Divini illius magistri
PAAVST PIUS XI
APOSTELLIK RINGKIRI
DIVINI ILLIUS MAGISTRI
Kristlikust kasvatusest
31. detsembril 1929
(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel)
Patriarhidele, priimastele, peapiiskoppidele, piiskoppidele
ja teistele ülemkarjastele,
kes elavad rahus ja ühtsuses apostliku tooliga
ja kõigile katoliikliku maailma ustavatele
Auväärsed vennad ja armastatud lapsed, rahu ja apostellik õnnistus teile!
Paavst kutsub üles kristlikule kasvatusele
1. Esindades maa peal jumalikku Õpetajat, kes oma armastuse mõõtmatuses kogu inimkonda, isegi väärituid patuseid emmates tahtis aga erilist õrnust ja kiindumust ilmutada laste vastu ja väljendas seda ainulaadselt liigutavate sõnadega „Laske lapsed minu juurde tulla“, nii oleme ka Meie igal võimalusel püüdnud üles näidata erilist isalikku armastust, mida Me nende vastu tunneme, seda eriti oma väsimatu hoolitsusega ning igal sobival juhul noorte kristlikku kasvatamist käsitleva õpetuse esitamisega.
2. Jumaliku Õpetaja vaimus oleme kristliku kasvatuse erinevates küsimustes pöördunud noorte ja õpetajate, isade ja emade poole kord päästvate, kord hoiatavate, kord manitsevate, kord juhatavate sõnadega. Me oleme seda teinud hoolitsevusega, mis sobib kõigi usklike ühisele Isale, ja sellise nõudlikkusega, olgu sobival või ebasobival ajal, mida nõuab Meie karjaseamet ja mida õpetab apostel: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.“ Järjekindlat nõudlikkust on vaja eriti meie päevil, mil on niivõrd suur ja kahetsusväärne puudus selgetest ja tervetest põhimõtetest isegi kõige fundamentaalsemates küsimustes.
3. Kuid just meie aja üldine olukord, pidevad diskussioonid kooli ja pedagoogikat puudutavate probleemide üle erinevates maades ning soov, mida paljud teie seast, auväärsed vennad, ja teie karjade liikmed on pojalikus usalduses Meile väljendanud, samuti nagu Meie eelpool nimetatud sügav kiindumus noortesse paneb Meid otsesemalt selle küsimusega tegelema. Me ei kavatse siin käsitleda teooriat ja praktikat kogu selle ammendamatus ulatuses, vaid ainult kokku võtta peamised põhimõtted, heita täit valgust tähtsatele järeldustele ja osutada nende praktilisele rakendamisele.
4. Olgu see mälestuseks Meie preesterlikust juubelist, mille Me pühendame erilise intentsiooni ja armastusega kallile noorsoole ja usaldame kõigi nende hoolde, kelle amet ja kohustus on nende harimine.
5. Tõepoolest, kunagi ei ole kasvatuse üle nii palju arutletud kui meie päevil, kunagi pole olnud nii palju uute pedagoogikateooriate leiutajaid, või välja töötatud ja soovitatud nii paljusid uusi meetodeid ja vahendeid ja arutletud nende üle, mitte ainult selleks, et kasvatamist hõlbustada, vaid ka selleks, et luua uus vääramatult tõhus kasvatussüsteem, mis oleks võimeline uusi põlvkondi ette valmistama palavalt igatsetud maiseks õnneks.
6. Põhjus on selles, et inimesed, kelle Jumal lõi oma näo järgi ja enda sarnaseks ja määras nad elama Tema enda, lõpmatu täiuse jaoks, mõistavad tänapäeval keset kõige suuremat materiaalset progressi rohkem kui kunagi varem, et maistest hüvedest üksikinimese ja rahvaste tõeliseks õnneks ei piisa. Seetõttu tunnevad nad endas elavamalt püüdlust kõrgema täiuslikkuse järele, mille Looja ise on pannud nende mõistuslikku loomusesse ja püüavad seda täiuslikkust saavutada kasvatuse abil. Kuid näib, et paljud neist tahavad, sõna etümoloogilist tähendust liialt rõhutades, kasvatust inimloomusest endast välja meelitada ja seda ainuüksi inimloomuse enda jõul arendada. Nii langevad nad kasvatuse küsimustes kergesti eksitusse. Selle asemel, et suunata pilk Jumalale, universumi algpõhjusele ja lõppeesmärgile, tõmbuvad nad enesesse ja sidudes end üksnes kaduvate maiste asjadega, loodavad ainult enda peale. Nii ei saa nende rahutu tahe kunagi puhkust, kuni nad pole oma tähelepanu ja tegevust juhtinud kogu täiuslikkuse ainueesmärgile, milleks on Jumal, nagu sügavamõtteliselt väljendab püha Augustinus: „Sa lõid meid Issand, enda jaoks, ja meie süda on rahutu, kuni ta puhkab Sinus.“
Ainuüksi kristlik kasvatus on täiuslik kasvatus
7. Seega on kasvatuses vigu vältida sama tähtis nagu vältida vigu püüdlemisel lõppeesmärgi poole, millega kogu kasvatustöö on tihedalt ja vääramatult seotud. Tõesti, kuna kasvatus seisneb peamiselt inimese kujundamises selliseks, milline ta peab siin maa peal olema ja mida tegema, et pälvida ülevat lõppeesmärki, mille jaoks ta loodi, siis on selge, et ei saa olla tõelist kasvatust, mis ei oleks täielikult suunatud lõppeesmärgi poole. Praeguses Ettenägevuse korras, see tähendab, sellest ajast peale, kui Jumal end ilmutas oma ainusündinud Pojas, kes üksi on tee, tõde ja elu, ei saa olla täielikku ja täiuslikku kasvatust, mis poleks samas kristlik kasvatus.
8. Sellest näeme kristliku kasvatuse ülimat tähtsust mitte ainult üksikinimese jaoks, vaid ka perekondade ja kogu inimühiskonna jaoks, mille täiuslikkus tuleneb selle algosade täiuslikkusest. Samuti saab nendest põhimõtetest selgeks ja silmnähtavaks kristliku kasvatustöö headus, võib öelda ületamatu oivalisus, sest see püüab eelkõige tagada kasvatatavate hingele Ülimat Hüve, Jumalat, ja suurimat võimalikku maist heaolu inimühiskonnale. Seda teeb ta tõhusaimal viisil milleks inimene on võimeline, see tähendab koostöös Jumalaga üksikisikute ja ühiskonna täiustamiseks. Kasvatus jätab tõepoolest hingele esimese, kõige tugevama ja kestvama jälje kogu eluks, nagu ütleb tuntud õpetussõna: „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ Seda ütles põhjendatult ka püha Johannes Chrysostomus: „Kas on midagi suuremat kui suunata hingi ja õpetada noorele inimesele kombeid?“
9. Kuid ükski sõna ei ilmuta kristliku kasvatustöö suurust, ilu ja üleloomulikku headust paremini kui see ülev armastusväljend, millega meie Issand Jeesus end lastega samastades kuulutab: „Kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu.“
Kristliku kasvatuse selge ja täpne mõiste tuleneb tema neljast olemuslikust aspektist
10. Et selles ülimalt tähtsas töös mitte vigu teha ja seda Jumala armu abil parimal võimalikul viisil juhtida, on vaja selget ja täpset ettekujutust kristliku kasvatuse peamistest aspektidest, nimelt: kelle ülesanne on kasvatada, kes on kasvatatavad, millised on kasvatuseks hädavajalikud tingimused, milline on kristliku kasvatuse eesmärk ja õige vorm vastavalt Jumala seatud korrale Tema Ettehoolduse ökonoomias.
I OSA. KASVATUSEKS VOLITATUD
11. Oma põhiolemuselt on kasvatus ühiskondlik, mitte individuaalne tegevus. Inimene on sündinud aga kolme ühiskonda, mis kõik on vajalikud, üksteisest erinevad, ja mille Jumal on harmooniliselt ühendanud. Kaks, nimelt perekond ja riik, kuuluvad loomuliku korra alla, kolmas, Kirik, üleloomuliku korra alla.
12. Esimene on perekond, mille seadis sisse otseselt Jumal sellele eriomase eesmärgi jaoks, milleks on järglaste sünnitamine ja kasvatamine. Sel põhjusel on perekonnal loomupärane prioriteet ja seetõttu ka õiguste prioriteet riigi ees. Sellele vaatamata on perekond ebatäiuslik ühiskond, sest tal ei ole iseendas kõiki oma täielikuks arenguks vajalikke vahendeid, sellal kui tsiviilühiskond on täiuslik ühiskond, omades iseendas kõik vahendid talle eriomase eesmärgi saavutamiseks, milleks on ühiskonna ajalik heaolu. Seega seisab ta selles suhtes, see tähendab ühise hüve seisukohalt, kõrgemal perekonnast, mis jõuab oma ajalikule täiuslikkusele just tsiviilühiskonnas.
13. Kolmas ühiskond, kuhu inimene sünnib, kui ta ristimise läbi jõuab armu jumalikule elule, on Kirik, universaalse ulatusega üleloomulikku korda kuuluv ühiskond: Kirik on täiuslik ühiskond, sest tal on iseendas kõik nõutavad vahendid oma eesmärgi teostamiseks, milleks on inimkonna igavene pääsemine; seega on tal oma valdusalal ülemvõim.
14. Järelikult kasvatus, mis puudutab inimest kui tervikut, nii üksikisikut kui ühiskonna liiget, nii loomukorras kui ka armukorras, kuulub paratamatult kõigi kolme ühiskonna ülesannete hulka vastavalt Jumaliku Ettehoolduse korraldamisele ning kooskõlas iga ühiskonna vastavate eesmärkidega.
1. Kiriku õigus kasvatusele
15. Ennekõike kuulub kogu kasvatus Kirikule kahesuguse üleloomulikku korda kuuluva õiguse tõttu, mille on ainuliselt talle andnud Jumal ise ja mis seetõttu on täiesti ülimuslikud kõigi teiste loomuliku korra õiguste suhtes.
16. Esimene õigus põhineb kindlal ülesandel ja kõrgeimal õpetamisautoriteedil, mille tema jumalik Rajaja talle andis: „Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: ‘Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni’. Sellele õpetamisametile andis Kristus eksimatuse privileegi koos käsuga anda edasi Tema õpetust. Järelikult Kiriku “rajas tema jumalik Autor tõe tugisamba ja aluspõhjana, et õpetada kõigile inimestele jumalikku usku ja hoida talle usaldatud usupärandit tervikliku ja rikkumatuna, juhtida ja kujundada inimesi kogu nende isiklikus ja ühiskondlikus tegevuses kõlbeliselt puhtaks ja ausaks vastavalt ilmutatud õpetusele”.
17. Teine õigus on üleloomulik emadus, mille jõul Kirik, Kristuse immakulaatne Mõrsja, sakramentide ja õpetusega hingi sünnitab, toidab ja kasvatab armu jumalikus elus. Seepärast kinnitabki püha Augustinus õigusega: “Sel ei ole Jumalat Isaks, kes ei taha Kirikut Emaks”.
18. Mis puudutab tema kasvatusülesande tõelist eesmärki, see tähendab “usku ja moraalireegleid, siis Jumal on teinud Kiriku osaliseks omaenda jumalikus õpetamisametis ja andnud talle erilise jumaliku heateona eksimatuse privileegi. Järelikult on ta inimeste ülim ja täiesti ustav õpetaja ning tal on iseenesest loomupärane vääramatu õigus oma õpetusametit vabalt teostada”. Sellest tuleneb paratamatult, et Kirik on sõltumatu igasugusest maisest võimust, nii päritolult kui ka oma kasvatusülesande täideviimises, ja seda mitte ainult talle eriomase eesmärgi suhtes, vaid ka selle eesmärgi saavutamiseks vajalike ja sobivate vahendite suhtes. Seega on Kirikul õigus sõltumatult kasutada igasugust inimlikku teadmist ja õpetust, mis on üksikisikute ja ühiskonna ühine pärand, ning eelkõige otsustada, mis kristlikku kasvatust aitab ja mis seda kahjustab. Nii peab see olema, kuna Kirikul kui täiuslikul ühiskonnal on sõltumatu õigus oma lõppeesmärgile juhtivatele vahenditele, ja kuna igal õpetamise vormil, nagu igal inimlikul teol, on paratamatu seos inimese lõppeesmärgiga, mistõttu ei saa neid lahutada jumaliku seaduse reeglitest, mille hoidja, tõlgitseja ja eksimatu õpetaja on Kirik.
19. Selle tõe on selgelt esitanud endast püha mälestuse jätnud Pius X: “Mida ka kristlane maiste asjade korras ei teeks, ei anna see talle õigust üleloomulikest hüvedest mitte hoolida. Tõepoolest, vastavalt kristliku tarkuse õpetustele peab ta juhtima kõik asjad Ülima Hüve kui oma lõppeesmärgi poole. Peale selle, kõik ta teod, on nad siis moraalselt head või halvad, see tähendab, kas nad on kooskõlas loomuseaduse ja jumaliku seadusega või mitte, alluvad Kiriku kohtumõistmisele ja jurisdiktsioonile.”
20. Tasub märkida, kui hästi on seda fundamentaalset katoliku õpetust osanud mõista ja väljendada ilmik, imetlusväärne kirjanik ning samal ajal sügav ja järjekindel mõtleja: “Kirik ei ütle, et moraal kuulub ainult talle, eksklusiivses mõttes, vaid et see kuulub talle oma terviklikkuses. Ta pole kunagi väitnud, et väljaspool teda ja ilma tema õpetuseta ei saa inimene tunda ühtegi moraalitõde. Vastupidi, ta on rohkem kui üks kord selle arvamuse hukka mõistnud, sest see on ilmunud rohkem kui ühe vormi all. Ta ütleb aga, on öelnud ja ütleb alati, et oma asutamise tõttu Jeesus Kristuse poolt, ja Püha Vaimu tõttu, kelle Isa talle saatis Jeesus Kristuse nimel, on ainult temal see, mille ta on algselt saanud Jumalalt, ja mida ta ei kaota kunagi, nimelt moraalitõde tervikuna (omnem veritatem), milles sisalduvad kõik üksikud moraalitõed, nii need, mida inimene võib õppida tundma mõistuse abil, kui ka need, mis on osa Ilmutusest või mis võivad olla sellest tuletatud.”
Kiriku õigus kasvatusele haarab kõiki kultuurivaldkondi
21. Seepärast edendab Kirik täie õigusega kirjandust, teadust ja kunste nii palju, kui see on vajalik või kasulik kristlikuks kasvatuseks nagu ka kogu tema hingede päästmise tööks – ta rajab ja peab ülal kõiki talle selleks sobivate õppeharude ja haridusastmete koole ning institutsioone. Peale selle ei tohi isegi niinimetatud kehalist kasvatust pidada tema emaliku õpetusameti hoolele võõraks, sest ka see on vahend, mis võib kristlikku kasvatust kas siis kahjustada või aidata.
22. Sellest Kiriku tööst igas kultuuriharus on tohutu kasu perekondadele ja rahvastele, kes ilma Kristuseta on kadunud, nagu püha Hilarius õigesti märkis: “Mis võib olla maailmale veel ohtlikum kui Kristust mitte vastu võtta?” Tsiviilseadustele ei põhjusta see mingit kahju, sest Kirik oma emalikus arukuses ei ole vastu, et tema koolid ja ilmikute haridusinstitutsioonid kohanduksid tsiviilvõimu legitiimsetele korraldustele. Ta on igal viisil valmis tsiviilvõimuga koostööd tegema ja hoolitsema vastastikuse mõistmise eest, kui peaksid tekkima raskused.
23. Pealegi on Kiriku võõrandamatu õigus nagu ka hädavajalik kohus valvata oma laste kasvatamise üle kõigis, nii avalikes kui ka erainstitutsioonides, ja seda mitte ainult seal antava religioosse õpetuse, vaid ka iga teise õppeaine ja õppetöö korralduse osas, niivõrd kui nad on seotud religiooni ja moraaliga.
24. Selle õiguse rakendamist ei tohi pidada lubamatuks sekkumiseks, vaid Kiriku hinnaliseks emalikuks hoolitsuseks, mis kaitseb oma lapsi igat liiki õpetusliku ja moraalse mürgitamise ohu eest. Pealegi ei saa Kiriku valvsus tekitada segadust, vaid vastupidi, see osutab hinnalist abi perekondade ja tsiviilühiskonna õigeks korraldamiseks ja heaoluks, sest hoiab noortest eemal moraalse mürgi, mis selles kogenematus ja muutuvas eas tungib kergesti meeltesse ja levitab kiiresti oma hukatuslikku mõju. Nagu meid oma tarkuses on hoiatanud Leo XIII, ilma korraliku religiooni- ja moraaliõpetuseta “on iga vaimukultuur kahjulik, sest noored inimesed, kes ei ole harjunud Jumalat austama, on võimetud taluma voorusliku elu piiranguid, ja kuna nad pole kunagi õppinud endale midagi keelama, siis võib neid kergesti panna riike kukutama.”
25. Kiriku ülesanne kasvatusalal ulatub eranditult iga rahvani, vastavalt Kristuse käsule tehke jüngriteks kõik rahvad, ja maa peal pole võimu, mis võiks seaduslikult sellele vastu seista või seda takistada. Eelkõige ulatub see üle kõigi usklike, kelle eest ta hella emana virgalt hoolt kannab. Nende pärast on ta läbi sajandite loonud ja edendanud paljusid koole ja institutsioone igas õppeharus.
Tõepoolest, nagu Me hiljuti ütlesime, “kaugel keskajal, kui oli nii palju (mõned on isegi öelnud, et liiga palju) kloostreid, kirikuid, kolleegiumi-kirikuid, toom- või teisi kapiitleid, oli neist igaühe juures õppimise ja õpetamise, kristliku hariduse andmise koht. Neile tuleb lisada kõik ülikoolid, mis olid levinud üle kõigi maade, ning seda alati Püha Tooli ja Kiriku initsiatiivil ja kaitse all. See hiilgav vaatepilt, mis on täna seda veelgi enam, sest see on meile lähemal ja ajastu tingimuste tõttu suurejoonelisem, oli kõigi aegade vaatepilt. Need, kes õpivad tundma ajaloolisi sündmusi ja võrdlevad neid omavahel, on hämmastunud, mida Kirik on olnud võimeline neis asjus tegema, hämmastunud viisi üle, millega tal on õnnestunud täita Jumala antud ülesannet kasvatada inimpõlvkondi kristlikus vaimus ja on saavutanud sealjuures kõikjal nii palju vilju ja suurepäraseid tulemusi. Kuid kui me imetleme, et Kirik on kõigil aegadel olnud võimeline enda ümber koguma ja harima sadu, tuhandeid, miljoneid õpilasi, pole mitte vähem imetlusväärne, mida ta on saavutanud mitte ainult hariduse, vaid ka tõelise eruditsiooni alal. Nii palju kultuuri- ja tsivilisatsiooniväärtusi ja kirjandust on pääsenud hävingust tänu tegevusele, millega Kirik isegi kaugetel barbaarsetel aegadel valas nii heledat valgust kirjanduse, filosoofia, kunsti ja eriti arhitektuuri valdkonda.
26. Kirik on olnud suuteline seda kõike tegema sellepärast, et tema kasvatusülesanne hõlmab samuti uskmatuid – sest kõik inimesed on kutsutud astuma Jumala kuningriiki ja saama igaveseks päästetud. Nii nagu meie päevil asutavad tema misjonärid tuhandete kaupa koole veel mittekristlikesse maadesse ja piirkondadesse Gangese kallastelt kuni Kollase jõeni ja Vaikse ookeani suurte saarte ja arhipelaagideni, Mustalt Mandrilt kuni Tulemaani ja külmunud Alaskani, nii on Kirik igal ajastul oma misjonäride kaudu õpetanud kristlikku elu ja tsivilisatsiooni erinevatele rahvastele, kes nüüd kuuluvad tsiviliseeritud maailma kristlike rahvaste hulka.
27. Seega on ilmne, et nii õiguse poolest kui ka faktide jõul kuulub õpetamisülesanne erilisel viisil Kirikule ja eelarvamustest vabadel vaimudel ei saa olla mõistlikku motiivi Kirikule selles tegevuses vastu rääkida või takistada tal täitmast tööd, mille kosutavaid vilju maailm täna maitseb.
Kiriku õigus kasvatusele on täielikus kooskõlas perekonna ja riigi õigustega kasvatuse alal
28. See on õige seda enam, et perekonna ja riigi õigused ning isegi üksikisiku õigused, mis puudutavad õiglast vabadust teadustöödes, teaduslikes meetodites ja igasuguses ilmalikus kultuuris üldiselt, pole Kiriku ülimuslikkusega vastuolus, vaid on sellega täielikus kooskõlas. Selle kooskõla peamine põhjus, üleloomulik kord, millele Kirik võlgneb oma õigused, ei kahanda vähimalgi määral loomulikku korda, kuhu kuuluvad teised nimetatud õigused, vaid ülendab loomulikku ja täiustab seda. Mõlemad korrad abistavad ja täiendavad teineteist proportsioonis, mis vastab nende olemusele ja väärikusele, sest mõlemad lähtuvad Jumalast, kes ei saa iseendale vastu rääkida: „Tema töö on täiuslik, sest kõik Tema teed on õiged.“
29. See kooskõla saab veelgi selgemaks, kui vaadelda lähemalt ja üksikasjalikumalt perekonna ja riigi kasvatusülesandeid.
2. Perekonna õigus kasvatusele
Perekonnal on loomupärane kasvatusõigus
30. Kõigepealt, Kiriku kasvatusülesanne langeb imepäraselt kokku perekonna omaga, sest mõlemad lähtuvad Jumalast tähelepanuväärselt sarnasel viisil. Jumal annab perekonnale loomulikus korras viljakuse, mis on elu põhialus ja järelikult ka kasvatamise põhialus, annab talle ka autoriteedi kui korra põhialuse.
31.
Ingellik Doktor ütleb oma tavalise mõtteselguse ja stiilitäpsusega: “Lihane isa osaleb erilisel viisil põhialuses, mis oma universaalsuses asub Jumalas… Isa on sugupõlvede, kasvatuse ja distsipliini ning kõige muu põhialus, mis puudutab inimelu täiustamist.”
Perekonna kasvatusõigus on esmane igasuguse riigiõiguse ees ja on puutumatu
32. Seega sai perekond otse Loojalt ülesande ja järelikult ka õiguse järglasi kasvatada, võõrandamatu õiguse, sest see on lahutamatult seotud range kohustusega. See õigus seisab eespool tsiviilühiskonna ja riigi ükskõik millist õigust ja on seetõttu puutumatu ükskõik millise maise võimu poolt.
33. Selle õiguse puutumatust tõestab püha Thomas järgnevalt: “Loomult on poeg tõepoolest midagi isa sarnast…; sellest järeldub, et loomuõiguse järgi on laps enne mõistuse kasutamiseni jõudmist isa hoole all. Seega oleks loomuõiguse vastane, kui laps võetaks enne, kui ta hakkab mõistust kasutama, vanemate hoole alt ära või kui tehtaks vanemate tahte vastaselt mingi teda puudutav korraldus.”
Kuni laps ei ole võimeline ise enda eest hoolt kandma, seni on vanematel kohustus lapse eest hoolitseda ja säilib ka nende puutumatu vanemlik kasvatusõigus. “Loodus ei pea silmas mitte ainult järglaste sünnitamist, vaid ka nende arengut ja jõudmist inimliku täiuslikkuse seisundisse, mille poolest inimest peetakse inimeseks, see tähendab vooruse seisundisse,” ütleb seesama püha Thomas.
34. Selles küsimuses väljendab Kiriku tarkust täpselt ja selgelt Kanoonilise Õiguse Koodeks, kaanon 1113: “Vanematel on range kohustus hoolitseda oma laste religioosse ja moraalse kasvatamise eest, agu ka nende kehalise ja kodanikuettevalmistuse eest, nii kaua kui nad seda saavad teha, ja kanda hoolt ka nende ajaliku heaolu eest.”
35. Selles küsimuses on inimkonna kaine praktiline mõistus täielikult üksmeelne, nii et sellega oleksid otseses vastuolus need, kes söandaksid väita, et lapsed kuuluvad riigile enne, kui nad kuuluvad vanematele, ja et riigil on tingimusteta õigus neid kasvatada. Talumatu on nende toodud põhjendus, et inimene sünnib esiteks kodanikuks ja kuulub seetõttu esiteks riigile. Nad ei mõtle sellele, et enne kodanikuks saamist peab inimene olemas olema ja olemasolemine ei tule riigist, vaid vanematest, nagu Leo XIII targalt väitis: “Lapsed on midagi isast, nii-öelda isa isiku avardus, ja et olla täiesti täpne, nad astuvad tsiviilühiskonda ja saavad osaks sellest mitte otseselt iseenda, vaid perekonna kaudu, kuhu nad sündisid.” “Ja seepärast,” ütleb Leo XIII samas ringkirjas, “on isa võim sellise loomusega, et ei riik ei saa seda hävitada ega neelata, sest see on sama päritolu, mis inimelu ise.” Sellest ei järeldu, et vanemate õigus lapsi kasvatada oleks absoluutne ja despootlik, vaid see on paratamatult allutatud lõppeesmärgile ning loomuseadusele ja jumalikule seadusele. Leo XIII väidab teises mälestusväärses ringkirjas, kus ta võtab kokku vanemate õigused ja kohustused: “Loomu poolest on vanematel õigus lapsi kasvatada, kuid selle lisakohustusega, et lapse kasvatamine ja harimine peab olema kooskõlas lõppeesmärgiga, mille jaoks ta Jumala õnnistusega sündis. Seepärast on vanemate kohuseks teha kõik pingutused, et selles vallas hoida ära igasugune sekkumine oma õigustesse, ja kindlustada, et laste kasvatamine kui nende kristlik kohus jääb nende kontrolli alla, eelkõige aga keelduda neid saatmast koolidesse, kus on oht, et nad imevad endasse jumalakartmatuse surmavat mürki.”
36. Peab ka meeles pidama, et perekonna kohustus laste kasvatamiseks ei haara mitte ainult religioosset ja moraalset kasvatust, vaid ka kehalist ja kodanikukasvatust, niivõrd, kuivõrd see puudutab religiooni ja moraali.
Ka kaasaegsed riigid tunnistavad seda lastevanemate eesõigust
37. Seda perekonna vaieldamatut õigust on erinevatel aegadel tunnistanud rahvad, kes on oma tsiviilsätetes hoolitsenud loomuõiguse austamise eest. Et tuua üks näide hiljutiste hulgast, lahendas Ameerika Ühendriikide Ülemkohus väga tõsise vastuolu, kuulutades, et riigi kompetentsi ei kuulu vähimalgi määral üheainsa haridustüübi kehtestamine, sundides lapsi haridust saama ainult avalikes koolides, ja põhjendas seda loomuseaduse alusel: laps ei ole ainult mingi riigi loodu – neil, kes teda toidavad ja tema saatust juhivad, on üleva kohustusega seotud õigus teda kujundada ja ette valmistada tema teiste kohustuste täitmiseks.
Perekond omab Kiriku näol parimat kaitsjat oma kasvatusõigusele
38. Ajalugu tunnistab, kuidas – eriti nüüdisajal – riik on tarvitanud ja tarvitab vägivalda õiguste kallal, mille Jumal on perekonnale andnud. Samal ajal näitab see suurepäraselt, kuidas Kirik on neid õigusi alati kaitsnud. Parim tõend selle kohta on eriline usaldus, mida lastevanemad katoliku koolide vastu tunnevad, nagu Me seda oma hiljutises kirjas Kardinal Riigisekretärile kirjutasime: “Perekond on vaistlikult aru saanud, et nii peab see olema, ja kristluse kõige varasematest aastatest kuni meie päevini on isegi vähese usuga või uskmatud isad ja emad pannud miljonite kaupa oma lapsi Kiriku rajatud ja juhitud haridusasutustesse.”
39. See on Jumala antud vanemlik instinkt, mis paneb neid Kirikut usaldama, olles kindel, et leiab temas perekonnaõiguste kaitsja ja selle harmoonia, millega Jumal on kõik asjad korraldanud. Kirik on tõepoolest teadlik oma jumalikust ülemaailmsest ülesandest ja kõigi inimeste kohustusest praktiseerida ainsat õiget religiooni ning seepärast ei väsi ta kunagi kaitsmast oma õigust ja tuletamast vanematele meelde nende kohustust ristida kõik katoliiklikele vanematele sündinud lapsed ja nad kristlastena üles kasvatada. Teisalt valvab ta nii armukadedalt perekonna puutumatu loomuõiguse üle lapsi kasvatada, et ei nõustu kunagi, välja arvatud erakorralistel asjaoludel ja erilise ettevaatusega, ristima uskmatute lapsi või hoolitsema nende kasvatamise eest vastu nende vanemate tahtmist, kuni lapsed saavad ise valida ja vabalt usku vastu võtta.
40. Seega on Meie valduses, nagu Me eelpool toodud kõnes märkisime, kaks ülimalt tähtsat tõsiasja: “Kirik annab perekondade käsutusse oma õpetamis- ja kasvatusameti ning perekonnad kiirustavad sellest kasu saama ning usaldavad Kirikule sadade ja tuhandete kaupa oma lapsi. Need kaks tõsiasja meenutavad ja kuulutavad silmapaistvat tõde, mis on moraalses ja sotsiaalses korras suurima tähtsusega. Nad väidavad, et kasvatusülesanne kuulub eelkõige, üle kõige ja esmajärjekorras Kirikule ja perekonnale, see kuulub neile loomuõiguse ja jumaliku õiguse alusel, ja seepärast on see võõrandamatu, vaidlustamatu ja asendamatu.”
3. Riigi õigus kasvatusele
Ka riigile kuulub tõeline, kuid kaudne kasvatusõigus
41. Sellest õiguste prioriteedist, mis kuulub kasvatusvallas eelkõige Kirikule ja perekonnale, saab kogu ühiskond, nagu me oleme näinud, kõige suuremat kasu. Samamoodi ei saa sellest tuleneda mingit kahju riigi tõelistele õigustele oma kodanike kasvatamisel vastavalt Jumala poolt seatud asjade korrale.
42. Need õigused andis riigile kõige loodu Autor ise, kuid mitte isaduse alusel nagu Kiriku ja perekonna puhul, vaid talle kuuluva võimu jõul edendada ühist ajalist heaolu (bonum commune), mis ongi riigi olemasolu eesmärgiks. Järelikult ei saa kasvatamisõigus kuuluda riigile samal viisil, nagu see kuulub Kirikule ja perekonnale, vaid teisiti, vastavalt talle omasele eesmärgile.
Riigi kasvatusõigust teostatakse esmajärjekorras Kiriku ja perekonna kasvatusõiguste kaitseks ja toetuseks
43. Niisiis seisneb see eesmärk – ajaline ühine hüve –, selles, et tagada rahu ja julgeolek, kus perekonnad ja üksikkodanikud tarvitavad vabalt oma õigusi ja samal ajal naudivad selles elus suurimat võimalikku vaimset ja ajalikku heaolu tänu ühtsusele ja kõigi pingutuste kooskõlastatusele. Seega on riigile kuuluva tsiviilvõimu ülesanne kahesugune: kaitsta perekonda ja üksikisikut ning nende eest hoolitseda, mitte mingil juhul aga neid alla neelata või nende asemele astuda.
44. Järelikult on kasvatusasjus riigi õigus, või õigemini öeldes kohus, kaitsta oma seadustega perekonna juba kirjeldatud vanemaid eesõigusi järeltulijate kristlikule kasvatusele ja seega austada ka Kiriku üleloomulikke õigusi kristliku kasvatuse vallas.
45. Samamoodi on riigi kohus kaitsta laste neidsamu õigusi kasvatusele juhul, kui vanemad füüsiliselt või moraalselt ei suuda seda tagada, kuna nad puuduvad, või on selleks võimetud või vääritud. Nende õigus lapsi kasvatada ei ole absoluutne ja despootlik, nagu Me eelpool näitasime, vaid see sõltub loomuseadusest ja jumalikust seadusest ning allub seetõttu nii Kiriku võimule ja jurisdiktsioonile kui ka riigi järelvalvele ja administratiivsele hoolekandele, mis peab silmas ühist hüve. Pealegi ei ole perekond täiuslik ühiskond, see tähendab, et tal ei ole iseeneses kõiki oma täielikuks arenguks vajalikke vahendeid. Sellistel juhtumitel, kaheldamatult erandlikel, ei sea riik ennast perekonna asemele, vaid ainult korvab tema puudujääke ja kasutab sobivaid vahendeid, mis on alati kooskõlas lapse loomulike ja Kiriku üleloomulike õigustega.
46. Seega on riigi õigus ja kohus vastavalt terve mõistuse ja usu reeglitele kaitsta noorte moraalset ja religioosset kasvatamist, kõrvaldades kõik avalikud takistused selle teel. Esiteks peab riik ühist hüve silmas pidades erinevatel viisidel edendama noorte kasvatamist ja õpetamist. Kõigepealt soosib ja toetab ta ise Kiriku ja perekonna initsiatiivi ning nende tegevust, mille tõhusust on selgelt näidanud ajalugu ja kogemus. Peale selle täiendab ta nende tööd, kui see ei küündi oma eesmärgini või on ebapiisav. Ta teeb seda isegi omaenda
koolide ja institutsioonide abil, „sest riik, rohkem kui ükski teine ühiskond, on varustatud vahenditega, mis on tema käsutusse antud kõigi vajadusteks, ja on õiglane, kui ta kasutab neid vahendeid nende kasuks, kellelt nad pärinevad.“
47. Peale selle võib riik nõuda ja tarvitada meetmeid kindlustamaks, et kõik tema kodanikud omaksid vajalikke teadmisi oma ühiskondlike ja poliitiliste kohustuste kohta ning et neil oleks teatud kehaline, intellektuaalne ja moraalne kultuuritase, mis on meie aja olusid silmas pidades ühiseks hüveks tõesti vajalik.
48. Siiski on selge, et kõigil nendel viisidel nii avalikku kui ka privaatset kasvatust ja haridust edendades peab riik austama Kiriku ja perekonna loomupäraseid õigusi, mis puudutavad kristlikku kasvatust, ning järgima ka jagavat (distributiivset) õiglust. Järelikult on ebaõiglane ja ebaseaduslik iga selline kasvatamise ja õpetamise monopol, mis füüsiliselt või moraalselt sunnib perekondi nende kristliku südametunnistuse ettekirjutuste ja nende õiguspäraste eelistuste vastaselt panema lapsi riigikooli.
Eksisteerivad kasvatusvaldkonnad, mida riik võib endale hoida
49. See ei takista riigil avalike asjade õiget valitsemist ja rahu kaitsmist nii sees kui väljaspool seda valdkonda. Need on asjad, mis puudutavad otseselt avalikku hüve ja nõuavad erilist võimekust ja ettevalmistust. Seepärast võib riik endale jätta selliste koolide rajamise ja juhtimise, mis on mõeldud inimeste ettevalmistamiseks tsiviilkohustuste ja eriti armeeteenistuse täitmiseks, eeldusel, et ta püüab mitte kahjustada Kiriku või perekonna õigusi, mis selles vallas neile kuuluvad. Seda hoiatust on kasulik siin korrata, sest neil päevil levib liialdatud ja ekslik natsionalismivaim, mis on ohtlik õigele rahule ja heaolule. Selle mõjul on tavaks saanud igasugune mõistlikest piiridest üleastumine, kas seeläbi, et antakse militaarne suund niinimetatud poiste (mõnikord inimloomuse vastaselt isegi tüdrukute) kehalisele kasvatusele, või siis kasutades valesti aega pühapäeval, mis peaks olema pühendatud religioossetele kohustustele ja perekonnaelule. Meie kavatsus ei ole aga hukka mõista seda, mis nende meetoditega korra ja õigusekohase vapruse vaimus on tehtud head, Me mõistame hukka ainult selle, mis on liialdatud, näiteks vägivalla, mida ei tohi segi ajada julgusega ega ka sõjalise vapruse ülla tundega maa ja avaliku korra kaitsmisel, või siis atletismi ülistamise, mis isegi klassikalistel paganlikel aegadel tähistas tõelise kehalise treenimise mandumist ja langust.
50. Üldiselt kuulub tsiviilühiskonnale ja riigile hoolitsemine ka selle eest, mida võib nimetada kodanikukasvatuseks ja mida antakse mitte ainult noortele, vaid kõigile vanusegruppidele ja klassidele. See kasvatus seisneb oskuses anda ühiskonnaliikmete intellektile, kujutlusvõimele ja emotsionaalsusele eesmärk, mis pööraks nende tahte selle suunas, mis on õiglane ja auväärne, või juhiks neid teatud moraalse sunniga, kas siis positiivselt, selliseid teadmisi levitades, või negatiivselt, surudes alla seda, mis on eelpoolmainitule vastupidine. Sel kodanikukasvatusel, mis on iseeneses nii avar ja mitmekesine, et hõlmab riigi peaaegu igat ühise hüve heaks tehtavat tegevust, ei tohi olla teist aluspõhja kui õigluse reeglid, ja seepärast ei tohi need sattuda vastuollu õpetusega, mida kuulutab Kirik, kes on nende reeglite Jumala poolt seatud õpetaja.
4. Riik ja Kirik peavad kokku leppima koostööks kasvatus-küsimustes
51. Kõik, mida Me oleme siiani öelnud riigi kasvatust puudutava tegevuse kohta, põhineb kristlikku riigikorda käsitleva katoliku õpetuse kaljukindlal ja kõigutamatul alusel, mille on meisterlikult esitanud Meie eelkäija Leo XIII, eriti ringkirjades Immortale Dei ja Sapientiae Christianae. Ta kirjutab järgmist: „Jumal on jaganud inimsoo valitsemise kahe võimu – kirikliku ja tsiviilvõimu vahel. Esimene on rajatud jumalike, teine inimlike asjade üle valitsemiseks. Mõlemad on kõrgeimad, kumbki omas vallas, kummalgi on oma kindlad piirid, mis kitsendavad ta tegevust. Need piirid on määratud nende eriomase loomuse ja otsese eesmärgiga ning määravad ulatusala, milles kumbki võib tegutseda talle omase õiguse alusel. Kui aga need samad riigialamad on mõlema võimu all, siis võib juhtuda, et üks ja seesama asi, ehkki erinevast vaatenurgast, võib kuuluda mõlema kompetentsi ja jurisdiktsiooni alla. Sellest tuleneb, et ettenägevaim Jumal, kellest pärinevad mõlemad võimud, peab olema seadnud kindlad piirid kumbagi tegevuse vahele. „Olemasolevad [võimud] on aga Jumala seatud“ (Rm XIII, 1).“
52. Nüüd aga on noorte kasvatamine nimelt üks neist asjadest, mis kuuluvad nii Kirikule kui ka riigile, ehkki erineval viisil, nagu selgitasime eelpool. „Seepärast,“ jätkab Leo XIII, „peab kahe võimu vahel valitsema hästi korraldatud kooskõla. Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda vastastikust sobivust keha ja hinge liiduga inimeses. Selle laadi ja ulatust saab määrata ainult, nagu oleme öelnud, mõlema jõu loomust ja eriti nende eesmärkide suurepärasust ja õilsust arvestades. Ühele on usaldatud otseselt ja eriomaselt ülesanne kanda hoolt heaolu eest ilmalikes asjades, samal ajal kui teine peab hoolitsema taevalike ja igavikuliste hüvede vahendamise eest. Seepärast on kõik see, mis on mingil viisil inimlikes asjades püha, kõik see, mis on kas loomu poolest või eesmärgi tõttu seotud hingede päästmise ja Jumala teenimisega, allutatud Kiriku jurisdiktsioonile ja distsipliinile. Kõik ülejäänu aga mis sisaldub tsiviil- ja poliitilises korras, allub täie õigusega tsiviilvõimule, sest Jeesus Kristus käskis meil anda keisrile, mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma.“
53. Kes keeldub neid põhimõtteid tunnustamast ja seega ka kasvatuses rakendamast, eitab paratamatult, et Kristus on rajanud Kiriku inimkonna igaveseks pääsemiseks, ja väidab selle asemel, et tsiviilühiskond ja riik ei allu Jumalale ning Tema seadusele, ei loomulikule ega jumalikule. Selline õpetus on ilmselgelt jumalakartmatu, terve mõistuse vastane ja, eriti kasvatuse küsimuses, äärmiselt kahjulik noorte õigele kujundamisele ning hukatuslik nii tsiviilühiskonnale kui ka terve inimkonna heaolule. Seevastu tuleneb nende põhimõtete rakendamisest vältimatult tohutu kasu kodanike õigele kujundamisele. Seda on igal ajastul tõestanud rohked faktid. Tertullianus võis varakristlikul ajal oma Apologeticuses vastu vaielda Kiriku vaenlastele, just nagu püha Augustinus tegi seda oma ajal, ja täna võime koos temaga korrata: „Las need, kes kuulutavad, et Kiriku õpetus on riigi vaenlane, annavad meile armee, mis koosneb sellistest sõduritest, nagu tahavad Kiriku doktriin ja õpetused; las nad annavad meile alamaid, abielumehi, abielunaisi, vanemaid, lapsi, meistreid, teenijaid, kuningaid, kohtunikke, maksumaksjaid ja maksukogujaid – selliseid, kes elavad Kristuse õpetuse järgi, ja julgegu nad siis meile öelda, et see õpetus on riigile kahjulik, ärgu hoopis kõhelgu nad hetkegi kuulutamast, et seal, kus Kiriku õpetusele ollakse kuulekas, on see riigile kindlaimaks toeks.“
54. Kuna me käsitleme kasvatust, on sobiv aeg tähendada, kui oivaliselt on seda faktidega kinnitatud katoliiklikku tõde väljendanud üks hilisema aja, renessansiaja, kiriklik kirjanik, kel on suured teened kristliku kasvatuse alal. See on vaga kardinal Silvio Antoniano, püha Philippo Neri õpilane, püha Carlo Borromeo õpetaja ja tema ladinakeelsete kirjade sekretär, kes viimase palvel ja innustusel kirjutas hiilgava traktaadi Noorte kristlikust kasvatamisest. Seal arutleb ta järgnevalt: „Mida rohkem ajalik valitsus oskab oma tegevust vaimuliku valitsusega kooskõlastada, seda rohkem ta viimast soosib ja toetab ning seda rohkem aitab ta kaasa riigi säilimisele. Sest kui kiriklik võim püüab oma ülesannet silmas pidades vaimuliku autoriteedi ja vaimulike vahenditega kasvatada head kristlast, siis samal ajal õnnestub tal selle paratamatu tagajärjena kasvatada ka hea kodanik, selline, nagu see peab poliitilisest võimust sõltudes olema. See on nii sellepärast, et Jumalariigis, pühas rooma-katoliku Kirikus, on hea kodanik ja õiglane inimene täiesti üks ja seesama asi. Kui raskelt eksivad seepärast need, kes lahutavad nii tihedalt ühendatud asjad, ja kes mõtlevad, et nad saavad kasvatada häid kodanikke teiste viiside ja meetoditega kui need, millega kasvatakse häid kristlasi. Las inimlik arukus ütleb, mis ta tahab ja arutleb nagu talle meeldib – võimatu on saavutada tõelist ajalikku rahu asjade läbi, mis on rahule ja igavikulisele õnnele sobimatud või vastupidised.“
55. Nii nagu riigil, pole ka teadusel, teaduslikel meetoditel ja teaduslikul uurimisel midagi karta täielikult mõistetud ja rakendatud volitustelt, mida Kirik omab haridusvallas. Katoliiklikud institutsioonid, kuidas neid ka haridus- ja teadusmaailmas ei liigitataks, ei vaja apoloogiat. Austus, mida nad naudivad, kiitus, mille osaliseks nad saavad, teadustööd, mida nad edendavad ja nii rohkelt välja annavad, eelkõige aga täielikult ja hiilgavalt varustatud inimesed, keda nad magistratuuri, professoriteks, õpetlasteks, praktiliste elukutsete täitjateks, tegelikult igale eluseisusele annavad, tunnistavad rohkem kui piisavalt nende kasuks.
56. Pealegi kinnitavad need faktid hiilgavalt katoliku õpetust, mille defineeris Vatikani Kirikukogu: „Usk ja mõistus mitte ainult et ei saa teineteisele vastu rääkida, vaid nad ka abistavad vastastikku teineteist, sest terve mõistus demonstreerib usu aluspõhimõtteid ja arendab usu valgusel teadust jumalikest asjadest, samal ajal kui usk omalt poolt vabastab mõistuse ja hoiab teda eksimast ning rikastab erinevate teadmistega. Seepärast Kirik, kaugel sellest, et takistada kunstide ja teaduste püüdlusi, aitab ja edendab neid mitmel viisil, kuna ta ei eira ega põlga kasu, mida nad inimkonna ellu toovad. Vastupidi, ta möönab, et kuna need tulevad Jumalalt, kes on
kõigi teaduste Issand, siis õigesti kasutatuna juhivad need Tema armu abil Jumala juurde. Samuti ei takista ta teadusi, igat oma tegevussfääris, kasutamast neile omaseid printsiipe ja meetodeid. Kuid tunnistades nende vabadust, valvab ta hoolikalt, et nad kristliku õpetusega vastuollu sattudes eksitusse ei langeks või siis oma piiridest väljudes ei tungiks usu valdkonda ja seda segi ei pööraks.“
57. See teadusküsimuste õiglase vabaduse reegel on samal ajal pedagoogika õiglase vabaduse vääramatu reegel ehk õigesti mõistetud vabadus õpetamises ja seepärast peab sellest kinni pidama mistahes õpetustegevuses. Noorte õpetamisel on see kohustus veelgi suurem, esmalt sellepärast, et ei avalikul ega eraõpetajal ei ole õpetamisele absoluutset õigust, vaid ainult delegeeritud õigus, ja teiseks sellepärast, et kristlasest lapsel ja noorukil on omalt poolt range õigus õpetusele, mis on kooskõlas Kiriku õpetusega, kes on tõe tugisammas ja alusmüür. Kes mingil moel õpilase usku rikub, põhjustab talle suurt kahju, kuritarvitades usaldust, mis noortel on õpetajate vastu, ja saab ebaausat kasu nende loomulikust kogenematusest ning nende korrastamata ihalusest piiramatu, illusoorse ja petliku vabaduse järele.
II OSA. KRISTLIKU KASVATUSE SUBJEKT
1. Kristliku kasvatuse subjektiks on terviklik inimene: pärispattu langenud ja lunastatud
58. Tegelikult ei tohi kunagi unustada, et kristliku kasvatuse subjekt on inimene tervikuna: keha ja vaimse hinge ühendus nende olemusühtsuses, koos kõigi loomulike ja üleloomulike võimetega, sellisena nagu terve mõistus ja Ilmutus seda talle näitavad – seega inimene, kes oma algsest õigluse seisundist on ära langenud, kuid on Kristuse poolt lunastatud ja tagasi toodud Jumala adoptiivlapse üleloomulikku seisundisse, ehkki ilma füüsilise surematuse üleloomuliku privileegita ja himude täiusliku kontrollita. Seetõttu jäävad inimloomusesse püsima pärispatu mõjud, millest peamised on tahtenõrkus ja korrastamata kalduvused.
59. „Mõistmatus on seotud poisi südamesse“, ütleb Pühakiri, „aga karistusvits saadab selle temast kaugele.“ Seega peab juba varajasest lapseeast peale parandama korrastamata kalduvusi, seevastu toetama ja korrastama neid, mis on head. Üle kõige peab aga valgustama mõistust ja tugevdama tahet üleloomuliku tõe ja armu vahenditega, milleta on võimatu kontrollida kurje kalduvusi ja saavutada sellist täiuslikkust kasvatuses, millist peab silmas Kirik, keda Kristus on nii rikkalikult õnnistanud tõhusate armuvahendite, jumaliku õpetuse ja sakramentidega.
2. Kasvatuses on naturalism vale ja kahjulik
Vale ja kahjulik on naturalism terves kasvatussüsteemis
60. Seega on valed pedagoogilise naturalismi kõik vormid, mis ükskõik mis viisil välistavad või nõrgendavad üleloomulikku kristlikku kasvatust noorte õpetamisel. Ekslikud on ka kõik kasvatusmeetodid, mis tuginevad kas osaliselt või tervikuna pärispatu ja armu eitamisele või selle unustamisele ning toetuvad seega pelgalt inimloomuse jõududele. Sellised on üldiselt võttes need erinevate nimetustega moodsad süsteemid, mis toetuvad lapse väidetavale autonoomiale ja piiramatule vabadusele ning vähendavad õpetaja autoriteeti ja tööd või isegi suruvad seda alla, andes lapsele tema kasvatamisel erilised eesõigused selliseks initsiatiiviks ja aktiivsuseks, mis on sõltumatud igast kõrgemast loomulikust või üleloomulikust seadusest.
61. Kui mõnda neist mõistetest kasutatakse selleks, et väljendada (muuseas ebasobival viisil) lapse aktiivse, järk-järgult üha teadlikuma kaastöö vajadust tema kasvatamisel; kui sellega kavatsetakse kasvatusest kõrvaldada despotism ja vägivald (millega ei saavutata õiglast karistamist), siis öeldakse sellega küll midagi õiget, kuid ei midagi uut, ei midagi, mida Kirik poleks traditsioonilises kristlikus kasvatuses juba õpetanud ja ellu viinud, jäljendades meetodit, mida Jumal ise kasutas oma loodute juures, kellelt Ta nõuab aktiivset kaastööd vastavalt igaühe loomusele, sest Ta „tarkus ulatub võimsasti maailma äärest ääreni ja korraldab kõike leebelt.“
62. Kuid lähtudes sõnade ilmselgest tähendust ja tegudest on ilmselge, et mitte vähesed kavatsevad vabastada kasvatuse jumaliku seaduse igasuguse mõju alt. Nii näeme tänapäeval tõepoolest veidrat pilti õpetajatest ja filosoofidest, kes saadavad oma elu mööda kasvatuse universaalset moraalikoodeksit otsides, nagu poleks juba olemas kümmet käsku, evangeeliumi-seadust ega isegi mitte loomuseadust, mille Jumal on inimese südamesse vajutanud, mida kuulutab terve mõistus ning mille Jumal ise oma positiivses Ilmutuses kümne käsuna seaduseks on vormistanud. Need uuendajad on harjunud kristlikku kasvatust põlglikult nimetama heteronoomseks, passiivseks ja iganenuks lihtsalt sellepärast, et see on rajatud Jumala autoriteedile ja Tema pühale seadusele.
63. Sellised inimesed saavad oma „lapse vabastamise püüdlustes“, nagu nad ütlevad, armetult petta. Tegelikult teevad nad lapse tema pimeda kõrkuse ja korrastamata ihade orjaks, mis on nende väärsüsteemide loogiliseks tagajärjeks, sest neid ihasid õigustatakse väidetavalt autonoomse loomuse legitiimsete vajadustena.
64. Veelgi hullemaks aga tuleb hinnata vale, aukartusetut, ohtlikku ja ülbet taotlust allutada uuringutele, katsetele ning ainuüksi loomulikku ja profaanset korda arvestavale otsustamisele need kasvatust puudutavad asjad, mis kuuluvad üleloomulikku korda, näiteks preestri- või orduinimese kutsumus ja üldiselt kõik armu saladuslikud tööd, mis küll ülendavad loomulikke jõude, kuid on neist lõputult kõrgemad ja ei saa kuidagi alluda füüsikaseadustele, sest Vaim puhub, kus ta tahab.
Äärmiselt ohtlik on naturalism „seksuaalkasvatuses“
65. Teine tõsine oht seisneb selles, et naturalism tungib tänapäeval kasvatusalale ülidelikaatses moraalipuhtuse küsimuses. Liigagi levinud on nende eksitus, kes ohtlike väidetega ja inetu väljendusviisiga propageerivad niinimetatud seksuaalset kasvatust, kujutledes ekslikult, et nad saavad noori relvastada sensuaalsuse ohtude vastu puhtalt loomulike vahenditega nagu kartmatu asjasse pühendamine ja ennetav selgitamine, mida jagatakse valimatult kõigile ja isegi avalikult. Veelgi hullem on varajases eas noorte teadlik võimaluste ette seadmine, et neid – nagu nad ütlevad – ohuga harjutada ja selle vastu karastada.
66. Need isikud eksivad rängalt, keeldudes tunnistamast inimloomuse kaasasündinud nõrkust ja seadust, millest räägib apostel, et see võitleb vaimuseaduse vastu, ning eirates kogemuse õppetunde, mis näitavad, et just nimelt noorte inimeste halvad kombed ei tulene mitte niivõrd nende mõtlemisvõime puudumisest, kuivõrd tahtenõrkusest, kui noored on jäetud ohtlike juhuste hooleks ilma armuvahendite toetuseta.
67. Kui selles äärmiselt delikaatses küsimuses kõiki asjaolusid arvestades peetakse vajalikuks ja sobivaks individuaalset juhendamist nende poolt, kellele Jumal on koos ülesandega õpetada andnud ka nende seisuse juurde kuuluva armu, tuleb rakendada kõiki neid ettevaatusabinõusid, mida traditsiooniline kristlik kasvatus hästi tunneb ja mida kirjeldab juba tsiteeritud Antoniano, öeldes: „Meie viletsus ja meie kalduvus patule on nii suur, et tihti see, mida peetakse patu ravimiks, saab sellesama patu põhjuseks ja ajendiks. Seepärast on äärmiselt tähtis, et üks hea isa pojaga seda delikaatset teemat arutades väldiks teadlikult üksikasjadesse laskumist ega vihjaks erinevatele viisidele, millega põrguhüdra mürgitab nii suure osa maailmast. Muidu võib juhtuda, et oma lapse lihtsas ja õrnas südames kurja kolde kustutamise asemel ta selle kogemata hoopis süütab. Üldiselt öeldes, lapsepõlves piisab nende ravimite kasutamisest, mis annavad kahekordset kasu, avades ukse karskuse voorusele ja sulgedes selle pahele.“
Kahjulik on naturalism sugupoolte ühiskasvatamisel
68. Sama vale ja kristlikule kasvatusele kahjulik on niinimetatud sugupoolte ühiskasvatuse meetod, mis paljude selle toetajate puhul põhineb samuti pärispattu eitaval naturalismil. Peale selle valitseb kõikide selle meetodi pooldajate seas see kahetsusväärne mõistete segiajamine, mis sugupoolte vahelise õigustatud ühiselu asendab nendevaheliste familiaarsete suhete ja neid võrdsustava segamisega. Looja on kahe sugupoole täieliku liidu määranud ainult abiellu, seevastu nende erinevad kokkupuuteastmed perekonda ja ühiskonda. Pealegi ei saa loomusest – mis näitab, et sugupooled on organismi, kalduvuste ja võimete poolest erinevad – kuidagi tuletada mingit põhjust, mis sisendaks, et kasvatuses võiks või peaks kehtima sugupoolte segamine, veel vähem võrdsus. Sugupooled on Looja imetlusväärse plaani kohaselt kutsutud perekonnas ja ühiskonnas teineteist täiendama just nimelt oma erinevusega. Seega peab noorte kujunemisaastatel seda erinevust kasvatuse ja hariduse läbi toetama ja soodustama, pidades kinni sugupoolte vajalikust eristamisest ja sellele vastavast eraldamisest sõltuvalt vanusest ja oludest. Neid põhimõtteid peab aega ja kohta arvestades rakendama kristliku tarkuse reeglite järgi kõigis koolides, põhiliselt just noorukieas, mis on kõige õrnem iga ja kujunemisel kõige otsustavam. Võimlemisharjutuste ja mängu puhul peab kandma erilist hoolt noorte naiste ja tüdrukute kristliku tagasihoidlikkuse eest, sest neil on sobimatu end avalikult kõigi silme ees näidata.
69. Meenutades jumaliku Õpetaja kohutavaid sõnu Häda maailmale ahvatluste pärast!, kutsume teid, auväärsed vennad, kõige tõsisemalt pöörama oma valvsat tähelepanu nendele hukutavatele eksitustele, mis noorte suureks õnnetuseks levivad laialt kristlike rahvaste hulgas.
III OSA. KRISTLIKUKS KASVATUSEKS VAJALIK VAIMNE KESKKOND
70. Et saavutada täiuslikku kasvatust, on äärmiselt tähtis, et kõik
need tingimused, mis ümbritsevad last tema kujunemise perioodil, teisisõnu, olude kombinatsioon, mida me nimetame keskkonnaks, vastaks täpselt seatud eesmärgile.
1. Kristlik perekond
71. Kasvatuse esimene loomulik ja hädavajalik keskkond on perekond, ja just sellepärast, et nii on korraldanud Looja ise. Järelikult on reeglina tõhusam ja kestvam see kasvatus, mis on saadud hästi korraldatud ja hästi distsiplineeritud kristlikus perekonnas. See on tõhusam tänu selgele ja pidevale heale eeskujule, mida annavad eeskätt vanemad, seejärel teised pere liikmed.
72. Me ei kavatse siin koduse kasvatuse küsimusi ega isegi mitte selle peamisi punkte üksikasjalikult käsitleda. Aine on selleks liiga lai. Pealegi pole puudust selleteemalistest spetsiaalsetest kirjutistest nii muistsetelt kui kaasaegsete autoritelt, kes on hästi tuntud nende kindla katoliikliku õpetuse poolest. Üks, mis näib väärivat erilist esiletõstmist, on eelpool juba nimetatud Antoniano kuldne traktaat Noorte kristlikust kasvatamisest – raamat, mida püha Carlo Borromeo käskis kirikusse kogunenud lastevanematele avalikult ette lugeda.
73. Ometi tahaksime eriliselt teie tähelepanu pöörata, auväärsed vennad ja armastatud lapsed, perekondliku kasvatuse kahetsusväärsele allakäigule meie ajastul. Kõigiks ajaliku ja maise elu ülesanneteks ja elukutseteks, mis on selgelt väiksema tähtsusega, valmistutakse pikkade ja pingeliste õpingutega, sellal kui laste kasvatamise põhiliseks kohustuseks on paljudel vanematel vähe ettevalmistust või puudub see üldse, kuna nad on liialt süvenenud ajalikesse muredesse. Koduse keskkonna kahanevat mõju nõrgestavad lisaks veel teised tendentsid, mis tänapäeval peaaegu kõikjal valitsevad ja mis, olgu siis majanduslikel, tööstuslikel, kaubanduslikel või poliitilistel ettekäänetel, eraldavad lapsed isegi nende kõige õrnemas eas üha sagedamini kodust ja võõrutavad perekonnast. On olemas isegi maa, kus lapsed võetakse kasvatamise (õige sõna oleks deformeerimise või kõlbelise rikkumise) eesmärgil perekonna käest ära, et neid jumalatutes ühingutes ja koolides äärmusliku sotsialismi teooriate järgi kasvatada jumalakartmatuiks ja vihkajaiks. See on uus Süütalaste tapmine, veelgi hirmsam kui esimene.
74. Meie Päästja Jeesus Kristuse armastuse pärast anume hingekarjaseid, et nad kõigi oma käsutuses olevate vahenditega, õpetuste ja katehheesiga, suusõnal ja laialt leviva kirjasõna abil meenutaks kristlikele vanematele nende tõsiseid kohustusi. Seda ei tule teha mitte ainult teoreetiliselt ja üldsõnaliselt, vaid tuletades vanematele praktiliselt ja üksikasjaliselt meelde mitmesuguseid kohustusi, mis puudutavad nende laste religioosset, moraalset ja ühiskondlikku kasvatamist, ja näidates kätte kõige sobivamad meetodid, mis teevad nende kasvatuse tõhusaks, eeldades sealjuures alati nende endi eeskujuliku elu mõju. Paganate apostel ei kõhelnud oma jutlustes laskumast praktilise õpetuse üksikasjadesse, eriti Kirjas efeslastele, kus ta muuhulgas annab nõu: „Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale!“ See viga ei lähtu mitte niivõrd ülemäärasest karmusest kuivõrd kannatamatusest ja võhiklikkusest vahendite suhtes, mis võiksid soovitud tulemusele kõige paremini kaasa aidata, samuti kaasajal kahjuks liigagi tavalisest distsipliini nõrgenemisest perekonnas, mistõttu ei suudeta taltsutada noortes kasvavaid kurje himusid. Seepärast peaksid vanemad ja kõik need, kes neid kasvatustöös asendavad, olema hoolikad, et kasutada õigesti oma autoriteeti, mille neile andis Jumal, kelle asemikud nad tõeliselt on. See autoriteet pole neile antud nende enda hüveks, vaid laste õigeks kasvatamiseks pühas ja pojalikus „Issanda kartuses, mis on tarkuse algus“. Ainuüksi jumalakartusel saab kindlalt püsida kogu austus autoriteedi vastu, milleta ei saa püsida ei kord, rahu ega heaolu, olgu siis perekonnas või ühiskonnas.
2. Kirik kristliku kasvatuse keskkonnana
75. Et seista vastu inimese langenud loomuse nõrkusele, oli Jumal oma headuses ette näinud oma armu küllusliku abi ja loendamatud vahendid, mille Ta on usaldanud Kiriku, Kristuse suure perekonna kätte. Seepärast on Kirik see kasvatuslik keskkond, mis on kõige intiimsemalt ja harmoonilisemalt ühendatud kristliku perekonnaga.
76. See Kiriku kasvatuslik keskkond hõlmab sakramente – jumalikult tõhusaid armuvahendeid nende imelist kasvatuslikku mõju omavate pühade rituaalidega ja kirikute materiaalseid ehitisi, milles liturgia ja kunsti koosmõju on samuti tohutu kasvatusliku väärtusega. See hõlmab peale selle ka suurt hulka erinevaid koole, ühinguid ja institutsioone, mis on rajatud selleks, et kasvatada noori kristlikus vagaduses kirjanduse ja teaduste uurimise läbi, samas ka puhkust ja kehakultuuri unustamata. Selles kasvatustöö ammendamatus viljakuses on Kiriku emalik hoolitsus nii imetlusväärne kui ka ületamatu! Imetlusväärne on ka harmoonia, mida ta oskab hoida kristliku perekonnaga, mistõttu võib täie tõega öelda, et Kirik ja perekond moodustavad koos ühe tervikliku kristliku kasvatuse templi.
3. Kool kasvatuskeskkonnana peab olema kooskõlas kristliku kasvatuse eesmärkidega
Nõudmistele vastavaks ja lubatud kooliks on katoliiklastest lastele ainult katoliiklik kool
77. Kuna uusi põlvkondi tuleb tsiviilühiskonna rikkuseks ja õitsenguks harida kunstides ja teadustes, perekond üksi aga pole selleks ülesandeks piisavalt võimekas, oli selleks ülesandeks vajalik rajada ühiskondlik institutsioon – kool. Kuid pidagem meeles, et see institutsioon võlgnes oma olemasolu perekonna ja Kiriku initsiatiivile ammu enne seda kui koolitamise juurde asus riik. Seega arvestades tema ajaloolist päritolu, on kool olemuselt perekonda ja Kirikut abistav ja täiendav institutsioon. Sellest tuleneb loogiliselt ja paratamatult, et ta ei tohi olla nende kahega vastuolus, vaid peab olema nendega kooskõlas ja täiuslikus moraalses liidus ja moodustama koos perekonna ja Kirikuga üheainsa kristliku kasvatuse pühamu. Vastasel korral on ta määratud oma eesmärgis läbi kukkuma ja saama hoopis hävitamise teguriks.
78. Seda põhimõtet tunnistab isegi ilmik, kes on kuulus oma pedagoogiliste kirjutiste poolest, ehkki neid ei saa nende liberalismi pärast piiramatult kiita. “Kui kool,” kirjutab ta, “ei ole tempel, siis muutub ta loomaurkaks.” Ja veel: “Kui humanistlik, ühiskondlik, kodune ja religioosne kasvatus ei käi käsikäes, siis on inimene õnnetu ja teovõimetu.”
79. Sellest tuleneb, et niinimetatud neutraalne ehk ilmalik kool, kust religioon on välja lülitatud, on vastuolus kasvatuse fundamentaalsete põhimõtetega. Pealegi ei saa selline kool tegelikkuses üldse eksisteerida, sest ta muutub religioonivaenulikuks kooliks. Pole vajadust korrata, mida on selles suhtes öelnud Meie eelkäijad – eriti Pius IX ja Leo XIII – aegadel, mil ilmalikustumine sai avaliku kooli nuhtluseks. Me kordame ja kinnitame nende deklaratsioone, nagu ka pühi kaanoneid, mis keelavad katoliiklastest lastel käia mittekatoliiklikus koolis, olgu siis neutraalses või segakoolis (nimelt neis, mis on nii katoliiklaste kui ka mittekatoliiklaste jaoks), äärmisel juhul võib seda teha ainult vaimuliku ülemkarjase (ordinarius) loal, kindlate koha ja ajaga seotud asjaolude tõttu ning sealjuures erilistest ettevaatusabinõudest kinni pidades. Samuti ei saa katoliiklased tunnustada segakooli (veelgi kahetsusväärsem, kui see on ainus kool ja kõigile kohustuslik), kus katoliiklastest õpilastele antakse eraldi religiooniõpetust, kuid teisi aineid saavad nad mittekatoliiklastest õpetajate käest koos mittekatoliiklastest õpilastega.
80. Paljast faktist, et kool annab religiooniõpetust (mida on sageli äärmiselt vähe), ei piisa, et kool toimiks kooskõlas Kiriku ja kristliku perekonna õigustega ning oleks seda väärt, et seal võiksid käia katoliiklastest lapsed. Selle kooskõla jaoks on vajalik, et kogu õpetus, kogu koolikorraldus ja õpetajad, iga õppeharu programmid ja õpikud oleksid valitsetud kristlikust vaimust Kiriku juhtimise ja emaliku järelvalve all, nii et religioon oleks kogu õpetuse alusmüür ja kroon igas kooliastmes, mitte ainult algkoolis, vaid ka kesk- ja kõrgemas astmes. Kasutades Leo XIII sõnu, “pole vajalik mitte üksnes see, et religiooniõpetust antakse noortele mõnes selleks määratud tunnis, vaid et ka kõiki teisi aineid läbiks kristliku vagaduse meel. Kui see puudub, kui see püha atmosfäär ei tungi õpetajate ja õpilaste südamesse ega soojenda neid, võib igasugusest õpetamisest vähe head loota, tihti on tagajärjeks hoopis märkimisväärne kahju”.
Vaev katoliku kooli heaks on katoliiklaste hädavajalikuks religioosseks kohuseks
81. Ärgu keegi öelgu, et rahva hulgas, kel on erinevad religioossed uskumused, ei ole avaliku õpetamise eest võimalik hoolitseda teisiti kui ainult neutraalsete või segakoolide kaudu. Sellisel juhul on riigi kohus anda Kiriku ja perekonna initsiatiivile tegutsemisvabadus, abistades neid samal ajal, nagu õiglus nõuab – see on tõesti kõige kergem ja mõistlikum meetod. Et seda saab teha perekondade täielikuks rahuloluks, hariduse ja avaliku rahu ja korra heaks, näitab mõnede erinevatesse usutunnistustesse jagunenud rahvaste kogemus, kus koolikorraldust puudutavad seadused austavad perekonna kasvatuslikke õigusi ja katoliiklased võivad vabalt järgida omaenda õpetamissüsteemi koolides, mis on täielikult katoliiklikud. Ka distributiivset õiglust pole silmist lastud, mida tõendab perekondade palvel riigi poolt paljudele koolidele antav rahaline toetus.
82. Teistes mitme usutunnistusega maades on asjad aga teisiti ning raske koorem lasub katoliiklastel, kes oma piiskoppide juhtimisel ja nii sekulaar- kui ka regulaarvaimulike väsimatul abil oma laste suhtes tõsist südametunnistuse kohust täites katoliku koole täielikult omal kulul ülal peavad. Kiitust vääriva suuremeelsuse
ja püsivusega on nad kindlalt otsustanud hoolitseda selle eest, mida nad avalikult oma motoks tunnistavad: “Katoliiklik haridus katoliku koolides kogu katoliku noorsoole.” Kui ka sellist haridust ei toetata avalikest fondidest nagu seda nõuab distributiivne õiglus, siis vähemalt ei saa seda takistada ükski tsiviilvõim, kes on valmis tunnistama perekonna õigusi ja legitiimse vabaduse hädavajalikke nõudmisi.
83. Kuid seal, kus isegi seda elementaarseimat vabadust takistatakse või sellele vastu töötatakse, ei tunne katoliiklased kunagi – ükskõik mis ohvreid nad ka poleks juba toodud –, et nad on teinud küllalt oma koolide toetamiseks ja kaitsmiseks ning õiglaste koolitusseaduste saavutamiseks.
84. Kõik, mida katoliiklased oma laste katoliku koolide edendamiseks ja kaitseks teevad, on tõeliselt religioosne töö ja seepärast Katoliikliku Aktsiooni esmatähtis ülesanne. Sel põhjusel on selle hädavajaliku tööga innukalt hõivatud ühingud erinevates maades eriti kallid Meie isalikule südamele ja väärivad igati kiitust.
85. Olgu see valjult välja öeldud, kõigi poolt õigesti mõistetud ja tunnustatud, et kui ükskõik, mis rahvusest katoliiklased muretsevad oma lastele katoliku koolide kindlustamise pärast, siis pole see sekkumine parteipoliitikasse, vaid tegelemine religioosse tööga, mida nõuab hädavajalikuna nende südametunnistus. Neil pole vähimatki kavatsust eraldada oma lapsi rahvuse kehast ja vaimust, vaid nad tahavad harida neid täiuslikul viisil, mis soodustab kõige enam rahvuse õitsengut. Just nimelt oma katoliku usu põhimõtete pärast on hea katoliiklane tõepoolest samas ka parim kodanik, kes armastab oma kodumaad ja allub lojaalselt igale seaduslikku valitsusvormi seatud tsiviilvõimule.
86. Kiriku ja kristliku perekonnaga kooskõlas töötavas koolis ei satu ilmaliku õpetuse erinevad ained religiooniõpetusega konflikti, mis oleks haridusele suureks kahjuks. Kui ka vahel peetakse õpetamise kasu pärast vajalikuks, et õpilased loeksid väärõpetust esitavaid autoreid, et nende väiteid kummutada, siis tehakse seda pärast vastavat ettevalmistust ning õige õpetuse vastumürgi toel, nii et see pole mitte ainult kahjutu, vaid hoopis aitab noorte kristlikku kasvatamist.
87. Samuti ei kahjusta sellises koolis rahvuskeele ja klassikalise kirjanduse õppimine kunagi moraalseid voorusi. Kristlasest õpetaja on nagu mesilane, kes korjab õitest kõige puhtama, jättes ülejäänu alles, nagu õpetab püha Basilius noortele peetud jutluses klassikalektüürist. Ka ei takista selline hädavajalik ettevaatlikkus, mida muuseas soovitas isegi pagan Quintilianus, mingil moel kristlasest õpetajat vastu võtmast ja kasulikult tarvitamast kõike seda, mis meie ajastu teadustes ja meetodites on tõeliselt head, pidades silmas apostli nõuannet: „Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast“. Seepärast ei hülga ta uut vastu võttes ülepeakaela vana, mida sajandite kogemus on sobivaks ja kasulikuks pidanud. Eriti käib see ladina keele õpetamise kohta, mis meie päevil üha rohkem käibelt kaob õigustamatu loobumise tõttu nendest vanadest meetoditest, mida nii edukalt kasutas mõistlik humanism, mis kirikukoolides jõudis oma arengu tippu. Need mineviku õilsad traditsioonid nõuavad, et katoliku kooli hoolde usaldatud lapsed saaksid kirjanduses ja teadustes täieliku aja nõuetele vastava hariduse. Samas nõuavad nad ka seda, et neile jagatud õpetus oleks sügav ja põhjalik, seda eriti tervemõistuslikus filosoofia puhul ja väldiks nende pealiskaudsust ja segast väljendusviisi, „kes võib-olla oleksid leidnud hädavajaliku, kui nad poleks otsinud kõrvalist“. Seoses sellega peaksid kristlastest õpetajad meeles pidama, mida Leo XIII kokkuvõtvalt ütles: „Suuremat rõhku tuleb panna sobivate ja kindlate kasvatusmeetodite kasutamisele, ja mis on veelgi tähtsam, viia täielikku vastavusse katoliku usuga see, mida õpetatakse kirjanduses ja teadustes, eelkõige aga filosoofias, millest sõltub suures osas teiste teadusharude õige suunitlus.“
Tõeliselt kristlikud õpetajad on kõike kiitust väärt
88. Täiuslikud koolid ei ole mitte niivõrd heade meetodite kuivõrd heade õpetajate töö vili – õpetajate, kes on põhjalikult ette valmistatud ja juhendust saanud aines, mida nad peavad õpetama ja kel on nende tähtsa ameti jaoks vajalikud intellektuaalsed ja moraalsed omadused. Kuna nad armastavad Jeesus Kristust ja Tema Kirikut, tunnevad nad Jumalast pärinevat puhast ja püha armastust nende hoolde usaldatud noorte vastu, kes on Kiriku meelislapsed ja seetõttu on neile siirast südamest kallis perekonna ja kodumaa tõeline hüve. Meie süda ja hing täituvad tõesti lohutuse ja tänulikkusega jumaliku Headuse vastu, kui Me näeme orduinimestest õpetajate kõrval nii suurt hulka suurepäraseid ilmikõpetajaid, kes suurema vaimse kasu pärast on sageli ühinenud spetsiaalsetesse gruppidesse ja ühingutesse, mis on väärt kiitust ja julgustust kui Katoliikliku Aktsiooni kõige suurepärasemad ja võimsamad abilised. Kõik need töötavad isetult, innu ja püsivusega noorte juhtimise ja kujundamise heaks, mida püha Gregorius Nazianzist nimetab „kunstide kunstiks ja teaduste teaduseks“. Kuid siiski võib nende kohta öelda jumaliku Õpetaja sõnadega: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe“.Palugem siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks rohkem selliseid töölisi kristliku kasvatuse põllule ja olgu nende kasvatamine üks hingekarjaste ja religioossete ordude ülemate peamistest muredest.
4. Ühiskondliku avalikkuse kujundamisele kristliku kasvatuse seisukohast peab kaasajal kuuluma eriline tähelepanu
89. Mitte vähem hädavajalik on nooruki kasvatamisel juhtimine ja järelevalve – sest “tema hing, mis on pehme nagu vaha, paindub pahe järgi,” sõltuvalt keskkonnast, milles ta viibib. Temas tuleb seega eemale juhtida võimalused kurjaks ja hoolitseda võimaluste eest heaks nii tema meelelahutustes kui ka ühiskondlikus läbikäimises, sest „halb seltskond rikub head kombed“.
90. Meie päevil peab valvsus olema kaugemale ja sügavamale ulatavam kui kunagi varem, kuna moraalse ja religioosse laostumise oht on kogenematute noorte jaoks kasvanud. Need ohud seisnevad peamiselt jumalakartmatutes ja ebamoraalsetes raamatutes, mida sageli saatanlikul viisil levitatakse madalate hindadega; kinos, mis mitmekordistab igasuguseid vaatepilte, ja nüüd ka raadios, mis kergendab igasugust kommunikatsiooni. Neid kõige võimsamaid teabevahendeid, millest võib noorte õpetamisel ja kasvatamisel suur kasu olla, kui neid juhitakse lähtudes mõistlikest põhimõtetest, kasutatakse aga liiga sageli õhutamaks kurje himusid ja teenimaks kasuahnust. Püha Augustinus mõistis hukka kire tsirkuseetenduste järele, mis tema ajal haaras enda valdusse isegi mõned kristlased, ja ta jutustab dramaatiliselt meeletust kiindumusest, mida nende vastu tundis, õnneks ainult möödaminevalt, tema jünger ja sõber Alypius. Kui sageli peavad tänapäeval vanemad ja õpetajad kurtma noorte rikutust, mis on tulnud kaasaegse teatri ja halbade raamatute läbi!
91. Seepärast on kiitust ja julgustust väärt need haridusühingud, mille eesmärk on vanematele ja kasvatajatele sobivate raamatute ja ajakirjade kaudu näidata moraali ja religiooni ähvardavaid ohte, mida raamatutes ja teatrietendustel sageli kavalalt maskeeritakse. Siiralt kristlikus hooles noorte hingede eest püüavad nad levitada head kirjandust ja edendada näidendeid, mis on tõeliselt harivad, luua suurte ohvrite hinnaga näitemänge ja filme, mille läbi voorusel pole midagi kaotada, vaid palju võita.
92. See vajalik järelvalve ei nõua, et noored kõrvaldataks ühiskonnast, kus nad peavad elama ja oma hinge päästma, kuid rohkem kui kunagi varem tuleb neid kui kristlasi täna ette hoiatada ja relvastada maailma ahvatluste ja eksituste vastu, mis – nagu meid hoiatab Pühakiri – on lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus. Olgu nad sellised, nagu Tertullianus kirjutas esimestest kristlastest ja millised peaksid olema kõikide aegade kristlased – “osasaajad maailma varandustest, mitte aga tema vigadest”.
IV OSA. KRISTLIKU KASVATUSE EESMÄRK JA ERIPÄRA
93. See Tertullianuse ütlus viib meid küsimuse juurde, mida Me tahame käsitleda viimasena, kuid mis on suurima tähtsusega – see on kristliku kasvatuse tõeline olemus, mis tuleneb tema eriomasest eesmärgist. Selle vaatlemine laseb meil näha selgemalt, otsekui keskpäevavalguses, Kiriku väljapaistvat kasvatusülesannet.
1. Kristliku kasvatuse eesmärgiks on täiuslik kristlane
94. Kristliku kasvatuse eriomane ja otsene eesmärk on koostöö jumaliku armuga tõeliste ja täiuslike kristlaste kujundamisel, see tähendab Kristuse enda kujundamisel ristimise läbi uuesti sündinud inimestes, vastavalt apostli tunderõhulisele väljendusele: „Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!“ Sest tõeline kristlane peab elama üleloomulikku elu Kristuses: „Kristus, teie elu“ ja näitama seda oma kõikide tegudega, „et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus“.
95. Just sel põhjusel hõlmab kristlik kasvatus kogu inimese elu – füüsilise ja vaimse, intellektuaalse ja moraalse, isikliku, perekondliku ja ühiskondliku elu, ja mitte seda mingil viisil alla surudes, vaid seda ülendades, korrastades ja täiustades vastavalt Kristuse eeskujule ja õpetusele.
2. Täiuslik kristlane on täiuslikult väljakujundatud iseloomuga üleloomulik inimene
96. Tõeline kristlane kristliku kasvatuse viljana on seega üleloomulik inimene, kes mõtleb, otsustab ja tegutseb pidevalt ja järjekindlalt kooskõlas terve mõistusega, mida valgustab Kristuse õpetuse ja eeskuju üleloomulik valgus. Teisisõnu, kasutades kaasajal kasutatavat käibeväljendit, on ta tõeline ja täiuslikult väljakujundatud iseloomuinimene. Sest mitte igasugune subjektiivsetele põhimõtetele rajatud püsivus ja järjekindlus käitumises ei kujunda õiget iseloomu, vaid ainult püsivus õigluse igaveste põhimõtete järgimises,
nagu seda tunnustas isegi paganast poeet, kui ta kiitis “õiglast ja sihikindlat inimest” ja tema kahte lahutamatut omadust. Teisalt aga ei saa olla täiuslikku õiglust muidu kui ainult andes Jumalale, mis on Jumala oma, nagu seda teeb tõeline kristlane.
97. Siinkirjeldatud kristliku kasvatuse tegevusväli ja eesmärk näib ilmalikult meelestatud inimesele tegelikkusekauge abstraktsioonina või pigem miskina, mida ei saa saavutada loomulike omaduste allasurumiseta või nende arengut takistamata, maise elu tegemistest loobumiseta. Seetõttu tundub see talle kahjulikuna ühiskondlikule elule ja maisele heaolule ning vastandlikuna kirjanduse, kunstide ja teaduste progressile ja kõigile teistele tsivilisatsiooni elementidele. Sellistele teadmatusest ja eelarvamustest tekkinud etteheidetele, mida muiste tegid isegi haritud paganad ning mida sagedamini ja suurema rõhuga korratakse tänapäeval, on Tertullianus vastanud järgnevalt: „Me ei ole eluvõõrad. Me ei unusta olla tänulikud Jumalale, meie Issandale ja Loojale. Me ei põlga ära ühtegi Tema töö vilja, me hoidume vaid nende mõõdutundetust ja kurjast kasutamisest. Me elame selles maailmas koos teiega, me ei väldi teie avalikke väljakuid ja turuplatse, teie saunu, teie poode, teie töökodasid, teie talle, teie laatu ja teisi kauplemispaiku. Me sõidame koos teiega laevades ja teenime teie armeedes, me harime koos teiega põldu ja teeme äri, just nagu vahetame teiega oskusi ja anname oma töö teie käsutusse. Kuidas me saame näida kasutud teile, kellega me koos elame ja kelle hulgast me pärineme, seda ma ei tea.“
98. Tõeline kristlane ei ütle lahti selle elu toimetustest, ta ei jäta kängu oma loomulikke võimeid, vaid vastupidi, ta arendab ja täiustab neid, viies nad kooskõlla üleloomulikuga, õilistades nii loomulikku elu ja tagab sellele uue jõu mitte ainult vaimses ja igavikulises, vaid ka materiaalses ja ajalikus korras.
99. Seda tõsiasja tõestab kogu kristluse ja tema institutsioonide ajalugu, mis kuni tänapäevani välja pole midagi muud kui tõelise tsivilisatsiooni ja progressi ajalugu. Seda näitavad veelgi erilisemalt kõik pühakud, kelle viljakaks emaks on Kirik ja ainult Kirik. Pühakud on viinud kristliku kasvatuse ideaali täiuseni, nad on õilistanud ja rikastanud inimühiskonda igasuguste hüvedega. Tõesti, pühakud on olnud, on praegu ja saavad alati olema ühiskonna suurimad heategijad nagu ka kõige täiuslikumad eeskujud inimestele kõigist klassidest ja elukutsetest, kõigist seisustest ja elutingimustest – alates lihtsast ja harimatust talupojast kuni teadlase ja haritlaseni, tagasihoidlikust käsitöölisest kuni armee ülemjuhatajani, perekonnaisast kuni rahvaid valitseva kuningani, lihtsatest tüdrukutest ja koduperenaistest kuni kuningannade ja keisrinnadeni. Ja mida öelda selle tohutu töö kohta, mida on teinud ka inimeste ajalikuks heaoluks evangeeliumi misjonärid, kes koos usuvalgusega on toonud ja toovad barbaarsete inimesteni ka tsivilisatsiooni hüved? Mida öelda lugematute sotsiaalsete ja heategevuslike institutsioonide rajajate kohta, lõputu arvu pühaku-kuulsusega kasvatajate kohta, kes on oma elutöö jäädvustanud ja paljundanud kristliku kasvatuse viljarikastes institutsioonides, mis on abiks perekondadele ja hindamatuks kasuks rahvastele?
3. Kristliku kasvatuse allikaks ja eeskujuks on Kristus
100. Sellised on kristliku kasvatuse viljad. Nende hind ja väärtus on ammutatud üleloomulikest voorustest ja elust Kristuses, mida inimeses kujundab ja arendab kristlik kasvatus. Selle elu ja vooruse allikas ning jagaja on Kristus, meie Issand ja Õpetaja, kes on samal ajal universaalne, kõigile seisustele ja eluoludele sobiv eeskuju. Erilisel viisil tahtis Ta aga olla eeskujuks noortele oma varjatud, töökas ja kuulekas elus, mida ehivad Jumala ja inimeste silmis kõik isiklikus elus, perekonnas ja ühiskonnas vajalikud voorused.
4. Kõikide Kristuse pedagoogiliste aarete pärija on Kirik
101. Terve see hindamatu kasvatusaarete kogu, mida Me oleme vaid põgusalt puudutanud, on nii tõeliselt Kiriku omand, et moodustab tema olemuse. Kirik on ju Kristuse müstiline Ihu, Tema immakulaatne Mõrsja ja seega ka kõige imetlusväärsem ema ning täiuslik õpetaja. See mõte inspireeris püha Augustinust, suurt geeniust, kelle õndsa surma tuhande viiesajandat aastapäeva me varsti tähistame ja kes hüüdis, rõhutades õrna armastust sellise aurikka ema vastu: “Oo katoliku Kirik, kristlaste tõeline Ema! Sa mitte ainult ei õpeta meile, kui puhtalt ja karskelt me peame teenima Jumalat, keda omada tähendab õndsaimat elu, vaid sa kannad oma südames ka armastust ligimese vastu, nii et me leiame sinu juures kõik ülimalt tõhusad ravimid nende arvukate hädade vastu, mille all oma pattude tõttu kannatavad hinged. Sa oled lapsesarnane lapse kujundamisel, jõuline noore mehega, tasane eakaga, koheldes igaüht nii tema keha kui ka hinge ealiste vajaduste järgi. Sa allutad lapse vanematele nii-öelda vabaks teenimistööks ja sead vanemad lapse üle armastuse autoriteediga. Venna vennaga seod sa religioonisideme abil, mis on tugevam ja tihedam kui vereside. … Meenutades kõigi ühiseid esivanemaid, ühendad sa kodaniku kodanikuga ja rahva rahvaga, jah – kõik inimesed mitte ainult kaaslaste liitu, vaid vennaliitu. Sa õpetad kuningaid rahva eest hoolitsema ja käsid rahval alluda kuningatele. Sa õpetad väsimatult, kellele võlgnetakse austust, kellele armastust, kellele lugupidamist, kellele kartust, kellele lohutust, kellele noomitust, kellele julgustust, kellele korralekutsumist, kellele hukkamõistu ja kellele karistust, näidates meile, et ehkki küll kõigile ei võlgneta samu asju, siis armastust võlgnetakse kõigile ja ülekohut mitte kellelegi.”
102. Tõstkem siis, auväärsed vennad, oma käed ja südamed paludes taeva poole, oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole, jumaliku Kuninga poole, kes annab valitsejatele seadusi, et Ta oma kõigeväelise võimu abil teeks nii, et kristliku kasvatuse suurepäraseid vilju korjataks üha rohkem terves maailmas inimeste ja rahvaste kestvaks hüvanguks.
Nende taevalike armude kinnitusena anname isaliku armastusega teile, auväärt vennad, teie vaimulikkonnale ja teie rahvale Meie apostelliku õnnistuse.
Kirja pandud Roomas, püha Peetruse katedraalis detsembrikuu kolmekümne esimesel päeval 1929, Meie Pontifikaadi kaheksandal aastal.