Meie seda tahame – kasutada sobivat ravimit, tuleb kõigepealt hoolikalt mõõta selle kriisi ulatust ja sügavust ning siis otsida tema põhjusi ja allikaid. Just sellele pühendame Meie apostellikus ametis oma esimese ringkirja, ja see saab olema Meie edasiste pidevate püüdluste eesmärk.

8. Kuna kestab olukord, mille pärast kogu oma pontifikaadi aja muretses juba Meie austatud eelkäija Benedictus XV, peame mõistagi tema mõtted ja lahendused nendes küsimustes enda omaks tegema. Me soovime, et kõik hea tahtega inimesed ühineksid Meie mõtete ja ideaalidega ja osutaksid Meile aktiivselt abi ning püüaksid ihu ja hingega pälvida Jumalat siirast ja kestvat lepitust inimeste vahel.

Kurjuse ilmingud meie ajastul: riikide ja rahvaste vaheline vaen

9. Prohvetite sõnad näivad imeliselt sobivat ka meie aja kohta: Oodatakse rahu, aga head ei ole, paranemisaega, aga vaata, on kohkumus (Jr 8: 15; 14: 19); Me ootame valgust, aga vaata, on pimedus, me ootame õigust, aga seda ei ole, päästet, aga see on meist kaugel (Js 59: 9.11).

10. Kui Euroopa on relvad maha pannud, ähvardab Lähis-Ida uus sõjaoht. Olukorda selle maa paljudes osades raskendab nälg, epideemiad ja maa rüüstamine, mis kõik on nõudnud arvutult ohvreid, eriti vanade, naiste ja süütute laste seast. Kõigis viimases sõjas osalenud maades ei ole vana viha sugugi kadunud See vaen, mis on mõnikord peidetud poliitika manipulatsioonide varju või lepitatud rahavoogudega, ilmutab end avalikult massimeedias ja erinevates ajakirjades, tungides isegi institutsioonidesse, mis on pühendunud teaduse ja kunstide arendamisele, paikadesse, kus muidu peaks valitsema ülim vaikus ja rahu.

11. Sellest tuleneb, et riikidevaheline vaen ja vastastikused rünnakud ei lase lihtsatel inimestel hingata. Võitjad ei ole tülis mitte ainult võidetutega, vaid käituvad ka omavahel vaenlastena: Nõrgemad kurdavad, et tugevamad rõhuvad ja alandavad neid, tugevamad seevastu kuulutavad end nõrgemate viha ja püüniste ohvriks. Kõik rahvad, väikesed ja suured, tunnevad rängalt viimase sõja rusuvat mõju. Samuti ei saa ka neutraalsena püsinud rahvad väita, et nad on pääsenud määratutest sõjakannatustest või et nad pole tundnud selle raskeid tagajärgi sõdijatega peaaegu võrdselt. Kriis üha süveneb, kuna pole õnnestunud leida tõhusat ravimit ühiskonna hädade parandamiseks vaatamata kõigile pingutustele, mida on teinud poliitikud ja riigimehed, kelle töö on luhtunud kui mitte isegi süvendanud kurja, millest nad tahtsid võitu saada. Olukord on muutunud veelgi halvemaks, sest inimestel on pidev hirm, et puhkevad uued sõjad, mis saavad ilmselt olema veel hirmsamad ja hävitavamad kui eelmised. Seega elavad tänased rahvad relvastatud rahu seisundis, mis on vaevu parem kui sõda ise. See on olukord, mis ammendab rahvusliku rikkuse, rikub nooruse õitsengu ning hägustab ja mürgitab nii füüsilised, intellektuaalsed, religioossed kui ka moraalsed eluallikad.

Ühiskonnaklasside vaheline vaen

12. Välisest vaenulikkusest veelgi tõsisemad ja kahetsusväärsemad on sisemised vastuolud, mis ei ähvarda mitte ainult rahvaste heaolu, vaid inimühiskonda ennast. Esiteks tuleb silmas pidada klassisõda, tänase ühiskonna kroonilist ja surmavat tõbe, mis õgib nagu vähk tööstuse, käsitöö, kaubanduse, kunstide ja põllumajanduse elujõudu – tegelikult kõige elujõudu, mis aitab kaasa ühiskondlikule ja isiklikule heaolule ning rahvuslikule rikkusele. See nuhtlus on muutunud isegi ohtlikumaks, kuna ühtede ahnus ajab neid maist vara omandama ning teiste visadus seda säilitama, mõlema ühine soov on aga saavutada võim teise üle ja võtta kontrolli alla tema omandus. Sellest tulenevad sagedased, kas vabatahtlikud või pealesunnitud streigid, sealt saavad alguse ka revolutsioonid, mässud ning valitsusepoolsed tugevad repressioonid, mis kõik saavad lõppeda vaid üldise rahulolematusega ning kahjustavad tugevalt üldist heaolu.

Poliitikas on parteid teinud endale peaaegu seaduseks, et vastastikuses võistluses ja arvamuste erinevuses pole vaja siiralt ühist hüve otsida, vaid ainult teiste arvel oma isiklikke huve teenida, mis paratamatult kahjustab kõiki kodanikke. Selline käitumine põhjustab sageli rahvalt õigusega talle kuuluva röövimise ning isegi vandenõud ja rünnakud riigivõimu ja selle esindajate vastu. Need poliitilised võitlused sünnitavad rahutusi rahva seas ning lõpevad avalike mässude ja muu korratusega, mis on seda enam taunitav ja kahjulik, et neid korraldab rahvas, kellele on demokraatlikes riikides antud võimalus väga laialt osaleda ühiskondlikus elus ja valitsuse tegevuses. Ent need valitsuse erinevad vormid ei ole iseenesest vastuolus katoliku usu põhimõtetega, mida saab kergesti kooskõlla viia iga mõistliku ja õiglase valitsussüsteemiga. Selliseid valitsusi ähvardab aga kõige enam oht, et üks või teine fraktsioon nad kukutab.

Perekondade lagunemine

13. Kõige kahetsusväärsem on tõsiasi, et revolutsiooniline vaim on tunginud ühiskonna sügavamate juurteni, perekonda. See oli juba lagunemas, kuid sõjakoledused kiirendasid seda, viies isad ja pojad kaugele rindele ning selle ühe tagajärjena on moraalne kõikelubatavus tohutult kasvanud. Sageli näeme, et pojad ja isad on võõraiks jäänud, vennad tülitsevad vendadega, peremehed teenijatega ning teenijad peremeestega. Samuti oleme liigagi sageli näinud, et unustusehõlma on vajunud abielusideme pühadus ning kohustused Jumala ja inimeste ees, mida see side abikaasadele endaga kaasa toob.

Üksikisikute vaimne rahutus. Tagasilangemine barbaarsusesse

14. Just nagu keha väikseimgi osa saab oma jao haigusest, mis tabab tervet keha või üht selle elutähtsat organit, nii mõjutab ühiskonda ja perekonda ründav kurjus ka üksikisikuid. Ja tõesti, kõigile on teada, et igast vanusest ja igasugustest tingimustest pärit inimesed on muutunud rahutuks, kibestunuks ja kartlikuks, sõnakuulmatus ja laiskus on igapäevased nähtused, kõlbeline puhtus on kadunud, mida tõendab naiste ja tütarlaste riietuse ja kõneviisi üha suurenev siivutus ning häbiväärsed tantsud, mis õhutavad nende õnnetute vastu vaenu. Lõpuks, kasvab ühiskonnaga kohanematute arv, kes lõpetavad peaaegu alati nende rahulolematute ridadesse sattumisega, kes kutsuvad üles mässama kogu korra vastu, olgu see avalik või isiklik.

15. Kas on siis üllatav, et usaldus ja kindlustunne on andnud teed rahutusele ja pidevatele hirmudele? Loidus ja laiskus on asendanud tegevuse ja töö, korra asemel, mis on rahuhoidja, valitsevad üleüldine rahutus ja kaos. Sellest tulenevad tööstusseisakud, rahvusvaheline kaubanduskriis, kirjanduse ja kunsti allakäik, ja mis kõige hullem – kristlik eluviis on kadunud nii paljudest ringkondadest, et ebamäärase progressi teel edenemise asemel, nagu on kombeks kiidelda, näib inimkond barbaarsuse seisundisse tagasi langevat.

Religioosne mandumine ja Kirikut tabanud kaotused

16. Lisaks kurjuse ilmingutele, mida Me teile meenutasime, peab lisama veel teisi, mida ei märka tavaline, meeleline inimene, kes apostli sõnade järgi ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust (1 Kr 2: 14). Kuid ometi tuleb neid pidada kaasaja kõige suuremateks ja kahjulikumateks nuhtlusteks. Eriti peame silmas seda kurjust, mis ületab materiaalse või loomuliku tasandi ning asub üleloomulikus ja religioosses korras, teisisõnu, kurjust, mis mõjutab hingede vaimuelu. See kurjus on seda enam taunitav, et ta kahjustab hinge, mille väärtus on kõigist pelgalt materiaalsetest objektidest lõpmatult suurem.

17. Tulemata tagasi juba mainitud kristlike kohustuste täitmise üldise lõtvuse juurde, tuleb koos teiega, auväärsed vennad, kurvastada selle üle, et väga paljusid kirikuid, mida sõja ajal hakati kasutama ilmalikul otstarbel, ei ole võetud taaskasutusele nende algsel eesmärgil palve ja jumalateenistuse templitena. Paljusid seminare, mille olemasolu on eluliselt tähtis religioosse elu väärikate juhtide ja õpetajate ettevalmistamiseks ja kasvatamiseks, ei ole uuesti avatud. Peaaegu kõigis maades on vaimulike read hõrenenud, kas siis sellepärast, et palju preestreid on surnud lahinguväljal oma püha ametit täites või on nad Kirikule kadunud sellepärast, et nad ei olnud oma pühale kutsumusele truud ebasoodsate olude tõttu, milles nad olid sunnitud nii kaua elama, ja lõpuks seetõttu, et paljudes kohtades on lakanud jumalasõna kuulutamine, mis on nii hädavajalik ja nii viljakas, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse Ihu ülesehitamiseks (Ef 4: 12).

18. Väga paljud misjonärid said kaugetelt paganlikelt maadelt tagasi kutsutud, et olla sõjas abiks. Kahjuks on väga vähesed elusate ja tervetena tagasi pöördunud nii viljakale apostellikule tööpõllule, mida nad religiooni ja inimkonna pärast olid oma higiga niisutanud. On tõsi, et mõned väärtuslikud lohutused on neid kaotusi mingil määral tasakaalustanud. Nende lohutuste seas on üks käegakatsutav: vastupidiselt vaenlaste levitatud laimujuttudele põlevad vaimulike hinges eredalt puhas isamaa-armastus ja suuremeelne kohusetunne. Sõdurid, kes olid surmasuus, nägid preestrite, oma igapäevakaaslaste julgust, indu ja pühendumust ning said nii lepitatud vaimulikkonna ja Kirikuga. Imetlegem siin Jumala headust ja tarkust, kes üksi oskab ka halvast välja tuua hea.

Kurjuse põhjused: rahu seisab ainult paberist lepingutes, mitte südameis

19. Selline on kurjus, mille all tänapäeva maailm kannatab. Püüame nüüd otsida selle põhjusi, kuigi Me oleme seda teemat juba pisut puudutanud. Ja esiteks, auväärsed vennad, näib Meieni kostvat jumaliku Lohutaja ja inimlike tõbede Ravija hääl: Kõik need pahed tulevad seest välja (Mk 7: 23).

20. Kahtlemata sõlmiti viimase sõja osapoolte vahel pühalik rahuleping. Kuid see rahu on kirjas ainult lepingus, inimesed ei võtnud seda oma südamesse, ja südametes sepitsetakse ikka veel sõjaplaane, mis iga päevaga üha rohkem ohustavad ühiskonna stabiilsust. Liiga kaua on kõikjal võidutsenud vägivald. Märkamatult on see nõrgendanud loomupäraseid headuse ja halastuse tundeid, mida kristlik ligimesearmastus on täiustanud. See illusoorne rahu, mis on kirjutatud ainult paberile, pole äratanud samu õilsaid tundeid inimeste hinges. Pikki aastaid kestnud vihkamine on muutunud nagu inimese teiseks loomuseks. See on hinge alamate osade pime valitsemine kõrgemate üle, madalamate osade valitsemine, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele, nagu kurtis püha Paulus (Rm 7: 23).

21. Liiga tihti ei näe inimesed üksteises mitte venda, nagu käskis Kristus, vaid võõrast ja isegi vaenlast; ei peeta enam lugu inimese isiklikust väärikusest ja inimelu väärtusest, loeb ainult jõud ja arvuline ülekaal; igaüks püüab oma ligimest ära kasutada, et võimalikult palju nautida selle maailma hüvesid. Kuid rängalt eksivad need, kes ihkavad materiaalset ja ajalikku omandit ning on unustanud igavesed ja vaimsed hüved, mida Kristus Kiriku läbi inimkonnale pakub.

22. Materiaalsete asjade olemusse kuulub, et ülemäärane iha nende järele saab kurja juureks, iga lahkheli ja eriti moraali languse põhjuseks. Ühelt poolt asjad, mis on oma olemuselt madalad ja alatud, ei saa kunagi lasta tekkida õilsatel püüdlustel inimsüdames, mille on loonud Jumal ainult enda jaoks ja mis on rahutu, kuni ta leiab rahu Temas. Teisalt, mida rohkemate inimeste vahel materiaalseid hüvesid jagatakse, seda vähem igaühel on, ja järelikult, mida ühel on, seda teine ei saa teisiti kui seda esimeselt jõuga ära võttes. (Selles erinevad nad suurel määral vaimulikest hüvedest, mis rikastavad paljusid, ilma et nad sellest vähimalgi määral väheneksid.) Seega ei saa maine omand kunagi kõiki samavõrra rahuldada ega tekitada üleüldist rahulolu vaimu, vaid muutub paratamatult inimestevaheliste lahkhelide ja vaimunärimise allikaks, nagu teadis tark Saalomon: See kõik on tühi töö ja vaimunärimine (Kg 1, 14).

23. Samad tagajärjed, mis on üksikisikutevahelisel, võivad olla ka rahvastevahelisel kurjusel. Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel? küsib apostel püha Jaakobus. Eks nad tule sealt, teie ihuliikmetes sõdivatest lõbuhimudest (Jk 4: 1).

24. Tõepoolest ei oska ette kujutada surmavamat tõbe kui ohjeldamatu lõbujanu, lihahimu, mis külvab saatuslikke lahkhelisid mitte ainult perekondade, vaid ka riikide sekka; ohjeldamatu omamiskirg, silmahimu, mis muutub vältimatult klassisõjaks ja sotsiaalseks eneseupitamiseks; ohjeldamatu himu teiste üle valitseda, uhkus, mis õhutab poliitilisi parteisid tsiviilsõtta astuma, kus ei põrkuta tagasi majesteedisolvamise, riigireetmise või isegi kodumaa hävitamise ees.

25. Ohjeldamatud ihad ja liigne armastus maailma asjade vastu ongi kõigi rahvusvaheliste arusaamatuste ja rivaliteedi allikas, vaatamata väidetele, et sellistel motiividel tehtud teod on vabandatavad ja väärivad isegi õigustust, sest need pandi toime riigi või üldise heaolu huvides või siis kodumaa armastusest. Patriotism, mis võib olla nii paljude vooruste ja kangelastegude ajendiks, kui seda reguleerib Kristuse seadus, võib õigluse ja õiguse piiridest üle astudes muutuda raske ebaõigluse ja rahutuste allikaks ning mõõdutundetuks natsionalismiks. Sellisesse liialdusse langejad unustavad, et kõik inimesed on meie vennad ja sellesama suure inimpere liikmed, et teistel rahvastel on meiega samasugune õigus elule ja omandile ning et kunagi pole seaduslik ega isegi mitte tark lahutada moraali praktilisest elust: Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele (Õp 14: 34).

26. Kui perekond, linn või riik on saanud kasu teiste arvelt, võib see inimestele näida hiilgava võiduna. Kuid püha Augustinus hoiatab meid targalt, et selline edu pole püsiv, vaid on purunemisohtlik: “See on õnn, millel on klaasi sära, kuid ka selle haprus. Me peame alati kartma, et see esimesel puudutusel tuhandeks killuks puruneb” (St. Augustinus De civitate Dei, IV, c. 3).

27. Kui me tahame mõista põhjuseid, miks pole rahu ja miks see nii paljude haiguste ravimina laseb end täna veel oodata, peame me otsima neid palju sügavamalt, kui me seda siiani oleme teinud. Need põhjused hakkasid pead tõstma juba enne seda, kui sõjatuli Euroopas lõkkele lõi, kuid isegi sõjaõudus ei näidanud rohtu kätte, sest inimkond ei võtnud vaevaks mõista nende hirmsate sündmuste tõelist tähendust. Kes siis ei teaks Pühakirja ettekuulutust: Need, kes hülgavad Issanda, hukkuvad (Js 1: 28). Mitte vähem tuntud ei ole jumaliku Õpetaja Jeesuse Kristuse sõnad, mis ütlevad: Minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15: 5) ja Kes ei kogu minuga, see pillab (Lk 11: 23).

28. Need jumalikud ettekuulutused on täitunud kõigil aegadel, meie päevil aga täituvad need selgelt kõigi silme all. Just sellepärast, et inimesed on hüljanud Jumala ja Jeesuse Kristuse, on nad oma kunagise heaolu kõrguselt kukkunud kurjuse sügavikku. Nad raiskavad oma aega ja jõudu viljatutele katsetele leida neile haigustele rohtu, kuid neil ei õnnestu päästa isegi seda vähest, mis on varemetest alles jäänud. Üleüldiseks sooviks on saanud, et Jumal ja Jeesus Kristus jäetaks välja nii meie seadustest kui ka avalike asjade valitsemisest ja et võimu ei tuletataks enam Jumalast, vaid inimestelt. Seepärast on seadused kaotanud oma tõelisuse ja tõhususe garantii, samuti nagu õiguse suveräänsed põhimõttedki, mis isegi sellise paganliku filosoofi nagu Cicero silmis tulenesid selgelt ainult Jumala igavesest seadusest. Veelgi enam: sellest hetkest alates kui rikutud sai allikas, millest tuleneb ühtedele õigus käskida ja teistele kohus kuuletuda, sai hävitatud ka võimule omane autoriteet inimkonna üle. Üsna loogiliselt ja vältimatult on see ühiskonda põhjani raputanud ja seda ähvardab isegi lagunemisoht, sest tal pole enam kindlat aluspõhja ja kõik on muutunud konfliktide jadaks, enamuse või erahuvide ülemvõimuks.

29. Välja on antud samuti seadused, mis ei tunnista, et Jumalal või Jeesusel Kristusel on eesõigusi abielu üle – see on ekslik vaade, mis asetab abielu pelgalt tsiviillepingu tasemele, vaatamata tõsiasjale, et Jeesus ise on seda nimetanud suureks sakramendiks (vt Ef 5:32) ja on selle teinud Teda ennast oma Kirikuga ühendava lahutamatu liidu pühaks ja pühitsevaks sümboliks. Rahva hulgas on ähmastunud religioossed ideed ja tunded, millega Kirik on alati ümbritsenud perekonda, kogu ühiskondliku elu alust; kodust on kadunud hierarhiline kord ja kodurahu; päev-päevalt kaob perekonnast üha enam ühtsus ja stabiilsus; madalad kired ja patune himurus rüvetavad nii sagedasti abielu pühadust, et mürgitavad isegi perekonna ja rahvaste enda elu allikad.

30. Lõpuks pagendati Jumal ja Jeesus Kristus nagu ka Tema õpetus ka koolist. Selle kurva, kuid vältimatu tagajärjena ei muutunud kool mitte ainult ilmalikuks ja mittereligioosseks, vaid avalikult ateistlikuks ja antireligioosseks. Sellistes oludes oli kerge veenda vaeseid teadmatuid lapsi, et ei Jumalal ega religioonil ei ole nende igapäevases elus mingit tähtsust. Peale selle ei mainitud sellistes koolides kunagi Jumala nime – kui, siis võib-olla ainult Tema teotamiseks või Tema Kiriku naeruvääristamiseks. Nõnda ei õnnestunud koolil, mis oli vägivaldselt jäetud ilma õigusest midagi Jumala või Tema seaduste kohta õpetada, tõelist haridust anda, see tähendab juhtida lapsi vooruste harjutamisele, sest koolil puudusid põhimõtted, mis on aluseks teadmistele Jumalast, ja vajalikud vahendid, et tugevdada tahet püüdlustes hea poole ja patu vältimises. Kadunud olid ka kõik võimalused rajada tugev alusmüür rahule, korrale ja omandile nii perekonnas kui ka ühiskondlikes suhetes. Nii ähmastusid või hävinesid paljude meeltes kristluse spiritualistlikule filosoofiale rajanevad põhimõtted, ja selle asemel võidutsev materialism valmistas inimkonda ette anarhia propagandaks ja sotsiaalseks vihkamiseks, mis on praeguseks laialt valla päästetud.

31. Kas saab siis imestada, et koos lahtiütlemisega tõelise kristliku tarkuse põhimõtetest leidsid kõikjale külvatud lahkhelide seemned hea pinnase, kus idaneda ja kandsid vilja kõige suuremas võitluses, suures sõjas, mis kahjuks ei kaotanud, vaid kasvatas oma vägivaldsete ja veriste tegudega juba olemasolevat rahvusvahelist ja ühiskondlikku vaenu?

32. Siiani analüüsisime lühidalt tänast ühiskonda mõjutavate hädade põhjuseid. Nende loetlemine aga, auväärsed vennad, ei tohiks meid panna kaotama lootust leida neile sobiv ravim, kuna kurjus ise näib näitavat neist raskustest välja viivat teed.

33. Esiteks ja kõige rohkem vajab inimkond vaimset rahu. Me ei vaja rahu, mis seisneb ainult välises käitumises või formaalses viisakuses, vaid rahu, mis tungib inimeste hinge, mis ühendab, ravib ja avab nende südame vennaarmastusest sündinud vastastikusele kiindumusele. Kristuse rahu on ainuke sellele kirjeldusele vastav rahu: Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu (Kl 3: 15). Ükski teine rahu ei ole võimalik peale selle, mille Kristus andis oma jüngritele (Jh 14: 27), sest kuna Ta on Jumal, näeb Ta, mis on südames (1 Sm 16: 7) ja Tema kuningriik on rajatud meie südamesse. Jeesusel Kristusel on täiesti õigus, kui Ta nimetab seda hingerahu oma rahuks, sest Tema oli esimene, kes inimestele ütles: Teie kõik olete aga vennad! (Mt 23: 8). Tema andis meile ka oma verega pitseeritud vennaarmastuse, vastastikuse toetamise seaduse: Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! (Jh 15: 12), kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust (Gl 6: 2).

34. Sellest tuleneb otsese järeldusena, et Kristuse rahu saab olla ainult õigluse rahu vastavalt prohveti sõnadele õigluse vili on rahu (Js 32:17), sest Ta on Jumal, kes teeb õigust (vrd Ps 9: 5). Kuid rahu ei seisne ainult kanges paindumatus õigluses, see peab olema leevendatud armastuse ja siira lepitussooviga. Sellise rahu andis meile ja kogu maailmale Jeesus Kristus, veelgi enam, apostel Pauluse väljendusrikaste sõnade järgi Tema on meie rahu (Ef 2: 14). See oli Tema, kes rahuldas täielikult jumalikku õiglust oma ristisurmaga, hävitades nii omaenda ihus kõik vihavaenu ning tehes inimkonnale võimalikuks rahu ja lepituse Jumalaga. Seepärast näeb apostel Lunastustöös, mis on samal ajal ka õigluse töö, jumalikku lepituse ja armastuse tööd. See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega (2 Kr 5:19), sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud (Jh 3:16).

35. Püha Thomas Aquinost, Ingellik Doktor, avastas selles tõsiasjas ka meie usu vormeli ja olemuse, sest ta kirjutab, et tõeline ja kestev rahu on rohkem armastuse kui õigluse küsimus. Õigluse ülesanne on kõrvaldada takistused rahu teelt, näiteks ülekohtu või tekitatud kahju, rahu ise aga on eriliselt ja olemuslikult armastusest tulenev tegu (Summa Theologica, II-II, q. 29, art. 3, ad. 3).

36. Kristuse rahu, mis elab meie südames ja on tegelikult Jumala armastus, saab rakendada ka selle kohta, mida apostel Paulus rääkis Jumala riigist, kus samuti valitseb armastus: Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine (Rm 14: 17). Teisisõnu, Kristuse rahu ei toida maised asjad, vaid taevased. See ei saagi teisiti olla, sest see oli Jeesus Kristus, kes ilmutas maailmale vaimsete väärtuse olemasolu ja pani neid õigesti hindama. Ta on öelnud: Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? (Mt 16: 26). Samuti andis Ta meile jumaliku õppetunni julgusest ja püsivusest, kui Ta ütles: Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! (Mt 10: 28).

37. See ei tähenda, et Kristuse rahu, mis on ainus tõeline rahu, nõuab meilt kogu maisest omandist loobumist. Vastupidi, Kristus on lubanud külluses ka maiseid hüvesid neile, kes Tema rahu otsivad: Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi (Mt 6: 33; Lk 12: 31).

38. Kristuse rahu ületab aga kogu inimliku arusaamise – Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4: 7) – ning seetõttu valitsebki see meie patuste kirgede üle ja teeb võimatuks sellise kurjuse nagu lahkhelid, vaenu ja ebakõlad, mis tulenevad ainult tagasihoidmatust ihast maise varanduse järele. Kui iha maise varanduse järele peetaks ohjes ja aukoht meie kiindumustes antaks vaimsetele asjadele, mida nad kahtlemata väärivad, siis saabuks kohe ka Kristuse rahu, millele loomulikult ja õnnelikult lisanduks suurem austus inimelu väärtuse ja väärikuse vastu. Ka inimisiksus tõstetaks kõrgemale tasandile, sest inimest on õilistanud Kristuse Veri ja ta on tehtud Jumala enda sugulaseks pühaduse ja vennaliku armastuse sideme kaudu, mis meid Kristusega tihedalt ühendab, palve ja sakramentide vastuvõtmise kaudu, mis on kindlad ülendamise ja Jumala elus osalemise vahendid, soovi kaudu pälvida igavene taevane auhiilgus ja õnn, mida Jumal on pakkunud kõigile kui meie eesmärki ja lõpptasu.

39. Me juba nägime ja jõudsime järeldusele, et segaduse, rahutuse ja võltsrahule omaste ohtude peamine põhjus on seaduse autoriteedi ja võimule kuuluva austuse nõrgenemine – need on tagajärjed, mis loogiliselt tulenevad tõe eitamisest, et seadus ja võim tulenevad Jumalalt, Loojalt ja universaalselt Seaduseandjalt.

40. Ainus ravim sellisele olukorrale on Kristuse rahu, sest Kristuse rahu on Jumala rahu, mis tagab seaduste, korra ja võimu õiguste kohustusliku austamise. Pühakirjast loeme: Häbenege… Jumala Tõe ja Seaduse rikkumist (Srk 41: 17.20), Sinu Seaduse armastajail on suur rahu (Ps 119: 165), Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju, aga kes kardab käsku, saab tasu (Õp 13: 13). Jeesus tähendab väga selgelt: Andke nüüd keisrile keisri oma (Mt 22: 21). Ta tunnistas isegi, et Pilatuse võim tuleb kõrgemalt poolt (Jh 14: 11), nagu Ta ka tunnistas, et kirjatundjatel ja variseridel, kes hoolimata sellest, et nad vääritult Moosese toolil istusid (Mt 23: 2), selline võim siiski ei puudunud. Joosepis ja Maarjas austas Jeesus loomulikku vanemate autoriteeti ja Ta allus neile suurema osa oma elust (Lk 2: 51). Apostlite hääle läbi õpetas Ta sedasama tähtsat doktriini: Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest (Rm 13: 1; vt ka 1 Pt 2: 13.18).

41. Kui me peatume hetkeks mõtisklemaks, et need Jeesuse Kristuse ideaalid ja õpetused, näiteks Tema õpetused vaimuelu hädavajalikkusest ja väärtusest, inimisiku väärikusest ja pühadusest, kuulekuse kohustusest, inimliku ühiskonnakorralduse jumalikest aluspõhjustest, abielu sakramentaalsest iseloomust ja järelikult ka perekonnaelu pühadusest (mis on tegelikult ainult osa tõevaramust, mille Ta inimkonnale jättis) usaldas Ta hoida oma Kirikule ja talle üksi, ja et Ta Kirikul ei tule kunagi puudust Tema abist, sest Kirik on Tema õpetuse eksimatu õpetaja kõigil sajanditel ja kõigile rahvastele – siis pole kedagi, kes ei saaks selgelt näha, millist ainulaadselt tähtsat rolli on katoliku Kirik võimeline mängima ja on kutsutud endale võtma, et muretseda rohtu tänast maailma piinavatele haigustele ja juhtida inimkonda universaalse rahu poole.

42. Kuna Jumal on teinud Kiriku ainsaks Kristuse tõdede ja käskude hoidjaks ja tõlgendajaks, siis täielikus ja tõelises mõttes suudab ainult tema tõhusalt võidelda materialistliku filosoofia vastu, mis on juba teinud perekonnale ja riigile palju halba ning ähvardab neid üha edasi. Ainult Kirik saab tuua ühiskonda ja seal säilitada lugupidamist tõelise ja terve kristluse vaimsuse vastu, mis nii tõe kui ka selle praktilise väärtuse seisukohalt on kõrgem igast puhtalt filosoofilisest teooriast. Kirik on maailmale õpetaja ja hea tahte eeskuju, sest ta on võimeline inimkonnale sisendama ja temas arendama “vennaarmastuse tõelist vaimu” (St. Augustinus, De Moribus Ecclesiae Catholicae, I, 30), kasvatama avalikku lugupidamist inimese hinge väärtustamise ja väärikuse vastu ja aitama seeläbi inimesel Jumalani tõusta.

43. Lõpuks on Kirik võimeline juhtima õigele teele nii avalikku kui ka eraelu, nõudes, et kõik oleks kuulekad Jumala, “kes näeb südametesse”, käskudele ja seadustele ja alluksid Tema karistustele. Kui ainult Kiriku õpetus tungiks kirjeldatud viisil inimeste teadvusse, olgu tegemist valitsejate või alluvatega, siis saaks püha kohusetunne kõigile seaduseks ja varsti oleks Kristus kõik ja kõikides (vt Kl 3: 11).

44. Kuna ainult Kirikule on usaldatud hoida Kristuse õpetus ja Tema abi lubadus, on ta südametunnistuse kindel juht ja seepärast on ta võimeline andma rahu, mis on tõeline Kristuse rahu, mitte ainult praegu, vaid ta saab paremini kui keegi teine kindlustada seda rahu ka tulevikus, teha sõjad võimatuks. Sest Kirik õpetab (üksnes temale on Jumal andnud volituse ja õiguse autoriteetseks õpetamiseks), et mitte ainult meie kui üksikisikute teod, vaid ka gruppide ja rahvaste teod peavad olema kooskõlas Jumala igavese seadusega. Tegelikult on palju tähtsam, et rahva käitumine järgiks Jumala seadust, sest rahval on palju suurem vastutus oma tegude tagajärgede eest kui üksikisikul.

45. Kui siis valitsused ja rahvad järgivad kõigis oma tegevustes, olgu need siis rahvuslikud või rahvusvahelised, südametunnistust, mis tugineb Jeesuse Kristuse õpetustele, ettekirjutustele ja eeskujule ning mis on siduv igale isikule, ainult siis saame uskuda üksteise sõnu ning lahendada rahumeelselt raskusi ja vastuolusid, mis võivad tekkida huvide kokkupõrgetest või vaadete erinevusest. Sellesuunaline katse on juba tehtud ja seda tehakse praegu, selle tulemused on aga peaaegu tühised, eriti kui need peaksid mõjutama peamisi küsimusi, mis tõsiselt lahutavad rahvaid ja püüavad neid üksteise vastu üles kihutada. Ükski inimlik institutsioon ei suuda kõigile rahvastele kohustuslikuks teha meie ajastule kohandatud rahvusvahelist koodeksit, mis oleks võrreldav sellega, mis valitses keskajal tõelise rahvaste ühenduse, kristluse üle. Ei saa eitada, et keskajal seadust tihti väänati, ometi jäi see püha ideaalina jõusse, selle kindla normi järgi sai otsustada rahvaste tegude üle, ja see toimis majakavalgusena, mis kutsus neid, kes olid kaotanud tee, tagasi kindlale pinnasele.

46. On olemas institutsioon, mis suudab kaitsta rahvaste seaduste pühadust. See institutsioon on iga rahva osa ning samal ajal üle kõigi rahvaste. Ta omab ka kõrgeimat autoriteeti, apostlite õpetusvõimu täiust. See institutsioon on Kristuse Kirik. Ainult tema on sobiv tegema seda suurt tööd, sest ta on jumalikult määratud inimkonda juhtima, ning nii oma loomuse ja ülesehituse kui ka sajanditevanuste traditsioonide ja suure prestiiži pärast, mis pole sõja lõppedes mitte vähenenud, vaid tublisti kasvanud, saab ta olla edukas ettevõtmises, kus teised tõenäoliselt läbi kukuksid.

47. Neist asjaoludest ilmneb, et tõeline rahu, Kristuse rahu, on võimatu, kui kõik ei taha ega pole valmis vastu võtma kristluse põhiprintsiipe, kui nad ei taha kinni pidada ega kuuletuda Kristuse seadusele nii avalikus kui ka eraelus. Kui seda tehakse, siis on ühiskond asetatud tervele alusele ning Kirikul on võimalik oma jumaliku ameti teostamises sellest tulenevate õpetusliku autoriteedi vahenditega kaitsta kõiki Jumala õigusi inimeste ja rahvaste üle.

48. Kõike, mida Me oleme öelnud, on võimalik kokku võtta paari sõnaga – Kristuse Kuningriik. Sest Jeesus Kristus valitseb inimeste meelte üle oma õpetusega, nende südames oma armastusega, igaühe elus Tema seaduste järgi elamisega ja Tema eeskuju jäljendamisega. Jeesus valitseb perekonna üle, kui see kujundatuna Kristuse sisseseatud abielusakramendi pühade ideaalide järgi säilitab rikkumatuna oma pühamu tõelise iseloomu. Sellises armastuse pühamus on isa autoriteet kujundatud Jumala Isa autoriteedi eeskujul, kellelt see tegelikult pärinebki ja kelle järgi see isegi nime on saanud (vt Ef 3: 15). Laste kuulekus jäljendab Naatsareti jumaliku Lapse oma ja kogu perekonnaelu innustavad Püha Perekonna pühad ideaalid. Lõpuks valitseb Jeesus Kristus ühiskonna üle, kui inimesed tunnistavad ja austavad Kristuse ülemvõimu, kui nad tunnistavad selle jumalikku päritolu ja kontrolli kõigi ühiskonna jõudude üle, mis annab aluse õigusele käskida neil, kel on võim, ja seab kohustuse kuuletuda neil, kes on alamad – kohustuse, mis saab ainult õilistada kõiki, kes elavad selle nõuete järgi. Kristus valitseb seal, kus tunnistatakse Kiriku ühiskondlikku positsiooni, mille Ta ise on talle määranud, sest Ta andis Kirikule täiusliku ühiskonna seisundi ja konstitutsiooni, mida täiuslike eesmärkide pärast, mida ta peab saavutama, tuleb pidada omas sfääris kõrgeimaks. Samuti tegi Ta Kiriku oma jumalike õpetuste hoidjaks ja tõlgendajaks ning järelikult iga muu ühiskonna õpetajaks ja juhiks, muidugi mitte selleks mõttes, et Kirik võiks midagi eemaldada nende võimust, mida igaüks omas vallas omab, vaid et ta nende võimu täiustaks, nagu jumalik arm täiustab inimloomust, ja annaks neile hädavajalikku abi, et inimesed jõuaksid oma tõelise lõppeesmärgini, igavese õnneni, ja edendaksid väärilisemalt ja kindlamalt oma maist õnne.

49. Seepärast on vaieldamatu tõsiasi, et tõeline Kristuse rahu saab aset leida ainult Kristuse Kuningriigis – „Kristuse rahu Kristuse Kuningriigis“. Samuti ei saa kahelda, et kõige tõhusam vahend kestva rahu taastamiseks maailmas on Kristuse Kuningriigi taastamine. Võttes oma motoks „Taastada kõik asjad Kristuses“, valmistas Pius X jumaliku inspiratsiooniga ette rahu taastamist, millest sai Benedictus XV programm ja peaülesanne. Mis puutub Meisse, püüame Me oma kahe eelkäija algatatud ülesannet ellu viia – taastada Kristuse rahu Kristuse valitsemise läbi, usaldades täiesti Jumala armu, kes Meid Peetruse Toolile kutsudes alati aidata lubas. Selle ülesande täitmisel arvestame Me kõigi hea tahtega inimeste abiga, kuid eelkõige pöördume teie poole, auväärsed vennad, teie poole, keda Kristus, meie Juht ja Isand, kes usaldas Meie hoole alla kogu oma karja, on kutsunud Meie pastoraalses tegevuses väga tähtsat osa mängima. Tõesti, Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala Kirikut (Ap 20: 28); teie, kellele Jumal on andnud lepitusameti, te olete nüüd Kristuse käskjalad (2 Kr 5, 18.20); te osalete Tema õpetusvõimus ja olete Jumala saladuste majapidajaiks (1 Kr 4: 1). Ta on teid kutsunud maa soolaks, maailma valguseks (vt Mt 5: 13.14), kristlike rahvaste õpetajateks, olles karjale eeskujuks (1 Pt 5: 3) ja teid hüütakse suureks Taevariigis (Mt 5: 19). Lühidalt, te olete kuldsidemed, millega kogu Kristuse Ihu, kes on Kirik, on liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil (vt Ef 4: 15-16) ja mis on ehitatud Peetruse tugevale kaljule.

50. Teie kiiduväärt innust saime hiljuti tunnistust, nagu Me selle kirja alguses märkisime, Rooma Euharistilisel Kongressil ja Usulevitamise Kongregatsiooni 100. aastapäeva tähistamisel, kui mitusada piiskoppi kõigist maailma piirkondadest Igavesse Linna pühade apostlite haua juurde kokku tuli. See vaimulike kokkutulek, mis oli piiskoppide suure arvu ja väärikuse tõttu nii pidulik, tõi Meile mõtte korraldada sobival ajal Roomas, katoliku maailma pealinnas, samalaadne pidulik kokkutulek, et leida kõige sobivamaid vahendeid aitamaks ühiskonda pärast kohutavaid sõjasündmusi, mille me just läbi elasime. Püha Aasta lähenev saabumine täidab Meid pühaliku lootusega, et see Meie soov võib täielikult täituda.

51. Me ei söanda praegu kohe oma pontifikaadi programmi lülitada oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist, mille Meie noorusaja paavst Pius IX oli avanud, kuid mida ta nägi ainult osaliselt, ehkki tähtsaima osana oma tööst. Meid paneb kõhklema see, et Me tahame nagu kuulus iisraellaste juht oodata ja palvetada, et halastav ja armastav Jumal annaks tunnustähe oma tahtest (vrd Km 6 :17).

52. Me teame, et Meil ei ole vaja teid manitseda, et te veelgi rohkem püüaksite, te väärite pigem kiitust, kuid Meie apostellik amet, tõsiasi, et Me oleme kõigi ühine Isa, sunnib Meid teilt paluma, et te alati näitaksite üles väga õrna armastust oma vaimulike laste suure perekonna vastu, mis on väga erilisel viisil teie otsese hoole alla usaldatud. Teie teadetest ja avalikest kuuldustest, mida ajakirjanduses ja mitmel muul viisil on laialt kinnitatud, teame väga hästi, kuidas peaksime tänama Jumalat selle suure töö eest, mida Ta teie ja teie eelkäijate läbi on teinud nii vaimulikkonna kui ka usklike heaks ja mis on meie päevil jõudnud küpsusele ja mitmekordselt vilja kandnud.

53. Eriti peame silmas paljusid erinevaid tegevusi, mis on algatatud nii vaimulike ja ilmikute harimiseks, arendamiseks ja pühitsemiseks. Me peame silmas vaimulike ja ilmikute organisatsioone misjonite abistamiseks nende mitmesugustes, füüsilistes ja moraalsetes, loomulikes ja üleloomulikes tegevustes Kristuse Kuningriigi levitamisel ning ajalise ja igavese pääste kandmisel paganarahvastele. Me peame silmas erinevaid noorteorganisatsioone, mis on aidanud kasvatada palavat ja tõelist armastust püha Euharistia vastu ning õrna pühendumist Pühimale Neitsile, voorusi, mis on teinud vankumatuks nende usu, puhtuse ning omavahelise ühtsuse. Samuti pidulikke pühitsemisi, et pühalikult kummardada Pühimat Sakramenti ja austada jumalikku Rahuvürsti tõeliselt kuninglikes protsessioonides – et pühitsetud Hostia ümber, mis on rahu ja armastuse kese, koguneks kõikjalt palju rahvast, kõigi rahvaste esindajaid, kes on ühinenud kõige imelisemasse ühtsesse usuliitu adoratsioonis, palves ja kõigi taevaste armude nautimises.

54. Sellise vagaduse viljad on silmnähtavad. Apostolaadi lai levik ja tegevus püüab palve, sõna, vaimuliku kirjanduse, isikliku eeskuju ja armastustegude kaudu igal võimalikul viisil juhtida hingi Jeesuse Pühima Südame juurde ning taastada selle Südame suveräänne valitsemine perekonna ja ühiskonna üle. Me peame silmas ka nii paljudel rinnetel peetud püha lahingut, et kaitsta perekonna ja Kiriku loomulikke ja Jumala antud õigusi, mida nad omavad kasvatuse ja kooli üle. Lõpuks arvame nende vagadusviljade hulka terve grupi liikumisi, organisatsioone ja töid, mis moodustavad Katoliikliku Aktsiooni ja mis on Meile tõesti kallis.

55. Kõik need liikumised ja organisatsioonid ei tohiks mitte ainult oma tegevust katkestada, vaid peaksid üha edasi arenema, nagu aeg ja koht seda nõuavad. On selge, et need tingimused on mõnikord väga rasked ja nõuavad nii hingekarjastelt kui ka usklikelt suurt ja üha kasvavata ohvrit ja tööd. Kuid kuna selline töö on eluliselt hädavajalik, on see kahtlemata peamine osa meie kristlikust elust ja pühast ametist ning on seepärast lahutamatult seotud Kristuse Kuningriigi taastamisega ja selle tõelise rahu jaluleseadmisega, mida saab leida ainult Tema Kuningriigist – “Kristuse rahu Kristuse Kuningriigis”.

56. Seepärast, auväärsed vennad, kes te olete pühendunult töötanud erinevatel Kristuse Kiriku tegevusaladel, kelle tööd Me oleme lähedalt näinud, milles Me oleme isegi osalenud ja mida Me nii kõrgelt hindame, öelge oma vaimulikele, et kui nad teevad koostööd teiega, on nad ühendatud Kristusega ja teie läbi Tema poole juhitud ning et samal ajal teevad nad koostööd ka Meiega ja Me anname neile oma isaliku õnnistuse.

57. Vaevalt on vajalik lisada, auväärsed vennad, kui palju Me loodame regulaarvaimulike abile Meie programmi erinevate osade edukal elluviimisel. Te teate sama hästi kui Meie, kui palju on nad panustanud Kristuse Kuningriigi kinnitamisse Kirikus ja selle laiendamisse maailmas. Neid ei ajenda mitte ainult ettekirjutused, vaid eelkõige Kristuse nõuanded. Nii kloostri pühas vaikuses kui ka vagas töös väljaspool kloostrimüüre näitavad nad üles kristliku täiuslikkuse kõrgeid ideaale oma tõeliste vagadustegudega, Kristuse puhta ideaali hoidmisega kristlaste meeltes, oma ennastohverdava eeskujuga, loobudes kogu maisest mugavusest ja materiaalsetest asjadest, ning vaimsete aarete omandamisega. Pühendades kogu oma elu tööle ühise hüve heaks teevad nad tõelisi imetegusid, mis ravivad iga vaimset ja kehalist haigust ning aitavad kõiki leida kindlat rohtu või abi kurja vastu, mida me võime kohata. Nagu tunnistab Kiriku ajalugu, on religioossete ordude liikmed Jumala armastuse sisendusel Evangeeliumi jutlustamisel sageli nii kaugele läinud, et on andnud oma elu hingede pääsemise eest, kinnitades oma surmaga usuühtsust ja kristliku vendluse õpetust ning laiendades samal ajal Kristuse Kuningriigi piire üha kaugemale.

58. Rääkige oma ustavatele ilmiklastele, et ühtsuses preestrite ja piiskoppidega osalevad nad nii isiklikus kui ka ühiskondlikus apostolaaditöös, mille lõppeesmärk on teha Jeesus Kristus paremini tuntuks ja armastatuks ning seeläbi on nad rohkem kui kunagi varem valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, kellest püha Peetrus nii ülistavate sõnadega on rääkinud (1 Pt 2: 9). Siis on nad ka üha kindlamalt ühtsuses Meiega ja Kristusega ning saavad anda suure panuse maailmarahusse, sest nad töötavad Kristuse Kuningriigi taastamise ja levitamise heaks. Ainult Kristuse Kuningriigis leiame tõelise inimliku võrdsuse, mis õilistab ja teeb suureks kõik inimesed, sest kõik on õilsaks tehtud Kristuse kallihinnalise Vere läbi. Ent need, kellel on võim, on meie Issanda Jeesuse Kristuse eeskuju järgi ainult hüve teenijad, Jumala teenijate teenijad, eriti nende, kes on haiged või kannatavad puudust.

59. Kuid needsamad ühiskondlikud muutused, mis on loonud ja suurendanud vaimulikkonna ja ilmikute vahelise koostöö vajadust, millele Me just viitasime, on endaga kaasa toonud uusi ja kõige tõsisemaid probleeme ning ohte. Maailmasõja ja selle poliitiliste ja ühiskondlike tagajärgede põhjustatud murrangute järelmõjuna on ekslikud ideed ja ebaterved hoiakud nakkushaigusena rahva oma valdusse saanud ja Meil on tõsine kartus, et isegi mõnda meie parimatest ilmikutest ja vaimulikest on ahvatlenud tõe ja headuse mask, mida mõned neist õpetustest omavad ja nad ei ole olnud eksimustest täiesti vabad.

60. Paljud usuvad või väidavad end uskuvat ja hoidvat kõvasti kinni katoliku õpetusest sellistes küsimustes nagu ühiskondlik autoriteet, õigus omada vara, kapitali ja töö vahelised suhted, tööliste õigused, Kiriku ja riigi, religiooni ja rahva vahelised suhted, erinevate ühiskondlike klasside vahelised ja rahvusvahelised suhted, Püha Tooli õigused, Rooma paavsti ja piiskopkonna eelisõigused, nii üksikisikute kui ka tervete rahvaste Looja, Lunastaja ja Issanda Jeesuse Kristuse ühiskondlikud õigused. Hoolimata nendest kinnitustest räägivad, kirjutavad ning mis veel hullem, tegutsevad nad nii, nagu poleks enam vaja järgida – või nagu poleks need enam täies jõus – õpetusi ja pühalikke otsuseid, mis on kirjas mitmetes Püha Tooli dokumentides, eriti neis, mida on kirjutanud Leo XIII, Pius X ja Benedictus XV.

61. Selles kõiges tuleb näha teatud moraalse, legaalse ja sotsiaalse modernismi ilminguid, mille me mõistame hukka sama otsustavalt kui teoloogilise modernismi.

62. Alati on hädavajalik meeles pidada õpetusi ja seisukohavõtte, mida Me oleme avaldanud. Sama hädavajalik on taasäratada usu, üleloomuliku armastuse ja kristliku distsipliini vaim, mis üksi võib viia nende põhimõtete õigele mõistmisele ning panna neist kinni hoidma. Eriliselt tähtis on see noorsoo puhul ja iseäranis nende, kes ihaldavad preestriametit, et selles peaaegu üleüldises segaduses, milles me elame, vähemalt nemad ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada (Ef 4: 14).

63. Me pöörame Kristuse Kiriku Apostellikult Toolilt oma silmad nende paljude poole, kes ei tunne Kristust ega Tema Lunastust või ei järgi täies mahus Tema õpetusi või kes on lahutatud Tema Kiriku ühtsusest ja on nii Tema karja seast väljas, kuigi Kristus oli ka neid oma Kiriku liikmeks kutsunud. Hea Karjase asemik, nähes nii paljusid lambaid õigelt teelt kõrvale eksivat, ei saa jätta omaks võtmata neid lihtsaid, kuid väljendusrikkaid Kristuse sõnu – sõnu, mis on täis jumalikust soovist sündinud igatsust: Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima (Jh 10: 16) ja neid seetõttu tagasi Kristuse karja hulka kutsumata. Ta saab üksnes rõõmustada selle imelise ettekuulutuse üle, mis täitis rõõmuga Jeesuse Pühima Südame: Ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane (sealsamas). Lubagu Jumal Meil teie ja kõigi usklikega ühineda palves, et peagi täituks Tema ettekuulutus ja see lohutav tulevikunägemus muutuks tegelikkuseks.

64. Selle religioosse ühtsuse ja õnneliku tulevikuende üks väljapaistvaid avaldusi on sootuks ootamatu, kuid hästituntud tõsiasi, mis on teile teada, auväärsed vennad. See tõsiasi on mõnede jaoks võib-olla ebameeldiv, kuid nii Meile kui teile on see kindlasti väga lohutav. Nimelt pöördusid hiljuti peaaegu iga rahva esindajad ja valitsejad, keda ajendas ühine ja loomusunniline ühtsuse ja rahu soov, Apostliku Tooli poole, et end Meiega tihedamalt siduda või mõnel puhul uuendada sõprussidemeid, mis meid varem olid ühendanud. Me rõõmustame selle tõiga üle, ja mitte ainult sellepärast, et see suurendab Püha Kiriku prestiiži, vaid ka sellepärast, et kõikjal saab eriti praegust kogemust arvestades üha nähtavamaks, milliseid suuri maise rahu ja õnne võimalusi selline liit ühiskonnale annab. Ehkki Jumal on Kiriku rajanud eelkõige vaimsete ja kadumatute eesmärkide saavutamiseks, on asjade vastastikuse tiheda ja paratamatu seose tõttu tal missioon ka rahvaste ja üksikisikute ajaliku heaolu edendamiseks, ja seda nii tõhusalt nagu tema ülesanne olekski ainult selliste sihtide elluviimine.

65. Kirik ei taha ega peakski ilma tõsise põhjuseta puhtalt tsiviilasjadesse sekkuma. Kuid ta ei saa lubada ega sallida, et riik kasutab ebaõiglaste seaduste ettekäändeid, takistamaks mingil viisil nende kõrgemate hüvede saavutamist, millest sõltub inimeste igavene pääste, kahjustamaks riigist kõrgema korra õigusi, sekkumaks Kristuse poolt Kirikule antud konstitutsiooni või rikkumaks pühasid eesõigusi, mida Jumal omab ühiskonna üle.

66. Auväärsed vennad, Me kasutame endast õndsa mälestuse jätnud Benedictus XV sõnu, mis on pärit tema viimasest, möödunud aasta 21. novembril Konsistooriumis ette kantud pöördumisest, kus ta kõneles läbirääkimistest, mida erinevad riigid Meilt palusid või ette panid: „Me ei saa kuidagi lubada, et neisse läbirääkimistesse poeks midagi, mis kahjustaks Kiriku väärikust või vabadust, sest kõige tähtsam on see, et kõigil aegadel hoitaks Kiriku turvalisust ja vabadust, ja seda eriti meie päevil, inimühiskonna enda pikaajalistes huvides.“

67. Vaevalt on vaja öelda, kui raske on Meil nentida, et Meid ümbritsevate sõbralike jõudude hulgast puudub üks, Itaalia, Meie oma armas sünnimaa, maa, kuhu Jumala käsi, mis juhib ajaloo kulgu, on püstitanud oma maapealse Asemiku Tooli, Rooma linna, mille Ta määratu Rooma Impeeriumi pealinnast kogu maailma pealinnaks tegi, muutes selle ülimaks võimuks, mis ulatub üle rahvaste ja riikide piiride ning hõlmab kogu maailma. Selle ülima võimu päritolu ja jumalik iseloom ning kogu maailma miljonite usklike südametunnistuse vääramatud õigused nõuavad, et see püha võim ei tohi olla ega kunagi saada ühegi inimliku võimu või mistahes seaduse alamaks, isegi kui see seadus annaks Rooma paavsti vabadusele teatud tagatised ning et ta juhiks ennast alati omaenda seaduste ja otsuste jõul.

68. Vabaduse tõelistele tagatistele – mis pole mingil juhul kahjulikud, vaid oleksid Itaaliale kujutlematuks kasuks –, mille jumalik Ettehooldus, inimkonna valitseja ja kohtunik on andnud Kristuse maapealse asemiku ülima võimu kätte, tagatistele, mis sajandeid on nii imeliselt sobitunud jumaliku plaaniga, et kaitsta Rooma paavsti vabadust, pole jumalik Ettehooldus avaldanud ega inimlik leidlikkus avastanud veel ühtegi aseainet, mis korvaks nende õiguste kadumist; need tagatised, mida Me kuulutame, on alati olnud ja jäävad vääramatuteks. Kuid vaenlased on need tagatised vägivaldselt jalge alla tallanud ja tallavad neid veel praegugi, ja see on asetanud Rooma paavsti ebaväärikasse olukorda ning täidab kogu maailma usklike hinge sügava kurbusega.

69. Seepärast Meie, kes Me oleme oma austatud eelkäijate ideaalide ja pühade kohustuste pärijad ja hoidjad ning nendesarnaselt varustatud pädeva võimuga sellises kaalukas küsimuses ja kes Me vastutame oma otsuste eest ainult Jumala ees; nii nagu nemad on protesteerinud enne meid, protesteerime ka Meie Apostliku Tooli väärikuse ja õiguste kaitsel sellise olukorra vastu. Meid ei pane seda tegema mõni tühine maine taotlus, mis Meid häbistaks, vaid kohusetunne, mida Meile dikteerib südametunnistus, pidades alati silmas tõsiasja, et ka Meie peame ühel päeval surema ja andma jumaliku Kohtuniku ees aru ameti täitmise kohta, mille Ta Meile on usaldanud.

70. Igal juhul pole Itaalial olnud ega pole ka tulevikus Püha Tooli poolt midagi karta. Paavst, kes ta ka iganes ei oleks, kordab alati sõnu: Need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted (Jr 29: 11), tõelise rahu mõtted, mis on rajatud õiglusele ja mis lasevad tal tõemeeli öelda: Õigus ja rahu annavad teineteisele suud (Ps 85: 11). Jumala ülesanne on tuua meile see õnnelik tund ja see kõigile teatavaks teha; targad ja hea tahtega inimesed ei luba kindlasti sel lubadusel tühja minna. Kui see saabub, osutub see pühalikuks tunniks, suureks tunniks, mis ei too kaasa mitte ainult Kristuse Kuningriigi taastamise, vaid ka rahu Itaaliale ja kogu maailmale.

71. Me palume kõige palavamalt ja palume ka teisi paluda kauaoodatud rahu eest, eriti nüüd, kui pärast kahtekümmet sajandit läheneb päev ja tund, mil kogu maailma inimesed tähistavad päeva, kus meie hulka tasaselt ja alandlikult tuli sulnis Rahuvürst, kelle sünni puhul laulsid taevased koorid: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel! (Lk 2: 14).

72. Selle rahu pandina, auväärsed vennad, võtke vastu Meie apostellik õnnistus. Olgu see õnne sõnumitoojaks teie vaimulikkonnale ja usklikele, linnadele ja kodudele, toogu see tervist elavatele ning puhkust ja igavest õnne lahkunutele. Me anname selle kogu südamest isaliku armastuse märgina teile, teie vaimulikele ja teie rahvale.

Roomas Püha Peetruse katedraalis A.D. 1922, Meie pontifikaadi esimese aasta detsembrikuu kahekümne kolmandal päeval.

Pius IX

Prantsuse ja inglise keelest tõlkinud Aive Haljand.

Comments are closed.