Quas primas

PAAVST PIUS XI

APOSTELLIK RINGKIRI

QUAS PRIMAS

Kristus-Kuninga püha sisseseadmisest

11. detsembril 1925

(Mitteametlik tõlge)

Patriarhidele, priimastele,
peapiiskoppidele, piiskoppidele
ja teistele kohalikele ülemkarjastele
rahus ja ühtsuses Apostliku Tooliga

 

Auväärsed vennad, tervitus ja apostlik õnnistus!

1. Esimeses entsüklikas,[1] millega Me oma pontifikaadi alguses pöördusime terve maailma piiskoppide poole,[2] otsisime nende hädade sisemist põhjust, mille käes kurnatud inimsugu Meie silme all vaevleb.

Me meenutame, et ütlesime avameelselt kahte asja: esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine.

2. Vahepeal oleme selgelt ette aimanud paremaid aegu, nähes inimeste valmidust pöörduda – kas siis esimest korda või kunagisest suurema innuga – Kristuse ja Tema Kiriku poole, kes on ainus päästetooja. See on ilmne märk sellest, et paljud inimesed, kes olid Tema võimu põlates Tema kuningriigist pagendatud, valmistuvad lõpuks kuulekuse kohustuse juurde tagasi pöörduma.

Kas kõik see, mis on juhtunud ja toimunud Püha Aasta jooksul, mis väärib tõepoolest igavest mälestust, ei ole osutanud suurt au Kiriku Asutajale, Tema suveräänsusele ja ülimale kuningavõimule?

3. Esiteks misjonide ekspositsioon,[3]mis jättis inimeste hinge ja südamesse nii sügava mulje. Seal nähti Kiriku väsimatut tööd, et tema Peigmehe kuningriik laieneks iga päevaga rohkem kõigile mandritele, kõigile saartele, isegi neile, mis on kõige kaugemal ookeanide rüpes; nähti paljusid maid, mida vaprad ja võitmatud misjonärid olid katoliiklusele võitnud oma higi ja vere hinnaga ning tohutuid alasid, mida tuleb veel meie Kuninga sulnile ja päästvale valitsemisele allutada.

Pühal Aastal kogunes Rooma kõikjalt palverändureid koos oma piiskoppide või preestritega. Milline motiiv neid siis juhtis, kui mitte see, et puhastada oma hinge ja kuulutada apostlite haua ja Meie ees, et nad on ja jäävad Kristuse võimu alla?

Või siis kanoniseerimised, kus Me pärast nende imeväärsete vooruste hiilgavat tõestamist oleme andnud pühakutele määratud au kuuele usutunnistajale ja neitsile. Kas meie Päästja kuningriik ei saanud sel päeval uue sära? Ah, milline rõõm, milline lohutus täitis Meie hinge, kui pärast kanonisatsiooni-dekreetide väljakuulutamist võis majesteetlikus püha Peetruse basiilikas kuulda tohutut usklike hulka kesk tänupalvete laulu ühel häälel Kristuse aurikast kuninglikkust kuulutamas: Tu Rex gloriae Christe!

Ajal, mil jumalatud inimesed ja riigid langesid saagiks sõdadele, mis süütavad vihkamist ja sisemist korratust ning tormavad mööda varemete ja surmaga lõppevat teed, siis Jumala Kirik, jätkates inimsoole vaimutoidu andmist, sünnitab ja kasvatab Kristusele järgmisi pühakute põlvkondi. Kristus omakorda ei lakka kutsumast oma kuningriigi igavesse õndsusesse neid, kelles Ta on ära tundnud oma maise kuningriigi truud ja kuulekad alamad.

Pealegi langes suure Juubeliga kokku Nikaia Kirikukogu 1600. aastapäev. Me käskisime seda aastapäeva tähistada ja oleme seda ise Vatikani basiilikas meeles pidanud, seda meelsamini, et see kirikukogu defineeris ja kuulutas katoliku dogmaks Poja olemusühtsuse Jumala, oma Isaga; samuti lisati seal Usutunnistusse sõnad cuius regni non erit finis, kinnitades nii Kristuse kuninglikku väärikust.

Seega, kuna Püha Aasta andis rohkem kui ühe võimaluse heita valgust Kristuse kuninglikkusele, arvame, et teeme oma apostellikule ametile ühe kõige sobivama akti, kui nõustume arvukate kardinalide, piiskoppide ja usklike kas eraviisiliselt või kollektiivselt esitatud palvetega ja lõpetame püha juubeliaasta sellega, et lisame Kiriku liturgiasse erilise püha Meie Issanda, Kristus-Kuninga auks.

See on Meie südamele niivõrd kallis, auväärsed vennad, et Me soovime sellest teile mõne sõnaga kõnelda. Hiljem teete teie oma rahva mõistusele ja tunnetele kättesaadavaks kõik selle, mida Meie ütleme Kristus-Kuninga kohta, et algusest peale ja ka hiljem kindlustada selle suurpüha iga-aastasele tähistamisele rikkalikud viljad.

4. Juba ammu anti kõnekeeles Kristusele Kuninga tiitel metafoorilises mõttes, kuna Ta silmapaistvuse ja ülima täiuslikkuse poolest ületab tõesti kõiki loodud olendeid. Seega öeldakse, et Ta valitseb inimmõistuse üle oma vaimuteravuse ja teadmiste ulatuse tõttu, kuid eriti sellepärast, et Ta on Tõde ise ja Tema käest peavad inimesed tõe vastu võtma ja seda kuulekalt aktsepteerima. Ta valitseb ka inimeste tahte üle, sest Temas kuuletus inimtahe täiuslikult ja täielikult Jumala pühale Tahtele ning oma armu ja inspiratsiooniga allutas Ta meie vaba tahte, et meid õhutada õilsamatele püüdlustele. Ta on ka südamete Kuningas oma armastuse pärast, mis ületab iga tunnetuse,[4] ning oma halastuse ja headuse pärast, mis kõiki südameid Tema poole tõmbab, sest kogu inimsoo seas pole kunagi olnud ega saa kunagi olema kedagi, keda armastataks nii nagu Jeesust Kristust.

5. Kuid et Meie teemasse sügavuti minna, on ilmselge, et kuninga tiitel ja võim kuuluvad sõna otseses mõttes Kristusele kui inimesele, sest ainult Kristuse kui inimese kohta saab öelda, et Isa andis Talle valitsuse ja au ning kuningriigi;[5] Isaga olemusühtse Jumala Sõnana on Tal Isaga kõik ühine, järelikult ka ülim ja absoluutne võim kogu loodu üle.

6. Kas me ei loe Evangeeliumist korduvalt, et Kristus on Kuningas? Tema on Jaakobist põlvnev Valitseja,[6] Isa seatud kuningas Siionile, oma pühale mäele, et saada päranduseks rahvad ja laiendada oma kuningriiki kuni ilmamaa otsteni.[7] Ta on tulevase Iisraeli tõeline Kuningas, keda kujutatakse pulmalaulus väga rikka ja võimsana, kelle poole pöördutakse sõnadega: Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, Su valitsuskepp on õigluse kepp.[8]

On palju teisigi sarnaseid kirjakohti, kuid ühes neist kujutatakse Kristust isegi täpsemalt. Seal kuulutatakse meile, et Tema riigil pole lõppu ning et seda on rikastatud õigluse ja rahu aaretega: Tema päevil õitseb õiglus ja valitseb suur rahu … Ta valitseb merest mereni ja jõest ilmamaa otsani.[9]

Nendele tunnistustele lisanduvad veel mitmed prohvetite ettekuulutused, neist eriti tuntud on Jesaja oma: Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti.[10]

Ka ülejäänud prohvetid ei väljendu teisiti.

Nagu Jeremija, kuulutades Taaveti soole õigluse seemet, Taaveti poega, kes valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust.[11] Nagu Taaniel, ennustades Jumala rajatud kuningriiki, mis jääb igavesti hävitamatuks … ja mis püsib igavesti,[12] ning lisab: Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette. Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.[13] Nagu Sakarijas, kuulutades ette Jeruusalemma sissesõitu ja rahvahulga hõiskeid, räägib õiglasest ja päästjast, leebest Kuningast, kes sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.[14] Kas pühad evangelistid pole selle ettekuulutuse teostumist tõestanud?

Me visandasime õpetuse Kristus-Kuningast Vana Testamendi raamatute järgi, kuid kas see peaks Uue Testamendi lehekülgedelt kaduma? Vastupidi, seda on seal hiilgaval viisil ja oivaliste sõnadega isegi kinnitatud.

Meenutagem ainult peaingli kuulutust Neitsile, et ta sünnitab poja; et Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.[15] Kuulakem nüüd Kristuse enda tunnistusi oma valitsemisest. Niipea kui võimalus ilmub – Tema viimastes kõnedes rahvale, kus Ta räägib tasust õigetele ja karistusest süüdimõistetutele igaveses elus; Tema vastuses Rooma asevalitsejale, kui see Temalt avalikult küsib, kas Ta on kuningas; pärast Ülestõusmist, kui Ta usaldab apostlitele ülesande õpetada ja ristida kõik rahvad –, võtab Ta endale kuninga tiitli,[16] Ta teatab avalikult, et on kuningas,[17] Ta kuulutab pühalikult, et Temale on antud kõik meelevald Taevas ja maa peal.[18] Kuidas seda siis võtta kui mitte Tema väe suuruse ja Tema kuningriigi mõõtmatuse kinnitusena?

Mida siis imestada, kui püha Johannes nimetab Teda maa kuningate valitsejaks[19] või kui Tal apostlite prohvetlikes nägemustes oli kuue ja puusa peale kirjutatud nimi „Kuningate Kuningas ja isandate Issand“.[20] Isa on Ta tõepoolest seadnud kõigi asjade pärijaks;[21] Ta peab valitsema aegade lõpuni, kuni Jumal paneb kõik vaenlased Tema jalge alla.[22]

7. Sellest, kõigile pühadele raamatutele ühisest õpetusest, tuleneb loomulikult järgmine järeldus: Kristuse maise kuningriigina, mis on määratud ulatuma kõigi inimesteni ja kõigi maailma maadeni, peab katoliku Kirik liturgilise aasta jooksul mitmesuguste austusavaldustega tervitama oma Loojat ja Rajajat, Kuningat ja Issandat, kuningate Kuningat. Vormelite imetlusväärses mitmekesisuses väljendavad need austusavaldused ühte ja sama mõtet. Vanasti tegi Kirik seda igipõlise psalmoodia ja vanade sakramendiraamatute kaudu, tänapäeval teeb ta seda breviaaripalvetega, millega ta iga päev pöördub jumaliku Majesteedi poole, ja pühal Missal veatu ohvri toomisega. Pidevas Kristus-Kuninga kiituses on kerge hoomata meie riituste imelist kooskõla idariituste omadega, mis tõestab veelkord tarkusesõna täpsust: Legem credendi lex statuit supplicandi („Palveseadus määrab ususeaduse“).

8. Mis puutub meie Issanda väärikuse ja vägevuse alustesse, näitab Aleksandria püha Cyrillos neid väga hästi: „Kristus ei ole võimu, mida Ta omab kogu loodu üle, vägivaldselt võtnud ega usurpeerinud – see on Talle omane olemuslikult ja loomukohaselt.“[23] Teisisõnu, Tema kuningavõim rajaneb imetlusväärsel liidul, mida nimetatakse hüpostaatiliseks ühenduseks.

Sellest järeldub, et inglid ja inimesed ei pea austama Kristust mitte ainult kui Jumalat, vaid peavad ka kuuletuma ja alluma autoriteedile, mida Ta omab inimesena, sest hüpostaatilise ühenduse tõttu on Kristusel võim kogu loodu üle.

9. Kuid mis on meeldivamat, mis on sulnimat, kui mõelda, et Kristus ei valitse meie üle mitte ainult oma loomusest tuleneva, vaid ka omandatud õiguse kaudu, sest Ta on meid välja ostnud? Kui kõik selle unustanud inimesed võiksid meenutada, mis hinda meie Päästja on meie eest maksnud: Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.[24] Kristus on meid kallilt ostnud,[25] me ei kuulu enam endale. Meie kehad on Kristuse ihu liikmed.[26]

Nüüd tahame lühidalt selgitada selle kuningliku valitsemise olemust ja tähtsust.

10. On peaaegu liigne meenutada, et see sisaldab kolme võimu, mis on kuningavõimule olemuslikud. Pühakirja tekstid, mida Me teile meie Lunastaja universaalse võimu tunnistuseks esitasime, tõestavad piisava selgusega, ja see on muuseas ka katoliku usudogma, et Jeesus Kristus anti inimestele nii Lunastajana, kellelt nad võivad loota päästet, kui ka Seadusandjana, kellele nad peavad kuuletuma.[27] Evangelistid mitte niivõrd ei kinnita, et Kristus tegi seadusi, vaid pigem näitavad meile Teda oma seadusandlikku võimu teostamas. Kõigile neile, kes käskudest kinni peavad, kuulutas jumalik Õpetaja erinevatel juhtudel ja viisidel, et nii tõestavad nad oma armastust Tema vastu ja jäävad Tema armastusse.[28]

Mis puutub kohtunikuvõimu, siis kinnitab Jeesus ise, et on saanud selle Isalt, vastates juutidele, kes Teda süüdistavad sabati rikkumises, kuna Ta sel puhkepäeval imeliselt haige tervendas: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte.[29] Selles kohtunikuvõimus on samuti mõistetud – kuna need on lahutamatud – õigust inimestele tasuda või neid karistada, isegi nende eluajal. Kristusele tuleb omistada ka täidesaatev võim, sest eranditult kõik peavad alluma Tema võimule ja ükski mässaja ei pääse hukkamõistmisest ja piinadest, mida Jeesus on kuulutanud.

11. Siiski on see kuningriik esmajoones vaimne ja seisneb eelkõige vaimulikus korras. Piibli sõnad, mida Me teile eelpool esitasime, on sellele silmnähtavaks tõendiks, kinnitades korduvalt Issand Kristuse suhtumist.

Kui juudid ja isegi apostlid arvavad ekslikult, et Messias vabastab nende rahva ja taastab Iisraeli kuningriigi, purustab Ta selle illusiooni ja võtab neilt asjatu lootuse; kui Teda piirav rahvahulk tahab Teda oma entusiasmis kuningaks kuulutada, jätab Ta end sellest tiitlist ja aust ilma ning põgeneb ja varjab ennast; Rooma asevalitseja ees kuulutab Ta, et Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Sellesse kuningriiki, nagu selgitavad evangeeliumid, valmistuvad inimesed astuma meeleparanduse kaudu. Keegi ei saa sinna minna ilma usuta ja ristimiseta, mis küll välist riitust kujutades tähistab sisemist uuestisündi ja viib selle täide. See kuningriik on Saatana kuningriigile ja pimeduse võimule täiesti vastupidine. Ustavatelt nõuab ta südame lahtikiskumist rikkuste ja maiste hüvede küljest, leebust ning nälga ja janu õigluse järele ning veelgi enam – iseendast loobumist ja oma risti kandmist. Kiriku pärast valas Kristus kui Lunastaja oma verd, Preestrina tõi Ta ja toob ennast pidevalt ohvriks meie pattude lunastamiseks. Kas pole siis ilmselge, et Tema kuningaamet peab olema vaimse iseloomuga ja osalema selle kahe ülesande üleloomulikus olemuses?

12. Teisalt oleks jäme viga keelata Jumal-Inimesel valitsemist ajaliste asjade üle, millised need ka ei oleks: Ta on saanud Isalt loodu üle absoluutse valitsemisõiguse, mis lubab Tal korraldada oma tahtmise järgi kogu loodut.

Siiski, kuni Ta elas maa peal, hoidus Ta täielikult maisest juhtimisest. Ta põlgas inimlike asjade omamist ja nende üle valitsemist, jättes selle nende omajatele. Mida Ta tegi siis, teeb Ta ka täna. See mõte on väga tabavalt väljendatud liturgias: Non eripit mortalia qui regna dat caelestia – „Ei haara kaduvaid asju see, kes annab taevaseid kuningriike.“[30]

13. Niisiis hõlmab meie Lunastaja kuningriik kõiki inimesi. Selle kohta kasutame meeleldi Meie surematu mälestusega eelkäija Leo XIII sõnu: „Tema riik ei laiene mitte ainult katoliiklikele rahvastele ega ainult kristlastele, kes kuuluvad õiguslikult Kirikusse, isegi kui nad on temast väärarvamuste pärast kaugele eksinud või kirikulõhe läbi tema osadusest lahutatud. See hõlmab võrdselt ja eranditeta kõiki inimesi, isegi kristlikule usule võõraid, kuna Jeesuse Kristuse kuningriik hõlmab tõepoolest kogu inimkonda.“[31]

Ja selles suhtes ei saa teha mingit vahet isikute vahel, perekondade ja riikide vahel, sest inimesed ei allu Kristuse võimule kollektiivses elus vähem kui eraelus. Nii ühiskondadele kui ka üksikisikutele on Ta ainus pääsemise allikas: Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.[32]

Ta on nii riigi kui ka iga kodaniku heaolu ja tõelise õnne ainus autor: „Linna õnn ei pärine muust allikast kui eraisikutelt, arvestades, et linn ei ole midagi muud kui ühiskonnaks ühinenud eraisikute kogum.“[33] Seega kui riigijuhid tahavad oma autoriteeti säilitada ning edendada rahvuslikku rikkust, ärgu nad keeldugu – isiklikult ja koos rahvaga – osutamast avalikku au Kristuse valitsemisele ega sellele allumast.

14. Meie pontifikaadi alguses väljendasime kahjutunnet selle üle, kui palju on kahanenud õiguse prestiiž ja autoriteedile võlgnetav austus. See, mida Me kirjutasime siis, ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka täna: „Kui Jumal ja Jeesus Kristus on eemaldatud seadusandlusest ja poliitilisest elust ning võim ei pärine enam Jumalalt, vaid inimestelt, juhtub nii, et… lükatakse ümber võimu enda alused, kaotades ühtede käskimisõiguse ja teiste kuuletumiskohuse peamise põhjuse. See lööb vältimatult kõikuma terve ühiskonna, mis jääb ilma tugevast ja kindlast toetuspunktist.“[34]

Kui inimesed tunnistavad Kristuse kuningavõimu oma eraelus ja avalikus elus, siis levivad terves ühiskonnas uskumatud hüved – tõeline vabadus, kord, üksmeel ja rahu.

Andes valitsejate ja riigijuhtide võimule püha iseloomu, õilistab meie Issanda kuninglik väärikus kohe ka kodanike kohustusi ja allumist. Kui püha apostel Paulus oli abielunaistel ja orjadel käskinud austada Kristust oma abikaasa ja isanda näol, ei käskinud ta neile orjalikult kuuletuda nagu inimestele, vaid ainult usu vaimus nagu Kristuse esindajatele, sest Kristuse poolt väljaostetuna on häbiväärne inimesele orjalikult alluda: Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks![35]

Kui valitsejad ja seaduslikult valitud valitsused oleksid veendunud, et nad valitsevad palju vähem omaenda nimel kui jumaliku Kuninga nimel ja Tema asemel, siis kasutaksid nad oma võimu kindlasti võimalikult vooruslikult ja targalt. Millist tähelepanu pööraksid nad siis seaduste väljatöötamises ja rakendamises ühisele hüvele ja oma alluvate inimväärikusele!

15. Siis näeksime korda ja rahu õitsele puhkemas ja tugevnemas, kõik põhjused mässuks oleksid kõrvaldatud. Isegi kui kodanik näeb valitsejas ja teistes võimukandjates samasuguseid inimesi nagu tema ise, kes on temaga võrdsed loomuse poolest, kui ta näeb neid isegi ühel või teisel põhjusel võimetute või vääritutena, ei keelduks ta seepärast sugugi neile allumast, kui ta täheldab, et nende isikutes peegeldub talle Kristuse kui Jumala ja Inimese kujutis ja võim.

Siis maitseksid inimesed üksmeele ja rahu hüvesid. Mida kaugemale Kristuse kuningriik ulatub, mida rohkem ta kogu inimsugu hõlmab, seda rohkem – see on vaieldamatu – saaksid inimesed teadlikuks vastastikusest sidemest, mis neid ühendab. See teadlikkus ennetaks ja takistaks enamikke konflikte, igal juhul leevendaks ja vähendaks ta nende vägivaldsust. Kui Kristuse kuningriik laieneks faktiliselt nagu ta laieneb õiguse kohaselt kõigile inimestele, miks peaksime siis meelt heitma, nähes rahu, mida Rahukuningas tuli maa peale tooma? Ta tuli, et lepitada Tema läbi enesega kõik,[36] Ta ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida;[37] kogu loodu isandana andis Ta ise eeskuju alandlikkuses ja tegi alandlikkuse ja armastuse käsust oma peamise käsu; Ta ütles veel: Minu ike on hea ja minu koorem on kerge![38]

16. Kes oskaks kirjeldada inimkonna õnne, kui kõik inimesed, perekonnad ja riigid laseksid end valitseda Kristusel! „Siis lõpuks,“ kasutades sõnu, millega Meie eelkäija Leo XIII pöördus kakskümmend viis aastat tagasi terve maailma piiskoppide poole, „oleks võimalik ravida nii paljusid haavu, õigus saaks tagasi oma kunagise autoriteedi, rahu saabuks taas koos kõigi oma hüvedega, mõõgad kukuksid ja relvad libiseksid käest päeval, mil kõik inimesed nõustuksid kogu südamest Kristuse valitsemisega, alluksid Tema käskudele ja kõik keeled tunnistaksid, et Issand Jeesus Kristus on oma Jumal Isa kirkuses (Fl 2:11).“[39]

17. Et kristlik ühiskond kõigist neist hinnalistest hüvedest kasu saaks ja neid hoiaks, on vaja õpetust meie Päästja kuninglikust väärikusest võimalikult laialt levitada. Ja ükski vahend ei näi selle tulemuse kindlustamiseks olevat parem kui püha sisseseadmine Kristus-Kuninga auks.

Et usutõed jõuaksid inimesteni ja kasvataksid neid hindama siseelu vaimseid rõõme, on iga-aastaste liturgiliste pühade tähistamine palju tõhusam kui kõik Kiriku Õpetusameti dokumendid kokku, isegi kõige tähtsamad neist. Kirjutisteni küündib tavaliselt ainult väike arv kõige haritumaid, liturgilised pühad aga puudutavad ja õpetavad kõiki usklikke; esimesed, kui nii võib öelda, rääkivad vaid üks kord, teised teevad seda igal aastal ja igavesti; ja kui esimesed mõjuvad eriti mõistusele, siis teiste tervendav mõju ulatub südame ja mõistuseni, seega terve inimeseni.

Kuna inimene koosneb kehast ja hingest, on tal vajadus pühade piduliku välise tähistamise järele, et need pühad riitused teda kaasa haaraksid ja mõju avaldaksid. Liturgiliste tseremooniate mitmekesisus ja hiilgus immutavad inimest külluslikult jumalike õpetustega, mis juurduvad kogu tema olemuses ja kannavad vilja tema vaimuelu edendamises.

Muuseas, ajalugu õpetab meile, et liturgilised pühad võeti aastasadade jooksul üksteise järel kasutusele selleks, et vastata kristlaste vajadustele ja vaimulikule kasule – näiteks kui oli vaja anda julgust ühise hädaohu ees seistes, tugevdada vaimu hereesiate lõksu vastu, õhutada ja süüdata südameid, et innukama vagadusega tähistada mõnda usumüsteeriumi või jumaliku headuse tegu.

Alates varakristlikest aegadest, mil kristlased olid kõige julmemate tagakiusamiste märklauaks, hakkasid nad pühade riitustega märtreid mälestama, et püha Augustinuse tunnistuse järgi „märtrite ülevus märterlust ergutaks“.[40]

Liturgilised austusavaldused, mida osutatakse pühadele usutunnistajatele, neitsitele ja leskedele, ergutavad imeliselt kristlaste vooruslikkuse indu, mis on hädavajalik isegi rahuajal.

Veelgi rohkem vilja kannavad Pühima Neitsi austamiseks sisseseatud pühad. Kristlikud rahvad ei osuta nendega pidevat austust mitte ainult Jumalaemale kui oma kindlaimale Kaitsjale, vaid need pühad süütavad ka sügavamat pojalikku armastust Ema vastu, kelle Lunastaja oli neile pärandiks jätnud.

Heategude seas, mida Kirik Jumalaemale ja taevastele pühakutele osutatud avalikule ja legitiimsele austamisele võlgneb, pole sugugi mitte kõige väiksem täielik ja püsiv immuunsus hereesiate ja eksituste katku eest. Imetlegem siin veelkord jumaliku Ettehoolduse tarkust, kui Ta isegi halvast toob välja hea. Vahetevahel on Ta lubanud, et rahva usk ja vagadus nõrgenevad ja et valeõpetused seavad katoliiklikule tõele lõksu, kuid alati kavatsusega, et lõpuks lööb tõde uuesti särama ja et tardumusest kurnatud usklikud püüavad jõuda suurema täiuse ja pühaduseni.

Hiljuti liturgilisse kalendrisse sisseviidud pühad on sama päritolu ja kandnud samu vilju. Selline on Corpus Christi (Kristuse Ihu ja Vere suurpüha), mis seati sisse siis, kui oli vähenenud austus ja pühendumine Pühimale Altarisakramendile; hiilgava pidulikkusega pühitsetuna kestsid protsessioonid ja palved kaheksa päeva, et uus püha saaks rahva Issanda avaliku adoreerimise juurde tagasi tuua.

Selline on ka Jeesuse Pühima Südame püha, mis viidi sisse ajal, mil jansenismi kurbade õpetuste ja sünge rigorismi tõttu julguse kaotanud usklikud tundsid oma südant jäätuvat ja hülgasid kogu omakasupüüdmatu jumalaarmastuse ja lootuse igavese pääste saavutamisele.

18. Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism[41] oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano.[42] Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.

19. Nüüdsest iga-aastane Kristus-Kuninga püha annab meile elavamat lootust kiirendada inimkonna nii ihaldatud tagasitulekut oma armastava Päästja juurde. Kindlasti on katoliiklaste kohustus seda tagasitulekut ette valmistada ja kiirendada kärme tegutsemisega, kuid paljudel neist pole ühiskonnas positsiooni või autoriteeti, mis oleks tõe apologeetidele kohane. Võib-olla peab selle ebasoodsa asjaolu kirjutama heade inimeste leiguse või kartlikkuse arvele, kes kardavad sattuda konflikti või osutavad vaid loidu vastupanu, millest Kiriku vastaste nõudmised ja julgus ainult kasvavad. Kuid päevast, mil usklikud mõistavad, et nad peavad Kristus-Kuninga lahingulipu all julgelt ja pidevalt võitlema, sütib nende südames apostellik innukus ja kõik tegutsevad, et lepitada Issandaga hingi, kes Teda ei tunne või kes on Ta maha jätnud, ning pingutavad, et Jumala õigusi ei rikutaks.

Kuid veelgi enam. Kõigi rahvaste seas igal aastal tähistatav püha Kristus-Kuninga auks on ülimalt tõhus, et süüdistada ühiskonnale nii hukatuslikku avalikku apostaasiat, mille sünnitas laitsism, ning seda kuidagi heastada. Rahvusvahelistel konverentsidel ja parlamentides katab meie Lunastaja sulnist nime sügav vaikus. Mida vääritum selline käitumine on, seda valjemalt peab kõlama meie hüüd, seda rohkem tuleb kuulutada Kristuse kuninglikku väärikust ja võimu ning kinnitada tema valitseja-õiguseid.

Lisame, et möödunud sajandi viimastest aastatest peale on tee selle püha tähistamiseks imeliselt ette valmistatud.

Kõik teavad tarku põhjendusi ja selgeid kaalutlusi, mis on avaldatud selle pühendumise edendamiseks paljudes erinevates keeltes ilmunud raamatutes kõigis maailma otstes. Kõik teavad, et Kristuse võim ja kuningriik on tunnustatud arvukate perekondade vagades kommetes, millega end pühendatakse ja pühitsetakse Jeesuse Pühimale Südamele. Ja mitte ainult perekonnad, vaid ka riigid ja kuningriigid on järginud seda praktikat. Pealegi sai 1900. aastal Leo XIII algatusel ja juhtimisel kogu inimkond Pühimale Südamele pühendatud.

Me ei saa vaikides mööda minna euharistilistest kongressidest, mida meie ajastul on toimunud üha rohkem. Need on imeliselt sobinud Kristuse kuningavõimu pidulikuks kuulutamiseks ühiskonna üle. Konverentside, jutluste, Pühima Altarisakramendi adoratsioonide ja suurejooneliste protsessioonide kaudu on need kongressid andnud diötseesi, provintsi, rahva või terve maailma inimestele võimaluse austada ja ülistada Kristust, kes peidab end sakramentaalsete kujude loori taha, kui Jumalalt inimeste üle seatud Kuningat. Võib tõesti öelda, et jumalikust inspiratsioonist täidetud kristlased toovad Jeesuse – keda jumalavallatud keeldusid vastu võtmast, kui Ta oma kuningriiki tuli – välja pühamute vaikusest ja nii-öelda pimedusest, et Teda kanda võitjana mööda suurlinnade tänavaid ja taastada kõik Tema kuninglikud õigused.

Meie kavatsuse, millest teile rääkisime, täideviimiseks annab lõppev Püha Aasta igal juhul hea võimaluse. Sellel aastal meenutati usklike hingele ja südamele taevaseid hüvesid, mis ületavad kogu inimliku tunnetuse; oma lõputus headuses on Jumal inimesi uuesti oma armu anniga rikastanud või kinnitanud neid õigel teel, andes uut indu üha täiuslikumate andide taotlemiseks. Kas siis pöörates tähelepanu arvukatele palvetele, millega Meie poole on pöördutud, või pidades silmas sündmusi, millega tähistati möödunud suurt juubeliaastat, on Meil küllalt põhjust mõelda, et on saabunud päev kuulutamaks välja kõigi poolt oodatud otsus: Kristust kui kogu inimsoo Kuningat hakatakse austama erilise pühaga.

Selle aasta jooksul on see jumalik Kuningas, nagu märkisime selle kirja alguses, tõesti „oma pühakutes imetletud“ ja „hiilgavalt austatud“, kui pühaduse auhiilgusesse tõsteti uus rühm Tema sõdureid. Selle aasta jooksul võis näha kõigi Evangeeliumi heeroldite töid ja kõik said imetleda Kristuse eest võitlejate võite Tema kuningriigi laiendamisel; lõpuks oleme sel aastal seoses Nikaia Kirikukogu aastapäevaga meenutanud seda austust, mis selle eitajate kiuste on osutatud lihaks saanud Sõna olemusühtsusele Isaga – sellele dogmale kui aluspõhjale toetub Kristuse universaalne kuningavõim.

Seega seame oma apostelliku autoriteedi väel sisse Meie Issanda Jeesuse Kristuse Kuninga püha.

Me käsime seda tähistada terves maailmas igal aastal oktoobri viimasel pühapäeval, see tähendab pühapäeval, mis eelneb Kõigi Pühakute suurpühale. Samuti käsime, et igal aastal samal päeval uuendataks inimkonna pühendamist Jeesuse Pühimale Südamele – pühendamist, mida Meie eelkäija, endast püha mälestuse jätnud Pius X oli juba käskinud igal aastal uuendada. Ometi tahame, et sel aastal tehtaks see uuendamine selle kuu 31. kuupäeval.

Sel päeval pühitseme paavstlikku Missat Kristus-Kuninga auks ja Me tahame, et see pühendamine teostataks Meie kohalviibimisel. Me arvame, et paremini ja õnnestunumalt ei ole võimalik lõpetada Püha Aastat ega avaldada ilmekamalt omaenda ja kogu katoliikliku maailma tänu Kristusele, „ajastute surematule Kuningale“ sel ajal Meile endale, Kirikule ja kogu katoliiklikule maailmale osutatud heategude eest.

Teile pole vaja pikalt selgitada, auväärsed vennad, miks Me seadsime sisse Kristus-Kuninga püha eraldi teistest pühadest, mis teatud määral tulenevad samuti Tema kuninglikust väärikusest ja seda austavad. Piisab märkimisest, et ehkki kõigil meie Issanda pühadel on teoloogide väljenduse järgi materiaalseks objektiks Kristus, pole nende formaalseks objektiks mingilgi moel, kas tegudes või terminites, olnud Kristuse kuningavõim.

Määrates püha pühapäevale, tahtsime, et püha Ohvri toomisega ja offiitsiumi lugemisega ei avaldaks jumalikule Kuningale austust üksnes vaimulikkond, vaid et ka rahvas, kes on siis vaba oma tavalistest kohustustest ja hingestatud pühast rõõmust, saaks anda hiilgavat tunnistust kuulekusest Kristusele kui oma Issandale ja Valitsejale. Lõpuks näis oktoobri viimane pühapäev selle püha jaoks määratud olevat: see on liturgilise aasta tsükli lõpu lähedal ja nii leiavad aasta jooksul mälestatud Jeesuse Kristuse elumüsteeriumid Kristus-Kuninga suurpühas oma lõpetuse ja krooni ning enne kõigi pühakute võidu tähistamist kuulutab ja ülistab liturgia Selle au, kes võidutseb kõigis pühakutes ja väljavalitutes.

Teie kohus, nagu see on ka teie pädevuses, auväärsed vennad, on kõigis kogudustes enne iga-aastast püha selle kohta juhiseid jagada. Inimesi peab täpselt juhendama ja neile õpetama selle püha olemust, tähendust ja tähtsust. Siis korraldavad usklikud oma elu nii, nagu see on kohane väärikatele alamatele, kes alluvad oma jumalikule Kuningale lojaalselt ja armastusega.

20. Selle kirja lõpetuseks tahaksime veel, auväärsed vennad, teile lühidalt näidata vilju, mida Me ennustame ja Mida me kindlalt loodame Kristus-Kuningale osutatud austusest tulenevat nii Kirikule kui ka ühiskonnale ja igale usklikule.

Täites oma kohustust avaldada Meie Issanda suveräänsele võimule austust, millest Me just rääkisime, peavad inimesed meeles pidama ka Kiriku õigusi. Rajatuna Kristuse poolt täiusliku ühiskonna orgaanilises vormis, ei saa ta selle algse õiguse alusel lahti ütelda täielikust vabadusest ja sõltumatusest tsiviilvõimust. Täites oma jumalikku õpetamise, valitsemise ja juhtimise ülesannet Kristuse kuningriigi kõigi liikmete igaveseks õnneks, ei saa ta sõltuda mingist välisest tahtest.

Veelgi enam, riik peab sarnast vabadust lubama ka ordude ja kongregatsioonide mõlemast soost liikmetele. Nad on Kiriku karjaste kõige kindlamad abilised, kes töötavad kõige tõhusamalt Kristuse kuningriigi laiendamiseks ja kindlustamiseks. Alustades võitlust kolme tõotuse andmisega maailma ja selle kolme himu[43] vastu, panevad nad täiuslikumale eluseisusele pühendunult kõigi silmis hiilgama pideva ja iga päevaga kasvava säraga pühaduse, mille jumalik Asutaja tahtis teha tõelist Kirikut eristavaks märgiks.

21. Riigivalitsejad omakorda õpivad selle püha iga-aastasest tähistamisest, et valitsejatel ja ametnikel on nagu eraisikutelgi kohustus osutada Kristusele avalikult austust ja kuuletuda Tema seadustele. Ühiskonna juhtidele meenutab see Viimset Kohtupäeva, kus Kristus süüdistab neid, kes on Ta avalikust elust välja ajanud, põlglikult kõrvale heitnud või on Teda eiranud ning karistab neid selliste solvangute eest kõige hirmsamate karistustega, sest Tema kuninglik väärikus nõuab, et terve riik järgiks Jumala käske ja kristlikke põhimõtteid, kui ta annab välja seadusi, kehtestab õiglust ning kasvatab intellektuaalselt ja moraalselt noori, kes peavad austama tervet õpetust ja kommete puhtust.

22. Millist energiat, millist vooruslikkust võivad usklikud ammutada nendest tõdedest nende üle mediteerides, et kujundada oma hinge kristliku elu tõeliste põhimõtete järgi! Kui Issand Kristusele on antud kogu võim Taevas ja maa peal, kui inimesed, kes on Tema kallihinnalise Verega välja ostetud, muutuvad uue õigusega Tema riigi alamateks ja lõpuks, kui see võim hõlmab kogu inimloomust, peab sellest kindlalt järeldama, et Tema valitsemise alt ei saa välja jääda ükski meie võimetest ega omadustest.

Seega peab Kristus valitsema meie mõistuse üle: me peame täieliku allumise ja kindla usuga uskuma ilmutatud tõdesid ja Kristuse õpetust. Ta peab valitsema meie tahte üle: me peame täitma Jumala seadusi ja käske. Ta peab valitsema meie südame üle: me peame ohverdama oma loomulikud kiindumused ja armastama Jumalat üle kõige ning siduma end ainult Temaga. Ta peab valitsema meie keha ja meie ihuliikmete üle: me peame need tegema vahenditeks või, apostlite keelt kasutades, õiguse relviks Jumalale,[44] saavutamaks hinge sisemist pühadust. Need on usklikele mõtiskluseks ja tähelepanelikuks kaalutluseks pakutud mõtted, mis viivad nad kergesti kõrgema täiuslikkuse poole.

Aidaku Jumal, auväärsed vennad, et inimesed, kes elavad väljaspool Kirikut, otsiksid oma pääsemise pärast Kristuse head iket ja võtaksid selle vastu! Mis puutub meisse kõigisse, kes me jumaliku halastuse kavatsuse järgi Tema majas elame, aidaku Taevas, et me ei kannaks seda iket vastumeelselt, vaid ikka innukalt, armastusega ja pühalt! Nii nopime häid vilju elust, mis on korraldatud jumaliku kuningriigi seaduste järgi. Seejärel, olles tunnustatud Tema maise kuningriigi heade ja ustavate sulastena, saame koos Temaga osa Tema taevase kuningriigi lõputust õnnest ja auhiilgusest.

Võtke, auväärsed vennad, Jõulude lähenedes seda soovi ja tõotust tunnistusena Meie isalikust armastusest ja võtke vastu apostellik õnnistus, jumalike hüvede pant, mida Me kogu südamest anname, auväärsed vennad, teile, teie vaimulikele ja teie rahvale.

Antud Roomas püha Peetruse katedraalis 11. detsembril Pühal Aastal 1925, Meie pontifikaadi neljandal aastal.


Viited

[1] AAS XVII (1925) 593-610.

[2] Pius XI ringkiri Ubi arcano 23. dets. 1922, AAS, XIV (1922) 673-700, CH pp. 602-629.

[3] Misjonäride tegevust tutvustav näitus – tõlk. märkus.

[4] P. Paulus, Ef. 3:19.

[5] Tn 7:13-14.

[6] Vt 4 Ms 34:19.

[7] Ps 2.

[8] Ps 45:7.

[9] Ps 72:7-8.

[10] Js 9:6-7.

[11] Jr 23:5.

[12] Tn 2:44.

[13] Tn 7:13-14.

[14] Sk 9:9.

[15] Lk 1:32-33.

[16] Vt Mt 25:31-40.

[17] Jh 18:37.

[18] Mt 28:18.

[19] Vt Ilm 1:5.

[20] Ilm 19:16.

[21] P. Paulus, Hb 1:1.

[22] 1 Kr 15:25.

[23] Aleksandria püha Cyrillos, In Lucam X, PG, LXXII, 666.

[24] 1 Pt 1:18-19.

[25] Vt 1 Kr 6:20.

[26] 1 Kr 6:15.

[27] Tridenti Kirikukogu, sess. VI c. 21, DS 1571.

[28] Vt Jh 14:15; 15:10.

[29] Jh 5:22.

[30] Issanda Ilmumise suurpüha breviaaripalve, hümn Crudelis Herodes.

[31] Leo XIII, ringkiri Annum sacrum, 25. mai 1899 AAS XXXI (1898-1899) 647.

[32] Ap 4:12.

[33] P. Augustinus, Epist. Ad Macedonium, cap. III, P.L. XXXIII, 656.

[34] Pius XI, ringkiri Ubi arcano, 23. detsember 1922, AAS XIV (1922) 683, CH n. 936.

[35] 1 Kr 7:23.

[36] Kl 1:20.

[37] Mt 11:30.

[38] Mt 11:30.

[39] Leo XIII, ringkiri Annum sacrum, 25. mai 1899, AAS XXXI (1898-1899) 647.

[40] P. Augustinus, Sermo XLVII de sanctis, P.L. XXXVIII, 295.

[41] Laitsism – ilmalikustumine, Jumala ja religiooni mõju väljatõrjumine ühiskond-likust elust.

[42] Pius XI, ringkiri Ubi arcano, 23. detsember 1922, AAS XIV (1922), 673-700, CH pp. 602-629.

[43] Need kolm himu on lihahimu, silmahimu ja elukõrkus (Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast (1 Jh 2:16). Kõik pahed ja patud saavad alguse ja toituvad sellest kolmesugusest himust inimeses. Jumalale pühendunud seisuse kolme (abielutuse ja karskuse, vaesuse ja kuulekuse) tõotuse läbi seab ordu või kongregatsiooni liige neile himudele vastukaalu ja kohustub nendega võitlema. – toim. märk.

[44] Rm 6:13.

Comments are closed.