Quanta cura

PAAVST PIUS IX

APOSTELLIK RINGKIRI

QUANTA CURA

Käibivate eksimuste hukkamõist

8. detsembril 1864

 

SYLLABUS ERRORUM

Kokkuvõte meie ajastu põhimõttelistest eksimustest,

millele on osutatud Tema Pühadus paavst Pius IX konsistooriumikõnedes, ringkirjades

ja teistes tema apostellikes kirjades.

8. detsembril 1864

(Mitteametlik tõlge)

 



Meie auväärsetele vendadele, kõikidele patriarhidele,

priimastele, peapiiskoppidele ja piiskoppidele,

kel on Püha Tooliga osadus ja tema heakskiit

 

Auväärsed vennad, tervitus ja apostellik õnnistus!

Paavstide võitlus eksituste vastu

Millise suure hoole ja hingekarjase valvsusega täitsid Rooma paavstid, Meie eelkäijad, oma kohust ja neile Issanda Kristuse enda poolt usaldatud ametit kõige õndsama Peetruse, Apostlite Vürsti isikus, toites tallekesi ja lambaid, kosutades lakkamatult ja usinalt kogu Issanda karja ususõnade ja tervistava õpetusega, hoides neid eemal mürgitatud karjamaadelt, see on teada kõigile ja eriti teile, auväärsed vennad. Samamoodi polnud Meie eelkäijatel, õigluse kinnitajatel, kes hingede õndsuse pärast erilist muret tundsid, südames midagi muud kui soov oma kõige targemates kirjades ja konstitutsioonides paljastada ja hukka mõista kõiki neid väärõpetusi ja vigu, mis meie jumaliku usu, katoliku Kiriku õpetuse, moraali puhtuse ja inimkonna igavese lunastusega vastuolus olles vallandasid sageli mässamisi ja mõjutasid kahjutooval kombel nii Kirikut kui ka riiki. Selsamal põhjusel on Meie eelkäijad osutanud apostelliku jõuga pidevat vastupanu pahatahtlike inimeste nurjatutele ettevõtmistele, kes mässavate merelainetena omaenda segaduses vahutades ja rikutuse orjadena vabadust tõotades on püüdnud oma ekslike arvamuste ja kõige hukutavamate kirjutistega hävitada katoliku usu ja tsiviilühiskonna alustalasid, võtta inimestelt voorused ja õiglus, rikkuda üksikisikuid ja eriti kogenematut noorsugu, juhtida neid eksimuste kuristikku ja rebida nad eemale katoliku Kiriku rüpest.

Pius IX võitlus

Kuid nüüd, nagu teile, auväärsed vennad, hästi teada on, oleme Me jumaliku Ettehoolduse salajasel nõul ja kindlasti mitte Meie eneste püüdmisel vaevalt Peetruse Troonile tõusnud, kui Me näeme oma hinge suurimaks kurvastuseks tõeliselt hirmutavat tormi, mida õhutavad nii paljud kurjad arusaamad, ja näeme ühtlasi kõige ähvardavamaid ohtusid, mis tõusevad nii paljudest eksimustest ja millega kristlasi üle külvatakse, et Me seda ei jõua ära kahetseda. Seepärast vastavalt Meie apostelliku teenistuse kohusele ning järgides Meie eelkäijate eeskuju, oleme võtnud sõna paljudes juba avaldatud ringkirjades, konsistooriumi ees peetud kõnedes, samuti teistes apostellikes kirjades ja oleme selle õnnetu ajastu peamised eksimused hukka mõistnud ning rõhunud teie imetlusväärsele piiskoplikule valvsusele. Me oleme ikka ja jälle vannutanud ja manitsenud kõiki Meile kõige kalleimaid katoliku Kiriku poegi, et nad üheskoos taganeksid ja põgeneksid selle kohutava nakkava katku eest.

Meie esimeses ringkirjas, mis on kirjutatud teile 9. novembril 1846, ja kahes kõnes, mida Me pidasime konsistooriumil 9. detsembril 1854 ja 9. juunil 1862, mõistsime hukka need koletislikud arvamusavaldused, mis praegusel ajastul eriliselt esile tungivad, tuues endaga kaasa suurima seninähtud kahju hingedele ja tsiviilühiskonna allakäigu; mis on kahetsusväärselt vastuolus mitte ainult katoliku Kiriku ja tema tervendava õpetuse ning auväärsete seadustega, vaid ka terve mõistusega ja igavikulise loomuõigusega, mille Jumal on kõikide inimeste südamesse kirjutanud. Neist vaadetest saavad alguse pea kõik ülejäänud eksimused.

Naturalism ja vale arusaam ühiskonnast

3. Ent kuigi Me pole loobunud sedalaadi suurte eksimuste sagedasest esiletoomisest ja hukkamõistmisest, nõuavad katoliku Kirik, Meie hoolde usaldatud hingede õndsus ja inimühiskonna heaolu, et annaksime uut hoogu teie pastoraalsele visadusele, millega kummutada veel teisi kurje arusaamu, mis mainitud eksimustest kui purskkaevust esile tulvavad. Mida vääramad ja rikutumad need arusaamad on, seda enam tuleb neid põlata, sest oma olemuselt viivad nad selleni, et takistada või (isegi) kaotada seda tervendavat mõju, mida katoliku Kirik oma jumaliku Rajaja käsul ja seadmisel peab vabalt avaldama maailma lõpuni – ja seda mitte ainult üksikisikute, vaid tervete rahvaste, ühiskondade ja nende suveräänsete valitsejate üle. See viib ka vastastikuse koostöö ja mõistmise kadumiseni Kiriku ja riigi vahel, mis on end seni tõestanud soodsa ja mõistlikuna nii religioossete kui ka ühiskondlike eesmärkide huvides.[1]

Nagu te hästi teate, auväärsed vennad, leidub praegusel ajal mitte vähe inimesi, kes levitavad tsiviilühiskonnas „naturalismi”, nagu nad seda nimetavad, jumalateotuslikke ja absurdseid põhimõtteid ning õpetavad jultunult, et „parim ühiskonnakorraldus ja ühiskondlik progress nõuavad, et inimühiskonda juhitaks ja valitsetaks ilma religiooni mõjuta, nagu seda polekski, või siis vähemalt ilma igasuguse vahetegemiseta tõelise ja väärreligioonide vahel”. Pühakirja õpetuse, Kiriku ja Pühade Isade õpetuse vastaselt ei kõhkle nad kinnitamast, et „parimad tingimused tsiviilühiskonna toimimiseks on sellised, kus ei tunnistata tsiviilvõimule kuuluvat kohustust kohaldada seadusest tulenevaid piiranguid ja karistusi katoliku religiooni ründajate vastu, välja arvatud juhtudel, kui avalik kord ja julgeolek seda nõuavad”.

Südametunnistuse ja usutunnistuse vabadus

Sellest täiesti valest arusaamast ühiskonna valitsemise kohta ei kõhkle nad tuletamast oma ekslikku õpetust, mis avaldab katoliku Kirikule ja hingede õndsusele äärmiselt kahjulikku mõju ja mida Meie eelkäija Gregorius XVI nimetas „hullumeelsuseks”[2] – õpetust, mille kohaselt „südametunnistuse ja usutunnistuse vabadus on iga inimese isiklik õigus, mis peaks olema seadusega väljakuulutatud ja tagatud igas hästi korraldatud ühiskonnas, ning et see õigus peab tagama kodanikele absoluutse vabaduse avalikult kuulutada ja tunnistada mistahes ideid, olgu suuliselt, kirjalikult, ajakirjanduses või muul viisil, ilma et seda tohiks piirata kiriklik või riiklik võim”. Sellist seisukohta mõtlematult toetades ei suuda nad mõista ega aru saada, et tegelikult jutlustavad nad „õigust hukka minna”[3] ning et „kui inimlikele argumentidele jäetakse võimalus lakkamatuks diskussiooniks, leidub alati inimesi, kes söandavad tõele vastu seista ja usaldavad oma voolavas kõnes vaid inimlikku tarkust, kuigi me teame juba meie Issanda Jeesuse Kristuse õpetusest, kui hoolikalt tuleb kristlikku usku ja tarkust hoida sellise kahjuliku sonimise eest”.[4]

Rahva tahe

4. Ja nüüd, seal kus religioon on tsiviiliühiskonnast eemaldatud ning jumaliku Ilmutuse õpetus ja autoriteet hüljatud, on tuhmunud ja kadunud ka õige arusaam õiglusest ja inimese kohustustest ning tõelise õigluse ja legitiimsete seaduste aset täidab materiaalne jõud. Seetõttu võib aru saada, miks leidub inimesi, kes terve mõistuse ilmselged põhimõtted hülgavad ja neid põlgavad, väites jultunult et “rahva tahe, mis avaldub avaliku arvamusena või mõnel muul viisil, kujutab endast ülimat seadust, mis on vaba nii jumalikust kui ka inimlikust kontrollist ning et poliitilises valdkonnas toime pandud tegudel on seaduse jõud pelgalt seeläbi, et nad on toime pandud”.

Järeldused

Kuid kes ei võiks näha ja selgelt mõista, et religiooni ja õiglase korra sidemetest vabastatud ühiskond ei leia endale viimaks muud eesmärki kui rikkuste taotlemine ja kogumine ning et sellistele tingimustele allutatud ühiskond jõuab lõpuks olukorrani, kus ainsaks seaduseks saab oma isiklike ihade ja soovide kammitsematu teenimine? Sel põhjusel vaenavad sedalaadi inimesed kibeda vihkamisega religioosseid ordusid, kuigi need on ülimalt hästi teeninud kristlust, tsivilisatsiooni ja kirjandust, ning teatavad häälekalt, et neil pole seaduslikku õigust eksisteerida, aplodeerides samal ajal hereetikute laimujuttudele. Meie eelkäija Pius VI on väga targalt õpetanud: “Ordupreestritest loobumine seab ohtu Evangeeliumi avaliku kuulutamise, kahjustab eluviisi, mida Kirik soovitab kui apostelliku õpetusega kooskõlas olevat ning solvab ordude asutajaid, keda me oma altaritel austame ja kes Jumalalt endalt inspiratsiooni saades need kogukonnad lõid.”[5] Lisaks kuulutavad need nurjatud Jumalat teotavalt, et kodanikelt ja Kirikult tuleks võtta õigus, “mille kohaselt võib avalikult kristliku heategevuse jaoks annetusi korjata” ning nõuavad seaduse tühistamist, mille järgi „teatud
päevadel on keelatud teeniv töö, et anda võimalus jumalateenistuseks”, pugedes kõige petturlikumal moel ettekäände taha, et need keelud ja seadused ei vasta riigi majandushuvidele.

Veel enam, nad ei piirdu religiooni väljajuurimisega avalikkusest, vaid sooviksid seda keelu alla seada ka perekondades. Õpetades ja jutlustades kõige kahjulikumat eksiõpetust, „kommunismi ja sotsialismi”, kinnitavad nad, et „koduühiskond ehk perekond saab kogu oma olemasolu mõtte ainuüksi tsiviilseadusest ning järelikult on vaid tsiviilseadus see, millest sõltuvad vanemate õigused oma laste suhtes, eriti need, mis puudutavad kasvatuse ja hariduse andmist”. Selliste kahjutoovate arusaamade ja riugastega tahavad need alatud mehed jõuda oma eesmärgini, see tähendab, et katoliku Kiriku tervendav mõju ja õpetus noorte õpetamisest ja kasvatamisest täielikult kaoks ning et noorukite õrnad ja paindlikud meeled nakatataks ja rikutaks kõige pöörasemate eksimuste ja pahedega. Kõik need, kes püüavad segadusse ajada nii vaimulikke kui ka ilmalikke asju, pea peale pöörata õiget ühiskonnakorda ja hävitada nii jumalikud kui ka inimlikud seadused, on alati (nagu me ülalpool vihjasime) pühendanud kõik oma nurjatud kavatsused, püüdlused ja pingutused sellele, et petta ja demoraliseerida noorust, kelle rikkumisele on nad pannud kõik oma lootused. Sel põhjusel ründavad nad igal võimalusel nii ilmik- kui ka orduvaimulikke, kes, nagu ajalugu kahtlemata tunnistust annab, on andnud väga palju kristluse, tsivilisatsiooni ja teaduse õitsengule, ning kuulutavad, et “kuna vaimulikkond on teaduse ja tsivilisatsiooni tõelise ja kasutoova arengu suhtes vaenulik, tuleb see noorte harimisest ja juhendamisest täielikult eemal hoida”.

Vaimuliku võimu allutamine ilmalikule

5. Teised aga puhuvad uuendajate pahatahtlikesse ja juba sageli hukkamõistetud ideedesse eluvaimu ning söandavad silmatorkava jumalavallatusega väita, nagu oleks tsiviilvõim ülimuslik Kiriku ja tema Apostelliku Aujärje, Kristuse enda seatud võimu suhtes, eitades kõiki Kiriku ja tema Aujärje välisesse korda puutuvaid õigusi. Nad ei häbene öelda, et “Kiriku seadused ei ole südametunnistusele siduvad, kuni neid ei ole seadustanud tsiviilivõim; et Rooma pontifikaadi Kirikut ja religiooni puudutavad seadusaktid ja dekreedid vajavad tsiviilvõimu sanktsioone ja heakskiitu või vähemalt nõusolekut; et apostellikel konstitutsioonidel,[6] milles mõistetakse hukka salaühingud (olenemata sellest, kas sellistes ühingutes nõutakse vaikimisvannet või mitte) ning millega nende liikmed ja toetajad on kirikuvande alla pandud, pole kehtivat jõudu nendes maailma piirkondades, kus tsiviilvõim neid ühinguid talub; et Tridenti Kirikukogu ja Rooma paavstide poolt välja kuulutatud ekskommunikatsioon neile, kes Kiriku õigusi ja vara ründavad ning usurpeerivad, põhineb vaid vaimuliku ja ajaliku korra omavahelisel segamisel ning on (suunatud) üksnes ilmalike hüvede saavutamisele; et Kirik ei või sätestada midagi, mis seob uskliku käitumist ja südametunnistust ajalike asjade suhtes; et Kirikul pole õigust takistada ajalike karistuste ähvardusel neid, kes tema seadusi rikuvad; et tsiviilvõimul on täielik õigus Kiriku, religioossete ordude ja teiste vagade organisatsioonide varadele ning et see vastavat püha teoloogia ja avaliku seaduse põhimõtetele”. Ka ei häbene nad otseselt ja avalikult levitada ja õpetada seda hereetikute põhimõtet, millest võrsub hulganisti väärastunud valearvamusi ja eksimusi. Nad korrutavad nimelt, et “kiriklik võim pole jumaliku õiguse jõul tsiviilvõimust eristuv ega sõltumatu ning et sellist erisust ja sõltumatust ei saa käsitleda teisiti kui nii, et Kirik usurpeerib ja rikub tsiviilvõimu põhiõigusi”. Ka ei saa me vaikides mööda vaadata nende jultumusest, kes ei talu tervet õpetust ja väidavad, et „selliste Apostelliku Aujärje dekreetide täitmisest, mis ei puuduta usudogmasid ja moraaliküsimusi, vaid Kiriku üldisi huve, õigusi ja distsipliini, võib pattu kartmata ja katoliiklikku kuulekust ohvriks toomata keelduda”. Kuid igaüks võib näha ja selgelt mõista, kui kisendavas vastuolus on see katoliku dogmaga täielikust võimust, mille Kristus ise on andnud Rooma paavstile üleilmse Kiriku karjatamiseks, valitsemiseks ja juhtimiseks.

Eksimuste pidulik hukkamõistmist

6. Keset kõigi nende rohkete väärarvamuste suurt kõlvatust, pidades meeles oma apostellikku kohust ja tundes suurt muret meie pühima religiooni, õige õpetuse ja hingede pääsemise pärast, mille Jumal on Meie hoolde usaldanud, ning pidades silmas inimühiskonna head käekäiku, oleme otsustanud, et on õige aeg taas kord Meie apostellikku häält tõsta. Seepärast tuginedes Meie apostellikule autoriteedile, heidame kõrvale, keelame ja mõistame hukka kõik siinses kirjas ükshaaval mainimist leidnud kurjusest lähtunud arusaamad ja õpetused ning tahame ja nõuame, et kõik katoliku Kiriku lapsed need samuti kõrvale heidaksid, keelaksid ja hukka mõistaksid.

Kokkuvõte

7. Kõige selle kõrval, nagu te hästi teate, auväärsed vennad, petavad tõe ja õigluse vihkajad ning meie religiooni kibedamaid vaenlased neil päevil inimesi ja valetavad pahatahtlikult, levitades oma katkukülvavate teoste, pamflettide ja ajalehtedega kõikvõimalikke väärõpetusi kogu üle kogu maailma. Ka pole teile teadmata, et meie ajastul leidub inimesi, kes Saatana vaimust aetuna ja kantuna on jõudnud sellise jumalateotuse tasemeni, et eitavad meie valitsejat ja Issandat Jeesust Kristust ning seavad jultunud visadusega Tema jumalikkuse kahtluse alla. Siin ei saa Me muud, kui teid, auväärsed vennad, suure ja teenitud kiitusega ülistada selle eest, et te niivõrd suure jumalateotuse vastu pole jätnud tõstmata oma piiskoplikku häält kogu selle jõus.

8. Taas kord pöördun Ma armastusega teie poole, kes te olete kutsutud osa saama Meie muredest ning olete Meile neis suurimaks trööstiks, rõõmuks ja lohutuseks imetlusväärse vagaduse ja jumalakartlikkuse tõttu, mida te levitate, ja imelise armastuse, ustavuse ja kohusetunde tõttu, millega te olete Meile ja Apostellikule Aujärjele andunud harmoonilises kiindumuses, täites oma rasket ja kaalukat piiskoplikku teenistust tarmukuse ja pühendumusega. Seetõttu ootame, et te oma silmapaistvas pastoraalses innukuses haaraksite sõnamõõga, milleks on jumalasõna, ning saades jõudu meie Issanda Jeesuse Kristuse armust, kindlustaksite iga päev kahekordse hoolega, et teie hoolde usaldatud usklikud „jääksid puutumata mürgistest umbrohtudest, mida Jeesus Kristus ei kasvata, sest see pole Tema Isa istandus”.[7] Tuletage usklikele pidevalt meelde, et tõeline õnn jõuab külluslikult inimeseni meie üleva religiooni, selle õpetuse ja praktiseerimise kaudu ning et õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.[8] Õpetage, et „kuningriigid püsivad katoliku usu alustel”[9] ning et „miski pole nii hukutav, nii allakiskuv, nii ohtlik kui uskumus, et meile piisab täiesti vabast tahtest, mille me sünnihetkel saame ning et me ei pea otsima Issandat; see tähendab, et unustades oma Looja, loobume ka Tema väest, ainult selleks, et seeläbi tõestada, et me oleme vabad”.[10] Ning ärge loobuge õpetamast et „kuningavõim pole antud mitte ainult maailma valitsemiseks, vaid eelkõige Kiriku kaitsmiseks”[11] ning et printsidel ja kuningatel pole suuremat au ja eesõigust kui see, mille kohta Meie targim ja julgeim eelkäija püha Felix on keiser Zenole õpetavalt öelnud: „Lubage katoliku Kirikul praktiseerida oma seadusi ning ärge lubage kellelgi vastu seista tema vabadusele. Selline juhtimisviis on kõige kasutoovam teile endile, sest kui küsimuse all on Jumala tahe, peab kuningavõim püüdma vastavalt Jumala korraldusele end Kristuse preestritele allutada, mitte neist ülemaks tõusma.”[12]

Usaldus Jumala vastu

9. Kuid nagu alati, auväärsed vennad, ja nüüd veel eriti, mil Kirik ja tsiviilühiskond on selliste ähvardavate ohtude keskel, mil on käivitunud katoliiklike huvide ja Apostelliku Aujärje vastane vandenõu ning on käibel massiliselt väärõpetusi, on vajalik, et me läheneksime usaldusega armastuse aujärjele ja leiaksime halastust ja armu õigeaegses abis. Oleme õpetanud äratama usklikes aukartust, et nad koos Meie ja teiega lakkamatult palvetaksid ja pöörduksid halastavaima valguse ja kaastunde Isa poole kõige kirglikumate ja alandlikumate palvetega ning otsiksid täielikus usus pelgupaika meie Issanda Jeesuse Kristuse juures, kes on lunastanud meid oma Verega, ning et me innukalt ja püsivalt anuksime Tema armastavamailt südamelt, sellelt kõige põletavama armastuse ohvrilt, mis meie eest toodud, et Ta tõmbaks kõiki enda poole oma armastuse jõuga ning et kõik inimesed, sütitatud Tema pühimast armastusest, võiksid väärikalt järgida Tema südame teed, meeldides Jumalale kõigis asjus ja maitstes kõikide heade ettevõtmiste vilju. Ent kuna kahtlemata on Jumalale meelepärasemad nende inimeste palved, kes tulevad Tema juurde kõigest paturüvedusest puhta südamega, oleme Me apostelliku meelevallaga avanud Kiriku taevased aarded usklikele tingimusel, et nad jääksid innukalt tõelise jumalakartuse juurde ja puhastaksid end meeleparanduse sakramendis patukoormast, et siis täie kindluse ja usaldusega oma palved Jumala ette tuua ning pälvida Tema halastust ja armu.

Juubeliindulgentsi väljakuulutamine

10. Nende kirjadega kuulutame Me oma apostelliku autoriteedi jõul kõigi katoliku maailma usklikele, üheskoos ja eraldi, kogu järgnevaks 1865. aastaks,
kuid mitte hiljemaks, välja täieliku indulgentsi juubeliaasta vormis ühe kuu jooksul, mille määrate teie, auväärt vennad ja teised õiguspärased ülemkarjased diötseesides, samal viisil ja korras nagu Me tegime seda Meie pontifikaadi algul 1846. aasta 20. novembril breve vormis välja antud apostellikus kirjas, mis oli adresseeritud kogu katoliiklikule piiskopiseisusele ja mis algas sõnadega Arcano Divinae Providentiae consilio, täpselt samade volitustega, mis teile selles kirjas on antud. Me soovime, et kõiki eelpoolmainitud kirjas antud korraldusi järgitaks ning välditaks asju, mida Me oleme maininud vältimist vajavatena. Me lubame seda hoolimata kõigist vastupidistest korraldustest, isegi neist, mis on väärt eraldi nimetamist ja tühistamist. Kõigi kahtluste ja arusaamatuste vältimiseks oleme andnud korralduse mainitud kirja koopiad teile saata.

11. „Anugem,” auväärsed vennad, „Jumala halastust kogu südamest ja meelest, sest Tema ise on öelnud: „Ma ei võta neilt oma armu.” Palugem, ja meile antakse, ning kui me ei saa seda kohe, sest me oleme Jumalat sügavalt haavanud, siis koputagem, sest kes koputab, sellele avatakse, kui me vaid koputame vastu ust oma palvete, anumiste ja pisaratega ning teeme seda püsivalt ning kui see palve on üksmeelne… Las iga inimene palvetab Jumala poole, mitte üksnes enese pärast, vaid ka oma vendade pärast nagu Issand on õpetanud meid palvetama.”[13]

Püha Neitsi Maarja ja pühakute eestkoste

Kuid et Jumal oleks rohkem valmis meie ja kõigi usklike palvetele ja soovidele vastama, võtkem täies usalduses oma eestkostjaks patusüüta ja pühim Neitsi Maarja, Jumalaema, kes on kogu maailmast hävitanud kõik hereesiad ja kes meie kõikide kõige armastavama Emana „on kõigist heldeim, … täis armu, … kes näitab end kõigile palvete kuuljana, kes näitab end kõigile kõige halastavamana, kes elab kõigi vajadustele kaasa suurima kiindumusega”[14] ning seisab Kuningannana oma ainusündinud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse paremal käel kullaga ääristatud rüüs, ehitud rohkete ehetega ning võib saavutada Temalt kõike, mida ta tahab. Otsigem kaastunnet kõige õndsamalt Peetruselt, Apostlite Vürstilt, ja Pauluselt, tema kaasapostlilt ning kõikidelt Taeva pühakutelt, kellest on saanud Jumala sõbrad, kes on jõudnud taevasesse kuningriiki, kannavad kroonituna palmioksi ja, olles kindlad enda surematuses, tunnevad muret meie pääsemise pärast.

12. Viimaks, paludes teile kogu südamest Jumalalt kõikide taevalike andide küllust, edastame teile, auväärsed vennad, ja kõigile teie hoolde usaldatud vaimulikele ja ustavatele ilmikutele oma armastuse märgina kõige õrnemal viisil oma apostelliku õnnistuse.
Välja antud Roomas Püha Peetruse katedraalis detsembrikuu 8. päeval 1864, kümnendal aastal pärast Jumalaema Neitsi Maarja Patusüüta Saamise dogma defineerimist, Meie pontifikaadi üheksateistkümnendal aastal.

NB! Ringkirja tekstis esinevad vahepealkirjad on poolakeelse ametliku tõlke alusel sisse viinud väljaandja.

 

 

SYLLABUS ERRORUM

Kokkuvõte meie ajastu põhimõttelistest eksimustest,

millele on osutatud Tema Pühadus paavst Pius IX

konsistooriumikõnedes, ringkirjades

ja teistes tema apostllikes kirjades.

 

Välja antud 8. detsembril 1864

 

Püha Tooli riigisekretäri kardinal Antonelli kiri,

millega Püha Isa käsul koostatud Syllabus errorum

adresseeriti katoliku Kiriku piiskoppidele

Kõrgeauliseim härra,

Tema Pühadus paavst Pius IX oma suurimas hooles hingede päästmise ja terve õpetuse eest pole oma pontifikaadi algusest peale kunagi lakanud oma ringkirjades, konsistooriumitel peetud kõnedes ja teistes apostellikes kirjades hukka mõistmast ja kõrvale heitmast selle eriliselt õnnetu ajastu peamisi eksitusi ja väärõpetusi. Kuna võib olla, et kõik need paavstlikud aktid pole jõudnud kõikide diötseeside piiskoppideni, tahtis seesama Püha Isa, et saaks koostatud nende eksituste kogumik (Syllabus), eesmärgiga saata see kõigile katoliikliku maailma piiskoppidele, et neil piiskoppidel võiksid seista silme ees kõik tema poolt hukka mõistetud ja kõrvale heidetud eksitused ja hukatuslikud õpetused. Mulle aga andis ta ülesandeks, et ma saadaksin käesoleva trükis avaldatud Syllabuse sulle, kõrgeauliseim härra, sel ajal, mil seesama Püha Isa, hoolitsedes katoliku Kiriku ja terve Jumala poolt tema hoolde usaldatud karja ühtsuse ja hüve eest, otsustas kirjutada veel ühe ringkirja kõikidele katoliku piiskoppidele. Täites seega täie valmisoleku ja vajaliku kuulekusega sellesama Püha Isa käsku, saadan sulle, kõrgeauliseim härra, selle Syllabuse, mis on lisatud käesolevale kirjale. Kuna see rõõmustab mind väga, et võin väljendada ja uuendada minu poolehoiu tunnet sulle, soovin sulle kogu südamest kõigekõrgemalt ja paremalt Jumalalt kõike õnne ja edu.

Teie Kõrgeaulisuse pühendunud teener,

J. kardinal Antonelli,

Roomas, 8. detsembril Issanda aastal 1864.

I Panteism, naturalism ja absoluutne ratsionalism

1. Pole olemas mingit ülimat, oma tarkuses ja ettehoolduses täiuslikku jumalikku olendit, kes eristuks universumist. Jumal on identne asjade olemusega ning sellest johtuvalt muutuste subjekt. Jumal avaldab ennast inimeses, maailmas ja kõikides olendites, olles kõige oleva substants. Jumal on maailmaga üks ja seesama ning sellest järelduvalt on üks ja seesama mateeria ja vaim, vabadus ja paratamatus, õige ja väär, hea ja halb, õiglus ja ebaõiglus.[15]

2. Jumala igasugust tegevust inimese ja maailma suhtes tuleb eitada.[16]

3. Inimmõistus iseeneses, ilma igasugusega suhteta Jumalasse, on piisavaks vahendiks eristamaks õiget väärast ja head kurjast. Ta on iseenda seadusandja ja tema loomulikust jõust piisab, et tagada inimeste ja rahvaste heaolu.[17]

4. Kõik religioonitõed lähtuvad inimmõistuse sünnipärasest jõust, millest järeldub, et mõistus on suveräänne vahend, mille abil võib inimene tundma õppida kõiki tõdesid.[18]

5. Jumalik ilmutus on ebatäiuslik ja allub seetõttu pidevale ja määratlematule arengule, mis vastab inimmõistuse arengule.[19]

6. Usk Kristusesse on vastuolus inimmõistusega ning jumalik ilmutus pole mitte ainult tühine, vaid ka takistab inimese täiustumist.[20]

7. Pühakirjas kirjeldatud prohvetlikud ettekuulutused ja imed on luulelised väljamõeldised ning kristliku usu müsteeriumid kujutavad endast filosoofiliste mõtiskluste tulemusi. Uus ja Vana Testament sisaldavad müütilisi väljamõeldisi ning Jeesus Kristus kui isik on samuti mütoloogiline.[21]

II Mõõdukas ratsionalism

8. Kuna inimmõistus on religiooniga samal tasemel, tuleks teoloogiat käsitleda lihtsalt kui filosoofiat.[22]

9. Kõik kristliku religiooni dogmad ühegi erandita on loodusteaduste või filosoofia subjektid ning inimmõistus, mis on ajaloo vältel edenenud, on võimeline talle loomuomase jõu ja printsiipidega jõudma ka kõige keerukamate dogmade mõistmiseni tingimusel, et neid dogmasid esitatakse mõistusele objektidena.[23]

10. Kuna filosoof ja filosoofia on kaks ise asja, on filosoofil õigus ja kohustus alluda tema silmis tõelisele autoriteedile, kuid filosoofia ei pea ega saagi ühelegi autoriteedile alluda.[24]

11. Kirik ei peaks loobuma mitte ainult kontrollist filosoofia üle, vaid ta peaks sallima ka filosoofia vigu, jättes vigade parandamise filosoofide endi ülesandeks.[25]

12. Püha Tooli ja Rooma kongregatsioonide dekreedid takistavad progressi ja teaduse arengut.[26]

13. Meetodid ja printsiibid, mida kasutasid omaaegsed skolastilised teoloogid, ei vasta enam kaasaja nõuetele ja teaduse arengule.[27]

14. Filosoofiaga tegeledes pole tarvis arvestada üleloomuliku ilmutusega.[28]

NB! Ratsionalismi osas pärineb suurem osa eksimusi Anthon Güntherilt, kelle tegevus on hukka mõistetud kirjas Kölni kardinalile peapiiskopile Eximiam tuam (15. juuni 1857), ja kirjas Breslau piiskopile Dolore haud mediocri (30. aprill 1860).

III Indiferentsus ja latidudinarism

15. Igal inimesel on vabadus tunnistada ja kuulutada seda religiooni, mis talle tema mõistuse valguses õigena tundub.[29]

16. Inimesed võivad leida pääsemistee ja jõuda igavese pääsemiseni mistahes religiooni läbi.[30]

17. Neile, kes ei ela tõelise Kristuse Kiriku vaimus, jääb vähemalt pääsemislootus.[31]

18. Protestantism pole midagi muud kui tõelise kristliku religiooni erinev vorm, mida tunnistades võib olla Jumalale sama meelepärane kui olles katoliku Kiriku liige.[32]

IV Sotsialism, kommunism, salaühingud, piibliühingud ja klerikaal-liberaalsed ühingud

Sedalaadi kahjutoovaid
nakkusi on korduvalt kõige karmimalt hukka mõistetud ringkirjas Qui pluribus (9. novembril 1846), konsistooriumi-kõnes Quibus quantisque (20. aprill 1849), ringkirjas Nostis et Nobiscum (8. detsember 1849), konsistooriumikõnes Singulari quadam (9.. detsember 1854) ja ringkirjas Quanto conficiamur mœrore (10. august 1863).

V Kirikut ja tema õigusi puudutavad eksimused

19. Kirik ei ole eksimatu ja täiuslik, täielikult sõltumatu kogukond, seal ei järgita järjepidevusega tema jumaliku Asutaja seatud õigusi ja reegleid ning Kiriku õiguste ja tegevuspiiride määratlemine on tsiviilvõimu pädevuses.[33]

20. Kiriklik võim ei tohiks kasutada oma autoriteeti ilma tsiviilvõimu loa ja heakskiiduta.[34]

21. Kirikul pole õigust sätestada dogmana, et katoliku Kiriku religioon on ainus tõene ja tõeline religioon.[35]

22. Katoliiklike õpetajate ja kirjanike kohustused piirdugu vaid sellega, mida Kiriku eksimatu otsustus on määratlenud usudogmana ja millesse uskumine on (Kirikusse kuulumisse eeltingimusena) kohustuseks kõigile .[36]

23. Rooma paavstid ja oikumeenilised kirikukogud on ületanud oma võimupiire, nad on usurpeerinud ilmalike valitsejate õigusi ning on eksinud isegi usu ja moraaliküsimuste defineerimisel.[37]

24. Kirikul pole õigust kasutada jõudu; tal pole mingisugust, ei otsest ega kaudset ajalikku võimu.[38]

25. Peale piiskopiametile eriomase võimu kuulub Kirikule tsiviilvõimu selgesõnalisel või vaikival nõusolekul ka ilmalik võim, mistõttu tsiviilvõimul on õigus see tagasi võtta, mil tahes ta seda vajalikuks peab.[39]

26. Kirikul ei ole algupärast ega legitiimset õigust vara omada ja omandada.[40]

27. Kiriku vaimulikud juhid ja Rooma piiskop peaksid olema täielikult ilma jäetud kontrolliõigusest ja valitsemisest ilmalike asjade üle.[41]

28. Piiskoppidel pole õigust oma äranägemisel ilma valitsuse loata ringkirju avaldada.[42]

29. Rooma piiskopi antud eesõigusi ja hüvesid peaks käsitlema õigustühistena, kui neid pole omandatud tsiviilvõimu vahendusel.[43]

30. Kiriku ja vaimulike puutumatus lähtub tsiviilõigusest.[44]

31. Kiriklik foorum (ecclesiasticum forum) ehk kirikukohus, mis tegeleb ajalike kohtuasjadega, olgu tsiviil- või kriminaalküsimustes, tuleb Püha Tooliga konsulteerimata ja nende vastuväidetest hoolimata täielikult kaotada.[45]

32. Isikupuutumatust, tänu millele vaimulikud on vabastatud sõjaväekohustusest, saab õiglust ja loomuõigust rikkumata kaotada. Seda muudatust nõuab tsiviilühiskonna areng, eelkõige liberaalse seadusandlusega ühiskonna nõudmised.[46]

33. Kirikul pole olemuslikku, eklesiaaljuriidilist ainuõigust valvata teoloogiliste tõdede õpetamise üle.[47]

34. Doktriin, milles võrreldakse üleilmses Kirikus teostatavat Rooma paavsti võimutäiust suveräänse kuningavõimuga, kuulub olemuselt keskaega.[48]

35. Kui nii peaks otsustama oikumeeniline kirikukogu või määrama kõigi rahvaste tahe, võib Kiriku kõrgeima võimu viia Rooma linnast ja Rooma piiskopilt üle mistahes teise linna ja teisele piiskopile.[49]

36. Rahvuslike kirikukogude otsused ei luba mingit järgnevat diskussiooni ning tsiviilvõim võib selle põhimõtte võtta oma tegutsemise aluseks.[50]

37. Põhimõtteliselt on võimalik iseseisvate, Rooma piiskopile mittealluvate riigikirikute (rahvakirikute) rajamine.[51]

38. Rooma paavstid on oma liialt meelevaldse juhtimisviisiga ise kaasa aidanud Kiriku lõhenemisele Ida- ja Läänekirikuks.[52]

VI Tsiviilühiskonda puudutavad eksimused, käsitletud iseeneses ja suhtes Kirikuga

39. Riigil kui kõikide õiguste algpõhjusel ja allikal on piiramatud õigused.[53]

40. Katoliku Kiriku õpetus on vastuolus inimühiskonna hüvede ja huvidega.[54]

41. Tsiviilvõimul, isegi kui see on uskmatu valitseja käes, on kaudne negatiivne otsustusõigus religioossete küsimuste üle. Tal on selles vallas nii kiriklikke akte kinnitav õigus (exsequatur), kui ka apellatsiooniõigus (appellatio ab abusu).[55]

42. Juhul kui kiriku- ja tsiviilvõimu väljastatud seaduste vahel tekib konflikt, on tsiviilseadus kirikliku seaduse suhtes ülimuslik.[56]

43. Ilmalikul võimul on õigus katkestada ja kehtetuks kuulutada Püha Tooliga sõlmitud pühalikke kokkuleppeid (konkordaate), mis puudutavad kiriklikust puutumatusest tulenevate õiguste kasutamist, ja seda ilma Püha Tooli nõusolekuta ning hoolimata tema vastuväidetest.[57]

44. Tsiviilvõim võib sekkuda religiooni ja moraali ning vaimuliku juhendamise küsimustesse. Sellest tulenevalt on tsiviilvõimul õigus langetada otsuseid normatiivsete juhtnööride kohta, mida vaimulikud vastavalt oma ametikohustele südametunnistuste juhtimiseks avaldavad. Ta võib otsustada ka sakramentide jagamise korra ja nende vastuvõtmiseks vajalike eeltingimuste üle.[58]

45. Avalike koolide juhtimine, kus kristliku riigi noored haridust saavad, peab olema täielikult tsiviilvõimu käes (välja arvatud piiskoplikes seminarides), ja seda nii kooli sisekorra, õppekava ja teaduskraadide jagamise kui ka õpetajate valiku ning atesteerimise küsimustes.[59]

46. Isegi vaimulikes seminarides peaks õppemeetod olema allutatud tsiviilvõimu kontrollile.[60]

47. Tsiviilühiskonna mõistlik ülesehitus nõuab, et avalikud koolid, kus õpetatakse lapsi kõikidest ühiskonnaklassidest, nagu ka kõik teised avalikud õppeasutused, mis annavad kõrg- ja kutseharidust, jääksid Kiriku mõjust, kontrollist ja sekkumisest täielikult puutumata ning oleksid täielikult allutatud tsiviilvõimu tahtele ja poliitilisele tahtele, valitsuse soovidele ja üldistele ajastukohastele nõudmistele.[61]

48. Katoliiklased võivad heaks kiita katoliku Kirikust väljaspool seisva haridussüsteemi, mis käsitleb ainult looduslikke ja loomulikke nähtusi ning sotsiaalset elukorraldust.[62]

49. Ilmalikul võimul on õigus takistada piiskoppide ja usklike vaba suhtlemist nii omavahel kui ka Rooma paavstiga.[63]

50. Ilmalikul võimul on õigus ise piiskoppe esitada (ius praesentandi episcopos) ja kohustada neid piiskopkondade valitsemist üle võtma enne, kui need on saanud Pühalt Toolilt kanoonilise institutsiooni (canonicam institutionem) ja apostelliku kirja (apostolicas litteras).[64]

51. Veel enam, ilmalikul võimul on õigus piiskoppe nende pastoraalametist tagasi kutsuda (ius deponendi), ning piiskopkondi ja piiskoppe puudutavates küsimuses ei pea [ilmalik võim] kuuletuma Rooma paavstile.[65]

52. Valitsusel on õigus muuta religioosse kutsumuse puhul seatud vanusenõudeid, nii meeste kui naiste puhul, ning nõuda religioossetelt ordudelt, et mitte keegi ei või anda igavesi tõotusi ilma valitsuse nõusolekuta.[66]

53. Seadused, mis soosivad religioosseid ordusid, nende õigusi ja tegevusvälja, tuleb ümber vaadata; veel enam, tsiviilvõim võib pakkuda oma abi kõigile, kes sooviksid loobuda religioosse ühenduse liikmeks olemisest ja igavestest tõotustest. Lisaks on valitsusel õigus religioosseid ordusid, kollegiaalkirikuid ja heategevusühinguid oma huvidele allutada kas patronaažiõiguse kaudu või kasutades nende vara ja tulu oma äranägemise järgi.[67]

54. Kuningad ja vürstid ei seisa mitte ainult väljaspool Kiriku jurisdiktsiooni, vaid seaduseandjatena on nad kirikuvõimust kõrgemal.[68]

55. Kirik peaks olema lahutatud riigist ja riik Kirikust.[69]

VII Loomulikku ja kristlikku moraali puudutavad eksimused

56. Moraaliseadused ei sõltu jumalikust heakskiidust; pole mingit vajadust inimühiskonna seaduste sidumiseks loomuõigusega ning arvata nagu saaksid need siduva jõu Jumalalt.[70]

57. Filosoofia- ja moraaliteadused nagu ka tsiviilseadused võiksid ja peaksid olema jumalikust ja kiriklikust autoriteedist sõltumatud.[71]

58. Pole olemas ühtegi muud jõudu kui need, mis on seotud mateeriaga ning kogu moraalisüsteem peaks koondama oma jõu rikkuste suurendamisele ja soovide rahuldamisele.[72]

59. Õigus on olemuslikult materiaalne; kõik inimeste teod on meelte nähtavad väljendused ning kõikidel inimeste tegudel on õiguslik jõud.[73]

60. Võim ei ole midagi muud kui materiaalsete jõudude arvuline summa.[74]

61. Teo ebaõiglus, kui seda saadab edu, ei riku õiguse pühadust.[75]

62. Tuleb kuulutada ja järgida mittesekkumise printsiipi.[76]

63. On lubatud valitsejatele kuuletumisest keelduda ja nende vastu mässata.[77]

64. Pühaliku tõotuse rikkumine ja igaveste seaduste vastu eksimine pole mitte ainult andestatav, vaid ka väärikas ja tervitatav, kui seda on tehtud isamaa-armastusest.[78]

VIII Kristlikku abielu puudutavad eksimused

65. Pole võimalik tõestada, et Kristus tõstis abielu sakramendi väärikusse.[79]

66. Abielusakrament pole midagi enamat kui leping, mida võib tühistada, ja sakrament ise seisneb vaid noorpaari õnnistamises.[80]

67. Loomuõiguse järgi ei ole abielusidemed lahutamatud ning paljudel juhtudel on tsiviilvõimul õigus abielu lahutada.[81]

68. Kirikul ei ole õigust abiellumisele takistusi seada – see õigus kuulub tsiviilvõimule, kel on õigus ka Kiriku seatud takistusi tühistada.[82]

69. Kirik ei hakanud sajandeid tagasi mainitud takistusi püstitama omaenda õigusega, vaid kasutas tsiviilvõimult laenatud jõudu.[83]

70. Tridenti Kirikukogu kaanonid, mis panevad kirikuvande alla need, kes eitavad Kiriku õigust abiellumisele takistusi seada, pole dogmaatilised ning neid võib vaadelda kui riigilt laenatud võimu väljendust.[84]

71. Tridenti Kirikukogu ettekirjutatud püha abielu vorm ei ole kohustav ja siduv, kui tsiviilvõim on loonud teistsuguse vormi ja kuulutanud selle kehtivaks.[85]

72. Paavst Bonifacius VIII oli esimene, kes kuulutas, et preestriks pühitsemisel antud kõlbelise puhtuse tõotus teeb võimatuks abieluvande.[86]

73. Kristlaste vahel sõlmitud abielu on kehtiv ka ainult tsiviillepingu alusel ning on väär väita, et see on igal juhul sakramentaalne või et abieluleping pole kehtiv, kui see pole sõlmitud sakramentaalselt.[87]

74. Abielu- ja kihluseküsimused kuuluvad loomult tsiviilkohtu pädevusse.[88]

NB! Siinkohal võib esile tuua teisigi eksimusi nagu vaimuliku tsölibaadi tühistamise taotlemine ja abielu eelistamine neitsilikkusele. Need eksimused on samuti hukka mõistetud, esimene ringkirjas Qui pluribus (9. november 1846), ja teine hukkamõistvas kirjas Multiplices inter (10. juuni 1851).

IX Rooma paavsti tsiviilvõimu ja selle ulatust puudutavad eksimused

75. Kristliku ja katoliikliku Kiriku liikmed on ajaliku ja vaimuliku võimu küsimustes vastukäivatel seisukohtadel.[89]

76. Püha Tooli tsiviilvõimutäiuse tühistamine on Kiriku ja tema vabaduse huvides.[90]

NB! Kõiki teemat puudutavaid eksimusi pole siinkohal välja toodud, kuna ülejäänud eksimused on hukka mõistetud Rooma paavsti tsiviilvõimu käsitleva doktriiniga, millega kõik katoliiklased peaksid niigi tuttavad olema. Selle doktriini põhimõtted on selgelt välja toodud konsistooriumikõnedes Quibus quantisque (20. aprill 1849) ja Si semper antea (20. mai 1850); apostellikus kirjas Cum catholica Ecclesia (26. märts 1860), ning konsistooriumi-kõnedes Novos (28. september 1860), Iamdudum (18. märts 1861) ja Maxima quidem (9. juuni 1862).

X Kaasaegse liberalismi eksimused

77. Kaasajal pole enam mõistlik ja põhjendatud, et katoliiklik religioon on ainsaks riigiusundiks ning kõik teised kultused on välistatud.[91]

78. Seadus, mis lubab katoliiklikes maades elavatel võõramaalastel järgida oma kultuurile eriomaseid kultusi, on mõistlik ja põhjendatud.[92]

79. Pole alust väita, nagu aitaks usukommete, arvamuse- ja väljendusvabadus kaasa moraali ja kõlbelisuse langusele ning propageeriks indiferentsust.[93]

80. Rooma paavst peab progressiga, liberalismiga ja modernse ühiskonnaga arvestama ja leppima.[94]

Väjavõtted Pius IX ringkirjast Etsi multa

(Kirikust Itaalias, Saksamaal ja Šveitsis, v. a 21. novembril 1873)

Usk õpetab ja mõistus näitab meile, et maailmas on asjad korraldatud kaheti ning meie ülesandeks on eristada neid kaht maist võimu, millest üks on loomulikku päritolu ja tegeleb ilmalike küsimustega ning rahu säilitamisega ühiskonnas, teine aga on üleloomulikku päritolu ja seda esindab Jumala Linn ehk teisiti öeldes Kristuse Kirik, mis on asutatud hingede päästmiseks ja igavese õndsuse pälvimiseks… Selle topeltvõimu rollid on kõige targem korraldada nii, et Jumalale antagu, mis Jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus (Mt 22:21), ning keiser on suur, sest ta on taevast pisem. Võib täie kindlusega öelda, et Kirik on alati sellele jumalikule korraldusele kuuletunud ning sisendanud usklikele austust, mida nad peavad valitsuse ja selle ilmalike seaduste vastu üles näitama…

… Auväärsed vennad, te näete isegi, kui kurb ja ohurikas on katoliiklaste olukord nendes Euroopa piirkondades, mida Me oleme maininud. Asjad poled paremad ega olukord rahulikum ka Ameerikas, kus mõnel pool ilmutatakse katoliiklaste suhtes sellist vaenulikkust, et valitsusliikmete tegevus on karjuvas vastuolus katoliku usuga, mida nad väidetavalt tunnistavad. Viimastel aastatel on Kiriku, tema institutsioonide ja Püha Tooli õiguste pärast käimas tõeline, raevukas sõda… Auväärsed vennad, on üllatav, et meie ajal katoliku Kiriku vastu sellisel moel sõditakse. Kuid need, kes tunnevad sektide – olgu nende nimeks vabamüürlased või midagi muud – loomust, soove ja kavatsusi ning võrdlevad neid süsteemide loomuse ja takistuste ulatusega, millega Kirik kõikjal kokku puutub, ei või enam kahelda, et käesoleva hädaolukorra on esile kutsunud peamiselt nende sektide pettused ja mahhinatsioonid. See on nende „teene”, et Kristuse Kiriku vastu vägesid koondav Saatana sünagoog jõudu kogub. Minevikus on Meie eelkäijad, kes on Iisraeli suhtes alati valvsad olnud, häbistanud neid kuningate ja rahvaste ees ning üha uuesti hukka mõistnud – seda kohust täitmata jätnud pole ka Meie. Kui neil, kes oleksid võinud sellist hukutavat nuhtlust ära hoida, oleks ometi Kiriku ülemkarjastesse rohkem usku olnud! Kuid see nuhtlus, rajades oma teed läbi käänuliste käikude, (…) paljusid jultunud valedega ära pettes, on jõudnud viimaks punkti, kust ta oma peiduurgastest julgelt välja astub ja võimsa valitsejana võidutseb. Kuna propagandistide jõuk on kiiresti kasvanud, mõtlevad need nurjatud rühmitused, et nad juba ongi maailma valitsejad ja oma eesmärkide lõplikule saavutamisele väga lähedal. Mõnel pool on nad juba saavutanud soovitu, see tähendab riigivõimu, ning asunud pakkuma abi ja nõu neile, kes püüavad Jumala Kirikut kõige julmemalt endale allutada, kangutada selle alustalasid, rikkuda selle suurepäraseid väärtusi ja veel enam, pidada [Kirikuga] vihast võitlust, seda raputada, üle võtta ja kui võimalik, siis maa pealt üldse ära kaotada. Kuna olukord on just niisugune, auväärsed vennad, siis pingutage kõigest jõust selle nimel, et kaitsta teie hoolde usaldatud usklikke nende sektide salakavalate rünnakute eest ja päästa hukkaminekust õnnetud, kes on end ettevaatamatult nende sektidega sidunud. Avalikustage ja rünnake neid, kes pettuse all kannatavad või neid planeerivad ning ei kohku tunnistamast, et nende hämarate ühingute eesmärgiks on vaid ühiskondlik edukus, progress ja vastastikune kasu. Selgitage neile sageli ja kinnitage nende mällu selleteemalisi paavstlikke konstitutsioone ning õpetage neile, et vabamüürlikud ühingud ei ole kirikuvande all mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas ja mujal maailmas, kus nad tegutsevad.

Preisimaa piiskoppidele ja peapiiskoppidele, pidades silmas valitsuse poolset tagakiusamist, mis on tabanud sealset katoliku Kirikut…

Kuigi neid (tagakiusamisele vastuseisvad piiskoppe) tuleks pigem kiita kui haletseda, nõuavad piiskopi ametisaua väärikus, Kiriku vabaduse ja õiguste rikkumine, halb kohtlemine, mis ei saa osaks mitte ainult diötseesidele, vaid kõigile Preisi kuningriigi alamatele, et Meie, lähtudes apostellikust ametist, mida Jumal on Meile Meie ebatäiuslikkusest hoolimata usaldanud, avaldaksime protesti seaduste vastu, mis on viinud enneolematu kurjuseni ja külvanud suurt hirmu, ning kuni Me võime seda jumalikele seadustele tugineva sakraalse autoriteediga teha, anname Kirikule tagasi vabaduse ja õigused, mis on pühadust teotava vägivallaga jalge alla tallatud. Just seetõttu oleme otsustanud käesoleva kirjaga täita Meie kohust ja teatada kõigile asjaosalistele ning tervele katoliiklikule maailmale, et need seadused on tühised ja kehtetud, sest nad on Kiriku jumaliku konstitutsiooniga täielikus vastuolus. Austades Püha Tooli olemust ja ülesandeid, peab ütlema, et meie Issand ei andnud seda ametit mitte selle sajandi vägevatele, vaid pühale Peetrusele, kellele Ta ei usaldanud mitte ainult oma lammaste, vaid ka sikkude karjatamise – seetõttu ei või ükski võim maailmas, nii suur kui see ka poleks, tühistada nende pastoraalset ametit, kelle
Püha Vaim on Jumala Kiriku toitmiseks piiskoppideks seadnud.

Prantsuse ja inglise keelest tõlkinud

Marju Õunpuu

Keeleliselt toimetatunud Aive Haljand


Viited

[1] Gregorius XVI, ringkiri Mirari vos (15 august 1832).

[2] Ibid.

[3] P. Augustinus, epistola 105 (166), 2, nr. 9, PL XXXIII, 399.

[4] P. Leo, epistola 164 (133), sect. 2, edit. Ball, PL LIV, 1149.

[5] Kiri kardinal de la Rochefoucault’le (10. märts 1791).

[6] Clemens XII, In eminenti; Benedictus XIV, Providas Romanorum; Pius VII, Ecclesiam; Leo XII, Quo graviora.

[7] P. Ignatius, kiri Filadelflastele, 3.

[8] Ps 144:15.

[9] P. Celestinus, epistola 22 ad Synod. Ephes. apud Const., lk. 1200, Mansi IV, 1283.

[10] P. Innocentius I, epistola 29 ad Episc. conc. Carthag. apud Const., lk. 891.

[11] P. Leo I, epistola 156 (125), PL LIV, 1130.

[12] Pius VII, ringkiri Diu satis (15. mai 1800).

[13] P. Cyprianus, epistola 11.

[14] P. Bernard, Sermo de duodecim praerogativis B. M. V. ex verbis Apocalyp.

[15] Kõne Maxima quidem (9. juuni 1862).

[16] Ibid.

[17] Ibid.

[18] Ibid.; ringkiri Qui pluribus (9. november 1846).

[19] Ibid.

[20] Ibid.

[21] Ibid.; ringkiri Qui pluribus (9. november 1846).

[22] Kõne konsistooriumil Singulari quadam (9. detsember 1854).

[23] Kirjad Müncheni peapiiskopile Gravissimas inter (11. detsember 1862) ja Tuas libenter, 21. detsember 1863.

[24] Kiri Gravissimas inter (11. detsember 1862).

[25] Kiri Tuas libenter (21. detsember 1863).

[26] Ibid.

[27] Ibid.

[28] Ibid.

[29] Kõne konsistooriumil Maxima quidem (9. juuni 1862); hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[30] Ringkiri Qui pluribus (9. november 1846).

[31] Ringkiri Quanto conficiamur (10. august 1863).

[32] Ringkiri Noscitis (8. detsember 1849).

[33] Kõne konsistooriumil Singulari quadam (9. detsember 1854).

[34] Kõne konsistooriumil Meminit unusquisque (30. september 1861).

[35] Hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[36] Kiri Müncheni peapiiskopile Tuas libenter (21. detsember 1863).

[37] Hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[38] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[39] Ibid.

[40] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856); ringkiri Incredibili (7. september 1863).

[41] Kõne konsistooriumil Maxima quidem, (9. juuni 1862).

[42] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856).

[43] Ibid.

[44] Hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[45] Kõned konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856) ja Acerbissimum (27. september 1852).

[46] Kiri Mondovi (Piemonte) piiskopile Singularis nobisque (29. september 1864).

[47] Kiri Müncheni peapiiskopile Tuas libenter (21. detsember 1863).

[48] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[49] Ibid.

[50] Ibid.

[51] Kõne konsistooriumil Multis gravibusque (17. detsember 1860).

[52] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[53] Kõne konsistooriumil Maxima quidem (9. juuni 1862).

[54] Ringkiri Qui pluribus (9. november 1846); kõne konsistooriumil Quibus quantisque (20. aprill 1849).

[55] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[56] Ibid.

[57] Kõned konsistooriumil Multis gravibusque (17. detsember 1860) ja In consistoriali (1. november 1850).

[58] Kõned konsistooriumil In consistoriali (1. november 1850), ja Maxima quidem (9. juuni 1862).

[59] Kõned konsistooriumil Quibus luctuosissimis (5. september 1851) ja In consistoriali (1. november 1850).

[60] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856).

[61] Kiri Freiburgi peapiiskopile Cum non sin, (14. juuli 1864).

[62] Ibid.

[63] Kõne konsistooriumil Maxima quidem (9. juuni 1862).

[64] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856).

[65] Kõne konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852); hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[66] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856).

[67] Kõned konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852), Probe memineritis (22. jaanuar 1855) ja Cum saepe (26. juuli 1855).

[68] Ringkiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[69] Kõne konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852).

[70] Kõne konsistooriumil Maxima quidem (9. juuni 1862).

[71] Ibid.

[72] Ibid.; ringkiri Quanto conficiamur (10. august 1863).

[73] Kõne konsistooriumil Maxima quidem (9. juuni 1862).

[74] Ibid.

[75] Kõne konsistooriumil Jamdudum cernimus (18. märts 1861).

[76] Kõne konsistooriumil Novos et ante (28. september 1860).

[77] Ringkiri Qui pluribus (9. november 1864); kõned konsistooriumil Quibusque vestrum (4. oktoober 1847), ja Noscitis et Nobiscum (8. detsember 1849); ringkiri Cum Catholica (26. märts 1860).

[78] Kõne konsistooriumil Quibus quantisque (20. aprill 1849).

[79] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[80] Ibid.

[81] Ibid.; kõne konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852).

[82] Hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851).

[83] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[84] Ibid.

[85] Ibid.

[86] Ibid.

[87]
Ibid.; kiri Sardiinia kuningale (9. september 1852); kõned konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852) ja Multis gravibusque (17. september 1860).

[88] Ringkiri Qui pluribus (9. november 1846); hukkamõistev kiri Multiplices inter (10. juuni 1851) ja ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851); kõne konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852).

[89] Ringkiri Ad Apostolicae (22. august 1851).

[90] Kõned konsistooriumil Quibus quantisque (20. aprill 1849), ja Si semper antea (20. mai 1850).

[91] Kõne konsistooriumil Nemo vestrum (26. juuli 1855).

[92] Kõne konsistooriumil Acerbissimum (27. september 1852).

[93] Kõne konsistooriumil Nunquam fore (15. detsember 1856).

[94] Kõne konsistooriumil Jamdudum cernimus (18. märts 1861).

Comments are closed.