Mortalium animos

PAAVST PIUS XI

APOSTELLIK RINGKIRI

MORTALIUM ANIMOS

Tõelisest religioossest ühtsusest

6. jaanuaril 1928

(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel)

Auväärsetele vendadele patriarhidele, priimastele,

peapiiskoppidele, piiskoppidele ja teistele ülemkarjastele,

kes elavad Püha Tooliga rahus ja üksmeeles.

Auväärsed kaasvennad, rahu ning apostellik õnnistus teile!

Püüdlused poliitilise ühtsuse saavutamiseks

Küllap ei ole mingil varasemal ajastul kui me seda neil päevil täheldada võime, haaranud inimsüdameid seesugune agarus tugevdada ja edendada terve inimkonna ühiseks hüveks neid vennalikke sidemeid, mis seovad meid ühesuguse päritolu ja samase loomuse kaudu. Rahvad ei naudi veel täiel määral rahu õnnistusi. Enamgi veel: vanad ja uued tülid viivad paljudes paikades ülestõusudele ja kodusõdadele. Kõik need hulgalised tüliküsimused rahvaste rahu ja heaolu valdkonnas on kaotatavad vaid kõikide nende üksmeelse koostöö ja koostegutsemise kaudu, kes valitsevad riike ja kelle juhtimise ning edendamise hoolde on usaldatud riiklikud küsimused. Teiselt poolt ei kahtle enam keegi kogu inimkonna ühtsuses. Sel moel on kerge aru saada, miks on paljudel elav soov, et rahvad, seotuna ühise vennalikkuse kaalutlustega, oma vastastikuste kokkukuuluvuse sidemeid üha enam tihendaksid.

Poliitilisele ühtsusele suunatud püüdluste ületoomine religiooni valdkonda

Sarnaselt soovivad nüüd mõned edasi tungida ka valdkonnas, mis allub Issand Kristuse poolt seatud Uue Lepingu korrale. Tunnetades tõika, et on olemas vaid väga vähe inimesi, kellel täielikult puudub religioosne meelsus, peavad nad õigustatuks lootust, et vaatamata kõikidele usuliste vaadete eripäradele rahvaste seas on vennalik üksmeel teatavate tõdede tunnistamise osas religioosse elu ühise alusena raskusteta saavutatav.

Ekslikud teed religioossele ühtsusele

Seetõttu peavad nad arvuka osavõtjaskonnaga konverentse, koosolekuid ja ettekandeid, kuhu kutsuvad nende küsimuste arutamiseks vaatamata erimeelsustele eranditult kõiki: igat liiki paganaid ja kristlasi ja viimaks ka neid, kes on õnnetul kombel Kristusest ära langenud või võitlevad kibestunult ja kange-kaelselt Tema jumaliku loomuse vastu. Selliseid püüdeid ei saa katoliiklased mingil moel heaks kiita. Need lähtuvad ju nende väärarvamustest, kes usuvad, et kõik religioonid on võrdselt head ja kiiduväärsed, kuna kõik need, küll erinevates vormides, kuid samaväärselt, väljendavad meile sünniga kaasa antud loomulikku mõtet, mille kaudu me Jumalat nõutame ja ennast kuulekalt Tema ülemvõimule allutame. Selliste vaadete esindajad pole mitte ainult hõivatud eksitusest ja enesepettusest, vaid nad eiravad ka tõelist usku, kuivõrd nad võltsivad mõistet sellest. Sel moel lähenevad nad samm-sammult naturalismile ning ateismile. Sellest järeldub ilmselgelt, et igaüks, kes selliste arusaamadega nõustub, lahkub täielikult Jumala poolt ilmutatud religiooni pinnalt.

Liigagi kergelt petetakse mõnda inimest näiliselt hea asjaga, kui tegemist on kristlaste ühtsuse edendamisega. Öeldakse, et kas see ei ole õige, veelgi enam, et kas see pole püha kohustus, et kõik, kes hüüavad Kristuse nime, loobuksid vastastikusest ketserdamisest ning seoksid ennast lõpuks ometi vastastikuse armastuse kütkega? Kuidas võib julgeda öelda keegi, et ta armastab Kristust, kui ta ei astu kõigest väest välja Tema soovi täitumise eest, kes palus Isa, et Tema jüngrid oleksid ühel meelel.[1] Kas polnud sellesama Kristuse tahe, et Tema jüngreid tuntaks sellest ja et nad sellega kõikidest teistest eristuksid, et nad vastastiku üksteist armastavad: Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.[2] Jah, lisavad nad, kõik kristlased peavad “üks” olema! Kuivõrd edukamalt suudaksid nad siis võidelda hiiliva jumalatuse katku vastu, mis nüüdisajal päevast päeva kasvab ja üritab Evangeeliumi väge täielikult mõjutuks muuta.

Samal moel räägivad ülbel keelel need, keda nimetatakse pan-kristlasteks. Ärgu arvatagu, et nende puhul on tegemist vaid üksikute väikeste grupeeringutega. Vastupidi, nad on kasvanud suurteks karjadeks ning on rajanud laialt levinud ühendusi, mille eesotsas seisavad enamasti mittekatoliiklased kõige erinevatest usutunnistustest. Oma üritusi edendavad nad juba niivõrd tegusalt, et on pälvinud rahva laialdase heakskiidu. Jah, nende tegevus on köitnud isegi paljusid katoliiklasi, kes anduvad lootusele, et sel moel on võimalik saavutada ühtsust, nagu see ka vastab püha Ema, Kiriku soovidele. Pühal Kirikul ei ole ju midagi suuremat südamel, kui kadunud pojad taas oma ema-rüppe tagasi kutsuda ning koju juhatada. Nende ülimalt meelitavate ja uinutavate sõnade taga peitub aga ränk eksitus, mis katoliku usu aluse täielikult hävitab ning maha matab.

Paavsti kohus selgitada neid eksitusi katoliiklastele

Nii manitseb meid siis meie apostellik kohusetunne mitte lubama, et Issanda Kirikusse tungiksid hukatuslikud ja väärad arusaamad. Me kutsume üles teid ja teie karjasehoolt, auväärsed vennad, selle pahe tõrjumisel meie kõrval seisma. Oleme nimelt kindlad, et põhimõtted, mida me esitame ja nende põhjendused kirja ning sõna läbi teie igaühe kaudu rahva sekka jõuavad ning paremini mõistetavaks saavad. Nendest põhimõtetest lähtuvalt peavad siis katoliiklased otsustama, kuidas nad peavad hindama püüdlusi, mis sihivad igal moel eranditult kõikide kristlaste ühendamist suurde ühesolemisse, ning millise seisukoha peavad nad nende püüdluste suhtes võtma.

Tõesed põhimõtted ühtsuseks usus

Jumal, kõikide asjade Looja on meid loonud selleks, et me teda tunnetaksime ja teeniksime. Sellest järeldub, et meie Loojal on piiramatu õigus meie teenistusele. Jumal oleks küll võinud inimesele juhendamiseks anda vaid loomuseaduse, mille ta kirjutas inimese südamesse ja mille arendamist ta oleks juhtinud oma tavapärase ettehooldusega. Ta eelistas aga anda meile seadused, millele me võlgneme kuulekuse. Aegade vältel inimkonna esimesest päevast kuni Jeesus Kristuse tulemise ja jutlustamiseni õpetas Issand Jumal meile ise kohustusi, mida mõistusega varustatud olendid oma Loojale võlgnevad. Korduvalt ning mitmesugusel moel kõneles Jumal vanasti isadele prohvetite läbi; lõpuks aga neil päevil kõneles ta meiega oma Poja läbi.[3] Sellest järeldub, et ükski muu usk ei saa olla tõene peale selle, mis tugineb Jumala Ilmutusele. See on Ilmutus, mis sai alguse ürgsel ajal, jätkus Vanas Lepingus ja mille Jeesus Kristus ise Uues Lepingus täiusele viis. Sellest, et Jumal kõneles, annab tunnistust ajalugu; ning kui Jumal kord kõneles, siis inimene on kohustatud Jumala Ilmutust tingimusteta uskuma ja tema seadustele piiranguteta kuuletuma.

Üheainsa Kiriku asutamine Meie Issanda Jeesuse Kristuse poolt

Et me aga Jumala auks ning oma hinge õndsuseks mõlemat õigel moel teostada suudaksime, rajas Jumala ainusündinud Poeg maa peale Kiriku. Me oleme veendunud et kõik, kes ennast kristlasteks nimetavad, peavad uskuma, et issand Kristus rajas Kiriku ning nimelt üheainsa. Kui küsime aga edasi, milline peab see Kirik tema rajaja tahtele vastavalt olema, siis pole enam kõik hoopiski ühel arvamusel. Väga paljud neist salgavad näiteks nähtavat Kirikut, vähemalt sellisena, et ta ilmub kõikide kristlaste üheainsa ühendusena, mis on ühtne õpetuses ning mida ühendab ühtne karjase- ning õpetusamet. Nähtava (kiriku) all mõistavad nad pigem erinevatest kristlikest usutunnistustest koosnevat kirikute liitu, tunnistagu selle eri liikmed ka erinevad ning isegi üksteisele vastukäivaid tunnistusi.

Kiriku ülesanne

Issand Kristus rajas aga Kiriku kui iseseisva ning oma olemuselt nähtava ja väliselt äratuntava ühenduse. Sellele Kirikule andis ta ülesande jätkata inimkonna Lunastaja tööd kuni aegade lõpuni üheainsa kirikupea juhtimise all,[4] õpetuse suulise kuulutamisega õpetusameti läbi[5] ning sakramentide jagamisega, millest voolavad taevase armu allikad.[6] Seepärast võrdles ta seda oma mõistu-kõnedes ka riigi,[7] maja,[8] lambatara[9] ning karjaga.[10] See imelisel viisil rajatud Kirik ei saanud lakata ega lõppeda oma rajaja ning teda esimestena levitanud. apostlite surmaga. Tema ülesandeks oli ju juhatada kõik inimesed vaatamata ajastule ning elukohale igavesse õndsusesse: Minge ja õpetage kõiki rahvaid.[11] Eales ei saa Kirikul jätkuvalt oma ametit täites väest ja mõjususest puudus tulla, kuna Kristus seisab alati abiküllaselt tema kõrval ning on tõotanud seda teha kuni aegade lõpuni; Vaata ma seisan teie kõrval kuni aegade lõpuni.[12] Nõnda ei saa olla kuidagi teistmoodi, kui et Kristuse Kirik püsib kõikidel aegadel ning ta peab ka täna olema seesama, mis ta oli apostlite ajal. Vastasel juhul peaksime ütlema – kuid see jäägu meist kaugele – et Issand Kristus polnud võimeline teoks tegema oma taotlust, või et ta eksis, kui ütles, et põrgu väed ei saa tema Kirikust võitu.[13]

Väärad arusaamad ühtsusest usus

Sellel kohal tuleb meil mainida ning tõrjuda väära vaadet, millest kogu see küsimus sõltub ja millest lähtub ka kogu see mitme-kesine tegevus ja mittekatoliiklaste püüded kristlike kirikute taasühinemiseks, mida me ülalpool mainisime. Nende püüdluste eestvõitlejad korrutavad sagedasti Kristuse sõnu: Ut omnes unum sint (“Et kõik oleksid üks”) ja Fiet unum ovile et unus pastor (“Saab olema üks kari ning üks karjane”).[14] Neid sõnu esitavad nad aga alati sel moel, nagu väljendaksid need Kristuse soovi ja palvet, mis alles tulevikus täitumist ootab. Nad on nimelt arvamusel, et ühtsust usus ja Kiriku juhtimises, mis on tõelise ning ainsa Kristuse Kiriku tunnused, pole senini ühelgi ajajärgul olemas olnud ning et seda pole ka kaasajal. Seda ühtsust võib küll igat-seda ning see on võibolla kunagi ka ühise tahtmisega saavutatav, kuid meie ajal on see vaid kaunis unelm.

Sellele lisavad nad, et Kirik koosneb iseenesest ja oma loomuse alusel mitmetest osadest, see tähendab erinevatest osaskirikutest või lahusolevatest kogudustest, mis on veel nüüdki lahutatud ning kuigi neil on mõned õpetusalused ühised, on teised siiski lahknevad. Kõikidel osaskirikutel olevat võrdsed õigused. Ka olevat Kirik ühtne ning ainus olnud vaid apostlite ajast kuni esimeste oikumeeniliste kirikukogudeni.

Seepärast olevat hädavajalik, nii nad ütlevad, eirata täielikult kõiki eriarvamusi ja tüliküsimusi, mis kristlasi tänapäevani lahutavad. Ülejäänud õpetustest tuleb koostada ning esitada ühine usureegel, mille tunnistamine liidaks kõiki vennalikult üksmeelses usus. See üleüldine kirikute liit suudab siis ka tegu-samalt vastu astuda uskmatuse pealetungile.

Siiamaani, kõrgeaulised vennad, valitseb nende vaadetes üks-meel. Mõned lähevad veelgi kaugemale ja tunnistavad, et protestantlus on liialt kergekäeliselt hüljanud mõned olulised usutõed ning head ja kasulikud jumalateenistuslikud tavad, mille seevastu Rooma Kirik alles hoidnud on. Samas aga, lisavad nad, et ka Rooma Kirik on valesti talitanud; ta olevat algset religiooni rikkunud, lisades sellele uusi õpetusi ning esitanud uskumiseks selliseid, mis on Evangeeliumile võõrad ja isegi sellega vastuolus. Nende seas kõige olulisemaks peavad nad õpetust jurisdiktsiooni primaadist, mida omistatakse Peetrusele ja tema järeltulijatele Rooma Toolil.

Nende seas leidub mõningaid, tõsi küll väheseid, kes tunnis-tavad paavsti auprimaati või ka teatavat jurisdiktsiooni või karjase meelevalda. See ei lähtu aga nende arvates mitte jumalikust õigusest, vaid teatavas mõttes usklike nõusolekust. Teised lähevad veel kaugemale ning soovivad isegi, et paavst oleks nende kirjudel konverentsidel eesistujaks.

Kuigi võib leida hulgaliselt mittekatoliiklasi, kes ülistavad valjul häälel vennalikku osadust Jeesus Kristuses, ei leidu ometi ühtegi, kel tuleks mõttesse alluda Jeesus Kristuse asemikule ning talle kuuletuda. Vahepeal kinnitavad nad aga, et tahavad Rooma Kirikuga täielikult võrdõiguslike partnerite tasemel meelsasti läbi rääkida. Kuid ühes asjas ei ole mingisugust kahtlust: kui ühised läbirääkimised toimuksid, teevad nad seda ainult sellise kavatsusega, et ei peaks lõppkokkuleppe alusel olema sunnitud lahti ütlema arvamustest, mille tõttu nad siiamaani eksinud lambukestena väljaspool Kristuse karjatara asuvad.

Püha Tooli seisukoht selliste püüdluste suhtes

Asjade sellise seisu puhul on selge, et Apostellik Tool ei saa sedalaadi konverentsidel mingil viisil osaleda ega ole ka katoliiklastel mingil moel lubatud neid katseid toetada ega neis kaasa töötada. Kui nad seda teeksid, toetaksid nad väära kristlikku religiooni, mis erineb põhjalikult Kristuse Kirikust. Kas saame taluda, mis oleks ju jumalatus, et tõde ja nimelt Jumala poolt ilmutatud tõde muudetaks läbirääkimistel kaubitsemise aineks? Antud küsimuses on aga tegemist ilmutatud tõe kaitsmisega.

Kristus Jeesus läkitas ju oma apostlid tervesse maailma, et kuulutada kõikidele rahvastele usku Evangeeliumisse ning et säästa neid igasugusest eksitusest, läkitas ta neile enne laialisaatmist Püha Vaimu, kes juhatas nad kõigesse tõesse.[15] On siis nüüd see apostlite õpetus Kirikus, mille juhatajaks ja kaitsjaks on Jumal ise, kunagi täielikult kaduma läinud või on seda kasvõi kordki hägustatud? Kui meie Lunastaja ütleb ilmselgelt, et tema Evangeelium pole määratud mitte ainult apostlite ajastule, vaid kõikideks aegadeks, kas võis siis usu sisu sajandite jooksul sedavõrd hägustuda või ebakindlaks muutuda, et tänapäeval peaks taluma isegi üksteisele vasturääkivaid arvamusi? Kui asi oleks nii, tuleks nõustuda ka sellega, et nii Püha Vaimu allatulemine apostlite peale ning selle Vaimu jääv kohalolemine Kirikus kui ka Jeesus Kristuse jutlus on juba sajandite eest igasuguse mõju ja kasu kaotanud. See kinnitus tähendaks Jumala teotamist.

Tegelikult andis Jumala Poeg oma läkitatutele ülesande õpetada kõiki rahvaid ning samal ajal kohustas ta kõiki rahvaid seda vastu võtma, mida Jumala poolt ettemääratud tunnistajad[16] neile kuulutavad. Sellele kuulutusele andis ta meelevalla: Kes usub ja laseb end ristida, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.[17] Seda Jeesuse kahekordset käsku, käsku õpetada ja käsku igavikulise õndsuse saavutamiseks uskuda, tuleb kõikidel aegadel täita. Mõlemad käsud oleksid aga arusaamatud juhul, kui Kirik ei esitaks Evangeeliumi õpetusi muutumatult ja arusaadavalt ning kui ta poleks usu kuulutamisel vaba igast eksitusest.

Selles küsimuses eksivad ka need, kes arvavad, et usutõdede aarded on küll kusagil maa peal hoiul, kuid neid tuleb otsida nii vaevarikka töö ning pikaajaliste õpingute kaudu, et inimese elust selleks vaevalt piisab selle aarde leidmiseks ja omandamiseks. Just nagu oleks halastavaim Jumal oma prohvetite ja oma Poja Jeesus Kristuse kaudu rääkinud vaid selleks, et üksnes vähesed ja needki raukadena sel moel ilmutatud tõdesid mõista suudaksid, mitte aga selleks, et esitada usu- ja kõlblusõpetust, mille läbi kõik inimesed terve elu vältel juhinduda saaksid.

Pankristlaste ja nende õpetuste hukkamõist

Näib küll, et Kiriku taasühendamise nimel vaeva nägevad pan-kristlased järgivad üllast eesmärki levitada armastust kõikide kristlaste seas. Kuidas saab aga armastus viia usu kahjustamiseni? Me teame ju kõik, et isegi Johannes, armastuse apostel, kes ilmutas oma evangeeliumis küllap Jeesuse Pühima Südame sügavaimad saladused ja kes meenutas omadele ikka ja jälle uut käsku Armastage üksteist,[18] keelas rangelt igasuguse lävimise nendega, kes ei tunnista puhtalt ja võltsimatult Kristuse usku: Kui keegi tuleb teie juurde ega too seda õpetust, ärge võtke teda oma majja ja ärge öelge talle: Tere tulemast![19] Niisiis, kuna armastuse saab ehitada vaid puhta ja võltsimatu usu alusele, peavad Kristuse jüngrid olema omavahel seotud eelkõige usu ühtsuse sidemega.

Kuidas saab siis mõelda kristlaste liidust, mille liikmed tohivad ka usutõdede tasandil erinevaid ning isegi üksteisele vastu-rääkivaid mõtteid ja arvamusi omada? Ja kuidas võivad, küsime Meie, vastuolulisi arvamusi esindavad inimesed moodustada ühe ja sama liidu?

Toome mõned näited. Ühed tunnistavad, et suuline Pärimus on Jumala Ilmutuse seaduslik allikas, samas teised eitavad seda. Ühed väidavad, et piiskopid, preestrid ning ülejäänud kirikliku hierarhia astmed on Jumala poolt sisse seatud, kuna teised seda eitavad ning arvavad, et need on sisse seatud järk-järgult aegade jooksul vastavalt mitmesugustele välistele vajadustele ja asja-oludele.

Ühed näevad Euharistias seda imelist leiva ja veini muutmist, mida nimetatakse transsubstantsiooniks ning kummardavad tõeselt kohalolevat Kristust, kuid teised väidavad, et Issanda Ihu on seal vaid usu läbi või kujundlikult või sakramendist lähtuva väe tõttu.

Kui ühed näevad pühas Euharistias tõelist ohvrit ja tõelist sakramenti, siis teised ainult mälestust ja Viimse Õhtusöömaaja meenutamist.

Kui ühed usuvad, et on hea ja kasulik ülistada ja alandlikul meelel appi hüüda ka koos Kristusega Taevas kirgastatud püha-kuid ja nende seas eriliselt ülimat Jumalaema Maarjat ning austada nende pilte, väidavad teised, et sedalaadi austamine on lubamatu, kuna see haavab inimeste ja Jumala vahelise ainsa Vahendaja Jeesus Kristuse au.[20]

Me ei suuda mõista, kuidas on selliste lahkarvamuste puhul võimalik leida teed Kiriku ühtsuseks, kuna see ühtsus saab tekkida vaid Õpetusameti, usureegli ja usu ühtsuse alusel terves kristlaskonnas. Küll teame Me aga, et sel moel avatakse kergesti tee religiooni alavääristamisele ja nimelt ükskõiksusele (indifferentismile) ja modernismile. Modernismi kahetsusväärsed pooldajad õpetavad ju, et usudogmade tõde pole absoluutne, vaid suhteline, s.t. see vastab erinevate ajastute ja paikkondade inim-südamete vajadustele ja tingimustele, justkui see ei sisaldukski muutumatus Ilmutuses, vaid oleks pidevalt kohandatud inimeste elulaadile.

Peale selle on täiesti lubamatu eristada usutõdede valdkonnas fundamentaalseid ja mittefundamentaalseid tõdesid, nagu tuleks fundamentaalsed kõikidel vastu võtta, mittefundamentaalsed võiksid aga jääda uskuja suva otsustada. Usk kui üleloomulik voorus rajaneb ju jumaliku Ilmutuse autoriteedil kui liikuma-paneval jõul, mis sellist eristamist mingil moel ei luba.

Seepärast peavad kõik tõelised kristlased näiteks Jumalema Maarja patusüüta eostamise dogmat uskuma samal määral kui Pühima Kolmainsuse saladust ning nad ei tohi meie Issanda inimesekssaamist uskuda teisiti kui paavsti Õpetusameti ilmeksi-matust ja nimelt selles mõttes, nagu oikumeeniline Vatikani Kirikukogu seda ette kirjutanud on. Need tõed pole selle tõttu mitte vähem kindlad ja usutavad, et Kirik on neid erinevatel aegadel või vast alles uusimal ajal pidulikult selgitanud ja kuulu-tanud. Kõik nad on ju Jumala poolt ilmutatud.

Kiriku Õpetusamet on ju Jumala nõu järgi maa peal loodud selleks, et ilmutatud tõed kõikidel aegadel rikkumatult hoitud saaks ja et nad kergelt ja kindlalt inimesteni jõuaksid. Ehkki seda Õpetusametit teostavad paavst ja temaga osaduses seisvad piis-kopid oma igapäevases õpetuskuulutuses, on tema ülesandeks siiski ka pühalikul viisil ja selgete õpetuslausetega ette võtta usku puutuvat otsustust nii sageli, kui tekib vajadus mõjusalt vastu astuda eksitustele ja eksiõpetajate rünnetele või esitada kristlastele üksikuid püha õpetuse tõdesid selgemalt ja põhjalikumalt.

Selle Õpetusameti teostamisega erakorralisel pidulikul viisil ei esitata mingeid värskelt avastatud õpetusi, ka ei lisata Kirikule usaldatud usupärandile midagi sellist uut, mis temas juba vähemalt implitsiitselt[21] varem poleks sisaldunud. Seeläbi selgita-takse ainult põhjalikumalt tõdesid, mis seni paljudele ebaselged olid, või siis kinnitatakse usutõdesid, mida üks või teine eelnevalt eitanud oli.

Ainus tee usuühtsusele on tagasipöördumine tõelisesse Kristuse Kirikusse

Sellest selgub, auväärt vennad, miks Apostellik Tool pole eales lubanud omadel osaleda mittekatoliiklaste konverentsidel. Ei ole nimelt teist teed kõikide kristlaste ühendamiseks kui edendada lahusolevate vendade naasmist tõelisse Kristuse Kirikusse, millest nad ennast kord õnnetul kombel lahutanud on. Me kordame, et nad pöörduksid tõelisse Kristuse Kirikusse, mis kergesti äratuntavana kõikide silme ees seisab ning jääb oma rajaja tahte kohaselt kõikideks aegadeks selliseks, nagu ta kõikide inimeste õndsuseks rajati.

Kristuse müstilist Mõrsjat pole sajandite vältel eales rüvetatud ning teda pole eales võimalik rüvetada vastavalt Cyprianuse kaunistele sõnadele: “Kristuse Mõrsja ei lase end eales meelitada abielu rikkuma, ta on rüvetamatu ja kõlbeline. Ta tunneb vaid ühte koda, üheainsa abieluvoodi pühadust säilitab ta kõlbelises häbelikkuses”.[22] See püha märter imestab seepärast ka tões ja vaimus, kuidas võib keegi arvata, et “see jumalikule muutumatu-sele toetuv ning taevaste saladustega tihedalt seotud ühtsus võiks Kiriku puhul rebeneda ja inimeste vastuoluliste arvamuste tõttu lahutatud saada”.[23] Kristuse Müstiline Ihu, Kirik,[24] on ju tervik ning püsib koos[25] nagu Kristuse füüsiline Ihu ning seetõttu on sobimatu ja rumal väita, et Kristuse Müstiline Ihu võiks koosneda eraldiseisvatest ning laiali puistatud liikmetest. See, kes ei ole Kristuse Müstilise Ihuga tihedalt seotud pole ei selle liige ega ole seotud Kristuse, tema Peaga.[26]

Selles ainsas Kristuse Kirikus ei saa leegi olla ega sellesse jääda, kes Peetruse ja tema seadusekohaste ametijärglaste autoriteeti ja võimutäiust ei tunnista ega sõnakuulelikult vastu ei võta. Kas siis nende isad, kes on langenud Photiuse ja usu-uuendajate eksi-tusse, ei kuuletunud Rooma piiskopile kui kõrgemaile hingekarjasele? Lapsed on kahjuks oma isa maja hüljanud, kuid see ei vajunud selle tõttu veel kokku ega hävinud, sest seda hoiab alati koos jumalik vägi.

Püha Isa kutse kõikidele lahusolevatele kristlastele pöördumiseks katoliku Kirikusse

Nii võiksid nad naasta oma ühise Isa juurde, kes on ammu unustanud ebaõigluse, mida nad Apostliku Tooli suhtes osutasid ja võtab nad armastava südamega vastu. Kui nad, nagu nad väidavad, meiega ühineda tahavad, miks ei kiirusta nad siis tulema taas Kirikusse, “kõikide kristlaste Ema ja Õpetaja juurde”?[27] Nad kõik võiksid kuulda võtta Lactantiust kes ütleb: “Ainult katoliku Kirik… on säilitanud tõelise Jumala austamise. Ta on tõe allikas, Jumala tempel. Kes temasse ei astu või temast välja astub, see loobub elulootusest ja õndsusest. Ärgu keegi meelitagu ennast kangekaelse tüliküsimustest kinnihoidmisega. Sest tegemist on tema elu ja hingeõndsusega ja kui ta ettevaatuse ja hoolikusega oma õndsuse eest hoolt ei kanna, mängib ta selle maha ning see läheb kaotsi”.[28]

Niisiis tagasi Apostliku Tooli juurde, mis on püstitatud linnas, mille apostlid Peetrus ja Paulus oma verega pühitsesid! Selle Tooli juurde, mis on katoliku Kiriku juur ning emasüli,[29] peavad tulema lahusolevad pojad, mitte lootuses ja sooviga, et elava Jumala Kirik, tõe sammas ja alus,[30] loobuks oma usu puhtusest ja taluks ning lubaks eksitusi, vaid vastupidi, selleks, et usaldada ennast tema Õpetusameti ja selle juhtimise hoolde.

Õnnestuks meil ometi heatahtliku ettehoolduse kaudu see, mis pole õnnestunud nii paljudel Meie eelkäijatel: et Me sellist hulka poegi, kelle lahusolemit patuse tegevuse kaudu me sügavalt kahetseme, isalikus armastuses taas emmata saaksime! Võtaks ometi Jumal, meie Lunastaja, kes tahab, et kõik inimesed saaksid päästetud ja jõuaksid tõe äratundmisele,[31] meid kuulda, kes Me teda südamest palume, et ta kõik ekslejad Kiriku ühtsusesse tagasi tooks!

Sellel olulisel eesmärgil pöördume Me alandlikult õndsaima neitsi Maarja, jumaliku armu Ema, kõikide eksiõpetuste Võitja ning kõikide kristlaste Abistaja eestpalve poole; ja Meie sooviks on, et ka kõik teised palvetaksid, et ta meile ometi võimalikult peatselt tundi paluks, mil kõik inimesed tema jumaliku Poja häält kuuleksid ning hoiaksid vaimu ühtsust rahu sideme läbi.[32]

Te näete, auväärsed vennad, kui väga see küsimus Meie südamel lasub ja see on Meie soov, et ka kõik Meie vennad peavad seda teada saama – mitte ainult need, kes juba katoliku Kirikusse kuuluvad, vaid ka need, kes on ennast Meist lahutanud. Kui nad alandlikus palves paluvad valgust taevast, siis tunnevad nad kahtlemata ära Jeesus Kristuse tõelise Kiriku ning astuvad sellesse, olles siis Meiega seotud täiuslikus armastuses. Selles ootuses anname Me teile, auväärsed vennad, ning teie vaimulik-konnale ja teie rahvale südamlikus armastuses apostelliku õnnistuse jumalike andide pandiks ja Meie isaliku heatahtlikkuse tunnistuseks.

Antud Roomas, püha Peetruse juures, Issandailmumise suurpühal, 6. jaanuaril 1928. aastal, Meie Pontifikaadi kuuendal aastal.


Viited

 

[1] Jh 17, 21.
[2] Jh 13, 35.
[3] – Heebr 1, 1 jj.
[4] Mt 16, 18 jj., Lk 22,32; Jh 21,15-17.
[5] Mk 16, 15.
[6] Jh 3,5; 6,48-59; 20,22jj; Mt 18,18 jj.
[7] Mt 13.
[8] Mt 16,18.
[9] Jh 10, 16.
[10] Jh 21, 15-17.
[11] Mt 28, 19.
[12] Mt 28, 20.
[13] Mt 16,18.
[14] Jh 17, 21 ja 10, 16.
[15] Jh 16, 13.
[16] Ap 10, 41.
[17] Mk 16, 16.
[18] 1 Jh 3, 23.
[19] 2 Jh 10.
[20] 1 Tm 2, 5.
[21] Implitsiitselt – viitamisi või kaudselt; siin: mingis teises õpetuses selle otseste järelduste või eeldustena varjatud ja kaudselt kujul sisalduv õpetus.
[22] Cyprianus, De catholicae Ecclesiae unitate, 6 CV 3,1,214. PL 4,502.
[23] Cyprianus, sealsamas.
[24] 1 Kor 12,12.
[25] Ef 4, 16.
[26] Vt. Ef 5, 30.
[27] IV Lateraani Kirikukogu, cap. 5, DS 811.
[28] Lactantius, Divinae Institutiones, IV 30,11-12. PL 6,542
[29] Cyprianus, Epistola XLVIII ad Cornelium, 3. PL 4,541
[30] 1 Tm 3, 15.
[31] 1 Tm 2, 4.
[32] Eef. 4, 3.

Comments are closed.