Evangelium vitae

PAAVST JOHANNES PAULUS II

APOSTELLIK RINGKIRI

EVANGELIUM VITAE

ELU EVANGEELIUM

INIMELU VÄÄRTUSEST JA PUUTUMATUSEST

25.03.1995

Piiskoppidele, preestritele ja diakonitele,
orduinimestele, ilmikkristlastele
ja kõigile hea tahtega inimestele

SISSEJUHATUS

1. Elu Evangeelium on Jeesuse sõnumi keskmes. Kirik võtab selle iga päev vastu armastusega ning seda tuleb „hea sõnumina“ anda kartmatu truudusega edasi kõigi ajastute ja kultuuride inimestele.

Inimese lunastamise koidikul kuulutatakse ühe lapse sündimist kui suurt rõõmu: „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“ (Lk 2:10-11). Selle “suure rõõmu” läte on Päästja sündimine, kuid jõulusündmus avab ka iga inimese sündimise täie tähenduse ning Messia sündi saatvast rõõmust saab seega ükskõik millise lapse maailma sündimise rõõmu alus ja täitumine (vt Jh 16:21).

Oma lunastusmissiooni tuuma esitades ütleb Jeesus: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10). Õigupoolest viitab Ta sellele uuele ja igavesele elule, milleks on osadus Isaga ja millesse on pühitseva Vaimu väel Pojas teenimatult kutsutud iga inimene. Just selles „elus“ jõuavad inimelu kõik küljed ja järgud oma täie tähenduseni.

Inimese võrreldamatu väärtus

2. Inimene on kutsutud elu täiusesse, mis ületab kaugelt tema maise olemise mõõtmed, sest see seisneb osavõtmises Jumala enda elust.

Selle üleloomuliku kutsumuse ülevus näitab, kui suure ja hindamatu väärtusega on inimelu ka tema ajalik-maises järgus. Elamine ajas on tegelikult inimolemise ühtse ja tervikliku protsessi alustingimus, algstaadium ja lahutamatu osa. See on protsess, mida ootamatult ja väljateenimatult valgustab jumaliku elu tõotus ja uuendab selle elu and, mis jõuab igavikus täiuseni (vt 1 Jh 3:1-2). Samas tõstab just see üleloomulik kutse esile iga inimese maise elu suhtelisuse. Elu maa peal pole siiski „viimne“, vaid „eelviimane“ reaalsus, kuid isegi sellisena on see ikkagi püha ja meie hoolde usaldatud, et me hoiaksime seda vastutustundega ning viiksime selle täiuseni armastuses ning iseenda andmises Jumalale ja ligimestele.

Kirik teab, et elu Evangeelium, mille ta on saanud oma Issandalt,[1] kajab sügavalt ja veenvalt vastu iga inimese südames, olgu ta usklik või mitte, kuna see täidab imetlusväärselt kõik südame ootused ja ületab need lõpmatult. Isegi raskuste ja kahtluste keskel saab iga inimene, kes on siiralt avatud tõele ja headusele, mõistuse valgusel ja armu salajasel toimel tema südamesse kirjutatud loomuseaduses (vt Rm 2:14-15) ära tunda inimelu pühaduse selle algusest kuni lõpuni ning kinnitada iga inimese õigust, et seda tema esmast hüve austataks ülimal määral. Just selle õiguse tunnustamisele tugineb iga inimkooslus ja poliitiline kogukond.

Kristusesse uskujad peavad seda õigust erilisel viisil kaitsma ja edendama, olles teadlikud imelisest tõest, mille tõstis uuesti esile Vatikani II Kirikukogu: „Jumala Poeg on oma lihakssaamise läbi mingil moel ühendanud end iga inimesega“.[2] See päästesündmus ei ilmuta inimkonnale mitte ainult Jumala piiritut armastust, kes „nõnda on maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud“ (Jh 3:16), vaid ka iga inimese võrreldamatut väärtust.

Vaadeldes Lunastuse ülevat müsteeriumi, tunnetab Kirik üha uue aukartusega[3] selle väärtust ning mõistab end kutsutud olevat kuulutama kõigi aegade inimestele seda Evangeeliumi kui vääramatu lootuse allikat ja iga ajaloojärgu tõelist rõõmu. Evangeelium Jumala armastusest inimese vastu, Evangeelium inimese väärikusest ja elu Evangeelium on üks jagamatu Evangeelium.

Seetõttu on inimene ise, elav inimene, Kiriku tähtsaim ja põhiline tee.[4]

Uued ohud inimelule

3. Just Jumala Sõna lihakssaamise müsteeriumi pärast (vt Jh 1:14) on iga inimene usaldatud Kiriku emaliku hoole alla. Seepärast on iga ohtu inimese väärikusele ja elule tingimata tunda otse Kiriku südames, sest see ei saa jätta mõjutamata Kiriku usu keset – usku Jumala Poja lunastavasse lihakssaamisse – ning puudutab tema missiooni kuulutada elu Evangeeliumi terves maailmas ja kogu loodule (vt Mk 16:15).

Täna on seda vaja eriti tungivalt kuulutada, sest ohud inimeste ja rahvaste elule on erakordselt kasvanud ja muutunud ähvardavamaks, eriti seal, kus elu on väeti ja kohase kaitseta. Lisaks vanadele nuhtlustele nagu vaesus, nälg, endeemilised haigused, vägivald ja sõda, on ärevust tekitavalt laias ulatuses välja kujunemas uued ohud.

Vatikani II Kirikukogu mõistis oma seisukohavõtus, mis on sama oluline ka täna, jõuliselt hukka paljud kuriteod ja rünnakud inimelu vastu. Kolmkümmend aastat hiljem kordan ma kirikukogu sõnu kasutades sama jõuliselt kogu Kiriku nimel seda hukkamõistmist, olles kindel, et väljendan sellega iga õige südametunnistuse tõelist äratundmist: „Mis tahes vastandumine elule endale nagu mõrv, genotsiid, abort, eutanaasia või tahtlik enesehävitus; mis tahes inimisiku puutumatuse rikkumine nagu sandistamine, kehaline või vaimne piinamine, katsed sundida tahet ennast; mis tahes inimväärikuse solvamine nagu ebainimlikud elutingimused, meelevaldne vangistus, küüditamine, orjus, prostitutsioon, naiste ja laste müümine; või häbiväärsed töötingimused, mille puhul inimesi koheldakse ainult kasusaamise vahenditena, mitte kui vabasid ja vastutusvõimelisi isikuid – kõik need ja neile sarnanevad asjad on tõesti häbiteod. Need mürgitavad ühiskonda ning teevad rohkem kahju neile, kes nii käituvad, kui neile, kes ülekohut kannatavad. Veelgi enam: need on ülimalt vastuolus Looja auga.“[5]

4. Kahjuks ei ole see häiriv asjade seis muutunud, vaid hoopis laieneb: koos teaduse ja tehnoloogia progressi avatud uute võimalustega tekivad inimese väärikuse ründamise uued vormid. Samas kujuneb välja ja võtab võimust uus kultuuriõhustik, mis annab eluvastastele kuritegudele uue ja, kui see on võimalik, veelgi pahaendelisema iseloomu, tekitades sügava lisamure: ühiskonnas levivad laialdaselt hoiakud, mis õigustavad eluvastaseid kuritegusid üksikisikute õigusega vabadusele, ning sellest lähtuvalt ei nõuta mitte ainult selliste kuritegude eest ettenähtud karistusest loobumist, vaid ka riigipoolset heakskiitu, et seda kõike võib teha täies vabaduses ja isegi tervishoiusüsteemi toetusel.

Kõik see põhjustab elu ja inimsuhete käsitluses sügava muutuse. Tõsiasi, et paljude maade seadusandlus on võib-olla isegi põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates määranud, et teatud eluvastaseid tegevusi ei karistata, ning need on lausa täiesti legaalseks muudetud, on niihästi sügava moraalse allakäigu häiriv sümptom kui ka selle oluline põhjus. Kunagi üksmeelselt kuritegelikuks peetud ja ühise moraalitaju järgi tagasi lükatud valikuid on hakatud järk-järgult ühiskondlikult aktsepteerima. Isegi mõned tervishoiuvaldkonnad, mis on ometi kutsutud inimelu kaitsmisele ja selle eest hoolitsemisele, on üha rohkem nende isikuvastaste tegude teenistuses. Sel moel moonutatakse ja astutakse vastu meditsiinieriala sisimale olemusele ning alandatakse selle praktiseerijate väärikust. Sellises kultuurilises ja seadusandlikus olukorras pakutakse paljude maailma rahvaste ees seisvatele tõsistele demograafilistele, sotsiaalsetele ja perekonnaprobleemidele, mis nõuavad riiklike ja rahvusvaheliste organite vastutustundlikku ja tegusat tähelepanu, ekslikke ja petlikke lahendusi, mis astuvad vastu tõele ning inimeste ja rahvaste hüvele.

Selle lõpptulemus on traagiline: äärmiselt raske ja häiriv on juba tõsiasi, et nii palju inimelusid hävitatakse enne sündi ja elu lõppjärgus, aga vähem raske ja häiriv pole ka tõsiasi, et selliste laialt levinud tingimuste mõjul ähmastunud südametunnistusel on inimelu põhiväärtusi puudutavates küsimustes üha raskem teha vahet heal ja kurjal.

Osaduses kõigi maailma piiskoppidega

5. Roomas 1991. aasta 4.-7. aprillil toimunud kardinalide erakorraline konsistoorium oli pühendatud tänapäeval inimelu ähvardavate ohtude küsimusele. Arutanud põhjalikult ja üksikasjalikult seda probleemi ning sellest tulenevaid väljakutseid kogu inimkonnale ja eriliselt kristlaskonnale, palusid kardinalid üksmeelselt mul Peetruse ametijärglase autoriteediga uuesti kinnitada inimelu väärtust ja puutumatut loomust praeguste tingimuste ja elu ähvardavate rünnakute taustal.

Vastuseks sellele palvele kirjutasin ma 1991. aasta nelipühil isikliku kirja kõigile minu piiskoppidest vendadele ning palusin neid piiskopliku kollegiaalsuse vaimus teha minuga erilise dokumendi koostamisel koostööd.[6] Ma olen südamest tänulik kõigile neile piiskoppidele, kes vastasid ning saatsid mulle väärtuslikke fakte, soovitusi ja ettepanekuid. Sellega andsid nad tunnistust oma üksmeelsest soovist osaleda selles õpetuslikus ja pastoraalses missioonis, mis Kirikul elu Evangeeliumi suhtes on.

Samas kirjas, mis sai kirjutatud veidi aega pärast entsüklika Rerum Novarum sajanda aastapäeva tähistamist, juhtisin ma kõigi tähelepanu silmatorkavale sarnasusele: „Kui sajand tagasi rõhuti töötavate klasside põhiõigusi ja Kirik hakkas neid julgelt kaitsma, kuulutades töölise kui isiku pühimaid õigusi, siis nüüd, kui rõhutakse teise inimrühma põhiõigust elule, peab Kirik oma kohuseks astuda sama julgusega välja nende eest, kes ei saa enda eest seista. Kiriku osaks jääb alati evangeelne karje, et kaitsta maailma vaeseid, neid, keda ähvardatakse ja põlatakse ning kelle inimõigusi rikutakse.“[7]

Tänapäeva maailmas on palju nõrku ja kaitsetuid inimesi, sealhulgas eriti sündimata lapsi, kelle põhiõigust elule jalge alla tallatakse. Kui 19. sajandi lõpus ei saanud Kirik vaikida oma aja ebaõiglusest, siis seda vähem võib ta vaikida täna, mil mineviku kahjuks veel ületamata ühiskondlik ebaõiglus põimub maailma paljudes piirkondades ebaõigluse ja rõhumise veelgi kohutavamate vormidega, isegi kui neid uue maailmakorra vaatenurgast esitatakse kui osa progressist.

Seepärast on käesolev entsüklika, maailma kõigi maade piiskoppide kolleegiumi koostöö vili, mõeldud täpse ja jõulise taaskinnitusena inimelu väärtusest ja puutumatusest ning samas tungiva üleskutsena kõigile inimestele Jumala nimel: austage, kaitske, armastage ja teenige elu, iga inimelu! Ainult nii leiate te õigluse, arengu, tõelise vabaduse, rahu ja õnne!

Jõudku need sõnad Kiriku kõigi poegade ja tütardeni! Jõudku nad kõigi hea tahtega inimesteni, kes muretsevad iga inimese ning kogu ühiskonna saatuse pärast!

6. Sügavas osaduses kõigi minu vendade ja õdedega usus ning innustatuna tõelisest sõprusest kõigi vastu, tahan ma veelkord mõtiskleda ja kuulutada elu Evangeeliumi, südametunnistust valgustava tõe sära, pimestatud pilku parandavat selget valgust ning ustavuse ja kindlaksjäämise ammendamatut allikat, kui tuleb astuda vastu üha uutele väljakutsetele meie teel.

Kandes meeles perekonna aasta võimsat kogemust ja omamoodi täiendades kirja, mille ma kirjutasin „igale konkreetsele perekonnale igas maailma paigas“,[8] vaatan ma uuendatud kindlustundega iga kodu peale ning palvetan, et üldine tahe toetada perekonda ilmneks uuesti ja tugevneks igal tasandil, nii et ka tänapäeval, nii paljude raskuste ja tõsiste ohtude keskel jääks perekond vastavalt Jumala plaanile ikka ja alati „elu pühamuks“.[9]

Ma kutsun Kiriku liikmeid, kes on elu rahvas ja rahvas elu jaoks, tungivalt üles andma maailmale uusi lootuse märke ning tegema tööd selle tagamiseks, et suureneksid õiglus ja ühtekuuluvus ning leiaks kinnituse uus inimelu kultuur, et ehitada üles tõelist tõe ja armastuse tsivilisatsiooni.
 

I PEATÜKK – SINU VENNA VERE HÄÄL KISENDAB MAA PEALT MINU POOLE

 

TÄNAPÄEVAL INIMELU ÄHVARDAVAD OHUD

„Kain tungis oma venna Aabeli kallale ja tappis tema“ (1 Ms 4:8) – eluvastase vägivalla juured

7. „Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see jääks… Jumal ju lõi inimese surematuks, tehes ta sarnaseks omaenese olemusega. Aga kuradi kadeduse läbi tuli maailma surm, ja seda kogevad need, kes kuuluvad temale“ (Trk 1:13-14; 2:23-24).

Elu Evangeeliumile, mida kuulutati alguses, kui inimene loodi Jumala näo järgi küllase ja täiusliku elu elamiseks (vt 1Ms 2:7; Trk 9:2-3), astub vastu piinarikas surmakogemus, mis tuleb maailma ja heidab oma mõttetuse varju kogu inimeksistentsile. Surm tuli maailma kuradi kadeduse (vt 1 Ms 3:1, 4-5) ja meie esmavanemate patu (vt 1 Ms 2:17, 3:17-19) tagajärjena. Ning surm sisenes vägivaldselt, kui Kain tappis oma venna Abeli: „Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Abeli kallale ja tappis tema“ (1 Ms 4:8).

Esimest mõrva kirjeldab erakordse väljenduslikkusega Esimese Moosese raamatu universaalset tähendust omav lehekülg, mida kirjutatakse inimajaloo annaalides iga päev üha uuesti halastamatu ja rõhuva sagedusega.

Lugegem üheskoos uuesti seda piiblikirjeldust, millest meil on vaatamata selle arhailisele struktuurile ja ülimale lihtsusele ometi palju õppida.

„Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!“ Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?“ Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?“ Ja Tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!“ Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda! Vaata, Sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.“ Ja Issand ütles temale: „Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!“ Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks. Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit“ (1 Ms 4:2-16).

8. Kain „vihastus väga“ ja „lõi pilgu maha“, kuna „Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale“ (1 Ms 4:4-5). Piiblitekstist ei selgu, miks Jumal eelistas Aabeli ohvrit Kaini omale. Tekst näitab aga selgesti, et kuigi Jumal eelistas Aabeli andi, ei katkesta Ta Kainiga dialoogi. Ta manitseb teda ja tuletab talle meelde tema vabadust kurja ees: inimene ei ole mingilgi moel määratud kurjuseks. Jah, teda nagu Aadamatki kiusab patu kuritahtlik jõud, mis kiskjana luurab tema südame ukse ees ja on valmis saagi peale sööstma. Aga Kain jääb patu ees vabaks. Ta võib selle ületada ja peab seda tegema: „Patt himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ (1 Ms 4:7).

Issanda hoiatus jääb alla kadedusele ja vihale ning nõnda ründab Kain omaenda venda ja tapab ta. Nagu me loeme Katoliku Kiriku Katekismusest: „Kirjelduses selle kohta, kuidas Aabeli tappis tema vend Kain, tuleb Pühakirjast välja, et inimeses on pärispatu tulemusel olemas viha ja kadedus inimajaloo algusest saadik. Inimesest on saanud oma kaasinimese vaenlane“.[10]

Vend tapab venna. Esimese vennatapu kombel rikub iga mõrv inimperet üheks koondavat “vaimset” sugulust,[11] milles kõik saavad osa ühest ja samast põhihüvest, võrdsest isikuväärikusest. Sageli rikutakse ka „liha ja vere“ sugulust, näiteks kui elu ähvardavad ohud siginevad vanemate ja laste vahelistesse suhetesse, nagu see juhtub abordi puhul, või siis, kui laiemas pere- või sugulaste ringis õhutatakse eutanaasiat või viiakse see ellu.

Iga ligimesevastane vägivallategu saab alguse järeleandmisest kurja „loogikale“ – kurja, kes on „mõrtsukas algusest peale“ (Jh 8:44). Nagu apostel Johannes meile meelde tuletab: „See ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna“ (1 Jh 3:11-12). Nõnda on Kaini vennatapp päris ajaloo koidikul kurb tunnistus selle kohta, kuidas kuri levib hämmastava kiirusega: inimese mäss Jumala vastu maises paradiisis jätkub inimese surmavõitlusega inimese vastu.

Pärast kuritegu sekkub Jumal, et tapetu eest kätte maksta. Jumala palge ees, kes küsib Aabeli saatuse kohta, ei kahetse Kain ega palu andestust, vaid põikleb kõrgilt küsimusest kõrvale: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1 Ms 4:9). „Ei mina tea“ – Kain püüab varjata oma kuritegu valega. Nõnda on tehtud ja tehakse üha, kui igat laadi ideoloogiad püüavad õigustada ja maskeerida kõige metsikumaid inimsusevastaseid kuritegusid. „Kas ma olen oma venna hoidja?“ – Kain ei soovi mõelda oma vennast ja keeldub võtmast vastutust, mis igal inimesel teiste ees on. See tuletab paratamatult meelde tänapäeva suundumust, kus inimesed keelduvad tunnistamast, et nad vastutavad oma vendade ja õdede eest. Seda hoiakut iseloomustavad ühtekuuluvustunde puudumine ühiskonna nõrgimate liikmete – vanade, nõrkade, immigrantide, laste – suhtes ning hoolimatus, mida kohtab tihti maailma rahvaste vahelistes suhetes isegi siis, kui tegu on põhiväärtustega nagu ellujäämine, vabadus ja rahu.

9. Aga Jumal ei saa jätta kuritegu karistamata: mõrvatu veri nõuab maa pealt, millel teda valati, et Jumal seaks jalule õigluse (vt 1 Ms 37:26; Js 26:21; Hs 24:7-8). Sellest tekstist on Kirik võtnud nimetuse „pattudele, mis kisendavad Jumala poole õigluse järele“ ja esimeseks nende hulgas on tahtlik tapmine.[12] Juudi rahva nagu paljude vana-aja rahvaste jaoks oli veri elu kandja. Tõepoolest, „veri on elu“ (Ms 12:23) ning elu, eriti inimese oma, kuulub ainult Jumalale. Seega, kes iganes ründab inimelu, ründab mingil viisil Jumalat ennast.

Kaini neab nii Jumal kui maa, mis ei anna enam talle saaki (vt 1 Ms 4:11-12). Teda karistatakse: ta peab elama kõnnumaal ja kõrbes. Tappev vägivald on muutnud täielikult inimese keskkonna. Maa muutub „Eedeni aiast“ (1 Ms 2:15) – külluse, inimeste harmooniliste suhete ja Jumala sõpruse paigast – „Noodimaaks“ – puuduse, üksilduse ja Jumalast lahusoleku paigaks. Kainist saab „maa peal hulkur ja põgenik“ (1 Ms 4:14): ebakindlus ja rahutus jäävad teda igaveseks saatma.

Ja ometi Jumal, kes on halastaja ka siis, kui Ta karistab, „pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks“ (1 Ms 4:15). Seega andis ta Kainile tunnusmärgi, et mitte jätta teda teiste vihkamise meelevalda, vaid hoida ja kaitsta teda nende eest, kes tahtsid teda tappa, isegi siis, kui seda tehti soovist maksta kätte Aabeli surma eest. Isegi mõrvar ei kaota isikuväärikust ning Jumal ise tõotab olla selle tagaja. Just siin tuleb imetlusväärselt esile Jumala halastava õigluse paradoksaalne müsteerium. Nagu kirjutab püha Ambrosius: „Kui vennatapp oli teoks saanud, see tähendab suurim kuritegu, siis niipea kui ilmus patt, pidi otsekohe hakkama toimima jumaliku halastuse seadus. Kui süüdlast karistataks otsekohe, siis ei oleks inimesed karistamisel mingilgi määral kannatlikud ega mõõdukad, vaid mõistaks süüdlase otsejoones hukatusse. … Jumal saatis Kaini oma palge eest minema ja, vanemate poolt hüljatuna, määras ta elama eraldatult pagenduses, kuna ta oli langenud inimlikust hellusest metselajate kalkusse. Jumal, kes eelistas patustaja surma asemel tema parandamist, ei soovinud karistada inimese tapmist veel ühe inimese tapmisega.“[13]

„Mis sa oled teinud?“ (1 Ms 4:10) – elu väärtuse ähmastumine

10. Issand ütles Kainile: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ (1 Ms 4:10). Inimeste valatud vere hääl kisendab üha edasi, põlvest põlve, aina uuel ja erineval moel.

Issanda küsimus „Mis sa oled teinud?“, mille eest Kain ei saa kõrvale põigelda, on suunatud ka tänapäeva inimestele, et panna nad mõistma, kui suured ja rasked on rünnakud elu vastu, mis iseloomustavad inimese ajalugu ikka edasi; et panna nad välja selgitama, mis neid rünnakuid põhjustab ja toidab; ja et panna nad tõsiselt mõtlema, mis tagajärjed on nendel rünnakutel üksikinimeste ja rahvaste eksistentsile.

Mõned ohud pärinevad loodusest endast, kuid neid muudab hullemaks nende inimeste süüdiv ükskõiksus ja hooletus, kes saaksid ohtudele mõnikord vastu astuda. Teised on tekkinud olukordadest, milles vägivald, viha või ristuvad huvid panevad inimesed teisi ründama mõrva, sõja, tapatalgute ja genotsiidi näol.

Ja kuidas saame jätta käsitlemata vägivalda miljonite inimeste, eriti laste, elu vastu, kes on sunnitud elama vaesuses, alatoitumuses ja näljas, kuna ressursid on rahvaste ja sotsiaalsete klasside vahel jagatud ebaõiglaselt? Ja vägivalda, mis ei peitu olemuslikult mitte ainult sõdades, vaid skandaalses relvakaubanduses, mis sünnitab kõik relvakonfliktid, mis määrivad maailma verega? Mida öelda surma leviku kohta, mille põhjustab maailma ökoloogilise tasakaalu hoolimatu muutmine, narkootikumide kuritegelik levitamine, teatud tüüpi seksuaalse käitumise propageerimine, mis ei ole mitte ainult moraalselt vastuvõetamatu, vaid toob kaasa ka suuri riske elule? On võimatu anda täielikku loendit kogu inimelu ähvardavate ohtude suurest hulgast – tänapäeval ilmnevad need nähtaval või varjatud kujul nii paljudes vormides!

11. Siiski keskendame siin erilise tähelepanu teist tüüpi rünnakutele, mis mõjutavad elu selle varaseimas ja hiliseimas järgus; rünnakutele, millel on möödunuga võrreldes uued tunnused ning millest tõusevad erakordselt tõsised küsimused. Ühiskondlikus arvamuses mitte ainult ei kalduta neid enam käsitlema kuritegudena, vaid paradoksaalselt on nad endale võtnud õiguste loomuse ja seda sel määral, et riigilt nõutakse nende seaduslikku tunnustamist ja tervishoiutöötajate poolt osutatavate teenustena kättesaadavaks tegemist. Sellised rünnakud tabavad inimelu siis, kui ta on kõige õrnem, kui tal puuduvad vahendid ennast kaitsta. Ja veelgi tõsisem on tõik, et väga tihti saavad need rünnakud teoks perekonna keskel ja osavõtul, ehkki perekond on oma loomu poolest kutsutud olema „elu pühamu“.

Kuidas sai selline olukord tekkida? Arvesse tuleb võtta mitmeid asjaolusid. Kõige taustaks on sügav kultuurikriis, mis kutsub esile kahtlemist kogu teadmise ja eetika alustes ning teeb üha raskemini mõistetavaks, mis on inimese, tema õiguste ja kohustuste tähendus. Lisaks esinevad igat laadi eksistentsiaalsed ja inimestevahelised raskused, mida on süvendanud keerulise koega ühiskond, milles paarid ja perekonnad on jäänud tihti oma probleemidega üksinda. On ka olukordi, kus vaesus, ängistus ja pettumus on äärmuslik ja kus tuleb võidelda ots-otsaga kokkutulemiseks, kannatada väljakannatamatut valu, kogeda vägivalda (eriti naistel) sel määral, et valik kaitsta ja hoida elu muutub nii raskeks, et tegemist on lausa kangelaslikkusega.

Kõik see seletab vähemalt osaliselt, kuidas elu väärtus võib tänapäeval teatud mõttes ähmastuda – hoolimata sellest, et südametunnistuse silmis on see ikka veel püha ja puutumatu väärtus –, nagu seda näitab tendents varjata kuritegusid elu vastu selle varases ja hilises järgus ohutute meditsiiniterminite taha, mis hajutavad tähelepanu tõsiasjalt, et tegemist on reaalse inimese õigusega elule.

12. Ehkki laialt levinud moraalse ebakindluse õhkkonda võib mõnes mõttes seletada sellega, kui arvukad ja rasked on tänapäeva ühiskondlikud probleemid, ning see võib pehmendada üksikisiku subjektiivset vastutust, pole tegelikult vähem tõene, et me põrkame kokku veelgi ulatuslikuma reaalsusega, mida võib kirjeldada kui tõelist patu struktuuri. Seda reaalsust iseloomustab sellise kultuuri väljakujunemine, mis eitab solidaarsust ja võtab paljudel juhtudel tõelise „surmakultuuri“ vormi. Seda kultuuri edendavad võimsad kultuuri-, majandus- ja poliitikahoovused, mis õhutavad ideed ülemääraselt tõhususele orienteeritud ühiskonnast.

Vaadates olukorrale sellest vaatenurgast, võib teatud mõttes rääkida tugevate sõjast nõrkade vastu: suuremat sallivust, armastust ja hoolt nõudvat elu peetakse kasutuks või siis väljakannatamatuks koormaks ning seepärast lükatakse see ühel või teisel viisil kõrvale. Inimest, kes haiguse, puude või lihtsalt oma olemasolu tõttu ohustab soodsamas olukorras olevate inimeste heaolu või elustiili, kiputakse pidama vaenlaseks, kellele tuleb vastu seista või kes tuleb kõrvaldada. Sel moel on päästetud valla omamoodi „vandenõu elu vastu“. See vandenõu ei hõlma mitte ainult inimesi üksikult ning pere- ja rühmasuhetes, vaid läheb palju kaugemale – sinnamaani, et rahvusvahelisel tasandil rikutakse või moonutatakse rahvaste ja riikide vahelisi suhteid.

13. Hõlbustamaks abordi levikut, on investeeritud ja investeeritakse üha määratuid rahasummasid, et valmistada farmatseutilisi tooteid, mis võimaldavad tappa loodet emaüsas ilma meditsiinilise kaasabita. Selles valdkonnas näib teaduslik uurimistöö olevat keskendunud peaaegu ainuüksi selliste toodete arendamisele, mis muudavad elu lõpetamise üha lihtsamaks ja tõhusamaks ning samas võimaldavad kaotada igasuguse kontrolli abordi üle ja sotsiaalse vastutuse selle eest.

Tihti väidetakse, et kõige tõhusam abordivastane vahend on see, kui eostumise takistamine on tehtud ohutuks ja kõigile kättesaadavaks. Seejärel hakatakse Katoliku Kirikut süüdistama tegelikus abortidele kaasaaitamises, kuna ta järjekindlalt õpetab, et eostumise takistamine on moraalselt ebaseaduslik. Hoolikal vaatlemisel on see vastuväide ilmselgelt alusetu. Võib-olla tõesti paljud inimesed kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid, et vältida kiusatust lasta teha abort. Kuid „kontratseptiivsele meelelaadile“ omased negatiivsed väärtused – mis erinevad väga vastutustundlikust lapsevanemaks olemisest, mille puhul austatakse abieluakti kogu tõde – lihtsalt on sellised, et nad seda kiusatust tegelikult tugevdavad, kui soovimatu elu on eostatud. Aborti pooldav kultuur ongi eriti tugev just seal, kus eitatakse Kiriku õpetust eostumise takistamise kohta. Jah, moraali perspektiivist on eostumise takistamine ja abort kindlalt erinevad kurjuse ilmingud: esimene astub vastu terviklikule tõele seksuaalakti kui abielulise armastuse õige väljenduse kohta, teine on inimelu hävitamine; esimene vastandub abielulise puhtuse voorusele, teine vastandub õigluse voorusele ning rikub otseselt Jumala käsku „Ära tapa“.

Kuid hoolimata erinevast olemusest ja moraalsest kaalukusest on eostumise takistamine ja abort tihti omavahel tihedalt seotud kui ühe ja sama puu viljad. On tõsi, et tihti takistatakse eostumist ja isegi valitakse abort tegelike eluraskuste survel – mis ometi ei võta kunagi ära kohustust püüda Jumala seadust täielikult täita. Kuid väga paljudel teistel juhtudel on sellise tegevuse juured hedonistlikus meelelaadis, mis ei taha võtta vastutust seksuaalsusse puutuvates asjades ning väljendab enesekeskset arusaama vabadusest, mille järgi soo jätkamine on takistus tõelisele eneseteostusele. Elu, mis võib olla sugulise läbikäimise tulemus, muutub nõnda vaenlaseks, mida tuleb vältida iga hinna eest, ja kui eostumisvastased vahendid on alt vedanud, saab abordist raskustele ainuvõimalik lahendus.

Tihe seos, mis vaimselt ühendab eostumise takistamise ja abordi praktikat, muutub kahjuks üha ilmsemaks. Seda näitab muret tekitaval viisil nende keemiatoodete, emakasiseste vahendite ja vaktsiinide arendamine, mida saab levitada sama kergesti kui eostumisvastaseid vahendeid ja mis tegelikult toimivad abordi põhjustajatena uue inimelu arengu väga varastes faasides.

14. Mitmesugused kunstliku soojätkamise tehnikad, mis justkui paistavad olevat elu andmise teenistuses ning mida tihti sellisel eesmärgil kasutatakse, avavad tegelikkuses tee uutele elu ähvardavatele ohtudele. Lisaks sellele, et need tehnikad on kõlbeliselt vastuvõetamatud, kuna lahutavad soojätkamise abieluaktist kui selle inimlikust kontekstist,[14] on need ka kõrge ebaõnnestumismääraga ja seda mitte ainult viljastumise osas, vaid ka loote järgnevas arengus, kuna loodetel on üldiselt oht hukkuda väga lühikese aja jooksul. Lisaks tekitatakse tihti rohkem looteid, kui naise emakasse siirdamiseks vaja, ning need niinimetatud varulooted kas hävitatakse või kasutatakse ära uurimistöös, mis teadusliku või meditsiinilise progressi ettekäändel taandab inimelu lihtsaks „bioloogiliseks materjaliks“, millest võib kergesti vabaneda.

Sünnieelne diagnostika, millele ei saa kõlbeliselt midagi ette heita, kui soovitakse kindlaks teha meditsiinilisi protseduure, mida võib lapsel emaüsas vaja minna, on tihti muutunud abordi soovitamise ja mahitamise vahendiks. Tegu on eugeenilise abordiga, mida avalik arvamus ekslikult õigustab „terapeutilist vahelesegamist“ põhjendava mõtteviisiga, mis aktsepteerib elu ainult teatud tingimustel ning eitab seda mis tahes piirangu, puude või haiguse puhul.

Sedasama loogikat järgides on jõutud olukorrani, et raske puude või haigusega sündinud imikud jäetakse ilma kõige elementaarsemast abist, isegi toidust. Veelgi ärevusttekitavam on olukord sel põhjusel, et siin ja seal on tehtud ettepanekuid õigustada isegi lapsetappu, kasutades selleks samu argumente, millega põhjendatakse õigust abordile. Sel moel pöördume tagasi barbaarsuse aegadesse, mis arvati olevat igaveseks möödas.

15. Mitte vähem tõsised pole ohud, mis ähvardavad parandamatult haigeid ja surijaid. Ühiskondlik ja kultuurikontekst teeb raskeks kannatusega kokkupuutumise ja selle omaksvõtmise ning väga suureks muutub kiusatus lahendada kannatuse probleem selle kõrvaldamisega üleüldse, kiirendades surma saabumist, nii et see juhtuks kõige sobivamaks peetud silmapilgul.

Tavaliselt panevad sellist otsust tegema mitmesugused kaalutlused, mis kõik viivad samale kohutavale tulemusele. Otsustav tegur võib olla haige inimese äng, raske ebamugavuse või isegi meeleheite tunne, mille on põhjustanud tugev ja pikaajaline kannatus. Selline olukord võib ähvardada niigi õrna tasakaalu inimese isiklikus ja pereelus, nii et ühelt poolt võib haige inimene hoolimata üha tõhusamast meditsiinilisest ja sotsiaalsest abist sattuda masendusse oma nõrkusest ning teisalt võib haige omakseid juhtida iseenesest arusaadav, ent valele teele suunav kaastunne. Kõike seda süvendab kultuurikontekst, mis ei suuda kannatuses näha mingit tähendust ega mõtet, vaid peab kannatust hoopis kurjuseks iseeneses, mis tuleb iga hinna eest kõrvaldada. Nii on lood eriti juhul, kui puudub religioosne perspektiiv, mis võiks anda positiivse arusaama kannatuse müsteeriumist.

Üldisemas mõttes valitseb tänapäeva kultuuris teatud prometheuslik suhtumine, mis suunab inimesed mõttele, et nad saavad juhtida elu ja surma, võttes otsustamise nende üle enda kätte. Tegelikult võidab ja purustab inimese sel juhul surm, millel puudub igasugune väljavaade tähendusele või lootusele. Kõige selle traagilise väljendusena näeme levimas eutanaasiat, mis võib olla varjatud ja salajane või avalik ning isegi seaduslik. Eutanaasiat õigustatakse, lähtudes eksiteele viivast kaastundest patsiendi kannatuste suhtes ning mõnikord ka utilitaristlikel kaalutlustel, mis käsivad vältida tulu mittetoovaid ja ühiskonda koormavaid kulusid. Nõnda tehakse ettepanek kõrvaldada väärarenguga imikud, raske puude ja vigastusega ning vanad inimesed, eriti juhul, kui nad ei tule ise endaga toime, ning parandamatult haiged. Samuti ei saa me jätta käsitlemata varjatumaid, kuid sama tõsiseid ja reaalseid eutanaasia vorme. Need võivad esineda näiteks siis, kui elundisiirde võimaluste suurendamiseks eemaldatakse elundid, ilma et järgitaks objektiivseid ja õigeid kriteeriume, mille alusel tuvastada doonori surm.

16. Üks tänapäeva nähtus, mida tihti kasutatakse eluvastaste rünnakute ja ähvarduste õigustamiseks, on demograafiline küsimus. See küsimus tõuseb maailma eri osades esile erineval moel. Rikastes ja arenenud riikides on sündivus häirivalt langenud või sootuks negatiivne. Vaesemates riikides seevastu on üldiselt kõrge rahvastiku juurdekasv, millega on madala majandusliku ja sotsiaalse arengu või äärmusliku mahajäämuse kontekstis raske hakkama saada. Selle asemel, et vaesemate riikide ülerahvastatuse tingimustes üleilmsete mõjutusvormidena rakendada tõsiseid perekonna- ja sotsiaalpoliitika, kultuuri- ja ausa tootmise programme, võetakse rahvusvahelisel tasandil jätkuvalt kasutusele erinevad sündivusvastase poliitika meetmed.

Eostumise takistamine, steriliseerimine ja abort on kindlasti üks põhjusi, miks sündivus on järsult langenud. Pole raske sattuda kiusatusse kasutada samu võtteid ja rünnakuid elu vastu ka demograafilise plahvatuse tingimustes.

Kui vana aja vaaraod painas Iisraeli rahva olemasolu ja rohke juurdekasv, hakkas ta neid igal moel taga kiusama ning käskis tappa kõik heebrea naiste poeglapsed (vt 2 Ms 1:7-22). Tänapäeval käituvad paljud maailma võimukandjad samal viisil. Ka neid painab praegune demograafiline kasv ning kartus, et kõige viljakamad ja vaesemad rahvad on ohuks nende enda maa heaolule ja rahule. Seepärast ei soovi nad hakata neid tõsiseid probleeme käsitlema ja lahendama, arvestades inimeste ja perekondade väärikust ning iga inimese vääramatut õigust elule, vaid eelistavad propageerida ja peale suruda kõikvõimalikke laiaulatuslikke sündivuse reguleerimise programme. Isegi majandusabile, mida nad on nõus osutama, seatakse ebaõiglaseks tingimuseks nõustumine sündivust takistavate meetmetega.

17. Inimkonna olukord tekitab tänapäeval tõsist ärevust, kui võtta arvesse mitte ainult eluvastaste rünnakute laia levikut, vaid ka nende ennekuulmatut arvukust ning tõika, et neid toetab laialdaselt ja võimsalt ühiskonnas valitsev konsensus, lai juriidiline heakskiit ning paljude tervishoiutöötajate osalemine selles.

Kaheksandatel ülemaailmsetel noortepäevadel Denveris rõhutasin: „Aja jooksul ei ole elu ähvardavad ohud muutunud nõrgemaks. Need on võtmas tohutuid mõõtmeid. Need ei ole üksnes ohud, mis tulevad väljastpoolt – loodusjõududelt või „Aabeleid“ tapvatelt „Kainidelt“. Ei, need on teaduslikult ja süstemaatiliselt programmeeritud ohud. Kahekümnendast sajandist on kujunenud elu massilise ründamise ajastu, lõputute sõdade ja pideva süütutelt inimestelt elu võtmise ajastu. Valeprohvetitel ja valeõpetajatel on olnud suurim edu.“[15] Kõigi nende ettepanekute varjus, mis võivad olla mitmesugused ning mõnikord paista ka veenvad, eriti kui neid esitatakse solidaarsuse nimel, seisame tegelikult silmitsi “eluvastase vandenõuga”, kuhu on kaasatud isegi rahvusvahelised institutsioonid, mis julgustavad ja viivad läbi reaalseid kampaaniaid eostumise takistamise, steriliseerimise ja abordi laialdaselt kättesaadavaks tegemiseks. Samuti ei saa eitada, et sellesse vandenõusse on segatud massiteabevahendid, kui need jagavad tunnustust kultuurile, mis esitab eostumise takistamise, steriliseerimise, abordi ja isegi eutanaasia kasutamist märgina progressist ja vabaduse võidust ning samas sildistab vabaduse ja progressi vastastena neid, kes on tingimusteta elujaataval seisukohal.

„Kas ma olen oma venna hoidja“ (1 Ms 4:9) – väärastunud arusaamine vabadusest

18. Ülalkirjeldatud panoraami ei ole vaja mõista mitte ainult seda iseloomustavate surmailmingute, vaid ka seda tingivate mitmekesiste põhjuste tasandil. Issanda küsimus „Mis sa oled teinud?“ (1 Ms 4:10) näib Kainile esitatud üleskutsena näha oma tapatöö vahetust materiaalsest mõõtmest kaugemale ja tunnistada, et selle teo motiivid ning sellest tulenevad tagajärjed on väga tõsised.

Elu vastu astuvad otsused pärinevad mõnikord rasketest või vahel isegi traagilistest olukordadest, milles on sügavat kannatust, üksindust, majanduslike väljavaadete täielikku puudumist, masendust ning ängistust tuleviku ees. Sellised asjaolud võivad oluliselt vähendada nende inimeste, kelle valikud on iseenesest kurjad, subjektiivset vastutust ja sellest tulenevat süüd. Kuid tänapäeval ulatub see probleem palju kaugemale isiklikest asjaoludest, ehkki viimaseid tuleb kahtlemata tunnistada. See probleem eksisteerib kultuurilisel, sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil, kus ta näitab oma kurjakuulutavamat ja häirivamat külge üha laiemat poolehoidu leidvas hoiakus käsitleda eluvastaseid kuritegusid üksikisiku vabaduse õigustatud väljendusena, mida tuleb tunnustada ja kaitsta kui tegelikke õigusi.

Sel viisil jõuab traagiliste tagajärgedega oma pöördepunkti pikk ajalooline protsess, mis pani kunagi aluse mis tahes põhiseadusest ja riigi seadusandlusest ülemate, igale inimesele kuuluvate „inimõiguste“ mõistele. Nüüd on seda protsessi hakanud iseloomustama hämmastav vastuolu. Just sel ajal, kui pühalikult kuulutatakse inimese võõrandamatuid õigusi ja avalikult kinnitatakse elu väärtust, eitatakse tegelikult või tallatakse jalge alla õigus elada ja seda eriti inimeksistentsi kõige tähtsamatel hetkedel – sünnihetkel ja surmahetkel.

Ühelt poolt näitavad erinevad inimõiguste deklaratsioonid ja paljud neist inspireeritud algatused, et terves maailmas kasvab moraalne tundlikkus, mis on altim tunnistama üksikisiku kui inimolendi väärtust ja väärikust, tegemata eristusi rassilisel, rahvuslikul, religioossel, poliitiliste tõekspidamiste või klassikuuluvuse alusel.

Teisalt vastandub sellistele õilsatele proklamatsioonidele nende kurb eiramine tegelikkuses. See on eriti murettekitav ja isegi skandaalne just sellepärast, et see on omane ühiskonnale, mis jaatab ja kaitseb inimõigusi, tehes neist oma esimese eesmärgi ja isegi uhkuseasja. Kuidas sobivad need pidevad põhimõttelised jaatused kokku sellega, et me õigustame üha kasvavat ja laiemalt levivat inimelu ründamist? Kuidas sobivad need deklaratsioonid kokku sellega, et me keeldume tunnustamast neid, kes kannatavad puudust või on vanad, või neid, kes on äsja eostatud? Need rünnakud on suunatud otse elu austamise vastu ja kujutavad endast ohtu kogu inimõiguste ideele. See oht võib lõpuks hävitada demokraatliku kooselu mõtte enda: meie linnad võivad kooselavate inimeste ühiskonnast muutuda ühiskonnaks, kus inimesed on põlatud, väärtusetud, pagendatud ja rõhutud. Kui aga pöörame pilgu maailmale tervikuna, siis kuidas saaksime vältida mõtet, et üksikisikute ja rahvaste õiguste kinnitamine tähtsatel rahvusvahelistel assambleedel on pelgalt kasutu retoorikaharjutus, kui ei tõmmata maski rikaste maade isekuselt, kes tõkestavad vaesemate maade juurdepääsu arengule või seavad selle sõltuvusse soojätkamise absurdsest keelustamisest, vastandades sellega inimese ja arengu? Kas ei peaks pidama küsitavaks selliseid majandusmudeleid, mille riigid sageli vastu võtavad rahvusvahelise surve ja seatud tingimuste tõttu ning mis tingivad ja toidavad ebaõiglust ning vägivalda, mille all kannatavad terved jalge alla tallatud rahvad?

19. Kus on selle silmatorkava vastuolu juured?

Me võime neid leida kultuuri ja moraali puudutavatest üldistest väärtushinnangutest, alates mentaliteedist, mis viib subjektiivsuse mõiste äärmuseni ja isegi moonutab seda, ning tunnistab õiguste subjektiks ainult isiku, kel juba on täielik või vähemalt minimaalne autonoomia ja kes on väljunud seisundist, milles ta on täielikult teistest sõltuv. Kuid kuidas saab seda lähenemist sobitada väitega, et inimene on olend, „keda ei või ära kasutada“? Inimõiguste teooria põhineb just tõdemusel, et erinevalt loomadest ja asjadest ei tohi inimisikut anda teiste valdusesse. Tuleb mainida ka mõtteviisi, mis kaldub võrdsustama isikuväärikust selge või vähemalt märgatava sõnalise suhtlemisvõimega. On selge, et selliste eelduste kohaselt ei ole maailmas kohta ühelgi ühiskonna nõrgal lülil, nagu sündimata lapsel või surijal, või sellel, kelle olemasolu sõltub täielikult teiste halastusest ja kes saab suhelda ainult tummas tundmuste keeles. Sel juhul saab inimestevahelistes suhetes ja ühiskonnaelus valiku ning tegutsemise kriteeriumiks jõud. Kuid see on täielik vastand sellele, mida läbi ajaloo on peetud omaseks õigusriigile, mis kujutab endast ühiskonda, kus „jõu õigus“ on asendatud „mõistuse jõuga“.

Teisel tasandil põhinevad inimõiguste pühaliku jaatamise ja praktikas nende traagilise eitamise vahelise vastuolu juured sellisel kujutlusel vabadusest, mis ülistab indiviidi sõltumatust ega jäta kohta ligimese abistamisele, tema täielikule vastuvõtmisele ja teenimisele. Ehkki on tõsi, et elu võtmist sündimata lapselt või elu lõpul olevalt inimeselt mõistetakse kohati vääralt kui altruismi ja inimlikku kaastunnet, ei saa eitada, et üldiselt ilmutab selline surmakultuur läbinisti individualistlikku arusaama vabadusest ja lõpeb „tugevate“ suvaga nõrkade üle, kel pole muud valikut kui alluda.

Kaini vastust Issanda küsimusele „Kus on su vend Aabel?“ saab tõlgendada just selles mõttes: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1 Ms 4:9). Jah, iga inimene on „oma venna hoidja“, sest Jumal usaldab meid üksteise hoolde. Ja seda usaldust silmas pidades annab Jumal igaühele vabaduse – vabaduse, millele on loomuomane suhtemõõde. See on Looja suur kingitus, mis läbi eneseandmise ja teistele avatuse on pandud inimese ja tema täiustumise teenistusse. Kui aga iga üksikut indiviidi käsitletakse justkui teistest lahusolevana, siis kaotab vabadus oma esialgse tähenduse ning satub vastuollu inimese kutsumuse ja väärikusega.

Sellel on isegi sügavam aspekt, mis väärib rõhutamist: kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega, eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks. Kui vabadus, soovist vabaneda kõigist traditsiooni ja autoriteedi vormidest, eitab isikliku ja sotsiaalse elu aluseks oleva objektiivse ja universaalse tõe kõige silmnähtavamaid tõendeid, siis ei võta isik enam oma valikute ainsaks ja vääramatuks aluseks tõde hea ja kurja kohta, vaid ainult oma subjektiivse ja muutuva arvamuse või isegi isiklikud huvid ja tujud.

20. Selline vabadusekäsitlus viib ühiskonnas tõsiste väärastumisteni. Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

See juhtub ka poliitika ja riigi tasandil: algne ja võõrandamatu õigus elule seatakse kahtluse alla või seda eitatakse parlamentaarse hääletuse või rahva ühe osa tahteavalduse alusel, isegi kui see osa moodustab enamuse. See on ohjeldamatu relativismi hukutav tagajärg: “õigus” lakkab olemast õigus, sest see pole enam kindlalt rajatud vääramatule isikuväärikusele, vaid on allutatud tugevama tahtele. Sel moel liigub demokraatia, vastupidiselt omaenese põhimõtetele, sisuliselt totalitarismi poole. Riik ei ole enam „ühine kodu“, kus kõik saavad koos elada fundamentaalse võrdsuse põhimõtete alusel, vaid on muutunud türanlikuks riigiks, mis usurpeerib endale õiguse vabaneda kõige nõrgemate ja kaitsetumate eludest, alates sündimata lastest kuni vanadeni, tehes seda avalike huvide nimel, mis on tegelikult kõigest ühe osa huvid.

Näiliselt säilitatakse seejuures range austus seaduslikkuse printsiibi vastu, vähemalt siis, kui aborti ja eutanaasiat lubavad seadused on vastu võetud hääletusega, mille reegleid peetakse demokraatlikeks. Tegelikult on siin tegemist ainult seaduslikkuse traagilise karikatuuriga – demokraatlik ideaal, mis on tõeline ainult siis, kui ta tunnistab ja kaitseb iga isiku väärikust, on reedetud oma põhialustes: „Kuidas on veel võimalik rääkida iga isiku väärikusest, kui on lubatud tappa kõige nõrgemaid ja süütumaid? Millise õiguse nimel toimub kõige ebaõiglasem diskrimineerimine: mõned isikud väärivad kaitset ja teistele on see keelatud?“[16] Selline protsess viib tõeliselt inimliku kooseksisteerimise lakkamiseni ja algab riigi enda lagunemine.

Nõuda õigust abordile, lapsetapmisele ja eutanaasiale ning tunnistada seda õigust seadustes tähendab anda inimese vabadusele kõlbeliselt rikutud ja kuri tähendusabsoluutne võim teiste üle ja teiste vastu. See on tõelise vabaduse surm: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori“ (Jh 8:34).

„Ma pean varjule minema su palge eest“ (1 Ms 4:14) – Jumala- ja inimesetunnetuse ähmastumine

21. Otsides elukultuuri ja surmakultuuri vahelise võitluse sügavamaid juuri, ei saa me piirduda ülalmainitud väärastunud ideega vabadusest. Me peame tungima otse kaasaja inimese tragöödia keskmesse: Jumala ja inimese tunnetuse ähmastumine on tüüpiline sotsiaalsele ja kultuurilisele kliimale, mis on läbi imbunud sekularismist, millel oma loendamatute haarmetega õnnestub aeg-ajalt proovile panna ka kristlikke kogukondi. Need, kes lasevad end sellest kliimast mõjutada, langevad kergesti kurba nõiaringi: kui Jumala tunnetamine on kadunud, on kerge kaduma ka inimese, tema väärikuse ja elu tähenduse tunnetamine. Moraaliseaduse süstemaatiline rikkumine, eriti inimelu ja tema väärikuse austamise tõsistes küsimustes, põhjustab omakorda üha süvenevat võimetust tajuda Jumala elavat ja päästvat kohalolekut.

Heidame jällegi pilgu Aabeli mõrvamisloole tema venna poolt.

Pärast seda, kui Jumal ta ära needis, pöördub Kain Issanda poole nõnda: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda! Vaata, Sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu“ (1 Ms 4:13-14).

Kain on veendunud, et tema patt ei leia Issanda silmis andeksandmist ja et ta vältimatuks saatuseks on Tema eest „oma palet peita“. Kui Kain on võimeline tunnistama, et tema süü „on suurem kui ta suudab kanda“, siis seda sellepärast, et ta teab, et on Jumala palge ja Tema õiglase kohtumõistmise ees. Ainult Issanda ees saab inimene tunnistada oma süüd ja tunda kogu selle raskust. Selline kogemus oli Taavetil, kes pärast seda, kui ta oli „kurja teinud Issanda palge ees“ ja prohvet Naatan oli teda noominud, hüüdis: „Ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees. Üksnes Sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis“ (Ps 51:5-6).

22. Kui kadunud on Jumala tunnetus, on ohus ja mürgitatud ka inimesetunnetus, nagu lühidalt ja täpselt sedastab Vatikani II Kirikukogu: „Ilma Loojata kaob loodu… Kuid kui Jumal on unustatud, muutub loodu ise mõistetamatuks.“[17] Inimene ei ole enam võimeline nägema end „müstiliselt erinevana“ teistest maistest loodud olenditest, ta vaatab end ainult kui üht elusolendit, organismi, mis on lihtsalt jõudnud väga kõrgele täiuslikkuse astmele. Suletud oma füüsilise olemuse kitsastesse piiridesse, on ta kahanenud „asjaks“ ega hooma enam inimeseks olemise transtsendentset iseloomu. Ta ei pea enam elu Jumala erakordseks anniks, millekski “pühaks”, mis on antud tema vastutusele ja seega ka tema armastava hoole alla, temale “austamiseks”. Ka elu ise muutub ainult „asjaks“, mida inimene peab isiklikuks omandiks, mis allub täielikult tema kontrollile ja manipulatsioonile.

Seetõttu pole inimene sünni ja surma ees enam võimeline esitama endale küsimusi omaenda eksistentsi tõelise tähenduse kohta ega suuda oma elu olulisi hetki tõelise vabadusega käsitleda. Ta muretseb ainult „tegemiste“ pärast, ja igasugust tehnoloogiat kasutades tegeleb sünni ja surma programmeerimise, kontrollimise ja valitsemisega. Selle asemel, et olla „läbielamist“ nõudvateks põhikogemusteks, muutuvad sünd ja surm asjadeks, mida ainult „omatakse“ või millest „loobutakse“.

Veelgi enam, kuna Jumalat enam ei mainita, pole üllatav, et ka kõige muu tähendus on sügavalt moonutatud. Loodus ise on Emaks (mater) olemisest taandatud igasugustele manipulatsioonidele allutatud „mateeriaks“. Just selles suunas liigub tänapäeva kultuuris valitsev teatud tehniline ja teaduslik mõtteviis, mis heidab kõrvale idee, et loodus väljendub tõde, mida tuleb sellisena tunnistada, või et selles ilmneb Jumala plaan elu jaoks, mida peab austama. Midagi sarnast toimub, kui hirm „seaduseta vabaduse“ tagajärgede ees viib mõned inimesed vastupidiseni – „seaduseni ilma vabaduseta“. Nii on see näiteks ideoloogiates, mis peavad lubamatuks igasugust sekkumist loodusesse, seda tegelikult jumalikustades. Selles väljendub suutmatus mõista looduse sõltumist Looja plaanist. Niisiis on selge, et kaasaja inimese segaduse sügavaim juur peitub kontakti kadumises Jumala targa plaaniga – nii siis, kui see kaotus viib seaduseta vabaduseni, kui ka siis, kui see paneb inimest oma vabadust kartma.

Elades „nagu Jumalat ei oleks“, kaotab inimene silmist mitte üksnes Jumala müsteeriumi, vaid ka maailma müsteeriumi ja oma enese eksistentsi müsteeriumi.

23. Jumala- ja inimesetunnetuse ähmastumine viib vältimatult praktilise materialismini, mis levitab individualismi, utilitarismi ja hedonismi. Ka siin näeme apostli sõnade püsivat kehtivust: „Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär“ (Rm 1:28). Olemise väärtus on asendatud omamise väärtusega.

Ainuke arvestatav eesmärk on püüdlemine omaenda materiaalse heaolu poole. Niinimetatud elukvaliteedis nähakse eelkõige või ainult majanduslikku jõukust, korrapäratut tarbimist, füüsilist ilu ja naudingut, unustades olemise sügavamad – inimestevahelised, vaimsed ja religioossed – mõõtmed.

Sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, „tsenseeritud“, tarbetuna kõrvale heidetud ja isegi vaenulik nagu kuri, mida peab alati ja ükskõik mis hinna eest vältima. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada.

Samas kultuurilises kontekstis ei tajuta keha enam isikliku reaalsusena, teistega, Jumalaga ja maailmaga suhtlemise märgi ja kohana, vaid see on kahandatud puhtaks mateeriaks: see on lihtsalt organite, funktsioonide ja energiate kompleks, mida kasutatakse ainult naudingu ja tõhususe kriteeriumite järgi. Sellega depersonaliseeritakse ka seksuaalsus ja ekspluateeritakse seda: armastuse märgist, kohast ja keelest, see tähendab eneseandmisest ja teise vastuvõtmisest kogu tema isiku rikkuses, muutub see üha enam iseenda tõendamise ning isiklike soovide ja instinktide egoistliku rahuldamise võimaluseks ja tööriistaks. Nõnda saab inimese seksuaalsuse algne mõte moonutatud ja võltsitud ning abieluakti olemuse kaks tähendust – ühtsus ja soojätkamine – kunstlikult lahutatud. Sel viisil reedetakse abielu ühtsus ning selle viljakus jäetakse mehe ja naise kapriiside otsustada. Soojätkamine muutub vaenlaseks, mida peab seksuaalaktis vältima – kui sellega nõus ollakse, siis ainult sellepärast, et see väljendab iha või siis tahet saada last iga hinna eest, aga mitte sellepärast, et see on teise täielik vastuvõtmine ning on seega avatud elu rikkusele, mida esindab laps.

Materialistlikus perspektiivis, mida me kirjeldasime, on inimestevahelised suhted tõsiselt vaesemaks muudetud. Esimesed ohvrid on naised, lapsed, haiged ja kannatajad ning vanad inimesed. Isikuväärikuse kriteerium, mis nõuab austust, õilsust ja teenimist, on asendatud tõhususe, funktsionaalsuse ja kasulikkuse kriteeriumidega – teisi ei hinnata mitte selle järgi, kes nad on, vaid mis neil on, mida nad teevad ja toodavad. See on tugeva valitsemine nõrga üle.

24. Jumala- ja inimesetunnetuse ähmastumine koos kõigi oma erinevate ja elu jaoks surmavate tagajärgedega leiab aset moraalse südametunnistuse keskmes. Eelkõige on see iga üksikisiku südametunnistuse küsimus, nii nagu see seisab Jumala ees oma ainulisuses ja ainulaadsuses.[18] Kuid teatud mõttes on see ka terve ühiskonna „moraalse teadvuse” küsimus: mõnel viisil on vastutav ka see, ja mitte ainult sellepärast, et sallib või edendab elule vastupidist käitumist, vaid ka sellepärast, et julgustab surmakultuuri, luues ja kindlustades tõelisi patu struktuure, mis on elu vastu. Nii isiklik kui ka ühiskondlik moraalne teadvus on tänapäeval, ka massiteabevahendite olulise mõju tulemusena, seatud äärmiselt tõsisesse ja isegi surmavasse ohtu, milleks on hea ja kurja ärasegamine, ja seda just eluõiguse osas. Suur osa tänasest ühiskonnast on kahjuks just selline nagu Paulus oma kirjas roomlastele kirjeldas. See koosneb inimestest, „kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais“ (1:18), eitades Jumalat ja uskudes, et nad saavad maapealse linna rajada ilma Temata, kes „on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks“ (1:21); „väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (1:22), tehes tegusid, mis on surma väärt, „kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad“ (1:32). Kui südametunnistus, see hinge hele lamp (vt Mt 6:22-23), nimetab „kurja heaks ja head kurjaks“ (Js 5:20), on see juba kõige murettekitavamalt alla käinud ja viibib suurimas moraalses pimeduses.

Ja ometi ei suuda kõik need mõjud ja pingutused panna vaikima Issanda häält, mis kajab iga inimese südametunnistuses, sest alati saab südametunnistuse sisemises pühamus tärgata armastuse, avatuse ja elu teenimise uus algus.

Te olete tulnud piserdamisvere juurde (vt Hb 12: 22-24) – lootuse märgid ja kutse tegutsemiseks

25. „Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ (1 Ms 4:10). See pole mitte ainult Aabeli, esimese süütult mõrvatu vere hääl, mis kisendab Jumala, elu allika ja kaitsja poole. Kõigi pärast Aabelit tapetud inimeste veri on samuti Issanda poole tõusev hääl. Täiesti ainulaadsel viisil, nagu meile meenutab kirja heebrealastele autor, kisendab Jumala poole Kristuse vere hääl, kelle prohvetlik esindaja on Aabel oma süütuses: „Teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna … Uue Lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest“ (12:22, 24).

See on piserdatud veri. Vana Lepingu ohvrite veri on olnud selle sümbol ja prohvetlik märk, millega Jumal väljendas oma tahet anda inimestele edasi omaenda elu neid puhastades ja pühitsedes (vt 2 Ms 24:8; 3 Ms 17:11). Nüüd on see täitunud ja saab tõeks Kristuses – Tema veri on piserdamisveri, mis lunastab, puhastab ja päästab, see on Uue Lepingu Vahendaja veri, „mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). See veri, mis voolab Kristuse Ristil läbitorgatud küljest (vt Jh 19:34), „räägib ilmekamalt“ kui Aabeli veri. Tõesti, see väljendab ja nõuab täielikumat „õiglust“ ning eelkõige anub ta halastust,[19] ta on poegade eestkostjaks Isa ees (vt Hb 7:25) ning täiusliku lunastuse ja uue elu anni allikaks.

Isa armastuse suurust ilmutav Kristuse veri näitab, kui väärtuslik on inimene Jumala silmis ja kui hindamatu on tema elu. Apostel Peetrus meenutab meile seda: „Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega“ (1 Pt 1:18-19). Just kontempleerides Kristuse kallihinnalist verd, mis on Tema ennastandva armastuse märk (vt Jh 13:1), õpib usklik tundma ja hindama iga inimese peaaegu jumalikku väärikust ja võib hüüda alati uue ja tänuliku imestusega: „Kui väärtuslik peab inimene olema Looja silmis, et ta pälvis nii suure Lunastaja (vt. Ülestõusmispühade vigiili Exultet), kui Jumal andis oma ainusündinud Poja, et inimene, kes Temasse usub, „ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (vt Jh 3:16)!”[20]

Pealegi ilmutab Kristuse veri inimesele, et tema suurus ja seetõttu ka tema kutsumus seisneb siiras iseenda andmises. Just sellepärast, et see on valatud elu annina, pole Kristuse veri enam surma, vendadest lõpliku eraldumise märk, vaid ühenduse vahend, milles on elu rikkus kõigi jaoks. Kes iganes Armulauasakramendis seda verd joob ja Jeesusesse jääb (vt Jh 6:56), see kaasatakse Tema armastuse ja elu anni dünaamikasse, et viia täiuseni see algne kutsumus armastusele, mis on omane igale inimesele (vt 1 Ms 1:27; 2:18-24).

Kristuse verest ammutavad kõik jõudu, et pühenduda elu eest seismisele. Just see veri on võimsaim lootuse allikas, tõeline alus täielikuks kindluseks, et Jumala eluplaan on võidukas. „Ja surma ei ole enam,“ hüüab võimas hääl, mis kostab Jumala troonilt taevases Jeruusalemmas (Ilm 21:24). Ning püha Paulus kinnitab meile, et praegune võit patu üle on märk lõplikust võidust surma üle ja ettekuulutus, et „läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?““(1 Kr 15:54-55).

26. Tõepoolest, meie surmakultuurist tugevalt märgistatud ühiskonnas ja kultuuris ei puudu ka märgid sellest elu võidust. Seepärast annaksime viljatut julgusetust põhjustava ühekülgse pildi, kui elu ohustamise hukkamõistuga ei kaasneks ka inimkonna praeguses olukorras ilmnevate positiivsete märkide esitamine.

Kahjuks on neid positiivseid märke sageli raske näha ja ära tunda, võib-olla ka sellepärast, et meedia ei pööra neile piisavalt tähelepanu. Ometi, kui palju algatusi on tehtud kristlikus kogukonnas ja tsiviilühiskonnas nii kohalikul, rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil üksikisikute, mitmesuguste gruppide, liikumiste ja organisatsioonide poolt, et aidata ja toetada inimesi, kes on nõrgad ja kaitsetud!

Siiski leidub veel palju abielupaare, kes on suuremeelse vastutustundega valmis vastu võtma lapsi „kui abielu ülimat andi“.[21] Samuti pole puudust perekondadest, kes oma igapäevaste kohustuste kõrval tahavad enda hoole alla võtta hüljatud või raskustes olevaid lapsi, teismelisi ja puudega inimesi või üksi jäetud vanureid. Paljusid elu toetamise keskusi või teisi sarnaseid institutsioone sponsoreerivad üksikisikud ja grupid, kes imetlusväärse pühendumise ja ohverdusega pakuvad moraalset ja materiaalset tuge raskustes viibivatele emadele, kel on kiusatus otsida abi abordist. Paljudes kohtades tekib üha rohkem vabatahtlike ühendusi, kes on valmis osutama külalislahkust pereta inimeste vastu, kes on eriti ängistavas olukorras või kes vajavad toetavat ümbrust, mis aitaks neil üle saada laastavatest harjumustest ja leida uuesti elu mõtte.

Arstiteadus teeb tänu teadlaste ja praktikute tööle omakorda pingutusi, et leiutada üha tõhusamaid ravimeid ja ravimisviise, mis kunagi olid mõeldamatud, kuid mis nüüd annavad suurt lootust sündimata lastele, kannatajatele ja haigetele, kelle haigus on akuutne või lõppjärgus. Mitmed agentuurid ja organisatsioonid tegutsevad selle nimel, et viia kõige arenenuma meditsiini hüvesid maadesse, kus levib suurim vaesus ja endeemiad. Samamoodi on loodud rahvuslikud ja rahvusvahelised arstide ühingud, et osutada kiiret abi rahvastele, kes kannatavad loodusõnnetuste, epideemiate või sõdade tõttu. Kuigi meditsiiniliste ressursside õiglasest rahvusvahelisest jaotamisest ollakse veel kaugel, kuidas võiksime saavutatud edusammudes mitte näha kasvava rahvastevahelise solidaarsuse märke, kiiduväärt inimlikku ja moraalset tundlikkust ning suuremat austust elu vastu?

27. Vastukaaluks aborte lubavatele seadustele ja siin-seal edukatele pingutustele legaliseerida eutanaasiat on mitmes maailma paigas tekkinud liikumised ja algatused, et tõsta sotsiaalset teadlikkust elu kaitseks. Kui need liikumised tegutsevad oma põhimõtete kohaselt resoluutselt, kuid vägivallatult, levitavad nad sügavamat teadlikkust elu väärtusest ning õhutavad ja organiseerivad elu tõhusamat kaitsmist.

Pealegi, kuidas oleks võimalik mainimata jätta kõiki neid igapäevaseid lahkuse, eneseohverduse ja isetu hoole tegusid, mida loendamatu hulk inimesi teeb perekondades, haiglates, lastekodudes, vanadekodudes või teistes elu kaitsvates keskustes ja ühendustes? Juhindudes Jeesuse, “hea samaarlase“ eeskujust (vt Lk 10:29-37) ja saades tuge Tema jõust, on Kirik alati olnud esirinnas armastava abi andmisel: nii paljud tema pojad ja tütred, eriti mungad ja nunnad, on traditsioonilistel, aga ka uutel viisidel pühendanud oma elu Jumalale, andes end armastusest heldelt kaasinimeste, eelkõige nõrkade ja puudust kannatajate käsutusse.

Need teod tugevdavad “armastuse ja elu tsivilisatsiooni aluseid”, milleta üksikisikute ja ühiskonna elu kaotaks oma kõige ehedamad inimlikud omadused. Isegi kui nad teevad seda märkamatult ja jäävad enamiku inimeste eest varjatuks, kinnitab usk meile, et Isa, „kes näeb varjatutki“ (Mt 6:6), mitte ainult ei tasu nende tegude eest, vaid laseb neil tegudel juba siin ja praegu kõigi hüvanguks pidevalt vilja kanda.

Lootuse märkide hulka peaksime lugema ka paljudel avaliku arvamuse tasanditel uue tundlikkuse kujunemist, mis on üha enam vastu sõjale kui rahvastevaheliste konfliktide lahendamise vahendile ja otsib üha enam tõhusaid vägivallatuid vahendeid relvastatud agressori peatamiseks. Samuti on tõendeid kasvavast avalikust vastuseisust surmanuhtlusele, isegi kui sellist karistust nähakse ühiskonna seadusliku kaitse vahendina. Tegelikult on kuritegevuse tõkestamiseks kaasaja ühiskonna käsutuses tõhusaid vahendeid, mis muudavad teo toimepanijad kahjutuks, võtmata neilt võimalust oma süüd lunastada.

Veel üks teretulnud märk on see, et üha suuremat tähelepanu pööratakse elukvaliteedile ja ökoloogiale, eriti arenenud riikides, kus inimeste ootused pole enam keskendunud niivõrd äraelamisele kui elamistingimuste üldisele parandamisele. Eriti tähendusrikas on eetilise mõtlemise taastumine elu puudutavates küsimustes. Bioeetika esilekerkimine ja üha laiem areng julgustab inimelu puudutavates eetika põhiküsimustes arutlusi ja dialooge usklike ja uskmatute ning erinevate religioonide usklike vahel.

28. See olukord oma valguse ja varjudega peaks meile kõigile andma täie teadlikkuse sellest, et seisame hea ja kurja, elu ja surma, “surmakultuuri” ja “elukultuuri” tohutu suure ning dramaatilise kokkupõrke ees. Me mitte ainult ei “seisa silmitsi” selle konfliktiga , vaid “oleme otse selle keskel”: me kõik oleme sellesse kaasa kistud ja saame sellest osa, millega omakorda kaasneb vältimatu vastutus langetada oma valik elu tingimusteta pooldamise kasuks.

Moosese selge ja vali kutse on saadetud ka meile: „Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja … Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada“(5 Ms 30:15,19). See kutse kehtib väga hästi ka meie puhul, kes me päevast päeva peame valima elu- ja surmakultuuri vahel. Kuid Viienda Moosese raamatu kutse on isegi sügavam, sest see õhutab meid tegema valikut, mis on nii religioosne kui ka moraalne. See on küsimus meie eksistentsile põhisuuna andmisest ning ustavalt ja järjekindlalt Issanda seaduste järgi elamisest: „Kui ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies Tema teedel ja pidades Tema käske, määrusi ja seadlusi, et sa võiksid elada ja paljuneda, ja et Issand, su Jumal, õnnistaks sind sellel maal, kuhu sa lähed, et seda pärida…. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus“ (30:16,19-20).

Tingimusteta valik elu kasuks saab oma täie religioosse ja moraalse tähenduse, kui see tuleneb, kujuneb ja toitub usust Kristusesse. Miski muu ei aita meid kindlamalt seista elu ja surma konflikti ees, kuhu oleme kistud, kui usk Jumala Pojasse, kes sai inimeseks ja elas inimeste hulgas, et „neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10). See on usk ülestõusnud Kristusesse, kes on võitnud surma, usk Kristuse veresse, „mis kõneleb paremini Aabeli verest“ (Hb 12:12).

Seistes praeguse olukorra väljakutsete ees, saab Kirik selle usu valgusel ja jõul teadlikumaks armust ja vastutusest, mille ta on saanud Issandalt, et kuulutada, pühitseda ja teenida elu Evangeeliumi.
 

II PEATÜKK – MINA OLEN TULNUD, ET NEIL OLEKS ELU

 

KRISTLIK SÕNUM ELUST

„Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud“ (1 Jh 1:2) – Kristusele, Elu Sõnale keskendunud pilguga

29. Seistes silmitsi loendamatute tõsiste ohtudega, mis käesoleval ajal inimese elu ähvardavad, võib end lausa jõuetuna tunda – näib, et hea ei saa kunagi nii tugevaks, et kurja võita!

Sellistel aegadel on Jumala rahvas – ja selle hulka kuuluvad kõik usklikud – kutsutud alandlikult ja julgelt tunnistama usku Jeesusesse Kristusesse, „Elu Sõnasse“ (vt 1 Jh 1:1). Elu Evangeelium ei ole ainult mõtisklus inimelust – olgu ta kuitahes uus ja sügav. Samuti pole see üksnes käsk, mille eesmärk on tõsta teadlikkust ja põhjustada ühiskonnas märkimisväärseid muudatusi. Veelgi vähem on see illusoorne lubadus paremast tulevikust. Elu Evangeelium on midagi konkreetset ja isiklikku, sest see seisneb Jeesuse isiku kuulutamises. Jeesus andis endast teada apostel Toomale, ja temas igale inimesele, sõnadega: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6). Samamoodi rääkis Ta endast ka Laatsaruse õele Martale: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:25-26). Jeesus on Poeg, kes igavikus saab elu Isalt (vt Jh 5:26) ja kes on tulnud inimeste hulka, et neid teha sellest annist osasaajateks: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10).

Jeesuse sõnade, tegude ja isiku läbi antakse inimesele võimalus “tunnetada” täielikku tõde inimelu väärtuse kohta. Sellest allikast saab ta võime seda tõde täiuslikult “ellu viia” (vt Jh 3:21), see tähendab täielikult nõustuda vastutusega inimelu armastamise ja teenimise, kaitsmise ja edendamise eest ning seda täita.

Kristuses on lõplikult kuulutatud ja täielikult kingitud see elu Evangeelium, mis – olles antud juba Vana Testamendi Ilmutuses ja kirjutatud mingil moel iga inimese südamesse – kõlab igas südametunnistuses „algusest peale“, st. loomise hetkest, nii et vaatamata patu negatiivsetele mõjudele saab seda põhijoontes tunnetada ka inimmõistus. Nagu kirjutas Vatikani II Kirikukogu, viis Kristus „kogu oma kohaloleku ja enda avaldamisega, oma sõnade ja tegudega, tunnustähtede ja imedega, kuid eriti oma surma ja aurikka surnuist Ülestõusmisega ning lõpuks Tõe Vaimu saatmisega lõpule ja täiusele Ilmutuse ning kinnitas jumaliku tunnistusega, et Jumal on meiega, et vabastada meid patu ja surma pimedusest ning viia meid igavesse ellu“.[22]

30. Kinnitanud pilgud Issand Jeesusele, tahame Temalt jälle kuulda „Jumala sõnu“ (Jh 3:34) ja uuesti mõtiskleda elu Evangeeliumi üle. Inimese elu kohta ilmutatud sõnumi üle mõtisklemise kõige sügavama ja originaalsema tähenduse avas apostel Johannes oma esimese kirja avasõnades: „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega“ (1:1-3).

Seega on Jeesuses, Elu Sõnas meile kuulutatud ja antud jumalik ja igavene elu. Tänu sellele kuulutusele ja annile saab meie füüsiline ja vaimne elu juba oma maises etapis täieliku väärtuse ja tähenduse, sest jumalik ja igavene elu on tõesti eesmärk, mille poole inimene, kes selles maailmas elab, on suunatud ja kutsutud. Sel moel sisaldab elu Evangeelium kõike, mida meile inimelu väärikusest räägib inimlik kogemus ja mõistus, sellega nõustudes, seda puhastades, ülendades ja täiusele viies.

„Mu tugevus ja mu kiituslaul on Issand, Tema oli mulle päästeks“ (2 Ms 15:2) – elu on alati hüve

31. Evangeeliumi elusõnumi täiust valmistati tegelikult ette juba Vanas Testamendis. Eriti Egiptusest väljarändamise sündmustes – Vana Testamendi usukogemuse keskmes – avastas Iisrael, kui väärtuslik on tema elu Jumala silmis. Kui näis, et ta on kõigi vastsündinud poisslaste hävitamise läbi surmaohus (vt 2 Ms 15-22), ilmutas Issand end Iisraelile kui Päästja, kindlustades oma väega tuleviku neile, kel polnud lootust. Nii saab Iisrael kindlalt teada, et tema olemasolu ei sõltu vaarao halastusest, kes tahab teda despootlikult oma huvides ära kasutada. Vastupidi, Iisraeli elu on Jumala õrna ja suure armastuse objekt.

Vabanemine orjusest tähendab identiteedi andmist, hävitamatu väärikuse äratundmist ja uue ajaloo algust, kus Jumala ja iseenda avastamine käivad käsikäes. Väljarändamine Egiptusest oli põhjapanev kogemus ja tulevikumudel. Selle läbi saab Iisrael teada, et kui tema olemasolu on ohus, tuleb alati uue usaldusega pöörduda Jumala poole, et Temalt tõhusat abi leida: „Mina olen su valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!“(Js 44:21).

Seega, saades teada oma olemasolu väärtusest rahvana, kasvas Iisrael ka elu enese tähenduse ja väärtuse tajumises. Eriliselt arenes see mõte tarkuseraamatutes,[23] igapäevase kogemuse alusel elu ebakindlusest ja ohtudest, mis seda ähvardavad. Elu vasturääkivustest saab usu jaoks väljakutse, millele talt vastust oodatakse.

Eelkõige on kannatuse probleem see, mis esitab usule väljakutse ja paneb selle proovile. Kuidas saaksime jätta märkamata kõikehaarava inimliku ahastuse, kui mõtiskleme Iiobi raamatu üle? On loomulik, et kannatustega koormatud süütu inimene küsib eneselt: „Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud, kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust?“(Ii 3:20-21). Kuid isegi siis, kui pimedus on kõige sügavam, juhib usk selleni, et usalduse ja aukartusega tunnistatakse müsteeriumi: „Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu“ (Ii 42:2).

Ilmutus võimaldab üha suurema selgusega näha surematut elu, mille Looja on inimsüdamesse istutanud: „Kõik on Ta omal ajal hästi teinud; Ta on nende südamesse pannud ka igaviku“ (Kg 3:11). See terviklikkuse ja täielikkuse alge ootab, et seda ilmutataks armastuses ja viidaks täiusele Jumala antud armu anni läbi, osasaamises Tema igavesest elust.

„Jeesuse nimi on teinud ta tugevaks“ (vt Ap 3:16) – keset inimelu ebakindlust viib Jeesus elu mõtte täiuseni

32. Lepingu rahva kogemus on uuenenud kõigi Naatsareti Jeesusega kohtunud “vaeste” kogemuses. Just nagu Jumal, kes on „hingede armastaja” (vt Trk 11:26), kinnitas Iisraeli ohtude keskel, kuulutab nüüd Jumala Poeg kõigile, kelle olemasolu on ohtu seatud ja takistatud, et ka nende elu on hüve, millele Isa armastus annab tähenduse ning väärtuse.

„Pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit“ (Lk 7:22). Nende prohvet Jesaja sõnadega (35:5-6, 61:1) väljendab Jeesus oma missiooni – kõik, kes kannatavad sellepärast, et nende elu on mingil moel “vähendatud”, kuulevad Temalt häid sõnumeid Jumala hoolitsusest nende eest, kes võtavad vastu kinnituse, et nende elu on Isa kätes kiivalt hoitud and (vt Mt 6:25-34).

Sest eelkõige on “vaesed” need, keda Jeesus oma jutluste ja tegudega kõnetab. Väga paljud haigete ja väljatõugatute seast, kes Talle järgnevad ja Ta üles otsivad (vt Mt 4:23-25), tajuvad Tema sõnadest ja tegudest, kui kõrgelt nende elu hinnatakse ja kuidas nende pääsemislootused kinnitust leiavad.

Seesama on toimunud Kiriku misjonis algusest peale. Kui Kirik kuulutab Jeesust kui seda, kes „käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli Temaga“ (Ap 10:38), teab ta, et kannab pääsemissõnumit, mis kõlab kogu oma uudsuses just inimelu hädade ja vaesuse keskel. Nii tervendas Peetrus halvatu, kes Jeruusalemma Templi “Ilusa” värava juures iga päev almust kerjas, öeldes: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ (Ap 3:6). Usu läbi Jeesusesse, “Elu Juhti” (Ap 3:15), saab hüljatud ja põrmus abi anuv elu tagasi enesest lugupidamise ja täieliku väärikuse.

Jeesuse ja Tema Kiriku sõnad ja teod ei ole mõeldud ainult neile, kes on haiged, kannatavad või on mingil moel ühiskonnas tõrjutud. Sügavamalt puudutavad need iga inimese elu tähendust selle moraalses ja vaimses mõõtmes. Ainult need, kes tunnistavad, et nende elu on märgistatud patu tõvest, saavad Päästja Jeesusega kohtudes avastada tõe iseenda eksistentsi kohta ja selle tõelise väe, vastavalt Tema sõnadele: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele“ (Lk 5:31-32).

Kuid inimene, kes arvab nagu rikas maaomanik Evangeeliumi tähendamissõnas, et ta saab oma elu kindlustada vaid materiaalsete hüvedega, petab iseennast. Elu libiseb tal käest ja väga kiiresti leiab ta, et see võetakse talt ära, ilma et ta selle tõelist tähendust kunagi oleks taibanud: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ (Lk 12:20).

33. Ka Jeesuse enda elus, algusest kuni lõpuni, leiame selle ainulaadse “dialektika” inimelu ebakindluse kogemuse ja selle elu väärtuse kinnitamise vahel. Jeesuse elu märgistab ebakindlus juba sünnihetkest alates. Kindlasti võtavad Ta vastu õiglased, kes liituvad Maarja otsekohese ja rõõmsa jaatusega (vt Lk 1:38). Kuid algusest peale lükkab Ta tagasi see osa maailmast, mis muutub vaenulikuks ja otsib last, et “Ta hukata” (Mt 2:13); või jääb selle, maailma tuleva elu müsteeriumi täitumise vastu ükskõikseks ja hoolimatuks, „sest nende jaoks polnud majas kohta“ (Lk 2:7). Ühelt poolt ohtude ja ebakindluse ning teisalt Jumala anni väe vahelisest vastuolust särab üha selgemalt Naatsareti majast ja Petlemma sõimest kiirgav auhiilgus: see sündiv elu on kogu inimkonna pääste (vt Lk 2:11).

Jeesus tunnistas elu vastuolusid ja riske: „Kuigi Ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks Tema vaesusest“ (2 Kr 8:9). Vaesus, millest räägib püha Paulus, ei ole ainult loobumine jumalikest privileegidest, vaid ka osasaamine inimelu kõige alandavamatest ja hapramatest tingimustest (vt Fl 2:6-7). Jeesus kandis seda vaesust kogu elu, kuni selle tipphetke, ristisurmani: „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime“ (Fl 2:8-9). Just oma surmaga tegi Jeesus avalikuks elu kogu täiuse ja suuruse, kuna Tema eneseohverdusest Ristil saab kõikidele inimestele uue elu allikas (vt Jh 12:32). Palverännul keset vastuolusid ja iseenese elu andmisel juhib Jeesust kindel teadmine, et Tema elu on Isa kätes. Seepärast saab Ta Ristile naelutatult hüüda: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“(Lk 23:46), see tähendab, oma elu. Tõesti ülimalt suur on inimelu väärtus, kui Jumala Poeg on selle enesele võtnud ja teinud sellest paiga, kus saab teoks kogu inimkonna pääste!

„Need Ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks“ (Rm 8:28-29) – Jumala auhiilgus särab inimese näol

34. Elu on alati hüve. Seda tajub instinktiivselt, see on ka kogemuslik tõsiasi ning inimene on kutsutud tabama selle sügavat põhjust.

Miks elu on hüve? Seda küsimust kohtab Piiblis kõikjal, ja juba selle esimestelt lehekülgedelt leiab võimsa ja hämmastava vastuse. Elu, mille Jumal inimesele annab, on täiesti erinev kõigi teiste loodud olendite elust, kuna inimene – ehkki tehtud maa põrmust (vt 1 Ms 2:7, 3:19; Ii 34:15; Ps 103:14; 104:29) – on Jumala avaldumine maailmas, Tema kohaloleku märk, Tema auhiilguse jälg (vt 1 Ms 1:26-27; Ps 8:6). Just seda tahtis Lyoni püha Irenaeus rõhutada oma kuulsas definitsioonis: “Jumala au on elav inimene.”[24] Inimesele on antud ülevaim väärikus, mis põhineb teda tema Loojaga ühendaval intiimsel sidemel: inimeses särab Jumala enda peegeldus.

Seda kinnitab Esimene Moosese raamat, asetades loomise esimeses kirjelduses inimese nagu krooni Jumala loomistegevuse tippu, protsessi lõppu, mis viib eristamatust kaosest kõige täiuslikuma olendini. Kogu loodu on mõeldud inimese jaoks ja kõik on pandud talle alluma: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege … kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1:28) – see on Jumala käsk mehele ja naisele. Samalaadse sõnumi leiab ka loomise teises kirjelduses: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1 Ms 2:15). Siin näeme selget kinnitust inimese primaarsusest asjade suhtes, mis on pandud talle alluma ja usaldatud tema vastutusele, samas kui mitte mingil põhjusel ei tohi inimest allutada omasugustele ega alandada teda peaaegu asja tasemele.

Piiblikirjelduses on vahet inimese ja teiste loodute vahel näidatud eelkõige tõsiasjaga, et inimese loomist on kujutatud Jumala erilise otsusena, kaalutlusena seada sisse eriline ja ainuomane side Loojaga: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks“ (1Ms 1:26). Elu, mille Jumal inimesele annab, on kink, millega Jumal annab loodule midagi iseendast.

Iisrael esitab aja jooksul üha sügavamaid küsimusi inimese ja Jumala selle erilise ja ainuomase sideme kohta. Ka Siiraki raamat tunnistab, et Jumal, luues inimolendeid, „pani Ta neile rüüks rammu nagu iseeneselegi, ja tegi nad omaenese kuju sarnaseks“ (Srk 17:3). Piibli autor ei näe selles kujundis mitte ainult inimese valitsemist maailmas, vaid ka neid vaimseid võimeid, mis on eriomaselt inimlikud, nagu mõistus, hea ja kurja eristamine ning vaba tahe: „Ta täitis nad arukuse ja tarkusega ning näitas neile head ja kurja“ (Srk 17:7). Võime küündida tõe ja vabaduseni on inimese privileeg, kuna inimene on loodud oma Looja, Jumala näo järgi, kes on tõene ja õiglane (vt 5 Ms 32:4). Ainult inimene on kõigi nähtavate olendite hulgas “võimeline tundma ja armastama oma Loojat”.[25] Elu, mille Jumal inimesele annab, on palju enamat kui pelk ajaline olemasolu. See on liikumine elu täiuse poole; see on seemneks olemisele, mis ületab aja enda piirid: „Jumal ju lõi inimese surematuks, tehes ta sarnaseks omaenese olemusega“ (Trk 2:23).

35. Jahvistlik loomiskirjeldus väljendab sama veendumust. See muistne jutustus räägib jumalikust hingusest, mis puhuti inimesse, nii et ta saaks ärgata elule: „Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks“ (1 Ms 2:7).

Selle eluhinguse jumalik päritolu selgitab alalist rahulolematust, mida inimene tunneb oma maise elu päevil. Kuna ta on Jumala loodud ja kannab endas Jumala kustutamatut pitserit, suundub inimene loomupäraselt Jumala poole. Kuulatades oma südame sügavamaid igatsusi ei saa keegi jätta omaks tunnistamata püha Augustinuse poolt väljendatud tõde: “Sa oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.”[26]

Kui tähendusrikas on rahulolematus, mis märgistab inimese elu Eedenis, kuni ta ainuke võrdlemisalus on taimede ja loomade maailm (vt 1 Ms 2:20). Ainult naise ilmumine – olendi, kes on liha tema lihast ja luu tema luust (vt 1 Ms 2:23) ja kelles samuti elab Jumal-Looja vaim – saab rahuldada isikutevahelise suhtlemise vajadust, mis on inimeksistentsi jaoks nii elulise tähtsusega. Ligimeses, olgu see mees või naine, peegeldub Jumal ise, iga inimese lõppsiht ja täitumine.

„Mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et Sa tema eest hoolitsed?“ (Ps 8:5) imestab psalmilaulja. Universumi ääretusega võrreldes on inimene väga väike, ja ometi väljendab just see kontrast tema suurust: „Sa tegid ta pisut alamaks inglitest (aga võib tõlkida ka: pisut alamaks Jumalast) ja ehtisid teda au ja austusega“ (Ps 8:6). Inimese näol särab Jumala auhiilgus. Inimeses leiab Looja hingamise, nagu püha Ambrosius aukartlikult tähendab: “Kuus päeva on möödas ja maailma loomine lõpeb selle meistritöö valmistamisega, kelleks on inimene, kes valitseb kõigi elavate üle, ja on justkui universumi ja kõigi loodud olendite kauniduse kroon. Me peaksime tõesti hoidma aupaklikku vaikust, kuna Issand puhkas kõigist maailma töödest. Ta puhkas inimese sügavuses, inimese vaimus ja mõtetes; oli Ta ju loonud inimese mõistusega, võimelisena Teda järgima, Tema voorusi järele aimama, taevaste armude järele janunema. Neis andides puhkab Jumal, kes on öelnud: „ Kus saaks siis olla mu hingamispaik, kui mitte niisuguse peal, kes on alandlik ja vaikne ja kes väriseb mu sõna ees“ (Js 66:1-2). Ma tänan Issandat, meie Jumalat, kes on loonud nii suurepärase töö, milles Ta puhkust leiab.”[27]

36. Kahjuks rikkus patu sissetungimine ajalukku Jumala imelise plaani. Patu läbi mässab inimene Looja vastu nõnda, et lõpetab loodu kummardamisega: „Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel“ (Rm 1:25). Selle tagajärjena inimene mitte ainult ei moonuta Jumala kuju omaenda isikus, vaid tunneb kiusatust seda ka teistes haavata, asendades osadussuhted usaldamatuse, ükskõiksuse, vaenulikkuse ja isegi tapjaliku vihkamisega. Kui Jumalat ei tunnistata Jumalana, reedetakse inimese sügav tähendus ja haavatakse inimestevahelist osadust.

Inimese elus lõi Jumala kujutis taas särama ja ilmus oma täiuses Jumala Poja tulekuga inimese ihus. „Tema on nähtamatu Jumala kuju“ (Kl 1:15), „olles Tema auhiilguse kiirgus ja Tema olemuse kuju“ (Hb 1:3). Ta on Isa täiuslik kujutis.

Esimesele Aadamale antud eluplaan saab lõpuks teoks Kristuses. Kui Aadama kuuletumatus oli Jumala plaani inimese elu suhtes rikkunud ja toonud maailma surma, siis Kristuse lunastav kuulekus on inimsoole väljavalatud armu allikas, tehes kõigile eluriigi uksed pärani lahti (vt Rm 5:12-21). Apostel Paulus kinnitab: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks. Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab“ (1 Kr 15:45).

Kõigile, kes Kristust järgivad, antakse elu täius: Jumala kujutis neis taastatakse, uuendatakse ja viiakse täiuseni. Jumala plaan inimestega seisneb selles, et nad peavad „saama Tema Poja näo sarnaseks“ (Rm 8:29). Ainult nii, selle kujutise hiilguses, saab inimene vabaneda ebajumalate orjusest, ehitada üles kaotatud vennaosadus ja avastada oma tõeline identiteet.

„Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:26) – igavese elu and

37. Elu, mida Jumala Poeg tuli inimestele andma, ei saa taandada pelgaks ajaliseks olemasoluks. Elu, mis on igavesti „Temas“ ja mis on „inimeste valgus“ (Jh 1:4), seisneb sündimises Jumalast ja osasaamises Tema armastuse täiusest: „Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast“ (Jh 1:12-13).

Mõnikord nimetab Jeesus seda elu, mida Ta tuli andma, lihtsalt „eluks“; ja esitab Jumalast sündimist hädavajaliku tingimusena selle eesmärgi saavutamiseks, milleks Jumal inimese on loonud: „Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki“ (Jh 3:3). Selle elu andmine on Jeesuse missiooni tõeline siht – Tema on see, kes „tuleb Taevast alla ja annab maailmale elu“ (Jh 6:33), nõnda et Ta saab täie tõega öelda: „Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus“ (Jh 8:12).

Teisal räägib Jeesus „igavesest elust“, kus omadussõna ei osuta pelgalt ajaülesele perspektiivile. Elu, mida Jeesus tõotab ja annab, on „igavene“, sest see on täielik osasaamine selle elust, kes on „Igavene“. Kes Jeesusesse usub ja Temaga osadusse astub, sellel on igavene elu (vt Jh 3:15; 6:40), sest ta kuuleb Jeesuselt neid ainsaid sõnu, mis ilmutavad ja annavad tema eksistentsile elu täiuse; need on “igavese elu sõnad”, mida Peetrus oma usutunnistuses väljendab: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et Sina oled Jumala Püha“ (Jh 6:68-69). Milles aga igavene elu seisneb, kuulutab Jeesus ise oma suure preesterliku palvega Isa poole pöördudes: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud“ (Jh 17:3). Tunda Jumalat ja Tema Poega tähendab võtta Isa, Poja ja Püha Vaimu armastava osaduse müsteerium vastu omaenda ellu, mis avaneb juba nüüd igavesele elule osalemise kaudu Jumala elus.

38. Seepärast on igavene elu Jumala enda elu ja samal ajal Jumala laste elu. Selle ootamatu ja väljendamatu tõe üle, mis tuleb meile Jumalalt Kristuses, ei saa usklikud tunda muud, kui lakkamatut imetlust ja piiritut tänulikkust. Nad saavad kasutada apostel Johannese sõnu: „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi … Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on“(1 Jh 3:1-2).

Siin jõuab kristlik tõde elu kohta oma kõrgeimasse tippu. Elu väärikus ei ole seotud ainult selle algusega, tõsiasjaga, et see lähtub Jumalast, vaid ka selle lõppeesmärgiga, selle määratusega osaduseks Jumalaga Tema tundmise ja armastamise kaudu. Selle tõe valguses täpsustab püha Irenaeus oma inimesekiitust ja viib selle lõpule: “Jumala au” on tõesti “elav inimene”, “kuid inimese elu – Jumala nägemine”.[28]

Siit tulenevad vahetud järeldused inimelu kohta selle maises järgus, kus igavene elu on juba idanenud ja hakkab kasvama. Kuigi inimene armastab instinktiivselt elu, sest see on hüve, leiab see armastus edasist innustust ja jõudu ning uut sügavust ja ulatust selle hüve jumalikest mõõtmetest. Samamoodi ei saa armastust, mida iga inimene elu vastu tunneb, taandada lihtsalt piisava ruumi otsimiseks eneseväljenduseks ning teistega suhtesse astumiseks; vaid see areneb rõõmsas äratundmises, et enese eksistentsi saab muutuda “kohaks”, kus Jumal end avaldab, kus me Teda kohtame ja Temaga osadusse astume. Elu, mille annab Jeesus, ei kahanda mingilgi määral meie olemasolu väärtust ajas, vaid hoiab ja juhib seda lõppsihi poole: „Mina olen ülestõusmine ja elu … Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:25-26).

„Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!“ (1 Ms 9:5) – austus ja armastus iga inimelu vastu

39. Inimese elu pärineb Jumalalt, on Tema and, Tema kujutis ja pitser, osasaamine Tema eluhingusest. Seepärast on Jumal selle elu ainus Isand: inimene ei saa sellega toimida oma äranägemist mööda. Jumal ise ütleb seda Noale pärast Veeuputust: „Teie eneste verd ma nõuan taga … ja ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!“ (1 Ms 9:5). Piibliteksti autor tahab rõhutada, kuidas elu pühadus põhineb Jumalal ja Tema loomistööl: „Sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!“ (1 Ms 9:6).

Inimese elu ja surm on seega Jumala kätes, Tema võimuses, „kelle käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim!“ hüüab Iiob (12:10). “Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles” (1 Sm 2:6). Ainult Tema võib öelda: „Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39).

Kuid Jumal ei teosta oma võimu ähvardava omavoliga, vaid pigem oma loodu eest hoolitsedes ja seda armastades. Kuigi on tõsi, et inimelu on Jumala kätes, on niisama tõsi, et need on armastavad käed nagu emal, kes võtab oma lapse vastu, toidab teda ja hoolitseb ta eest: “Eks ma ole oma hinge taltsutanud ja vaigistanud? Otsekui võõrutatud laps ema juures, otsekui võõrutatud laps on mu hing minus.” (Ps 131:2; vt Js 49:15; 66:12-13; Hos 11:4). Nõnda ei näe Iisrael rahvaste ja inimeste ajaloos pelka juhust või pimedat saatust, vaid armastava plaani tulemust, mille kohaselt Jumal kogub kokku kõik elule väed ja astub vastu patust tulenevatele surmajõududele: „Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see oleks“ (Trk 1: 13-14).

40. Elu pühadusest tuleneb selle puutumatus, mis on juba algusest kirjutatud inimese südamesse, tema südametunnistusse. Küsimus „Mis sa oled teinud?“ (1 Ms 4:10), mille Jumal esitab Kainile, kui see on tapnud oma venna Abeli, väljendab iga inimese kogemust: süümesügavustes kõlav hääl tuletab talle alati meelde elu puutumatust – nii enese kui teiste – sest see ei kuulu talle, vaid on Jumala, Looja ja Isa omand ning and.

Käsk, mis puudutab inimelu puutumatust, kõlab Siinai lepingu “kümne sõna” keskmes (vt 2 Ms 34:28). Kõigepealt keelab see mõrva: “Sa ei tohi tappa!” (2 Ms 20:13); „sa ei tohi tappa süütut ega õiget“ (2 Ms 23:7); ent keelab ka – nagu seisab Iisraeli hilisemas seadustikus – teise isiku mistahes kehalise kahju tekitamise teisele isikule (vt 2 Ms 21:12-27). Muidugi peame tunnistama, et Vanas Testamendis ei jõua elu väärtuse tunnistamine, kuigi see on juba märkimisväärne, veel Mäejutluse sulniduse tasemele, nagu ilmneb karistusseadustiku mõningates punktides, kus on ette nähtud karmid kehalised karistused ja isegi surmanuhtlus. Kuid üldine sõnum, mille pidi täiuseni viima Uus Testament, on jõuline kutse austada füüsilist elu ja inimese kehalist terviklikkust, tipnedes otsese käsuga, mis kohustab meid vastutama kaasinimese nagu iseenda eest: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3 Ms 19:18).

41. Käsku “Sa ei tohi tappa!”, mida sisaldab ja täielikumalt väljendab positiivne käsk armastada oma ligimest, kinnitab uuesti kogu selle jõus Issand Jeesus. Rikkale noormehele, kes Temalt küsib: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?“, vastab Jeesus: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ (Mt 19:16-17) Ja esimesena meenutab Ta käsku: “Sa ei tohi tappa!” (Mt 19:18). Mäejutluses nõuab Jeesus oma jüngritelt õiglust, mis ületab kirjatundjate ja variseride oma, ka elu austamise osas: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla“ (Mt 5:21-22).

Oma sõnade ja tegudega toob Jeesus veelgi selgemalt esile elu puutumatust käsitleva käsu positiivsed nõuded. Need nõuded olid olemas juba Vanas Testamendis, kus seadusandlus kaitses elu, kui see oli nõrk ja ohus: võõramaalaste, leskede, orbude, haigete ja üldises mõttes väetite puhul, kaasa arvatud emaihus olevad lapsed (vt 2 Ms 21:22; 22:20-26). Jeesusega saavad need käsud uue jõu ja tungivuse ning avalduvad kogu oma laiuses ning sügavuses, ulatudes venna elu eest hoolitsemisest (sugulased, rahvuskaaslased või Iisraelis elavad võõramaalased) võõrastest hoolimiseni, isegi vaenlase armastamiseni.

Võõras pole enam võõras inimese jaoks, kes peab saama ligimeseks hädasolijale kuni tema elu eest vastutamiseni, nagu nii selgelt näitab tähendamissõna heast samaarlasest (vt Lk 10:25-37). Isegi vaenlane pole enam vaenlane sellele, kes on kohustatud teda armastama (vt Mt 5:38-48; Lk 6:27-35), talle “head tegema” (vt Lk 6:27,33,35) ja vastama tema elulistele vajadustele otsekoheselt ja tasu lootmata (vt Lk 6:34-35). Selle armastuse tipp on oma vaenlase eest palvetamine, mille kaudu saavutame kooskõla Jumala ettehooldava armastusega: „Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, nõnda olete oma taevase Isa lapsed – Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:44-45; vt Lk 6:28,35).

Seega on Jumala käsu kaitsta inimese elu sügavaim element nõue austada ja armastada iga inimest ning iga inimese elu. See on õpetus, millega apostel Paulus Jeesuse sõnu korrates pöördub Rooma kristlaste poole: „Käsk „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada“, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:9-10).

„Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele“ (1 Ms 1:28) – inimese vastutus elu eest

42. Kaitsta ja edendada elu, seda austada ja armastada on ülesanne, mille Jumal usaldab igale inimesele, kutsudes teda kui oma elavat kujutist osalema Tema valitsemises maailma üle: „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1 Ms 1:28).

Piiblitekst näitab selgelt selle valitsemise ulatust ja sügavust, mille Jumal inimesele andis. Eelkõige on see valitsemine terve maa ja iga elusolendi üle, nagu selgitab Tarkuseraamat: „Vanemate Jumal ja halastuse Issand … oma tarkuses oled valmistanud inimese, et ta valitseks Sinu poolt loodud olendite üle, korraldaks maailma pühaduses ja õigluses” (Trk 9:1, 2-3). Ka psalmist ülistab inimesele antud valitsemist kui tema Loojalt saadud au ja väärikuse märki: „Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik Sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub” (Ps 8:7-9).

Kutsutud harima ja hooldama maailmaaeda (vt 1 Ms 2:15), on inimesel eriline vastutus keskkonna eest, kus ta elab, kogu loodu eest, mille Jumal on seadnud tema isikulise väärikuse ja tema elu teenistusse, vastutus mitte ainult praeguse, vaid ka tulevaste põlvkondade ees. Ökoloogiline küsimus – mis ulatub erinevate loomaliikide ja teiste eluvormide elukeskkonna säilitamisest tõelise “inimökoloogiani”[29] – leiab Piiblis selge ja tugeva eetilise juhise, mis suunab austama iga elu kui suurt hüve. Tõepoolest, “Looja poolt inimesele antud valitsemine ei ole absoluutne võim, samuti ei saa rääkida vabadusest “kasutada või väärkasutada” asju või otsustada asjade üle nii nagu meeldib. Looja poolt algusest peale kehtestatud piirid, mis on sümboolselt väljendatud keelus “süüa puust” (vt 1 Ms 2.16-17), näitavad küllalt selgelt, et nähtava looduse maailmas ei allu me mitte ainult bioloogilistele seadustele, vaid ka moraaliseadustele, mida ei saa karistamatult rikkuda”.[30]

43. Inimese osalemist Jumala valitsemises näitab ka eriline vastutus, mis on talle antud inimelu kui sellise eest. See on vastutus, mis saavutab oma tipu elu edasiandmises abielus mehe ja naise poolt nagu tuletab meelde Vatikani II Kirikukogu: “Jumal, kes ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1 Ms 2:18) ja kes loomise algul tegi inimese meheks ja naiseks (vt Mt 19:4), tahtes anda inimesele teatud erilise osaluse oma loomistöös, õnnistas meest ja naist, öeldes: „Olge viljakad ja teid saagu palju“(1 Ms 1:28).“[31]

Rääkides mehe ja naise “teatud erilisest osalusest” Jumala “loomistöös”, tahab Kirikukogu öelda, et lapse saamine on sügavalt inimlik ja religioosselt tähendusrikas sündmus, kuna see hõlmab mõlemaid abikaasasid, kes moodustavad “ühe liha” (1 Ms 2:24), ja samas Jumalat, kes end kohalolevaks teeb. Nagu ma kirjutasin “Kirjas perekondadele”: “Kui kahe inimese abieluaktist sünnib ilma uus inimene, toob ta maailma kaasa Jumala erilise kuju ja sarnasuse: inimisiku genealoogia on kirjutatud tema sigimise bioloogiasse. Väites, et abikaasad kui lapsevanemad teevad koostööd Jumal-Loojaga, eostades ja sünnitades ilma uue inimolendi, ei viita me üksnes bioloogia seadustele; pigem soovime rõhutada, et inimlikus isaduses ja emaduses on Jumal ise kohal teisiti kui mistahes muus sigimises “maa peal”. Tõesti, Jumal üksi on selle “kuju ja sarnasuse” allikas, mille inimolend sai loomisel. Sigitamine on loomise jätkamine.”[32]

Seda õpetab Piibel vahetus ja väljendusrikkas keeles esimese naise, „kõigi elavate ema“ (1 Ms 3:20) rõõmukarje läbi. Teadlikuna Jumala sekkumisest hüüatab Eeva: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud!“ (1 Ms 4:1). Seega, tänu surematu hinge loomisele antakse elu edasiandmises vanematelt lapsele edasi ka Jumala enda kuju ja sarnasus.[33] “Aadama sugupuu raamat” väljendab seda järgmiselt: „Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi Ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja Ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene. Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu, ja ta pani sellele nimeks Sett“ (1 Ms 5:1-3). Just nende kui uuele loodule oma kujutist edasi andva Jumala kaastööliste rollis näeme abikaasade suurust, kes on valmis “tegema kaastööd armastava Looja ja Päästjaga, kes nende kaudu päev-päevalt omaenda perekonda suurendab ja rikastab”.[34] Seepärast ülistaski piiskop Amphilochius “püha abielu, mis on valitud ja tõstetud üle kõigi maiste andide” kui “inimkonna sünnitaja, Jumala kujutiste looja”.[35]

Seega saavad abiellu ühendatud mehest ja naisest partnerid jumalikus ettevõtmises: elu edasiandmise aktis võetakse vastu Jumala and ja tulevikule avaneb uus elu.

Kuid lisaks lapsevanemate konkreetsele ülesandele puudutab elu vastuvõtmise ja teenimise kohustus igaüht; ja seda ülesannet tuleb täita eelkõige nõrgimate elude suhtes. Kristus ise meenutab seda, kui Ta palub end armastada ja teenida oma vendades ja õdedes, kes mingil moel kannatavad: näljased, janused, võõrad, alastiolijad, haiged, vangid… Mida iganes tehakse neist igaühele, seda tehakse Kristusele endale (vt Mt 25:31-46).

„Sest Sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus“ (Ps 139:13) – sündimata lapse väärikus

44. Inimelu on kõige haavatavam siis, kui ta maailma sünnib, ja siis, kui ta lahkub ajariigist, et randuda igavikus. Jumalasõna kutsub tihti üles näitama hoolt ja austust elu vastu eelkõige seal, kus elu on ohus haiguse ja vanuse tõttu. Kuigi seal ei leidu otseseid ja selgeid üleskutseid kaitsta inimelu algusest peale, eriti alles sündimata ja lõpule lähenevat elu, saab seda kergelt seletada tõsiasjaga, et Jumala rahva religioossele ja kultuurilisele mõtlemislaadile oli pelk võimalus sellistes olukordades elu kahjustada, rünnata või eitada täiesti võõras.

Vanas Testamendis kardetakse sigimatust nagu needust ning järeltulijate arvukust peetakse õnnistuseks: „Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu Temalt” (Ps 127:3; vt Ps 128:3-4). See uskumus põhineb ka Iisraeli teadlikkusel sellest, et nad on Lepingu rahvas, kes on kutsutud kasvama vastavalt Aabrahamile antud tõotusele: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda … Nõnda saab olema sinu sugu!“ (1 Ms 15:5). Kuid rohkem kui miski muu loeb siin kindel teadmine, et elu, mida vanemad edasi annavad, lähtub Jumalast. Me leiame sellele kinnitust paljudest kirjakohtadest, mis austuse ja armastusega räägivad viljastamisest, elu arenemisest emaüsas, sünnitamisest ning lähedasest seosest elu alguse ja Jumal-Looja tegevuse vahel.

„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu“ (Jr 1:5) – iga inimisiku elu on juba algusest peale osa Jumala plaanist. Oma valu sügavustes peatub Iiob, et vaadelda Jumala tegusid, kes nii imeliselt tema ihu emaüsas vormis. Sellest leiab ta põhjuse usalduseks ning väljendab usku, et tema elu jaoks on olemas jumalik plaan: „Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi – ja sa neelad mu ära! Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu. Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt? Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega. Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu“ (Ii 10:8-12). Aukartuse ja imetluse väljendust Jumala sekkumise kohta emaüsas oleva lapse ellu kohtab Psalmides ikka ja jälle.[36]

Kuidas võib mõelda, et kasvõi ainsat hetke elu tekkimise imelisest protsessist võiks lahutada Looja targast ja armastavast tööst ning jätta saagiks inimlikele kapriisidele? Seitsme venna ema ei mõelnud kindlasti nii – ta tunnistab oma usku Jumalasse, kes on elu allikas ja tagatis selle eostamisest peale ning samal ajal aluspõhi surmajärgse uue elu lootusele: „Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokku liitnud. Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli Tema Seaduse pärast“ (2 Mak 7:22-23).

45. Uue Testamendi Ilmutus kinnitab elu väärtuse vaieldamatut äratundmist selle algusest peale. Viljakuse ülistus ja innukas eluootus kõlab sõnades, millega Eliisabet rõõmustab oma raseduse üle: „Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil Ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis“ (Lk 1:25). Ent veelgi enam pühitsetakse inimisiku väärtus tema eostamisest alates Neitsi Maarja ja Eliisabeti ning kahe nende üsas oleva lapse kohtumises. Just lapsed ilmutavadki messianistliku ajastu koidikut – nende kohtumises hakkab toimima Jumala Poja kohaloleku lunastav vägi inimeste seas. Püha Ambroosius kirjutab: “Maarja saabumine ja Issanda kohalviibimise õnnistused annavad endast kiirelt kuulda… Eliisabet kuulis esimesena häält ja Johannes koges esimesena armu; ema kuulis loomuseaduse põhjal, laps hüppas rõõmust müsteeriumi tõttu; esimene tundis ära Maarja, teine Issanda saabumise; naine naise, laps Lapse tuleku; naised räägivad armust, lapsed teostavad seda seespidiselt ja hakkavad ellu viima halastuse müsteeriumi oma emades, kes laste vaimus kahekordse ime läbi prohvetlikult kuulutavad. Laps hüppas ihus ja ema sai täis Püha Vaimu. Ema ei saanud seda enne poega, aga kui poeg oli saanud täis Püha Vaimu, täitis ta ka ema.”[37]

Ma uskusin, ka siis kui ütlesin: Ma olen suures vaevas“ (Ps 116:10) – elu vanaduspõlves ja kannatusaegadel

46. Ka elu viimaste hetkede puhul oleks anakronistlik oodata, et piibellik Ilmutus viitaks otseselt tänapäevastele probleemidele, mis puudutavad vanu ja haigeid, või et see mõistaks selgelt hukka katsed kiirendada vägivaldselt nende lõppu – oleme sellises kultuurilises ja religioosses kontekstis, kus seda liiki kiusatusi ei tuntud ja kus, vastupidi, tunnustatakse vanaduse tarkust ja kogemust kui perekonna ja ühiskonna rikastamise asendamatut allikat.

Kõrget iga iseloomustab väärikus ja seda ümbritseb austus (vt 2 Mak 6:23). Õiglane ei püüa vanast east ega selle koormast vabaneda – vastupidi, tema palve on selline: „Sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest … Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Ps 71:5,18). Messianistliku ajastu ideaali kujutatakse kui aega, mil „ei ole enam … rauka, kellel ei täitu ta päevade määr“ (Js 65:20).

Kuidas peab vanas eas suhtuma elu vältimatusse loojangusse? Kuidas peab käituma surma palge ees? Usklik teab, et tema elu on Jumala kätes: „Sina, oo Issand, tüüri mu saatust!“ (vt Ps 16:5), ja võtab Temalt vastu ka surma paratamatuse: „See paratamatus on Issandalt kõigele elavale, miks tõrgud siis Kõigekõrgema tahte vastu?“ (Srk 41:4). Inimene ei ole elu isand ega ka surma isand. Nii elus kui surmas peab ta end täielikult usaldama Kõigekõrgema meelevalda, Tema armastava plaani hoolde.

Ka haiguse ajal on inimene kutsutud samamoodi Issanda peale lootma ja uuendama oma fundamentaalset usaldust selle vastu, kes “ravib kõik haigused” (vt Ps 103:3). Kui igasugune lootus tervisele näib inimese silmis haihtuvat – nii et ta tahaks hüüda: „Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi!“ (Ps 102:11) – isegi siis toetab usklikku vankumatu usk Jumala eluandvasse jõusse. Haigus ei vii sellist inimest meeleheitesse ega surma igatsema, vaid paneb ta lootuses hüüdma: „ Ma uskusin, ka siis kui ütlesin: Ma olen suures vaevas“ (Ps 116:10); “Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, et ma ei läheks alla hauda“ (Ps 30:2-3).

47. Jeesuse missioon, sealhulgas Tema paljud tervendamised, näitavad Jumala suurt hoolitsust ka inimese ihuliku elu eest. Jeesuse kui “liha ja vaimu arsti”[38] saatis Isa kuulutama häid uudiseid vaestele ja tervendama neid, kel murtud süda (vt Lk 4:18; Js 61:1). Hiljem, kui Ta oma jüngrid maailma saadab, annab Ta neile ülesande, milles haigete tervendamine käib käsikäes Evangeeliumi kuulutamisega: „Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime!“ (Mt 10:7-8; vt Mk 6:3; 16-18).

Kindlasti ei ole usklikule kehaline elu selle maises olekus absoluutne hüve, eriti siis, kui ta on võib-olla kutsutud sellest suurema hüve pärast loobuma. Nagu ütleb Jeesus: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja Evangeeliumi pärast, päästab selle“ (Mk 8:35). Uuest Testamendist leiab selle kohta palju erinevaid näiteid. Jeesus ei kõhkle end ohverdamast ja annab vabatahtlikult oma elu Isale (vt Jh 10:17) oma sõprade eest (vt Jh 10:15). Päästja eelkäija Ristija Johannese surm tunnistab samuti, et maine eksistents ei ole absoluutne hüve, tähtsam on jääda ustavaks Issanda sõnale isegi oma elu hinnaga (vt Mk 6:17-29). Stefanus, kes kaotab oma maise elu, sest on Issanda Ülestõusmise ustav tunnistaja, käib Õpetaja jälgedes ja võtab need, kes ta kividega surnuks loobivad, vastu andestussõnadega (vt Ap 7:59-60), saades nõnda esimeseks neist lugematutest märtritest, keda Kirik on algusest peale austanud.

Kuid mitte keegi ei saa meelevaldselt valida, kas elada või surra; sellise otsuse ainuke isand on Looja üksi, kelles „me elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:28).

„Kõik, kes seda peavad, jäävad elama“ (Bar 4:1) – Siinai lepingust Vaimu annini

48. Elu kannab sellesse kustutamatult kirjutatud omaenese tõde. Jumala andi vastu võttes on inimene kohustatud elu säilitama selles tões, mis on sellele olemuslik. Sellest tõest lahti ütlemine tähendab mõista end mõttetusse ja õnnetusse ellu, saades seeläbi tõenäoliselt ohtlikuks ka teiste eksistentsile, kuna barjäärid, mis tagavad elu austamise ja kaitsmise igas olukorras, on maha lõhutud.

Elutõde on ilmutatud Jumala käsu kaudu. Issanda sõna näitab täpselt, millist teed peab elu järgima, et austada omaenese tõde ja kaitsta oma väärikust. Elu kaitsmist ei kindlusta ainult eriline käsk “Sa ei tohi tappa” (2 Ms 20:13; 5 Ms 5:17), vaid kogu Jumala Seadus teenib elu kaitset, sest see ilmutab tõde, milles elu leiab täie tähenduse.

Seepärast pole üllatav, et Jumala Leping oma rahvaga on nii tihedalt seotud elu perspektiiviga, ja seda ka selle ihulikus mõõtmes. Selles Lepingus esitatakse Jumala käsku kui elu teerada: „Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja, kui ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies Tema teedel ja pidades Tema käske, määrusi ja seadlusi, et sa võiksid elada ja paljuneda, ja et Issand, su Jumal, õnnistaks sind sellel maal, kuhu sa lähed, et seda pärida“ (5 Ms 30:15-16). Jutt pole üksnes Kaananimaast ja Iisraeli rahva püsimajäämisest, vaid ka tänasest ja homsest maailmast ning kogu inimkonna püsimajäämisest. Tegelikult on elul sootuks võimatu jääda tõeliseks ja täielikuks, kui ta on lahutatud hüvest; ja hüve on omakorda olemuslikult seotud Jumala käskudega, see tähendab “eluseadusega” (Srk 17:11). Hea, mida tuleb teha, pole elule lisatud kui sellel lasuv koorem, sest elu tõeline eesmärk ongi see hea ja ainult head tehes saab elu üles ehitada.

Seega on Seadus tervikuna see, mis inimelu täielikult kaitseb. See seletab, miks on nii raske jääda ustavaks käsule “Sa ei tohi tappa”, kui ei järgita teisi “elavaid sõnu” (vt Ap 7:38), millega antud käsk on seotud. Lahutatuna sellest laiemast vaatepunktist saab käsust lõpuks lihtsalt väline kohustus ja peagi hakatakse otsima selle piire ning püütakse leida leevendavaid asjaolusid ja erandeid. Ainult siis, kui inimesed on avatud tõe täiusele Jumala, inimese ja ajaloo kohta, löövad sõnad “Sa ei tohi tappa” uuesti särama kui hüve inimese jaoks kõigis tema mõõtmetes ja suhetes. Sellises perspektiivis suudame hoomata tõe täiust Viienda Moosese raamatu sõnades, mida Jeesus kordab vastuseks esimesele kiusatusele: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid … kõigest, mis lähtub Issanda suust“ (5 Ms 8:3; vt Mt 4:4).

Issanda sõna kuulates on inimene võimeline elama väärika ja õiglasena. Jumala Seadust täites on ta võimeline kandma elu ja õnne vilja: „Kõik, kes seda peavad, jäävad elama, aga need, kes selle hülgavad, surevad“ (Bar 4:1).

49. Iisraeli ajalugu näitab, kui raske on jääda ustavaks elu Seadusele, mille Jumal on inimsüdamesse kirjutanud ja mille Ta Siinai mäel Lepingu rahvale andis. Kui inimesed püüavad elada Jumala plaaniga arvestamata, siis on eelkõige prohvetid need, kes meelde tuletavad, et ainult Issand on tõeline eluläte. Nõnda kirjutab Jeremija: „Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“ (2:3). Prohvetid näitavad süüdistavalt sõrmega nende peale, kes põlgavad elu ja rikuvad inimeste õigusi: „Nad tallavad põrmu vaeste pea“ (Am 2:7); nad „täitsid selle paiga süütute verega“ (Jr 19:4). Prohvet Hesekiel neab sageli Jeruusalemma kui “veresüüga linna” (22:2; 24:6, 9), linna, „kes valab verd enese sees“ (22:3).

Mõistes hukka rünnakud elu vastu, püüavad prohvetid eelkõige äratada uue eluprintsiibi ootust, mis suudaks uuendada suhted Jumalaga ja teistega ning avada uusi ja erakordseid võimalusi mõista ja ellu viia kõiki elu Evangeeliumis sisalduvaid nõudeid. See saab võimalikuks ainult tänu annile Jumalalt, kes puhastab ja uuendab: „Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu“ (Hs 36:25-26; vt Jr 31:34). Tänu “uuele südamele” saame mõista ja teostada elu kõige sügavamat ja tõelisemat tähendust, nimelt olla and, mis täielikult teostub iseenda andmises. See on hiilgav sõnum elu väärtusest, mis jõuab meieni Issanda sulase kuju kaudu: „Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua … Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda“ (Js 53:10-11).

Naatsareti Jeesuse tulekuga täitus Seadus ja Tema Vaimu läbi saime uue südame. Jeesus ei eita Seadust, vaid viib selle täitumiseni (vt Mt 5:17): seadus ja prohvetid on kokku võetud vastastikuse armastamise kuldreeglis (vt Mt 7:12). Jeesuses saab Seadus lõplikult “evangeeliumiks”, heaks uudiseks Jumala valitsemisest maailma üle, mis viib kogu loodu tagasi selle juurte ja algse eesmärgi juurde. See on Uus Seadus, „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:2), mille põhiline väljendus – järgides Issanda eeskuju, kes andis oma elu sõprade eest (vt Jh 15:13) – on eneseandmine armastuses oma vendade vastu: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi“ (1 Jh 3:4). See on vabaduse, rõõmu ja õndsuse seadus.

„Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud“ (Jh 19:37) – elu Evangeelium on täitunud Ristipuul

50. Selle peatüki lõpus, kus me oleme mõtisklenud kristliku sõnumi üle elust, tahaksin koos teie kõigiga korraks peatuda, et kaemuses vaadelda Teda, kes läbi torgati ja kes kõik enda juurde tõmbab (vt Jh 19:37; 12:32). Risti “vaatemängu” vaadates (vt Lk 23:48), avastame selles aurikkas puus kogu elu Evangeeliumi täitumise ja täieliku ilmutuse.

Suure Reede varajasel õhtupoolikul „tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki“ (Lk 23:44-45). See on suure kosmilise segaduse ning headuse ja kurjuse jõudude, elu ja surma vahelise tohutu võitluse sümbol. Ka meie leiame end täna keset “surmakultuuri” ja “elukultuuri” vahelist dramaatilist konflikti. Kuid Risti au see pimedus ei varjuta – see särab pigem üha kiirgavamalt ja eredamalt ning ilmutab end kogu ajaloo ja iga inimelu keskme, tähenduse ja eesmärgina.

Jeesus on Ristile naelutatud ja maa pealt üles tõstetud. Ta elab läbi oma suurimat “jõuetust” ning Tema elu näib olevat täielikult sattunud vaenlaste pilke alla ja antud timukate kätte: Tema üle irvitatakse, Teda pilgatakse ja solvatakse (vt Mk 15.24-36). Ja ometi, just kõige selle keskel, “nähes teda nõnda hinge heitvat”, hüüab Rooma väeülem: “See inimene oli tõesti Jumala Poeg!” (Mk 15:39). Nõnda ilmub Jumala Poeg just oma suurima nõrkuse hetkel sellena, kes Ta on – Ristil avaldub Tema auhiilgus!

Oma surmaga heidab Jeesus valgust iga inimese elu ja surma tähendusele. Enne surma palub Jeesus Isa andestada oma tagakiusajatele (vt Lk 23:34), ja röövlile, kes palus end Tema kuningriigis meeles pidada, vastab ta: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga Paradiisis“ (Lk 23:43). Pärast Tema surma „avanesid hauakambrid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid“ (vt Mt 27:52). Jeesuse toodud pääste on elu ja ülestõusmise and. Läbi kogu oma elu oli Jeesus ka tervendamistega ja head tehes kõigile päästet kinkinud (vt Ap 10:38). Kuid Tema imed, tervendamised ja isegi surnuist elluäratamised olid märgid teistsugusest päästmisest, mis seisneb pattude andeksandmises, ehk inimese vabastamises tema raskeimast haigusest ja tema tõstmises Jumala enda ellu.

Ristil uuendati Moosese poolt kõrbes ülendatud vaskmao ime (vt Jh 3:14-15; vt 4 Ms 21:8-9) ning viidi see lõpliku täiuseni. Ka täna leiab iga inimene, kelle elu on ohus, vabastamise ja lunastamise kindla lootuse, vaadates sellele, kes läbi torgati.

51. Kuid on veel üks eriline sündmus, mis köidab mu tähelepanu ja sunnib sügavalt mõtisklema. „Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles Ta: „See on lõpetatud!“ ja, langetanud pea, heitis hinge“ (Jh 19:30). Pärast seda Rooma sõdur „torkas piigiga Tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett“ (Jh 19:34).

Nüüd on kõik jõudnud täieliku täitumiseni. “Hinge heitmine” tähistab Jeesuse surma, mis sarnaneb mistahes inimese surmale, kuid see näib vihjavat ka “Vaimu annile”, millega Jeesus lunastab meid surmast ja avab meie ees uue elu.

Inimene saab osaliseks Jumala enese elus. Seda elu antakse Kiriku sakramentide läbi – mida sümboliseerivad Kristuse küljest voolav veri ja vesi – pidevalt Jumala lastele, kellest seeläbi saab Uue Lepingu rahvas. Ristist, elu allikast, sünnib ja kasvab “elu rahvas”.

Mõtisklus Risti üle viib meid seega kõige toimunu juurte juurde. Jeesus, kes maailma tulles ütles: „Ma olen tulnud, oo Jumal, tegema Sinu tahtmist“ (vt Hb 10:9), sai kuulekaks Isale kõiges, ja kui Ta „oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni“ (Jh 13:1), andes end täiesti nende eest.

Tema, kes „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45), saavutab Ristil armastuse tipu: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13). Ja Ta suri meie eest, „kui me olime alles patused“ (Rm 5:8).

Sel viisil kuulutab Jeesus, et elu leiab oma tipp-punkti, tähenduse ja täitumise enese andmises.

Siin saab meie meditatsioon kiidu- ja tänupalveks, ajendades meid samal ajal Kristust jäljendama ning Tema jälgedes käima (vt 1 Pt 2:21).

Ka meie oleme kutsutud oma vendade eest elu andma ja sel viisil oma eksistentsi mõtet ja eesmärki tõe täiuses realiseerima.

Me oleme selleks võimelised, kuna Sina, Issand, oled meile eeskuju andnud ja oled kinkinud meile oma Vaimu väe. Me suudame seda, kui me iga päev, koos Sinuga ja nagu Sina, oleme kuulekad Isale ja täidame Tema tahet.

Anna meile seepärast, et me võiksime avatud ja suuremeelse südamega kuulata iga sõna, mis tuleb Jumala suust – nii õpime mitte ainult “mitte tapma” inimese elu, vaid seda ka austama, armastama ja hoidma.
 

III PEATÜKK – SA EI TOHI TAPPA

 

JUMALA PÜHA SEADUS

„Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud“ (Mt 19:17) – Evangeelium ja käsk

52. „Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?““ (Mt 19:6). Jeesus vastas: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ (Mt 19:17). Õpetaja räägib igavesest elust – Jumala enda elust osasaamisest. Selle eluni jõuame Issanda käske täites, kaasa arvatud käsk “Sa ei tohi tappa”. Kui noormees Temalt küsib, milliseid käske ta peaks täitma, viitab Jeesus esimesena just sellele Dekaloogi käsule: „Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta…““ (Mt 19:18).

Jumala käsk ei ole kunagi lahutatud Tema armastusest – see on alati inimese kasvamiseks ja rõõmuks mõeldud and. Sellisena kujutab see Evangeeliumi olemuslikku elementi ja asendamatut aspekti, näidates iseennast kui “eu-angelion” – hea ja rõõmsa uudisena. Elu Evangeelium on nii Jumala suur and kui ka pingutust nõudev ülesanne inimese jaoks. See tekitab vabas isikus hämmastust ja tänulikkust ning nõuab, et ta selle suure vastutustundega vastu võtaks, seda hoiaks ja hindaks. Inimesele elu andes nõuab Jumal, et ta seda armastaks, austaks ja edendaks. Nõnda muutub and käsuks, ja käsk ise on and.

Looja tahab, et inimene kui Jumala elav kujutis oleks kuningas ja isand. Nyssa püha Gregorius kirjutab: “Jumal tegi inimese sellisel moel, et ta saaks täita oma rolli olla maa kuningas… Inimene loodi selle kuju järgi, kes valitseb universumi. Kõik näitab, et algusest peale oli inimloomus tähistatud kuninglikkusega … Inimene on kuningas. Loodud selleks, et maailma valitseda, anti talle sarnasus universumi kuningaga; ta on elav kujutis, kes oma väärikuse kaudu osaleb jumaliku arhetüübi täiuslikkuses.”[39] Kutsutud olema viljakas ja paljunema, alistama maa ja valitsema enesest madalama loodu üle (vt 1 Ms 1:28), pole inimene valitseja ja isand mitte ainult asjade üle, vaid eelkõige iseenda üle,[40] ja teatud mõttes ka elu üle, mille ta on saanud ja mida ta on võimeline edasi andma läbi soojätkamisakti, mis on teostatud armastuse ja austusega Jumala plaani vastu. Inimese valitsemine ei ole siiski absoluutne, vaid teeniv: see on Jumala ainulise ja lõputu valitsemise tõeline peegeldus. Seega peab inimene seda teostama tarkuse ja armastusega, saades osa Jumala piiritust tarkusest ja armastusest. Ja see saab teoks kuuletumise läbi Jumala pühale seadusele vabatahtliku ja rõõmsa kuulekusega (vt Ps 119), mis on sündinud ja toitunud teadmisest, et Jumala käsud on armuand, mis on kingitud inimesele alati ja ainult tema hüvanguks, tema isikulise väärikuse alalhoidmiseks ja tema õndsuseotsinguteks.

Asjade üle, kuid veelgi rohkem elu üle, ei ole inimene absoluutne isand ega lõplik otsustaja, vaid pigem – ja selles ongi tema võrreldamatu suurus – “Jumala plaani teenija”.[41]

Elu on antud inimesele kui aare, mida ei tohi raisata, nagu talent, mida peab kasutama hästi. Inimene peab sellest oma Isandale aru andma (vt Mt 25:14-30; Lk 19:12-27).

„Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!“ (1 Ms 9:5) – inimelu on püha ja puutumatu

53. “Inimelu on püha, kuna sisaldab algusest peale Jumala loovat tegevust ja jääb alatiseks erilisse suhtesse Looja, oma ainsa eesmärgiga. Ainult Jumal on elu Isand algusest lõpuni – mitte keegi ei saa mitte mingitel tingimustel nõuda endale õigust süütut inimest otseselt hävitada.”[42] Nende sõnadega toob instruktsioon Donum Vitae esile Jumala Ilmutuse keskse sisu inimelu pühaduse ja puutumatuse kohta.

Pühakiri esitab inimesele käsu “Sa ei tohi tappa” kui Jumala käsu (2 Ms 20:13; 5 Ms 5:17). Nagu ma juba rõhutasin, leidub see käsk Dekaloogis, Lepingu keskmes, mille Jumal oma äravalitud rahvaga sõlmis; kuid seda sisaldas juba ka algne Jumala ja inimkonna vaheline leping pärast puhastavat karistust veeuputuse läbi, mille põhjustas patu ja vägivalla levimine (vt 1 Ms 9:5-6).

Jumal kuulutab, et Ta on absoluutne Issand oma näo järgi enda sarnaseks (vt 1 Ms 1:26-28) vormitud inimese elu üle. Sellega on inimelule antud püha ja puutumatu iseloom, mis peegeldab Looja enda puutumatust. Just sel põhjusel karistab Jumal karmilt kogu ühiskondliku kooselu aluseks oleva käsu “Sa ei tohi tappa” iga rikkumist. Tema on goel – süütute kaitsja (vt 1 Ms 4:9-15; Js 41:14; Jr 50:34; Ps 19:14). Nii näitab Jumal, et Ta „ei tunne rõõmu elavate hukkumisest” (Trk 1:13). Ainult Saatan saab selle üle rõõmustada, sest tema kadeduse tõttu tuli maailma surm (vt Trk 2:24). Tema, kes on „mõrtsukas algusest peale“, on ka „valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). Ta petab inimest ning juhib ta patu ja surmani, näidates neid elu eesmärgi ja viljana.

54. Selgelt väljendatult on käsk “Sa ei tohi tappa” tugevalt negatiivne: see viitab äärmisele piirile, mida ei tohi kunagi ületada. Kuid varjatult julgustab see võtma positiivset hoiakut elu täieliku austamise suhtes; see viib elu edendamiseni ja astumiseni mööda armastuse teed, mis annab iseennast, võtab teisi vastu ja teenib neid. Nõnda on Lepingu rahvas, ehkki aeglaselt ja mõningate vastuoludega, üha küpsedes sellises mõtlemises, ette valmistatud Jeesuse suureks kuulutuseks, et ligimesearmastuse käsk sarnaneb käsule armastada Jumalat – “nendest kahest käsust sõltuvad nii seadus kui ka prohvetid” (vt Mt 22: 36-40). Püha Paulus rõhutab, et käsk „Sa ei tohi tappa … ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!““ (Rm 13:9; vt Gl 5:14). Uues Seaduses korratud ja täiusele viidud, on käsk “Sa ei tohi tappa” hädavajalik tingimus “elu pärimiseks” (vt Mt 19:16-19). Samas perspektiivis on apostel Johannese sõnadel kategooriline kõla: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks“ (1 Jh 3:15).

Algusest peale kordas Kiriku elav Traditsioon – nagu seda on näidatud “Kaheteistkümne apostli õpetuses” ehk Didache’s, vanimas kristlikus kirjutises peale Piibli – kategooriliselt käsku “Sa ei tohi tappa”: „On kaks teed, üks elu ja üks surma tee. Nende vahel on suur erinevus […] Õpetuse teine käsk: Ära tapa […] ära tapa last abordivahenditega ega ära löö (vast)sündinut maha […] Surma tee aga on järgmine: […] nad […] ei halasta vaesele, ei tunne muret vaevatute pärast, ei tunne oma loojat, tapavad lapsi, hävitades (selle), mis Jumal on vorminud. Nad pööravad ära hädalisest, rõhuvad kurvastatut, on rikaste eestkostjad, vaestele ülekohtused kohtunikud, nad on täidetud kõige patuga. Laske ennast kõigest sellest päästa, lapsed.“[43]

Läbi aegade on Kiriku Traditsioon alati järjekindlalt õpetanud käsu “Sa ei tohi tappa” absoluutset ja muutumatut väärtust. On tuntud tõsiasi, et esimestel sajanditel kuulus mõrv – koos apostaasia ja abielurikkumisega – kolme kõige tõsisema patu hulka ning nõudis eriti rasket ja pikaajalist avalikku karistust, enne kui kahetsev mõrvar pälvis andestuse ja tal lubati jälle kiriklikku osadusühtsusse astuda.

55. See ei tohiks üllatada: tappa inimene, kelles on Jumala kujutis, on eriti raske patt. Ainult Jumal on elu Isand! Ometi on kristlik mõtlemine juba algusest peale, ajendatuna paljudest ja sageli traagilistest juhtumitest inimeste ja ühiskonna elus, otsinud täielikumat ja sügavamat arusaamist sellest, mida Jumala käsud keelavad ja käsivad.[44] On tõesti olukordi, kus Jumala Seaduses ettekirjutatud väärtused näivad tõeliselt vastuolulised. See juhtub näiteks õiguspärase kaitse puhul, kus õigust oma elu kaitsta ja kohustust mitte kahjustada kellegi teise elu on tegelikkuses raske ühitada. Muidugi, elu loomuomane väärtus ja kohustus armastada ennast mitte vähem kui teisi on tõelise enesekaitse õiguse aluseks. Ligimesearmastuse nõudlik käsk, mis on esile toodud Vanas Testamendis ja kinnitatud Jeesuse poolt, eeldab võrdluse alusena enese armastamist: “Armastage ligimest nagu iseennast” (Mk 12:31). Järelikult ei saa keegi loobuda õigusest enesekaitsele armastuse puudumise pärast oma elu või iseenda vastu. Seda saab teha ainult kangelasliku armastuse väel, mis süvendab enese armastamist ja muudab selle täielikuks eneseohverduseks evangeelsete õndsakskiitmiste vaimus (vt Mt 5:38-40), mille ülimaks näiteks on Issand Jeesus ise.

Pealegi, “õiguspärane kaitse võib olla mitte ainult õigus, vaid tõsine kohustus selle jaoks, kes vastutab teiste elu eest perekonna või riigi ühiseks hüvanguks”.[45] Kahjuks juhtub vahel, et ründaja kahjutuks tegemine tähendab temalt elu võtmist. Sel juhul johtuvad saatuslikud tagajärjed ründajast endast, isegi kui ta pole mõistuse puuduliku kasutamise tõttu oma tegude eest moraalselt vastutav.[46]

56. See on kontekst, kuhu tuleb paigutada surmanuhtluse probleem. Selles küsimuses on nii Kirikus kui ka tsiviilühiskonnas kasvav tendents nõuda, et seda rakendataks väga piiratud viisil või isegi et see sootuks kaotataks. Probleemi tuleb vaadelda karistusseadustiku raames, mis peab üha enam vastama inimväärikusele ja seega lõppkokkuvõttes Jumala plaanile inimese ja ühiskonna jaoks. Ühiskonna määratud karistuse peamine eesmärk on “süüteo põhjustatud korratuse hüvitamine”.[47] Avalik võim peab vastama isiklike ja sotsiaalsete õiguste rikkumisele, rakendades kurjategija suhtes adekvaatset karistust kui tingimust, et ta võiks oma vabaduse tagasi saada. Sel teel täidab võim ka avaliku korra kaitsmise eesmärki ja kindlustab inimeste julgeoleku, pakkudes samal ajal kurjategijale ajendit ja abi, et viimane muudaks oma käitumist ja saaks rehabiliteeritud.[48]

On selge tõsiasi, et nende eesmärkide saavutamiseks peab karistuse iseloomu ja ulatust hoolikalt kaaluma ja kurjategija hukkamine võiks tulla kõne alla ainult äärmisel juhul, see tähendab, kui teisiti ei saa ühiskonda kaitsta. Kuid tänapäeval on karistussüsteemi pideva täiustamise tulemusena sellised juhtumid väga haruldased, kui mitte praktiliselt olematud.

Igal juhul jääb kehtima uues Katoliku Kiriku Katekismuses esitatud põhimõte: “Kui veretutest vahenditest piisab, et kaitsta inimelusid kallaletungi eest ning tagada avalik kord ja inimeste julgeolek, siis peab võim piirduma nende vahendite kasutamisega, kuna need vastavad paremini ühise hüve konkreetsetele tingimustele ja on paremini kooskõlas inimese väärikusega.”[49]

57. Kui nii suurt hoolt tuleb kanda iga elu, isegi kurjategijate ja ebaõiglaste ründajate elu austamise eest, siis juhul, kui käsk “Sa ei tohi tappa” puudutab süütut isikut, on sellel absoluutne väärtus. Seda enam on see nii nõrkade ja kaitsetute inimolendite puhul, kes leiavad peamise kaitse teiste omavoli ja tujude eest ainult Jumala käskude absoluutses siduvas jõus.

Tõepoolest, süütu inimelu täielik puutumatus on moraalitõde, mida õpetab selgelt Pühakiri, mida järjepidevalt kinnitab Kiriku Traditsioon ja püsivalt õpetab tema Õpetusamet. See järjepidev õpetus on “üleloomuliku usutunnetuse” ilmselge tulemus, mida sisendab ja toetab Püha Vaim ja mis hoiab Jumala rahvast eksitustest, juhul kui see “näitab oma üleüldist üksmeelt usu- ja moraaliküsimustes”.[50]

Kuna indiviidide südametunnistus ja ühiskonna tundlikkus on süütu inimelu otsese tapmise – eriti elu alguses ja lõpus – absoluutse ja raske moraalse lubamatuse suhtes aina leigemaks muutunud, on Kiriku Õpetusamet üha sagedamini inimelu pühaduse ja puutumatuse kaitseks sõna võtnud. Paavstlik Õpetusamet on selles suhtes eriti range ja on piiskopliku õpetusameti poolt alati toetust leidnud koos arvukate ja kõikehõlmavate doktrinaalsete ja pastoraalsete dokumentidega, mida on välja andnud kas piiskoppide konverentsid või üksikud piiskopid. Samuti on Vatikani II Kirikukogu jõuliselt ja oma lühiduses teravalt selle küsimusega tegelenud.[51]

Seepärast, võimuga, mille Kristus andis Peetrusele ja tema järglastele, ja ühtsuses katoliku Kiriku piiskoppidega, kinnitan, et süütu inimolendi otsene ja tahtlik tapmine on alati raskelt ebamoraalne. Seda õpetust, mis põhineb kirjutamata seadusel, mille inimene mõistuse valguses leiab omaenda südamest (vt Rm 2:14-15), on taaskinnitanud Pühakiri, edasi kandnud Kiriku Traditsioon ja õpetanud korraline ja universaalne Õpetusamet.[52]

Sihilik otsus võtta süütult inimeselt elu on alati moraalselt kuri ega saa kunagi olla lubatud ei eesmärgina iseeneses ega hea eesmärgi saavutamise vahendina. See on raske kuuletumatuse akt moraaliseadusele ja Jumalale endale, selle seaduse loojale ja tagajale; see on vastuolus õigluse ja armastuse põhivoorustega. “Mitte miski ega mitte keegi ei saa mingilgi moel lubada tappa süütut inimolendit, kas siis loodet või embrüot, last või täiskasvanut, vana inimest, või ravimatult haiget, või surijat. Peale selle ei ole kellelgi lubatud paluda ei enda ega teise inimese tapmist, kes on usaldatud tema hoole alla, ning keegi ei tohi sellega nõustuda, ei otseselt ega kaudselt. Samuti ei saa ükski võim sellist tegu seadustega nõuda ega lubada.”[53]

Eluõiguse osas on iga süütu inimolend kõigi teistega täiesti võrdne. See võrdsus on aluseks kõigile autentsetele ühiskondlikele suhetele, mida – et need tõesti sellised oleksid – saab rajada ainult tõele ja õigusele, tunnustades ja kaitstes iga inimest kui isikut ja mitte kui ärakasutatavat objekti. Moraalinormide ees, mis keelavad süütult inimeselt otsese eluvõtmise, “pole kellegi jaoks mingeid eeliseid ega erandeid. Pole vahet, kas keegi on maailma valitseja või vaeseist vaesem maa peal – moraalikäskude ees oleme kõik täiesti võrdsed”.[54]

“Su silmad nägid mind juba mu eos” (Ps 139:16) – abordi väljendamatu kuritegu

58. Kõikide kuritegude hulgas, mida saab elu vastu toime panna, on tehislikul abordil omadusi, mis teevad selle eriti tõsiseks ja taunitavaks. Vatikani II Kirikukogu nimetab aborti koos lapsetapmisega “kirjeldamatuks kuriteoks”.[55]

Kuid tänapäeval on selle tõsiduse mõistmine paljude inimeste südametunnistuses üha ähmasemaks muutunud. Abordi aktsepteerimine mõtlemisviisis, käitumises ja isegi seaduses, kõneleb moraalse tunnetuse äärmiselt ohtlikust kriisist, mis suudab üha vähem eristada head ja kurja, isegi siis, kui kaalul on fundamentaalne õigus elule. Sellises tõsises olukorras on meil rohkem kui kunagi varem vaja julgust vaadata tõele näkku ja nimetada asju nende õigete nimedega, andmata järele mugavatele kompromissidele või enesepettuse kiusatusele. Selles suhtes on prohveti etteheide äärmiselt otsekohene: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks” (Js 5:20). Eriti abordi küsimuses on laialt levinud ähmane terminoloogia nagu “raseduse katkestamine”, mis püüab peita abordi tõelist iseloomu ja pehmendada selle tõsidust avaliku arvamuse silmis. Võib-olla on see lingvistiline fenomen ise rahutu südametunnistuse tunnus. Kuid ühelgi sõnal ei ole jõudu muuta asjade tegelikkust: esilekutsutud abort, ükskõik mil viisil seda tehakse, on inimolendi tahtlik ja otsene tapmine tema elu algstaadiumis, mis ulatub eostumisest sünnini.

Esilekutsutud abordi moraalne raskus on silmnähtav kogu oma tões, kui mõistame, et tegemist on inimese tapmisega ja eriti, kui me võtame arvesse sellega seotud spetsiifilisi asjaolusid. See, kes kõrvaldatakse, on inimolend oma elu päris alguses, kellest süütumat olevust on võimatu ette kujutada – seda inimolendit ei saa mingil viisil pidada kallaletungijaks, veel vähem ebaõiglaseks kallaletungijaks! Ta on väeti, kaitsetu, isegi selle minimaalse kaitseta, mis on vastsündinul nutu ja pisarate südantliigutava jõu näol. Sündimata laps on täielikult usaldatud teda oma üsas kandva naise hoole ja kaitse alla. Ja ometi on mõnikord just ema ise see, kes teeb otsuse ja palub lapse kõrvaldada või teeb seda ise.

Tõsi, sageli on abordi kasuks otsustamine emale traagiline ja valus, nagu siis, kui otsus eostumise viljast vabaneda pole langetatud puhtalt isekatel põhjustel või mugavuse pärast, vaid soovist kaitsta teatud tähtsaid väärtusi nagu ta enda tervis või teiste pereliikmete elatustase. Mõnikord kardetakse, et sündiv laps peab hakkama elama sellistes tingimustes, et oleks parem, kui ta üldse ei sünniks. Ometi ei saa sellised ja teised sarnased põhjused, ükskõik kui tõsised ja traagilised need ka poleks, kunagi õigustada süütu inimolendi tahtlikku tapmist.

59. Peale ema on tihti veel teisi inimesi, kes otsustavad üsas oleva lapse surmata. Esiteks võib süüdistada lapse isa, mitte ainult siis, kui ta otseselt sunnib naist abordiks, vaid ka siis, kui ta kaudselt julgustab naist sellist otsust tegema, jättes ta rasedusprobleemidega üksi:[56] sel kombel saab perekond, mis on olemuselt armastusühtsus ja kutsumuselt “elu pühamu”, surmavalt haavatud ja profaneeritud. Samuti ei saa tähelepanuta jätta survet, mis mõnikord tuleb laiemalt perekonnaringilt ja sõpradelt. Vahel saab naine nii suure surve osaliseks, et ta tunneb, et on psühholoogiliselt sunnitud aborti tegema: sellisel juhul lasub moraalne vastutus eriti neil, kes on teda otseselt või kaudselt abordiks kohustanud. Ka arstid ja õed on vastutavad, kui nad panevad surma teenistusse oskused, mille nad on omandanud elu edendamiseks.

Kuid vastutus langeb ka seadusandjatele, kes on abordiseadused välja töötanud ja kinnitanud, ja ka aborte teostavate meditsiiniasutuste juhtidele, niivõrd kuivõrd neil on asja üle otsustusõigus. Üldine ja mitte väiksem vastutus on neil, kes on julgustanud seksuaalse kõikelubatavuse levikut ja emaduse alaväärtustamist, samuti neil, kes oleksid pidanud kindlustama perekondade toetuseks, eriti suuremate perede ja nende jaoks, kel on erilised rahalised ja kasvatusalased vajadused, tõhusa perekonna- ja sotsiaalpoliitika, kuid ei teinud seda. Lõpuks ei saa kõrvale jätta kaassüüdlaste võrgustikku, mis hõlmab rahvusvahelisi institutsioone, sihtasutusi ja ühinguid, kes korraldavad süstemaatiliselt kampaaniaid abordi legaliseerimise ja leviku eest maailmas. Selles mõttes ulatub abort kaugemale üksikisikute vastutusest ja nendele tehtud kahjust ning võtab selgelt ühiskondlikud mõõtmed – see on kõige tõsisem ühiskonna ja kultuuri haav, mille on löönud need, kes oleksid pidanud olema ühiskonna edendajad ja kaitsjad. Nagu ma kirjutasin “Kirjas perekondadele”, “me seisame silmitsi tohutu ohuga elule: mitte ainult üksikinimeste, vaid kogu tsivilisatsiooni elule”.[57] Me seisame silmitsi millegagi, mida võiks nimetada “patu struktuuriks” sündimata elu vastu.

60. Mõned inimesed püüavad aborti õigustada, väites, et eostumise vilja ei saa, vähemalt teatud arvu päevade jooksul, veel pidada isikuliseks inimeluks. Kuid tegelikult “ajast, mil munarakk on viljastatud, on alanud elu, mis pole enam isa ega ema oma, vaid kuulub uuele inimolendile, kes hakkab arenema omaenese jõul. Ta ei saaks kunagi inimeseks, kui ta juba poleks inimene. See on alati olnud selge, ja … kaasaegne geneetika kinnitab seda. Geneetika on näidanud, et esimesest hetkest on fikseeritud programm, mis sellest elusolendist saab: inimene, konkreetne inimene koos talle iseloomulike omadustega, mis on juba kindlaks määratud. Inimelu seiklus algab viljastumisest, ja inimese iga võime nõuab aega – küllalt pikka aega –, et see kujuneks välja ja oleks valmis toimima”.[58] Isegi kui vaimse hinge olemasolu ei saa mitte mingite empiiriliste andmetega kinnitada, annavad inimembrüoid käsitlevate teadusuuringute tulemused ise “väärtuslikke tõendeid, et mõistusega ära tunda isiku olemasolu inimelu ilmumise hetkel: kuidas saaks inimindiviid mitte olla inimisik?”[59]

Pealegi on kaalulolev küsimus nii tähtis, et moraalse kohustuse seisukohast piisaks ainult tõenäosusest, et tegemist on inimisikuga, keelamaks täiesti selgelt igasuguse sekkumise, mille eesmärk on inimembrüot tappa. Just sel põhjusel, väljaspool kõikvõimalikke teaduslikke vaidlusi ja filosoofilisi kinnitusi, millega Õpetusamet pole ennast kategooriliselt sidunud, on Kirik alati õpetanud ja õpetab edaspidigi, et soojätkamise viljale peab tema olemasolu esimesest hetkest peale olema tagatud tingimusteta selline austus, mida moraalselt võlgnetakse inimolendile tema keha ja hinge terviklikkuses ja ühtsuses: “Inimolendit peab austama ja kohtlema kui isikut eostamise hetkest alates, ja seepärast peab samast hetkest alates tunnustama tema õigusi, mille hulgas on esikohal iga süütu isiku vääramatu õigus elule.”[60]

61. Pühakirja tekstid, mis ei räägi kunagi tahtlikust abordist ja ei mõista seega ka seda otseselt hukka, näitavad sedavõrd suurt lugupidamist emaüsas oleva inimolendi vastu, et sellest tuleneb paratamatu loogiline järeldus, et Jumala käsk “Sa ei tohi tappa” hõlmab ka sündimata lapsi.

Inimelu on püha ja puutumatu oma olemasolu igal hetkel, kaasa arvatud selle varaseimas faasis, mis eelneb sünnile. Inimene kuulub emaüsast alates Jumalale, kes uurib ja tunneb teda, kes teda vormib ja omaenda kätega kujundab, kes vaatab tema peale, kui ta on veel tilluke kujuta embrüo ja näeb temas juba homset täiskasvanut, kelle päevad on ära loetud ja kelle kutsumus on juba nüüd kirjutatud “eluraamatusse” (vt Ps 139:1,13-16). Ka siis, kui ta on alles emaüsas – nagu mitmed Piibli kirjakohad tunnistavad[61] –, on inimene täiel määral isikulisena Jumala armastava ja isaliku Ettehoolduse objekt.

Kristlik Traditsioon – nagu Usudoktriini Kongregatsiooni deklaratsioon nii hästi välja toob[62] – on selge ja üksmeelne algusest peale kuni meie päevini, kirjeldades aborti kui eriti rasket moraalset korratust. Alates esimestest kontaktidest Kreeka-Rooma maailmaga, kus aborti ja lapsetapmist laialt praktiseeriti, astus kristlik kogukond oma õpetuse ja tegudega selles ühiskonnas vohavatele kommetele otsustavalt vastu, nagu selgelt on näidatud eespool mainitud “Kaheteistkümne apostli õpetuses”.[63] Kreeka kiriklike kirjanike hulgast meenutab Athenagoras, et kristlased peavad mõrtsukateks naisi, kes kasutavad abordi-vahendeid, sest lapsed, isegi kui nad on alles emaüsas, “on juba jumaliku Ettehoolduse kaitse all”.[64] Ladina autoritest kinnitab Tertullianus: “Sündimise takistamine on ennetav mõrv: pole vahet, kas võtta hing sündinult või surmata sündimata. See, kes saab inimeseks, on juba inimene.“[65]

Läbi kahe kristliku aastatuhande on seda doktriini pidevalt õpetanud kirikuisad ning Kiriku hingekarjased ja doktorid. Ka teaduslikud ja filosoofilised arutlused vaimse hinge täpsest tulekuhetkest ei ole iial lasknud tekkida mingilgi kahtlusel, et abort tuleb moraalselt hukka mõista.

62. Uusima ajastu Paavstlik Õpetusamet on seda ühist doktriini jõuliselt kinnitanud. Nimelt: Pius XI lükkas entsüklikas Casti Connubii ümber abordi võltsid õigustused;[66] Pius XII välistas igasuguse otsese abordi, see tähendab iga akti, mis püüab otseselt hävitada sündimata inimelu, “olgu siis see hävitamine lõppeesmärk või ainult eesmärgi saavutamise vahend”;[67] Johannes XXIII kinnitas uuesti, et inimelu on püha, “kuna sisaldab algusest peale Jumala loovat tegevust”.[68] Nagu eespool mainitud, mõistis Vatikani II Kirikukogu abordi karmilt hukka: “Eostamise hetkest peale peab elu suurima hoolega hoidma, ning abort ja lapsetapmine on kirjeldamatud kuriteod.”[69]

Kiriku kanooniline distsipliin on juba esimestest sajanditest alates ette näinud nende karistamist, kes on abordis süüdi ja seda praktikat on ajaloo erinevatel perioodidel leebemate või karmimate karistustega kinnitatud. 1917. aasta Kanoonilise Õiguse Koodeks nägi karistusena abordi eest ette ekskommunikatsiooni.[70] Ka uuendatud kanooniline seadusandlus jätkab seda traditsiooni, sätestades, et “isik, kes paneb toime abordi, on seaduse enese jõul (latae sententiae) automaatselt ekskommunitseeritud”.[71] Ekskommunikatsioon puudutab kõiki neid, kes panevad selle kuriteo toime, olles teadlikud sellega kaasnevast karistusest, ja see hõlmab ka kaassüüdlasi, kelle abita seda kuritegu poleks toimunud.[72] Sellise karmi sanktsiooniga annab Kirik märku, et abort on üks tõsisemaid ja ohtlikumaid kuritegusid, julgustades selle tegijaid viivitamatult otsima pöördumisteed. Kirikus on ekskommunikatsiooni-karistuse otstarve teha inimene täielikult teadlikuks teatud patu raskusest ning soodustada siis tema tõelist pöördumist ja meeleparandust.

Selline üksmeel Kiriku doktrinaalses ja distsiplinaarses traditsioonis võimaldas Paulus VI-l kuulutada, et see traditsioon ei ole muutunud ega saa muutuda.[73] Seepärast, autoriteediga, mille Kristus andis Peetrusele ja tema järglastele, ning ühtsuses piiskoppidega – kes erinevatel juhtumitel on abordi hukka mõistnud ja kes, ehkki üle maailma laiali hajutatult, on eelpoolnimetatud konsultatsioonides näidanud üksmeelset nõusolekut selle doktriiniga – kuulutan ma, et otsene abort, see tähendab, eesmärgi või vahendina soovitud abort, kujutab endast alati rasket moraalset eksimust, kuna see on süütu inimolendi tahtlik tapmine. See õpetus põhineb loomuseadusel ja kirja pandud Jumala Sõnal, seda on edasi andnud Kiriku Traditsioon ja seda õpetab korraline ja universaalne Õpetusamet.[74]

Ei mingid olud, mingid eesmärgid ega seadused maa peal ei saa kunagi teha lubatavaks akti, mis on olemuslikult lubamatu, kuna see on vastuolus iga inimese südamesse kirjutatud Jumala Seadusega, mis on mõistusega tunnetatav ja Kiriku poolt kuulutatud.

63. Seda hinnangut abordi amoraalsuse kohta peab rakendama ka inimembrüosse sekkumise uute vormide puhul, mis – kuigi toimudes iseenesest legitiimsetel eesmärkidel – põhjustavad vältimatult embrüode hävitamist. Need puudutavad biomeditsiinilistes uuringutes üha rohkem levivaid katseid embrüodega, mis on mõnes riigis seadusega lubatud. Kuigi “tuleb pidada lubatuks inimembrüodega tehtud protseduure, mis austavad elu ja embrüo terviklikkust ega too talle kaasa ülemäärast riski, vaid on suunatud pigem tema ravimisele, tema tervisliku seisundi parandamisele või tema ellujäämisele”,[75] peab siiski nentima, et inimembrüode või loodete kasutamine katseobjektina on kuritegu nende väärikuse vastu, sest nad on inimolendid, kel on õigus samasugusele austusele nagu juba sündinud lapsel, nagu igal inimesel.[76]

Moraalne hukkamõist puudutab ka protseduure, milles kasutatakse elavaid inimembrüosid ja looteid – kes on vahel selleks eesmärgiks spetsiaalselt “toodetud” katseklaasi-viljastamise teel (in vitro) – kas siis kasutamiseks “bioloogilise materjalina” või organite doonorluseks või kudede siirdamiseks, et ravida teatud haigusi. Süütute inimolendite tapmine, isegi kui seda tehakse teiste aitamiseks, on täiesti vastuvõetamatu tegu.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata eetilise hinnangu andmisele sünnieelse diagnostika tehnikatele, mis võimaldavad varakult kindlaks teha sündimata lapse võimalikke väärarenguid. Pidades silmas nende tehnikate keerukust, peab hinnang nendele olema väga täpne ja süsteemne. Kui need ei too kaasa ülemäärast riski lapsele ja emale ning on mõeldud varajase ravi võimaldamiseks või isegi sündimata lapse rahulikuks ja teadlikuks vastuvõtmiseks, on need tehnikad moraalselt lubatud. Kuid kuna sünnieelse ravi võimalused on tänapäeval veel piiratud, juhtub sageli, et need tehnikad on eugeenilise meelelaadi teenistuses, mis aktsepteerib valikulist aborti, et takistada mitmesuguste väärarengutega laste sündimist. Selline meelelaad on häbiväärne ja täiesti laiduväärt, sest püüab inimelu väärtust mõõta ainult “normaalsuse” ja füüsilise heaolu kriteeriumite alusel, avades nii tee ka lapsetapmisele ja eutanaasiale.

Ja ometi annab julgus ja rahu, millega nii paljud meie raskelt haiged õed ja vennad oma elu elavad – kui leiavad meie poolt vastuvõtmist ja armastust – eriti võimsat tunnistust sellest, mis väärtus on tegelikult elul ja mis teeb selle isegi rasketes tingimustes väärtuslikuks neile ja teistele. Kirik seisab nende abielupaaride kõrval, kes suure ängi ja kannatusega võtavad siiski vastu raske väärarenguga lapsed. Ta on tänulik ka kõigile neile perekondadele, kes adopteerivad vanemate poolt invaliidsuse või haiguse tõttu hüljatud lapsi.

„Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39) – eutanaasia tragöödia

64. Eluraja teises otsas leiab inimene end silmitsi surma müsteeriumiga. Meditsiinialaste edusammude tulemusel ja üleloomulikule sageli suletud kultuurikontekstis on tänapäeval surmakogemusel mõned uued tunnusjooned. Kui valitseb kalduvus väärtustada elu ainult siis, kui see toob naudingut ja heaolu, näib kannatus talumatu löögina, millest peab iga hinna eest vabanema. Surma peetakse mõttetuseks, kui see äkki katkestab elu, mis on avatud uutele ja huvitavatele kogemustele. Kuid seal, kus elu ei peeta enam mõttekaks, sest see on täis valu ja ees ootab veelgi suurem kannatus, muutub surm “õigustatud vabanemiseks”.

Pealegi, kui eitatakse oma fundamentaalset suhet Jumalaga või see unustatakse, siis mõtleb inimene, et ta on omaenda reegel ja mõõdupuu ning et tal on õigus nõuda, et ühiskond tagaks talle kõik võimalused ja vahendid täiesti sõltumatuks otsustamiseks selle üle, mida teha oma eluga. Eriti käituvad nii arenenud riikide rahvad: selliseks käitumiseks leiavad nad julgust ka meditsiini pidevate edusammude ja selle üha täiuslikumate tehnikate tõttu. Äärmiselt keerulisi süsteeme ja seadmeid kasutades pole teadus ja meditsiin tänapäeval võimelised mitte ainult tegelema juhtumitega, mida enne peeti ravimatuteks, ning vähendama ja kaotama valu, vaid ka säilitama ja pikendama elu isegi äärmiselt rasketes olukordades, kunstlikult elustama patsiente, kelle bioloogilised põhifunktsioonid on äkitselt alt vedanud, ning valmistama eriliste protseduuride abil organid ette siirdamiseks

Sellises kontekstis kasvab kiusatus otsida abi eutanaasiast, see tähendab, võtta surm oma kontrolli alla ja põhjustada see enne õiget aega, lõpetades “õrnalt” omaenda või teiste elu. Tegelikult on see, mis võib näida loogiline ja inimlik, lähemal vaatlusel mõistusevastane ja ebainimlik. Siin puutume kokku surmakultuuri ühe kõige ärevusttekitavama tunnusega. Surmakultuur edeneb eelkõige heaoluühiskondades, kus pööratakse ülemäärast tähelepanu saavutamisvõimele ning vanade ja võimetute inimeste arvu suurenemist käsitletakse talumatu ja liigse koormana. Väga sageli on need inimesed eraldatud oma perekonnast ja ühiskonnast, mis on peaaegu alati organiseeritud tootmisvõime kriteeriumide alusel, mille järgi lootusetult nõrgenenud elul ei ole enam mingit väärtust.

65. Eutanaasia korrektseks moraalseks hindamiseks on esiteks vaja selle selget definitsiooni. Eutanaasiana mõistetakse ranges tähenduses tegu või tegematajätmist, mis iseenesest ja kavatsuslikult põhjustab surma, eesmärgiga kõrvaldada kogu kannatus. “Seega on eutanaasia määratluses oluline nii tahteline kavatsus kui ka kasutatud meetodid.”[77]

Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda niinimetatud „agressiivsest meditsiinilisest kohtlemisest”, teisisõnu, meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule seisundile, kas siis sellepärast, et need ei too enam kaasa loodetud tulemust, või sellepärast, et asetavad patsiendile ja tema perekonnale ülemäärase koorma. Sellistel juhtudel, kui surm on selgelt ligi ja vältimatu, võib südametunnistuse kohaselt “keelduda ravivõtetest, mis ainult kindlustaksid elu ebakindla ja koormava pikenemise, kuid lõpetamata sel juhul tavapärast haige eest hoolitsemist”.[78] Kindlasti eksisteerib moraalne kohustus enda eest hoolitseda ja lasta teistel enda eest hoolitseda, kuid see kohustus peab võtma arvesse konkreetseid asjaolusid. Tuleb kindlaks määrata, kas kasutatavad ravimisviisid vastavad objektiivselt paranemislootusele. Erakorralistest või ülemäärastest raviviisidest loobumine ei ole võrdne suitsiidi või eutanaasiaga, pigem väljendab see inimese olukorra aktsepteerimist surma palge ees.[79]

Kaasaegses meditsiinis osutatakse kõrgendatud tähelepanu sellele, mida nimetatakse “palliatiivse ravi meetoditeks”, mis püüavad haiguse viimastes faasides teha kannatusi talutavamaks ja kindlustada, et patsienti tema katsumustes toetataks ja tema kõrval oldaks. Sellises olukorras tekib küsimus, kas on lubatav kasutada mitmesuguseid valuvaigisteid ja rahusteid, mis leevendades patsiendi valu võivad ka lühendada tema elu. Kindlasti väärib kiitust inimene, kes vabatahtlikult kannatab, loobudes valuvaigistitest, et jääda täiesti selge mõistuse juurde ja, kui ta on usklik, jagada teadlikult Issanda kannatusi, kuid sellist “kangelaslikkust” ei saa siiski pidada kõigi kohustuseks. Juba Pius XII kinnitas, et narkootikumidega on lubatud valu vaigistada, isegi siis, kui tagajärjeks on teadvuse ähmastumine ja elu lühenemine, “kui ühtegi teist vahendit pole ja kui see antud olukorras ei takista teiste religioossete ja moraalsete kohustuste täitmist”.[80] Sel juhul ei taheta ega otsita surma, isegi kui õigustatud põhjustel selle riskiga arvestatakse: soovitakse lihtsalt tõhusalt leevendada valu, kasutades valuvaigisteid, mida meditsiin ette näeb. Sellegipoolest “ei ole õigust võtta surevalt inimeselt teadvust ilma tõsise põhjuseta”:[81] surmale lähenedes peaksid inimesed olema võimelised täitma oma moraalseid ja perekondlikke kohustusi, ja eelkõige peab neil olema võimalus täie teadlikkusega valmistuda lõplikuks kohtumiseks Jumalaga.

Neid iseärasusi arvestades, kooskõlas minu Eelkäijate Õpetusametiga[82] ja ühtsuses katoliku Kiriku piiskoppidega, kinnitan, et eutanaasia on Jumala Seaduse raske rikkumine, sest see on inimisiku tahtlik ja moraalselt lubamatu tapmine. See õpetus põhineb loomuseadusel ja kirjapandud Jumala Sõnal, seda on edasi andnud Kiriku Traditsioon ja seda õpetab korraline ja universaalne Õpetusamet.[83]

Sõltuvalt olukorrast sisaldab see praktika enesetapule või mõrvale omast kurjust.

66. Enesetapp on alati moraalselt lubamatu samuti nagu mõrv. Kiriku Traditsioon on selle alati kõrvale heitnud, pidades seda sügavalt kurjaks valikuks.[84] Isegi kui teatud psühholoogilised, kultuurilised või sotsiaalsed tingimused võivad inimese viia teoni, mis on nii täielikult vastuolus loomupärase elujaatamisega ja vähendavad tema isiklikku vastutust või selle isegi kõrvaldavad, on enesetapp objektiivselt vaadatuna raskelt ebamoraalne akt. Tegelikult tähendab see armastuse eitamist iseenese vastu ning loobumist õigluse ja armastuse kohustusest kaasinimese vastu, kogukondade vastu, millesse kuulutakse, ja ühiskonna vastu tervikuna.[85] Oma sügavaimas reaalsuses kujutab enesetapp endast Jumala ainuvalitsemise eitamist elu ja surma üle, nagu on kuulutatud muistses Iisraeli targa palves: „Sinul on meelevald elu ja surma üle, sina viid alla surmavalla väravaisse ja tood jälle üles“ (Trk 16:13; vt Tb 13:2).

Nõustuda inimese kavatsusega ennast tappa ja aidata tal seda teha nn. „assisteeritud enesetapu” läbi tähendab olla osaline ja mõnikord isegi tegelik toimepanija ebaõigluses, mida kuidagi ei saa õigustada, isegi kui see on vastutulek teise palvele. Väga asjakohaselt kirjutab püha Augustinus, et “kunagi pole lubatud teist tappa, isegi kui ta seda tahaks, isegi kui ta seda paluks, kui ta elu ja surma vahel rippudes anuks abi vabastada hing, mis sõdib keha köidikute vastu ja igatseb vabadust; see pole lubatud isegi siis, kui haige inimene enam elada ei suuda”.[86] Isegi kui põhjuseks pole isekas tahtmatus kanda kannataja elukoormat, peab eutanaasiat nimetama valehalastuseks, halastuse kahetsusväärseks väärastumiseks. Tõeline halastus on teise valu jagamine – see ei tapa inimest, kelle kannatust me ei talu. Pealegi on eutanaasia akt veelgi väärastunum, kui selle panevad toime need, kes – nagu sugulased – peaksid perekonnaliiget kohtlema kannatlikkuse ja armastusega, või – nagu arstid – peaksid oma ameti tõttu haige inimese eest hoolitsema isegi haiguse kõige piinarikkamas lõppjärgus.

Eutanaasia muutub veelgi tõsisemaks, kui see võtab mõrva kuju, olles pandud toime isiku kallal, kes pole mingil moel seda palunud ega sellega kunagi nõustunud. Meelevaldsuse ja ebaõigluse tipp on käes siis, kui mingid inimesed – näiteks arstid või seadusandjad – võtavad jultunult endale võimu otsustada selle üle, kes peaks elama ja kes surema. Taas leiame end Eedeni kiusatuse ees: saada Jumala sarnaseks, kes “tunneb head ja kurja” (vt 1 Ms 3:5). Ainult Jumalal on võim elu ja surma üle: „Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39; vt 2 Kn 5:7; 1 Sm 2:6). Kuid Tema teostab seda võimu kooskõlas tarkuse ja armastuse plaaniga. Kui inimene rumala ja iseka mõtteviisi orjana selle võimu usurpeerib, kasutab ta seda vältimatult ebaõigluse ja surma põhjustamiseks. Nõnda antakse nõrga inimese elu selle kätte, kes on tugev; ühiskonnast kaob õiglustunne, ja vastastikune usaldus, iga ehtsa inimestevahelise suhte aluspõhi, saab sügavalt õõnestatud.

67. Sellest hoopis erinev on armastuse ja tõelise halastuse tee, millele meid kutsub meie ühine inimlikkus ja millele heidab üha uut valgust usk surnud ja jälle ülestõusnud Lunastaja Kristusesse. Palve, mis kannatuse ja surmaga silmitsi seistes inimsüdamest tõuseb, eriti kiusatuse ees täielikus meeleheites alla anda, on eelkõige kaaslaste, kaastunde ja toetuse palumine katsumusaegadel. See on abipalve, et lootus püsiks, kui kogu inimlik lootus kaob. Nagu Vatikani II Kirikukogu meile meenutab: „Surma palge ees muutub inimeksistentsi mõistatus kõige suuremaks” ja ometi „järgib inimene õigesti oma südame sisendusi, kui ta kohkub eemale oma isiku täieliku hävitamise ja jäädava kadumise mõttest. Igaviku seeme, mida ta endas kannab ja mida ei saa taandada üksnes mateeriaks, mässab surma vastu.”[87]

Seda loomulikku vastikust surma vastu ja tärkavat surematuse-lootust valgustab ja viib selle täitumisele kristlik usk, mis lubab ja annab osa ülestõusnud Kristuse võidust – selle võidust, kes oma lunastava surmaga on inimese vabastanud surmast kui „patu palgast” (Rm 6:23) ja andnud talle Vaimu – ülestõusmise ja elu pandi (vt Rm 8:11). Kindlus tulevases surematuses ja lootus tõotatud ülestõusmisele heidavad kannatuse ja surma müsteeriumidele uut valgust ning annavad usklikule erakordse jõu täielikult usaldada Jumala plaani.

Apostel Paulus kirjeldas seda uut mõtteviisi väljenditega, mis tähistavad täielikku kuulumist Issandale, kes puudutab inimest igas olukorras: „Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:7-8). Issandale suremine tähendab kogeda oma surma kui ülimat kuulekusakti Isale (vt Fl 2:8) ja olla valmis kohtuma surmaga Tema seatud ja valitud tunnil (vt Jh 13:1), sest ainult Tema saab öelda, millal meie maine teekond on lõppenud. Issandale elamine tähendab ka äratundmist, et kannatus, ehkki on iseenesest kuri ja raske katsumus, võib alati saada hea allikaks. Ta saab selleks, kui seda elatakse läbi armastuse pärast ja armastusega, osaledes Jumala teenimatu kingi ja omaenda isikliku vaba valiku kaudu ristilöödud Kristuse kannatustes. Sel moel kasvab inimene, kes elab oma kannatusi läbi Temas, rohkem Tema sarnaseks (vt Fl 3:10; 1 Pt 2:21) ja ühineb tihedamini Tema lunastustööga Kiriku ja inimkonna eest.[88] Selline oli püha Pauluse kogemus, mida iga kannatav inimene on kutsutud läbi elama: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest Tema Ihu, see tähendab Kiriku heaks“ (Kl 1:24).

„Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29) – kehtestatud õigus ja moraaliseadus

68. Üks inimeluvastaste rünnakute iseloomulikke jooni tänapäeval – nagu juba mitmeid kordi on öeldud – seisneb hoiakus nõuda neile seaduslikku õigustust, just nagu need oleksid õigused, mida riik, vähemalt teatud tingimustes, peab tunnistama kodanikele kuuluvana ning, sellest tulenevalt, hoiakus nõuda, et neid õigusi peaks olema võimalik ellu viia arstide ja meditsiinilise personali turvalisel ja vabatahtlikul kaasabil.

Sageli väidetakse, et sündimata lapse või raske puudega inimese elu on ainult suhteline hüve: proportsionalistliku lähenemise kohaselt või lihtsalt kalkuleeriva arvestuse järgi peaks seda hüve võrdlema teiste hüvedega ja hindama suhtes nendega. Ollakse koguni arvamusel, et ainult see, kes on ise konkreetsesse olukorda asetatud, saab õigesti otsustada kaalulolevate hüvede üle: järelikult on ainult see inimene õigustatud otsustama, kas tema valik on moraalne. Seepärast peaks riik kooseksisteerimise ja ühiskondliku harmoonia huvides tema valikut austama, isegi kuni abordi ja eutanaasia lubamiseni.

Veel öeldakse, et kehtestatud õigus ei saa nõuda kodanikelt kõrgemate moraalistandardite järgi elamist kui need, mida kõik kodanikud ise tunnistavad ja jagavad. Seega peaks seadus alati väljendama kodanike enamuse arvamust ja tahet ning tunnustama, vähemalt teatud äärmuslikel juhtumitel, nende õigust isegi abordiks ja eutanaasiaks. Pealegi viiks abordi ja eutanaasia keelamine ja selle eest karistamine paratamatult – nii väidetakse – ebaseadusliku praktikani, mis ei alluks ühiskonna hädavajalikule kontrollile ning seda teostataks meditsiiniliselt ebaturvalisel viisil. On tõstatatud ka küsimus, kas seaduse toetamine, mida praktikas ei saa ellu viia, ei õõnestaks kõigi seaduste autoriteeti.

Lõpuks, radikaalsemate vaadete kohaselt tuleks kaasaegses pluralistlikus ühiskonnas jätta inimestele täielik vabadus otsustada oma elu üle nagu ka sündimata laste elu üle; kinnitatakse, et seaduse ülesanne pole valida erinevate moraaliarvamuste vahel ja veelgi vähem võib seadus nõuda ühe arvamuse pealesurumist teistele.

69. Igal juhul peetakse meie aja demokraatlikus kultuuris õigeks, et igasuguse ühiskonna seadusandlik süsteem peaks piirduma enamuse arvamuse arvestamise ja omaksvõtmisega. See peaks põhinema ainult sellel, mida enamus ise moraalseks peab ja tegelikult praktiseerib. Pealegi, kui arvatakse, et ühine objektiivne tõde on de facto kättesaamatu, siis kodanike – keda demokraatlikus süsteemis peetakse tegelikeks valitsejateks – vabaduse austamine nõuab, et seadusandlikul tasandil tunnustataks indiviidi südametunnistuse sõltumatust. Järelikult peaks ühiskondlikuks kooseksisteerimiseks hädavajalike normide kehtestamisel olema ainsaks määravaks teguriks enamuse tahe, milline see ka ei oleks. Seega peaks iga poliitik oma tegevuses selgelt eraldama isikliku südametunnistuse valdkonna avaliku käitumise sfäärist.

Selle tulemusena ilmneb kaks näiliselt täiesti vastandlikku hoiakut. Ühelt poolt nõuavad inimesed, et neil oleks moraalivaldkonnas kõige täielikum valikuvabadus ja et riik ei tohiks vastu võtta ega peale suruda ühtegi eetilist hoiakut, vaid peaks piirduma igale üksikisikule maksimaalse vabaduse tagamisega, ainsa piiranguga, et ta ei rikuks ühegi teise kodaniku vabadusi ja õigusi. Teisalt leitakse, et avalike ja ametialaste ülesannete täitmisel nõuab teiste inimeste valikuvabaduse austamine, et igaüks peab jätma kõrvale oma veendumused, rahuldamaks kodanike iga sellist tahtmist, mida seadus tunnustab ja tagab. Oma kohustusi täites peaks ainus moraalikriteerium olema see, mis on seadusega kehtestatud. Sellises olukorras kantakse isiku vastutus üle kehtestatud õigusele, mis tähendab, vähemalt avaliku tegutsemise vallas, oma südametunnistusest lahtiütlemist.

70. Kõigi nende hoiakute juureks on tänapäeva kultuurile väga omane eetiline relativism. On neid, kes peavad sellist relativismi demokraatia olemuslikuks tingimuseks, kuivõrd üksnes selles nähakse sallivuse, inimestevahelise vastastikuse lugupidamise ja enamuse otsuste aktsepteerimise tagatist, sellal kui objektiivseid ja siduvaid moraalinorme käsitatakse autoritaarsuse ja sallimatuse allikaina.

Kuid just elu austamise küsimus näitab, millised vääritimõistmised ja vasturääkivused koos kohutavate praktiliste tagajärgedega sellistes seisukohtades peituvad.

On tõsi, et ajalugu teab juhtumeid, kus “tõe” nimel tehti kuritegusid. Kuid samavõrra tõsiseid kuritegusid ja vabaduse täielikku eitamist on toime pandud ja pannakse veelgi toime eetilise relativismi nimel. Kui parlamendi või ühiskonna enamus kuulutab, et vähemalt teatud tingimustel on sündimata inimeste tapmine seadusega lubatud, kas pole see siis tegelikult türanliku otsuse langetamine kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimolendite suhtes? Igaühe südametunnistus eitab õigusega inimsusvastaseid kuritegusid, millega meie sajandil on kurbi kogemusi. Kuid kas need kuriteod oleks lakanud olemast kuriteod, kui neid poleks toime pannud mitte südametunnistuseta türannid, vaid need oleksid olnud üldise nõusolekuga seaduslikuks kuulutatud?

Demokraatiat ei või kummardamise objektiks muuta niivõrd, et sellest tehakse moraali aseaine või ebamoraalsuse vastane imerohi. Põhimõtteliselt on demokraatia “süsteem” ja sellisena vahend, mitte eesmärk. Demokraatia moraalne väärtus ei tulene automaatselt temast endast, vaid sõltub vastavusest moraaliseadusele, millele see, nagu iga teinegi inimkäitumise vorm, peab alluma. Teisisõnu, demokraatia moraalsus sõltub selle eesmärkide moraalsusest ja selleks kasutatavate vahendite moraalsusest. Kui me tänapäeval näeme demokraatia väärtuse suhtes peaaegu üleüldist üksmeelt, siis tuleb seda pidada positiivseks “aja märgiks”, nagu Kiriku Õpetusamet on sageli märkinud.[89] Kuid demokraatia väärtus püsib või langeb koos väärtustega, mida ta kehastab ja edendab. Muidugi, sellised väärtused nagu iga inimisiku väärikus, rikkumatute ja võõrandamatute inimõiguste austamine ning “ühise hüve” tunnistamine poliitilist elu reguleerivaks kriteeriumiks on kindlasti peamised ja neid ei saa kõrvale jätta.

Nende väärtuste aluspõhjaks ei saa olla ajutine ja muutuv “enamuse” arvamus. Üksnes objektiivse moraaliseaduse tundmine, mis loomuseadusena on inimsüdamesse kirjutatud, saab olla kehtestatud õiguse kohustuslikuks lähtepunktiks. Kui kollektiivse südametunnistuse traagilise ähmastumise tulemusel õnnestuks skeptilisel hoiakul kahtluse alla seada ka moraaliseaduse põhiprintsiibid, siis kõigutaks see demokraatliku süsteemi aluspõhja ja demokraatia muutuks ainult mehhanismiks, mis reguleerib erinevaid ja vastandlikke huve puhtalt empiirilisel alusel.[90]

Võib ju mõelda, et parema puudumisel oleks isegi see funktsioon ühiskonna rahu nimel väärtuslik. Kuigi sellises seisukohas võib olla tõetera, on kerge näha, et ilma objektiivse moraalse aluseta pole isegi demokraatia võimeline püsivat rahu kindlustama, seda eriti sellepärast, et rahu, mis ei rajane iga isiku väärikuse ja kõigi rahvaste vahelise solidaarsuse väärtustel, osutub sageli petlikuks. Isegi osaluspõhistes valitsussüsteemides toimub huvide reguleerimine sageli kõige tugevamate kasuks, kuna nemad on kõige võimekamad mitte ainult võimutasanditel manööverdama, vaid ka konsensust kujundama. Sellises olukorras saab demokraatiast tihti tühi sõnakõlks.

71. Seepärast on ühiskonna tulevikuks ja terve demokraatia arenemiseks tungivalt hädavajalik avastada uuesti need peamised ja loomupärased inimlikud ja moraalsed väärtused, mis lähtuvad inimeseks olemise tõest ning väljendavad ja kaitsevad isiku väärikust – väärtused, mida isik, enamus ega riik ei saa kunagi luua, muuta ega hävitada, vaid mida neil tuleb üksnes tunnustada, austada ja edendada.

Seega on vaja taastada kehtestatud õiguse ja moraaliseaduse vaheliste suhete kontseptsiooni põhielemendid, mille on esitanud Kirik, kuid mis on ka osa inimkonna suurte juriidiliste traditsioonide pärandist.

Kindlasti on kehtestatud õiguse otstarve moraaliseaduse omast erinev ja ulatuselt piiratum. Kuid “mitte üheski eluvaldkonnas ei saa kehtestatud õigus võtta südametunnistuse kohta või kirjutada ette norme, mis puudutavad asju väljaspool tema kompetentsi”,[91] milleks on inimeste ühise hüve tagamine nende põhiõiguste tunnustamise ja kaitsmise kaudu ning rahu ja avaliku moraali edendamine.[92] Kehtestatud õiguse tõeline otstarve on tagada ühiskondlik kooseksisteerimine tõelises õigluses, nii et kõik võiksid „elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“ (1 Tm 2:2). Just sel põhjusel peab kehtestatud õigus kindlustama, et ühiskonna kõikide liikmete jaoks oleks tagatud inimesele loomupäraselt kuuluvate põhiõiguste austamine – õiguste, mida kehtestatud õigus peab tunnustama ja tagama. Esimene ja tähtsaim nende hulgas on iga süütu inimisiku vääramatu õigus elule. Ehkki avalik võim võib mõnikord hoiduda keelamast seda, mille keelamine võib põhjustada veelgi suuremat kurja,[93] ei saa ta kunagi teha inimeste – isegi kui nad moodustavad enamiku ühiskonna liikmetest – seaduslikuks õiguseks teistele inimestele kallaletungimist, mille põhjustab hoolimatus nii fundamentaalse õiguse suhtes nagu õigus elule. Abordi või eutanaasia seaduslik sallimine ei saa mingil juhul põhineda väitel, et austatakse teiste inimeste südametunnistust, just sellepärast, et ühiskonnal on õigus ja kohustus end kaitsta kuritarvituste eest, mis võivad olla toime pandud südametunnistuse nimel ja vabaduse ettekäändel.[94]

Ringkirjas Pacem in Terris tõi Johannes XXIII välja, et “tänapäeval üldiselt nõustutakse, et ühine hüve on kõige paremini kaitstud seeläbi, et tagatakse igaühe isiklikud õigused ja kohustused. Tsiviilvõimude peamine mure peab seega seisnema selles, et tagada nende õiguste tunnustamine, austamine, koordineerimine, kaitsmine ja edendamine ning võimaldada igale üksikisikule tema kohustuste kergem täitmine. Sest “kaitsta inimisiku vääramatuid õigusi ja kergendada tema kohustuste täitmist on iga avaliku võimu peamine ülesanne”. Iga valitsus, mis keeldub tunnistamast inimõigusi või on neid rikkunud, pole mitte ainult oma kohustustes läbi kukkunud, vaid ka tema korraldustel puudub täielikult siduv jõud”.[95]

72. Õpetus kehtestatud õiguse hädavajalikust kooskõlast moraaliseadusega on järjepidevuses Kiriku kogu Traditsiooniga nagu ilmneb Johannes XXIII juba tsiteeritud ringkirjast: “Võim tuleneb moraalsest korrast ja lähtub Jumalalt. Järelikult ei saa seadustel ja dekreetidel, mis on moraalse korra ja seega ka jumaliku tahte vastased, olla südametunnistuses siduvat jõudu…; tõesti, selliste seaduste vastuvõtmine õõnestab võimu olemust ja lõpeb selle häbiväärse kuritarvitamisega.”[96] See on Aquino püha Thomase selge õpetus, kes kirjutab, et “inimlik seadus on seadus niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas terve mõistusega[97] ja tuleneb seega igavesest seadusest. Kuid kui seadus on mõistusevastane, nimetatakse seda ebaõiglaseks seaduseks, ja sel juhul ei ole tegemist enam seadusega, vaid pigem vägivallaaktiga”.[98] Ja veel: “Iga inimeste tehtud seadust saab seaduseks nimetada niikaua, kui see tuleneb loomuseadusest. Kuid kui see on loomuseadusega mingil moel vastuolus, siis pole see tegelikult seadus, vaid pigem seaduse korruptsioon.”[99]

Esimene ja kõige vahetum selle õpetuse rakendamine puudutab inimlikku seadust, mis ei hooli põhiõigusest ja kõigi teiste õiguste allikast, milleks on igale isikule kuuluv õigus elule. Seega on seadused, mis legitimeerivad süütute inimolendite otsese tapmise abordi või eutanaasiaga, täielikus vastuolus iga inimisiku vääramatu õigusega elule, eitades sellega kõigi võrdsust seaduse ees. Võib väita, et eutanaasia puhul see nii ei ole, kui seda palub enda puhul rakendada täie teadvuse juures olev isik. Kuid iga riik, mis teeb sellise palve seaduslikuks ja kiidab selle kasutamise heaks, seadustab enesetapu-mõrva, mis on vastuolus elu täieliku austamise ja iga süütu elu kaitsmise fundamentaalsete põhimõtetega. Sel viisil soodustab riik austuse nõrgenemist elu vastu ja avab ukse teguviisidele, mis lõhuvad usaldust inimestevahelistes suhetes. Seadused, mis lubavad ja toetavad aborti ja eutanaasiat, on seepärast täielikus vastuolus nii üksikisiku hüve kui ka ühise hüvega ja sellistena puudub neil täielikult autentne juriidiline kehtivus. Mittehoolimine õigusest elule on ühise hüve saavutamisega kõige otsesemas vastuolus just sellepärast, et see viib isiku, keda ühiskond peaks teenima, tapmiseni. Seetõttu pole kehtestatud seadused, mis aktsepteerivad abordi või eutanaasia, enam tõelised, moraalselt siduvad.

73. Abort ja eutanaasia on seega kuriteod, mida ei saa õiguslikuks tunnistada ükski inimlik seadus. Sellistele seadustele kuuletuda pole südametunnistuse järgi kohustuslik, vastupidi on selge ja tõsine kohustus neile südametunnistuse alusel vastu seista. Kiriku algusaegadel meenutasid apostlid oma jutlustes kristlastele nende kohustust kuuletuda seaduslikult kehtestatud avalikule võimule (vt Rm 13:1-7; 1 Pt 2:13-14), kuid hoiatasid samal ajal kindlalt, et „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). Vanas Testamendis leiame tähendusrikka näite vastupanust võimude ebaõiglastele käskudele, mis ähvardavad elu. Heebrea ämmaemandad keeldusid tapmast kõiki vastsündinud poeglapsi, nagu vaarao oli käskinud. „Aga ämmaemandad [… ei] teinud nõnda, nagu Egiptuse kuningas neid käskis, vaid jätsid poeglapsed elama“ (2 Ms 1:17). Kuid peab märkima nende teguviisi peamist põhjust: nad “kartsid Jumalat” (ibid.). Just Jumalale kuuletumisest – ainult Teda peame kartma, mis tähendab Tema absoluutse ülemvõimu tunnistamist – on sündinud jõud ja julgus vastu hakata ebaõiglastele inimlikele seadustele. See on nende jõud ja julgus, kes on valmis isegi vangi minema või relva läbi surema veendumuses, mis annab „pühadele kannatlikkust ja usku“ (vt Ilm 13:10).

Olemuslikult ebaõiglasele seadusele, nagu seda on aborti või eutanaasiat lubav seadus on alati keelatud kuuletuda või “võtta osa sellise seaduse propageerimise kampaaniast või selle poolt hääletada”.[100]

Eriline südametunnistuse probleem võib tekkida juhul, kui toimub parlamentaarne hääletus kitsendavama seaduse kehtestamise üle, mille eesmärk on piirata seaduse alusel tehtavate abortide arvu, asendamaks aborti laiemalt lubavat, juba jõus olevat või hääletusele pandud seadust. Sellised juhtumid ei ole harvad. Kui mõnes maailma paigas tehakse ikka veel kampaaniaid aborti soosivate seaduste kehtestamiseks, mida sageli toetavad mõjuvõimsad rahvusvahelised organisatsioonid, siis teiste rahvaste hulgas – eriti nende, kes on juba kogenud selliste lubavate seaduste kibedaid vilju – on üha enam märke teisiti mõtlemisest. Äsjamainitud juhtumi puhul on selge, et kui aborti pooldavat seadust ei ole võimalik läbi kukutada või tühistada, on valitud saadikul, kelle isiklik täielik abordivastasus on hästi teada, lubatud toetada ettepanekuid, mille eesmärk on piirata kahju, mis sellisest seadusest johtub ja vähendada nii selle negatiivseid tagajärgi üldise arvamuse ja avaliku moraali tasandil. Selline tegevus ei kujuta endast lubamatut kaasatöötamist ebaõiglase seaduse kehtestamisel, vaid pigem legitiimset püüet piirata selle halbu külgi.

74. Moraalselt õiglastele inimestele tekitab koostöö ebaõiglaste seaduste menetlemisel sageli raskeid südametunnistuse probleeme, kuivõrd neil on õigus nõuda, et neid ei sunnitaks osa võtma moraalselt kurjadest tegudest. Mõnikord on valikud, mida tuleb teha, rasked, need võivad nõuda prestiižikate ametikohtade ohverdamist või loobumist mõistlikust karjäärilootustest. Teisalt võib juhtuda, et teatud aktid, mida tehakse üldiselt ebaõiglaste seaduste raames, kuid mis iseenesest on neutraalsed või isegi positiivsed, võimaldavad kaitsta ohus olevaid inimelusid. Kuid on alust karta, et nõustumine selliste aktidega mitte ainult eksitab inimesi ja nõrgendab hädavajalikku vastuseisu eluvastastele rünnakutele, vaid viib järk-järgult leppimisele kõikelubavuse mõtteviisiga.

Et sellele raskele küsimusele valgust heita, tuleb meenutada kurjades tegudes osalemise üldisi printsiipe. Kristlastel, nagu kõigil hea tahtega inimestel, on tõsine südametunnistuse kohustus mitte osaleda tegevuses, mis – isegi siis, kui kehtestatud seadused seda lubavad – on Jumala seaduse vastane. Tõesti, moraalsest seisukohast ei ole kunagi lubatud kurjaga sihilikult koostööd teha. Selline koostöö toimub siis, kui tegu saab määratleda kas siis oma olemuselt või teatud olukorras omandatud vormi poolest otsese osavõtmisena süütu inimese elu vastu suunatud aktist, või seda toime paneva isiku ebamoraalset kavatsuse jagamisena. Sellist koostööd ei saa kunagi õigustada – ei teiste vabaduse austamise ettekäändel ega ka toetudes sellele, et kehtestatud õigus seda lubab või nõuab. Tegelikult on igal isikul moraalne vastutus tegude eest, mida ta isiklikult korda saadab, mitte kedagi ei saa sellest vastutusest vabastada, ja selle põhjal mõistab igaühe üle kohut Jumal ise (vt Rm 2:6; 14:12).

Ebaõiglastest tegudest keeldumine ei ole mitte ainult moraalne kohustus, vaid ka põhiline inimõigus. Vastasel korral oleks inimene sunnitud tegema seda, mis seesmiselt on inimväärikuse vastane, ja sel viisil saaks täielikult kompromiteeritud inimese vabadus, mille tõeline tähendus ja eesmärk peitub tema suunatuses tõese ja hea poole. Seepärast on kaalul peamine õigus, mida kehtestatud seadused peavad just sellisena tunnistama ja kaitsma. Selles mõttes tuleb arstidele, meditsiinipersonalile ning haiglate, kliinikute ja taastusravi keskuste juhtidele tagada õigus keelduda osalemast eluvastaste aktide nõustamises, ettevalmistuses ja täideviimises. Neid, kes väljendavad südametunnistusel põhinevat vastuseisu, tuleb kaitsta mitte ainult seadusekohase karistuse eest, vaid igasuguse õigusliku, distsiplinaarse, rahalise ja ametialase kahju eest.

„Armasta oma ligimest kui iseennast“ (Lk 10:27) – elu “edendamine”

75. Jumala käsud näitavad meile eluteed. Negatiivsetel moraalikäskudel, mis kuulutavad teatud käitumise moraalselt vastuvõetamatuks, on inimese vabaduse jaoks absoluutne väärtus: nad kehtivad alati ja igal pool, ilma eranditeta. Nad teevad selgeks, et teatud tegutsemisviisi valik on Jumala-armastuse ja Tema kuju järgi loodud inimese väärikusega täiesti kokkusobimatu. Selliseid valikuid ei saa lunastada ühegi kavatsuse või ühegi tagajärje headus, need on isikute-vaheliste suhetega paratamatus vastuolus ja räägivad vastu fundamentaalsele otsusele suunata oma elu Jumala poole.[101]

Selles mõttes on negatiivsetel moraalikäskudel tõeliselt tähtis positiivne ülesanne. “Ei”, mida nad tingimusteta nõuavad, teeb selgeks äärmise piiri, millest allapoole vaba inimene ei tohi langeda. Samal ajal näitavad nad miinimumi, mida tuleb austada ja kust peab alustama, et öelda ikka ja jälle „jah” – „jah”, mis järk-järgult hõlmab tervet headuse horisonti (vt Mt 5:48). Käsud, eriti negatiivsed moraalikäsud, on vabaduse poole viiva tee algus ja esimene hädavajalik etapp. Püha Augustinus kirjutab: “Vabadus algab vabadusest kuritegudest … nagu mõrv, abielurikkumine, himurus, vargus, petmine, pühaduseteotus ja nii edasi. Alles siis, kui lõpetatakse nende kuritegude toime panemine (ja ükski kristlane ei tohiks neid sooritada), hakatakse pilku vabaduse poole tõstma. Kuid see on ainult vabaduse algus, mitte täiuslik vabadus.”[102]

76. Nõnda moodustab käsk “Sa ei tohi tappa” lähtepunkti stardiks tõelise vabaduse poole. Ta paneb meid elu aktiivselt edendama ja kujundama erilisi elu teenivaid mõtlemis- ning käitumisviise. Sel viisil vastutame meie hoolde usaldatud inimeste eest ja näitame tegudes ja tões üles tänulikkust Jumalale elu suure anni eest (vt Ps 139:13-14).

Looja on usaldanud inimese elu tema enda vastutava hoole alla, mitte meelevaldseks kasutamiseks, vaid selleks, et seda targalt hoida ning selle eest armastava ustavusega hoolitseda. Lepingu Jumal on usaldanud iga inimese elu ka tema kaasinimeste, vendade ja õdede kätte vastastikuse andmise ja vastuvõtmise, eneseandmise ja teiste aktsepteerimise seaduse järgi. Aja täitudes, lihaks saades ja oma elu meie eest andes näitas Jumala Poeg, milliste kõrguste ja sügavusteni see vastastikkuse seadus võib ulatuda. Oma Vaimu anniga annab Kristus vastastikkuse seadusele, meie üksteise hoolde usaldatud olemisele uue sisu ja tähenduse. Vaim, mis ehitab üles ühtsust armastuses, loob meie vahele uue vendluse ja solidaarsuse, tõelise peegelduse Pühimale Kolmainsusele omasest vastastikkuse eneseandmise ja vastuvõtmise müsteeriumist. Vaim saab uueks seaduseks, mis annab usklikele jõudu ja äratab neis vastutuse eneseandmise anni jagamise ja teiste vastuvõtmise eest, osasaamisena Jeesuse Kristuse enda piiritust armastusest.

77. See uus seadus annab vaimu ja kuju ka käsule “Sa ei tohi tappa”. Kristlase jaoks tähendab see absoluutset käsku austada, armastada ja edendada iga inimese elu kooskõlas nõuetega, mille esitab meile Jeesuses Kristuses antud Jumala külluslik armastus. „Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest“ (1 Jh 3:16).

Käsk “Sa ei tohi tappa” on siduv igale inimolendile, isegi selle positiivsetes, inimelu austamise, armastamise ja edendamise aspektides. See kõlab igaühe südametunnistuses Jumal-Looja ja inimkonna vahelise algse lepingu hääbumatu kajana. Igaüks võib seda tunda mõistuse valgusel ja saab seda järgida tänu Vaimu salapärasele tegutsemisele, kes puhub, kus Ta tahab (vt Jh 3:8), kes tuleb iga inimese juurde selles maailmas ning haarab teda.

Seepärast on kaasinimese teenimine, milleks me kõik oleme kutsutud, armastuse teenimine, et tema elu oleks alati kaitstud ja edendatud, eriti siis, kui see on nõrk või ohus. See ei ole ainult isiklik, vaid ka ühiskondlik püüd, mida me kõik peame tugevdama – püüd teha tingimusteta inimelu austamisest uuendatud ühiskonna alusmüür.

Me oleme kutsutud armastama ja austama iga inimese elu ning töötama sihikindlalt ja julgelt nii, et meie ajastu, mida tähistavad liiga paljud surmamärgid, võiks lõpuks tunnistada uue elukultuuri rajamist, mis on tõe ja armastuse kultuuri vili
 

IV PEATÜKK – SINA TEGID SEDA MULLE

 

UUEST INIMELU KULTUURIST

„Teie aga olete „omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“ (1 Pt 2:9) – elu rahvas elu jaoks

78. Kirik on võtnud Evangeeliumi vastu kui rõõmu ja pääsemise kuulutuse ning allika. Ta on saanud selle kingiks Jeesuselt, kelle Isa saatis „kuulutama vaestele rõõmusõnumit“ (Lk 4:18). Ta on selle saanud apostlite kaudu, kelle Kristus saatis “kõike maailma” (Mk 16:15; vt Mt 28:19-20). Sellest evangeliseerivast tegevusest sündinud Kirik kuuleb iga päev püha Pauluse hoiatussõnade kaja: „Häda mulle, kui ma Evangeeliumi ei kuuluta!“ (1 Kr 9:16). Nagu kirjutas Paulus VI, „on evangelisatsioon Kirikule omane arm ja kutsumus, tema sügavaim identiteet. Kirik on selleks, et evangeliseerida.“[103]

Evangeliseerimine on kõikehõlmav ja dünaamiline tegevus, millega Kirik osaleb Issand Jeesuse prohvetlikus, preesterlikus ja kuninglikus missioonis. Seepärast on see lahutamatult seotud jutlustamise, pühitsemise ja ligimesearmastuse teenimisega. Evangeliseerimine on sügavalt kiriklik akt, mis kutsub kõiki erinevaid Evangeeliumi töötegijaid kaasa lööma, vastavalt nende karismadele ja ametile.

Nii on see ka elu Evangeeliumi kuulutamisega, mis on lahutamatu osa Evangeeliumist – Jeesusest Kristusest endast. Me oleme selle Evangeeliumi teenistuses, toetudes teadmisele, et oleme saanud selle kingiks ja saadetud seda jutlustama tervele inimkonnale, kuni „ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8). Alandlike ja tänulikena teame, et me oleme elu rahvas elu jaoks, ja sellena me ennast kõigile ka esitleme.

79. Me oleme elu rahvas, kuna Jumal on oma tingimusteta armastuses meile andnud elu Evangeeliumi ja sellesama Evangeeliumi läbi oleme muudetud ja päästetud. „Elu Juht“ (Ap 3:15) on meid välja ostnud oma kallihinnalise Verega (vt 1 Kr 6:20; 7:23; 1 Pt 1:19). Läbi ristimisvee oleme saanud osaks Temast (vt Rm 6:4-5); Kl 2:12) nagu oksad, mis saavad toitu ja viljakust ühelt puult (vt Jh 15:5). Olles seesmiselt uuendatud Vaimu armust, „kes on Issand ja eluandja“, oleme saanud elu rahvaks ja kutsutud vastavalt tegutsema.

Me oleme lähetatud. Elu teenistuses olemine ei ole meile uhkuseasi, vaid kohustus, mis on sündinud teadmisest, et oleme “Jumala enese rahvas, kuulutamaks Tema kiidetavust, kes meid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse” (vt 1 Pt 2:9). Teekonnal juhib ja toetab meid armastuse seadus – armastuse, mille allikas ja mudel on Jumala inimeseks saanud Poeg, kes oma „surmaga andis maailmale elu“.[104]

Me oleme lähetatud rahvana. Igaühel on kohustus olla elu teenistuses. See on puhtalt kiriklik vastutus, mis nõuab kristliku kogukonna kõigi liikmete ja osade üksmeelset ja heldet tegutsemist. Selline kogukondlik tegutsemine aga ei vähenda ega kõrvalda vastutust igalt üksikisikult, keda Issand on kutsunud igaühe „ligimeseks saama“: „Mine ja tee sina nõndasamuti!“ (Lk 10:37).

Koos tunneme kõik kohustust jutlustada elu Evangeeliumi, pühitseda seda liturgias ja kogu oma olemasolus ning teenida seda erinevate ettevõtmiste ja struktuuridega, mis toetavad ja edendavad elu.

„Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile“ (1 Jh 1:3) – elu Evangeeliumi kuulutamine

80. „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast … seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega“ (1 Jh 1:1,3). Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda või muud tunnistust anda.

Jeesuse kuulutamine on iseenesest elu kuulutamine. Sest Jeesus on „Elu Sõna“ (1 Jh 1:1). Temas „Elu on saanud avalikuks“ (1 Jh 1:2); Tema ise on igavene elu, „mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks“ (1 Jh 1:2). Vaimu anniga anti seesama elu meile. Just määratuses eluks kogu selle täiuses, „igaveseks eluks“, omandab iga inimese maine elu oma täie tähenduse.

Valgustatuna sellest elu Evangeeliumist tunneme vajadust seda kuulutada ja anda sellest tunnistust kogu selle imelises uudsuses. Kuna see on üks Jeesuse endaga, kes teeb kõik asjad uueks[105] ja võidab „vana“, mis tuleb patust ning viib surma,[106] ületab see Evangeelium kõik inimlikud ootused ja avaldab meile ülevad kõrgused, kuhu inimese väärikus armu läbi tõstetakse. Nyssa püha Gregorius mõistab seda nii: „Inimene on olendina tähtsusetu, ta on põrm, rohi, tühisus. Kuid kuna universumi Jumal on ta lapseks võtnud, saab ta selle Olendi perekonnaliikmeks, kelle hunnitust ja suurust keegi ei saa näha, kuulda ega mõista. Millised sõnad, mõtted või vaimuvälgatused suudavad kiita selle armu üliküllust? Inimene ületab oma loomuse – surelikust saab ta surematuks, kaduvast saab ta kadumatuks, üürikesest saab ta igaveseks, inimlikust saab ta jumalikuks.“[107]

Tänulikkus ja rõõm inimese võrreldamatu väärikuse üle kutsub meid seda sõnumit kõigiga jagama: „Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega“ (1 Jh 1:3). Me peame viima elu Evangeeliumi iga inimese südamesse ja laskma sel tungida ühiskonna igasse ossa.

81. Eelkõige hõlmab see elu Evangeeliumi keskme kuulutamist. See on kuulutus elavast Jumalast, kes on meie lähedal, kes kutsub meid endaga sügavasse osadusse ja äratab meis kindla lootuse igavesele elule. See on inimese, tema elu ja ihulikkuse lahutamatu ühenduse kinnitus. See on inimelu esitamine suhetes teostuva eluna, Jumala annina, Tema armastuse vilja ja märgina. See on kuulutus, et Jeesusel on ainulaadne suhe iga isikuga, mis võimaldab meil igas inimnäos näha Kristuse nägu. See on kutse siirale eneseandmisele kui oma isikliku vabaduse teostamise kõige täiuslikumale teele.

Samuti hõlmab see kõikide elu Evangeeliumist tulenevate järelduste selgitamist. Neid saab kokku võtta järgnevalt: inimelu kui Jumala and on püha ja puutumatu. Sel põhjusel on tehislik abort ja eutanaasia täiesti vastuvõetamatud. Inimeselt ei tohi mitte ainult võtta elu, vaid seda peab ka armastava hoolega kaitsma. Elu mõte on armastuse andmises ja vastuvõtmises ning selles valguses saavad inimese seksuaalsus ja soojätkamine oma õige ja täieliku tähenduse. Armastus annab mõtte ka kannatusele ja surmale. Vaatamata müsteeriumile, mis neid ümbritseb, võivad need muutuda päästvateks sündmusteks. Austus elu vastu nõuab, et teadus ja tehnoloogia oleksid alati inimese ja tema tervikliku arengu teenistuses. Ühiskond tervikuna peab austama, kaitsma ja edendama iga inimisiku väärikust tema elu igal hetkel ja igas olukorras.

82. Et olla tõesti elu teenistuses olev rahvas, peame neid tõdesid esitama pidevalt ja julgelt, alates Evangeeliumi esimesest kuulutamisest, seejärel katehheesis, jutlustamise erinevates vormides, isiklikus dialoogis ja kogu kasvatustegevuses. Õpetajatel, katehheetidel ja teoloogidel on ülesanne rõhutada antropoloogilisi põhjuseid, millel inimelu austamine põhineb. Pannes sel viisil särama elu Evangeeliumi algse uudsuse, saame aidata kõigil mõistuse valgusel ja isikliku kogemuse kaudu avastada, kuidas Kristuse sõnum täielikult ilmutab, kes on inimene ning milline on tema loomuse ja olemasolu tähendus. Ühisel uue elukultuuri rajamisel leiame olulisi kontakte ja dialoogikohti ka mitteusklikega.

Seistes vastamisi paljude vastandlike seisukohtadega ning inimelu käsitleva terve õpetuse hülgamisega, tunneme, et püha Pauluse palve Timoteusele on suunatud ka meile: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega“ (2 Tm 4:2). See manitsus peab erilise jõuga kõlama Kiriku nende liikmete südames, kes erineval viisil otseselt jagavad tema kui tõe õpetaja missiooni. Kõlagu see eelkõige meile, piiskoppidele, sest meie oleme esimesed, kes on kutsutud väsimatult elu Evangeeliumi jutlustama. Meile on usaldatud ka ülesanne tagada, et õpetus, mis on selles entsüklikas taas kord esile toodud, antaks ustavalt edasi selle terviklikkuses. Me peame kasutama sobivaid vahendeid, et kaitsta usklikke kõigi õpetuste eest, mis on sellega vastuolus. Me peame kindlustama, et teoloogiateaduskondades, seminarides ja katoliiklikes institutsioonides levitataks, selgitataks ja süvendataks õige õpetuse tundmist.[108] Puudutagu Pauluse manitsus kõiki teolooge, hingekarjaseid, õpetajaid ning kõiki, kes vastutavad katehheesi ja südametunnistuse kujundamise eest. Teadlikuna oma erilisest rollist, ärgu olgu nad kunagi nii vastutustundetud, et reedavad tõe ja omaenda missiooni seeläbi, et esitavad isiklikke mõtteid, mis on vastuolus elu Evangeeliumiga, mida Õpetusamet ustavalt esitab ja tõlgendab.

Elu Evangeeliumi kuulutamisel ei tohi me karta vaenulikkust ega ebapopulaarsust, me peame keelduma igast kompromissist ja ebaselgusest, mis võiks meid panna mõtlema nii, nagu seda teeb maailm (vt Rm 12:2). Me peame olema maailmas, kuid mitte maailmast (vt Jh 15:19; 17:16), ammutades jõudu Kristuselt, kes oma Surma ja Ülestõusmisega on selle maailma ära võitnud (vt Jh 16:33).

„Ma tänan Sind, et olen nii imeliselt loodud“ (Ps 139:14) – elu Evangeeliumi pühitsemine

83. Kuna me oleme maailma lähetatud kui „elu rahvas“, peab ka meie kuulutus olema elu Evangeeliumi ehe pühitsemine. See pühitsemine oma žestide, sümbolite ja riituste sugestiivse jõuga peaks saama hinnaliseks ja tähendusrikkaks viisiks, mille läbi selle Evangeeliumi ilu ja suurust edasi antakse.

Et nii sünniks, peame esiteks iseendas ja teistes kasvatama kontemplatiivset maailmavaadet.[109] Selline maailmavaade tekib usust elu Jumalasse, kes lõi iga olendi nii imeliselt (vt Ps 139:14). See on nende maailmavaade, kes näevad elu selle sügavamas tähenduses, kes tajuvad seda kui ülimat kingitust, selle ilu ning selle kutset vabadusele ja vastutusele. See on nende maailmavaade, kes ei pretendeeri maailma omastamisele, vaid võtavad seda kingina, avastades kõigis asjades Looja peegelduse ja nähes igas inimeses Tema näo järgi loodut (vt 1 Ms 1:27; Ps 8:5). See maailmavaade ei lase ennast heidutada, kui kohtab haigeid, kannatajaid, kõrvaleheidetuid või surma lävel olijaid. Selle asemel näeb ta neis olukordades väljakutset tähenduse leidmiseks, ja just neis oludes on ta avatud, et märgata iga inimese näos kutset kohtumisele, dialoogile ja solidaarsusele.

Kõigil on aeg see maailmavaade omaks võtta ning sügava religioosse aukartusega uuesti leida endas võime austada iga inimest, nagu Paulus VI meid ühes oma esimestest jõulusõnumitest tegema kutsus.[110] Sellest kontemplatiivsest maailmavaatest innustatuna ei saa uus, lunastatud rahvas muud moodi kui üksnes rõõmu, kiituse ja tänulauludega tänada elu hindamatu kingituse eest, iga inimese müstilise kutse eest saada läbi Kristuse osa armuelust ja Jumala, meie Looja ja Isaga lõputus osaduses olemisest.

84. Pühitseda elu Evangeeliumi tähendab pühitseda elu Jumalat – Jumalat, kes annab elu: „Me peame pühitsema Igavest Elu, millest lähtub iga teine elu. Sellest saab oma võimete kohaselt elu iga olend, kes kuidagi elus osaleb. See jumalik Elu, mis on kõrgemal igast teisest elust, annab ja säilitab elu. Iga elu ja elu iga liigutus lähtub sellest Elust, mis ületab kogu elu ja iga eluprintsiibi. Sellele võlgnevad hinged oma hävimatuse, ja selle pärast elavad kõik loomad ja taimed, kellele saab osaks ainult elu nõrgim sära. Inimestele – vaimsetele ja materiaalsetele olenditele – tagab Elu nende elu. Isegi kui peaks juhtuma, et meie Elu hülgame, pöörab Ta meid oma ülevoolava armastuse pärast inimese vastu ja kutsub tagasi enda juurde. Mitte ainult seda: ta lubab juhtida meid, hinge ja kehaga, täiuslikule elule, surematusele. Liiga vähe on öelda, et see Elu on elav: ta on elu Printsiip, Põhjus ja ainus Allikas. Iga elusolend peab teda kontempleerima ja kiitma: see on Elu, mis on tulvil elu.“[111]

Nagu psalmilaulja, kiidame ja õnnistame ka meie oma igapäevases palves, üksi ja kogukonnas, Jumalat, meie Isa, kes kudus meid ema ihus ning nägi ja armastas meid, kui meil polnud veel kuju (vt Ps 139:13, 15-16). Me hüüame ülevoolava rõõmuga: „Ma tänan Sind, et olen nii imeliselt loodud. Imelised on Sinu teod, Sa tunned mind läbi ja lõhki“ (Ps 139:14). Tõepoolest, „vaatamata raskustele, varjatud müsteeriumidele, kannatustele ja paratamatule haprusele on surelik elu kõige ilusam asi, alati uus ja liigutav ime, sündmus, mis on väärt rõõmus ja aus ülistamist“.[112] Pealegi, inimene ja tema elu pole meie silmis mitte ainult üks loomise suurimaid imesid, vaid Jumal on andnud inimesele väärikuse, mis on peaaegu jumalik (vt Ps 8:5-6). Igas sündinud lapses ja igas inimeses, kes elab või sureb, näeme Jumala au kujutist. Me pühitseme seda au igas inimolendis – elava Jumala märgis, Jeesuse Kristuse ikoonis.

Me oleme kutsutud väljendama imetlust ja tänulikkust elu anni eest ning tervitama, maitsma ja jagama elu Evangeeliumi, ja seda mitte ainult isiklikus ja kogukondlikus palves, vaid eelkõige liturgilise aasta pühitsemistes. Selles suhtes on eriti tähtsad sakramendid, tõhusad märgid Issand Jeesuse kohalolekust ja päästvast tegutsemisest kristlase elus. Sakramendid teevad meid jumalikus elus osalejateks ning annavad vaimujõudu, mida on vaja elu, kannatuste ja surma kogemiseks nende täies tähenduses. Tänu nende riituste tõelise tähenduse taasavastamisele ja paremale hindamisele saab meie liturgia, eriti sakramentide pühitsemine, üha enam väljendada täielikku tõde sünni, elu, kannatuse ja surma kohta ning aitab meid neid hetki tajuda osalemisena ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse paasamüsteeriumis.

85. Elu Evangeeliumi pühitsemisel on meil vaja ka hinnata ja õigesti kasutada erinevates kultuurides ning rahvaste traditsioonides ja kommetes kasutatavate žestide ja sümbolite rikkust. Erinevad rahvad ja kultuurid väljendavad eri aegadel ja viisidel rõõmu uue elu sündimise üle, austust inimelu vastu ja selle kaitsmist, kannatajate ja puuduses olijate eest hoolitsemist, vanade ja surijate kõrval seismist, leinajate kurbuse jagamist ning lootust ja soovi olla surematu.

Seda silmas pidades ja järgides kardinalide soovitusi 1991. aasta konsistooriumil, teen ettepaneku, et igal aastal pühitsetaks igal maal Elu Päeva, nagu mõned piiskoppide konverentsid on juba sisse seadnud. Selle päeva pühitsemist tuleks planeerida ja ellu viia kohaliku Kiriku kõikide osade aktiivsel kaasabil. Selle esmane eesmärk peaks olema edendada üksikisikute südametunnistuses, perekondades, Kirikus ja ühiskonnas inimelu tähenduse ja väärtuse tunnustamist igas eluetapis ning igas olukorras. Erilist tähelepanu peaks osutama abordi ja eutanaasia tõsidusele, jätmata tähelepanu alt välja teisi elu külgi, mis aeg-ajalt väärivad hoolikat kaalutlemist, nagu vajadused ja asjaolud seda nõuavad.

86. Jumalale meelepärase (vt Rm 12:1) vaimse teenimise osana tuleb elu Evangeeliumi ennekõike pühitseda igapäevaelus, mis peaks olema täis ennast andvat armastust teiste vastu. Sel viisil muutub meie elu tõeliseks ja vastutustundlikuks elu anni vastuvõtmiseks ning puhtsüdamlikuks kiitus- ja tänulauluks Jumalale, kes meile selle anni on andnud. See leiab juba aset paljudes isetutes ja suuremeelsetes tegudes, mis on sageli alandlikud ja varjatud, ja mida teevad mehed ja naised, lapsed ja täiskasvanud, vanad ja noored, terved ja haiged.

Selles kontekstis, mis on inimlikult nii rikas ja täis armastust, sünnivad ka kangelasteod. Need on elu Evangeeliumi kõige pidulikumad pühitsused, sest kuulutavad seda täieliku eneseandmisega. Need kujutavad endast kõige pühalikumat elu Evangeeliumi pühitsemist, tehes seda enese täieliku kinkimise teel. Nendes ilmneb hiilgavalt armastuse kõrgeim aste, s.o. anda oma elu armastatud isiku eest (vt Jh 15:13). Need on osasaamine Ristimüsteeriumist, milles Jeesus ilmutab iga isiku väärtust ja seda, kuidas elu jõuab siiras eneseandmises oma täiuseni. Peale selliste väljapaistvate hetkede on veel igapäevane kangelaslikkus, mis koosneb suurtest või väikestest isetuse aktidest, mis moodustavad tõelise elukultuuri. Selliste tegude eriti kiiduväärt näide on organite annetamine, kui seda on tehtud eetiliselt vastuvõetaval viisil, pidades silmas tervise ja isegi elu võimaluse pakkumist haigele, kel mõnikord ei olegi teist lootust.

Selle igapäevase kangelaslikkuse osaks on ka vaikne, kuid mõjuv ja paljuütlev vaprate emade tunnistus, „kes pühendavad end jäägitult oma perekonnale, kes kannatavad lapsi ilmale tuues ja on valmis mistahes pingutuseks ja ohvriks, et anda neile enesest parim“.[113] Oma missioonis „ei leia need kangelaslikud naised alati ümbritsevalt maailmalt tuge. Vastupidi, sageli meedia kaudu edendatav ja levitatav kultuurimudel ei julgusta emaks saama. Progressi ja ajaga kaasas käimise nimel kujutatakse truudust, kõlbelist puhtust, ohvrimeelsust – mille silmapaistvateks tunnistajateks on suur hulk kristlastest naisi ja emasid – kui iganenud asju… Me täname teid, kangelaslikud emad, teie võitmatu armastuse eest! Me täname teid teie kartmatu usu eest Jumalasse ja Tema armastusse. Me täname teid teie elu ohvri eest… Paasamüsteeriumis annab Kristus teile tagasi anni, mille teie Talle andsite. Tõesti, Tal on võim anda teile tagasi elu, mille teie Talle ohvrina andsite“.[114]

„Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!“, aga tegusid tal ei ole?“ (Jk 2:14) – elu Evangeeliumi teenides

87. Kristuse kuninglikus missioonis osalemise tõttu peame inimelu toetama ja edendama armastuse teenimise kaudu, mis leiab väljenduse isiklikus tunnistamises, vabatahtliku töö erinevates vormides, ühiskondlikus aktiivsuses ja poliitilises tegevuses. Selleks on eriti tungiv vajadus kaasajal, mil “surmakultuur” vastandub nii jõuliselt “elukultuurile” ja näib sageli peale jäävat. Kuid eelkõige nõuab seda usust tulenev vajadus, „mis on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6). Jaakobuse kiri hoiatab meid: „Mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!“, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!“, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud“ (2:14-17).

Armastuse teenimises peab meid innustama ja teistest eristama eriline hoiak: me peame teisest inimesest hoolima nagu isikust, kelle Jumal on usaldanud meie vastutusele. Nagu Jeesuse jüngrid, oleme kutsutud olema ligimeseks igaühele (vt Lk 10:29-37) ja näitama üles erilist poolehoidu nende vastu, kes on kõige vaesemad, kõige üksikumad ja kannatavad kõige suuremat puudust. Aidates näljaseid, januseid, võõraid, paljaid, haigeid, vange, kuid ka emaüsas olevat last ja vana inimest, kes kannatab või läheneb surmale, on meil võimalus teenida Jeesust. Ta ise ütles: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). Seega tunneme, et meilt pärivad aru ja meie üle mõistavad kohut püha Johannes Chrysostomose igikehtivad sõnad: „Kas sa tahad austada Kristuse Ihu? Ära põlga Teda, kui sa leiad Ta alasti olevat. Ära austa Teda siin, kirikus, siidkangastega, kui sa jätad Ta väljas alasti külma kätte.“[115]

Kus on tegemist eluga, seal peab armastuse teenimine olema väga järjekindel. See ei või taluda ühekülgsust ja diskrimineerimist, sest inimelu on püha ja puutumatu selle igas järgus ja igas olukorras, see on jagamatu hüve. Me peame üles näitama hoolt kogu elu eest ja igaühe elu eest. Tõepoolest, veelgi sügavamal tasandil peame minema elu ja armastuse juurteni.

Just see sügav armastus iga inimese vastu on läbi sajandite sünnitanud silmapaistva halastustöö ajaloo – ajaloo, mis on Kirikus ja ühiskonnas lasknud tekkida paljudel elu teenimise vormidel, mis äratavad imetlust kõigis eelarvamusteta inimestes, kes seda näevad. Iga kristlik kogukond peab uuendatud vastutustundega jätkama selle ajaloo kirjutamist mitmesuguste pastoraalsete ja ühiskondlike tegevuste kaudu. Sel eesmärgil peab ellu viima sobivaid ja tõhusaid uue elu toetamise programme, olles eriliselt emade kõrval, kes – isegi ilma isa toetuseta – ei karda lapsi ilmale tuua ja üles kasvatada. Samasugust hoolt peab üles näitama elu vastu, mis on marginaliseeritud või kannatusrikas, eriti selle lõppjärgus.

88. Kõik see nõuab kannatlikku ja kartmatut harimistööd, mille eesmärk on kõikide julgustamine üksteise koormat kandma (vt Gl 6:2). See nõuab pidevat teenimiskutsumuste toetamist, eriti noorte seas. See hõlmab ka pikaajaliste praktiliste projektide ja algatuste elluviimist, mis on Evangeeliumist innustust saanud.

Selle eesmärgi saavutamiseks on palju vahendeid, mida tuleb rakendada oskuslikult ja sellesse tõsiselt panustades. Sündiva elu teenimiseks peaks rajama loomulike sündivuse reguleerimise meetodite propageerimise keskusi, kus antakse väärtuslikku abi, et olla vastutustundlik vanem, kes kõiki inimesi ja esmajoones last tunnustab ja austab tema enda pärast ja kelle iga otsust suunab siira eneseandmise ideaal. Abielu ja perekonna nõustamise keskused, milles juhindutakse sellisest antropoloogiast, mis on kooskõlas kristliku nägemusega isikust, abielust ja seksuaalsusest, pakuvad oma erilise nõustamise ja ennetustööga samuti väärtuslikku abi, aidates taasleida armastuse ja elu tähendust ning toetades ja saates iga perekonda tema kui „elu pühamu“ missioonis. Uue elu teenistuses seisavad ka noorte emade ja perede abistamiskeskused ja turvakodud. Tänu selliste keskuste tööle saavad paljud üksikemad ja raskustes olevad paarid uut lootust ja leiavad abi, saamaks üle raskustest ja kartusest võtta vastu äsja eostatud või just maailma sündinud elu.

Kui elu ähvardavad raskused, kõrvalekalded, haigus või hülgamine, on ka teised struktuurid – nagu narkosõltlaste rehabilitatsioonikeskused, lastekodud, vaimuhaigete varjupaigad, AIDSi-haigete abistamise keskused, puuetega inimeste ühingud – ilmekateks näideteks sellest, mida armastus on võimeline välja mõtlema, et anda igaühele uut alust lootuseks ja praktilist elamisvõimalust.

Ja kui maine eksistents hakkab lõpule jõudma, siis on jälle armastus see, mis leiab kõige sobivamad võimalused aidata vanadel inimestel – eriti neil, kes ei saa enam enda eest hoolitseda – ja haiguse lõppjärgus olijatel tõeliselt rõõmu tunda inimlikust abist ja saada leevendust oma vajadustele, eriti ängistusele ja üksindustundele. Neil juhtudel on perekonna roll asendamatu, kuid perekondi võivad palju aidata ka sotsiaalabikeskused, ja vajaduse korral hooldusravi, kasutades sobivaid meditsiini- ja sotsiaalteenuseid avalikes institutsioonides või kodus.

Eriliselt tuleb uuesti mõtestada haiglate, kliinikute ja hooldekodude roll. Need ei tohiks olla ainult asutused, kus hoolitsetakse haigete või surijate eest. Eelkõige peaksid need olema kohad, kus tunnustatakse kannatust, valu ja surma ning mõistetakse nende inimlikku ja eriliselt kristlikku tähendust. See peab olema eriti silmnähtav ja tõhus asutustes, mida juhatavad orduliikmed või mis on muul viisil Kirikuga seotud.

89. Elu teenistuses olevaid agentuure ja keskusi ning kõiki teisi tuge ja solidaarsust pakkuvaid algatusi, mida olud aeg-ajalt ellu võivad kutsuda, peavad juhtima inimesed, kes on oma tegevuses suuremeelsed ja teadlikud elu Evangeeliumi tähtsusest üksikisikute ja ühiskonna hüvanguks.

Ainulaadne vastutus kuulub tervishoiuasutuste töötajatele: arstidele, farmatseutidele, õdedele, kaplanitele, munkadele ja nunnadele, administratiivtöötajatele ja vabatahtlikele. Nende amet kutsub neid inimelu kaitsma ja teenima. Tänapäeva kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis, kus teadusel ja meditsiinil on oht kaotada neile loomuomane eetiline mõõde, on tervishoiutöötajatel sageli suur kiusatus eluga manipuleerida või põhjustada isegi surma. Selle kiusatuse tõttu on nende vastutus tänapäeval kiiresti kasvanud. Tervishoiutöötaja sügavaim innustus ja suurim tugi asub tema ameti sisemises ja salgamatus eetilises mõõtmes, millest annab tunnistust vana ja siiani aktuaalne Hippokratese vanne, mis nõuab igalt arstilt täielikku austust inimelu ja selle pühaduse vastu.

Täielik austus iga süütu inimelu vastu nõuab südametunnistusel põhinevat vastuseisu abordile ja eutanaasiale. „Surma põhjustamist“ ei saa kunagi pidada ravimisviisiks, isegi kui seda tehakse üksnes patsiendi palvel. See on täielikus vastuolus tervishoiutöötaja kutsumusega, mis seisneb kompromissitus ja kindlas elujaatuses. Ka biomeditsiiniline uurimistöö – valdkond, mis tõotab inimkonnale palju kasu tuua – peab alati tagasi lükkama eksperimendid, uuringud ja rakendused, mis ei hooli inimolendi puutumatust väärikusest ega ole seega enam inimeste teenistuses, vaid muutuvad selle asemel vahenditeks, mis inimeste aitamise maski all teevad neile tegelikult halba.

90. Vabatahtlikel on täita suur roll: nad annavad elu teenistusse väärtusliku panuse, ühendades oma ametialased oskused suuremeelse ja isetu armastusega. Elu Evangeelium innustab neid tõstma oma heasoovlikkuse teiste vastu Kristuse armastuse kõrgustesse, uuendama iga päev raskes töös ja väsimuses oma teadlikkust iga inimese väärikusest, selgitama välja inimeste vajadusi ja minema sinna, kus vajadused on suuremad, kuid hoolitsus ja toetus nõrgem.

Selleks, et armastus oleks realistlik ja tõhus, tuleb elu Evangeeliumi ellu viia ka ühiskondliku ja poliitilise tegevuse teatud vormides osaledes, eesmärgiga kaitsta ja edendada elu väärtust meie üha keerukamas ja pluralistlikumas ühiskonnas. Üksikisikud, perekonnad, grupid ja ühendused peavad kõik, kuigi erinevatel põhjustel ja eri moodi, vastutama ühiskonna kujundamise eest ja edendama kultuurialaseid, majanduslikke, poliitilisi ja seadusandlikke projekte, millega aidatakse kõiki austades ja demokraatlikest põhimõtetest kinni pidades üles ehitada ühiskonda, kus iga isiku väärikust tunnustatakse ja hoitakse ning kõigi elu kaitstakse ja edendatakse.

See ülesanne lasub eelkõige ühiskonna juhtidel. Kutsutud teenima inimesi ja ühist hüve, on neil kohustus teha julgeid valikuid elu toetamiseks, eriti seadusandlike meetmete kaudu. Demokraatlikus ühiskonnas, kus seadused ja otsused tehakse enamuse tahteühtsuse alusel, võib võimu teostamises osaleva üksikisiku südametunnistuses isikliku vastutuse tunne nõrgeneda. Kuid keegi ei saa kunagi sellest vastutusest loobuda, eriti siis, kui omatakse seadusandlikku või otsustuslikku mandaati, mis kutsub isikut Jumala, omaenda südametunnistuse ja kogu ühiskonna ees vastust andma valikute pärast, mis võivad olla vastupidised ühisele hüvele. Kuigi seadused ei ole inimelu kaitsmiseks ainsad vahendid, mängivad need ometi suurt ja mõnikord otsustavat rolli mõtlemis- ja käitumismudelite kujundamisel. Kordan veekord, et seadus, mis rikub süütu inimese loomulikku õigust elule, on ebaõiglane ja seega seadusena kehtetu. Seetõttu kutsun ma veelkord tungivalt kõiki poliitilisi juhte mitte andma välja seadusi, mis ei hooli isiku väärikusest ja õõnestavad sellega ühiskonna aluseid.

Kirik teab hästi, kui raske on asuda tõhusale seaduslikule elu kaitsele pluralistlikes demokraatiates, kus eksisteerivad tugevad erineva maailmavaatega kultuurivoolud. Samal ajal, olles kindel, et moraalitõde annab ennast sügavalt tunda igas südametunnistuses, julgustab Kirik poliitilisi liidreid – alustades neist, kes on kristlased – mitte järele andma, vaid tegema reaalsetele võimalustele vastavaid valikuid, et taastada õiglane kord elu väärtuse kaitsmisel ja edendamisel. Siinkohal tuleb märkida, et ebaõiglaste seaduste kõrvaldamisest ei piisa. Tuleb kõrvaldada ka eluvastaste rünnakute aluspõhjused, seda eriti perekondade ja emaduse toetamise kaudu. Perekonnapoliitika peab olema kogu sotsiaalpoliitika aluseks ja juhtivaks jõuks. Selleks on vaja ühiskondlikke ja poliitilisi algatusi, mis oleksid võimelised tagama isadust ja emadust puudutavates valikutes tõelise vabaduse. Samuti on vaja mõtestada ümber töö-, linna-, eluaseme- ja sotsiaaltööpoliitika ning korraldada tööaeg nii, et perekonna jaoks jääks aega ning laste ja vanade eest hoolitsemine muutuks tõesti võimalikuks.

91. Tänapäeval on elujaatava poliitika tähtsaks osaks rahvastikukasvu küsimus. Kahtlemata lasub võimudel vastutus „sekkuda, et suunata demograafiat“.[116] Kuid sekkudes peab alati arvestama ja austama abielupaaride ja perekondade primaarset ja võõrandamatut vastutust ning ei tohi kasutada meetodeid, mis ei austa isikuväärikust ja põhilisi inimõigusi, alates iga süütu inimese õigusest elule. Seepärast on moraalselt vastuvõetamatu julgustada või lausa kohustada kasutama sündivuse reguleerimiseks rasestumisvastaseid vahendeid, steriliseerimist ja aborti.

Rahvastikuküsimuse lahendamiseks on erinevaid teid. Valitsused ja erinevad rahvusvahelised agentuurid peavad eelkõige püüdma luua selliseid majanduslikke, ühiskondlikke, tervishoiualaseid ja kultuurilisi tingimusi, mis võimaldavad abielupaaridel teha soojätkamise alaseid valikuid täie vabaduse ning tõelise vastutusega. Nad peavad pingutama, kindlustamaks „suuremaid võimalusi ja rikkuste õiglasemat jagamist nii, et kõik saaksid loodud hüvedest õiglaselt osa. Lahendusi tuleb otsida globaalsel tasandil, rajades tõelise osadusel põhineva majanduse ja hüvede jagamise nii rahvuslikus kui ka rahvusvahelises korras“.[117] See on ainuke tee, et austada nii isikute ja perekondade väärikust kui ka rahvaste tõelist kultuuripärandit.

Seega on elu Evangeeliumi teenimine tohutu suur ja kompleksne ülesanne. See teenimine paistab üha rohkem väärtusliku ja viljaka alana, kus saab teha tegelikku koostööd vendade ja õdedega teistest kirikutest ja kiriklikest kogukondadest, kooskõlas praktilise oikumenismiga, mida Vatikani II Kirikukogu autoriteetselt julgustas.[118] Samuti ilmneb see kui jumaliku Ettehoolduse poolt pakutud valdkond dialoogiks ning ühiseks pingutuseks teiste religioonide esindajate ja kõigi hea tahtega inimestega. Mitte ühelgi inimesel ega grupil ei ole elu edendamise ja kaitsmise monopoli. See on igaühe ülesanne ja vastutus. Kolmanda aastatuhande eelõhtul on meie ees raske väljakutse: ainult kõigi elu väärtusesse uskujate ühiste pingutustega saab ära hoida allakäiku, millel on tsivilisatsiooni jaoks ettenägematud tagajärjed.

„Su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber“ (Ps 128:3) – perekond kui elu pühamu

92. „Elu rahva ja elu jaoks oleva rahva“ hulgas on perekonna vastutus otsustava tähtsusega. See vastutus tuleneb perekonna sügavast olemusest, mis on abielul põhinev elu ja armastuse kogukond, ja tema ülesandest „kaitsta, ilmutada ja anda edasi armastust“.[119] Siin on tegemist Jumala enda armastusega, kus vanemad on kaastöötajad ja nii-öelda tõlgendajad, andes edasi elu ja kasvatades seda Tema isaliku plaani järgi.[120] See on armastus, mis muutub omakasupüüdmatuks, vastuvõtlikuks ja andvaks. Perekonnas tunnustatakse ja austatakse iga selle liiget just sellepärast, et ta on isik, ja kui mõnel perekonnaliikmel on suuremaid vajadusi, siis seda rohkem ja tähelepanelikumalt tema eest ka hoolitsetakse.

Perekonnal on eriline roll selle liikmete terve elu jooksul, sünnist surmani. See on tõesti „elu pühamu – koht, kus elu on Jumala annina teretulnud ja kaitstud paljude rünnakute eest ning kus see võib areneda vastavalt inimese kasvamise autentsetele nõuetele“.[121] Järelikult on perekonna roll elukultuuri ehitamises otsustav ja asendamatu.

Koduse kirikuna on perekonnal kutsumus kuulutada, pühitseda ja teenida elu Evangeeliumi. See vastutus puudutab eelkõige abielupaare, kes on kutsutud olema elu edasiandjad, mõistes üha selgemalt, et soojätkamine on ainulaadne sündmus, milles avaldub selgelt, et inimelu on kingitus, mis on saadud selleks, et seda omakorda edasi kinkida. Pannes aluse uuele elule, tunnistavad vanemad, et laps on „nende vastastikuse armastuse kingi viljana omakorda kink neile mõlemale – kink, mis tuleneb kingist“.[122]

Perekond täidab oma ülesannet elu Evangeeliumi kuulutamisel eelkõige laste üleskasvatamisega. Sõna ja eeskujuga igapäevastes suhetes ja valikutes ning konkreetsete tegude ja märkide kaudu juhivad vanemad lapsi tõelise vabaduse poole, mis teostub iseenda siiras andmises. Nad kasvatavad neis austust teiste vastu, õiglustunnet, südameavatust, dialoogivalmidust, suuremeelset teenimisvalmidust, ühtsustunnet ja teisi väärtusi, mis aitavad inimestel suhtuda ellu kui andi. Lapsi kasvatades peavad kristlastest vanemad hoolitsema laste usu eest ja aitama neil täita kutsumust, mille Jumal neile on andnud. Vanemate kui kasvatajate ülesanne on ka lastele õpetada, milline on kannatuse ja surma tõeline tähendus. Nad oskavad seda teha, kui nad on ise vastuvõtlikud igasuguste kannatuste suhtes enda ümber ja, veelgi enam, kui nad on ise perekonna haigete või vanemate liikmete kõrval, aitavad neid ja jagavad nende kannatusi.

93. Perekond pühitseb elu Evangeeliumi igapäevase palve, nii isikliku kui ka ühise palve kaudu. Perekond palvetab, et austada ja tänada Jumalat elu anni eest ning palub Temalt valgust ja jõudu, astumaks vastu rasketele aegadele ja kannatustele, kaotamata lootust. Kuid pühitsemine, mis annab tähenduse igale teisele palvevormile ja teenimisele, leiab aset ka perekonna igapäevases ühiselus, kui see on armastuse ja eneseandmise elu.

Nõnda saab see pühitsemine elu Evangeeliumi teenimiseks, mis väljendub perekonna sees ja ümber valitsevas solidaarsuses, mis avaldub igapäevastes argisündmustes üles näidatava kaasatundva, tähelepaneliku ja armastava hoolena. Perekondadevaheline ühtsus väljendub eriti tähendusrikkalt, kui ollakse valmis lapsendama või kasvatada võtma lapsed, kelle vanemad on maha jätnud või kes on tõsistes raskustes. Tõeline vanemlik armastus on valmis ületama liha ja vere sidemed, et võtta vastu teiste perede lapsi, pakkudes neile kõike vajalikku heaoluks ja täielikuks arenguks. Lapsendamise paljude vormide hulgas tuleb tähelepanu pöörata niinimetatud vaderiks olemisele, mis on eelistatud juhtumitel, kus lapsest loobumise ainuke põhjus on perekonna äärmine vaesus. Seda tüüpi lapsendamisega antakse vanematele vajalikku abi laste üleskasvatamiseks, ilma et lapsi nende loomulikust keskkonnast välja rebitaks.

Solidaarsust kui „kindlat ja püsivat otsust töötada ühise hüve heaks“[123] on vaja praktiseerida ka ühiskondlikus ja poliitilises elus osalemise läbi. Elu Evangeeliumi teenimine tähendab seega, et perekond seisab, eriti vastavates ühingutes osalemise kaudu, selle eest, et riigi seadused ja institutsioonid ei rikuks mingil viisil õigust elule, alates selle eostamisest kuni loomuliku surmani, vaid pigem kaitseksid ja edendaksid seda.

94. Erilist tähelepanu peab pöörama vanadele inimestele. Kui mõnes kultuuris jäävad vanad perekonna osaks, kus neil on tähtis ja aktiivne roll, siis teistes kultuurides suhtutakse vanadesse inimestesse kui kasutusse koormasse ja nad jäetakse omapead. Siin võib kergemini tekkida kiusatus otsida abi eutanaasiast.

Vanade inimeste hooletusse jätmist või nende otsest hülgamist ei tohi sallida. Nende osalemine perekonnaelus, või vähemalt nende lähedus perekonnaga, kui kitsad elamistingimused või muud põhjused teevad koos elamise võimatuks, on põhjapaneva tähtsusega eri põlvkondade vastastikuse mõjutamise ja rikastava suhtlemise õhkkonna loomisel. Seepärast on tähtis säilitada põlvkondadevahelist „lepingut“ või taastada see seal, kus see on kadunud. Sel viisil saavad vanemad kõrgemas eas oma lastelt tunnustust ja kogevad ühtsustunnet, mida nad ise neile andsid, kui nad lapsed ilmale tõid. Seda nõuab kuulekus Jumala käsule austada isa ja ema (vt 2 Ms 20:12; 3 Ms 19:3). Kuid veelgi enam, vanu inimesi ei tohi pidada ainult hoolealusteks, läheduse ja teenimise objektideks. Neil endil on elu Evangeeliumile anda väärtuslik panus. Tänu aastatega kogutud rikkalikule kogemustepagasile saavad vanad olla ja peavadki olema tarkuseallikaks ning andma tunnistust oma lootusest ja armastusest.

Kuigi on õige, et „inimkonna tulevik läheb edasi perekonna kaudu“,[124] tuleb märkida, et kaasaja ühiskondlikud, majanduslikud ja kultuurilised tingimused teevad perekonna ülesande teenida elu üha raskemaks ja nõudlikumaks. Et täita oma kutsumust „elu pühamuna“, ühiskonna rakukesena, mis armastab ja tervitab elu, on perekonnal hädasti vaja abi ja toetust. Kogukonnad ja riigid peavad tagama kogu perekondadele vajaliku toetuse, kaasa arvatud majandusliku abi, et nad saaksid oma probleemid lahendada tõeliselt inimlikul viisil. Kirik omalt poolt peab väsimatult edendama perekondade eest hoolitsemise pastoraalset kava, mis paneb iga perekonna uuesti avastama elu Evangeeliumi ning seda rõõmsalt ja julgelt edendama.

„Käige nagu valguse lapsed“ (Ef 5:8) – kultuurimuutuse põhjustamine

95. „Käige nagu valguse lapsed … uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks“ (Ef 5:8, 10-11). Käesolevas sotsiaalses kontekstis, mida tähistab dramaatiline võitlus elukultuuri ja surmakultuuri vahel, on vaja välja kujundada sügav kriitiline meel, mis on võimeline ära tundma õigeid väärtusi ja tõelisi vajadusi.

Tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks. Me peame kõik koos ehitama uue elukultuuri – uue, et see suudaks vastu astuda tänapäeva enneolematutele inimelu puudutavatele probleemidele ja neid lahendada; uue, et kõik kristlased võtaksid selle vastu sügavama ja dünaamilisema veendumusega; uue, et see oleks võimeline algatama tõsist ja julget kultuuridialoogi kõigiga. Pakiline vajadus sellise kultuurimuutuse järele tuleneb praegusest ajaloolisest olukorrast, kuid selle juured on ka Kiriku evangeliseerimis-missioonis. Evangeeliumi otstarve on tegelikult „muuta inimkonda seestpoolt ja teha see uueks“.[125] Nagu pärm, mis paneb taigna kerkima (vt Mt 13:33), on Evangeelium mõeldud tungima kõigisse kultuuridesse ja andma neile elu seestpoolt,[126] et nad võiksid väljendada täit tõde inimisiku ja inimelu kohta.

Elukultuuri uuendamist peame alustama kristlikest kogukondadest endist. Liiga sageli juhtub, et usklikud – isegi need, kes võtavad aktiivselt osa Kiriku elust – eraldavad oma kristliku usu elu puudutavatest eetilistest nõuetest, langevad seega moraalsesse subjektivismi ja võtavad omaks teatud lubamatud toimimisviisid. Väga avatult ja julgelt peame küsima, kui laialt on elukultuur täna levinud individuaalsete kristlaste, perekondade, gruppide ja kogukondade seas meie piiskopkondades. Samasuguse selguse ja otsustavusega peame kindlaks tegema sammud, mida oleme kutsutud ette võtma, et teenida elu kogu selle tões. Samal ajal on meil vaja edendada inimelu põhiküsimusi puudutavat tõsist ja sügavuti minevat arutelu kõigiga, sealhulgas mitteusklikega, intellektuaalide ringkondadega, erinevate ametialaste valdkondade esindajatega ja inimeste igapäevaelu tasandil.

96. Esimeseks ja põhiliseks sammuks kultuurimuutuse suunas on südametunnistuste kujundamine iga inimese elu võrreldamatu ja puutumatu väärtuse küsimuses. Suurima tähtsusega on taastada olemuslik side elu ja vabaduse vahel. Need on lahutamatud hüved: ühe rikkumine viib ka teise rikkumiseni. Kus elu pole teretulnud ja armastatud, seal pole tõelist vabadust, ja elu täiust pole mujal kui vabaduses. Mõlemal reaalsusel on midagi loomuomast ja erilist, mis neid lahutamatult seob – see on armastuse kutsumus. Armastus kui siiras eneseandmine[127] on inimese elu ja vabaduse kõige tõelisem mõte.

Sama otsustav roll südametunnistuse kujundamisel on ka vabaduse ja tõe vahelise hädavajaliku ühenduse taastamisel. Nagu ma tihti olen täheldanud, muutub isiku õiguste rajamine kindlale ratsionaalsele alusele võimatuks, kui vabadus on eraldatud objektiivsest tõest, ja see avab ühiskonnas tee üksikisikute piiramatule omavolile või avaliku võimu rõhuvale totalitarismile.[128]

Seepärast on peamine, et inimene tunnustaks oma sünnipärast olukorda loodud olendina, kellele Jumal on andnud olemise ja elu kui kingi ja kohustuse. Ainult tunnistades oma loomupärast sõltuvust saab inimene elada ja kasutada oma vabadust täiel määral ning samal ajal austada iga teise inimese elu ja vabadust. Siin on eriti hästi näha, et „iga kultuuri keskmes on hoiak, mille inimene võtab suurima müsteeriumi – Jumala müsteeriumi suhtes“.[129] Kus Jumalat eitatakse ja inimesed elavad, nagu Teda polekski või ei arvesta Tema käskudega, seal heidetakse kõrvale või seatakse ohtu ka inimisiku väärikus ja inimelu puutumatus.

97. Südametunnistuse kujundamisega on tihedalt seotud harimistöö, mis aitab inimestel olla üha rohkem inimene, juhib neid üha täielikumalt tõe juurde, sisendab neisse kasvavat austust elu vastu ja õpetab neid inimestega õiglaselt suhtlema.

Eriti oluline on kasvatada austust elu väärtuse vastu alates selle algusest. Petlik on mõelda, et me saame üles ehitada tõelist elukultuuri, kui me ei aita noortel tunnustada ja kogeda seksuaalsust ja armastust ning kogu elu vastavalt nende õigele tähendusele ja tihedale omavahelisele seosele. Seksuaalsus, mis rikastab kogu isikut, „ilmutab oma sisimat tähendust seeläbi, et juhib isiku enese andmisele armastuses“.[130] Seksuaalsuse labastamine kuulub peamiste tegurite hulka, mis on viinud uue elu põlgamiseni. Ainult tõeline armastus on võimeline elu kaitsma. Eriti noorukitele ja noortele täiskasvanutele tuleb pakkuda õiget õpetust seksuaalsuse ja armastuse kohta. See õpetus hõlmab kõlbelise puhtuse harjutamist, sest see on voorus, mis soodustab isiku küpsemist ja teeb ta võimeliseks austama keha „abielulist“ tähendust.

Harimistöö elu teenistuses hõlmab ka vastutustundliku soojätkamise õpetamist abielupaaridele. Viimane oma tõelises tähenduses nõuab seda, et abielupaar on kuulekas Issanda kutsele ja käitub Tema plaani ustava tõlgendajana. See toimub siis, kui perekond on suuremeelselt avatud uuele elule ja kui abielupaarid säilitavad avatud ja elu teeniva hoiaku, isegi kui nad tõsistel põhjustel ja austades moraaliseadust valivad kas ajutiselt või määramatuks ajaks uue elu sünni vältimise. Moraaliseadus kohustab neid igal juhul kontrollima instinktide ja kire impulsse ning austama nende isikusse kirjutatud bioloogilisi seadusi. Just selline austus õigustab loomulike viljakust reguleerivate meetodite kasutamist vastutustundliku soojätkamise teenistuses. Teaduslikust vaatepunktist lähtudes saavad need meetodid üha täpsemaks ja võimaldavad praktikas teha valikuid, mis on kooskõlas moraalsete väärtustega. Nende tõhususe aus tunnustamine peaks hajutama teatud eelarvamused, mis on veel laialt levinud, ja peaks veenma abielupaare, nagu ka tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid, kui tähtis on omada ja anda selles vallas õiget informatsiooni. Kirik on tänulik neile, kes ennastohverdava ja sageli tunnustamata pühendumisega tegelevad nende meetodite uurimise ja levitamisega, samuti selliste moraaliväärtuste õpetamise edendamisega, mida need eeldavad.

Harimistöös ei saa vältida kannatuse ja surma teemat. Need on osa inimeksistentsist, ning kasutu, kui mitte eksitav, on püüe neid peita või tähelepanuta jätta. Vastupidi, inimestel tuleb aidata mõista nende sügavat müsteeriumi kogu selle karmis reaalsuses. Isegi valul ja kannatusel on tähendus ja väärtus, kui neid kogetakse tihedas ühenduses saadud ja antud armastusega. Ma olen igal aastal üles kutsunud tähistama ülemaailmset haigete päeva, rõhutades „kannatuse ohverdamise päästvat iseloomu, mis koos Kristusega läbielatuna kuulub Lunastuse olemusse“.[131] Surm ise pole kaugeltki mitte sündmus, milles puudub lootus. See on uks, mis avaneb laialt igavikku, ja neile, kes elavad Kristuses, on see kogemus osalemisest Tema Surma ja Ülestõusmise müsteeriumis.

98. Ühesõnaga, võime öelda, et kultuurimuutus, millele me üles kutsume, nõuab igaühelt julgust võtta omaks uus elamise viis, mis seisneb praktiliste valikute tegemises – isiklikul, perekondlikul, ühiskondlikul ja rahvusvahelisel tasandil – õige väärtuste skaala alusel, milleks on olemise primaarsus omamise ees[132] ja inimese primaarsus asjade ees.[133] Selle uue elamise viisi saavutamine nõuab ükskõiksuse muutmist teistest hoolimiseks ja eemaletõukamise muutmist vastuvõtmiseks. Teised inimesed ei ole võistlejad, kelle eest peame end kaitsma, vaid vennad ja õed, keda tuleb toetada. Neid tuleb armastada nende endi pärast, ja nad rikastavad meid oma ligiolekuga.

Üleskutsest uue elukultuuri elluviimiseks ei tohi keegi tunda end kõrvalejäetuna – igaühel on siin täita tähtis osa. Perekonnal, õpetajatel ja kasvatajatel on anda eriliselt väärtuslik panus. Neist sõltub palju, kas noored inimesed, keda on kasvatatud tõelises vabaduses, oskavad säilitada endas ja levitada enda ümber õigeid eluideaale ning kasvada kõigi teiste inimeste austamises ja teenimises nii perekonnas kui ka ühiskonnas.

Ka haritlased saavad inimelu uue kultuuri ehitamisel palju ära teha. Eriline ülesanne langeb katoliiklikele haritlastele, kes on kutsutud aktiivsusele juhtivates kultuuri kujundavates valdkondades – koolides ja ülikoolides, teadusliku ja tehnoloogilise uurimise keskustes, kunstiloomes ja inimese uurimises. Lastes oma andel ja tegevusel toituda Evangeeliumi elavast jõust, peaksid nad end pühendama elukultuuri teenimisele, pakkudes tõsist ja hästi dokumenteeritud panust, mis on võimeline pälvima üldist lugupidamist ja huvi. Just sel eesmärgil rajasin ma Paavstliku Eluakadeemia[134], andes sellele ülesande „uurida biomeditsiini ja õiguse fundamentaalseid küsimusi, mis on seotud elu edendamise ja kaitsmisega, eriti nende vahetus seoses kristliku moraali ja Kiriku Õpetusameti juhtnööridega ning pakkuda nende osas informatsiooni ja väljaõpet“.[135] Erilise panuse peavad andma ka ülikoolid, eriti katoliiklikud ülikoolid, ning bioeetika keskused, instituudid ja komiteed.

Tähtis vastutus kuulub massimeediaga seotud isikutele, kes on kutsutud tagama, et sõnumid, mida nad nii tõhusalt edasi annavad, toetaksid elukultuuri. Nad peavad esitama õilsaid elueeskujusid ja pöörama tähelepanu inimeste tõelise ja mõnikord kangelasliku ligimesearmastuse juhtumitele. Suure austusega peavad nad ka esitama seksuaalsuse ja inimliku armastuse tõelist väärtust ja mitte rõhutama seda, mis rüvetab inimväärikust ja muudab selle odavaks. Asjade tõlgendamises peaksid nad hoiduma kõige selle rõhutamisest, mis sisendab või soosib ükskõikseid tundeid või suhtumisi ja elu põlgamist või eitamist. Koos ülima hoolitsusega faktiõigsuse eest on nad kutsutud ühendama informatsioonivabaduse austusega iga inimese vastu ja sügava humaansustundega.

99. Elu soosiva kultuurilise pöörde saavutamisel on naistel nii mõtlemise kui tegutsemise vallas eriline ja võib-olla otsustav roll – neist sõltub „uue feminismi“ edendamine, mis heidab kõrvale kiusatuse jäljendada „meeste valitsemise“ mudeleid, et suuta tunnistada ja kinnitada naiste tõelist vaimusuurust ühiskonnaelu igas valdkonnas ja lõpetada kogu diskrimineerimine, vägivald ja ärakasutamine.

Vatikani II Kirikukogu kokkuvõtva sõnumi väljenditega pöördun ma pakilise kutsega naiste poole: „Lepitage inimesed eluga!“[136] Te olete kutsutud andma tunnistust tõelise armastuse tähendusest, sellest eneseandmisest ja teiste tunnustamisest, mis erilisel viisil väljendub abikaasade suhetes, ent peaks olema ka kõigi teiste suhete keskmes. Emaduse kogemus paneb teid teravalt nägema teist inimest ja annab teile samal ajal erilise ülesande: „Emadus hõlmab erilist ühendust elumüsteeriumiga, kuna elu areneb emaüsas … See ainulaadne kontakt uue inimolendiga, kes naise sees areneb, tekitab temas erilise suhtumise mitte ainult oma lapsesse, vaid igasse inimesse, ja see jätab naise isiksusse sügava jälje.“[137] Ema võtab vastu ja kannab endas teist inimolendit, võimaldades tal endas kasvada, andes talle ruumi, austades teda tema erisuses. Naised õpivad esimesena ja õpetavad teisi, et inimestevahelised suhted on ehtsad ainult siis, kui nad on avatud teise inimese tunnustamisele – inimese, keda tunnustatakse ja armastatakse tema väärikuse pärast, mis tuleb sellest, et ta on inimene ja mitte teistest tunnustest nagu kasulikkus, jõud, intelligentsus, ilu või tervis. See on peamine panus, mida Kirik ja inimkond naistelt ootab ja see on hädavajalik eeltingimus tõeliseks kultuurimuutuseks.

Nüüd tahan pöörduda eriliselt teie poole, naised, kes te olete teinud aborti. Kirik on teadlik paljudest asjaoludest, mis on mõjutanud teie otsust ja ta ei kahtle, et paljudel juhtudel on see otsus olnud valus ja isegi vapustav. Haav teie südames ei ole võib-olla veel kinni kasvanud. Muidugi on see, mis juhtus, väärtegu ja selleks ta ka jääb. Kuid ärge sattuge meeleheitesse ega kaotage lootust. Püüdke pigem mõista, mis juhtus, ja vaadake sellele ausalt näkku. Kui te pole seda veel teinud, anduge alandlikult ja usaldusega meeleparandusele. Halastaja Isa on valmis meeleparanduse sakramendis kinkima teile oma andestust ja rahu. Selle sama Isa ja Tema halastuse kätte võite kindla lootusega usaldada oma lapse. Sõbraliku ja asjatundliku abi ning nõuannetega ja omaenda valusa kogemuse läbi saate olla kõigi eluõiguse kõige võimekamaid kaitsjaid. Läbi pühendumise elule, kas siis järgmiste laste sündi aktsepteerides või hoolitsedes nende eest, kes kõige rohkem lähedust vajavad, saate teerajajateks uuele suhtumisele inimellu.

100. Uue elukultuuri loomise püüdluses innustab ja toetab meid usaldus, mis tuleb teadmisest, et elu Evangeelium, nagu Jumalariik ise, kasvab ja kannab rohkelt vilja (vt Mk 4:26-29). Kindlasti on “surmakultuuri” edendavate jõudude käes olevate võimsate ressursside ning “elu ja armastuse kultuuri” kasutuses olevate vahendite vahel määratu erinevus. Kuid me teame, et saame toetuda Jumala abile, kellele miski pole võimatu (vt Mt 19:26).

Täidetud selle kindlusega ja liigutatud sügavast hoolest iga inimese saatuse pärast, kordan ma seda, mida ütlesin perekondadele, kes viivad vaatamata paljudele raskustele ellu oma nõudlikku missiooni:[138] vajame tungivalt suurt palvet elu eest, palvet, mis levib üle kogu maailma. Igast kogukonnast, igast grupist ja ühendusest, igast perekonnast ja iga uskliku südamest tuleva igapäevase palve ja eriliste algatuste kaudu saab kirglik palumine tõusta Jumalani, elu Looja ja armastajani. Jeesus ise on meile näidanud omaenda eeskujuga, et palvetamine ja paastumine on esimesed ja kõige tõhusamad relvad kurjade jõudude vastu (vt Mt 4:1-11). Nagu Ta õpetas oma jüngritele, saab mõningaid deemoneid välja ajada ainult sel viisil (vt Mk 9:29). Avastagem seega uuesti alandlikkus ja julgus palvetada ja paastuda, nii et kõrgemalt tulnud jõud murraks maha vale ja pettuse müürid – müürid, mis varjavad nii paljude meie vendade ja õdede eest elule vaenulike tegevuste ja seaduste kurjust. Pööraku seesama jõud nende südamed otsuste ja sihtide poole, mis saavad innustust elu ja armastuse tsivilisatsioonist.

„Me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1 Jh 1:4) – elu Evangeelium on kogu inimühiskonna jaoks

101. „Me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1 Jh 1:4). Elu Evangeeliumi ilmutus on meile antud hüvena, mida tuleb jagada kõigi inimestega – nii et kõigil meestel ja naistel oleks osadus meiega ja Kolmainsusega (vt 1 Jh 1:3). Meie rõõm ei oleks täielik, kui meil ei õnnestuks seda Evangeeliumi teistega jagada, vaid hoiaksime selle ainult endale.

Elu Evangeelium ei ole mõeldud ainult usklikele – see on kõigile. Küsimus elust ja selle kaitsmisest ja edendamisest ei ole ainult kristlaste mure. Kuigi usk annab erilist valgust ja jõudu, tõuseb see küsimus iga inimese teadvusse, kes otsib tõde ja hoolib inimkonna tulevikust. Elul on kindlasti püha ja religioosne väärtus, kuid mingil juhul ei ole see väärtus ainult usklike asi. Kaalul olev väärtus on selline, mida iga inimolend suudab haarata mõistuse valgusega, seega puudutab see igal juhul kõiki.

Seepärast nõuab kõik, mida me teeme „elu rahvana ja elu jaoks oleva rahvana“, õigesti tõlgendamist ja heakskiitvat vastuvõtmist. Kui Kirik kuulutab, et iga süütu isiku eluõiguse – eostamisest kuni loomuliku surmani – tingimusteta austus on üks sammastest, millel seisab iga ühiskond, „tahab ta toetada inimlikku riiki. Riiki, mis tunnistab oma esimeseks kohustuseks iga inimisiku, eriti aga kõige nõrgemate, põhiõiguste kaitse“.[139]

Elu Evangeelium on kogu ühiskonna jaoks. Seista aktiivselt elu eest tähendab panustada ühiskonna uuenemisse ühise hüve edendamise kaudu. On võimatu edendada ühist hüve, tunnustamata ja kaitsmata õigust elule, millele toetuvad ja millest võrsuvad kõik teised inimeste vääramatud õigused. Ühiskonnal puudub tugev aluspõhi, kui ta ühelt poolt tunnistab väärtusi nagu inimväärikus, õiglus ja rahu, kuid teiselt poolt tegutseb täiesti vastupidi, lubades või sallides viise, millega inimelult võetakse väärtus ja põlatakse seda, eriti kui see on nõrk või marginaliseeritud. Ainult austus elu vastu saab olla kõige hinnalisemate ja vajalikumate ühiskondlike hüvede nagu demokraatia ja rahu aluspõhi ning tagatis.

Iga isiku väärikuse tunnustamiseta ja tema õiguste austamiseta pole tõelist demokraatiat.

Samuti ei saa olla tõelist rahu, kui elu ei kaitsta ja ei edendata, nagu märkis Paulus VI: „Iga eluvastane kuritegu on rünnak rahule, eriti siis, kui see puudutab inimeste moraalset käitumist… Kuid kus inimõigusi tõeliselt tunnistatakse ja avalikult tunnustatakse ning kaitstakse, muutub rahu ühiskonna elu rõõmsaks ja mõjusaks atmosfääriks.“[140]

„Elu rahvas“ rõõmustab, et saab oma panust nii paljude teistega jagada. Nii saab „elu rahva“ arv pidevalt suureneda ning uus armastuse ja solidaarsuse kultuur areneda kogu ühiskonna tõeliseks hüvanguks.
 

KOKKUVÕTE

 
102. Ringkirja lõpus vaatame loomulikult jälle Issand Jeesuse, „meile sündinud lapse“ poole (vt Js 9:5), sest Temas saame kontempleerida „Elu“, mis „on saanud avalikuks“ (1 Jh 1:2). Kristuse sünnimüsteeriumis toimub Jumala kohtumine inimesega ja algab Jumala Poja maine teekond – teekond, mis tipneb Tema elu andmisega Ristil. Oma surmaga võidab Kristus surma ja saab kogu inimkonna jaoks uue elu allikaks.

See, kes võttis vastu „Elu“ kõigi nimel ja kõigi pärast, oli Maarja, Neitsi ja Ema, ja seepärast on ta elu Evangeeliumiga kõige tihedamalt ja isiklikumalt seotud. Maarja nõusolek ingli kuulutusega ja tema emadus on alguspunktiks elumüsteeriumile, mida Kristus tuli inimkonnale andma (vt Jh 10:10). Läbi tema nõusoleku ja armastava hoolitsuse lihakssaanud Sõna elu eest on inimelu päästetud lõplikku ja igavesse surma määramisest.

Sel põhjusel on Maarja, „nagu ka Kirik, mille kujundiks Maarja on, kõigi nende ema, kes on uuesti elule sündinud. Ta on tõesti selle Elu ema, millest igaüks elab; ja tuues ilmale Elu, andis ta mingil viisil uue elu ka kõigile neile, kes selles Elus elama hakkasid“.[141]

Kui Kirik vaatleb kontemplatsioonis Maarja emadust, avastab ta omaenda emaduse tähenduse ja viisi, kuidas ta seda väljendama on kutsutud. Samal ajal viib Kiriku emaduse kogemus sügavama arusaamiseni Maarja kogemusest kui võrreldamatust eeskujust, kuidas elu peab vastu võtma ja selle eest hoolitsema.

„Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse“ (Ilm 12:1) – Maarja ja Kiriku emadus

103. Kiriku müsteeriumi ja Maarja vastastikune suhe ilmneb selgelt „suures tunnustähes“, mida kirjeldab Ilmutusraamat: „Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas“ (Ilm 12:1). Selles märgis näeb Kirik omaenda müsteeriumi kujutist: keset ajalugu seistes teab ta, et ületab ajaloo, sest ta on maa peal Jumalariigi „seeme ja algus“.[142] Kirik näeb Maarjas selle müsteeriumi täielikku ja eeskujulikku täitumist. Ta on aurikas naine, kelles Jumala plaan võis kõige suurema täiuslikkusega teoks saada.

„Naine, riietatud päikesesse“, nagu räägib Ilmutusraamat, „oli lapseootel“ (12:2). Kirik teab, et ta kannab endas maailma Päästjat, Issand Kristust. Ta teab, et on kutsutud andma maailmale Kristuse, lastes inimestel uuesti sündida Jumala enda ellu. Kuid Kirik ei saa unustada, et tema ülesanne sai võimalikuks Maarja emaduse läbi, kes eostus ja kandis Seda, kes on „Jumal Jumalast“, „tõeline Jumal tõelisest Jumalast“. Maarja on tõesti Jumala Ema, Theothokos, kelle emaduse läbi on Jumala poolt igale naisele antud emaduse kutsumus tõstetud kõrgeimale astmele. Nii saab Maarja Kiriku mudeliks, teda kutsutakse „uueks Eevaks“, usklike emaks, „elavate emaks“ (vt 1 Ms 3:20).

Kirik teab ka seda, et tema vaimne emadus saavutatakse ainult läbi sünnitusvalude ja „töö“ (vt Ilm 12:2), see tähendab, pidevas võitluses kurjade jõududega, kes ikka veel maailmas uitavad ja inimsüdant mõjutavad, osutades Kristusele vastupanu: „Tema kaudu oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud“ (Jh 1:4-5).

Nagu Kiriku, nii oli ka Maarja emadus täis kannatusi: „Vaata, see laps on seatud … tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted“ (Lk 2:34-35). Sõnad, millega Siimeon pöördub Päästja maise elu alguses Maarja poole, võtavad kokku ja ennustavad Jeesuse – ja koos Temaga ka Maarja – äratõukamist, mis saavutab oma kõrgpunkti Kolgatal. „Jeesuse risti juures“ (Jh 19:25) seistes saab Maarja osa annist, mille Poeg enesest teeb: ta ohverdab Jeesuse, annab Ta, sünnitab Ta lõplikult meie jaoks. Ingli kuulutuse päeval antud „jah“ saab täie küpsuse Risti päeval, mil Maarjale saabub aeg vastu võtta ja sünnitada oma lastena kõik need, kellest saavad jüngrid, valades nende peale välja oma Poja lunastava armastuse: „Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda Ta armastas, siis Ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!“” (Jh 19:26).

„Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps“ (Ilm 12:4) – elu ähvardavad kurjad jõud

104. Peale Ilmutusraamatus esineva „suure tunnustähe naisest“ (vt 12:1) sai taevas nähtavaks ka „teine tunnustäht“ – „suur tulipunane lohe“ (12:4), mis kujutab Saatanat, kurjuse kehastust, nagu ka ajaloos tegutsevaid kurje jõude, mis seisavad vastu Kiriku missioonile.

Ka siin heidab Maarja valgust usklike kogukonnale. Kurjade jõudude vaenulikkus on kurikaval vastupanu, mis enne Jeesuse jüngrite mõjutamist on suunatud Tema ema vastu. Päästmaks oma Poja elu nende käest, kes Teda kui ohtlikku ähvardust kardavad, peab Maarja koos Joosepi ja Lapsega Egiptusesse põgenema (vt Mt 2:13-15).

Nõnda aitab Maarja Kirikul mõista, et elu seisab alati hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahelise ägeda võitluse keskmes. Lohe tahab ära süüa sündinud last (vt Ilm 12:4), kujundit Kristusest, kelle Maarja ilmale tõi, „kui aeg sai täis“ (Gl 4:4), ja keda Kirik peab igal ajastul lakkamatult inimestele kinkima. Kuid mingil viisil kujutab see laps iga inimest, iga last, eriti iga abitut beebit, kelle elu on ohus, sest – nagu kirikukogu meile meenutab – „lihakssaamisega on Jumala Poeg end mingil moel ühendanud iga inimesega“.[143] Just iga inimese „lihas“ jätkab Kristus enda ilmutamist ja astub meiega osadusse, mistõttu on inimelu eemaletõukamine, mis vormi see ka ei võtaks, tegelikult Kristuse eemaletõukamine. See on vaimustav, kuid ka nõudlik tõde, mida Kristus meile ilmutab ja mida Kirik väsimatult kuulutab: „Kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu“ (Mt 18:5); „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).

„Surma ei ole enam“ (Ilm 21:4) – Ülestõusmise hiilgus

105. Ingli kuulutust Maarjale raamivad rahustavad sõnad: „Ära karda, Maarja“ ja „Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“ (Lk 1:30, 37). Tegelikult läbib kogu neitsiliku Ema elu kindlus, et Jumal on tema lähedal ja hoolitseb ta eest oma Ettehooldusega. Sama kehtib ka Kiriku kohta, kes leiab koha, „mille Jumal oli valmistanud“ (Ilm 12:6), kõrbes, katsumustepaigas, kuid ka paigas, kus avaldub Jumala armastus oma rahva vastu (vt Ho 2:16). Võitluses surma vastu on Maarja Kirikule elav lohutussõna. Näidates meile Poega, kinnitab Kirik, et Temas on surmajõud juba lüüa saanud: „Surm võitles eluga: võitlus lõppes imega! Tapetud elu Võitleja ometi elab, et valitseda.“[144]

Tall, kes tapeti, on elus, kandes oma Kannatuse märke Ülestõusmise hiilguses. Ainult Tema on kõigi ajaloosündmuste isand, Tema avab „pitserid“ (vt Ilm 5:1-10) ja kuulutab ajas ja väljaspool aega elu võimu surma üle. „Uues Jeruusalemmas“, uues maailmas, mille poole inimkonna ajalugu liigub, „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4).

Ja kui meie, palverännul olev rahvas, elu rahvas ja rahvas elu jaoks, käime oma teed, usaldades „uut taevast ja uut maad“ (Ilm 21:1), vaatame tema poole, kes on meile „kindla lootuse ja lohutuse märk“.[145]

Oo Maarja,

uue maailma hele koidik,

elava Ema,

sinu kätte me usaldame elu põhjuse.

Vaata alla, Maarja,

nii paljudele lastele,

kel pole lubatud sündida,

vaestele, kelle elu on raskeks tehtud,

meestele ja naistele,

kes on toore vägivalla ohvrid,

vanadele ja haigetele,

keda tappis ükskõiksus või vale halastus.

Anna, et kõik, kes sinu Pojasse usuvad,

võiksid kuulutada elu Evangeeliumi

ausalt ja armastusega

meie aja inimestele.

Palu neile armu

võtta vastu see Evangeelium

kui alati uus and,

rõõmu seda tänulikult pühitseda

kogu nende elu

ja julgust anda sellest kindlalt

tunnistust, et ehitada

koos kõigi hea tahtega inimestega

tõe ja armastuse tsivilisatsiooni

Jumala, elu looja ja armastaja

kiituseks ja auks.

Roomas Püha Peetruse katedraalis 25. märtsil, Issanda kuulutamise suurpühal, 1995, minu pontifikaadi seitsmeteistkümnendal aastal.

IOANNES PAULUS PP. II


Viited

 

[1] Väljendit “elu Evangeelium” Pühakirjast ei leia, kuid see vastab piiblisõnumi olemuslikule sisule.

[2] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 22.

[3] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Redemptor Hominis (4. märts 1979), 10; AAS 71 (1979), 275.

[4] Cf. ibid., 14: loc. cit., 285.

[5] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 27.

[6] Vt Kiri kõigile minu piiskoppidest vendadele “Elu Evangeeliumi” küsimuses (19. Mai 1991): Insegnamenti XIV, 1 (1991), 1293-1296.

[7] Ibid., loc. cit., lk. 1294.

[8] Vt “Kiri perekondadele” Gratissimam sane (2. veebruar 1994), 4: AAS 86 (1994), 871.

[9] Johannes Paulus II, Ringkiri Centesimus Annus (1. mai 1991), 39: AAS 83 (1991), 842.

[10] Nr. 2259.

[11] Püha Ambrosius, De Noe, 26:94-96: CSEL 32, 480-481.

[12] Vt Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 1867 ja 2268.

[13] De Cain et Abel, II, 10, 38: CSEL, 32, 408.

[14] Vt Usudoktriini kongregatsiooni Instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale (in its origin) ja soojätkamise väärikusest Donum Vitae: AAS 80 (1988), 70-102.

[15] Pöördumine kaheksandate ülemaailmsete noortepäevade vigiilil Denveris, 14. augustil 1993, II, 3: AAS 86 (1994), 419.

[16] Johannes Paulus II, pöördumine uurimiskonverentsi “Õigus elule ja Euroopa” osavõtjate poole, 18. dets. 1987; Insegnamenti, X, 3 (1987), 1446-1447.

[17] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 36.

[18] Cf. ibid., 16.

[19] P. Gregorius Suur, Moralia in Job, 13, 23: CCL 143A, 683.

[20] Johannes Paulus II, Ringkiri Redemptoris Hominis (4. märts 1979), 10; AAS 71 (1979), 274.

[21] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et Spes, 50.

[22] Dogmaatiline konstitutsioon jumalikust Ilmutusest Dei Verbum, 4.

[23] Vana Testamendi Iiobi raamat, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Tarkuseraamat ja Siiraku raamat. – Tlk.

[24] “Gloria Dei vivens homo”: Adversus haereses, IV, 20, 7: SCh 100/2, 648-649.

[25] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 12.

[26] Pihtimused I, 1: CCL 27, 1.

[27] Hexameron, VI, 75-76: CSEL 32, 260-261.

[28] „Vita autem hominis visio Dei“: Adversus haereses, IV, 20, 7: SCs 100/2, 648-649.

[29] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 38: AAS 83 (1991), 840-841.

[30] Johannes Paulus II, ringkiri Sollicitudo rei socialis (30. dets. 1987), 34: AAS 80 (1988), 560.

[31] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 50.

[32] Kiri perekondadele Gratissimam sane (2 veebr. 1994), 9: AAS 86 (1994), 878; vt Pius XII, ringkiri Humani generis (12. aug. 1950): AAS 42 (1950), 574.

[33] „Animas enim a Deo immediati creari catholica fides nos retinere iubet“: Pius XII, ringkiri Humani generis (12. aug. 1950): AAS 42 (1950), 575.

[34] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 50; vt Johannes Paulus II, post-sinodaalne apostellik ekshortatsioon Familiaris consortio (22. nov. 1981), 28: AAS 74 (1982), 114.

[35] Homilies, II, 1; CCSG 3, 39.

[36] Vt nt Ps 22:10-11; 71:6; 139:13-14.

[37] Expositio Evangelii secundum Lucam, II, 22-23: CCL, 14, 40-41.

[38] Antiookia püha Ignatius, Kiri efeslastele, 7, 2: Patres Apostoloci, ed. F. X. Funk, II, 82.

[39] De hominis opificio, 4: PG 44, 136.

[40] Vt Damaskuse püha Johannes, De fide orthodoxa, 2, 12: PG 94, 920.922, vt Aquino püha Thomas, Summa Theologiae, I-II, Proloog.

[41] Paulus VI, ringkiri Humanae vitae (25. juuli 1968), 13: AAS 60 (1968), 489.

[42] Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale ja soojätkamise väärikusest Donum vitae (22. veebr. 1987), sissejuhatus, 5: AAS 80 (1988), 76-77; vt Katoliku Kiriku Katekismus, 2258.

[43] Kaheteistkümne apostli õpetus, I, 1; II, 1-2; v, 1-2: Patres Apostolici, ed. F. X. Funk, I, 2-3, 6-9, 14-17; vt Kiri pseudo-Barnabasele, XIX, 5: loc. cit., 90-93.

[44] Vt Katoliku Kiriku Katekismus, 2263-2269; vt ka Trento Kirikukogu Katekismus, III, § 327-332.

[45] Katoliku Kiriku Katekismus, 2265.

[46] Vt Aquino püha Thomas, Summa Theologiae, II-II, q. 64, a. 7; püha Alphonsus de Liguori, Theologia Moralis, I. III, tr. 4.c. 1, dub. 3.

[47] Katoliku Kiriku Katekismus, 2266.

[48] Cf. ibid.

[49] Nr 2267.

[50] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 12.

[51] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 27.

[52] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 25.

[53] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona (5. mai 1980), II: AAS 72 (1980), 546.

[54] Ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 96: AAS 85 (1993), 1209.

[55] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 51, „Abortus necnon infanticidium nefanda sunt crimina.“

[56] Vt Johannes Paulus II, apostellik kiri Mulieris dignitatem (15. aug. 1988), 14: AAS 80 (1988), 1686.

[57] Nr 21: AAS 86 (1994), 920.

[58] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon tehislikust abordist (18. nov. 1974), 12-13: AAS 66 (1974), 738.

[59] Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale ja soojätkamise väärikusest Donum vitae (22. veebr. 1987), I, 1: AAS 80 (1988), 78-79.

[60] Ibid., loc. cit., 79.

[61] Prohvet Jeremija ütleb: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.““ (1:4-5). Psalmist omalt poolt pöördub Issanda poole nende sõnadega: „Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates“ (Ps 71:6; vt Js 46:3; Ii 10:8-12; Ps 22:10-11). Nii rõhutab ka evangelist Luukas suurepärases episoodis kahe ema, Eliisabeti ja Maarja, ning nende veel emaüsas olevate poegade, Ristija Johannese ja Jeesuse, kohtumisest (vt 1:39-45), kuidas need kaks olid võimelised suhtlema isegi juba enne sündi: laps tundis ära Lapse tuleku ja hüppas rõõmust.

[62] Vt Deklaratsioon tehislikust abordist (18. november 1974), 7: AAS 66 (1974), 740-747.

[63] „Nad … tapavad lapsi, hävitades (selle), mis Jumal on vorminud.“: V, 2: Patres Apostolici, ed. F. X. Funk, I, 17.

[64] Kristlaste apoloogia, 35: PG 6, 969.

[65] Apologeticum, IX, 8: CSEL 69, 24.

[66] Vt ringkiri Casti connubii (31. dets. 1930), II: AAS 22 (1930), 562-592.

[67] Pöördumine biomeditsiinilise ühingu „San Luca“ poole (12. nov. 1944): Discorsi e radiomessagi, VI (1944-1945), 191; vt Pöördumine Itaalia Katoliikliku Ämmaemandate Liidu poole (29. okt. 1951), 2: AAS 43 (1951), 838.

[68] Ringkiri Mater et Magistra (15. mai 1961), 3: AAS 53 (1961), 447.

[69] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 51.

[70] Kaanon 2350, § 1.

[71] Kanoonilise Õiguse Koodeks, kaanon 1398; vt Idakirikute Kaanonite Koodeks, kaanon 1450, § 2.

[72] Cf. ibid., kaanon 1329; ka Idakirikute Kaanonite Koodeks, kaanon 1417.

[73] Vt Pöördumine Itaalia Juristide Rahvuskongressi poole (9. dets. 1972): AAS 64 (1972), 777; ringkiri Humanae vitae (25. juuli 1968), 14: AAS 60 (1968), 490.

[74] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 25.

[75] Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale ja soojätkamise väärikusest Donum vitae (22. veebr. 1987), I, 3: AAS 80 (1988), 80.

[76] Perekonnaõiguste harta (22. okt. 1983), art. 4b: Vatican Polyglot Press, 1983.

[77] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona (5. mai 1980), II: AAS 72 (1980), 546.

[78] Ibid., IV: loc. cit., 551.

[79] Cf. ibid.

[80] Pius XII, pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957), III: AAS 49 (1957), 147; vt Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona, III: AAS 72 (1980), 547-548.

[81] Pius XII, Pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957), III: AAS 49 (1957), 145.

[82] Pius XII, pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957): loc. cit., 129-147; Püha Ameti Kongregatsioon, Decretum de directa insontium occisione (2. dets. 1940): AAS 32 (1940), 553-554; Paulus VI, sõnum Prantsuse televisioonile „Iga elu on püha“ (27. jaanuar 1971): Insegnamenti IX (1971), 57-58); pöördumine Rahvusvahelise Kirurgide Kolleegiumi poole (1. juuni 1972): AAS 64 (1972), 432-436; Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 27.

[83] Vt Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 25.

[84] Vt Püha Augustinus, De Civitate Dei I, 20: CCL 47, 22; Aquino püha Thomas, Summa Theologiae, II-II, q. 6, a. 5.

[85] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona (5. mai 1980), I: AAS 72 (1980), 545; Katoliku Kiriku Katekismus, 2281-2283.

[86] Ep., 204, 5: CSEL 57, 320.

[87] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 18.

[88] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Salvifici doloris (11. veebr. 1984), 14-24: AAS 76 (1984), 214-234.

[89] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 46: AAS 83 (1991), 850; Pius XII, raadiosõnum jõuludeks (24. dets. 1944): AAS 37 (1945), 10-20.

[90] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 97 ja 99: AAS 85 (1993), 1209-1211.

[91] Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale ja soojätkamise väärikusest Donum vitae (22. veebr. 1987), III: AAS 80 (1988), 98.

[92] Vt Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon religioonivabadusest Dignitatis humanae, 7.

[93] Vt Aquino püha Thomas, Summa Theologiae I-II, q. 96, a. 2.

[94] Vt Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon religioonivabadusest Dignitatis humanae, 7.

[95] Ringkiri Pacem in terris (11. apr. 1963), II: AAS 55 (1963), 273-274. Siseviide: Pius XII, raadiosõnum Nelipühiks 1941 (1. juuni 1941): AAS 33 (1941), 200. Selle kohta on tsiteeritud: Pius XII, ringkiri Mit brennender Sorge (Põletava murega) (14. märts 1937): AAS 29 (1937), 159; ringkiri Divini Redemptoris (19.märts 1937), III: AAS 29 (1937), 79; Pius XII, raadiosõnum jõuludeks (24. dets. 1942): AAS 35 (1943), 9-24.

[96] Ringkiri Pacem in terris (11. apr. 1963), II: loc. cit., 271.

[97] Ld. k recta ratio – tõlk.

[98] Summa Theologiae I-II, q. 93, a. 3, ad 2um.

[99] Ibid., I-II, q. 95, a. 2. Aquino Thomas tsiteerib püha Augustinust: „Non videtur esse lex, quae iusta non fuerit“, De libero arbitrio, I, 5, 11: PL 32, 1227.

[100] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon tehislikust abordist (18. nov. 1974), 22: AAS 66 (1974), 744.

[101] Vt Katoliku Kiriku Katekismus, 1753-1755; Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 81-82: AAS 85 (1993), 1198-1199.

[102] In Ioannis Evangelium tractatus, 41, 10: CCL 36, 363; vt Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 13: AAS 85 (1993), 1144.

[103] Apostellik ekshortatsioon Evangelii nuntiandi (8. dets. 1975), 14: AAS 68 (1976), 13.

[104] Vt Rooma Missaal, preestri palve enne Kommuniooni.

[105] Vt püha Irenaeus: „Omnem novitatem attulit, semetipsum afferens, qui fuerat annuntiatus“, Adversus haereses: IV, 34, 1: SCh 100/2, 846-847.

[106] Vt Aquino püha Thomas, „Peccator inveterascit, recedens a novitate Christis“, In Psalmos Davidis lectura: 6,5.

[107] De beatitudinibus, Oratio VII: PG 44, 1280.

[108] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 116: AAS 85 (1993), 1224.

[109] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 37: AAS 83 (1991), 840.

[110] Vt Jõulusõnum 1967: AAS 60 (1968), 40.

[111] Pseudo-Dionysius Areopagita, Jumalikest nimedest, 6, 1-3: PG 3, 856-857.

[112] Paulus VI, Pensiero alla morte (Mõtteid surmast), Istituto Paolo VI, Brescia 1988, 24.

[113] Johannes Paulus II, jutlus Isidore Bakanja, Elisabetta Canori Mora ja Gianna Beretta Molla õndsakskuulutamisel (24. apr. 1994): L’Osservatore Romano, 25.-26. apr. 1994, 5.

[114] Ibid.

[115] In Matthaeum, Homilia L, 3: PG 58, 508.

[116] Katoliku Kiriku Katekismus, 2372.

[117] Johannes Paulus II, pöördumine Ladina-Ameerika Piiskoppide IV Üldkonverentsi poole Santo Domingos (12. okt. 1992), 15: AAS 85 (1993), 819.

[118] Vt Dekreet oikumenismist Unitatis redintegratio, 12; pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 90.

[119] Johannes Paulus II, post-sinodaalne apostellik ekshortatsioon Familiaris consortio (22. nov. 1981), 17: AAS 74 (1982), 100.

[120] Vt Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 50.

[121] Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 39: AAS (1991), 842.

[122] Johannes Paulus II, pöördumine Euroopa Piiskoppide 7. Sümpoosionist osavõtjate poole teemal „Kaasaja suhtumine elusse ja surma: väljakutse evangelisatsiooniks“ (17. okt. 1989), 5: Insegnamenti XII, 2 (1989), 945. Lapsi esitab Piiblitraditsioon kui Jumala andi (vt Ps 127:3) ja märki Tema õnnistusest neile, kes käivad Tema teedel (vt Ps 128:3-4).

[123] Johannes Paulus II, ringkiri Sollicitudo rei socialis (30. dets. 1987), 38: AAS 80 (1988), 565-566.

[124] Johannes Paulus II, post-sinodaalne apostellik ekshortatsioon Familiaris consortio (22. nov. 1981), 86: AAS 74 (1982), 188.

[125] Paulus VI, apostellik ekshortatasioon Evangelii nuntiandi (8. dets. 1975), 18: AAS 68 (1976), 17.

[126] Cf. ibid., 20: loc. cit., 18.

[127] Vt Vatikani II oikumeeniline Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 24.

[128] Vt Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 17: AAS 83 (1991), 814; ringkiri Veritatis splendor (6. aug. 1993), 95-101: AAS 85 (1993), 1208-1213.

[129] Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. mai 1991), 24: AAS 83 (1991), 822.

[130] Johannes Paulus II, post-sinodaalne apostellik ekshortatsioon Familiaris consortio (22. nov. 1918), 37: AAS 74 (1982), 128.

[131] Kiri ülemaailmse haigete päeva sisseseadmiseks (13. mai 1992), 2: Insegnamenti XV, 1 (1992), 1410.

[132] Vt Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 35; Paulus VI, ringkiri Populorum progressio (26. märts 1967), 15: AAS 59 (1967), 265.

[133] Vt Johannes Paulus II, kiri perekondadele Gratissimam sane (2. veebr. 1994), 4: AAS 86 (1994), 892.

[134] Ld. k Academia Pontifica “Pro Vita” – toim.

[135] Johannes Paulus II, motu proprio Vitae mysterium (11. veebr. 1994), 4: AAS 86 (1994), 386-387.

[136] Kirikukogu kokkuvõttev sõnum (8. dets. 1965): Naistele.

[137] Johannes Paulus II, apostellik kiri Mulieris dignitatem (15. aug. 1988), 18: AAS 80 (1988), 1696.

[138] vt Johannes Paulus II, kiri perekondadele Gratissimam sane (2. veebr. 1994), 5: AAS 86 (1994), 872.

[139] Vt Johannes Paulus II, pöördumine uurimiskonverentsi „Õigus elule ja Euroopa“ osalejate poole (18. dets. 1987): Insegnamenti X, 3 (1987), 1446.

[140] Sõnum 1977. aasta ülemaailmseks rahupäevaks: AAS 68 (1976), 711-712.

[141] Õnnis Igny Guerric, In Assumptione B. Mariae, Sermo I, 2: PL 185, 188.

[142] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 5.

[143] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 22.

[144] Rooma Missaal, ülestõusmispühade pühapäeva sekvents.

[145] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 68.

Comments are closed.