Notre charge apostolique

Paavst Pius X

APOSTELLIK RINGKIRI

NOTRE CHARGE APOSTOLIQUE

Meie apostellik kohus

Ühiskondliku liikumise „Sillon“ asjus

25. 08. 1910

(Mitteametlik tõlge)

Auväärsed vennad, tervitus ja apostellik õnnistus

1. Meie apostellikuks kohuseks on kaitsta usu puhtust ja katoliikliku distsipliini terviklikkust ning hoida usklikke kurja ja ohtlike eksituste eest, eriti kui kurjust või eksitust esitletakse köitva kõnega, mis varjab mõistete ebaselgust ja väljendite mitmetähenduslikkust sütitavate tundmuste ja ülevate sõnade taha, mis võivad südameid sütitada köitvatele, kuid samavõrd hukatuslikele ettevõtmistele. Nii sündisid ka XVIII sajandi niinimetatud filosoofide, Prantsuse revolutsiooni ja liberalismi doktriinid mis on juba korduvalt hukka mõistetud. Tänapäeval on selliseks liikumiseks Sillon, mille näiliselt hiilgavatel ja õilsatel teooriatel puudub siiski sageli mõtteselgus, loogika ja tõde ning mis sel põhjusel ei vasta ei katoliiklikule ega prantsuse rahvuslikule vaimule.

2. Oleme kaua viivitanud, auväärt vennad, enne kui avalikult ja tõsiselt oma seisukoha Silloni asjus avaldame. Oli vaja, et enne kui otsustasime seda teha, lisanduksid lisaks meie muredele veel teie omad. Me armastame vaprat noorsugu, kes Silloni lippude alla on koondunud, sest hoolimata nende vaadetest on nad ära teeninud kiitust ja imetlust. Me armastame nende juhte, kelles tunneme ära õilsad, vulgaarsetest kirgedest kõrgemal seisvad hinged, kes on haaratud õilsast innukusest teha head. Te olete näinud, auväärt vennad, et neid täidab elav usk inimkonna vendlusse, et nad tahavad seista töötajate ja puudust kannatavate inimeste eest, et neid jalule tõsta ja et oma pühendumuses ammutavad nad jõudu armastusest Jeesus Kristuse vastu ning eeskujulikust religioossest praktikast.

Silloni ajalugu

3. See oli varsti peale seda kui Meie eelkäija, õndsa mälestuse jätnud Leo XIII oli oma meenutamisväärses ringkirjas kajastanud tööliste olukorda.[1] Oma kõrgeima pea läbi valas Kirik oma emaliku õrnuse kõigi vaeste ja nõrkade peale ning kutsus üha arvukamaid hulki taastama korda ja õiglust meie rahutus ühiskonnas. Kas polnud mitte nii, et Silloni asutajad astusid head hetke tabades esile ning andsid Kiriku teenistusse noorte usklike hulki, et need võiksid ellu viia tema unistusi ja lootusi? Tõsiasi on see, et Sillon tõstis Jeesus Kristusele standardi nii üksikisikute kui rahvaste päästmise märgina töölisklassi seas. Ammutades oma ühiskondlikuks tegevuseks jõudu jumaliku armu allikatest, tekitas ta religiooni suhtes austust ka selle suhtes seni kõige umbusklikemates ringkondades ning harjutas ignorantsed, ükskõiksed ja jumalakartmatud jumalasõna kuulama. Sageli juhtus nende tormilistel koosolekutel, et umbuskliku auditooriumiga silmitsi seistes ja sarkastilistele või provotseerivatele küsimustele vastates tunnistati valjult ja uhkelt oma usku. Need olid Silloni ilusad ajad. See oligi nende hea külg, mis on põhjuseks ka neile kiitustele, millega piiskopid ja Püha Tool nad üle külvasid, niikaua kuni see religioosne innukus suutis maskeerida sijonistliku liikumise tõelist iseloomu.

4. Kuid peab ütlema, auväärt vennad, et meie lootusi on suuremas osas petetud. Saabus päev, mil Sillonis ilmnesid selge pilguga inimeste jaoks murettekitavad tendentsid. Sillon sattus eksiteele. Ja kas olekski võinud teistmoodi minna? Liikumise noortel, entusiastlikel ja enesekindlatel asutajatel ei jätkunud piisavalt teadmisi ajaloost, tervemõistuslikust filosoofiast ja soliidsest teoloogiast, et jagu saada rasketest sotsiaalsetest probleemidest, mille lahendamisele nad oma tegevuse ja kalduvuste tõttu olid kutsutud. Need puudused olid ka põhjuseks, miks nad ei suutnud end kaitsta liberaalsete ja protestantlike mõjude sisseimbumise eest õpetuse ja kuulekuse valdkonnas.

5. Neile jagati piisavalt nõuandeid. Nõuannetele järgnesid noomitused. Kuid Me pidime kahetsustundega nägema, et nõuanded ja noomitused põrkusid nende kriitikat vältivatelt hingedelt mingite tulemusteta tagasi. Asjad on jõudnud sinnamaani, et Me ei täidaks oma kohust, kui sellest edasi vaikiksime. Me võlgneme tõe kallitele Silloni lastele, kes üleva innukusega sellele eksitavale ja ohtlikule teele on asunud. Võlgneme tõe arvukatele seminaristidele ja preestritele, kes Silloniga kaasa minnes, on eemaldunud kui mitte piiskoppide autoriteedi, siis vähemalt nende juhtimise ja mõju alt. Lõpuks võlgneme tõe Kirikule, kus Sillon on külvanud lahkhelisid ja kahjustanud tema huve.

Silloni hoiakud autoriteetide suhtes

6. Esmalt tuleb tõsiselt hukka mõista Silloni püüdlused välja murda kirikliku võimu jurisdiktsiooni alt. Silloni juhid on väitnud, et nad tegutsevad valdkonnas, mis pole Kiriku tegevusväli; et nad teenivad ajaliku korra, mitte vaimse korra eesmärke; et sijonist pole midagi muud kui lihtsalt katoliiklane, kes on pühendunud tööle töölisklassi huvides ja demokraatlike põhimõtete edendamiseks ja kes oma usust ammutab jõudu oma omakasupüüdmatuks tegevuseks; nad väidavad, et niisamuti nagu katoliiklastest käsitöölised, töölised, majandustegelased ja poliitikud, alluvad nad küll üldistele moraalireeglitele, kuid peale selle ei allu nad mingil erilisel viisil Kiriku autoriteedile.

7. Sellistele õigustustele vastata on kerge. Kes usuks, et katoliiklikud sijonistid, sealhulgas nende ringkondadesse lülitunud preestrid ja seminaristid, edendavad oma ühiskondliku tegevusega vaid töölisklassi ajalisi huve? Seda väita oleks ilmselt nende jaoks solvav. Tõsi on see, et Silloni juhid esitlevad end kompromissitute idealistidena, kes pretendeerivad algatama töölisklassi uuestisündi seeläbi, et õilistavad ja ülendavad esmalt inimeste südametunnistust. Tõsi on ka see, et neil on sotsiaalne doktriin ning religioossed ja filosoofilised põhimõtted ühiskonna ümberehitamiseks uue plaani järgi, ja et neil on eriline kontseptsioon inimväärikusest, vabadusest, õiglusest ja vendlusest. Oma sotsiaalsete unelmate õigustamiseks apelleerivad nad Evangeeliumile, kuid tõlgendavad seda omal viisil, ning mis veelgi tõsisem, väidavad, et annavad tunnistust Kristusest, kuid teevad seda Kristust moonutades ja Tema osa vähendades. Nad levitavad oma ideid loengutel, tuttavate seas ja kirjutiste kaudu. Nad on tõepoolest ühiskondliku, kodaniku- ja religioosse moraali õpetajad. Milliseid muudatusi nad sijonistlikus liikumises ka ei teeks, on meil õigus öelda, et Silloni olemus, tema iseloom ja tegevus kuuluvad moraali valdkonda, mis on Kiriku pärusmaa ning seetõttu on sijonistid illusioonide kütkes, kui nad usuvad, et tegutsevad valdkonnas, mis asetseb väljapool kirikliku autoriteedi õpetusliku ja distsiplinaarse võimu piire.

8. Isegi kui nende õpetused oleks eksimusteta, tähendaks väga tõsist katoliikliku distsipliini rikkumist ainuüksi kangekaelne tahe vastu seista nende juhtimisele, kes on saanud taevast ülesande juhatada nii üksikisikuid kui ühiskondi tõe ja headuse sirgele teele. Kuid kurjus on veelgi sügavam, sest nagu Me juba ütlesime, haaratuna valesti mõistetud armastusest nõrkade ja kaitsetute vastu, on Sillon sattunud eksitusse.

Sillon on vastuolus katoliku sotsiaaldoktriiniga

9. Sillon on lubanud töölisklassile uuenemist ja harimist. Mis puutub sellesse valdkonda, siis on katoliku doktriini seisukohad selgelt fikseeritud ning kristliku tsivilisatsiooni ajaloos on leida küllalt näiteid nende viljakast toimest. Meie eelkäija on neid meelde tuletanud oma õpetuslikes dokumentides, mida kõik sotsiaalküsimustega tegelevad katoliiklased peavad õppima ja silme ees hoidma. Muude küsimuste seas õpetas ta, et kristlik demokraatia peab „hoidma ühiskonnaklasside erinevust, mis ilma kahtlusteta iseloomustab iga hästi toimivat riiki ning taotlema ühiskonnale sellist vormi ja iseloomu, mida Jumal, ühiskonna Looja, on talle andnud.“[2] Ta mõistis hukka „teatud tüüpi demokraatia, mis läheb välja sellise perverssuseni, et tunnistab suveräänse kõrgeima võimu ühiskonnas omaseks rahvale ning seab eesmärgiks ka ühiskonnaklasside võrdsustamise ja kaotamise.“ Samas esitas Leo XIII katoliiklastele ka tegevusprogrammi, ainsa programmi, mis on võimeline ühiskonda igavikulistel kristlikel põhimõtetel taas üles ehitama ja säilitama. Ning mida tegid Silloni juhid? Nad mitte ainult et ei koostanud uut, Leo XIII õpetustest erinevat programmi, (see on ennekuulmatu, et ilmikute ühendus konkureerib paavsti suveräänse autoriteediga Kiriku ühiskondliku tegevuse juhtimisel); vaid nad lükkasid ka Leo XIII koostatud programmi tagasi ja võtsid vastu diametraalselt vastupidise, milles paavst Leo XIII poolt esitatud peamiste ühiskonna toimeprintsiipidega ei arvestatud, ülim autoriteet omistati rahvale ning ideaalina nähti ühiskonnaklasside nivelleerimist. Seega opositsioonis katoliku doktriiniga jätkavad nad liikumist ideaali poole, mis ekslikuna on hukka mõistetud.

10. Me teame hästi, et nad soovivad parandada töölisklassi
kahetsusväärset olukorda ja tõsta nende inimväärikust, võtta vastu õiglased ja täiuslikud tööseadused ning reguleerida tööandjate ja töövõtjate suhteid, et tuua maa peale senisest enam õiglust ja headust ning süvitsiminevate sotsiaalsete liikumiste kaudu edendada seninägematut progressi. Kindlasti ei halvusta Me neid püüdlusi, mis oleks igati suurepärased, kui sijonistid ei unustaks, et isiklik progress tähendab iga isiku loomuomaste annete tugevdamist uute jõududega. See tähendab ka, et neid motivatsioone tuleb arendada ja hoida inimloomusele vastavates raamides ja kooskõlas selle seadustega. Kuid tegutsedes vastupidiselt, ignoreerides inimloomuse seadusi ja murdes välja selle loomulikest tegevuspiiridest, võidakse sammuda mitte edu, vaid hukatuse poole. Kuid just nimelt seda sijonistid soovivadki teha inimühiskonnaga. Nende unistuseks on muuta selle loomulikke ja traditsioonilisi aluseid ning nad tõotavad tulevikuühiskonda, mis tugineb teistsugustele põhimõtetele, mis, nagu nad julgevad väita, on viljakamad ja heategevamad kui need, millele toetub praegune kristlik ühiskond.

11. Ei, auväärt vennad – neil sotsiaalse ja intellektuaalse anarhia aegadel, mil igaüks tahab ise olla õpetaja ja seadusandja, tuleb väsimatult meenutada: et ei saa luua muud ühiskonnakorda, kui sellist, mida Jumal on loonud; et ühiskonda ei saa ümber kujundada, kui Kirik ei pane paika selle aluspõhimõtteid ega juhata tööd; et tsivilisatsiooni ei pea uuesti leiutama ega ehitama uut riigikorda pilvedes. See kõik on olnud ja on olemas: see on kristlik tsivilisatsioon, katoliiklik ühiskonnakorraldus. Pole tarvis muud kui lakkamatult alal hoida, kindlustada ja uuendada loomulikke ja jumalikke ühiskonna aluseid, et need peaks vastu aeg-ajalt esilekerkivate hullumeelsete, mässajalike ja jumalatute utoopiate rünnakutele: omnia instaurare in Christo (uuendada kõik Kristuses).

12. Et Meid ei saaks süüdistada Silloni sotsiaalteooriate pealiskaudses ja jäigas kriitikas, tahaksime meenutada mõningaid selle liikumise peamisi aspekte.

Silloni käsitlus vabadusest ja võrdsusest

13. Silloni õilsaks põhimureks on inimväärikuse küsimus. Kuid seda väärikust mõistavad nad teatud filosoofide vaimus, kelle arusaamu Kirik ei jaga. Taolise väärikuse esimese elemendina nähakse vabadust ja selle kohaselt on iga inimene autonoomne kõigis valdkondades, välja arvatud religiooni küsimustes. Sellest aluspõhimõttest tulenevad järgmised järeldused. Praegu on inimesed allutatud ühele neist eristuvale autoriteedile, sellest aga tuleks vabaneda – tulemuseks on poliitiline emantsipatsioon. Nad on sõltuvuses oma isandatest, kelle omanduses on töövahendid ning kes neid ekspluateerivad, rõhuvad ja ära kasutavad; nad tuleb ikkest vabastada – see on majanduslik emantsipatsioon. Neid valitseb juhtiv klass, kes on kindlustanud oma ebaõiglase sõnaõiguse intellektuaalse üleolekuga; sellisest alluvusest tuleb vabaneda – see on intellektuaalne emantsipatsioon. Tingimuste ühtlustamine nendes kolmes valdkonnas viib inimestevahelise võrdsuseni ja selline võrdsus toobki kaasa tõelise inimliku õigluse. Poliitilist ja sotsiaalset ühiskonnakorraldust, mis tugineb neile kahele põhimõttele, vabadusele ja võrdsusele (mõnikord lisatakse sellele veel vendlus), nimetavad nad demokraatiaks.

14. Kuid vabadus ja võrdus enamat on vaid demokraatia kaks negatiivset tahku. See, mis on demokraatia juures positiivseks ja tema olemust määravaks, on igaühe suuremad võimalused osaleda avalike asjade arutamisel ja haldamisel. Ja see hõlmab kolme aspekti: poliitilist, majanduslikku ja moraalset.

Silloni käsitlus autoriteedist

15. Poliitilises mõttes ei eita Sillon autoriteedi tähtsust; vastupidi, seda peetakse vajalikuks; kuid jagatud või pigem paljundatud kujul, nimelt selliselt, et iga kodanik saaks omamoodi kuningaks. Sillon tunnistab tõde, et võim tuleneb Jumalalt, kuid väidab, et see asetseb esmalt rahvas ning lähtub rahvast valimise või õigemini öeldes väljavalimise läbi, kuid jätmata sealjuures rahvast ning saamata temast sõltumatuks. Näiliselt on võim rahva suhtes väline; kuid tegelikult jääb seesmiseks, sest rahvas annab võimule tunnustuse.

Omandi jagamine

16. Samu põhimõtteid tuleb kohandada ka majanduslikku korralduse puhul. Omandi äravõtmise läbi ühelt kindlalt klassilt muutuks ettevõtlus nii laialdaseks, et iga tööline saaks teatud mõttes peremeheks. Selle majandusliku ideaali elluviimiseks ei ole nende sõnul vaja kehtestada sotsialismi, vaid luua ühistute süsteem, mis oleks piisavalt mitmekesine ja arvukas, et tekitada konkurentsi ja säilitada töötajate sõltumatust ja valikuvabadust seeläbi, et keegi töötajaist pole vältimatul viisil seotud ühegagi neist.

Humanitarism ehk sijonistlik vennaskond

17. Ja nüüd peamisest, moraalsest aspektist. Kuna inimliku autoriteedi mõju, nagu me nägime, sai Silloni poolt oluliselt redutseeritud, on vaja täiendavat jõudu vastukaaluks individuaalsele egoismile. Selleks uueks printsiibiks, selleks jõuks olevat armastus oma töö ja avalike huvide vastu; see tähendab, nii kutsetöö kui ühiskonna lõppeesmärkide vastu. Kujutlege ühiskonda, kus igaühe hinges, koos kaasasündinud armastusega individuaalsete ja kogukondlike hüvede vastu, valitseb armastus kutsetöö ja avaliku heaolu vastu või kus igaühe teadvuses on need armastused allutatud selliselt, et kõrgemad huvid asetuvad ettepoole madalamatest; kas selline ühiskond ei võiks siis toime tulla peaaegu et autoriteetideta ja olla inimväärikuse ideaalseks kehastuseks, sest igal kodanikul on kuninga hing, igal töölisel ülemuse hing? Vabanetakse oma isiklike huvide piiratusest, tõustakse ametialaste huvide kõrgusele ja sealt veel kõrgemale, rahvuse tasandile ning veel edasi, terve inimkonnani (kuna Silloni horisont ei peatu kodumaa piiride ees, vaid soovib jõuda kõikide maailma rahvasteni): ühiste hüvede armastusest paisunud süda embab kõiki kolleege, kõiki kaasmaalasi, kogu inimkonda. Ja ennäe: inimkonna suurus ja õilis ideaal ongi realiseerunud kuulsas kolmkõlas : vabadus, võrdsus, vendlus.

18. Need kolm elementi, poliitiline, majanduslik ja moraalne olevat üksteisele allutatud ja meile on öeldud, et peamine neist on moraalne. Tegelikkuses ei ole poliitiline demokraatia elujõuline, kui ta pole põhjalikult seotud majandusliku demokraatiaga. Ning omakorda pole võimalikud üks ega teine, kui nad ei toetu vaimuseisundile, milles südametunnistus on vastavate moraalipõhimõtete kohaselt varustatud nii vastutustunde kui energiaga. Kuid kujutlege vaid seda vaimuseisundit, mida on kujundanud teadlik vastutus ja moraalne jõud: sellise teadvuse ja energia tegudesse vormimisel tekib majanduslik demokraatia iseenesest; samamoodi saab korporatiivsest režiimist poliitiline demokraatia ning poliitiline ja majanduslik demokraatia, viimane toetamas esimest, kinnistuvad vankumatult inimeste teadvusse.

19. Kokkuvõtvalt öeldes on tegemist teooriaga, võib ka öelda, et Silloni unistusega, mida nad ise nimetavad rahva demokraatlikuks harimiseks – iga kodanik olgu maksimaalselt teadlik ja vastutustundlik, et majanduslik ja poliitiline demokraatia saaksid edeneda ning valitseksid õiglus, võrdsus ja vendlus.

20. Antud kiire ülevaade, auväärt vennad, peaks teile selgelt näitama, et meil on õigus, kui väidame, et Silloni õpetus on opositsioonis meie õpetusega. Nad on rajanud katoliku tõele vastupidise teooria, mis vaatab mööda olulistest ja fundamentaalsetest ühiskonda reguleerivatest seaduspärasustest. See vastasseis on andnud põhjust otsusteks, milleni allpool jõuame.

Sijonistliku süsteemi ümberlükkamine

21. Sillon asetab avaliku autoriteedi allika esmaselt rahvasse, kellelt võim läheb üle valitsusele, kuid sel viisil, et see jääb rahvas edasi püsima. Leo XIII on sellise õpetuse varem selgelt hukka mõistnud oma ringkirjas Diuturnum Illud, mis käsitleb poliitilise võimu põhimõtteid. Selles öeldakse: „Arvukalt kaasaegseid sammub ennast möödunud sajandil filosoofideks nimetanud inimeste poolt kujundatud radadel ja deklareerib et kogu võim kuulub rahvale. Selle tulemusena ühiskonna võimukandjad ei teosta enam tõelist võimutäiust, vaid võimu, mis on neile delegeeritud rahva poolt tingimustel, et seda saab neilt võtta, kui rahvas nii otsustab. Täiesti vastupidisel seisukohal on katoliiklased, kes kinnitavad, et õigus valitseda tuleneb Jumalalt kui võimu loomulikult ja hädavajalikult esmaallikalt.“[3] Tõsi küll, ka Sillon tunnistab, et see võim, mille ta asetab esmaselt rahvale, tuleneb Jumalalt, kuid sel viisil, et „et võim lähtub alt ja liigub üles, samas kui Kirikus lähtub võim ülalt ja liigub alla.“[4] Peale selle, et võimusuund alt üles on ebanormaalne, kuna tema loomuses on lähtuda ülalt alla, lükkas Leo XIII tagasi ka kiusatusliku idee lepitada katoliiklikku õpetust pseudofilosoofia eksitustega. Ta jätkas: „Siinkohal on oluline märkida, et avalikkuse huvides töötavaid valitsuse liikmeid võib teatud juhtudel valida rahvahulkade tahte ja otsuse põhjal, ilma et see läheks vastuollu katoliku õpetusega. Kuid juhul kui see valik määratleb ka valitseja isiku, ei anna see talle sellest hoolimata valitsemiseks vajalikku võimutäiust. Valimine ei delegeeri võimu, vaid ainult nimetab isiku, kes seda võimu kandma hakkab.“[5]

Rahvavõimu loomuvastasus. Autoriteedikuulekuse hädavajalikkus

22. Lõpuks, kui rahvas jääb võimu kandjaks, siis mis saab autoriteedist? Sellest jääb ainult vari, müüt! Pole enam seadusi selle sõna tõelises tähenduses,
pole enam kuulekust. Sillon tunnistab seda, sest inimväärikuse sildi all nõuab ta avalikult kolmekordset emantsipatsiooni – poliitilist, majanduslikku ja intellektuaalset – ja väidab, et tulevikuühiskonnas, mille nimel nad töötavad, pole enam isandaid ega teenijaid. Kõik selle kodanikud on vabad, kõik on seltsimehed, kõik on kuningad. Käsk ja eeskiri saaks ohuks vabadusele; ülematele allumine tähendaks inimese alandamist, kuulekus tema allaheitmist. Kas seda, auväärt vennad, õpetab meile Kiriku traditsiooniline doktriin sotsiaalsetest suhetest isegi parimas võimalikus ühiskonnas? Kas ei vaja iga üksteisest sõltuvatest ja sünnipäralt ebavõrdsetest liikmetest koosnev ühiskond autoriteeti, kes juhiks nende tegevust ühise hüve suunas ja kehtestaks seadusi? Ning kui ühiskonnas leidub perversseid olendeid (ja neid leidub alati!), kas ei peaks siis võim olema seda tugevam, mida ähvardavamaks muutub kurjade inimeste egoism? Edasi, kas võib üldse põhjendatult väita, et autoriteedi ja vabaduse vahel on põhimõtteline vastuolu, eksimata sealjuures sügavalt vabaduse kontseptsiooni osas? Kas võib õpetada, et kuulekus on inimväärikuse vastane ja ideaalis tuleks see asendada „kokkuleppelise autoriteediga“ (pr l’autorité consentie)? Kas apostel Paulus ei suutnud näha ühiskonda kõigis selle võimalikes etappides, kui ta tegi usklikele ettekirjutuse, et nad alluksid valitsejate autoriteedile? Kas kuuletumine inimestele, kes on Jumala võimu legitiimsed esindajad ja kellele kuuletumine tähendab seega kuuletumist Jumalale, alandab inimest ja on allpool tema väärikust? Kas kuulekusel põhinev ordukutsumus on vastandlik inimloomuse ideaalidele? Kas pühakud, kes olid kõige kuulekamad inimeste seast, olid orjad ja degenerandid? Kas lõpuks tekib selline ühiskond, et kui Jeesus Kristus maa peale naaseb, ei esita ta enam eeskuju kuulekusest ega ütle enam: „Andke keisrile mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus“ ?

Õiglus ja revolutsiooniline võrdsus on ühitamatud

23. Sillon, kes selliseid doktriine õpetab, on need ellu viinud oma organisatsiooni siseelus, külvates teie katoliikliku noorsoo sekka ekslikke ja mässumeelseid arusaamu autoriteedist, vabadusest ja kuulekusest. Sama kehtib ka õigluse ja võrdsuse kohta. Nagu nad ise on öelnud, töötavad nad võrdsuse ajastu saavutamise nimel, mis just seeläbi peaks saama suurema õigluse ajastuks. Nende jaoks tähendab igasugune astme ja seisuse ebavõrdsus ebaõiglust või vähemalt väiksemat õiglust! See põhimõte on täielikus vastuolus asjade loomuliku seisuga. See tekitab kadedust ja ebaõiglust ning pöörab kogu ühiskonnakorra pea peale! Ainuüksi demokraatia suutvat tagada täiusliku õigluse! Kas pole see solvav teiste valitsemisvormide suhtes, mis asetatakse ajutise hädaabinõu tasemele? Ka selles valdkonnas läheb Sillon Leo XIII õpetusega vastuollu. Eelpoolmainitud poliitilisi põhimõtteid käsitlevast ringkirjast võime lugeda: „… kui säilitatakse õiglus, pole rahval keelatud valida sellist valitsemisvormi, mis vastab kõige paremini nende iseloomule, institutsioonidele ja tavadele, mille nad on pärinud oma esivanematelt“. Ringkirjas mainitakse kolme hästi tuntud valitsemisvormi[6]. Ringkiri eeldab seega, et õiglus võib olla kooskõlas igaühega neist kolmest. Ning kas tööliste olukorda puudutav ringkiri ei kinnita selgelt õigluse taastamise võimalikkust, säilitades samas ühiskonna aktuaalset ülesehitust, kusjuures näidatakse ära ka vahendid, kuidas seda teha? Ilma ühegi kahtluseta rääkis Leo XIII mitte mingisugusest õiglusest, vaid täiuslikust õiglusest. Mööndes, et õiglus on saavutatav kõigi kolme tuntud valitsemisvormi puhul, õpetas ta ka seda, et demokraatia ei kujuta endast selles suhtes mingit privilegeeritud vormi. Sijonistid, kes kinnitavad vastupidist, kas keelduvad Kirikut üldse kuulda võtmast, või on kujundanud endale sellise kontseptsiooni õiglusest ja võrdsusest, mis pole enam katoliiklik.

Revolutsiooniline „vendlus“ on ligimesearmastuse vaenlane

24. Sarnane on seis vendluse mõistega, mille aluseks Sillon peab armastust, mis taotleb ühiseid hüvesid või siis kõikide filosoofiate ja religioonide piire ületavat inimlikkuse mõistet, mis hõlmab vennaliku armastuse ja võrdse tolerantsiga kõiki inimesi koos nende puudustega, nii intellektuaalsete ja moraalsetega, kui füüsiliste ja maistega. Kuid katoliiklik doktriin õpetab meile, et ligimesearmastuse esmaseks ülesandeks pole mitte eksisammude tolereerimine (ükskõik kui siiras see ekslikkus ka poleks) ega teoreetiline või praktiline ükskõiksus eksimuste ja pahede suhtes, kuhu näeme oma vendi uppunud olevat, vaid innukus nende intellektuaalsel ja moraalsel harimisel, mis teenib ühtlasi ka nende materiaalset heaolu. Seesama doktriin õpetab ka, et ligimesearmastuse allikaks on Jumala, meie ühise isa ja inimkonna lõppsihi, armastamine, ja Jeesuse Kristuse armastamine, kelle liikmed me oleme: mistõttu, tehes head õnnetule inimesele, teeme head Jeesusele endale. Igasugune muu armastus on illusioon või viljatu ja mööduv tundmus. Tõesti on inimkogemus näidanud, et kõigi aegade paganlikes või ilmalikes ühiskondades on teatud olukordades ühistest huvidest või ühisest inimloomusest tulenevad argumendid vähe kaalu omanud kirgede ja isiklike soovide üle. Ei, auväärt vennad, ei ole tõelist vendlust väljaspool kristlikku ligimesearmastust, mis Jumala ja Jeesus Kristuse, meie Päästja armastusega haarab kõiki inimesi, trööstib kõiki ning juhatab neid ühise usuni ning ühise õnneni taevas. Kui demokraatia lahutab vendluse kristlikust ligimesearmastusest, on see kaugel progressist ja sel on hukatuslikud tagajärjed tsivilisatsioonile. Et võiks sündida tõeline vendlus (mida me soovime seda kogu hingest ühiskonna ja selle kõigi liikmete heaolu suurendamiseks), on selleks või nagu seda veel nimetatakse, universaalseks solidaarsuseks, tarvis hingede ühtsust tões, tahete ühtsust moraalis ning südamete ühtsust Jumala ja tema Poja, Jeesus Kristuse armastuses. Seda ühtsust ei ole võimalik realiseerida teisiti kui katoliikliku ligimesearmastuse läbi – vaid see üksi võib juhtida inimesi progressi ja ideaalse ühiskonna poole.

Silloni väärkäsitlus inimväärikusest

25. Silloni ekslike sotsiaalsete aluspõhimõtete aluseks on ekslik käsitlus inimväärikusest. Nende arusaamade kohaselt on inimene oma nime väärt alles siis, kui ta on saavutanud valgustunud, tugeva, iseseisva ja autonoomse eneseteadvuse, kui ta võib oma õpetajatele selja pöörata, kuuletudes vaid iseendale ning olles võimeline mõistma ja vabatahtlikult täitma kõiki oma kohustusi. Ennäe, millised suured sõnad, millega inimeste uhkust kõditada! See on unenägu, mis jätab inimese valguseta, juhatuseta ja kindlustundeta illusioonide kütkesse, kus ta täieliku teadlikkuse suurpäeva oodates eksimuste ja kirgede segadikku neelatakse. Ning see teadlikkuse suurpäev – millal see siis tuleb? Kas ta inimloomust muutmata (see ei ole aga Silloni võimuses) üldse kunagi tuleb? Kas pühakutel, kes viisid inimväärikuse täiuslikkuse kõrgpunktini, oli sedalaadi väärikus või ei? Ning alandlikud ja väiksed selles maises elus, kes ei trügi kõrgele, vaid on rahul sellega, mis neil on, kes künnavad tagasihoidlikult oma vagu sinnamaani, mida jumalik ettehooldus neile ette on näinud, kes täidavad vapralt oma kohustusi alandlikkuses, kuulekuses ja kristlikus kannatlikkuses – kas siis nemad polegi väärt inimese nime – nemad, kelle Issand ühel päeval nende armetust olukorrast üles tõstab ja taevasse, oma rahva kuningate sekka asetab?

26. Lõpetame siinkohal oma mõtiskluse Silloni eksimuste üle, kuna me ei pretendeeri selle teema süvakäsitlusele. Kuid oleks tarvilik juhtida teie tähelepanu ka teistele sama ekslikele ja ohtlikele vaatenurkadele, näiteks, mis puudutab nende arusaama Kiriku karistuslikust võimust. Siinjuures on oluline vaadelda nende eksimuste mõju Silloni praktilisele käitumisele ja sotsiaalsele tegevusele.

Sijonistlik elu

27. Silloni õpetused ei piirdu filosoofiliste abstraktsioonidega. Nad on juhendanud katoliiklikku noorust ja veel enam, õpetanud noori oma õpetuste kohaselt elama. Sillon näeb ennast tulevikuühiskonna teejuhina ja peegeldab oma põhimõtteid nii ustavalt kui võimalik. Tõepoolest, Sillonis puudub hierarhia. Liikumist juhtiv eliit on masside poolt valitud, nii-öelda nende moraalse autoriteedi ja vooruste alusel. Organisatsiooni võib vabalt astuda ja sealt jälle vabalt lahkuda. Õppetunde viiakse läbi õpetajata, kõige enam on ta vaid konsultandi rollis. Õpperühmad kujutavad endist intellektuaalseid sõpruskondi, kus igaüks on ühtaegu nii õpetaja kui õpilane. Liikmete vahel valitseb täielik semulikkus, mis ühendab nad sügavasse hingelisse ühendusse: Silloni kommuunliku vaimu, mida nad defineerivad „sõprusena”. Ka nende ridadesse kuuluvad preestrid minetavad oma vaimulikust seisusest tuleneva väärikuse ja muutuvad kummalises rollivahetuses samuti õpilasteks, laskudes oma noorte sõprade tasemele, ning pole midagi enamat kui nende kamraadideks.

Demokraatlikud eksitused kui Prantsuse revolutsiooni mõju

28. Nendes demokraatlikes tavades ja ideaalühiskonna teooriates, mis neid innustavad, võite ära tunda, auväärt vennad, ka need varjatud põhjused, mis viivad puuduliku distsipliinini ning mida teil on tulnud sageli Sillonile ette heita. Pole üllatav, kui te ei leia Silloni juhtide ja seltsimeeste puhul, olgu nendeks isegi seminaristid või preestrid, seda respekti ja kuulekust, mida tuleb osutada teie isikutele ja teie autoriteedile; et te tajute nende poolt vaikivat vastasseisu ning peate kahetsusega nägema, et nad keelduvad täielikult tegelemast asjadega, mis pole seotud Silloniga, või kui nad on sunnitud sellega kuulekuse
jõul tegelema, siis ainult vastumeelselt. Teie kehastate möödanikku, nemad on tulevikuühiskonna pioneerid. Teie esindate hierarhiat, sotsiaalset ebavõrdsust, autoriteeti ja allumist: vanu institutsioone, millele nad teistsuguste tõekspidamiste tõttu enam alluda ei saa. Sellise hoiaku tõenduseks on meil tuua kurvastavaid fakte, mis võivad põhjustada pisaraid. Seepärast võime Me, vaatamata oma kannatlikkusele, asuda oma seisukohti kaitsma õiglase raevukusega. Või veel! nad ässitavad katoliiklikku noorust Kiriku, nende ema vastu; nad õpetavad neile, et Kirik pole üheksateistkümne sajandi jooksul suutnud kehtestada maailmas õigetele alustele tuginevat ühiskonda; et tal pole õiget arusaama ühiskondlikest asjadest ja võimust, vabadusest, võrdsusest, vendlusest ega inimväärikusest; et suured piiskopid ja monarhid, kes on tema rüpest võrsunud ja Prantsusmaad auga valitsenud, pole andnud oma rahvale ei tõelist õiglust ega õnne, sest neil pole olnud Silloni ideaale!

29. Siit on üle käinud revolutsiooni tuuled ning me võime kindlusega väita, et Silloni sotsiaaldoktriinid on ekslikud, nende vaimsus ohtlik ja nende haridus hukutav.

30. Mida me peame arvama liikumisest, mis on oma arusaamas katoliiklikkusest nii tähenärijalik, et kui te ei jaga tema vaateid, vaadatakse teid peaaegu kui Kiriku sisevaenlast, kes ei taipa midagi Evangeeliumist ja Jeesus Kristusest? Me peame tarvilikuks sellel küsimusel peatuda, sest just nende katoliiklik innukus on kindlustanud Sillonile kuni viimase ajani toetuse väärikate isikute poolt. Kuid paraku, teades nende sõnu ja tegusid, oleme kohustatud ütlema, et nii Silloni tegevus kui õpetus ei ole Kirikule vastuvõetavad.

Kiriku sidumine demokraatiaga on ekslik

31. Nende arusaamade kohaselt peaks katoliiklus olema ühitatav ainult demokraatliku valitsemisvormiga, mida nad peavad Kirikule kõige paremaks ja mille nad lausa samastavad Kirikuga. Nii allutavad nad religiooni täielikult ühele poliitilisele suundumusele. Me pole väitnud, et universaalse demokraatia tulevikul pole midagi pistmist Kiriku tegevusega maailmas; me oleme korduvalt meenutanud, et Kirik on alati jätnud rahvastele võimaluse luua endale valitsus, mis nende hinnangul vastaks kõige paremini nende huvidele. See, mida tahame oma eelkäija järel kinnitada, seisneb selles, et katoliikluse põhimõtteline allutamine ükskõik millisele valitsemisvormile on ohtlik eksitus, mis on seda ekslikum ja ohtlikum, et siin ühendatakse religioon sellist laadi demokraatiaga, mille õpetused on ekslikud. Nii ongi lood Silloniga, mis ühe spetsiifilise poliitilise vormi läbisurumise eesmärgil kompromiteerib Kirikut, lõhestab katoliiklasi erinevatesse leeridesse, tõmbab noori ning isegi preestreid ja seminariste eemale tõelisest katoliiklikust tegevusest ja raiskab suure osa rahva elavat jõudu kahjulike tulemustega.

32. Pöörake tähelepanu, auväärt vennad, ühele hämmastavale vastuolule. Just seetõttu, et religioon peab olema kõigi parteide suhtes ülene, on neil kujunenud põhimõte, et Sillon ei kaitse kunagi Kirikut rünnakute eest. Tõsi, Kirik ei ole ise poliitilisele areenile astunud: ta on sinna tõmmatud, et teda kahjustada ja paljaks röövida. Kas pole siis mitte iga katoliiklase kohuseks kasutada kõiki tema käsutuses seisvaid poliitilisi vahendeid selleks, et Kirikut kaitsta ning sundida poliitikat piirnema oma tegevusvaldkonnaga ning jätma Kirik rahule, hoolitsedes tema eest vaid niipalju, et anda talle õigusega kuuluv? Me peame kurbusega nägema, et kui Kirikut rünnatakse, seisavad sijonistid tegevuseta ja asuvad Kirikut kaitsma ainult siis, kui see tuleb kasuks ka nende huvidele. Me näeme neid dikteerimas ja toetamas programmi, mis pole üheski punktis kriipsuvõrragi katoliiklik. See aga ei takista samadel inimestel poliitilise võitluse keerisesse kistuna provokatsioonile vastates avalikult oma usku kuulutamast. Mida muud võib öelda, et sijonistis peitub kaks inimest: üks, kes on katoliiklane ja teine, sijonist, neutraalseks jääv tegudeinimene.

Senisest suurem Sillon

33. Oli aeg, mil Sillon kui selline oli formaalselt katoliiklik. Moraalse jõuna ei tunnistanud nad muud jõudu peale katoliikluse ning nad proklameerisid, et demokraatia peab olema katoliiklik või ei saa seda üldse olema. Kuid tuli aeg, mil nad muutsid oma meelsust. Nad jätsid religiooni ja filosoofia igaühe enda asjaks. Nad ei nimetanud ennast enam „katoliiklikuks“ ning asendasid loosungi „demokraatia on katoliiklik“ lausungiga „demokraatia ei ole antikatoliiklik“, nii nagu see pole ka antijudaistlik või antibudistlik. See oli „suurema Silloni“ ajastu. Tulevikuühiskonna ülesehitamisele kutsuti kõiki töölisi kõikidest religioonidest ja sektidest. Neilt ei nõutud muud kui sama sotsiaalse ideaali tunnistamist, kõikide uskumuste austamist ja teataval määral moraalset löögijõu omamist. Nad on deklareerinud: „Silloni juhid asetavad oma usu üle kõige. Kuid kas nad saavad võtta teistelt õigust ammutada oma moraalset jõudu sealt, kust nemad seda õigeks peavad? Vastutasuks ootavad nad, et teised austaksid nende isiklikku õigust ammutada jõudu katoliku usust. Nad nõuavad kõigilt, kes tahavad muuta praegust ühiskonda demokraatia ideaalide suunas, et nad ei vastanduks üksteisele oma filosoofiliste või religioossete veendumuste pärast, mis võivad tekitada lahkarvamusi, vaid sammuksid käsikäes, oma seisukohtadest loobumata, ja püüdes oma isiklikke veendumusi praktikas realiseerida, et seeläbi nende väärtust tõestada. Võibolla õnnestub niiviisi, erinevate religioossete ja filosoofiliste veendumustega, kuid ühise eesmärgi nimel liitunud inimeste hingedes, ühtsust luua.“[7] Ning samaaegselt nad deklareerivad (kuidas see siis võimalikuks osutuks?) et väike katoliiklik Sillon on suure kosmopoliitse Silloni hingeks.

Suuremast Sillonist oikumeenilise ühenduseni

34. Hiljuti on nimetus suurem Sillon kaotatud, ning asutatud uus organisatsioon, muutmata midagi selle vaimsuses või põhimõtetes: „ … et korrastada töövaldkonda ja organiseerida erinevaid tegevusvorme. Sillon jääb alati selle hingeks ja vaimuks, mis ühendab inimgruppe ja inspireerib nende tegevust.“ Ning kõik uued rühmitused, mis on algul olnud näiliselt autonoomsed: katoliiklased, protestandid, vabamõtlejad, kutsutakse ühinema selle tööga. „Seltsimehed katoliiklased töötavad nende keskel spetsiaalse organisatsiooni liikmetena, mis pühendub nende enesetäiendamisele ja enesekasvatusele. Demokraatidest protestandid ja vabamõtlejad teevad sedasama. Kõik, katoliiklased, protestandid ja vabamõtlejad, on võtnud südameasjaks relvastada noorust mitte vennatapusõjaks, vaid suuremeelseks võistluseks ühiskondlike ja kodanikuvooruste valdkonnas.“[8]

35. Need deklaratsioonid ja see sijonistliku organisatsiooni tegevuse uus vorm tekitavad väga tõsiseid mõtteid.

36. Seal ta siis on: katoliiklaste poolt asutatud interkonfessionaalne ühendus, mis on loodud tsivilisatsiooni reformimiseks. Kuid see on ju ülimal määral religioosne töö, sest ei ole tõelist tsivilisatsiooni ilma õige moraalse tsivilisatsioonita ja õiget moraalset tsivilisatsiooni ilma õige religioonita – see on korduvalt tõestamist leidnud tõde, see on ajalooline tõsiasi. Ning uued „sijonistid“ ei saa väita, et nad töötavad ainult „praktilise reaalsuse valdkonnas“, kus uskumuste paljususel pole mingit tähtsust. Silloni juht tunneb väga hästi vaimsete veendumuste mõju tegevusele, on ta ju kutsunud üles (ükskõik millist religiooni kutsutud tunnistavad): „püüdke oma isiklikke veendumusi praktikas realiseerida, et seeläbi nende väärtust tõestada.“ Ning seda õigusega, sest praktilised ettevõtmised saavad oma iseloomu religioossetelt veendumustelt, nii nagu ka kõige pisemad ihuliikmed saavad oma tegutsemiskäsud neid elustavalt hingejõult.

Ekslik oikumenism ühiskondliku tegevuse valdkonnas

37. Seda öelnud, mida peaksime veel arvama noorte katoliiklaste korratust käitumisest, kui nad sedalaadi tegevuses väärusklike ja uskmatutega koostööd teevad? Kas pole see nende jaoks tuhat korda ohtlikum kui neutraalne assotsiatsioon? Mida peaks arvama üleskutsest kõigile väärusklikele ja uskmatutele, et nad tõestaks oma veendumusi sotsiaalsel pinnal, omalaadses apologeetilises võistluses? Nagu see võistlus pole juba üheksateist sajandit kestnud, kuid tingimustes, mis olid katoliku Kirikule märksa vähem ohtlikud? Ja kas see võistlus pole siis juba toonud katoliku Kirikule au ja kuulsust? Mida peaks arvama respektist kõikide eksimuste vastu ja kummalisest üleskutsest, mille on teinud katoliiklased kõikidele dissidentidele, et nad tugevdaks õppides oma veendumusi ja ammutaks neist üha rikkalikumalt uut jõudu? Mida mõelda assotsiatsioonist, kus kõik religioonid ja isegi vabamõtlejad saavad oma vaateid häälekalt manifesteerida? Sest sijonistid, kes avalikel konverentsidel ja mujal tuliselt oma isiklikku usku kuulutavad, ei kavatse suud sulgeda ka teistel: nad ei takista protestandil jutlustada protestantismi ega skeptikul skeptitsismi. Ning viimaks, mida arvata katoliiklasest, kes oma õpperühma minnes jätab oma katoliikluse ukse taha, et mitte haavata oma seltsimeeste tundeid kes „,pühenduvad kasupüüdmatule sotsiaalsele tegevusele, väldivad selle seadmist mingite kindlate huvide või veendumuste teenistusse, olgu need millised tahes“? Selline on uue demokraatliku sotsiaaltöö komitee usutunnistus, mis on eelmiselt organisatsioonilt üle võtnud peamised eesmärgid ja mis, nagu nad ütlevad, püüab murda mitmemõttelisust, mis valitseb „suurema Silloni“ ümber nii reaktsioonilistes kui antiklerikaalsetes ringkondades“ ja on avatud kõikidele kes „respekteerivad moraalseid ja religioosseid jõude ja on veendunud,
et tõeline sotsiaalne areng ei ole võimalik suuremeelse idealismita.“

Sillon kui sotsialismi teerajaja

38. Kuid kahjuks, kahemõtteline olukord on nüüd tõesti likvideeritud, sest Silloni sotsiaalne tegevus pole enam katoliiklik – sijonist kui selline ei tööta ühe kildkonna huvides ning „Kirik“, nagu ta ütleb, „ei saa mingis mõttes kasu lõigata sümpaatialt, mida tema tegevus võib tekitada.“ Kummaline süüdistus, tõepoolest! Nad kardavad, et Kirik võidab Silloni sotsiaaltegevusest egoistlikel eesmärkidel kasu – nagu need, kes Kirikule kasu toovad, ei tooks kasu ka kogu inimkonnale! Kummaline ideede segadik! Kirik võib sotsiaalsest tegevusest kasu saada! Nagu poleks majandusteadlased ammu mõistnud ja tõestanud, et sotsiaaltegevus, et see saaks olla tõsine ja põhjalik, peab kasutama Kiriku abi.

Kuid veel kummalisem, kohutavam ja samas ka kurvastavam on end katoliiklasteks nimetavate inimeste jultumus ja kergemeelsus, kes unistavad sellistel alustel ühiskonna põhjalikust ümberehitamisest ning katoliku Kirikust mööda minnes maa peal „õigluse ja armastuse riigi“ rajamisest, lootes seda teha koostöös erinevat päritolu töölistega, tunnistagu nad siis erinevaid religioone ja filosoofilisi veendumusi või üldse mitte midagi – eeldades ainult, et nad unustavad, mis neid lahutab, nimelt needsamad religioossed ja filosoofilised veendumused ja annavad kõikide kasutusse selle, mis neid ühendab, nimelt „suuremeelse idealismi ja moraalse jõu, mida igaüks ammutagu sealt, kust see temal on võimalik.“

Mõtleme neile jõududele, teadmistele ja üleloomulikele voorustele, miljonite märtrite kannatustele, kirikuisade ja Kiriku doktorite valgustavatele kirjatöödele, kõikide halastustöö kangelaste pühendumusele, taevast sündinud võimuhierarhiale ja jumaliku armu voogudele, ja sellele, kuidas see kõik sai korraldatud, ühendatud ja elustatud Jeesus Kristuse elu ja vaimuga, inimeseks saanud Sõna jumaliku tarkusega! Kõigele sellele mõeldes tuleb meil hirm peale vaadates neid uue ajastu apostleid, kes uduse idealismi ja kodanikuvooruste vaimus tahavad ehitada midagi sellest paremat. Millega nad hakkama saavad? Mis sellisest koostööst välja tuleb? Tegemist on puhtalt verbaalse ja utoopilise konstruktsiooniga, milles on korratult segi paisatud võrgutav sõnaderäga vabadusest, õiglusest, vendlusest ja armastusest, võrdsusest ja inimese ülendamisest ja kõik see põhineb valesti mõistetud inimväärikusele. See on lärmakas, kuid oma eesmärgi suhtes viljatu agitatsioon, millest lõikavad kasu ainult Sillonist vähem utopistlikud masside õhutajad. Tõepoolest, võib öelda, et Sillon, pilk fikseeritud pettekujutlusele, juhib meid sotsialismi.

Uue universaalse kiriku suunas

39. Me kardame, et asi võib veel halvemaks minna. Selle tööalase kõikelubatavuse ja kosmopoliitse sotsiaaltegevuse lõpptulemuseks ei saa olla muud kui demokraatia, mis pole ei katoliiklik, ei protestantlik ega judaistlik, vaid on religioon (sest sijonistliku liikumise juhid on öelnud, et sijonism on religioon); religioon, mis on universaalsem katoliku Kirikust, sest ühendab lõpuks kõiki vendi ja seltsimehi „Jumala kuningriigis“. – „Me ei tööta Kiriku heaks, me töötame inimkonna heaks.“

40. Ja nüüd, olles käsitlenud kõiki neid kurvastavaid üksikasju, küsin teilt, auväärt vennad, mis on saanud Silloni katoliiklusest? Paraku see selge ja võimas Sillon, mis varem andis meile nii ilusaid lootusi, sattus oma teel Kiriku kaasaegsete vaenlaste mõjusfääri ega ole praeguseks enam muud kui haletsusväärne lüli ühe suures organiseeritud apostaatlikus liikumises, mis on kõikides maades loodud mingi universaalse kiriku asutamiseks, milles poleks dogmasid, hierarhiat, vaimseid reegleid ega pidureid kirgede taltsutamiseks. Kui selline kirik võiks saavutada võidu, taastaks see vabaduse ja inimväärikuse ettekäändel maailmas seadustatud vale ja omavoli võimu ning nõrkade, töötavate ja kannatavate rõhumise.

Sillon ja revolutsioon

41. Me tunneme paraku liiga hästi neid hämaraid töötubasid, kus sünnivad sellised hukatuslikud õpetused. Läbinägelikku mõistust ei tohiks need eksitada. Kuid Silloni juhid pole osanud end selliste õpetuste eest kaitsta: nende eksalteeritud tundelisus, ebakriitiline südameheadus ja osaliselt illuminismiga segatud müstitsistlik filosoofia on neid viinud uue evangeeliumini, mis nende arust on Meie Päästja tõeline evangeelium. Sellest vaimust kantuna söandavad nad Meie Issandast Jeesus Kristusest rääkida ülima familiaarsusega ja ilma igasuguse austuseta, ning kuna nende ideaalid vastavad selgelt revolutsiooni omadele, ei kohku nad tagasi jumalateotuslike paralleelide tõmbamisest evangeeliumi ja revolutsiooni vahele, mida nad ei saa kuidagi välja vabandada ühegi spontaanse ja läbimõtlematu improvisatsiooniga.

Sillon ja evangeelium

42. Me tahame pöörata teie tähelepanu, auväärt vennad, Evangeeliumi ja meie Issanda, Jeesus Kristuse, Jumal-inimese püha väärikuse moonutamisele, mida praktiseeritakse Sillonis ja sellele lähedastes ringkondades. Niipea kui jõutakse ühiskondlike küsimusteni, on teatud ringkondades kombeks jätta kõrvale Jeesus Kristuse jumalikkus ning rääkida vaid Tema suurest leebusest ja kaastundest õnnetute inimeste vastu ning Tema tungivatest üleskutsetest ligimesearmastusele ja vendlusele. Tõesti, Jeesus on meid armastanud mõõtmatu ja lõpmatu armastusega ning Ta on tulnud maailma kannatama ja surema, et inimesed, ühendatuna armastuses ja õigluses Tema ümber, võiksid vastastikusest heatahtlikkusest juhituna elada rahus ja õnnes. Kuid selle ajaliku ja igavikulise õnne realiseerimiseks seadis Ta oma kõrgeima autoriteediga tingimusteks, et meil tuleb kuuluda Tema karja, aktsepteerida Tema õpetust, praktiseerida vooruseid ning juhinduda Peetruse ja tema järeltulijate juhtnööridest. Ning kuigi Jeesus oli hea vaeste ja patuste vastu, ei austanud Ta kunagi nende ekslikke veendumusi, ükskõik kui siirad kui need ka näisid olevat; Ta armastas kõiki, et neid õpetada, ümber pöörata ja päästa. Kui Ta lohutas rõhutuid ja kannatajaid, ei teinud Ta teda selleks, et äratada neis kadedust ja panna neid soovima utoopilist võrdsust. Kui Ta ülendas alandatuid, ei teinud Ta seda nii, et inspireerida neis kuulekuse kohustuse suhtes sõltumatut ja mässulist eneseväärikuse tunnet. Kui Tema süda pulbitses õrnusest hea tahtega inimeste vastu, tundis Ta samas ka püha viha Jumala templit rüvetanud kaubitsejate vastu, alatute vastu, kes väikseid kiusatusse juhtisid, võimukandjate vastu, kes sundisid rahva raske koormise alla, liigutamata sõrmegi nende olukorra kergendamiseks. Ta oli ühtaegu karm ja leebe; Ta juhendas, noomis ja nuhtles; Ta teadis ja õpetas meile, et kartus on sageli tarkuse alguseks ning et vahel on inimesele parem ohverdada mõni ihuliige, et päästa terve ihu. Ja lõpuks: Ta ei kuulutanud meile ideaalset tulevikuühiskonda, kus valitseks täiuslik õnn ja kannatused oleks eemaldatud, vaid Ta rajas oma õppetundide ja eeskuju kaudu tee võimalikule maapealsele õnnele ja täiuslikule õnnele taevas – see on kuninglik Risti tee. Kõik need on õpetused, mida oleks vale piirata ainult üksikisiku eraeluga tema igavese elu pälvimise eesmärgil – need on märkimisväärses ulatuses ka sotsiaalse mõjuga õpetused, mis näitavad meile Meie Issandas Jeesus Kristuses midagi muud kui järjekindluseta ja autoriteedita humanitarianismi.

Piiskoppide kohus juhtida Silloni katoliiklikku alternatiivi

43. Mis puutub teisse, auväärt vennad, siis jätkake aktiivselt inimkonna Päästja tööd, jäljendades nii Tema leebust kui ka kindlust. Kummarduge kõikide kannatajate poole; et ükski mure ei tunduks teile rahu rikkumisena; et ükski kaebus ei jätaks teid ükskõikseks. Kuid samas tuletage nii suurtele kui väikestele meelde nende kohustusi; teie ülesandeks on kujundada nii rahva kui ka võimukandjate hoiakuid. Sotsiaalküsimused leiaksid palju kiiremini lahenduse kui kõik asjassepuutuvad ei keskenduks mitte niivõrd oma õiguste nõudmisele, kuivõrd oma kohustuste täpsemale täitmisele.

44. Seda enam, et praeguse huvide konfliktis, eelkõige aga võitluses ebaausate jõudude vastu ei piisa alati inimese voorustest ja isegi pühadusest, et kindlustada oma igapäevast leiba; seetõttu peaksid sotsiaalsed struktuurid oma loomuliku toimimise läbi paralüseerima nurjatute püüdlused ning võimaldama hea tahtega inimestel saavutada ka oma õiglast osa ajalikus õnnes. Me soovime väga, et te võtaksite osa ühiskonna sellesuunalisest korraldamisest. Ning viimaks, kui teie preestrid on teinud innukat tööd hingede päästmisel, Kiriku kaitsmisel ja heategevuses selle sõna õiges tähenduses, valige nende seast mõned kõige arukamad ja aktiivsemad, kel on doktorikraad filosoofias või teoloogias ja kes tunnevad põhjalikult vanemat ja uuemat ajalugu, ning suunake nad õppima mitte niivõrd elitaarset, kuivõrd praktilist sotsiaalteadust, et nad vajalikul hetkel rakendada Katoliikliku Aktsiooni[9] tegevusse. Kuid Me soovime, et need preestrid ei laseks end kaasa tõmmata kaasaegsete vaadete segadikku ega laseks end eksitada võltsdemokraatia miraažist; ärgu laenaku nad oma retoorikas meetodeid Kiriku vaenlastelt ning inimestelt, kelle kõrgelennuline keelekasutus on täis samavõrd kõlavaid kui teostamatuid lubadusi. Nad peaksid olema veendunud, et sotsiaalküsimus ega sotsiaalteadused pole sündinud eile; et nende probleemide lahendamiseks on Kirik ja Riik omavahelises koostöös igal ajastul loonud tegusaid organisatsioone; et Kirik, kes pole kunagi petnud inimeste õnnelootusi kompromiteerivate liitudega, ei pea oma minevikust lahti ütlema. Mis on vaja, see on koostöös tõeliste sotsiaalse uuendamise eestvõitlejatega taastada revolutsiooni poolt hävitatud institutsioonid,
täita need samasuguse kristliku vaimuga, mis need ka lõi ning kohandada need uue keskkonnaga, mis on kujunenud kaasaegse ühiskonna materiaalse arengu tulemusena. Rahva tõelised sõbrad ei ole mitte revolutsionäärid ega uuendajad, vaid traditsionalistid.

Üleskutse allumisele

45. Me soovime, et oma eksimustest vabanenud sijonistlik noorsugu annaks selles töös, mis on väärt teie pastoraalset hoolitsust, oma lojaalse ja efektiivse panuse, tehes seda korda järgides ja sobiliku kuulekusega.

46. Me pöördume Silloni juhtide poole usalduslikkusega, nagu isa oma lastega rääkides ning Me nõuame neilt nende endi, Kiriku ja Prantsusmaa huvides, et nad annaksid oma juhtpositsioonid üle teile. Me oleme täiesti teadlikud selle ohvri suurusest, mida Me neilt palume, kuid Me teame, et nad on piisavalt suuremeelsed, et seda teha ja Me õnnistame neid selleks Meie Issanda Jeesus Kristuse nimel, kelle alandlikuks teenijaks Me oleme. Mis puutub Silloni liikmetesse, siis Me tahame, et nad organiseeruksid diötseeside alusel oma auväärt piiskoppide juhtimisel, et teha tööd rahva kristliku ja katoliikliku usu elavdamiseks ja elutingimuste parandamiseks. Need diötseesides tegutsevad grupid peavad teatud aja vältel olema üksteisest sõltumatud ning tõendiks sellest, et nad on lahti öelnud oma mineviku eksimustest, peavad nad end nimetama „katoliikliku Silloni“ gruppideks ja iga nende liige peab end „sijonistiks“ nimetades lisama täpsustuse „katoliiklik“. Iseenesest mõista võib iga sijonist jääda oma poliitiliste eelistuste juurde, kui need on puhastatud Kiriku õpetusega vastuolus olevatest arusaamadest. Kui aga, auväärt vennad, mõned grupid keelduvad allumast nimetatud tingimustele, peate te seda käsitlema vastuhakuna teie juhtimisele. Sealjuures tulen uurida, kas nad piirduvad ainult poliitilise ja majandusalase tegevusega, või järgivad nad ka oma vanu eksimusi. Esimesel juhul on selge, et teil ei tule tegeleda nendega rohkem kui ülejäänud usklike kogudusega. Teisel juhul peate nende suhtes ette võtma arukaid ja rangeid meetmeid. Preestrid peaksid end sellistest dissidentlikest rühmitustest täielikult distantseerima ja keskenduma ainult nende liikmete individuaalsele pühale teenimisele, kohaldades neile meeleparandusel katoliku õpetusele vastavaid üldiseid moraalireegleid. Mis puutub katoliiklikesse gruppidesse, siis preestrid ja seminaristid võivad neid küll aidata, kuid peaksid vältima nende liikmeteks astumist, kuna vaimulik teenistus seisab igal juhul kõrgemal ilmalikest assotsiatsioonidest, ükskõik kui kasutoovalt ja parimas vaimus nad ka ei tegutseks.

47. Need on praktilised meetmed, mida peame selle kirjaga vajalikuks kohaldada Silloni ja sijonistide suhtes. Me palume kogu hingest, et need inimesed saaksid aru neist tõsistest põhjustest, mis Meid selleni viisid. Me palume, et Issand annaks neile südametarkust ja julgust, et näidata Kirikule oma usu siirust. Teile, auväärt vennad, sisendagu Ta isalikku armastust nende vastu, sest nüüdsest kuuluvad nad teie hoolitsuse alla.

48. Lootusega, et võiksime saavutada soovitud tulemusi, mida Me südames kanname, anname kogu vaimulikkonnale ja teie kogudustele kogu südamest apostelliku õnnistuse.

Välja antud Roomas, püha Peetruse katedraalis, 25. 08. 1910, Meie Pontifikaadi kaheksandal aastal.

Pius X, paavst

Prantsuse ja inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu

Comments are closed.