Libertas praestantissimum

 

PAAVST LEO XIII
APOSTELLIK RINGKIRI

LIBERTAS PRAESTANTISSIMUM

Inimese vabadusest,
selle kasutamisest Jumala tahte kohaselt
ning kuritarvitamisest liberalismi poolt

20. juulil 1888

(Mitteametlik tõlge)

 

Kõigile Apostliku Trooniga usu ja armuosaduses seisvatele auväärsetele vendadele:
patriarhidele, priimastele, peapiiskoppidele ja piiskoppidele
üle kogu katoliikliku maailma.

Auväärsed vennad!
Tervitus ja Meie apostlik õnnistus!

Sissejuhatus

Inimesel on tahtevabaduse and

Vabadus, loomulike hüvede hulgast kõige auväärsem ning omane ainult mõistuse ja eneseteadvusega varustatud olevustele, annab inimesele sellise väärikuse, et ta on võimeline järgima omaenese otsuseid ning olema oma tegude valitseja. Palju sõltub aga sellest, mil viisil ta seda väärikust kasutab: vabaduse kasutamine sünnitab nimelt nii suurimat hüve kui ka suurimat kurja. Ilma kahtluseta on inimese võimuses kuuletuda mõistusele, järgida kõlbelist hüve ning suunduda otsejoones oma kõrgeima eesmärgi poole. Kuid samamoodi võib ta illusoorsete hüvede järel rutates ekselda kõikvõimalikes valedes suundades; ta võib rikkuda moraalset korda ning end vabatahtlikult hukatusse heita.

Jeesus Kristus õilistas selle vabaduse

Jeesus Kristus, inimsoo Vabastaja ja Lunastaja, taastas meie loomuse esialgse väärikuse ning täiustas seda. Ta tugevdas oma väega ka inimese tahet ning näitas talle oma armu läbi maises elus ja lootuse läbi surmajärgsele igavesele õndsusele suuna veelgi paremale. Samal viisil on ka katoliku Kirik kogunud palju teeneid vabaduse, selle õilsa hüve teostamisel ja toetamisel ning ta jätkab seda tegevust, sest tema ülesandeks on läbi kõigi ajastute vahendada neid hüvesid, mida Jeesus Kristus meile päranduseks jättis. Sellest hoolimata leidub palju neid, kes peavad Kirikut inimese vabaduse vaenlaseks. Selle esmaseks põhjuseks on vale ning moonutatud arusaamine vabadusest endast. Osalt moonutavad nad vabaduse õiget mõistet, osalt aga laiendavad vabaduse ulatust üle selle mõistlike piiride paljudele sellistele asjadele, mis isegi terve mõistuse otsuse kohaselt seisavad väljapool inimese vaba voli.

Mitte kõik “kaasaegsete vabaduste” puhul pole hea

Niinimetatud modernsete vabaduste kohta oleme Me oma hinnangu juba varem välja öelnud, nimelt Meie ringkirjas Immortale Dei, ning tõese valest eristanud. Samas näitasime Me ka, et kõik see, mis nendes vabadustes on head, on sama vana kui tõde ise, ja sellepärast on Kirik selle alati teenistusvalmilt heaks kiitnud ning ellu rakendanud. Mis uuenduste näol lisandus – kui me seda tõe seisukohast uurime –, on osa sellest tormiste aegade kahjulikust ja ebapuhtast vaimust, mis tunneb ohjeldamatut lõbu kõige olemasoleva ümberpööramisest ja uuendustega kaasajooksmisest. Paljud aga hoiavad kangekaelselt kinni arvamusest, et vabadus, mis seisneb isegi pahede lubamises, on meie ajastu kõrgeim väärtus, et see kujutab endast hädavajalikku vundamenti riigikorraldusele, ning et seal, kus selline absoluutne vabadus puudub, pole täiuslik riigijuhtimine võimalik. Seepärast peame Me avaliku hüve seisukohast hädavajalikuks seda küsimust erilise põhjalikkusega käsitleda.

II Moraalne vabadus

Käsitleme esmajoones moraalset vabadust, vaadeldes nii üksikisikuid kui ka riigikorraldust.

Mõistus ning usk kinnitavad, et inimesel on loomupäraselt tahtevabadus

Enne seda aga näib olevat eesmärgipärane teha paar märkust loomupärase vabaduse kohta, mis – ehkki küll oma olemuselt täielikult erinev kõlbelisest vabadusest – on siiski loomuse poolt hädavajalikuna antud alguspunkt ning allikas igat liiki vabadusele. Loomupärane vabadus on kõigi inimeste üldise hinnangu ning veendumuse kohaselt (mille kaudu kõneleb looduse hääl kõrgeima kindlusega) olemas ainult mõistuse ja tahtega varustatud olenditel. Nimelt selles loomupärases vabaduses peitub selgelt põhjus, miks inimest võib tõega pidada omaenese tegude ja tegevuse autoriks. Ja seda täie õigusega, sest kõik teised olendid juhinduvad ainult meeltest, otsides loomuse jõul seda, mis on neile kasulik ja põgenedes selle eest, mis on kahjulik; inimene seevastu on võimeline juhinduma igas tegevuses mõistusest.

Nüüd aga kinnitab mõistus, et kõik selle maailma hüved koos ning samamoodi igaüks neist eraldi tõepoolest eksisteerivad; kuid sama hästi võivad nad ka mitte eksisteerida. Just sellest tunnetab mõistus, et mitte ükski neist hüvedest pole absoluutselt hädavajalik ning seega on meie tahtel võimalus ja vabadus valida ja otsustada oma äranägemise järgi. Kõigi nende hüvede kontingentse[1] iseloomu kohta saab inimene kujundada oma otsuse seepärast, et temas on jagamatu ja lihtne, vaimne ning mõtlemisvõimeline hing, mis oma teistsuguse olemuse tõttu ei pärine füüsiliste kehade maailmast ning ei sõltu neist oma eksistentsis. Inimese hing on vahetult Jumala loodud ning seisab üle füüsiliste kehade ühise loomuse, mistõttu tal on ainult talle eriomane elu- ja tegevusviis. Kuna tema mõistus tunnetab tõe ning hüve muutumatuid ja hädavajalikke ideid, teeb ta ka kindlaks, et ükski neist üksikutest hüvedest pole (iseendast) hädavajalik. Järele mõeldes, kuidas inimhing seisab kõrgel üle kõige füüsilise kaduva, ning et talle on omane võime abstraktselt mõelda, ilmneb inimhinge vaimne olemus meile ka tema loomupärase vabaduse kindlaima vundamendina.

Samuti nagu tõde inimhinge jagamatusest (lihtsusest), vaimsest olemusest ning surematusest, pole ka tõde inimese loomupärasest vabadusest keegi kõlavamalt kuulutanud ning kindlamalt kaitsnud kui katoliku Kirik, kes on kõike seda igal ajal dogmadena õpetanud. Veel enam, Kirik on alati end näidanud vabaduse kantsina ning hereetikute ja igat liiki uuendusmeelsete hukatuslike väidete vastu astudes hoidnud seda suurt hüve hävingu eest. Millise innu ja otsustavusega on ta seisnud manilaste ning teiste hereetikute pööraste püüdluste vastu, seda tõestavad ajaloolised ürikud. Kui intensiivselt ning tungivalt ta ka uuemal ajal – nii Tridenti Kirikukogul kui ka hiljem Janseniuse pooldajate vastu – võitles inimese tahtevabaduse eest ning kuidas ta mitte ühelgi ajal ega üheski kohas pole lasknud juurduda inimeste mõtlemises fatalismil,[2] on üldteada.

Vabaduse olemus seisneb võimes valida

Seega, nagu öeldud, on vabadus omane mõistuse ning eneseteadvusega olenditele. Vabadus ise aga, kui me vaatleme selle olemust, pole ei midagi muud, kui võime valida sobivaid vahendeid kavatsetud eesmärgi saavutamiseks: nimelt see, kel on võim mitme võimaluse hulgast üks ja sobivaim välja valida, on oma tegude isand.

Põhjus, miks me mingi asja poole püüdleme, on kasulik hüve (bonum utile). Vastavalt oma olemusele äratab iga hüve püüdluse selle poole. Seepärast on vabadus üks tahte võimetest, või täpsemini: see on tahe ise, nimelt sel määral, mil määral tema tegevusse rakendumisel on talle omane võime valida erinevate võimaluste vahel. Tahe aga ei rakendu kunagi tegevusse enne, kui talle ei eelne, justkui tõrvikuna teed valgustades, mõistuse poolt tunnetatu. See tähendab, et hüve, mille poole tahe püüdleb, on mõistuse poolt eelnevalt järele proovitud ja ilmtingimata heaks tunnistatud. Kõigile tahteaktidele ning neis tehtavatele valikuotsustele eelneb alati mõistuslik otsus kõne all olevate hüvede tõelisusest ning sellest, millist neist tuleb eelistada teistele. Sellise otsuse kujundamine, nagu iga arukas inimene taipab, on mõistuse, mitte tahte asi. Kui nüüd vabadus on iga tahteakti olemuslik joon, tahe aga on oma olemuselt mõistuse juhitud püüdlus, siis järeldub sellest, et vabadus nagu tahegi on suunatud mõistuspärasele hüvele. Nii mõistus kui ka tahe on aga mõlemad ebatäiuslikud ja seepärast võib juhtuda ning juhtubki sageli, et mõistus esitab tahtele ainult ühe näilise hüve, mis tegelikkuses polegi hea, ning et tahe püüab seda saavutada.

Vabadus pattu teha on ebatäiuslikkus

Võimalus eksida, ning tõepoolest eksida, on puudus, mis tõendab meie mõtlemisvõime ebatäiuslikkust. Püüdlus petliku näivhüve poole on aga tõenduseks tahtevabaduse faktist, samuti nagu haigus näitab seda, et me oleme veel elus. Kuid iga selline püüdlus kujutab endast tahtevabaduse vale kasutamist. Just nimelt seetõttu, et tahe on sõltuv mõistusest, kujutab millegi ihaldamine, mis on terve mõistuse vastane, endast tahte kuritarvitamist. Selline eksimus on vabaduse teotus.

Jumala täiuslikkus, ülim vabadus ja võimetus kurjaks

Jumal on lõpmatult täiuslik. Kuna Ta on olemuslikult kõrgeim Tarkus ning Hüve, on Ta ka absoluutselt vaba. Seetõttu ei saa Ta mingilgi viisil tahta moraalset kurja. Samamoodi ei saa kurja tahta õndsad Taevas, kuna nad näevad Jumalat, Ülimat Hüve, palgest palgesse. Seepärast ütlesid Augustinus ja teised pelagiaanlaste hereesia vastu teravmeelselt, et juhul, kui võimalus hüvest ära langeda oleks loomukohane ning kujutaks endast vabaduse täiust, siis Jumal, Jeesus Kristus, inglid ning õndsad, kellel seda võimalust pole, ei saaks olla vabad või peaksid nad olema vähem täiuslikumad kõige ebatäiuslikumast inimesest maa peal.

Võime pattu teha pole vabadus, vaid orjus

Seda küsimust on Ingellik Doktor[3] sageli ning mitmest küljest käsitlenud. Tema arutlustest tuleneb ilmselge loogikaga järeldus, et võime pattu teha pole mitte vabadus, vaid orjus. Nii kommenteerib ta Kristuse, meie Issanda sõnu “kes teeb pattu, see on patu ori” (Jh 8, 34) väga teravmeelselt: “Iga asi on see, mida ta oma loomuse kohaselt olema peab. Seepärast, kui teda mingi võõras asi liigutab, ei tegutse ta enam omaenese ajendi jõul, vaid kusagilt mujalt pärit välise mõju tagajärjel, see aga on orjuslik sõltuvus. Inimene on oma loomuse kohaselt mõistuslik olend. Seepärast, kui ta end (oma tegevuses) oma mõistusest liigutada laseb, laseb ta end tegevusse liigutada omaenda ajendi jõul ning on iseseisvalt tegev, see aga tähendabki vabadust. Kui aga inimene pattu teeb, tegutseb ta mõistuse vastaselt ning on tegevusse lükatud justkui kellegi või millegi teise poolt ning tegutseb selle välise ja võõra jõu seatud piirides, mispärast öeldakse: kes teeb pattu, see on patu ori.”[4]

Selle tõe tundis ära isegi antiikfilosoofia, nimelt nende filosoofide isikus, kes õpetasid, et ainult tark inimene saab olla vaba inimene. Tark inimene aga oli nende jaoks teatavasti see, kes oli õppinud elama vankumatult inimloomuse kohast, s.t auväärset ja vooruslikku elu.

Seadus on vabaduse kaitsja

Lähtuvalt inimese vabaduse sellisest olemusest on hädavajalik kindlustada vabadusele vastav tugi ning kaitse, mis juhiks selle rakendamist hüve suunas ning kurjast eemale. Vastasel juhul oleks vabadus inimesele väga kahjutoov.

Esimeseks selliseks toeks ja kaitseks oli seepärast hädavajalik seadus, s.t reegel selle kohta, mida tuleb teha ja mida vältida. Mõistuseta olendite puhul, kes tegutsevad tungide ja instinktide sunnil, ei saa me seadusest selle sõna tõelises mõttes rääkida, kuna nad järgivad kogu oma tegevuses loomupäraseid impulsse ning ei saa iseendast mingil muul viisil tegutseda. Mõistuslikud ja vabad olendid aga omavad just seetõttu, et neil on tahtevabadus, võimalust tegutseda või mitte tegutseda ja tegutseda nii või hoopis teisiti – nad valivad tegutsemisviisi omal tahtel, kusjuures sellele valikule eelneb ülalpool nimetatud mõistuse arvamus.

Seadus on mõistuse korraldus

See arvamus ei määra mitte ainult seda, mis on oma loomult auväärne ja väärikas ning mis on häbiväärne, vaid ka seda, mis on hea ning mida tuleb seepärast teha, samuti seda, mis on kuri ja mida peab seepärast vältima. Mõistus on nimelt see, mis tahtele ette kirjutab, mille poole see peab püüdlema ja mida vältima, et inimene võiks saavutada oma kõrgeima ja lõpliku eesmärgi, millele peavad olema suunatud kõik ta tegevused ja vahe-eesmärgid. Seda mõistuse korraldust nimetame me seaduseks.

Sügavaimat aluspõhjust, millest seadus justkui juurtega välja kasvab ning millel põhineb tema hädavajalikkus, tuleb seepärast otsida inimese tahtevabadusest endast, nimelt sellest, et meie tahte otsused peavad olema kooskõlas terve ja tõese mõistusega. Miski pole seepärast ekslikum ning vääram, kui mõelda või väita: kuna inimene on loomuselt vaba, peab ta elama ilma seadusteta. See tähendaks sama, mis väita, et vabaduse juurde kuulub hädavajaliku tingimusena igasuguse seose puudumine mõistusega. Tegelikkuses kehtib pigem vastupidine: kuna inimene on loomuselt vaba, peab ta alluma seadustele. Nii juhib seadus inimeste tegusid, motiveerides neid tasu tõotuse ning karistuse ähvardusega tegema head ning hoides neid tagasi tegemast kurja.

Loomuseadus on Jumala hääl ehk igavene seadus

Seadustest kõige põhjapanevam on loomuseadus (lex naturalis). See on kirjutatud ja vajutatud iga inimese hinge, kuna see pole ei midagi muud kui inimlik mõistus ise, mis käsib teha õiget ja keelab teha kurja. Sellel mõistuse käsul aga on seaduse jõud ainult sellepärast, et see on kõrgeima mõistuse hääl ning tema vahendaja, kellele me peame allutama oma vaimu ning vabaduse. Kuna seaduse jõud seisneb kohustuste määramises ning õiguste jagamises, toetub kogu tema tähendus (seadusandja) autoriteedile, s.t õigustatud volile määrata kohustusi ja jagada õigusi, samuti tasu ning karistuse läbi kindlustada seaduse järgimist. On ilmselge, et kui inimene oleks iseendale kõrgeim seadusandja, kes oma tegudele ise reeglid määrab, ei saaks see kõik nii olla. Sellest järeldub, et loomuseadus pole ei midagi muud kui igavene seadus (lex aeterna) ise, mis on mõistuslikele olenditele loomupäraselt kaasa sündinud ja mis juhib neid Jumala poolt määratud eesmärgile ning sellele eesmärgile vastavale tegutsemisele.Igavene seadus on maailma Looja ning Valitseja, Jumala enda igavene mõistus.

Seesmine tugi seadusele on Jumala arm

Selle mõistuspärase reegliga, mis juhib meie tegusid ning hoiab meid patu eest, on Jumala headus tahtnud siduda veel erilised, inimese kõlbeliseks tugevdamiseks ning tema tahte juhtimiseks sobivad abivahendid. Neist esimene ning tähtsaim on jumaliku armu jõud, mis valgustab mõistust, tugevdab tahet tervistava püsivuse ja kindlusega, ergutab seda pidevalt kõlbelise hüve suunas ning kindlustab, et me oma loomupärast vabadust kergemini ja kindlamini õigel viisil kasutaksime. Seepärast on täielikult väär arvata, nagu vähendaks Jumala mõju meie tahteaktide vabadust. Jumaliku armu jõud on inimese loomusele vastav seesmine mõju, pärinedes meie hinge, mõistuse ja tahte Loojalt, kes hoiab iga loodut tema olemises ja loomuses ning mõjutab iga elusolendit tegutsema vastavalt tema loomusele. Veel enam, jumalik arm, nagu märgib Ingellik Doktor, vastab ja sobib imepärasel viisil just sellepärast kõigi olendite heade kalduvuste ning elujõu kaitseks ja ülalhoidmiseks, et pärineb kõigi loomuste Loojalt.

Ühiskondlikus elus lisandub inimlik seadus

Kõik see, mida me eelpool käsitlesime üksikisikute suhtes, leiab kergesti oma rakenduse ka ühiskondlikes sidemetes elavate inimeste puhul. Sedasama, mida teostab mõistus ning loomuseadus üksikisikute suhtes, teostab ühiskonnas kodanike ühiseks hüveks antud inimlik seadus.

Inimlik seadus kui loomuseaduse vahetu väljendus

Mõned nendest inimlikest seadustest puudutavad seda, mis on oma loomuselt hea või kuri ning vastavat karistust määrates kirjutavad ette, mida teha ja mida vältida. Sellegi poolest pole selliste seaduste algupära mitte inimlikus ühiskonnas, kuna ühiskond pole inimese loomuse allikaks. Seepärast ei too inimlik seadus esile ei loomusele vastavat head ega loomuvastast kurja. Pigem on need – hea ja kuri – olemas juba enne ühiskonda ja sellest sõltumatult. Hea ja kuri tulenevad loomuseadusest ning pärinevad seega igavesest seadusest ehk Jumalast. Need loomuseaduse käsud, mida inimlik seadus üle võttes kordab ja kajastab, ei oma seepärast mitte ainuüksi inimliku seaduse jõudu, vaid – tulenedes loomuseadusest ning igavesest seadusest – väljendavad palju kõrgema ning väärikama autoriteedi käsku. Mis puutub sedalaadi seadustesse, siis on tsiviilseadusandja ülesandeks tagada kodanike kuulekus avaliku õiguskorra kindlatele põhimõtetele ning seada piirid kurjategijatele ja korrarikkumisele kalduvatele isikutele, et hoida neid tagasi kurjast ning suunata hea suunas, või vähemalt tagada, et nad tsiviilühiskonnale kahju ei saaks teha.

Inimlik seadus kui loomuseaduse tuletis ja täpsustus

Teised tsiviilvõimu poolt väljaantud seadused ei tulene seevastu vahetult ja otseselt loomuseadusest, vaid on selle edasiseks järelduseks ning konkreetseks kohaldamiseks. Need puudutavad erinevaid küsimusi, mille kohta loomuõigus annab ainult üldised põhimõtted. Nii nõuab loomus, et kõik ühiskonnaliikmed aitaksid kaasa ühiskondliku korra ja üldise heaolu kindlustamisele. Mida nad aga selleks tegema peavad, mil viisil ja mis valdkondades see tegevus peab toimuma, pole loomusega kindlaks määratud, vaid seda määratleb inimese mõistus ja tarkus. Selline arukalt läbimõeldud ning legitiimse võimu poolt väljastatud reeglite kogum ühiskondliku elu erilistes küsimustes kujutab endast inimlikku seadust (positiivset seadust) sellele sõnale eriomases mõttes. See seadus käsib kõiki kodanikke töötada üheskoos riigi seatud eesmärgi saavutamiseks ning keelab sellest eesmärgist kõrvale kalduda. Olles kooskõlas loomuseaduse ettekirjutustega ning teenides nende täpsustamist, juhib see kõlbeliselt hea ja auväärse käitumise juurde ning hoiab vastupidise eest. Sellest saab selgeks, et nii üksikisiku kui ka terve ühiskonna vabaduse norm ja reegel sisaldub täielikult igaveses Jumala seaduses.

Inimlike seaduste jõud tuleneb kooskõlast igavese seadusega

Seepärast ei seisne inimühiskonna tõeline vabadus mitte selles, et igaüks teeb, mis tal pähe tuleb – see põhjustaks suurimat segadust ja korralagedust riigis ning viiks selle hävingule –, vaid selles, et igaüks elab igavese seaduse eeskirjade järgi ning teda aitavad tsiviilvõimu poolt väljaantud seadused. Valitsejate vabadus aga ei seisne mitte selles, et nad võivad järelemõtlematult ja voluntaristlikult käskida ning seadusi välja anda. See oleks häbiväärne ning põhjustaks suurimat kahju ka riigile endale. Pigem peab inimlike seaduste tõeline jõud ja olemus seisnema selles, et nende pärinemine igavesest seadusest oleks selgelt mõistetav ning et nende kaudu ei kästaks midagi, mis ei sisalduks igaveses seaduses kui kogu seaduslikkuse allikas. Ülimalt targalt ütleb Augustinus: “Ma usun, et sa saad kohe aru, et selles ajalikus (seaduses) pole midagi õiglast ja seaduslikku (legitimum), mida inimesed ei tuletaks igavesest (seadusest)”.[5]

Seega kui ükskõik millal ükskõik milline inimlik võim kehtestaks seadusena midagi, mis on terve mõistusega vastuolus ning kahjulik ühisele hüvele, ei oleks sellel mingit seaduslikku jõudu, sest see ei toimiks õigluse reeglina ning juhiks inimesed eemale ühiskonnale kasulikust hüvest.

Jumal kui seaduse allikas ja eesmärk

Inimliku vabaduse loomuses on hädavajalikul viisil allumine kõrgeimale ja igavikulisele mõistusele, mis pole ei midagi muud kui käskiva ja keelava Jumala autoriteet. See kehtib nii üksikisikute kui ka ühiskondade kohta; nii nende kohta, kes käske jagavad kui ka nende kohta, kes käskudele kuuletuvad. See Jumala õiglaseim valitsus inimeste üle on kaugel sellest, et vabadust hävitada või piirata – vastupidi, vabadus leiab selles oma toe ja täiuse. Püüelda oma eesmärgi poole ja see saavutada – selles seisneb ju kõigi loomuste tõeline täiuslikkus, kõrgeim eesmärk aga, mille poole inimese vabadus peab püüdlema, on Jumal.

Neid tõesemaid ning ülevamaid õpetuslikke põhimõtteid, mida me võime tunnetada juba loomuliku mõistuse abil, on oma Jumaliku Rajaja õpetuse ning eeskuju varal õpetatud Kirik kõikjal levitanud ja kinnitanud. Nende põhimõtete alusel on ta alati mõõtnud omaenda ametikohuseid ning neid õpetanud ka kristlikele rahvastele. Kõlbeliste normide vallas ületavad Evangeeliumi seadused kõrgelt igasuguse paganliku tarkuse ning kutsuvad inimest antiikajal ennekuulmatule pühale elule, ning juhatavad teda selles. Selle kaudu jõuab inimene lähemale Jumalale ning omab täiuslikumat vabadust.

Kirik õigluse ja vabaduse kaitsel

Nii on Kirik alati jõuliselt välja astunud rahvaste kodaniku- ja poliitilise vabaduse kaitseks ning toetuseks. Selles vallas pole vaja tema teeneid loetleda. Piisab, kui meenutada orjust, seda antiiksete rahvaste häbi, mis suuremas osas likvideeriti tänu Kiriku püüdlustele ja vahendusele. Kõigi inimeste tõelist vendlust ja võrdsust seaduse ees kinnitas esimesena kõigist Jeesus Kristus, ning apostlite kuulutus oli ainult Tema sõnade kaja, et pole enam ei juuti ega kreeklast, ei barbarit ega sküüti, vaid kõik on vennad Kristuses. Kiriku mõju selles vallas on sedavõrd suur ja laialt tuntud, et ükskõik millisele kaldale tema misjonärid oma jala ka ei tõstaks, ei saa sealsete metsikute elanike toored kombed enam sellisena edasi püsida: lühima aja jooksul asendub julmus ja toorus leebusega, barbaarsuse pimedus tõe valgusega. Kuid ka tsiviliseeritud rahvastele on Kirik alati suuri teeneid osutanud. Kas siis seeläbi, et ta osutas vastupanu patuste valitsejate ebaõiglusele ja omavolile ning kaitses süütuid ja nõrku kahju eest või lõpuks seeläbi, et ta püüdis anda riigile sellist püsivat korda, mida kodanikud armastaksid selle õigluse pärast ja välisvaenlased kardaksid selle tugevuse pärast.

Kuulekus inimlikele autoriteetidele

Peale selle on kõigi inimeste kindlaks kohustuseks tunda aukartust autoriteetide ees ja allutada ennast kuulekalt õiglastele seadustele. Seaduste jõus ja valvsuses leiavad kodanikud endale kaitse kuritahtliku ebaõigluse vastu. Õiguspärane võim pärineb Jumalalt ning kes sellele võimule vastupanu osutab, astub vastu Jumala korraldusele (Rm 13,2). Sel kombel omandab kuulekus seadustele üleva väärikuse, kuna kuulekad ollakse kõige õiglasemale ja kõrgemale autoriteedile.

Kus aga puudub voli käskimiseks või kus kästakse midagi, mis on vastuolus mõistusega, igavese seadusega ning Jumala käskudega, seal on õige mitte kuuletuda, nimelt mitte kuuletuda inimestele, selleks et kuuletuda Jumalale. Sel viisil saab uks suletud türanniale ning tsiviilvõim ei saa kogu võimu endale haarata. Igale kodanikule, igale kodusele ühiskonnale (perekonnale) ning kõigile ühiskonna liikmetele jäävad isikuvabadused ja -õigused ja kõik kasutavad täiel määral tõelist vabadust, mis, nagu näitasime, seisneb selles, et igaüks võib elada seaduste kohaselt ning mõistuspäraselt.

III Liberalism – vabaduse vaenlane

Liberalism – mäss Jumala vastu, täielik omavoli

Kui vabaduse teemal diskuteerides mõistetaks selle all ainult õiguslikku ja kõlbelist vabadust, nii nagu see meie käsitlusest ning asjade olemusest endast järeldub, ei julgeks keegi Kirikule ette heita, nagu äärmiselt ebaõiglasel viisil juhtub, et see olevat üksikisikute ja riigi vabaduse vaenlane. Kuid järgides Luciferi, kes tõi kuuldavale oma jumalateotusliku „Keeldun teenimast!“, taotlevad paljud vabaduse sildi all täielikku ja absurdset omavoli. Need on laialt levinud ja mõjuka suuna esindajad, keda nimetatakse sõna libertas (vabadus) järgi liberaalideks.

Liberaalide naturalism ja ratsionalism

Asjade olemuse kohaselt kujutavad liberalismi pooldajad endast moraali ja ühiskondliku elu vallas sedasama, kes filosoofia vallas on naturalistid või ratsionalistid, sest nad kohaldavad naturalistide põhimõtteid järjekindlalt kõlblusele ja praktilisele elule.

Juba terve ratsionalismi juhtideeks on inimese mõistuse ülimuslikkus, mis ütleb lahti kuulekuse kohustusest jumalikule igavikulisele mõistusele ning ennast autonoomseks (sui iuris) pidades seab end omaenda kõrgeimaks printsiibiks, igasuguse tõe allikaks ja kohtunikuks. Samamoodi eitavad liberalismi järgijad igasugust jumalikku autoriteeti, kellele nad oma elutegevuses kuuletuma peaksid, väites, et igaüks on iseendale seaduseks. Selles sünnib filosoofiline eetika, mida nad nimetavad sõltumatuks eetikaks ning mis vabaduse näivuse sildi all pöörab inimese tahte kõrvale Jumala seadustele kuuletumisest ning juhib inimese absoluutse omavoli teele.

Ülimaks seaduseks enamuse tahe

Mis sellest kõigest eeskätt ühiskonna jaoks tuleneb, pole raske ette näha. Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks, nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks.

Vastuolu terve mõistusega

Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus. Eitada igasugust sidet üksikinimese ja ühiskonna ning Jumala, kõigi asjade Looja ja kõrgeima Seadusandja vahel on täielikult loomuvastane, ning mitte ainult inimloomuse, vaid kõigi loodud asjade loomuse vastane. Kõik loodud asjad peavad seisma hädavajalikult olemuslikus sidemes oma esmapõhjusega, millest nad pärinevad. Ning üldiseks seaduseks kõigile loomustele on see, et nad saavutavad oma täiuslikkuse ainult siis, kui nad võtavad looduses sisse selle koha ja astme, mida nõuab loomulik kord. See tähendab ka seda, et alam peab alluma ülemale ja talle kuuletuma.

Kahjulikkus inimesele ja riigile

Peale selle on selline õpetus äärmiselt kahjulik nii inimeste eraelule kui ka riigile. Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud. Sellisel kõlblusõpetusel pole loomulikult mingit jõudu tormakate kirgede tagasitõrjumiseks ja rahustamiseks ning tee eluviiside igakülgsele rikutusele on iseenesest valla.

Mis puutub avalikku ellu, siis lahutab riigivõim end oma autoriteedi tõelisest ning loomulikust allikast, millel rajanes kogu tema vägi ühise hüve teostamiseks. Seadus, mis määrab, mida teha ja mida vältida, on jäetud üha arvukama enamuse tujude hoolde, mis tähendab tee sillutamist türanniale. Kui eitatakse Jumala kõikehaaravat valitsemist inimeste ja inimühiskondade üle, siis järeldub sellest, et pole olemas ka mingisugust avalikku religiooni ning kõik religioossed küsimused jäetakse ülimasse hooletusse. Toetudes väidetavale suveräänsusele, kalduvad rahvamassid kergesti rahutustele ja mässule. Kui kaob kohusetunne ja südametunnistus, jääb masside ohjas hoidmiseks ainult vägivald. Paljas vägivald üksi aga pole võimeline rahva kirgi tagasi hoidma. Seda tõestab igapäevane võitlus sotsialistide ja teiste mässuliste rühmade vastu, mis juba ammu plaanitsevad ühiskonda kuni tema vundamendini hävitada.

Kes asja eelarvamusteta kaalub, hinnaku ja otsustagu, kas sellised õpetused toetavad ja soodustavad tõelist ja inimväärset vabadust või lükkavad selle pigem täielikult ümber ning hävitavad.

Loomuseadus ja ilmutatud seadus

On kindel, et mitte kõik liberalismi pooldajad ei jaga neid vaateid, kuna need on iseeneses niivõrd ennekuulmatud, hirmuäratavad ja ilmselgelt valed ning põhjuseks suurimale kurjale. Tõe jõu poolt sunnituna ei häbene paljud neist tunnistada, tehes seda isegi avalikult, et see vabadus, mis tõe ja õigluse põlgamise tõttu järjekindlalt üha mõõdutundetumaks muutub, on vale vabadus, mis mandub lõpuks omavolisse. Seepärast peab vabadus seisma terve mõistuse juhtimise all ning sellest tuleneva hädavajaliku järeldusena alluma loomuõigusele ning igavesele õigusele. Seal aga arvavad nad, et neil on õigus peatuda: nad eitavad, et vaba inimene peab alluma ka sellistele seadustele, mis Jumal on inimesele seadnud teisel, loomulikku mõistust ületaval viisil.

Kuid just seeläbi satuvad nad vastuollu iseendaga. Sest kui me (nagu nad ise seda tunnistavad ja mida keegi õigusega eitada ei saa) peame alluma Jumalale, kõrgeimale seadusandjale – kuna inimene on täielikult Jumalast sõltuv ning püüdleb Jumala poole –, siis järeldub sellest, et keegi ei saa teha Tema seadusandlikule autoriteedile ettekirjutusi selle määra ja ulatuse kohta, ilma et satuks opositsiooni kuulekusega, mis me Talle võlgneme. Kui inimese mõistus omistab ülbelt endale õiguse ise määratleda, millised ja kui suured on Jumala õigused ning Tema ülesanded, siis on tema aukartus Jumala käskude ees ainult näiline ja mitte tõeline, ning Jumala autoriteedi ja Ettehoolduse asemele astub inimese omavoli.

Seepärast tuleb igavene seadus vankumatu aukartusega tunnistada universaalseks elureegliks ning sellest tulenevalt ka kõik teised seadused, mis Jumal oma lõpmatus tarkuses ja väes on inimestele ükskõik millisel Tema poolt valitud viisil andnud ja mida me selgete ning igasugust kahtlust välistavate märkide kaudu ära tunda võime. See kehtib seda enam, et neil on sama päritolu ja sama autor kui igavesel seadusel ning et sedalaadi seadused on täielikus kooskõlas mõistusega ja täiustavad loomuseadust. Sellised seadused sisaldavad nimelt Jumala enda otseselt antud õpetusi – Tema juhatab ja juhib ju meie vaimu ja tahet, et need ei eksiks. Jäägu siis pühalt ja rikkumatult ühendatuks see, mida lahutada ei saa ega tohi, ning et me kõigis asjades – vastavalt sellele, mida käsib meie loomulik mõistus – oleks Jumalale kõiges ennastohverdavalt kuulekad.

Jumalik seadus ja ühiskondlik elu

Mõnevõrra mõõdukamad, kuid mitte vähem vastuolulised oma vaadetes on need, kes tunnustavad Jumala seadusi kui kõlbelise elu reegleid küll üksikisikutele, mitte aga riikidele. Nende arvates võib riiki puudutavates küsimustes õigusega Jumala käskudest kõrvale kalduda ning seaduste väljaandmisel pole vaja neile mingilgi määral tähelepanu pöörata. Siit tuleneb hukatuslik järeldus: riik ja Kirik peavad olema teineteisest lahutatud. Kuid selle väite mõttetust pole raske mõista. On ju ühiskonna loomuses pakkuda oma liikmetele sobivaid vahendeid ja teid kõlbeliselt hea, s.t Jumala seadustega kooskõlas oleva elu elamiseks. Kogu kõlbelise headuse ja õigluse esmaallikaks on aga Jumal. See oleks ilmselgeim vastuolu ühiskonna loomuse ja eesmärgiga, kui ta just nende seaduste täitmisest üldse ei hooliks ning seaks end isegi nendega otsesesse vastuollu.

Peale selle kuulub riigipea kohustuste hulka oma rahva eest hoolitsemine tarkade seaduste abil, ja mitte ainult tema maise heaolu ja väliste asjade, vaid eriti tema vaimsete hüvede eest hoolt kandes. Miski aga ei võimalda seda paremini kui Jumala seadused. Seepärast põhjustavad need, kes riikide valitsemisel ei taha arvestada jumalike seadustega, poliitilise võimu kaugenemise oma tõelisest loomusekohasest eesmärgist. Kuid veel tähtsam on see, nagu me ka mitmeid kordi oleme rõhutanud, et leiaks aset mõlema võimu vastutulek teineteisele, ehkki küll poliitilise võimu lähim eesmärk on teine kui vaimulikul võimul ning ta ka toimib teisiti. Mõlemad võimud valitsevad ju nendesamade alamate üle, ning tihti juhtub, et nad teevad otsuseid ühtedes ja samades asjades, kuigi erineva vaatenurga alt. Igasugune konflikt nende vahel ei ole mõistlik ning on otseses vastuolus Jumala kõige targema tahtega. Seepärast peab eksisteerima kindel norm ja reegel, et iga kord, kui tekib selline vastuolu, tuleb selle alusel kõrvaldada lõhe ja vaidluse põhjused ning võimaldada edaspidine üksmeelne koostöö. Põhjusega on sedalaadi kooskõla võrreldud ihu ja hinge ühendusega, mis toimib mõlema huvides: kui leiab aset nende lahutamine, on see ihule saatuslik, kustutades tema elu.

Suurema selguse huvides käsitleme üksikult kõiki neid erinevaid vabadusi – nii nagu neid meie progressiivse ajastu nõudmistena esitatakse.

Religioonivabadus

Alustame sellega, mida nõutakse igale üksikisikule ning mis on ülimal määral vastandlik religioossuse voorusele – see on niinimetatud kultusevabadus (religioonivabadus).See rajaneb põhimõttel, et igaühel on täielik vabadus tunnistada ükskõik millist religiooni või mitte tunnistada ühtegi neist.

Religioossus–inimese loomuse kohane kohustus

Sellegi poolest on ilma kahtluseta inimese kõigi kohustuste hulgas suurim ja pühim see, mis käsib tal osutada vaga austust Jumalale. See kohustus tuleneb vahetult tõsiasjast, et me viibime pidevalt Jumala võimu all ning meid juhib Tema tahe ja Ettehooldus – Temast oleme me tulnud ja Tema juurde peame tagasi pöörduma.

Siia lisandub, et tõeline voorus ei saa eksiteerida ilma religioonita, kuna religioossus on kõlbeline voorus, mille kohused seonduvad kõige sellega, mis juhib inimest Jumala kui inimese viimse ja kõrgeima eesmärgi ning hüve juurde. Seepärast seisab religioossus, mis korraldab otseselt ja vahetult kõike Jumala ausse puutuvat,[6] kõigi loomulike vooruste eesotsas ning juhib neid. Kui aga keegi küsib, millist erinevatest ning teineteisele vasturääkivatest religioonidest me peame järgima, siis osutab juba meie loomulik mõistus ilma kahtluseta sellele religioonile, mille Jumal ainsana on sisse seadnud ning mille Tema Ettehooldus on varustanud kindlate väliste tunnusmärkidega, et kõik inimesed selle kergelt ära võiksid tunda – eksitus sellise tähtsusega küsimuses oleks kõige raskemate tagajärgedega. Kultusevabadus ülalpool kirjeldatud mõttes annaks inimestele õiguse oma pühimat kohustust karistamatult rikkuda või sellest hoopiski loobuda ning muutumatut hüve hüljates kurja poole pöörduda. See aga pole, nagu ülalpool näitasime, mitte vabadus, vaid vabaduse moonutamine, hinge häbiväärne orjus patu võimu all.

Riigi kohustus ainsa tõelise religiooni vastu

Kui me käsitleme sedasama vabadust seoses riigi valdkonnaga, siis selle arusaama kohaselt pole riigil põhjust mingilgi viisil avalikult Jumalat austada või avalikku jumalakultust lubada. Ta ei tohi ühtegi religiooni teistele eelistada, vaid ta peab kõiki religioone õiguse ees kohtlema samaväärselt, ilma igasuguse tähelepanuta rahvale – ka seal mitte, kus rahva enamus katoliku religiooni tunnistab.

See võiks õige olla ainult sel juhul, kui inimühendusel riigi kujul ei oleks Jumala ees mingeid kohustusi või kui ta võiks Temast karistamatult lahti öelda. Nii üks kui ka teine on aga ilmselgelt vale. Nimelt seisab väljaspool igasugust kahtlust, et inimeste omavaheline ühendus tsiviilühiskonnas on rajatud Jumala tahte kohaselt, ükskõik mis küljest me seda ka ei vaatleks – olgu see siis ühiskonna kohustuste, tema osade, autoriteedi kui tema olemusliku vormi, tema esmapõhjuse või hoopiski arvuka ja suure kasu seisukohast, mida see inimesele toob. Jumal on see, kes on inimese ühiseluks loonud ning asetanud ta samasugust loomust omavate olendite hulka, et ta selle ühenduse liikmena saavutaks kõike seda, mida nõuab ta loomus, kuid mida ta üksi saavutada ei suuda. Seepärast on tsiviilühiskonna kohus – just nimelt seetõttu, et ta on ühiskond – tunnistada Jumalat oma isana ja autorina ning austada ja teenida Teda oma Issanda ja Käskijana. Riik ilma Jumalata või – mis lõppkokkuvõttes tähendab sedasama – riik, mis suhtub kõikidesse religioonidesse ükskõikselt ning nende vahel vahet tegemata tunnistab nad õiguslikult võrdseks, seisab vastuolus õigluse ning terve mõistusega.

Kuna ühe religiooni ametlik tunnistamine riigi poolt on hädavajalik, tuleb tunnistada seda religiooni, mis on ainsana õige. Katoliiklikes riikides pole sellist religiooni raske tunnistada, sest see kannab endas oma tõesuse selgeid märke. Seepärast peavad riigijuhid seda religiooni hoidma ja kaitsma, kui nad soovivad tsiviilühiskonda arukalt juhtida ja kodanike hüvele kasu tuua, milleks nad on kohustatud. Avalik võim on ju sisse seatud alluvate hüveks, ning kuigi selle esmane ja lähem eesmärk on kanda hoolt kodanike maapealse elu edukuse ja heaolu eest, ei tohi see sellegi poolest raskendada ka kõrgeima ning lõpliku hüve saavutamist, milleks on igavene õndsus, vaid peab seda pigem igati kergendama ja soodustama. Seda aga pole võimalik teha religiooni alahinnates.

Religiooni kasulikkus riigile

Seda kõike oleme varem põhjalikumalt käsitlenud. Praegu tahame ainult tähelepanu juhtida sellele, et taoliselt mõistetud vabadus on äärmiselt kahjulik nii valitsejate kui ka valitsetavate tõelisele vabadusele. Seevastu toob religioon endaga kaasa määratu kasu: ta viib igasuguse võimu esmapõhjuse tagasi Jumalani ning käsib riigijuhtidel suurima rangusega meeles pidada ametiga seonduvaid kohustusi, et nad ei käsiks midagi ebaõiglast ja karmi ning et nad juhiksid rahvast leebelt ja isaliku armastusega. Samamoodi nõuab religioon kodanikelt, et nad alluksid õiguspärasele võimule nagu Jumala teenrile. Nii ei seo religioon valitsejad ja valitsetavad mitte ainult kuulekuse, vaid ka austuse ja armastuse sidemega. Ta keelab mässud ning kõik ettevõtmised, mis võivad rikkuda avalikku korda ja rahu ning just seetõttu põhjustavad kodanike vabaduse suuremat piiramist. Mil määral aitab religioon kaasa kõrge moraali valitsemisele, see aga omakorda vabadusele, pole meil siin vaja eraldi ära märkida. Mõistus tõestab ning ajalugu kinnitab, et iga riik on seda vabam, rikkam ja võimsam, mida kõrgem moraal on tema kodanikel.

Sõna- ja trükivabadus

Siinkohal tuleb lühidalt käsitleda ka sõna- ning piiramatut trükivabadust. Et sellisel mitte mingeid reegleid tunnistaval, igasugust määra ja piiri ületaval vabadusel ei saa olla mingeid pretensioone seaduslikkusele, pole vaja mainida. Seadus on nimelt seoses kõlbelise hüvega. Seepärast, nagu Me juba sageli oleme selgitanud ning veel sagedamini kuulutama peame, on absurdne väita, et tõde ja vale, voorus ja pahe esinevad oma loomuse poolest üheskoos ja omavahel segatult. Seda, mis on tõene, vooruslik ja hea, on õigus vabalt ja arukalt ühiskonnas levitada, et see võimalikult paljudeni jõuaks. Seevastu on õiglane, et valed veendumused kui suurim vaimne katk ning iseloomu ja kombeid rikkuvad pahed surutakse avaliku võimu poolt hoolikalt maha ja juuritakse välja, et need ei saaks ühist hüve kahjustades levida.

Samavõrd õiglane on hoida seaduse autoriteediga rangetes piirides mõne ohjeldamatu vaimu eksituste levitamine, mis tõega kujutab endast kogenematu rahvahulga rõhumist, samuti nagu on õiglane takistada avalikku vägivalda nõrgemate vastu. Seda enam, et näivargumentide ning dialektiliste järelduste eest – eriti kui need kütavad inimeste kirgi – pole rõhuv enamus rahvast võimeline ennast üldse kaitsma või ta suudab seda teha suurte raskustega. Piiramatu sõna- ja trükivabaduse lubamisel ei jää enam midagi pühaks ja puutumatuks. Mitte miski ei jääks rünnakust puutumata, isegi mitte meie loomuse kõrgeimad ning absoluutselt tõesed aksioomid, mis kujutavad endast inimsoo ühist ja õilsaimat vaimset pärandit. Sel viisil toimub järk-järgult tõe varjutamine ning – nagu sellisel juhul sageli juhtub – kahjulikud eksiarvamused võtavad kergelt juhtpositsiooni. Seeläbi soodustatakse samavõrd omavoli kuivõrd kahjustatakse vabadust – samas on vabadus seda suurem ja paremini kindlustatud, mida enam ohjeldatakse omavoli. Mis puutub aga asjadesse, mille suhtes võib olla erinevatel arvamustel – see tähendab, mis Jumal on andnud inimestele vabaks uurimiseks –, siis võib igaüks õigusega mõelda, mida ta paremaks peab, ning seda, mida ta mõtleb, takistusteta ka välja öelda. See pole loomuvastane, sest sel viisil ei juhi vabadus inimest kunagi tõe varjamisele, vaid aitab enamasti kaasa tõe avastamisele ja selle avalikkuse ette toomisele.

Õpetamisvabadus

Sama kehtib ka niinimetatud õpetamisvabaduse kohta. Kuna ei saa olla kahtlust, et inimeste vaimu peab täitma ainult tõde, milles mõistuslikud olendid leiavad endale vastava hüve, eesmärgi ja täiuslikkuse, siis ei saa ka õpetamise eesmärk olla miski muu kui tõde – olgu see siis suunatud mitteteadlikele või teadlikele: esimestele selleks, et lasta neil tõest osa saada, teistele selleks, et neid tões kinnitada. Seepärast on iga õpetaja esmaseks ja põhiliseks kohuseks vabastada inimese vaim eksitustest ning kaitsta seda eksiarvamuste eest kindlate põhimõtete vahendamisega. Seega on selge, kuivõrd mõistusevastane, samas aga sobiv inimese vaimu põhjalikuks rikkumiseks on niinimetatud õpetamisvabadus, kus igaüks usub endal õiguse olevat õpetada teistele, mis tal ka iganes pähe ei tuleks. Sellist ohjeldamatust ei saa riigivõim oma kohustustest loobumata kodanikele võimaldada. Seda sel olulisel põhjusel, et õpetajal on oma autoriteedi tõttu kuulajatele suur mõju ning õpilane on väga harva võimeline omal jõul kontrollima, kas õpetaja poolt ettekantu on tõene või väär.

Hool tõe kaitsmise eest

Et jääda moraalselt heaks, tuleb seda vabadust hoida ka kindlalt piiritletud raamides, et õpetamise kunst ei saaks karistamatult muutuda hingede rikkumise vahendiks. Õpetaja kohus on õpetada ainult ja ainuüksi tõde. Tõde on kahesugust: üks on loomulik, teine üleloomulik tõde. Loomulikud tõed, mille hulka kuuluvad loomuliku mõistuse kõrgeimad aluspõhimõtted ja nendest vahetult tuletatud järeldused, moodustavad justkui inimühiskonna ühise pärandi. Selle ühise pärandi alusele kui kindlaimale vundamendile toetuvad moraal, õiglus, religioossus ja ka inimühiskonda ühendav side ise. Pole midagi kuritegelikumat, rumalamat ning inimloomust rohkem kahjustavat kui lubada vabaduse sildi all selle vundamendi kahjustamist ja hävitamist.

Veel suurema aukartusega tuleb meil kaitsta seda pühimat ja kalleimat varandust, mida kujutavad endast need tõed, mille tunnetusele me jõuame otse Jumala enda vahendusel. Paljude veenvate ning selgete tõenduste abil püüavad fundamentaalteoloogid välja tuua järgmised üleloomulikud põhitõed: Jumaliku Ilmutuse olemasolu; Jumala ainusündinud Poja inimesekssaamine, et tõest tunnistust anda; Tema poolt Kiriku kui täiusliku ühiskonna asutamine, mille Pea on Tema ise ning millega Ta on lubanud jääda kuni maailmaajastu lõpuni. Sellele ühiskonnale on Ta usaldanud kõik Tema poolt õpetatud tõed ning on määranud, et too peab neid hoidma, kaitsma ning õiguspärase autoriteedi alusel selgitama. Samas on Ta käskinud kõigil rahvastel kuulata tema Kirikut nagu Teda ennast – kes seda ei tee, läheb igavesti hukka.

Nii on ilmselge, et inimeste parim ning ilmeksimatu õpetaja on Jumal kui kogu tõe allikas ja esmapõhjus ning Tema ainusündinud Poeg, kes on oma Isa süles; kes on tee, tõde ja elu ning iga inimest valgustav tõeline valgus, kes tuleb maailma ning kelle õpetust peavad kõik kuulama: siis on nad kõik Jumalalt õppust võtnud (Jh6,45).

Kiriku õigus takistamatule õpetamisele

Kuid usu ja moraali küsimustes on Jumal teinud Kiriku osaliseks oma jumalikus Õpetusametis ning jumaliku kaitse kaudu varustanud selle eksimatuse privileegiga. Seepärast on Kirik surelike kõrgeim ja kindlaim õpetaja ning omab puutumatut õigust õpetamisvabadusele.

Tõepoolest pole Kirikul, kes Jumalalt saadud õpetusest kogu oma jõu ammutab, olnud muistsetest aegadest peale suuremat muret kui talle Jumala poolt usaldatud õpetamis-ülesande püha täitmine: olles kõigist ümbritsevatest takistustest ja raskustest tugevam, pole ta kunagi katkestanud võitlust oma Õpetusameti vabaduse eest. Sel viisil vabastas Kirik terve maailma põlgust väärivast ebausust ning uuendas selle kristliku tarkuse jõul.

Loomulike ja ilmutatud tõdede kooskõla

Mõistus ise aga annab meile täie selguse selles suhtes, et Jumala ilmutatud tõdede ning loomulikku korda kuuluvate tõdede vahel ei saa esineda mingit tegelikku vastuolu. Seepärast kõik, mis iganes on Jumala ilmutatud tõdedega tõelises vastuolus, peab just seetõttu olema paratamatult vale. Järelikult pole õige väita, et Kiriku Õpetusamet seisab vastu uurimisvaimule ja teaduslikule edenemisele või et ta on hariduse ja inimkonna kultuurilise arengu takistaja – vastupidi, ta toob mõistusele valguse ning selle kaudu kindluse ja kaitse. Selsamal põhjusel juhib Kirik inimese vabaduse täiusele, sest on ju see Jeesus Kristuse, meie Päästja sõna, et inimene saab vabaks tõe läbi: ning te taipate tõde ja tõde vabastab teid (Jh8,32).

Teadus ja uurimisvabadus

Need õiglased ja hädavajalikud seadused aga, mis inimeste õpetusele piirid seavad ning mille olemasolu nõuavad üksmeelselt nii Kirik kui ka terve mõistus, ei saa tõelist vabadust küll kuidagi alavääristada ning ei saa olla ka tõelisele teadusele mingiks raskuseks. Nagu kogemus kinnitab, taotleb Kirik eelkõige ning eriliselt kristliku usu kaitset, samas aga toetab ja arendab alati igat liiki teadust. Teaduste täpsus on hüve iseendas ning seepärast kiitmist ja püüdlemist väärt. Igat liiki õpetatus, mis on omandatud terve mõistuse läbi ja vastab asjade tegelikule seisule (rerum veritati), aitab paljuski kaasa nende tõdede selgitamisele, mida me tunneme Jumala Ilmutuse alusel. Kirik on tõepoolest see, kellele me võlgneme paljud teaduse heateod: ta säilitas antiiksete autorite tarkuse kirjaliku pärandi; ta avas kõikjal teaduste arendamiskeskused; alati on ta innustanud võimekaid vaime loovusele ning arendanud hoolsalt kõiki kunste, mis meie ajastu tsivilisatsioonile erilise ilu annavad.

Maha vaikida ei tohi ka seda, et kõigis nendes küsimustes, millel Kiriku usu ja moraali õpetusega mingit olemuslikku sidet pole või milles Kirik pole veel autoritatiivset otsust langetanud, laiub inimese loomuliku mõistuse ja teiste võimete vaba rakendamise ja harjutamise jaoks ülilai tegevuspõld. Kirik loovutab need küsimused pretensioonideta ja terviklikult õpetlaste vaba arvamuse hoolde.

Liberaalide õpetamisvabaduse silmakirjalikkus

Eelpool öeldust saab piisavalt selgeks, mida arvata seda laadi vabadusest, mille poole liberalismi pooldajad innukalt püüdlevad ja mida nad kiidavad. Ühelt poolt venitavad nad selle nii enda kui ka riigi jaoks niivõrd laiaks, et neil ei teki mingeid kõhklusi avada uksed ja aknad igale pöörasele arvamusele; teiselt poolt seavad nad Kiriku tegevusele mitmesuguseid takistusi ning piiravad tema vabadust nii palju kui võimalik, olgugi et Kiriku õpetus ei anna mingit põhjust karta kahju, pigem annab ta aluse suure kasu ootamiseks.

Südametunnistuse vabadus

Suure hoolega jutlustatakse ka niinimetatud südametunnistuse vabadust. Kui selle all mõeldakse seda, et igaühe isikliku äranägemise hoolde on usaldatud, kas Jumalat austada ja teenida või mitte, siis on selline arvamus ülalpool toodud argumentidega juba piisavalt kummutatud. Kuid seda vabadust on võimalik mõista ka nii, et inimesel on tsiviilühiskonnas lubatud oma südametunnistuse kohustuse alusel takistamatult täita Jumala tahet ja Tema käske. See on tõeline ja Jumala laste vääriline vabadus, mis kaitseb inimese isikuväärikust kõige õilsamal moel ning seisab kõrgemal igasugusest vägivallast ja ebaõiglusest. Kirik on seda alati toetanud ja kalliks pidanud. Sellist vabadust nõudsid endale kindlameelselt apostlid, usutõdede apologeedid kuulutasid oma kirjutistes selle puutumatuks ja märtrite arvutu hulk on selle vabaduse oma verega pühitsenud. Ning seda täie tõega – see kristlik vabadus annab tunnistust Jumala kõrgeimast ja õiglaseimast ülemvalitsusest kõigi inimeste üle ja samas ka inimeste esimesest ja suurimast kohustusest Jumala vastu. Sel pole midagi ühist mässulise ja kuuletumatu meelelaadiga ning miski pole temast kaugemal, kui tahtmine keelduda kuulekusest avalikule võimule. Inimlikul võimul on ainult niivõrd õigus käskida ja nõuda kuulekust oma käskudele kuivõrd see ei satu vastuollu Jumala võimuga, vaid hoiab ennast Tema seatud piirides. Kui aga antakse mingi käsk, mis on Jumala tahtega selges vastuolus, siis kaldutakse sellest korrast kõrvale ning satutakse vastuollu Jumala kõrgeima autoriteediga – seega on siis õige mitte kuuletuda.

Seevastu liberalismi pooldajad, kes omistavad ilmalikule võimule autonoomse ja piiramatu võimutäiuse ning jutlustavad mandunud eluviisi, mille puhul ei peaks mingilgi kombel Jumalaga arvestama, ei tunnista vähimalgi määral eelpool toodud käsitlust vabaduse seosest kõlblusseaduste ja religiooniga. Nad peavad kõiki abinõusid selle korra säilitamiseks inimõiguste rikkumiseks ning riigivastaseks kuriteoks. Kui see peaks tõeliselt nii olema, siis ei eksisteeriks ühtki, ükskõik kui hullu hirmuvalitsust, millele inimesed poleks kohustatud vaikides alluma.

Terved põhimõtted

See on Kiriku sügavaim soov, et kõik need Meie poolt ülevaatlikult esitatud kristlikud põhimõtted kõigis riikliku elu valdkondades ka tegelikkuses vastuvõtmist ja rakendust leiaksid. Neis seisneb nimelt mõjusaim ravivahend kõigi meie ajastu rohkete ja raskete pahede vastu, mis suuremas osas on just sellesama paljukiidetud vabaduse, millelt loodeti edu ja kuulsust, tegelikud viljad. Kuid tulemus on lootused hävitanud: võrsunud ja küpsenud ei ole mitte magusad ja tervendavad, vaid kibedad ja mürgised viljad. Kui sellele ravimit otsitakse, siis tuleb pöörduda tagasi tervete õpetuslike aluste juurde, millelt ainsana võib loota korra säilitamist ja millelt me usaldusega võime oodata tagatist tõelisele vabadusele.

Tõeline tolerants

Sellest hoolimata arvestab Kirik oma emalikus hooles ja mõistmises ka inimloomuse raskete nõrkustega; ta teab, milline on kaasajal valitsev vaimne põhisuund ja asjade käik. Sel põhjusel ta küll tunnistab, et tingimusteta õigused kuuluvad ainult tõele ja kõlbelisele hüvele, kuid ta ei protesteeri ka selle vastu, kui riigivõim sallib nii mõndagi, mis pole ei tõene ega ka õiglane, vältimaks seeläbi veel suuremat kurja ehk siis saavutamaks või säilitamaks mõnda teist hüve. Sallib ju ka lõpmatult hea ja kõikvõimas Jumal oma targimas Ettehoolduses kurja ja laseb sel maailmas sündida – osaliselt selleks, et mitte takistada veel suuremate hüvede saavutamist, osaliselt aga selleks, et ei tekiks veelgi suuremat kurja.

On mõistlik, et kogu maailma Valitseja on teenimisel eeskujuks riikide valitsejatele. Kuna ka inimlik autoriteet ei saa keelata ja vältida iga üksikut kurja tegu, “peab ta lubama neist paljudel sündida ja jätma need karistuseta – mis aga saavad õiglaselt karistatud jumaliku Ettehoolduse poolt”.[7] Ehkki kõrvalekaldena, mis on tingitud erilistest tingimustest ja asjaoludest ühise hüve kindlustamisel (ja ainult sel põhjusel!), võib ja mõnikord isegi peab inimlik seadus kurja sallima, ei või ja ei tohi seadus kurja heaks kiita või otseselt tahta. Kuri kui niisugune on ju hüve puudumine ning seisab seetõttu vastuolus ühise hüvega, mida seadusandja peab parimal võimalikul viisil taotlema ja kaitsma. Ka selles suhtes on hädavajalik, et inimlik seadus jäljendaks Jumalat, kes seeläbi, et Ta “lubab maailmas sündida kurjal, ei taha, et kuri juhtuks ega taha ka seda, et kuri ei juhtuks; vaid Ta tahab lubada, et kuri juhtuks – ning sedaviisi on hea”.[8] See Ingelliku Doktori lause sisaldab lühidalt kogu õpetust kurja sallimisest.

Kui aga seda küsimust õieti mõista tahetakse, tuleb ka tunnistada, et mida rohkem ühes riigis kurja sallitakse, seda kaugemal on selle riigi korraldus ideaalist; peale selle peab kurja sallimisel, kuna see juhindub poliitilise arukuse põhimõtetest, olema piir, milleks on kogu riikliku ühiselu lõppeesmärk – ühine hüve. Kui selline tolerants peaks ühisele hüvele kahju tekitama ning kui kurjus seeläbi ühiskonnas veelgi kasvaks, siis on arusaadav, et seda ei tohi rakendada, kuna neis tingimustes ei saavutata midagi head. Kui aga juhtub, et Kirik eriliste ühiskondlike ja kultuuriliste olude tõttu teatud kaasaegsete vabaduste kohta vaikib, siis ei tee ta seda mitte sellepärast, et ta neid iseeneses heaks kiidab, vaid sellepärast, et ta nende võimaldamist antud oludes eesmärgipäraseks hindab. Kindlasti aga kasutab ta paremate aegade ja olude saabumisel oma õpetuslikku vabadust ning püüab manitsuste, hoiatuste ja tungivate üleskutsete läbi täita kohusetruult talle Jumala poolt seatud ülesannet, nimelt kanda hoolt hingede päästmise eest.

Vale tolerants

See aga jääb igavesti tõeseks, nagu Me juba korduvalt oleme kinnitanud, et sellist kõigi vabadust kõige suhtes ei tohi ega saa taotleda, kuna on mõistusevastane, et valel on samad õigused kui sellel, mis on tõene. Ning mis puutub tolerantsi, siis on imekspandav, kui kaugel on liberalismi pooldajad õiglasest mõõdukusest ja arukusest, mida me näeme Kiriku juures. Nimelt seeläbi, et nad kodanikele kõigis eelpool nimetatud valdkondades piiramatu vabaduse võimaldavad, ületavad nad igasuguse mõõdu ning jõuavad niikaugele, et nende jaoks ei näi tõde ja head kombed olevat millegi poolest paremad ja auväärsemad valest ning häbiväärsest. Seevastu Kirikut – tõe sammast ja vankumatut vundamenti ning heade kommete äraostmatut õpetajat –, kui see oma kohuse alusel sellise piiramatu ja häbitut laadi tolerantsi vankumatult tagasi lükkab ning selle lubamatuks kuulutab, süüdistavad nad kannatamatuses ja karmuses, ning seda tehes ei saa nad üldse aru, et nad kiiduväärset valeks peavad. Kuid sellest hoolimata, et nad kiitlevad oma tolerantsiga, on nad tegelikkuses karmid ja kitsid, kui asi puudutab katoliiklust, nii et needsamad, kellel leidub iga inimese jaoks varuks pillavalt vabadust, keelduvad tihti Kirikule lubamast talle kuuluvaid vabadusi.

Kokkuvõte

Katoliiklikud põhimõtted vabaduse kohta ja liberalismi põhieksimus

Võtame nüüd selguse mõttes kogu jutu ja sellest tulenevad järeldused olemuslikes punktides lühidalt kokku. Aluspõhimõtteks on see, et iga inimene on ülimalt reaalselt, pidevalt ning täielikult Jumala võimuses. Seepärast on inimese selline vabadus, mis oleks sõltumatu Jumalast ega poleks allutatud Tema tahtele, täiesti mõeldamatu. Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus. Sellel eksitusel on aga mitmeid erinevaid vorme. Inimese tahe võib nimelt erineval viisil ning erineval määral loobuda kuulekusest, mida tuleb osutada Jumalale või neile, kes Tema võimus osalevad.

Äärmuslik liberalism

Kõigekõrgema Jumala ülemvõimu põhimõtteliselt eitada ning keelduda igasugusest kuulekusest Talle nii ühiskondlikes kui ka isiklikes ja perekondlikes asjades on vabaduse suurim perversioon ning seeläbi liberalismi halvim liik. Selle kohta kehtib täiel määral kõik, mida Me eelpool ütlesime.

Mõõdukas liberalism

Eelmisega on seotud lähedalt nende õpetus, kes peavad küll hädavajalikuks Jumala, meie Looja ja Issanda ülemvõimu tunnistamist, kuna Tema kõikvõimsa tahte läbi eksisteerib kõik loodu ja loomulik kord, kuid kes Jumala ilmutatud üleloomuliku usu ja moraali seadused kõrgilt tagasi lükkavad või arvavad vähemalt, et puudub igasugune põhjus nendega arvestamiseks, seda eriti ühiskondlikku elu ja riiki puudutavates küsimustes. Mil määral nad eksivad ning iseendaga vastuollu satuvad, nägime ülalpool. Sellel õpetusel kui põhialusel rajaneb ka kahjulik tees Kiriku ja riigi lahutamisest, ehkki on ilmselge, et mõlemad võimud, hoolimata nende erinevatest ülesannetest ning erinevast väärikusest, peavad ometi üksmeeles koostööd tegema ning teineteisele teeneid osutama.

Selles küsimuses on (liberaalide hulgas) välja kujunenud kahesugune arvamus.

Kiriku ja riigi lahutamine

Paljud tahavad riigi täielikult ja tervenisti Kirikust lahutada, ning nimelt viisil, et kõigis ühiskondlikku elu reguleerivates seadustes, institutsioonides, kommetes, riigiametites ning noorsoo kasvatamises ignoreeritaks Kirikut täielikult nagu teda poleks olemaski. Religiooni praktiseerimine on küll lubatud eraelus neile isikutele, kes seda soovivad.

Nende suhtes kehtivad täiel määral kõik argumendid, mille abil Me lükkasime ümber arvamuse, et Kirikut ja riiki puudutavad valdkonnad tuleb üksteisest täielikult eraldada; peale selle tuleb lisada, et on ülimalt vastuoluline ja sobimatu, et üksikisikud peavad tundma Kiriku ees aukartust, samas kui riik tervikuna võib teda põlata.

Kiriku allutamine riigile

Teised ei eita Kiriku eksistentsi ning see pole ka võimalik; kuid nad tahavad talt röövida täiusliku ühiskonna loomuse ning sellest loomusest tulenevad eriomased õigused. Nad väidavad, et Kirikul pole õigust väljastada seadusi, mõista kohut ja määrata karistusi, vaid ta võib ainult manitseda, anda nõuandeid ning juhtnööre neile, kes omal initsiatiivil ja vabatahtlikult on otsustanud talle alluda. Seeläbi tahavad nad moonutada jumaliku päritoluga ühiskonna olemust, nõrgestada ja piirata tema autoriteeti, tema õpetuse ja kogu tegevuse tulemuslikkust; samaaegselt laiendavad nad ilmaliku võimu volitusi nii kaugele, et Jumala Kirik saaks allutatud riigi võimule ja valitsemisele samamoodi nagu ükskõik milline kodanike vabatahtlik ühendus.

Need eksiarvamused tuleb ümber lükata argumentide abil, mida kasutavad apologeedid ning millised Me esitasime ringkirjas Immortale Dei. Neist argumentidest järeldub, et Kirik peab jumaliku sisseseadmise alusel omama kõike seda, mis kuulub ühe õiguspärase, kõrgeima ning igakülgselt täiusliku ühiskonna loomuse ja sellele eriomaste õiguste juurde.

Tsesaropapism

Lõpuks on palju ka neid, kes küll Kiriku ja riigi lahutamist heaks ei kiida, kuid kelle arvates tuleb Kirikul kaasajale kuuletudes ja alludes kohanduda kõige sellega, mida poliitilistes küsimustes nõuab kaasaja riigimehelik arukus. Kui seda väidet õigesti mõista – nii, et see tõe ja õiglusega vastuollu ei satu –, siis on see õige ja auväärne. Kirik on ju järeleandlik ning lubab mõnd suurt hüve silmas pidades paljutki, mis lähtub ajastu vaimust, kuivõrd see ainult võib toimuda tema pühasid kohustusi rikkumata.

Teisiti on aga lugu siis, kui tegemist on asjade ja õpetustega, mis soodustavad kõlblusnormidest ning jumalikust seadusest lahkneva eksiarvamuse juurdumist. Kunagi ei saa tulla sellist aega, mil religiooni, tõde ja õiglust enam ei vajata. Need kõrgeimad ja pühimad hüved seisavad Jumala korraldusel Kiriku hoole all ning seepärast pole midagi ekslikumat kui arvamus, et Kirik peab eksitusi või ebaõiglust vaikides tolereerima või sulgema silmad selle suhtes, mis religiooni kahjustab.

Õiguspärased vabadused

Seega järeldub öeldust, et mingilgi viisil pole alust ja õigust nõuda, kaitsta ja lubada avaliku arvamuse kujundamise, kirjutamise, trükisõna ja õpetamise vabadust, niisamuti nagu ka piiramatut religioonivabadust kui inimloomusega määratud inimõigusi. Sest kui nad tõepoolest oleksid inimloomuse poolt antud, siis eksisteeriks ka õigus eitada Jumala ülemvõimu ning inimese vabadusele ei saaks seada piire ükski seadus.

Samuti tuleneb eelpool öeldust, et neid erinevaid vabadusi võib õiglaste põhjuste korral sallida ja kannatada, kuid ainult nende piiravate tingimustega, et nad ei manduks kombelõtvusse ja kõikelubatavusse. Seal aga, kus need vabadused tavaõiguse alusel eksisteerivad, peavad kodanikud neid kasutama moraalselt õigeks tegutsemiseks ning nad peavad neisse vabadustesse suhtuma nii nagu Kirik. Igasugust vabadust saab nimelt ainult siis pidada õiguspäraseks, kui selle läbi antakse rohkem võimalusi kõlbeliselt headeks tegudeks, ning selle tingimuse vastu ei tohi kunagi eksida.

Riigi vormid

Seal, kus valitsus rõhub oma kodanike nii, et need ebaõiglase võimu all raskelt kannatavad, või seal, kus valitsus keeldub Kirikule võimaldamast talle kuuluvaid vabadusi, on moraalselt lubatav ja lausa hea otsida teist riigivormi, mis ei takista vaba tegutsemist. Siis ei püüelda selle mõõdutundetu ning pahelise vabaduse poole, vaid otsitakse kõigi hüveks ainult kergendust, ning see toimub ainult siis ja ainuüksi selle nimel, et ei takistataks võimalust teha head seal, kus valitseb ohjeldamatu vabadus kurja jaoks.

Samuti pole iseendast (kristlase) kohustuste vastane pooldada üht mõõdukalt demokraatlikku riigivormi – kuid seda tingimusel, et jääb kehtima katoliiklik õpetus avaliku võimu esmaallikast ja selle teostamise viisist. Kirik ei heida kõrvale ühtegi riigi- ja valitsusvormi, kui need ainult on iseendas võimelised kodanike hüve teenima. Ta soovib vaid, et igaüks neist saaks sisse seatud, nagu seda võimu loomus nõuab, ilma kellegi õigusi rikkumata, eriti aga soovib ta, et sealjuures austataks kõiki Kiriku õigusi.

On kõlbeliselt hea ja auväärne osaleda poliitilises elus, välja arvatud juhul, kui eriliste asjaolude tõttu on mõistlik otsustada vastupidiselt. Kirik kiidab heaks, et igaüks kannaks hoolt ühise hüve eest ning annaks vastavalt oma jõule panuse riigi kaitseks, säilimiseks ja arenguks.

Samuti ei mõista Kirik hukka soovi, et oma rahvas vabaneks olgu siis välismaise või oma päritolu despootliku võimu orjusest – kui see ainult võib toimuda õiglust rikkumata. Peale selle ei noomi Kirik neid, kes töötavad selle nimel, et ühiskond elaks oma seaduste järgi ning et kodanikud leiaksid selles võimalikult suure tegevusvabaduse oma heaolu suurendamiseks. Kirik on alati truult toetanud mõõdukuse piiresse jäävat kodanikuvabadust. Sellest annavad eriti tunnistust Itaalia linnad, millede munitsipaalseadus võimaldas neil saavutada kõrge arengutaseme, rikkuse ja kuulsuse ajastul, mil Kiriku tervendav mõju läbis takistamatult kõiki riigi- ja ühiskonnakorralduse elemente.

Isiklik ja ühiskondlik elu peab joonduma tõe järgi

Me usume, Auväärsed Vennad, et see, mida Me siin usu juhtimisel ja mõistuse toetusel Meie Apostelliku Ameti jõul õpetasime, saab tulevikus olema paljudele kasutoov, kui te oma püüdlused Meie omadega ühendate.

Meie aga tõstame oma silmad alandliku südamega Jumala poole, Temalt tungivalt paludes, et Ta laseks armuliselt oma Tarkuse ja Nõu valgust ohtralt inimeste peale paista, et nad nende vooruste poolt hingestatuna mõistaksid neis ülitähtsates asjades tõde ning selle tulemusena elaksid nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus vankumatu kindlusega kooskõlas selle tõega.

Nende taevalike hüvede kuulutajatena anname Me teile, auväärsed vennad, koos teile alluva vaimulikkonna ning rahvaga Meie heasoovlikkuse märgiks kogu südamest tuleva apostliku õnnistuse Issandas.

Roomas, p.Peetruse juures, 20. juunil 1888. aastal,

Meie Pontifikaadi üheteistkümnendal aastal.

Paavst Leo XIII


VIITED

[1] Ld. k contingens – „sattumuslik“, „juhuslik“, „juhtumuslik“.

[2] Fatalism – õpetus inimese saatuse ettemääratusest.

[3] Doctor Angelicus – püha Thomas Aquinost.

[4] P. Thomas Aquinost, In Joannem, cap. VIII, lect. 4, n. 3.

[5] De libero arbitrio, liber 1, cap. 4, nr. 15.

[6] P. Thomas Aquinost, Summa Theologiae IIa-IIae, q. 81, a. 6.

[7] P. Augustinus, De libero arbitrio, liber I, cap. 6, num. 14.

[8] P. Thomas Aquinost, Summa theologiae, Ia pars, q. 19, a. 9 ad 3.

Comments are closed.