Satis cognitum

 

PAAVST LEO XIII

APOSTELLIK RINGKIRI

SATIS COGNITUM

Kiriku ühtsusest

29. juunil 1896

(Mitteametlik tõlge)

 

 

Meie kõrgeaulistele kaasvendadele,

patriarhidele, primastele, peapiiskoppidele, piiskoppidele

Kõrgeaulised kaasvennad, tervist ja õnnistust!

Teile on piisavalt hästi teada, et mitte väike osa meie mõtetest ja hoolest on pühendatud meie püüdlustele tuua tagasi tarasse ja anda Jeesuse Kristuse, hingede ülemkarjase, hoole alla lambaid, kes on teelt eksinud. Selle küsimuse juurde tulles oleme me mõelnud, et sellele õnnistavale eesmärgile ja sihile aitab enim kaasa Kiriku olemuse ja tunnusjoonte kirjeldamine. Nende tunnuste seas väärib meie peamist tähelepanu ühtsus. Selle kui märgi kestvast tõest ja võitmatust tugevusest andis jumalik rajaja oma Kirikule. Kiriku olemuslik ilu ja kaunidus peaks neile, kes selle üle järgi mõtlevad, suurt mõju avaldama. Me võime põhjendatult loota, et järelemõtlemine Kiriku üle võib hajutada teadmatuse; korrigeerida valed ideed ja eelarvamused, peamiselt nende meeltest, kes leiavad end eksitusest mitte oma süü läbi; ning isegi, et see äratab inimeste hingedes sellise armastuse Kiriku vastu, nagu seda on armastus, millega Kristus oma kallihinnalise verega lunastatud mõrsjat armastas ja ennast temaga ühendas. Kristus on armastanud Kirikut ja loovutanud iseenese tema eest (Ef 5:25).

Kui nüüd need, kes oma kõige armastavama (veel täielikult tundmata või ka süüdivalt hüljatud) Ema juurde tagasi on tulemas, peaksid taipama, et nende tagasipöördumise hinnaks on kindlasti mitte nende vere valamine (mis hinnaga aga Kirik Jeesuse Kristuse poolt igal juhul ostetud on), vaid mõningane väiksem töö ja vaev, siis mõistku nad selgesti, et see koorem ei ole neile seatud mitte inimese tahtest, vaid Jumala tahte ja käsuga. Siis võivad nad taevase armu abil mõista ja tunnetada jumaliku ütluse tõde: Minu ike on magus ja minu koorem on kerge (Mt 11:30).

Seepärast, pannes kogu oma lootuse valguse Isa peale, kellelt tuleb iga hea and ja iga täiuslik kink (Jk. 1:17) – nimelt Temalt, kes üksi annab saagi (1. Kr. 3:6) – palume me siiralt, et Ta annaks armulikult meie sõnadele sügavalt veenva jõu.

Inimlik koostöö

Kuigi Jumal võib kõike, mis loodud loomuste poolt teostatakse, teha omaenese väega ka üksi, on Ta oma armastava ettehoolduse nõul eelistanud aidata inimesi teiste inimeste vahendusel. Nõnda nagu looduslikus korras ei anna Ta tavaliselt täit täiuslikkust muidu kui ainult inimese töö ja tegevuse vahendusel, nii kasutab Ta inimese abi ka selleks, mis asub üle loomuliku korra piiride, see tähendab, hingede pühitsemiseks ja lunastamiseks. Kuid on ilmselge, et inimeste vahel ei saa midagi vahendada muidu kui vaid väliste, meeltega tajutavate asjade vahendusel. Sel põhjusel võttis Jumala Poeg enesele inimloomuse – kes, olles kujult Jumal… alandas iseennast, … võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks (fl 2:6-7) – ja elades selliselt maa peal, kuulutas Ta oma õpetust ning andis inimestega suheldes neile oma seadused.

Alati nähtav Kirik

Kuna oli vajalik, et Tema jumalik missioon jääks püsima aegade lõpuni ning igavesti, valis Ta enesele jüngrid, õpetas neid ja tegi nad osalisteks oma enese autoriteedis. Kui Ta oli neile taevast Tõe Vaimu appi kutsunud, käskis Ta neil rännata üle terve maailma ja jutlustada kõigile rahvastele ustavalt seda, mida Ta oli õpetanud ja käskinud, nii et Tema õpetuse tunnistamise ja Tema seaduste järgimise läbi võiks inimkond saavutada pühaduse maa peal ja lõputu õnne taevas. Sel viisil, sel põhimõttel ja sel eesmärgil on Kirik rajatud. Kui me peame silmas hingede pühitsemise aluspõhjuseid ja Tema kiriku lõppeesmärki, siis on see kahtlemata vaimne; kuid nende suhtes, kes Kiriku moodustavad ja nende asjade suhtes, mis nende vaimsete andide juurde viivad, on hädavajalik, et see oleks välispidine ja nähtav. Apostlid võtsid oma õpetamise missiooni vastu nähtavate ja kuuldavate märkide vahendusel ja nad täitsid oma missiooni sõnade ja tegude abil, mis olid kindlasti meeltega tajutavad. Nii langesid apostlite sõnad nende kõrvadele, kes neid kuulasid ja sünnitasid hingedes usku – usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (Rm 10:17). Usk ise – see on nõusoleku andmine esmasele ja ülimale tõele – kuigi teostudes olemuslikult mõtlemises, peab avalduma ka välispidise tunnistuse kaudu: sest südamega usutakse õigeksmõistmiseks, suuga aga tunnistatakse pääsemiseks (Rm 10:10). Samamoodi ei ole inimeses midagi seesmisemat kui taevane arm, mis sünnitab pühadust, kuid korralised ja peamised vahendid armu saavutamiseks on välispidised: need on sakramendid, mida jagatakse teatud väliste toimingute vahendusel selleks eriliselt välja valitud inimeste poolt.

Jeesus Kristus andis oma apostlitele ja nende järeltulijatele käsu rahvaid kuni aegade lõpuni õpetada ja valitseda. Ta käskis, et rahvad peavad nende õpetuse vastu võtma ja nende kõrgeimale autoriteedile kuuletuma. Kuid seda õiguste ja kohustuste ülekandmist kristlikus kogukonnas ei saanud mitte ainult et jäädvustada, vaid ei saanud ka mitte isegi algatada muidu kui vaid meelte läbi, mis on meile sõnumitoojateks ja tõlgendajateks kõigist asjadest.

Sel põhjusel on Pühakirjas Kirikut nii sageli nimetatud ihuks ja isegi Kristuse ihuksTeie aga olete Kristuse ihu (1. Kr 12:27) – ja just nimelt sellepärast, et see on ihu, ongi Kirik nähtav. Kuna see on Kristuse ihu, on see elav, tegus ja energiat andev, sest oma väe sissevalamise läbi kaitseb ja hoiab Kristus seda ülal, nii nagu viinapuu tüvi annab toitu ja muudab viljakaks enesega ühendatud väädid. Nii nagu loomadel on elujõud nähtamatu ja varjatud, annab aga endast tõendust liikmete liigutuste ja tegevusega, nii on ka Kiriku üleloomulik elujõud selgelt nähtav sellest, mida ta teeb.

Sellest järeldub, et rängas ja hukutavas eksituses on nii need, kes omavoliliselt enesele Kirikut varjatuna ja nähtamatuna ette kujutavad; nagu ka need, kes peavad Kirikut puhtinimlikuks institutsiooniks, mis nõuab küll teatud kuulekust distsipliinis ja välispidistes kohustustes, kuid millel pole jumaliku armu andide kestvat vahendust ja kõike seda, mis püsivate ja kaheldamatute märkidena tõestavad Jumalast lähtuva elu olemasolu temas. Kahtlemata on võimatu, et Jeesuse Kristuse Kirik oleks üks või teine, samamoodi siis peaks ka inimene olema üksnes ihu või üksnes hing. Mõlema elemendi ühendus ja ühtsus on tõelisele Kirikule sama hädavajalik, nagu on seda hinge ja ihu vahetu ühtsus inimloomusele. Kirik ei ole midagi elutut: see on Kristuse ihu, mis on osaline üleloomulikus elus. Kristus, Kiriku Pea ja eeskuju, ei oleks terviklik, kui temas tunnistataks ainult nähtavat inimlikku loomust (nagu arvasid fotiniaanlased ja nestoriaanlased); ega oleks terviklik ka siis, kui Temas tunnistataks ainult nähtamatut jumalikku loomust (nagu arvasid monofüsiidid). Ta on pigem üks mõlemast loomusest ja mõlemas loomuses, nii nähtavas kui ka nähtamatus; nii on ka tõeline Kirik Kristuse müstiline ihu ainult sellepärast, et selle nähtavad osad ammutavad elu ja väge üleloomulikest andidest ja allikast, millest tuleneb nende tõeline loomus ja olemus.

Kuna Kirik jumalikust tahtest ja konstitutsioonilt on selline, peab ta sellisena samakujuliselt säilima kuni aegade lõpuni. Kui ta seda ei teeks, ei oleks teda rajatud püsivana ja tema ette asetatud siht oleks piiratud mingi kindla koha või mingi kindla ajastuga; nii üks kui teine on vastupidised tõele. Järelikult peab nähtavate ja nähtamatute elementide ühtsus ilmtingimata jääma selliseks senikaua, kuni kestab Kirik ise, kuna see on kooskõlas loomuliku korraga ja kuna see kuulub Jumala tahtest Kiriku tõelise olemuse juurde. Seetõttu kirjutab Johannes Chrysostomus: “Ärge lööge lahku Kirikust, sest miski ei ole tugevam Kirikust. Teie lootus on Kirikus; teie lunastus on Kirikus; teie lohutus on Kirikus. See on kõrgem kui taevad ja laiem kui maa. See ei vanane kunagi, vaid on alati täis elujõudu. Seetõttu nimetab Pühakiri Kirikut tema tugevusele ja stabiilsusele viidates mäeks”.[1]

Ka Augustinus ütleb: “Uskmatud arvavad, et kristlik religioon kestab maailmas teatud perioodi ja seejärel kaob. Ent see kestab sama kaua kui päike – sama kaua kui päike tõuseb ja loojub. See tähendab et kuni ajastute lõpuni Jumala Kirik kui Kristuse tõeline ihu ei kao”.[2] Ja teisal: “Kirik vanguks, kui vanguks tema vundament; ent kuidas saab Kristust vankuma panna?… Kui Kristus jääb kõikumatuks, siis ei saa ka seda (Kirikut) kunagi kõigutada. Kus on need, kes ütlevad, et Kirik on maailmast kadunud, kui teda ei saa isegi kõigutada?”.[3]

See, kes otsib tõde, peab juhinduma nendest fundamentaalsetest põhimõtetest. Kuna Kiriku asutas ja kujundas Issand Kristus, seepärast on siis, kui meilt küsitakse, milline on Kiriku loomus, peamine näha seda, mida tahtis Kristus ja mida Ta tegelikult tegi. Selle kriteeriumi alusel tulebki Kiriku ühtsust põhimõtteliselt vaadelda; ja üldiseks hüveks näib olevat kasulik sellest meie ringkirjas rääkida.

Kuidas Kristus oma Kiriku rajas

Jeesuse Kristuse tõeline Kirik on üks – see on Pühakirja selgetest ja sagedastest tunnistustest niivõrd ilmselge, et mitte ükski kristlane ei saa seda eitada. Ent tema ühtsuse loomuse üle otsustamisel ja piiritlemisel on paljud mitmesugusel viisil eksinud. Mitte ainult Kiriku rajamine, vaid ka kogu tema konstitutsioon kuulub nende asjade hulka, mis on täide viidud Kristuse vabal valikul. Sel põhjusel tuleb kogu küsimusteringi üle otsustada selle põhjal, mida tegelikult tehti. Järelikult ei tohi me uurida mitte seda, kuidas Kirik ilmselt võiks üks olla, vaid kuidas Tema, kes selle rajas, tahtis, et see oleks ja on üks.

Kui me vaatleme, mida tegelikult tehti, leiame me, et Jeesus Kristus ei asutanud Kirikut tegelikult mitte selleks, et hõlmata mitmeid kogudusi, mis oleksid küll loomult sarnased, kuid iseeneses erinevad ja millel puuduksid need sidemed, mis teevad Kirikust ainulise ja jagamatu sel viisil, nagu me oma usutunnistuses tunnistame: “Mina usun ühte Kirikut.” “Oma ühtsuse poolest kuulub Kirik nende asjade kategooriasse, mis on oma loomuselt jagamatud, kuigi hereetikud püüavad teda mitmeks osaks jagada… Seetõttu ütleme me, et katoliku Kirik on ainuline oma olemuselt, oma õpetuselt, oma päritolult ja oma ülevuselt… Veelgi enam, Kiriku väljapaistvus tuleneb tema ühtsusest kui konstitutsiooni printsiibist – ühtsusest, mis ületab kõik muu ja millele ei ole midagi sarnast ega võrdset.”[4] Sel põhjusel peab Kristus müstilisest ehitisest rääkides silmas ainult ühte Kirikut, mida Ta enda omaks nimetab – “ma ehitan oma kiriku”. Ükski teine Kirik peale selle ei saa olla tõeline Kirik, kuna see pole rajatud Kristuse poolt. See saab veelgi selgemaks, kui vaadelda Kiriku jumaliku rajaja eesmärki. Mida Issand Kristus palus? Mida Ta rajatud või rajamisel oleva Kiriku suhtes soovis? Nimelt seda: anda sellele edasi seesama missioon ja seesama lähetus, mille Tema oli Isalt saanud, et need saaksid igavikustatud. Seda otsustas Ta teha ja seda Ta tegelikult ka tegi. Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21). Otsekui sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma (Jh. 17:18).

Ent Kristuse missiooniks on päästa seda, mis on kadunud: see tähendab, mitte mõned rahvad või inimesed, vaid kogu inimkond, ilma eranditeta ajas või kohas. Inimese Poeg tuli selleks, et maailm pääseks Tema läbi (Jh 3:17). Sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, mille läbi meil saaks olla pääsemist (Ap 4:12). Seetõttu on Kirik kohustatud vahendama Jeesuse Kristuse poolt täide viidud lunastust ja sellest lähtuvaid õnnistusi piiramatult kõigile inimestele ja neid edasi andma läbi kõigi ajastute. Seetõttu on tema Rajaja tahte läbi vajalik, et kõigil maadel ja kõigil aegadel oleks see Kirik üks. Õigustamaks rohkem kui ühe Kiriku olemasolu, tuleks minna sellest maailmast väljapoole ja luua uus ja ennekuulmatu inimkond.

Seda, et Kirik hõlmab kõiki inimesi igal pool ja kõigil aegadel, nägi ja kuulutas ette Jesaja, kui ta tulevikku vaadates nägi ilmumas ühte mäge, silmatorkavat oma kõikeületavalt kõrguselt, mis oli Issanda Koja – see on Kiriku – kujutiseks: Aga päevade lõpul sünnib: Jehoova koja mägi on kindel teiste mägede otsas (Js 2:2).

Seega see mägi, mis kõrgub üle kõigi teiste mägede, on üks; ja ka Issanda Koda, mille juurde kõik rahvad tulevad otsima elu seadust, on üks. Ja tema juurde voolavad kokku kõik paganad; ja paljud rahvad lähevad ja ütlevad: Läki, ja mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teed ja me võiksime käia tema teeradade peal (Js 2:2-3).

Seda lõiku selgitades ütleb Optatus Milevisest: “Prohvet Jesaja on kirjutanud: Siionist lähtub seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna. Sest mitte Siioni mäel ei näe Jesaja orgu, vaid pühal mäel, see on Kirik, mis on tõusnud silmatorkavalt kõigi taevaste all üle terve Rooma riigi… Seetõttu on Kirik vaimne Siion, milles Kristus on Jumal Isa poolt Kuningaks seatud ja mis eksisteerib üle kogu maakera, mille peal on vaid üks ainus katoliku Kirik”.[5] Ja Augustinus ütleb: “Mis võib olla veel silmnähtavam kui mägi või nii hästi tuntud? On tõsi, et on olemas mägesid, mis on tundmatud sellepärast, et nad asuvad maakera mõnes kauges osas… kuid see mägi ei ole tundmatu; sest see on täitnud kogu maailma ja selle kohta on öeldud, et see on rajatud mägede tippu”.[6]

Kristus, Kiriku Pea

Veelgi enam, Jumala Poeg tahtis, et Kirik kui Tema müstiline ihu, millega Tema end selle peana ühendas, oleks sarnane inimihule, mille Ta enesele võttis ja millega pea on loomulikul viisil ühendatud. Et maksta inimese lunastuse hinda, võttis Ta enesele sureliku ihu, mille Ta kannatuse ja surma alla andis. Nii on Tal ka üks müstiline ihu, milles ja misläbi Ta inimesed pühaduse ja igavikulise lunastuse osalisteks teeb. Jumal on teinud Temast (Kristusest) pea üle kogu Kiriku, mis on Tema ihu (vt Eef 1:22-23). Laiali puistatud ja lahutatud liikmed ei saa peaga ühendusse jääda, et moodustada ühte ihu. Ent püha Paulus ütleb: Kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda ka Kristus (1. Kr 12:12). Seepärast see müstiline ihu, deklareerib ta, on oma osadest ühtseks kokku liidetud. Kes on Pea, Kristus: kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi (Eef 4:15-16). Seega ei saa hajutatud ja üksteisest lahutatud liikmed olla ühendatud ühe ja sama peaga. “On üks Jumal ja üks Kristus; Tema Kirik on üks ja usk on üks; ning üks on rahvas, mis on kooskõla sidemega ihu tugevas ühtsuses kokku liidetud. Seda ühtsust ei saa lõhkuda ega ka ihu tema koostisosade eraldamise läbi osadeks lahutada.”[7] Selleks, et selgelt esile tuua Kiriku ühtsust, kasutab Issand elava ihu kujundit, mille liikmed ei saa elada ilma peaga ühenduses olemata ja sellelt oma elujõudu ammutamata. Peast lahutatult tuleb neil paratamatult surra. “Kirikut ei saa lahutamise läbi osadeks jaotada ja selle liikmetest lahku lõigata. See, mis on ematüvest ära lõigatud, ei saa eraldi elada ega hingata”.[8] Milline sarnasus on elusa ja surnud ihu vahel? Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta turgutab ja hellitab seda otsekui Kristus Kirikut teeb – oleme me ju Tema ihu liikmed (Eef 5:29-30).

Tuleb välja mõelda üks teine pea Kristuse asemele – see tähendab, üks teine Kristus – kui inimesed selle ühe Kiriku kõrvale, mis on Tema ihu, üht teist asetada tahavad. “Vaadake, millest te peate hoiduma; vaadake, mida te peate vältima; vaadake, mida teil tuleb karta. Juhtub, nagu inimihugi puhul, et mõni liige võidakse ära lõigata – käsi, sõrm, jalg. Kas hing järgneb äralõigatud liikmele? Senikaua, kui ta oli ihus, ta elas; lahutatult aga minetab ta oma elu. Seega: kristlane on katoliiklik senikaua, kuni ta elab ihus: sellest ära lõigatuna saab temast hereetik – vaimu elu ei järgne eraldatud liikmele.”[9]

Seetõttu on Kristuse Kirik üks ja seesama igavesti; need, kes selle hülgavad, lahkuvad Issanda Kristuse tahtest ja käsust. Hüljates lunastuse tee, astuvad nad hukatuse teele. “Kes iganes on Kirikust lahutatud, on ühendatud abielurikkujaga. Ta on lõiganud end ära Kiriku tõotustest ja see, kes hülgab Kristuse Kiriku, ei saa jõuda Kristuse tasuni… See, kes sellest ühtsusest kinni ei pea, ei pea kinni ka Jumala seadusest, ei kanna usku Isasse ja Pojasse, ei hoia kinni elust ja lunastusest.”[10]

Ühtsus usus

Kuid tõepoolest Tema, kes selle ühe Kiriku asutas, andis sellele ka ühtsuse. See tähendab, Ta rajas Kiriku selliseks, et kõik, kes on määratud sellesse kuuluma, peavad olema ühendatud kõige lähedasemate sidemetega, moodustades ühe ühiskonna, ühe kuningriigi, ühe ihu – üks ihu ja üks vaim, nii nagu te ka olete kutsutud oma kutsumise antud ühesainsas lootuses (Ef 4:4). Oma surma eelõhtul avaldas Jeesus Kristus selles suhtes oma tahte ja esitas selle pühalikult, niiviisi oma Isa poole pöördudes: Ma ei palu mitte üksipäinis nendesinaste pärast, vaid ka nende pärast, kes nende sõna läbi minu sisse usuvad … et ka nemad meie sees üks oleksid … et nad täiesti oleksid ühes (Jh 17:20-21.23). Jah, Ta käskis, et see ühendus oleks Tema järgijate seas nii tihe ja täiuslik, et see võiks teatud määral kajastada võrdluspildina ühtsust Tema enese ja Tema Isa vahel: Ma palun… et nad kõik üks oleksid, nõnda kui sina, Isa, minu sees ja mina sinu sees (Jh 17:21).

Sellise täieliku kooskõla hädavajalikuks aluseks inimeste seas on meelte kooskõla ja ühtsus, mille loomulikuks tagajärjeks on tahete ühtivus ja tegevuse sarnasus. Seepärast seadis Ta oma jumalikus tarkuses oma Kirikus sisse usu ühtsuse, omaduse, mis on üks esimesi inimest Jumalaga ühendavaid sidemeid ja millest me saame endale nime uskliküks Issand, üks usk, üks ristimine (Eef 4:5). See tähendab, et kuna on üks Issand ja üks ristimine, peaks eranditult kõigil kristlastel olema ka ainult üks usk. Nii Apostel püha Paulus mitte ainult ei palu, vaid lausa tungivalt anub ja vannutab kõiki kristlasi olema samal meelel ja vältima eri seisukohti: Aga ma keelitan teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtesama ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus (1. Kr 1:10). Sellised lõigud ei vaja kindlasti tõlgendajat; nad räägivad piisavalt selgelt iseenese eest. Pealegi kõik, kes tunnistavad kristlust, väidavad, et olla saab ainult üks usk. On ülimalt tähtis ja kindlasti täiesti vajalik, et tunnistataks selle ühtsuse loomust, mille suhtes paljud petetud on. Nagu Me juba ülevalpool ütlesime, ei tule seda kindlaks teha mitte isiklike mõtiskluste ja oletuste abil, vaid kindla teadmise abil asjade ajaloolisest seisust, nimelt otsides ja kindlaks tehes, milliseks ühtsuseks usus on käsu andnud Jeesus Kristus.

Milliseks ühtsuseks usus on Kristus käsu andnud

Kuigi Kristuse taevane õpetus on suuremalt osalt jumaliku inspiratsiooni läbi üles kirjutatud Pühakirjas, ei oleks see üksnes inimvaimu hoolde jäetuna inimeste meeli ühendada saanud. Sel juhul oleks see aluseks saanud mitmesugustele ja vastakatele tõlgendustele. Seda mitte ainult õpetuses eneses sisalduvate müsteeriumite iseloomu, vaid ka inimmeelte muutlikkuse ja mõistusele vastakate kirgede suundumuste tõttu. Tõlgenduste mitmekesisus tekitab ilmtingimata ka uskumiste mitmekesisust; millest tulenevad ka vaidlused, lahkarvamused ja nääklused, nagu need minevikus, isegi Kiriku esimestel aegadel, esile kerkinud on. Irenaeus kirjutab hereetikutest järgmist: “Tunnistades Pühakirja väänavad nad tõlgendusi”.[11] Samuti Augustinus: “On tekkinud hereesiaid ja teatud moonutatud seisukohti, mis hingi ainult siis võrgutavad ja neid kuristikku tõukavad, kui Pühakirjast, mis iseenesest on hea, õieti aru ei saada”.[12] Selleks, et tagada seda inimeste meelte ühtsust – et saavutada ja kindlustada ühtsust õpetuses – oli Pühakirja kõrvale tingimata tarvis veel üht põhimõtet. Seda nõuab Jumala tarkus. Sest kui Ta poleks taganud piisavalt vahendeid selle ühtsuse säilitamiseks, ei oleks Ta ka saanud tahta ühtset usku; seda aga toob Pühakiri selgelt esile, nagu ka Meie nüüd välja toome. Kindlasti ei ole Jumala lõputu vägi seotud ega piiratud millegagi, kõik asjad kuuletuvad sellele tööriistadena. Seetõttu tuleb meil selle välise vahendi suhtes uurida, millist kõigi teiste võimalike seas Kristus oma väes tegelikult rakendas. Sel eesmärgil on vajalik meelde tuletada kristluse rajamist.

Kiriku Õpetusamet Kiriku igavikulisuse kindlustamiseks

Me meenutame siin üksnes seda, mida tunnistab Pühakiri ja mis on hästi teada. Kristus tõestab oma enese jumalikkust ja oma missiooni jumalikku päritolu imedega. Ta õpetab rahvahulkadele taevalikku õpetust suusõnaliselt ja Ta nõuab, et sellega nõustutaks tingimusteta usus, tõotades igavikulist tasu neile, kes usuvad ja igavikulist karistust neile, kes ei usu. Kui ma ei tee oma Isa tegusid, ärge uskuge mind (Jh 10:37) Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu (Jh 15:24). Aga kui ma teen (tegusid), siis uskuge tegusid kui te mind ei usu (Jh 10:38). Mida iganes Ta käsib, käsib Ta sellesama autoriteedi läbi. Ta nõuab mõistuselt nõustumist eranditult kõigi tõdedega. Niisiis oli kõigi nende kohuseks, kes kuulsid Jeesus Kristust ja kes soovisid igavest lunastust, mitte ainult et Tema õpetust tervikuna vastu võtta, vaid ka kõigi oma meeltega selle iga punktiga nõustuda, sest on loomuvastane pisimaski punktis keelduda Jumalat uskumast.

Taevasse minnes läkitab Ta oma apostlid maailma, varustatult selle sama väega, millega ka Isa Teda läkitas; ja ta vannutab neid Oma õpetust kuulutama ja levitama. Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad… neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud (Mt 28:18-20). Nii et need, kes apostlitele kuuletuvad, võiksid pääseda ja need, kes ei kuuletu, leiaksid igavese hukatuse: Kes on hakanud uskuma ja on ristitud, see pääseb, aga kes ei ole uskunud, mõistetakse hukka (Mk 16:16). Kuna ilmselgelt on Jumaliku Ettehooldusega suurimas kooskõlas see, et mitte kellelegi ei usaldataks suurt ja tähtsat missiooni ilma et teda ei varustataks ka selle korraliku teostamise vahenditega, tõotas Kristus, et Ta läkitab oma jüngritele Tõe Vaimu, kes jääb igavesti nendega. Aga kui ma ära lähen, siis ma saadan Tema (Lohutaja) teie juurde… Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kõigesse tõesse (Jh 16:7-13). Ja ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti, Tõe Vaimu (Jh 14:16-17). Toosama tunnistab minust ja teiegi tunnistate (Jh 15:26-27). Seega nõuab Ta, et apostlite õpetus võetaks vastu usus ja et seda hoitaks vagalt, nagu oleks see Tema enese oma: Kes kuuleb teid, see kuuleb mind, kes lükkab kõrvale teid, see lükkab kõrvale minu (Lk 10:16). Niisiis on apostlid Kristuse saadikud, nagu Tema on oma Isa saadik. Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21). Seega, nii nagu apostlid ja jüngrid olid kohustatud kuuletuma Kristusele, nii ka inimesed, keda apostlid õpetasid, olid Jumala käsu läbi kohustatud neile kuuletuma. Seetõttu polnud lubatav lahti öelda pisemastki punktist apostlite õpetuses samamoodi kui polnud lubatav hüljata ühtegi punkti Kristuse enese õpetusest.

Tõepoolest, kui Püha Vaim oli laskunud apostlite peale, kajas nende hääl üle kogu maailma. Kuhu iganes nad läksid, nimetasid nad end Kristuse enese saadikuteks. Kelle käest (Jeesuselt Kristuselt) olen ma saanud armu ja apostliameti, et äratada kuulekust usule Tema nime auks kõikide rahvaste seas (Rm 1:5). Jumal aga kinnitab nende jumalikku missiooni läbi arvukate imede. Aga jüngrid läksid välja ning jutlustasid kõikjal ning Issanda toetas neid ja kinnitas Sõna kaasnevate tunnustähtedega (Mk 16:20) Ent mis on see Sõna? See, mis haarab kõiki asju, see, mida nad olid õppinud oma Õpetajalt; sest nad teatavad avalikult ja varjamatult, et nad ei saa jätta rääkimata seda, mida nad näinud ja kuulnud olid.

Aga nagu me juba öelnud oleme, ei olnud apostlite missioon määratud koos apostlitega surema ega ka aja jooksul lõpule jõudma, kuna see oli mõeldud inimestele üldiselt ja seatud terve inimkonna lunastuseks. Sest Kristus andis oma apostlitele käsu jutlustada “Evangeeliumi igale inimolendile, viia Tema nimi rahvaste ja kuningateni ja olla Tema tunnistajaks maailma äärteni.” Veel tõotas Ta neid nende kõrges missioonis abistada ja seda mitte ainult mõned aastad või sajandid, vaid kogu aeg – “kuni maailma lõpuni.” Selle kohta ütleb p. Hieronymus: “Kes tõotab kuni maailma lõpuni jääda oma jüngrite juurde, ütleb sellega, et nad saavad olema igavesti võidukad ja et Ta ei lahku kunagi nende juurest, kes Temasse usuvad”.[13] Ent kuidas saaks see kõik teostuda üksnes apostlites, kes inimestena olid samuti asetatud surma läbi hääbumise universaalse seaduse alla? Järelikult Jumal hoolitses selle eest, et Jeesuse Kristuse poolt asutatud õpetusamet ei lõpeks koos apostlite surmaga, vaid et see säilitataks kuni maailma lõpuni. Tõepoolest, me näeme seda ametit edasi kestvat ja nii öelda käest kätte üle antavat. Sest apostlid pühitsesid piiskoppe ja igaüks neist määras need, kes pidid “sõna teenistuses” neile vahetult järgnema.

Veel enamgi, ka nemad nõudsid oma järeltulijatelt, et need määraksid sobivad mehed, keda saaks teha samasuguse autoriteedi osalisteks ja neile õpetuse amet ja missioon üle anda. Sina siis, mu poeg, saa vägevaks armus, mis on Kristuses Jeesuses! Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna tallele ustavate inimeste kätte, kes edaspidi kõlbavad õpetama teisigi (2 Tm 2:1-2). Nii nagu Kristus oli läkitatud Jumala poolt ja apostlid Kristuse poolt, nii on piiskopid kui apostlite järeltulijad läkitatud apostlite poolt. “Kristus määras apostlid meile Evangeeliumi jutlustama. Jeesus Kristus oli läkitatud Jumala poolt. Seetõttu on Kristus Jumalast ja apostlid Kristusest ja mõlemad kooskõlas Jumala tahtega… Seega kui nad mööda maid ja linnu sõna jutlustades, Vaimus oma õpetuse esmavilju järgi olid katsunud, määrasid nad oma usklikele piiskoppe ja diakone… Nad määrasid neid ja seejärel andsid korralduse, et siis, kui nad ise olid lahkunud, võiksid teised läbiproovitud mehed nende teenistuse üle võtta”.[14] Seega ühelt poolt on vajalik, et selle õpetuse missioon, mida Kristus iganes õpetanud oli, jääks muutumatult püsima ja teiselt poolt, et kohustus nende õpetust vastu võtta ja tunnistada oleks samuti püsiv ja muutumatu. “Kui meie Issand Jeesus Kristus oma Evangeeliumis tõendab, et need, kes pole koos Temaga, on Tema vaenlased, ei osuta Ta mingile erilisele hereesia vormile, vaid teadustab, et kõik hereetikud, kes pole koos Temaga ja ei kogu koos Temaga kokku, pillavad Tema karja laiali ja on Tema vastased: see, kes ei ole minuga, on minu vastu ja see, kes ei kogu minuga, pillab laiali“.[15]

Tuleb tunnistada eranditult iga ilmutatud tõde

Kirik, rajatuna nendele põhimõtetele ja teadlikuna oma ametist, ei ole millessegi suhtunud suurema innukuse ja püüdlikkusega kui valvamisse usu terviklikkuse üle. Seepärast pidas ta vastuhakkajateks ja heitis välja oma laste ridadest kõik need, kes pidasid kinni ükskõik millises õpetuse punktis uskumustest, mis erinesid tema enda omadest. Ariaanid, montanistid, novatsiaanid, kvartodetsimaanid, eutühhiaanid ei hüljanud kindlasti mitte kogu katoliku õpetust – nad loobusid üksnes õpetuse teatud osast. Ent kes ei teaks, et nad kuulutati hereetikuteks ja heideti välja Kiriku rüpest? Sarnasel viisil mõisteti hukka kõik hereetiliste tõekspidamiste autorid, kes neile sajandite jooksul järgnesid. “Ei saa olla midagi ohtlikumat kui hereetikud, kes tunnistavad laitmatult pea kogu õpetust ja kes ometi vaid ühe sõna läbi, nagu ühe mürgi tilgaga, nakatavad tõelist ja lihtsat usku, mida meie Issand õpetas ja mida Apostellik Traditsioon edasi andis”.[16]

Kiriku praktika on siin alati olnud sama, nagu näitab kirikuisade üksmeelne õpetus, kellel oli tavaks lugeda väljapoole katoliku osadust kuuluvaks ja Kiriku vaenlaseks igaüht, kes iganes vähimalgi määral taganeb ainsastki autoritatiivse Õpetusameti poolt esitatud punktist. Epiphanius, Augustinus, Theodoret koostasid oma aja hereesiatest pika nimekirja. püha Augustinus viitab, et esile võib kerkida ka teisi hereesiaid, kusjuures, kui keegi peaks ühelegi neist oma nõusoleku andma, on ta seeläbi lahutatud katoliiklikust ühtsusest. “Mitte keegi ei saa end üksnes sel põhjusel veel katoliiklaseks pidada või nimetada, et ta neid (ülesloetletud) hereesiaid ei usu… Sest võib tekkida ka mõningaid teisi hereesiaid, mida selles meie töös esitatud ei ole ja kui keegi peab kinni ühestki neist, ei ole ta katoliiklane”.[17]

Seda Jumala poolt ühtsuse säilitamiseks sisse seatud vahendi hädavajalikkust rõhutab püha Paulus oma kirjas efeeslastele. Selles manitseb ta neid täie hoolega säilitama meelte ühtsust: olles virgad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud üksmeelt (Eef 4:3 jj). Kuna hinged ei saa ligimesearmastuses täiuslikult ühendatud olla ilma üksmeeleta usus, soovib ta, et kõik omaksid sama usku: Üks Issand, üks usk; mis on nii täiuslikult üks, et see hoiab ära igasuguse eksituse ohu: et me ei oleks enam väetid lapsed, keda iga õpetuse tuul loksutab ja pillutab nagu inimeste võistumängus, et riugaste varal eksitusse hälvitada (Eef 4:14). Seda usu ühtsust tuleb järgida, õpetab ta, mitte ainult ajutiselt, vaid kuni me kõik oleme kasvanud usu ja Jumala Poja taipamise ühtsuse täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda (Eef 4:13). Millise aluspõhimõtte ja vahendi on Kristus selle ühtsuse saavutamiseks ja säilitamiseks seadnud? – Ta on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks: pühakute ettevalmistamiseks abistamistööle, Kristuse ihu ehitamisele (Eef 4:11-12).

Seetõttu on kirikuisadel ja doktoritel kõige varasematest aegadest olnud tavaks seda seadust järgida ja üksmeelselt kaitsta. Origenes kirjutab: “Nii sageli kui hereetikud väidavad end omavat kanoonilisi kirju, millega kõik kristlased üksmeelselt nõustuvad, tahavad nad sellega öelda: ‘Tõe sõna on meie majades.’ Kuid me ei tohi neid uskuda ega esmast kiriklikku traditsiooni hüljata. Me ei tohi uskuda teisiti, kui seda on Jumala Kiriku traditsiooni põhjal edasi antud”.[18] Ka Irenaeus ütleb: “Apostlite õpetus on tõene usk… mis on meile teada piiskopliku järjepidevuse kaudu… mis on selle sama tõsiasja läbi, et Pühakirja on innukalt hoitud ja terviklikult tõlgendatud, isegi meie ajastuni ulatunud”.[19]

Tertullianus omakorda ütleb: “Seetõttu on selge, et kogu õpetust, mis on kooskõlas apostellike kirikute – emakirikute ja algupäraste usukeskuste – omaga, tuleb vaadata kui tõde, kindlalt uskudes, et Kirik võttis selle vastu apostlitelt, apostlid Kristuselt ja Kristus Jumalalt… Me oleme osaduses apostellike kirikutega ja tõsiasi, et nad omavahel kooskõlas on, tunnistabki meile tõest”.[20] Samuti õpetab Hilarius: “Kui Kristus õpetab laevast, tähendab see seda, et need, kes on väljaspool Kirikut, ei saa kunagi haarata jumalikku õpetust; sest laev kujutab Kirikut, milles hoitakse ja kuulutatakse elu sõna. Need, kes on väljaspool, on nagu viljatu ja kasutu liiv: nad ei suuda mõista”.[21] Rufinus kiidab Nazianuse Gregoriust ja Basileust, kuna “nemad uurisid vaid Pühakirja ja ei tuletanud selle tähenduse tõlgendust mitte oma enese sisetunnetusest, vaid järgnesid eelkäijate kirjutistele ja autoriteedile, kes omakorda, nagu selge on, pidasid õige arusaamise juhtnööriks õpetuse apostellikku järjepidevust”.[22]

Nagu öeldust selgelt ilmneb, seadis Kristus oma Kirikus sisse elava, autoritatiivse ja kestva Õpetusameti, mida Ta tugevdas oma enese väega, juhatas tõe Vaimu abil ja kinnitas imedega. Kõige rängemate karistuste ähvardusel tahtis ja nõudis Ta, et Kiriku õpetusi võetaks vastu nii, nagu need oleks Tema enese omad. Seetõttu nii sageli kui selle õpetuse autoriteedi alusel deklareeritakse, et see või teine tõde sisaldub jumaliku ilmutuse pärandis, peab seda igaüks tõeseks pidama. Kui see mingilgi viisil vale oleks, järgneks ilmne vastuolu, sest siis oleks Jumal ise eksituse autoriks inimeses. “Issand, kui me oleme eksituses, oleme me Sinu poolt eksitatud”.[23]

Kas pärast seda, kui kõrvaldatud on igasugune põhjus kahtlemiseks, võib kellelgi õigust olla eitada ühtegi neist tõdedest, ilma seeläbi hereesiasse langemata, ilma ennast Kirikust lahutamata, ilma ühe õpetuslause eitamise läbi tervest Kristlikust õpetusest lahti ütlemata? Sest selline on usu loomus, et ilma vastuolulisusse sattumata ei saa vastu võtta ühtesid asju ja eitada teisi. Usk on, nagu Kirik õpetab, “üleloomulik voorus, misläbi me Jumala armu kaasabil usume, et see, mida ta on ilmutanud, on tõsi; seda mitte mõistuse loomuliku valguse abil tunnetatud asjade sisemise tõe tõttu, vaid Jumala enese kui ilmutaja autoriteedi tõttu, kes ei saa ei eksida ega eksitada“.[24]

Niisiis, kui on kindel, et miski on Jumala poolt ilmutatud ja seda ei usuta, siis ei usuta üldse midagi üleloomuliku usuga. See, mida püha apostel Jaakobus ütleb patu kohta moraali vallas, kehtib ka eksliku seisukoha kohta usu vallas: Sest igaüks, kes peaks kinni kogu Seadusest, aga väärataks ühesainsas asjas, on süüdi kõigi suhtes (Jk 2:10). Eksliku seisukoha suhtes kehtib see aga veel enam, sest on vähem tõene, et see, kes teeb ühtainust pattu, rikub iga seadust, kuna võib olla, et ta üksnes näiliselt põlgab Jumala kui Seaduseandja majesteetlikkust, kuid see, kes üheski punktis mõtleb jumalikult ilmutatud tõest teisiti, hülgab kogu usu, kuna ta seeläbi keeldub Jumalat austamast ülima tõe ja usu vormilise motiivina. “Paljudes asjades on nad minuga, vähestes asjades mitte; ent nende väheste asjade tõttu, milles nad minuga ei ole, pole paljudest asjadest, milles nad minuga on, neile mingtt kasu.”[25] Seda kindlasti teenitult, sest need, kes kristlikust õpetusest võtavad vaid seda, mis neile meeldib, toetuvad iseenda otsustele, mitte usule. Köitmata Kristuse sõnakuulmisesse kõik mõtted (2 Kr 10:5), kuuletuvad nad pigem iseendale kui Jumalale: “Teie, kes usute, mis teile meeldib, usute pigem iseennast kui evangeeliumi”.[26]

Sel põhjusel ei pannud Vatikani (I) Kirikukogu isad alust mitte millelegi uuele, vaid järgisid jumalikku ilmutust ning tunnustatud ja muutumatut Kiriku õpetust, kui nad deklareerisid järgmist: “Kõiki neid asju, mis sisalduvad kirjapandud ja kirjapanemata Jumala sõnas ning mida Kirik esitab, kas siis pühaliku definitsiooni läbi või oma korralise ja universaalse Õpetusameti vahendusel, tuleb uskuda jumaliku ja katoliikliku usuga“.[27]

On seega selge, et Jumal tahab, et Tema Kirikus valitseks ühtsus ja sama selge on see, millist ühtsust Ta tahab ja millise Tema poolt sisse seatud põhimõtte vahendusel seda ühtsust tuleb säilitada. Seepärast võime me järgnevad püha Augustinuse sõnad adresseerida kõigile, kes pole vabatahtlikult oma meeli tõele sulgenud: “Nähes Jumala suurt abi, sellist silmnähtavat edasiminekut ja sellist külluslikku vilja, kas me kõhkleme siis leidmast varjupaika Tema Kiriku rüpes, mis kõigile ilmselgelt piiskopliku järjepidevuse läbi omab Paavstitooli kõrgeimat autoriteeti? Asjatult raevlevad hereetikud Kiriku ümber: osaliselt on nad hukka mõistetud uskliku rahva enda poolt, osaliselt kirikukogude autoriteedi, osaliselt imede veenva tõendusmaterjali läbi. Kiriku primaati mitte tunnistada on kõige vagadusetum ja jultunum tegu. Kui selleks, et täielikult mõista kõike õpitavat, kuitahes kerge ja tavaline see ka poleks, on vaja õpetajat või meistrit, siis mis saab olla veel suurem tõendus uhkusest ja läbematusest kui mitte tahta tundma õppida raamatuid pühadest müsteeriumitest nende õigelt tõlgendajalt või tahta neid isegi tundma õppimata hukka mõista?”.[28]

Kahtlemata on Kiriku ametiks valvamine kristliku õpetuse üle ning selle kuulutamine ja levitamine kogu tema terviklikkuses ja puhtuses. Kuid see ei ole kõik: selle kohuse täitmisega ei saavuta Kirik veel täielikult eesmärki, milleks ta asutatud on. Kuna Jeesus Kristus loovutas enese inimkonna lunastuseks ja suunas sellele eesmärgile kogu oma õpetuse ja käsud, andis Ta ka Kirikule korralduse inimkonda oma õpetuse tõe abil pühitseda ja seeläbi päästa. Kuid usk üksi ei saa nii suurt, kõrget ja tähtsat eesmärki saavutada. Tingimata peab sellele lisanduma ka väärikas ja andunud Jumala teenimine, mis seisneb peamiselt osalemises jumalikus Ohvrikultuses ja sakramentides, samuti pühade seaduste ja distsipliini järgimises. Kõike seda saab leida Kirikust, sest see jätkab Lunastaja missiooni igavesti. Ainult Kirik pakub inimkonnale seda igast küljest täiuslikku religiooni, milles Tema ise tahtis inimeseks saada. Ainult Kirik pakub kõiki Jumaliku Ettenägelikkuse korralise nõuga kooskõlas olevaid pääsemise vahendeid.

Kirik, jumalik ühiskond

Kuid nii nagu seda taevalikku õpetust ei jäetud kunagi eraisikute omavoliliseks otsustamiseks, vaid olles alguses Jeesuse Kristuse poolt kuulutatud, anti see Tema poolt hiljem üle eelpoolnimetatud Õpetusametile, nii ka väge teostada jumalikke müsteeriume ja jagada sakramente koos valitsemise ja juhtimise autoriteediga ei antud Jumala poolt vahettegematult mitte kõigile kristlastele, vaid ainult selleks valitud isikutele. Sest need sõnad on suunatud üksnes apostlitele ja nende järeltulijatele: “Minge kogu maailma ja kuulutage Evangeeliumi.” – “Ristides neid.” – “Tehke seda Minu mälestuseks.” – “Kellele te patud andeks annate, neile on need andeks antud.” Samamoodi käskis Ta vaid apostlitel ja nende seaduslikel järeltulijatel kõikide kristlaste hingi toita – see tähendab, neid oma ametiautoriteedi väel juhtida, millest järeldub, et kristlaste kohus on neile tingimata alluda ja kuuletuda. Need apostelliku ameti kohustused sisalduvad üldjoontes püha Pauluse sõnades: Peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks (1. Kr 4:1).

Seetõttu käskis Jeesus Kristus kõigil inimestel, praegustel ja tulevastel, järgida Teda kui oma juhti ja Lunastajat; ja seda mitte pelgalt üksikisikutena, vaid ühel meelel organiseeritud ja ühendatud ühiskonnana: ühe rahvana, mis on kokku liidetud ühise õigusliku sidemega, üks nii ühise usu, eesmärgi, ja selle saavutamise vahendite poolest kui ka allumise läbi ühele ja samale peale. Nende korraldustega oma Kirikule tuli Ta vastu loomuliku korra nõuetele, mille jõul igaühele vastava täiuslikkuse saavutamiseks inimesed ühiskondlikuks eluks liituvad: nii korraldas Ta, et kõik, kes soovivad lapsendamise läbi olla selles (Kirikus) Jumala lapsed, võiksid Kiriku abil jõuda oma kõrgest kutsumusest tingitud täiuslikkuseni ja saavutada õndsuse. Seetõttu on Kirik, nagu me oleme öelnud, inimese juht kõige selleni, mis kuulub Taeva juurde. See amet on Kirikule määratud Jumala poolt: et ta vaataks üle ja korraldaks kõike, mis puudutab religiooni ja võiks vastavalt omaenda otsustusele ilma tõkete ja takistusteta hoolitseda ristirahva eest. Sellest tulenevalt need, kes väidavad, et Kirikul on soov mistahes tsiviilküsimustes vahele sekkuda või riigi õigusi üle võtta, ei tea Kirikust midagi või laimavad teda pahatahtlikult.

Jumal tegi Kiriku palju täiuslikumaks kui mistahes teise ühiskonna. Sest Kiriku eksisteerimise eesmärk on samavõrd kõrgem teiste ühiskondade eesmärgist kuivõrd jumalik arm on kõrgemal kõigest loodust ja igavesed kadumatud hüved on kõrgemad mööduvatest maapealsetest asjadest. Seetõttu on Kirik ühiskond, mis on oma päritolult jumalik, oma eesmärgilt ja selle eesmärgi saavutamiseks kohandatud vahendite poolest üleloomulik; kuid niivõrd, kuivõrd see koosneb inimestest, on see inimühiskond. Sel põhjusel on seda Pühakirjas nimetatud nimedega, mis viitavad täiuslikule ühiskonnale. Kirikust räägitakse kui Jumala kojast, linnast, mis asub mäe otsas, mille juurde kõik rahvad peavad kokku tulema. Kuid see on ka kari, mida juhib üks Karjane ja milles kõik Kristuse lambad peavad asuma või millesse tagasi pöörduma. Seda nimetatakse koguni kuningriigiks, mille Jumal on rajanud ja mis kestab igavesti. Lõpuks on see ka Kristuse ihu – muidugi Tema müstiline ihu, kuid elav ja korrapäraselt organiseeritud ning paljudest liikmetest koosnev ihu; liikmetest, millel kõigil ei ole kindlasti samad funktsioonid, kuid mis selle pea juhtimise ja autoriteedi läbi üksteisega ühendatult ja seotult koos püsivad.

Tõepoolest, ei saa tekkida mitte ühtegi tõelist ja täiuslikku inimühiskonda, mida ei valitseks mingi kõrgeim autoriteet. Seetõttu pidi Kristus oma Kirikule andma kõrgeima autoriteedi, millele kõik kristlased peavad osutama kuulekust. Nii nagu Kiriku kui ustavate ihu ühtsuseks on vajalik usu ühtsus, on Kiriku kui Jumala poolt rajatud ühiskonna ühtsuseks jure divino (jumaliku seaduse väel) vajalik ka valitsemise ühtsus, mis kehtestab ühiskonna ühtsuse. “Kiriku ühtsus ilmneb kahes: selle liikmete vastastikuses ühenduses ehk kommunioonis ning kõigi Kiriku liikmete korralduses ühe pea juhtimise alla”.[29]

Sellest näeme me kergesti, et inimesed võivad Kiriku ühtsusest ära langeda mitte ainult hereesia, vaid ka skisma läbi. “Me arvame, et hereesia ja skisma vahel on see erinevus, et hereesial on vale dogmaatiline õpetus, seevastu skisma eraldub Kirikust vastuseisu tõttu piiskoplikule võimule või lahkhelide tõttu piiskoppide vahel”.[30] Selle otsustusega ühineb ka Johannes Chrysostomus: “Ma ütlen ja tunnistan, et Kirikut lõhestada on sama väär kui hereesiasse langeda”.[31] Sellest tuleneb, et nagu mitte ühelgi hereesial ei saa kunagi olla õigustust, nii ei saa olla õigustust ka skismal. “Ei ole midagi rängemat skisma pühaduseteotusest… Kiriku ühtsuse lõhkumiseks ei saa olla ühtegi õiglast vajadust”.[32]

Kristuse poolt asutatud kõrgeim autoriteet

Selle kõrgeima autoriteedi loomuse, millele kõik kristlased on kohustatud kuuletuma, saab kindlaks teha üksnes Kristuse silmnähtavast ja tegelikust tahtest lähtudes. Kindlasti on Kristus igaviku Kuningas ja kuigi nähtamatult, jätkab Ta Taevast oma Kiriku juhtimist ja hoidmist kuni aegade lõpuni. Kuna Ta aga tahtis, et Tema kuningriik oleks nähtav, oli Ta taevasse tõustes kohustatud nimetama endale maapealse asemiku. “Kui keegi peaks ütlema, et Kristus on ainus pea ja ainus karjane, ainsa Kiriku ainus peigmees, ei anna ta piisavat vastust. Kahtemata on selge, et Kristus on armu autor Kiriku sakramentides: Kristus ise on see, kes ristib; Tema on see, kes patud andeks annab; Tema on tõeline preester, kes on ennast risti altaril ohvriks toonud ja kelle väe läbi konsekreeritakse iga päev altaril Tema ihu; kuna Ta aga ei tahtnud jääda kõigile usklikele nähtavalt kohalolevaks, valis ta endale teenrid, kelle läbi jagataks ustavatele eespool nimetatud sakramente, nagu ülalpool selgitasime. Sel samal põhjusel oli vajalik, kui Ta oma nähtava kohaloleku Kirikust tagasi oli tõmmanud, et Ta määraks enda asemele kellegi, kes terve Kiriku oma hoole alla võtaks. Seepärast ütles Ta enne oma taevasseminekut Peetrusele: Toida mu lambaid.”[33]

Seetõttu nimetas Jeesus Kristus Peetruse Kiriku peaks; Ta määras ka, et seda alatiselt kõigi pääsemiseks sisse seatud autoriteeti Tema järeltulijate poolt edasi pärandataks neile, kelles jätkuks seesama Peetruse alatine autoriteet. Nii andis Ta Peetrusele ja ei kellelegi teisele selle märkimisväärse tõotuse: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ehitan ma oma kiriku (Mt 16:18). “Issand rääkis Peetrusele: ühele seetõttu, et Ta saaks ühtsuse rajada ühe peale.”[34] Ilma igasuguse sissejuhatuseta nimetab Ta püha Peetruse ja tema isa nime (Õnnis oled sa Siimon, Johannese poeg) ning Ta ei taha, et teda enam Siimonaks kutsutaks; vastavalt oma jumalikule autoriteedile Teda enesele nõudes, nimetab Ta tema sobivalt Peetruseks, sõnast petra, kalju, sest tema peale rajab Ta oma Kiriku.”[35]

Püha Peetruse universaalne jurisdiktsioon

Nende sõnade põhjal saab selgeks, et Kirik toetub pühale Peetrusele Jumala tahte ja käsu jõul, nii nagu ehitus toetub vundamendile. Nüüd aga on vundamendi tähtsus ja olemus, et see hoiab koos hoone eri osasid ning on kogu ehitisele hädavajalikuks kindlaks ning tugevaks aluseks ja sidemeks. Kui kõrvaldada vundament, kukub kokku kogu ehitus. Järelikult on püha Peetruse ametiks Kirikut toetada ja seda kogu ta tugevuses ja hävitamatus ühtsuses kaitsta. Kuidas saaks ta seda ametit täita ilma käskimise, keelamise ja kohtumõistmise väeta, mida õiguomaselt nimetatakse jurisdiktsiooniks (ius dicere – õigust mõista, seadust väljastada – tõlk. märk.)? Ka riigid ja avalikud ühiskondlikud institutsioonid püsivad koos üksnes jurisdiktsiooni väe abil. Auprimaat ning ähmane nõuandmise ja manitsemise õigus, mida nimetatakse juhtimiseks, ei tagaks ühtsust või tugevust ühelegi inimühiskonnale. Seda autoriteeti, millest Me kõneleme, kuulutavad ja selle seavad sisse sõnad ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. “Mis on siis too see?”, küsib Origenes. “On see kalju, millele Kristus Kiriku ehitab või on see Kirik? Väljend on tõepoolest kahetähenduslik, just nagu kalju ja Kirik oleksid üks ja seesama. Tõepoolest, ma arvan, et see ongi nii ja et põrgu väravad ei saa võitu ei kaljust, millele Kristus oma Kiriku ehitas ega ka Kirikust.”[36] Need jumalikud sõnad tähendavad, et hoolimata riugastest ja intriigidest, mis Kiriku nähtavatel ja nähtamatutel vaenlastel õnnestuma peaksid, ei saa kunagi juhtuda, et Kirik, mis on Peetruse hoolde usaldatud, alla annaks või mingilgi viisil ebaõnnestuks. “Sest Kirik kui Kristuse ehitis, kes targalt on ‘oma koja kaljule ehitanud’, ei saa olla võidetav põrgu väravate poolt, mis võivad võitu saada küll igast inimesest, kes ei seisa kalju peal ja on väljaspool Kirikut, kuid Kiriku vastu on nad võimetud.”[37] Seetõttu usaldas Jumal oma Kiriku Peetrusele, nii et ta võiks seda oma võitmatu väega turvaliselt valvata. Ta varustas Peetruse ka vajaliku autoriteediga; kuna isikul, kellel tuleb inimühiskonda tõeliselt ja tulemuslikult kaitsta, on hädavajalik omada ka õigust käskida. Kristus andiski selle sõnadega: “Sinule annan ma Taeva kuningriigi võtmed.” Ta räägib endiselt selgesti Kirikust, mida Ta lühikest aega tagasi enda omaks nimetanud oli ja mille kohta Ta kuulutas, et Ta soovib selle rajada Peetrusele kui vundamendile. Kirikut võrreldakse mitte ainult ehitisega, vaid ka kuningriigiga ning igaüks teab, et võtmed kujutavad tavaliselt valitseva autoriteedi sümbolit. Seetõttu, kui Kristus tõotas Peetrusele anda Taeva Kuningriigi võtmed, tõotas Ta anda talle väe ja autoriteedi Kiriku üle. “Poeg andis Peetrusele ameti levitada Tema Isa ja Tema enese tundmist üle kogu maailma. Tema, kes terves maailmas Kirikut laiendas ja väitis selle olevat tugevam taevastest, usaldas surelikule inimesele võtmeid üle andes talle kogu väe Taevas.”[38] Samas mõttes ütleb ta: “”Mida iganes sa maa peal kokku seod, saab kokku seotud ka Taevas ja mida iganes sa päästad lahti maa peal, saab lahti päästetud ka Taevas.” See kokkusidumise ja lahtipäästmise metafoorne väljend viitab seaduste väljastamise, kohtumõistmise ja karistamise väele; ning see vägi öeldakse olevat sellise ulatuse ja jõuga, et Jumal kinnitab kõik, mida iganes selle läbi määratakse. Niisiis on see vägi kõrgeim ja absoluutselt sõltumatu sel viisil, et tundmata maa peal ühtegi endast kõrgemat väge, hõlmab see kogu Kirikut ja kõiki Kirikule usaldatud asju.

Tõotus viiakse täide siis, kui Issand Kristus pärast oma ülestõusmist, olles Peetruselt kolm korda küsinud, kas ta armastab Teda rohkem kui teised, annab talle käsu: “Toida minu tallekesi – toida minu lambaid.” See tähendab, et Ta usaldab Peetrusele eranditult kõik need, kes saavad kuuluma Tema tarasse. “Issand ei kõhkle, Ta küsitleb Peetrust mitte õppimiseks vaid selleks, et meile õpetada, kelle Ta pärast oma taevasseminekut oma armastuse asemikuks jättis… ja sellepärast, et ainult Peetrus kõigi teiste seas oma armastust tunnistab, eelistatakse teda kõigile teistele… et kõige täiuslikum täiuslikke valitseks.”[39]

Niisiis on need karjase kohustused: end oma karja ette juhiks asetada, sellele korralik toit tagada, hädaohtusid kõrvale tõrjuda, salakavalate vaenlaste eest valvata, seda vägivalla eest kaitsta – ühesõnaga, seda valitseda ja juhtida. Kuna Peetrus on pandud kristliku karja karjaseks, on ta ka võtnud vastu väe juhtida kõiki inimesi, kelle lunastuse eest on Kristus oma vere valanud. “Miks on Ta oma vere valanud? Et osta lambaid, mis Ta Peetrusele ja tema järeltulijatele üle andis.”[40]

Kuna kõik kristlased peavad olema ühendatud üheainsa muutumatu usu osaduses, saavutas Kristus oma palvete jõul Peetrusele armu, et ta oma ameti täitmisel kunagi usust ära ei langeks. Aga mina olen sinu pärast Jumalat anunud, et su usk otsa ei saaks (Lk 22:32) ja edasi käskis Ta temal jagada valgust ja jõudu oma kaasvendadele nii sageli, kui selleks peaks vajadus olema: Kinnita oma vendi (sealsamas). Nõnda tahtis Ta siis, et Peetrus, kelle Ta oli Kiriku vundamendiks määranud, oleks usu alustugi. “Kas Kristus, kes talle oma enese autoriteedi läbi kuningriigi usaldas, võis siis jätta tugevdamata selle usku, kelle Ta oli nimetanud kaljuks, et Kirikule vundamenti rajada?”[41]

Samal põhjusel tahtis Jeesus Kristus jagada koos Peetrusega teatud tiitleid märkidena nendest tema suurtest võimutäiustest, mis Tema kõikvõimsuse läbi kuuluvad õigupoolest ainult Temale – et tiitlite samasus näitaks väe samasust. Niisiis Tema, kes ise on nurgakiviks,… kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks Jumala templiks Issandas (Eef 2:21), seadis ka Peetruse kaljuks, millele Kirik toetuma peab. “Sõna läbi sina oled kalju, austati teda kõrgelt. Kuigi ta on kalju, pole ta seda siiski mitte nii nagu Kristus, vaid nii nagu Peetrus on kalju. Sest Kristus on oma olemust mööda kõigutamatu kalju; Peetrus aga ainult selle kalju kaudu. Kristus jagab oma ande, kuid ei ammendu seeläbi… Ta on preester ja teeb preestriteks. Ta on kalju ja rajab kalju.”[42] Tema, kes on oma Kiriku Kuningas, kellel on Taaveti võti, kes avab ja ükski ei lukusta, kes lukustab ja ükski ei ava (Ilm 3:7), olles andnud võtmed Peetrusele, kuulutas Ta tema kristliku kuningriigi vürstiks. Nii seadis Tema, suur Karjane, kes nimetab ennast heaks Karjaseks, samuti Peetruse oma tallekeste ja lammaste karjaseks. Toida Minu tallekesi, toida Minu lambaid. Mistõttu Chrysostomus ütleb: “Ta oli väljapaistev apostlite seas: ta oli apostlite eestkõneleja ja nende koguduse pea… Ta (Kristus) julgustab teda olema siitpeale usaldav ning, kustutanud tema salgamise, määrab Ta tema oma vendade juhiks… Ta ütleb talle: Kui sa Mind armastad, juhi oma vendi. Lõpuks Tema, kes meid igasuguses heas teos ja sõnas kinnitab (2. Ts 2:17), käsib Peetrusel oma vendi kinnitada”.[43]

Õigusega ütleb püha Leo Suur: “Ainult Peetrus on kogu maailmast valitud ja kutsutud olema kõigi rahvaste juhiks, kõigi apostlite ja kõigi Kiriku isade peaks. Kuigi Jumala rahva seas on palju preestreid ja palju karjaseid, valitseb Peetrus seaduslikult kõigi nende üle, kelle üle Kristus ise on peamine valitseja”.[44] Seepärast kirjutab püha Gregorius keiser Mauritius Augustusele: “kõigile, kes Evangeeliumi tunnevad, on ilmne, et Issanda sõna läbi usaldati hoolitsus kogu Kiriku eest pühale Peetrusele, kõigi apostlite apostlile ja vürstile… ennäe! Tema on taevase kuningriigi võtmed vastu võtnud – kokkusidumise ja lahtipäästmise vägi on temale antud; hoolitsus kogu Kiriku juhtimise eest on tema kätte usaldatud”.[45]

Rooma paavstid omavad kõrgeimat võimu Kirikus iure divino

Kuna Kiriku põhielemendina – see on, ühtsuse printsiibina ja vääramatu püsivuse vundamendina – kuulub Peetruse amet Kiriku konstitutsiooni ja formatsiooni juurde, siis oli vajalik, et seda liiki juhtimine ei lõpeks mingil viisil püha Peetrusega, vaid antaks edasi ühelt tema järeltulijalt teisele. “Seetõttu jääb püsima tõe käsk ja püha Peetrus elab talle usaldatud väes kaljuna edasi, jätkates talle usaldatud Kiriku juhtimist.”[46] Sel põhjusel omavad paavstid, kes järgnevad Peetrusele Rooma episkopaadis, jure divino (jumaliku seaduse jõul) kõrgeimat võimu Kirikus. “Me defineerime, et Püha ja Apostellik Tool ja Rooma paavst omavad Kirikus primaati üle kogu maailma; et seesama Rooma paavst on apostlite vürsti ja tõelise Kristuse asemiku, kogu Kiriku pea, kõigi kristlaste isa ja õpetaja püha Peetruse järeltulija; ning et temale anti meie Issanda Jeesuse Kristuse poolt õndsas Peetruses täielik vägi valitseda ja juhtida universaalset Kirikut, nagu see ka oikumeeniliste kirikukogude aktides ja pühades kaanonites väljendub.”[47] Sarnaselt deklareerib ka Lateraani IV Kirikukogu: “Kristuse tahte läbi omab Rooma Kirik kui kõigi ustavate ema ja valitsejanna jurisdiktsiooni primaati kõikide teiste Kirikute üle.” Neile deklaratsioonidele eelnes eelkäijate üksmeelne nõusolek, mis alati ilma vähimagi kahtluse või kõhkluseta tunnistas Rooma piiskoppe, pidades neid püha Peetruse legitiimseteks järeltulijateks.

Kes ei teaks selle kohta pühade Isade arvukaid selgeid tunnistusi? Neist kõige märkimisväärsem on püha Ireneuse oma, kes Rooma Kiriku kohta ütleb: “Selle kiriku väljapaistvat autoriteeti arvestades on vajalik, et iga kirik oleks sellega kooskõlas “.[48] Püha Cyprianus ütleb Rooma Kiriku kohta samuti, et “see on katoliku Kiriku juur ja ema, Peetruse Tool ja peamine Kirik, millest saab alguse preesterlik ühtsus”.[49] Ta nimetab seda Kirikut Peetruse Tooliks sellepärast, et sellel istub Peetruse järeltulija; ta nimetab seda peamiseks Kirikuks arvestades Peetrusele enesele ja tema legitiimsetele järeltulijatele antud primaati; ja ühtsuse alguseks, kuna Rooma Kirik on Kristuse kuningriigi ühtsuse tegusaks põhjuseks. Sel põhjusel pöördub p. Hieronymus paavst Damasuse poole järgnevalt: “minu sõnad on räägitud kaluri järeltulijale, risti jüngrile… ma olen ühenduses ei kellegi muu kui Teie Pühadusega, see on, Peetruse Tooliga. Sest ma tean, et sellele kaljule on Kirik ehitatud“.[50] Ühendus Peetruse Rooma Tooliga on tema jaoks alati katoliiklaseks olemise avalikuks mõõdupuuks: “Kes on Peetruse Tooliga ühendatud, see on ka minu.”[51] Sarnasel põhjusel tunnistab püha Augustinus avalikult, et “Apostelliku Tooli primaat on Rooma Kirikus alati eksisteerinud”;[52] ning ta eitab, et keegi, kes Rooma usust lahku lööb, võiks olla katoliiklane: “Sul ei saa olla tõelist katoliku usku, kui sa ei õpeta, et Rooma usust tuleb kinni pidada”.[53] Samuti Cyprianus: “Olla ühenduses Corneliusega, on olla ühenduses katoliku Kirikuga”.[54]

Samal viisil õpetab abt Maximus, et kuulekus Rooma paavstile on tõendiks tõelisest usust ja tõelisest osadusest. “Kui inimene ei taha olla hereetik või selleks nimetatud saada, ärgu ta püüdku meeldida sellele või teisele inimesele…, vaid rutaku eelkõige ühendusse Rooma Tooliga. Kui ta on osaduses sellega, tuleb teda tunnistada kõigi poolt ja kõikjal vagaks ja õigeusklikuks. Asjata räägib see, kes püüab mind veenda nende õigeusklikkuses, kes, nagu ta isegi, keelduvad kuuletumast Tema Pühadusele, pühima Rooma kiriku paavstile, see on, apostellikule piiskopivõimule.” Ta selgitab, et selle põhjuseks ja motiiviks on, et “Apostellik Tool on juhtimise, autoriteedi, kokkusidumise ja lahtipäästmise väe vastu võtnud ja omandanud Lihakssaanud Sõnalt eneselt; seda vastavalt kõikidele pühadele sinoditele, pühadele kaanonitele ja dekreetidele, kõigis asjades ja kõigi asjade läbi ning kõigi Jumala pühade kirikute suhtes üle kogu maailma. Koos temaga (Peetrusega) seob ja päästab lahti ka Sõna Taevas, kes valitseb üle kõigi taevaste vägede”.[55]

Seetõttu preester Philippus, paavstlik legaat Eefesose Kirikukogul, tuletas ilma ühegi vastuhääleta meelde seda, mida mitte ainult ühe rahvuse ega ühe ajastu poolt, vaid Ida ja Lääne poolt ja läbi kõigi ajastute kristliku usuna oli tunnistatud ja järgitud: “Jah, mitte keegi ei saa kahelda, kõigile ajastutele on teada, et püha Peetrus, Apostlite Vürst, usu tugisammas ja katoliku Kiriku aluspõhi, võttis meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt vastu kuningriigi võtmed. See tähendab, et pattude andeksandmise ja kinnitamise vägi anti temale, kes kuni praeguse ajani oma järeltulijate isikuis elab ja kohtumõistmist täide viib”.[56] Chalkedoni Kirikukogu arvamusavaldus samas asjas on teada kõigile: “Peetrus on kõnelenud läbi Leo”,[57] millele Konstantinoopoli Kolmanda Kirikukogu hääl vastab kajana: “Apostlite peavürst võitles meie poolel, sest meie liitlaseks on olnud tema järglane ja tema Tooli järeltulija: nähti küll ainult paberit ja tinti, kuid ometi kõneles seeläbi Peetrus läbi Agatho”.[58]

Hormisdase poolt koostatud ja esitatud katoliku usu vormelis, mis kuuenda sajandi alguses suurel Kaheksandal Kirikukogul keiser Justinianuse, patriarhide Johannese ja Menna poolt alla kirjutati, deklareeritakse sedasama suure kaalu ja pidulikkusega: “Sest Meie Issanda Jeesuse Kristuse poolt väljendatud ütlust: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ehitan Ma oma Kiriku ja nii edasi, ei saa jätta tähelepanuta. Öeldut tõendab tulemus, et katoliku usk on Apostellikul Toolil alati puhtana säilinud”.[59] Meil ei ole soovi tsiteerida iga olemasolevat deklaratsiooni; kuid hea on meelde tuletada usu vormelit, mida tunnistas Michael Paleologus Teisel Lyoni Kirikukogul: “see sama püha Rooma Kirik omab kõrgeimat ja täielikku primaati ja autoriteeti üle kogu katoliku Kiriku, mille ta tõeliselt ja alandlikult tunnistab koos kogu võimutäiusega olevat saanud Issandalt eneselt püha Peetruse, apostlite vürsti või pea isikus, kelle järeltulija on Rooma paavst. Kuna tema on üle kõige kohustatud usu tõde kaitsma, siis peavad mistahes usku puudutavad küsimused, mis esile kerkivad, saama määratletud tema otsuse läbi.[60]

Piiskopid kuuluvad Kiriku olemusliku konstitutsiooni juurde

Ehkki Peetruse ja tema järeltulijate autoriteet on täielik ja kõrgeim, ei tule seda pidada ainsaks autoriteediks Kirikus. Sest Tema, kes seadis Peetruse Kiriku vundamendiks, valis … nende seast kaksteistkümmend, keda Ta nimetas ka apostliteks (Lk 6:13); ja nii nagu on vajalik, et Peetruse autoriteet jäädvustuks Rooma Paavstis, nii pärivad ka piiskopid apostlite järeltulijatena nende korralise väe ja ameti ning seega kuulub piiskopi seisus tingimata Kiriku olemusliku konstitutsiooni juurde. Olgugi, et nad ei oma täielikku, universaalset ja kõrgeimat autoriteeti, ei tule neid pidada pelgalt Rooma paavstide asemikeks; sest nad valdavad neile tõeliselt omast väge ning neid nimetatakse õigusega korralisteks karjasteks inimeste üle, keda nad valitsevad.

Ent kuna Peetruse järeltulija on üks ja apostlite järeltulijaid on palju, on vajalik järgi vaadata, millised on piiskoppide ja paavsti vahelised suhted vastavalt Kiriku jumalikule konstitutsioonile. Eelkõige on ilmselgeks ja vaieldamatuks ühtsuse vajalikkus piiskoppide ja Peetruse järeltulijate vahel. Kui see side peaks katkema, oleks kristlased eraldatud ja laiali pillatud ja ei moodustaks mingilgi viisil üht ihu ja üht karja: “Kiriku turvalisus sõltub ülempreestri väärikusest ning kui talle poleks antud erakordset, kõrgeimat võimu, siis oleks Kirikus oodata sama palju lõhesid, kui palju on preestreid”.[61] Seetõttu on vajalik meeles pidada, et apostlitele ei antud midagi Peetrusest eraldi, seevastu mitmeid asju anti Peetrusele eraldi apostlitest. Püha Johannes Chrysostomus küsib Kristuse sõnu selgitades: “Miks kõneleb Ta neist asjust Peetrusele, teisi tähele panemata?” Ta vastab kõhklemata ja sedamaid: “Sest ta oli apostlite seas väljapaistev, oli jüngrite eestkõneleja ja kolleegiumi pea”.[62] Ainult tema oli määratud olema Kiriku vundament. Temale andis Kristus kokkusidumise ja lahtipäästmise võimu; ainult temale anti Kristuse karja toitmise võim. Teisest küljest aga, mistahes autoriteeti ja ametit apostlid ka vastu ei võtnud, võtsid nad selle alati vastu ühenduses Peetrusega. “Kui jumalik heldus soovis, et tema ja teiste vürstide vahel oleks midagi ühist, mida ta teistele ei keelanud, siis andis ta seda teistele ainult läbi tema. Nii et palju asju võttis vastu ainult Peetrus üksi, ühelegi ülejäänutest ei andnud ta aga midagi ilma Peetruse osaluseta selles.”[63]

Peetrusest lahusolevad piiskopid kaotavad kogu jurisdiktsiooni

Sellest tuleb selgelt aru saada, et kui piiskopid Peetrusest ja tema järeltulijatest vabatahtlikult eralduvad, võetakse neilt valitsemise õigus ja võim, kuna selle eraldumise läbi on nad lahutatud vundamendist, millel peab püsima kogu ehitis. Sel juhul on nad väljaspool ehitist ennast; ja seetõttu ka lahutatud tarast, mille juhiks on Ülemkarjane; nad on pagendatud kuningriigist, mille võtmed anti Kristuse poolt ainult Peetrusele.

Need asjad võimaldavad meil uuesti näha Kiriku kui kristliku riigi konstitutsiooni tema taevase ideaali ja jumaliku kavatsuse kohaselt. Kui Jumalik Rajaja otsustas, et Kirik peab olema üks usus, juhtimises ja osadusühtsuses, valis Ta selle ühtsuse aluspõhimõtteks ja keskpunktiks Peetruse ja tema järeltulijad. Seepärast ütleb püha Cyprianus: “Tõestus usu tõesuse kohta on lihtne, kui kõik taandatakse lühikese ja selge tõe alusele. Issand ütles Peetrusele: ‘Mina ütlen sulle: sina oled Peetrus’; ainult tema peale ehitas Ta oma Kiriku; ning kuigi Ta andis pärast oma ülestõusmist sarnase väe kõigile apostlitele sõnadega: ‘Nii nagu Isa on läkitanud mind,’ jj., siis ometi selleks, et kindlustada vajalikku ühtsust, korraldas Ta oma enese autoriteediga, et see ühtsus lähtuks ühest keskusest“.[64] Ja Optatus Milevisest ütleb: “te ei saa salata oma teadmist, et esmalt anti Rooma linnas piiskopi tool Peetrusele. Sellel toolil on istunud Peetrus, kõigi apostlite pea (sellest tema nimi Keefas); sellel toolil üksi pidi säilitatama usu ühtsus kõigi jaoks, et mitte ükski teistest apostlitest ei väidaks endale kuuluvat teist õppetooli. niisiis on see, kes peaks seadma teise tooli selle ühe tooli vastu, skismaatik ja patustaja”.[65]

Sellesama kirikuisa kohaselt tekivad hereesiad ja skismad sellest, et keeldutakse kõrgeimale autoriteedile kohasest kuulekusest. “Hereesiatel ja skismadel ei ole mingit muud päritolu kui see, et keeldutakse kuuletumast Jumala preestrile ning et inimesed ei mõista, et ühel ja samal ajal saab Kirikus Kristuse asemikuna olla ainult üks ülempreester ja kohtumõistja.”[66]

Seetõttu ei saa mitte keegi, olemata Peetrusega osaduses, osaleda tema autoriteedis, sest on absurdne kujutleda, et see, kes on väljaspool, võiks Kiriku sees käsutada. Seetõttu Optatus Milevisest donatiste süüdistaski: “Nagu me loeme, nende (põrgu) väravate vastu võttis päästvad võtmed vastu Peetrus, see on, meie vürst, kellele Kristuse ütles: Ma annan sulle taevariigi võtmed … ja põrgu väravad ei saa temast võitu. Kuidas te loodate taevariigi võtmeid enda valdusse saada, kui te Peetruse tooli vastu… võitlete?”[67]

Kogu piiskoppide seisus on alles siis Kristuse tahte kohaselt Peetrusega osaduses, kui ta Peetrusele allub ja kuuletub; vastasel juhul muutub see kindlasti seadusetuks ja korratuks jõuguks. Usu ühtsuse vajalikuks säilimiseks ei piisa sellest, et peal oleks aueesõigus ning et ta teostaks järelvaataja ametit. Hädavajalik on, et ta omaks reaalset kõrgeimat autoriteedi, millele kogu kogudus on kohustatud kuuletuma. Mida pidas Jumala Poeg silmas, tõotades Taeva Kuningriigi võtmeid ainult Peetrusele? Piibli käsitlus ja kirikuisade ühemõtteline õpetus näitavad kahtluseta, et selles lõigus tähistatakse sõnaga võtmed kõrgeimat autoriteeti. Pole seaduslik teistsuguses tähenduses tõlgendada seda, mis anti ainult Peetrusele, teistele apostlitele aga ainult ühendatult temaga. Kui kinnisidumise, lahtipäästmise ja karjatsemise võim annab igale piiskopile, apostlite järeltulijale, reaalse ametivõimu valitseda temale usaldatud inimesi, siis peab seesama võim kindlasti ka samasugust mõju omama tema puhul, kellele on Jumalast määratud kõikide Issanda karja lammaste ja tallekeste karjatsemise kohustus. “Kristus seadis Peetruse mitte ainult karjaseks, vaid karjaste karjaseks; seetõttu toidab Peetrus tallekesi ja lambaid, toidab lapsi ja toidab emasid, juhib alamaid ja valitseb prelaatide üle, sest tallekesed ja lambad moodustavad kogu Kiriku.”[68] Siit ka need meie usu esiisade märkimisväärsed nimetused püha Peetruse kohta, mis toovad selgelt esile tõsiasja, et ta on seatud väärikuse ja autoriteedi kõige kõrgemale astmele. Nad nimetavad teda sageli jüngrite koguduse vürstiks, pühade apostlite vürstiks, selle koori juhiks, kõigi apostlite eestkõnelejaks, selle perekonna peaks, kogu maailma valitsejaks, esimeseks apostlite seas, Kiriku tugisambaks. Kõik need mõtted võtab kokku püha Bernhard Clervaux’st, kirjutades paavst Eugeniusele järgmiselt: “Kes sa oled? Ülempreester – kõrgem pontifeks.[69] Sa oled piiskoppide vürst ja apostlite pärija… Sa oled see, kellele võtmed anti. On tõsi, et on ka teisi taevavärava valvureid ja karjade karjaseid, kuid sina oled neist sedavõrd aulisem, kuivõrd oled pärinud teistest aulisemad nimed. Ka neile on üle antud kari, üks kari igaühele; sinule kui ühele karjasele on ühe karjana usaldatud kõik karjad ja mitte ainult lambad, vaid ka karjused: sa oled kõikide ainus karjane. Sa küsid, kuidas ma seda tõendan? Issanda sõnadega. Kelle hoolde – ma ei kõnele mitte piiskoppidest, vaid apostlitest – on usaldatud kõik lambad täielikult ja ilma eranditeta? Kui sa mind armastad, Peetrus, karjatse mu lambaid. Milliseid lambaid? Kas selle või teise linna, riigi või kuningriigi omasid? Minu lambaid, ütleb Ta. Kellele pole siis selge, et ta ei mõtle mitte mõningaid, vaid kõiki? Seal, kus midagi ei eristata, ei jäeta ka midagi välja”.[70]

Ent tõe vastane ja ilmses vastuolus Kiriku jumaliku konstitutsiooniga oleks väita, et kui Rooma paavsti autoriteedile allub iga piiskop individuaalselt, siis kollektiivselt võttes ei ole piiskopid selleks kohustatud. Sest vundamendi loomuseks ja eesmärgiks on toetada mitte niivõrd iga eraldioleva komponendi, vaid pigem kogu ehitise ühtsust ja kindlustada sellele stabiilsus. Antud juhul on see veelgi enam rakendatav, kuna Issand Kristus soovis, et just nimelt vundamendi tugevuse ja kindluse abil takistataks põrgu väravail Kirikust võitu saada. Kõik nõustuvad, et jumalikku tõotust tuleb mõista Kiriku suhtes tervikuna ja mitte mingi teatud osa suhtes sellest. Viimased on tõesti põrgu vägede rünnakute poolt vallutatavad, nii nagu tegelikkuses mõnedega neist ongi juhtunud. Pealegi temal, kes on pandud valitsema kogu karja, peab olema autoriteet mitte ainult üle kogu Kiriku laiali hajutatud lammaste, vaid ka kogu karja kui terviku üle. Kas siis lammaste kogu valitseb ja juhatab oma karjust? Kas siis apostlite järeltulijad koos moodustavad vundamendi, millele püha Peetruse järeltulija toetub, et sellelt tugevust ja stabiilsust ammutada? Ilma kahtluseta temale, kelle kätte on usaldatud taevariigi võtmed, kuulub jurisdiktsioon ja autoriteet mitte ainult üksikute provintside üle, vaid ka kõikide üle tervikuna. Nii nagu piiskopid, igaüks omas piirkonnas, ei valitse tõelise võimuga mitte ainult üksikindiviide, vaid tervet kogudust, nii peavad ka Rooma paavstide autoriteedile, kelle jurisdiktsioon ulatub üle kogu kristliku maailma, alluma ja kuuletuma kõik selle osad, ka kollektiivselt võttes. Nagu me oleme juba piisavalt näidanud, tegi Issand Kristus Peetrusest ja tema järeltulijatest oma asemikud, et nad juhiksid Kirikut nendesamade võimuvolitustega, mida Ta ise oma sureliku elu ajal üle oma Kiriku omas. Kas apostlite kolleegium saab autoriteedi poolest oma õpetajast kõrgem olla?

Seda Peetruse ametile vastavat võimu Piiskoppide Kolleegiumi üle, millele me viitame ja mida Pühakirjas selgelt esile tuuakse, on Kiriku poolt alati tunnistatud ja kinnitatud. “Me loeme, et Rooma paavst on langetanud kohtuotsuseid kõigi kirikute prelaatide kohta; me ei loe aga kuskilt, et keegi oleks langetanud otsust tema kohta”,[71] selgub oikumeeniliste kirikukogude õpetusest. Selle põhjuseks on, et “ei ole kõrgemat autoriteeti Apostellikust Toolist”.[72] Gelasius ütleb kirikukogude dekreetide kohta: “See, mida Esimene Tool pole heaks kiitnud, ei saa püsida; kuid mida see Tool on heaks arvanud otsusena kinnitada, see on kogu Kiriku poolt vastu võetud”.[73]

Vaieldamatult on Rooma paavstide ametiks olnud kirikukogude dekreete ratifitseerida või tagasi lükata. Leo Suur tühistas Eefesose Conciliabulumi aktid. Damasus lükkas tagasi Rimini omad ja Hadrianus I Konstantinoopoli omad. Chalkedoni Kirikukogu 28. kaanonit peetakse kõigi poolt väärtusetuks tõsiasja tõttu, et sellel puudub Apostelliku Tooli nõusolek ja heakskiit. Seetõttu on Leo X Lateraani V Kirikukogul õigustatult kinnitanud: “et ainult Rooma paavstil on üle kõigi kirikukogude autoriteeti omades täielik jurisdiktsioon ja vägi kirikukogusid kokku kutsuda, teise kohta üle viia ja laiali saata, nagu selgelt tõestab mitte ainult Pühakirja tunnistusest, kirikuisade ja Rooma paavstide õpetusest ning pühade kaanonite otsustest, vaid ka nendesamade kirikukogude eneste tunnistustest.” Tõepoolest, Pühakiri tunnistab, et taevariigi võtmed anti ainult Peetrusele ja et kokkusidumise ja lahtipäästmise võim anti apostlitele ja Peetrusele; miski aga ei näita, et apostlid võtnuks kõrgeima võimu vastu ilma Peetruseta ja Peetruse vastu. Taolist võimu nad Jeesuselt Kristuselt kindlasti vastu ei võtnud. Seetõttu ei esitata Vatikani (I) Kirikukogu dekreedis[74] Rooma paavsti primaadi loomuse ja autoriteedi suhtes mitte mingit uudset seisukohta, vaid kinnitatakse auväärset ja püsivat kõikide ajastute usku.

Samuti ei tekita ühtede ja samade alluvate alluvus kahekordsele autoriteedile mingit segadust ametivõimu teostamises. Esiteks keelab meil midagi sellist mõelda Jumalik Tarkus, kelle otsuse ja korraldusega see juhtimisvorm sisse on seatud. Teiseks tuleb meil märkida, et asjade õige kord ja nende vastastikused suhted laguneksid ainult sel juhul, kui inimeste üle oleks seatud kahekordne sama astme kohtunikuamet, millest kumbki teisele ei allu. Kuid Rooma paavsti autoriteet on kõrgeim, universaalne ja sõltumatu piiskoppide oma aga piiratud ja sõltuv. “See on sobimatu, et ühe ja sama karja üle seataks kaks võrdse autoriteediga ülemust; kuid seada kaks, millest üks on teisest kõrgem, ühtede ja samade inimeste üle, pole sobimatu. Niimoodi on koguduse preester, piiskop ja paavst seatud vahetult ühtede ja samade inimeste üle.”[75]

Seepärast, teades oma kohust, tahavad Rooma paavstid üle kõige säilitada ja hoida seda, mis on Kirikus Jumalast seatud. Seetõttu, kogu vajaliku hoole ja valvsusega oma enese autoriteeti kaitstes, on nad alati vaeva näinud ja jätkavad vaevanägemist ka selle heaks, et hoitaks ülal ka piiskoppide autoriteeti. Jah, nad vaatavad piiskoppidele osutatud mistahes au või sõnakuulekuse peale, nagu oleks seda üles näidatud neile endile. “Minu au on üleilmse Kiriku au. Minu au on minu kaasvendade tugevus ja püsivus. Ma olen austatud siis, kui igaühele õiget austust osutatakse.”[76]

Üleskutse lammastele väljaspool karja

Seniöelduga oleme Me ustavalt kirjeldanud Jumala poolt asutatud Kiriku kuju ja vormi. Me oleme pikalt rääkinud selle ühtsusest; Me oleme piisavalt selgitanud selle loomust ja toonud esile vahendi, mille läbi Kiriku Jumalik Rajaja seda teostada ja säilitada on tahtnud. Pole mingit põhjust kahelda, et kõik need, kellel Jumala armu ja halastuse läbi on olnud õnne katoliku Kiriku rüpes sündida ja selles elada, kuulevad Meie apostelliku häält: Minu lambad kuulevad minu häält (Jh 10:27). Nad ammutagu Meie sõnadest täieliku juhise, et veel täiuslikuma meelestatusega püsida ühenduses oma vahetute karjastega ja nende vahendusel Kõrgeima Karjasega, nii et nad võiksid veelgi kindlamalt püsida selles ühes Kristuse ainsas lambataras ning ammutada seal külluses õndsakstegevaid vilju. Aga Meie, vaadates Jeesuse peale, kes on meie usu ülem juht ning lõpetaja (Hbr 12:2), tunneme oma südant Tema armastusest sütitatud olevat, vaatamata oma kõlbmatusele selleks suureks väärikuseks ja ametiks, mida Jeesuse Kristuse poolt antud autoriteedi toimel teostame, ning võime nendesamade sõnadega, millega Kristus Temast Enesest on öelnud, öelda tõesti ka Meist enesest: Mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki ma pean juhtima, et nad kuuleksid mu häält (Jh 10:16). Seepärast kuulaku Meie häält kõik need, kes vihkavad meie aegadel laialt levinud uskmatust ning kes teavad ja tunnistavad, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja inimkonna Päästja, kuid kes on Mõrsja juurest ära eksinud. Need, kes tunnistavad Kristust, peavad tunnistama Teda tervenisti ja täielikult. “Peas ja ihus on Kristus tervenisti ja täielikult. Pea on Jumala ainusündinud Poeg, ihu on Tema Kirik; peigmees ja mõrsja, kaks ühes ihus. Kõik need, kelle arvamus Kristuse kui Pea suhtes erineb Pühakirjast, olgugi, et neid võib leida kõigis kohtades, kus ka Kirik leitav on, pole Kirikus; samuti ei kuulu Kirikusse need, kes küll Pea suhtes Pühakirjaga nõustuvad, kuid kes Kiriku ühtsuses ei osale.[77]

Samasuguse igatsusega ihkab Meie hing pöörduda nende poole, keda uskmatuse rüve hingus veel täielikult rikkunud pole ja kes vähemasti tõelist Jumalat, Taeva ja maa Loojat, oma Isaks tunnistada tahavad. Sellised mõelgu järele ja taibaku, et neid ei saa kuidagi lugeda Jumala laste hulka, kui nad Jeesust Kristust oma Vennaks ning Kirikut oma Emaks ei võta. Armastavalt läkitame Me kõigile püha Augustinuse sõnad: “Armastagem Issandat meie Jumalat; armastagem Tema Kirikut; Issandat kui meie Isa ja Kirikut kui meie Ema. Ärgu keegi öelgu, et ma lähen küll ebajumalate juurde, küsin nõu tulevikukuulutajate ja ennustajate käest, kuid ma ei lahku Jumala Kirikust: ma olen katoliiklane. Hoides kinni oma Emast, solvad sa oma Isa. Ka teised ütlevad: ‘Olgu see kõik kaugel minust; ma ei küsi nõu tulevikukuulutajatelt, ma ei otsi ennustusi, ma ei otsi maiseid rikkusi, ma ei lähe deemoneid kummardama, ma ei teeni kivikujusid: kuid ma olen Donatiuse partei poolt.’ Mis kasu on sul mitte solvata Isa, kui ta tasub kätte Ema solvamise eest? Mis kasu on sul Issanda tunnistamisest, Jumala austamisest, Tema jutlustamisest, Tema Poja tundmisest ja tunnistamisest, et Ta istub Isa paremal käel, kui sa teotad Tema Kirikut? … Kui sul oleks heategija sõber, keda sa iga päev ootusega külastaks – kui sa isegi vaid üks kord tema abikaasat laimaksid, kas sa siseneksid veel kunagi tema majja? Seepärast, oo kallid armsad, hoidke kindlalt ühte Jumala kui oma Isaga ja Kiriku kui oma Emaga”.[78]

Üle kõigi asjade lootes Jumala halastuse peale, kes on suuteline puudutama inimeste südameid ja liigutama neid nii, kuidas Ta seda soovib, usaldame me kõige siiramalt Tema armastava helduse hoolde kõik need, kellest Me kõnelenud oleme. Jumaliku armu tagatisena ja Meie kiindumuse märgina anname Me teile, auväärsed kaasvennad, teie vaimulikkonnale ja rahvale üle oma apostelliku õnnistuse Issandas.

Püha Peetruse Katedraalis, Roomas, 29. juunil, aastal 1896, Meie pontifikaadi üheksateistkümnendal aastal.

LADINAKEELNE TEKST: Acta Leonis, 16: 157-208; Acta Sanctae Sedis, 28: 708-739.

INGLISKEELNE TÕLGE: Tablet, 88 (4. juuli, 1896, 5-14).

SAKSAKEELNE TÕLGE: Freude der Wahrheit, Nr. 83 (Karl & Inge Haselböck, Wien, 1986)

Inglise, saksa ja ladina keelest tõlkisid: Katrin Kits ja Ivo Õunpuu


Viited

[1] Hom. De capto Eutropio, nr. 6.

[2] In Psalm LXX, nr. 8.

[3] Enarratio in Psalmum CIII, sermo II, nr. 5.

[4] P. Clemens Alexandriast, Stromata lib. VIII, cap. 17.

[5] De Schism. Donatist., lib. III, nr. 2.

[6] In Ep. Ioan,, tract. I, nr. 13.

[7] P. Cyprianus, De Cath. Eccl. Unitate, nr. 23.

[8] Sealsamas.

[9] P. Augustinus, Sermo CCLXVII, nr. 4.

[10] P. Cyprianus, De Cath. Eccl. Unitate, nr. 6.

[11] Adv. haer., Lib. III, cap. 12, n. 12.

[12] In Evang. Joan., tract XVIII, cap. 5, n. I)

[13] In Matt., lib. IV, cap. 28, v. 20.

[14] P. Clemens Roomast, Epist. I ad Corinth. cap. 42, 44.

[15] P. Cyprianus, Ep. LXIX, ad Magnum, n. I9.

[16] Tract. de Fide Orthodoxa contra Arianos anonüümne autor.

[17] P. Augustinus, De Haeresibus, n. 88.

[18] Vetus Interpretatio Commentariorum in Matt. n. 46.

[19] Contra Haereses, lib. IV., ptk. 33, n. 8.

[20] De Praescript., cap. XXXI.

[21] Comment. in Matt. XIII., n. 1.

[22] Hist. Eccl., lib. II, cap. 9.

[23] Richardus de S. Victore, De Trin., lib. I, cap. 2.

[24] Vatikani I Kirikuk., III istungijärk, ptk. 3.

[25] P. Augustinus, In Psal. LIV, n. 19.

[26] P. Augustinus, Contra Faustum Manichaeum, lib. XVII, cap. 3.

[27] III istungijärk, dogmaatiline konstitutsioon De fide catholica, cap. 3.

[28] De utilitate credendi, cap. XVII, n. 35.

[29] P. Thomas Aquinost, Summa theol., IIa- IIae, q. 39, a. 1.

[30] P. Hieronymus, Comment. in Epist. ad Titum, cap. III, v. 10-11.

[31] Hom. XI, in Epist. ad Ephes., n. 5.

[32] P. Augustinus, Contra Epistolam Parmeniani, lib. II, cap. II, n. 25.

[33] P. Thomas Aquinost, Summa Contra Gentiles, lib. IV, cap. 76.

[34] P. Pacianus, Ep. III ad Sempronium, n. 11.

[35] P. Cyrillus Alexandriast, In Evang. Joan., lib. II, cap. I, v. 42.

[36] Origenes, Comment. in Matt., tom. XII, n. 11.

[37] Sealsamas.

[38] P. Johannes Chrysostomus, Hom. LIV in Matt., V, 2.

[39] P. Ambrosius, Exposit. in Evang. secundum Lucam, nn. 175-176.

[40] P. Johannes Chrysostomus, De Sacerdotio, liber. II.

[41] P. Ambrosius, De Fide, lib. IV, n. 56.

[42] Hom. de Poenitentia, n. 4 in Appendice opp. S. Basilii.

[43] Hom. LXXXIX in Joann., n. 1.

[44] Sermo IV, cap. 2.

[45] Epistolarum. lib. V, Epist. XX.

[46] P. Leo Suur, Sermo III, cap. 3.

[47] Conc. Florentinum.

[48] Contra Haereses, lib. III, cap. 3, n. 2.

[49] Ep. XLVIII, ad Cornelium, n. 3. ja Ep. LIX, ad eundem, n. 14.

[50] Ep. XV, ad Damasum, n. 2.

[51] Ep. XVI, ad Damasum, n. 2.

[52] Ep. XLIII, n. 7.

[53] Sermo CXX, n. 13.

[54] Ep. LV, n. 1.

[55] Abt Maximus, Defloratio ex Epistola ad Petrum illustrem.

[56] Actio III.

[57] Actio II.

[58] Actio XVIII.

[59] Post Epistolam XXVI, ad omnes Episc. Hispan., n. 4.

[60] Actio IV.

[61] P. Hieronymus, Dialog contra Luciferianos, n.9.

[62] Hom. LXXXVIII, in Joan., n.1.

[63] P. Leo Suur., Sermo IV, cap. 2.

[64] De Unit. Eccl., n. 4.

[65] De Schism. Donat., lib. II.

[66] Epist. XII. ad Cornelium, n. 5.

[67] Sealsamas, lib. II, n. 4-5.

[68] St Brunonis Episcopi Signiensis Comment. in Joan., pars II, cap. 21, n. 55.

[69] Lad. k. Summus Pontifex “kõrgeim sillaehitaja”, s.t. sillaehitaja inimeste ja Jumala vahele – Rooma paavsti üks tiitlitest.

[70] De Consideratione, lib. II, cap. 8.

[71] Hadrianus II, in Allocutione III, ad Synodum Romanum, an. 869, Cf. actionem VII Concilii Constantinopolitani IV.

[72] Nicholaus, Epist. LXXXVI ad Michael. Imperat..

[73] Epist. XXVI, ad Episcopos Dardaniae, n. 5.

[74] IV istungijärk, cap. 3

[75] P. Thomas, In IV Sent. dist. XVII, a. 4, ad q. 4, ad 3.

[76] P. Gregorius Suur, Epistolarum lib. VIII, epistola XXX, ad Eulogium.

[77] P. Augustinus, Contra Donatistas Epistola sive De Unit. Eccl., cap. IV, n. 7.

[78] Enarratio in Psalm. LXXXVIII, sermo II, n. 14.

Comments are closed.