Humanae vitae
PAAVST PAULUS VI
APOSTELLIK RINGKIRI
HUMANAE VITAE
Inimelu edasiandmisest
25. juulil 1968
(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel)
Auväärsetele vendadele patriarhidele,
peapiiskoppidele ja piiskoppidele
ning teistele kohalikele kõrgematele vaimulikele
rahus ja osaduses Apostelliku Aujärjega,
kleerikutele ja usklikele
kogu katoliiklikus maailmas
ning kõigile hea tahtega inimestele
Auväärsed vennad ja armastatud pojad,
tervist ja apostellikku õnnistust
1. Inimelu edasiandmise tähtis kohus, mille täitmisel on abikaasad Jumal Looja vabad ja vastutustundlikud kaastöötajad, on nende jaoks alati olnud suurte rõõmude allikas, ehkki mõnikord kaasnevad sellega mitmed raskused ja mured.
Selle kohuse täitmine on läbi aegade seadnud abikaasade südametunnistuse ette tõsiseid küsimusi, kuid viimasel ajal ühiskonnas toimunu on toonud kaasa muutused, mis tõstatavad uusi küsimusi, mida Kirik ei tohi ignoreerida, sest need puudutavad teemat, mis on tihedalt seotud inimeste elu ja õnnega.
I PROBLEEMI UUED ASPEKTID JA MAGISTEERIUMI PÄDEVUS
Probleemi uued aspektid
2. Asetleidnud muutused on tõesti märkimisväärsed ja väga mitmekesised. Kõigepealt on toimumas rahvastiku kiire kasv, mistõttu paljud kardavad, et maakera elanikkond kasvab kiiremini, kui kasutada olevad ressursid lubavad, millega kaasneb paljude perekondade ja arengumaade suurem viletsus. Seetõttu on ametivõimudel suur kiusatus võtta vastuabinõuna tarvitusele radikaalsed meetmed. Lisaks tingivad mitte ainult töö- ja elutingimused, vaid ka suurenenud majanduslikud ja hariduslikud vajadused sellise olukorra, milles on neil päevil sageli raske suurearvulise perekonna toimetulekut tagada.
Samuti tuleb märkida muutust arusaamises naise väärikusest ja tema kohast ühiskonnas, samuti abikaasadevahelise armastuse väärtusest abielus ning selle armastuse seosest abielu intiimaktidega.
Ent kõige tähelepanuväärsem on inimese saavutatud niivõrd suur edu loodusjõudude allutamise ja mõistusliku ärakasutamise osas, et ta kaldub laiendama seda ka iseenda kogu olemisele, st. oma kehale, psüühikale, ühiskondlikule elule ja isegi elu edasiandmist reguleerivatele seadustele.
Uued küsimused
3. See uus olukord tõstatab uusi küsimusi. Kas ei tuleks, arvestades tänapäeva elutingimusi ning abielusuhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja vastastikusele truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti kui leitakse, et neist ei ole võimalik kinni pidada ilma suurte raskusteta, mille ületamine nõuab mõnikord tohutut pingutust?
Ning veel: rakendades selles valdkonnas niinimetatud “terviku põhimõtet”, siis kas ei võiks nõustuda, et vähema, kuid mõistuspärasema viljakuse taotlemine muudaks tahtlikult steriilsed aktid õigustatud ja targaks sündimuse kontrolli vahendiks? Kas ei võiks tunnistada, et soojätkamise eesmärk puudutab pigem abielu tervikuna, kui selle iga üksikut akti? Veel küsitakse, kas seoses tänapäeva inimese suurema vastutustundega ei ole mitte kätte jõudnud aeg usaldada elu edasiandmise kohus pigem tema mõistuse ja tahte kui tema keha bioloogiliste rütmide hoolde?
Magisteeriumi pädevus
4. Sedalaadi küsimused nõudsid Kiriku magisteeriumilt uut ja sügavamat mõtisklemist abielu moraaliõpetuse aluspõhimõtete üle, õpetuse, mis põhineb jumaliku ilmutuse poolt valgustatud ja rikastatud loomuseadusel.
Ükski usklik ei saa eitada, et loomupärase moraaliseaduse tõlgendamine kuulub Kiriku magisteeriumi kompetentsi. Ei ole vähimatki kahtlust – nagu meie eelkäijad on korduvalt deklareerinud [1] –, et andes Peetrusele ja teistele apostlitele osa oma jumalikus autoriteedis ja läkitades nad õpetama kõigile rahvastele oma käsuseadlusi,[2] määras Jeesus Kristus nad kogu moraaliseaduse autentseteks järelvalvajateks ja tõlgendajateks, see tähendab mitte ainult Evangeeliumi seaduse, vaid ka loomuseaduse, mis väljendab samuti Jumala tahet ja mille ustav täitmine on igavese õndsuse jaoks inimesele hädavajalik.[3]
Selle missiooni elluviimisel on Kirik alati, ent viimasel ajal üha sagedamini, andnud välja dokumente abielu olemuse, abikaasade õiguste õige kasutamise ja abikaasade kohustuste kohta.[4]
Eriuurimused
5. Sama missioonitunde ajel tugevdasime ja laiendasime uurimiskomisjoni, mille märtsis 1963 asutas meie eelkäija, auväärne paavst Johannes XXIII. Sellesse komisjoni kuulusid erinevate antud teemat käsitlevate teadusharude asjatundjate kõrval ka mitmed abielupaarid. Komisjon ei tegelenud ükspäinis arvamuste kaardistamisega abielu ja eriti sündimuse reguleerimist puudutavate uute probleemide osas, vaid ka asjakohase materjali ettevalmistamisega, et Kiriku magisteerium saaks antud asjas kohaselt vastata nii kristlaste kui ka teiste inimeste ootustele.[5]
Nende ekspertide tehtud töö, nagu ka paljude meie vendade piiskoppide, osalt omal algatusel, osalt meie palvel saadetud arvamused ja nõuanded, on võimaldanud meil selle keerulise küsimuse kõiki aspekte hoolikamalt kaaluda. Seepärast avaldame neile kõigile kogu südamest tänu.
Magisteeriumi vastus
6. Ometi ei saanud me pidada komisjoni järeldusi iseenesest lõplikeks, täiesti kindlateks otsusteks, mis oleks meid vabastanud kohustusest niivõrd olulist küsimust isiklikult uurida; seda enam, et ka komisjonis endas ei saavutatud täielikku üksmeelt väljapakutavate moraalinormide osas, ning eriti seetõttu, et probleemi lahenduste osas kerkisid esile teatud lähenemised ja kriteeriumid, mis lahknesid Kiriku magisteeriumi poolt järjekindlalt esitatavast moraaliõpetusest. Seetõttu, olles tähelepanelikult läbi töötanud meile edastatud materjalid, uurinud hoolikalt kogu probleemi ja toonud väsimatult oma palved Jumala ette, otsustame nüüd, meile Kristuse poolt usaldatud mandaadi väel, anda vastuse nendele rasketele küsimustele.
II DOKTRINAALSED PRINTSIIBID
Terviklik nägemus inimesest
7. Sündimuse probleemi, nagu iga teistki inimese elu puudutavat probleemi, tuleb vaadelda peale spetsiifiliste vaatenurkade – olgu need siis kas bioloogilist või psühholoogilist, demograafilist või sotsioloogilist laadi – ka tervikliku käsitluse valgusel inimesest ja tema kutsumusest, ning mitte üksnes loomulikust ja maisest aspektist, vaid ka üleloomulikust ja igavesest aspektist. Ning kuna sündimuse kontrolli kunstlike meetodite õigustamisel on paljud apelleerinud nii abikaasadevahelise armastuse kui ka “vastutustundliku vanemlikkuse” nõuetele, tuleb siinkohal need abielu kaks olulist reaaliat täpselt määratleda ja neid selgitada. Seda me asumegi tegema, pidades seejuures eriliselt meeles, mida kõrgeima autoriteediga õpetas hiljuti antud küsimuses Vatikani Teine Kirikukogu pastoraalses konstitutsioonis Gaudium et spes.
Abikaasadevaheline armastus
8. Abikaasadevahelise armastuse tõeline olemus ja ülevus ilmneb siis, kui me mõistame seda lähtuvat ülimast allikast, Jumalast, kes “on armastus” [6] “ning kellelt kogu isadus nii taevas kui ka maa peal oma nime saab.”[7]
Seega ei ole abielu juhuse tagajärg ega ka pimedate loodusjõudude evolutsiooni tulemus; vaid Jumal Looja poolt targalt ja ettehooldavalt kehtestatud institutsioon Tema armastuse kava teostamiseks inimkonnas. Kinkides end teineteisele, mis on üksnes ja ainult nende võimuses, püüdlevad abikaasad vastastikku täiustavale ühendusele, et Jumala osalusel luua uut elu ja hoolitseda laste kasvatamise eest.
Nende jaoks, kes on ristitud, kannab abielu sakramentaalse armu märgi väärikust, tähistades Kristuse ja Kiriku ühendust.
Selle iseloomulikud jooned
9. Selles valguses ilmnevad selgelt abikaasadevahelise armastuse iseloomulikud jooned ja nõuded, ning erakordselt tähtis on omada neist täpset ettekujutust.
See on eelkõige täiel määral inimlik armastus, see tähendab nii meeleline kui ka vaimne. Seega ei ole tegu pelga loomutungi või tundepalanguga, vaid ühtlasi ja eelkõige vaba tahte aktiga, mis peab igapäevase elu rõõmude ja murede kaudu mitte ainult püsima, vaid ka kasvama; nõnda et abikaasad saaksid üheks südames ja hinges ning saavutaksid üheskoos oma inimliku täiuse.
Edasi on tegu täieliku armastusega, see tähendab isikliku sõpruse erilise vormiga, milles abikaasad jagavad teinetei sega suuremeelselt kõike, tegemata ebaõiglaseid erandeid ja ajamata taga üksnes iseenese hüve. See, kes tõeliselt armastab oma
abikaasat, armastab teda mitte selle pärast, mis ta temalt saab, vaid tema enese pärast, tundes rõõmu selle üle, et ta võib ennast talle anda.
Veel on abikaasadevaheline armastus truu ja eksklusiivne kuni elu lõpuni. Sellisena mõistavad mees ja naine seda päeval, mil nad oma vabal tahtel ja täie teadmisega seovad end abielusidemega. Abikaasadevahelist truudust, milles mõnikord võib esineda raskusi, ei ole kellelgi õigust pidada võimatuks; vastupidi – see on alati üllas ja pälvimuslik. Nagu tõestab väga paljude abikaasade eeskuju läbi aegade, on truudus mitte ainult kooskõlas abielu loomusega, vaid lisaks on see ka sügava ja püsiva õnne allikas.
Ja lõpuks on see armastus viljakas, kuna ei piirdu abikaasadevahelise osadusega, vaid pürib selle ületamisele uue elu alustamise kaudu. “Abielu ja abikaasadevaheline armastus on loomu poolest suunatud laste saamisele ja üleskasvatamisele. Lapsed on abielu ülim and ja aitavad väga oluliselt kaasa oma vanemate hüvele.”[8]
Lapsevanemate vastutus
10. Seepärast nõuab abikaasadevaheline armastus neilt, et nad tunnetaksid oma kohust “vastutustundlike vanematena”, mida tänapäeval õigustatult rõhutatakse ja millest tuleb seepärast õigesti aru saada. Järelikult tuleb vanemlikku vastutust vaadelda erinevatest, õigustatud ja omavahel seotud aspektidest. Bioloogiliste protsesside osas tähendab vanemlik vastutus kohustust olla neist teadlik ja neid arvesse võtta; sest inimese mõistus avastab elu edasiandmise võimes bioloogilised seadused, mis kuuluvad inimisiku juurde.[9]
Kaasasündinud tungide ja emotsioonide suhtes nõuab vanemlik vastutus mõistuse ja tahte hädavajaliku ülimuse tunnistamist.
Materiaalsete, majanduslike, psüühiliste ja sotsiaalsete tingimuste osas võib vastutustundlikeks pidada neid vanemaid, kes otsustavad arukalt ja suuremeelselt ilmale tuua veel lapsi, või siis otsustavad tõsistel kaalutlustel ja kohaselt moraaliseadust arvestades vältida juurdekasvu teatud aja jooksul või ka kindlaksmääramata ajaks.
Peale selle on vanemlikul vastutusel veel üks ülimalt tähtis olemuslik aspekt, mis puudutab Jumala seatud objektiivset moraalikorda, mille autentseks tõlgendajaks on õiglane südametunnistus. Vanemlike kohustuste vastutustundlik täitmine eeldab seetõttu, et abikaasad tunnistaksid oma kohustusi Jumala, iseendi, oma perekonna ja ühiskonna ees, pidades kinni asjade ja hüvede õigest hierarhiast.
Sellepärast ei ole nad elu edasiandmise kohuse täitmisel vabad tegutsema enda suva järgi, nagu oleks täielikult nende määrata, milline on õige viis toimida; vastupidi, nad peavad ühitama oma tegevuse Jumal Looja kavaga, mida väljendab nii abielu enese kui ka sellele omaste aktide loomus ning mida kuulutab Kiriku järjepidev õpetus.[10]
Austus abieluaktide iseloomu ja eesmärgi vastu
11. Need aktid, milles abikaasad intiimselt ja siivsalt ühinevad ja mille kaudu antakse edasi inimelu, on, nagu hiljutine Kirikukogu meile meelde tuletas, “õilsad ja väärikad” [11] ning ei lakka olemast õiguspärased ka siis, kui abikaasade tahtest sõltumatutel põhjustel on need ette määratud olema viljatud, kuna nad on sellest hoolimata abikaasade ühenduse väljendus ja kinnitus. Tegelikult, nagu näitab kogemus, ei tärka mitte iga abieluaktiga uus elu. Jumal on targalt korraldanud sigivuse loomulikud seadused ja rütmid nii, et need iseenesest põhjustavad vahed sündide järgnevuses. Sellegipoolest õpetab Kirik, kutsudes inimesi üles järgima loomuseaduse norme sellistena, nagu neid tema järjepidevas õpetuses selgitatakse, et iga abieluakt peab olema avatud elu edasiandmisele.[12]
Kaks lahutamatut aspekti: ühteliitmine ja soo jätkamine
12. See õpetus, mida Kiriku magisteerium tihti esile toob, põhineb Jumala poolt kehtestatud lahutamatul seosel abieluakti kahe – ühteliitva ja elu edasiandva – tähenduse vahel, mida inimene ei tohi omalt poolt lõhkuda. Tõepoolest, abieluakt, ühendades mehe ja naise tihedaima sidemega, annab oma olemuselt neile seeläbi võime sigitada uut elu vastavalt mehe ja naise enese loomusesse kirjutatud seadustele. Kui hoitakse alal mõlemad olemuslikud aspektid – nii ühendav kui elu edasiandev – siis säilitab abieluakt täielikult nii vastastikuse armastuse tähenduse kui ka oma suunatuse kõrgeimale vanemlikule teenimisele, milleks inimene on kutsutud. Me usume, et tänapäeva inimesed on võimelised mõistma selle õpetuse mõistuspärast iseloomu.
Ustavus Jumala kavale
13. On igati õiglane tähelepanek, et partnerile pealesunnitud abieluakt, arvestamata tema olukorda ja õigustatud soove, ei ole tõeline armastuse tegu ning on seetõttu vastuolus moraalikorra poolt abikaasade vahel kindlalt kehtestatud suhetega. Samamoodi peab antud küsimuse käsitlemisel tunnistama, et vastastikuse armastuse akt, mis kahjustab elu edasiandmise võimet, mille Jumal, kõiksuse Looja, on vastavalt eriomastele seadustele sellesse kätkenud, on vastuolus nii jumaliku plaaniga, mille normide kohaselt abielu on seatud, kui ka inimelu Autori algse tahtega. Sellepärast on antud jumaliku anni kasutamine, rikkudes kasvõi ainult osaliselt selle anni tähendust ja eesmärki, vastu nii mehe kui naise loomusele ja nende intiimsele lähedusele ning astub seepärast vastu nii Jumala kavale kui ka Tema pühale tahtele. Kui aga abieluarmastuse andi kasutada generatiivse protsessi seadusi austades, siis ei seata end isandaks elu allikate üle, vaid pigem Looja seatud plaani teenijaks. Nii nagu inimesel ei ole piiramatut võimu oma keha üle üldiselt, nii ei ole tal täiesti erilistel põhjustel sellist võimu ka oma sugulise võime kui sellise üle, kuna see on oma loomu poolest suunatud uue elu eostamisele – elu, mille allikas on Jumal. “Inimelu pühadust peavad kõik tunnistama,” tuletas meelde meie eelkäija, a.m. Johannes XXIII, “sest päris oma algusest ilmutab see Jumala loovat tegevust.”[13]
Sündimuse reguleerimise lubamatud viisid
14. Seetõttu, tuginedes nendele üldinimliku ja kristliku abieluõpetuse põhimõtetele, peame taas kuulutama, et juba alanud generatiivse protsessi otsene katkestamine ning eelkõige otsene abort, isegi kui see on sooritatud terapeutilistel kaalutlustel, on sündimuse reguleerimise õiguspärase meetodina täiesti vastuvõetamatu.[14]
Samamoodi tuleb hukka mõista, nagu Kiriku magisteerium on korduvalt õpetanud, nii mehe kui naise otsene steriliseerimine, olgu see püsiv või ajutine.[15]
Samuti on vastuvõetamatu mistahes tegu, mis abieluakti ootusel, teostamisel või selle loomulike tagajärgede arengul on suunatud eesmärgina või vahendina elu edasiandmise takistamisele.[16]
Samuti ei kehti tahtlikult viljatuks muudetud abieluaktide õigustamiseks järgmised argumendid: nimelt, et tuleb valida see paha, mida nähakse vähemana; ning et see akt liitub mingil moel üheks sellele eelnevate või järgnevate viljakate aktidega ning osaleb seega nendega samas ja võrdväärses moraalses hüves. On tõsi, et mõnikord võib taluda vähemat moraalset paha, et vältida suuremat, või et edendada mingit olulist hüve;[17] ometi ei või kunagi, ka mitte kõige mõjuvamatel põhjustel teha kurja, et saavutada head,[18] see tähendab suunata oma tahe millelegi, mis oma loomu poolest vastandub moraalsele korrale ja mida tuleb seega pidada inimisikule väärituks, isegi kui kavatsus on kaitsta või edendada üksikisiku, perekonna või ühiskonna hüve. Järelikult on tõsine viga arvata, nagu saaks tahtlikult viljatuks muudetud ja seega oma olemuselt võltsi abieluakti õigustada selle ühendamise läbi tervikuna viljaka abieluga.
Terapeutiliste vahendite õigustatus
15. Samas ei pea Kirik sugugi lubamatuks selliste terapeutiliste vahendite kasutamist, mis on tõesti hädavajalikud organismi haiguste ravimiseks, isegi kui on ette näha, et need võivad kahjustada võimet järelkasvu saada, tingimusel, et järelkasvu saamise tõkestamine ei ole ükskõik millisel motiivil otsene eesmärk.[19]
Õigus kasutada ära perioode, mil rasestumist ei toimu
16. Sellele Kiriku õpetusele abielu moraalist esitatakse tänapäeval vastuväide, nagu me seda eelnevalt juba nägime (nr. 3), et valitsemine irratsionaalse looduse poolt meile antud energia üle ja selle suunamine nende eesmärkide saavutamisele, mis ühtivad inimese hüvega, on mõistuse õigus ja kohus. Mõned inimesed küsivad nüüd: kas ei oleks selles olukorras mõistuspärane kasutada paljudel juhtudel kunstlikke sündimuse kontrolli vahendeid, kui me nende läbi kindlustaksime rahu ja harmoonia perekonnas ning paremad tingimused juba olemasolevate laste harimiseks? Sellele küsimusele tuleb anda selge vastus: Kirik on esimene ülistama ja soovitama mõistuse kasutamist tegevuses, mis nii lähedaselt seob ratsionaalse olevuse tema Loojaga; kuid ta väidab, et seda tehes peab austama Jumala poolt seatud korda.
Niisiis, kui on olemas tõsised motiivid sündide vahele pikemate ajavahemike jätmiseks, mis tulenevad kas abikaasade füüsilisest või psüühilisest seisundist või välistest asjaoludest, siis, õpetab Kirik, on abikaasadel lubatud järgida soojätkamisfunktsioonidele seesmiselt omaseid
loomulikke rütme, sooritades abieluakte üksnes neil perioodidel, mil eostumist ei toimu, ning sel viisil reguleerida sündimust, rikkumata kuidagi moraaliprintsiipe, mida me eelpool selgitasime.[20]
Kirik ei satu endaga vastuollu, pidades õigustatuks nende perioodide ärakasutamist, mil rasestumist ei toimu, mõistes samal ajal alati lubamatuna hukka nende vahendite kasutamise, mis otseselt välistavad rasestumise, ja seda isegi siis, kui nende kasutamine on tingitud põhjustest, mis võivad näida ausate ja tõsistena. Tegelikult on need kaks juhtu kardinaalselt erinevad: esimesel juhul kasutavad abikaasad õigustatult ära asjade seisu, nagu loodus selle on seadnud; teisel juhul takistavad nad loomulike protsesside arengut. Ei saa eitada, et mõlemal juhul püüavad abikaasad ühisel ja kindlal nõul arvestatavatel põhjustel vältida uute laste sündi, taotledes kindlust selles, et järelkasv oleks välistatud; kuid ühtlasi on tõsi see, et ainult esimesel juhul on nad valmis loobuma abielulisest läbikäimisest viljakatel perioodidel, kui juurdekasv ei ole neile õiglastel motiividel soovitav, samal ajal kui nad jätkavad läbikäimist perioodidel, mil rasestumist ei toimu, et väljendada vastastikust armastust ja kindlustada truudust. Nii toimides kinnitavad nad oma siirast ja ausat armastust.
Kunstlike sündivuse kontrolli meetodite kasutamise ohtlikud tagajärjed
17. Ausameelsed inimesed võivad veelgi enam veenduda nende kindlate põhimõtete õigsuses, millel Kiriku õpetus selles osas baseerub, kui nad võtavad vaevaks mõtiskleda kunstlike sündimuse kontrolli meetodite tagajärgede üle. Kaalutlegu nad kõigepealt, kuivõrd avar tee avataks sellega truudusetusele abielus ja üldisele moraali langusele. Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed – eelkõige just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad – vajavad moraaliseadusele truuks jäämiseks julgustamist ning on kuritegelik anda neile lihtne vahend selle järgimisest kõrvalehiilimiseks. Samuti on karta, et mees, harjudes ära rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naise vastu, ei hooli enam tema füüsilisest ja hingelisest tasakaalust ning jõuab selleni, et peab naist üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks.
Arvestatagu ühtlasi seda, et nii antaks ohtlik relv nende võimukandjate kätte, kes vähemalgi määral ei hooli moraalinõuetest. Kes saaks süüdistada valitsust ühiskonna probleemide lahendamiseks selliste meetodite kasutamises, mis on
tunnistatud õigustatuks abielupaaridele perekondlike probleemide lahendamisel? Kes takistaks valitsejaid pooldamast või isegi oma rahvale peale surumast, kui nad seda vajalikuks peavad, selliste rasestumisvastaste vahendite kasutamist, mis nende hinnangul on efektiivsemad? Sel moel jõuaksid inimesed selleni, et soovides vältida jumaliku seaduse järgimisega kaasnevaid isiklikke, perekondlikke või sotsiaalseid raskusi, asetaksid nad abielu kõige isiklikuma ja intiimsema külje riigivõimu vahelesekkumise meelevalda.
Järelikult, kui me ei soovi, et uue elu ilmaletoomise missioon jääks inimeste tujude ja tahtmiste meelevalda, peab paratamatult tunnistama ületamatute piiride olemasolu inimese võimaluses omada ülemvõimu oma keha ja selle funktsioonide üle; piiride, millest mitte ühelgi inimesel, ei eraisikul ega ka võimukandjal, ei ole õigust üle astuda. Ja neid piire ei saa kindlaks määrata muidu, kui kohaselt arvesse võttes inimorganismi ja selle funktsioonide terviklikkust, vastavalt varemesitatud printsiipidele, ja samuti mõistes õigesti “terviklikkuse printsiipi”, mida kirjeldas meie eelkäija paavst Pius XII.[21]
Kirik kui tõeliste inimlike väärtuste tagaja
18. Võib ette näha, et ilmselt ei võta kõik seda õpetust kuigi kergesti omaks: liiga arvukad on nende hääled – võimendatuna tänapäeva propagandavahendite poolt –, kelle seisukohad erinevad Kiriku omadest. Kirikut ei üllata, et temast, nagu tema jumalikust Loojast, on saanud “tähis, mille vastu räägitakse”, [22] kuid sellegipoolest ei loobu ta alandliku kindlameelsusega kuulutamast terviklikku moraaliseadust, nii loomulikku kui ka evangeelset.
Kuna Kirik ei ole nende seaduste autor, ei saa ta olla ka nende üle kohtunik, vaid üksnes nende hoidja ja interpreteerija, ilma et ta võiks kunagi kuulutada lubatuks seda, mis on tegelikult lubamatu, kuna vastandub alati oma loomult inimese tõelisele hüvele.
Kaitstes abielu moraali selle terviklikkuses, annab Kirik teadlikult oma panuse tõeliselt inimliku tsivilisatsiooni loomisele; ta kutsub inimest üles mitte loobuma oma vastutusest, toetudes tehnilistele vahenditele; just sellega kaitseb ta mõlema abikaasa väärikust. Sel moel toimides ilmutab Kirik, ustavana meie jumaliku Päästja õpetusele ja eeskujule, siirast ja omakasupüüdmatut armastust inimeste vastu, keda ta püüab aidata juba nüüd, nende maisel teekonnal “saama poegadena osa elava Jumala, kõigi inimeste Isa elust.”[23]
III PASTORAALSED JUHISED
Kirik Mater et Magistra
19. Meie sõnad ei väljendaks adekvaatselt Kiriku, kõigi rahvaste Ema ja Õpetaja mõtteid ja hoolitsust, kui, olles taas kutsunud inimesi üles järgima ja austama abielu kohta käivat jumalikku seadust, ei toetaks me neid sündimuse ausal reguleerimisel nendes rasketes tingimustes, mis perekondi ja rahvaid tänapäeval ahistavad. Kirik ei saa tegelikult käituda inimeste suhtes teisiti, kui seda tegi Lunastaja: ta teab nende nõrkusi, on kaastundlik rahvahulkade suhtes, võtab vastu patuseid; kuid ta ei saa loobuda õpetamast seadust, mis on tegelikult algtõe juurde tagasi viidud ja Jumala vaimus elatud inimelule kohane seadus.[24]
Jumaliku seaduse järgimise võimalikkus
20. Kahtlemata näib paljudele raske, kui mitte võimatu ellu rakendada Kiriku doktriini sündimuse reguleerimisest, mis kuulutab jumalikku seadust ennast. Ja tõesti, nagu kõik ülevad ja kasulikud hüved, nõuab seegi seadus üksikisikutelt, perekondadelt ja tervelt ühiskonnalt kindlat otsust ja palju tööd. Veelgi enam, see ei ole teostatav ilma Jumala armuta, mis hoiab ülal ja tugevdab inimeste head tahet. Ent neile, kes selle üle hoolikalt järele mõtlevad, saab selgeks, et need pingutused toetavad inimese väärikust ja on inimühiskonnale kasulikud.
Enesevalitsemise väärtus
21. Sündimuse õige ja aus reguleerimine nõuab abikaasadelt kõigepealt, et nad täielikult tunnistaksid ja väärtustaksid elu ja perekonna tõelisi hüvesid ning püüaksid samas täiuslikult valitseda enese ja oma impulsside üle. Loomuse impulsside üle mõistuse ja vaba tahtega valitsemine nõuab kahtlemata pingutust, et abielule omased armastusavaldused oleks kooskõlas õige korraga, eriti sugulisest läbikäimisest perioodilise hoidumise osas. Selline kord, milles avaldub abielupuhtus, ei kahjusta nende armastust, vaid vastupidi – annab sellele sügavama inimliku mõtte. See nõuab küll pidevaid jõupingutusi, kuid tänu selle kasulikule mõjule arendavad abikaasad täiel määral välja oma isiksuse, rikastades end hingeliste väärtustega. Selline kord lubab perekonnaelus maitsta muretuse ja rahu vilju ning aitab kaasa teistsuguste probleemide lahendamisele; see soodustab abikaasade vastastikust tähelepanu ja aitab neil lahti saada isekusest, mis on tõelise armastuse vaenlane; samuti süvendab see nende vastutustunnet. Selle kaudu omandavad vanemad sügavama ja tõhusama autoriteedi oma järglaste kasvatamisel, kuna lapsed ja noorukid kasvavad üles tõeliste inimlike hüvede õige tajuga ning õpivad tasakaalukalt ja harmooniliselt kasutama oma vaimseid ja meelelisi võimeid.
Kõlbelise puhtuse edendamine
22. Kasutades käesolevat võimalust, tahame haridustöötajate ja kõigi nende, kelle õigus ja kohus on hoolitseda ühiskonna ühise hüve eest, tähelepanu juhtida vajadusele luua soodus atmosfäär kõlbelise puhtuse kultiveerimiseks, et tõeline vabadus võidaks lodevuse, austades täielikult moraalse korra norme.
Kõik see, mis tänapäeva sotsiaalse kommunikatsiooni vahendites ärritab meeli ja toidab lodevat käitumist, nagu ka mistahes kirjalik kõlvatus ja häbitud vaatemängud, peab esile kutsuma kõigi nende avaliku ja üksmeelse vastureaktsiooni, kes kannavad hoolt tsivilisatsiooni edenemise ja peamiste hingeliste hüvede kaitsmise eest. Vääralt püüavad mõned sellist langust õigustada, otsides põhjendusi kunstidest ja teooriatest,[25] või tuletades oma argumendid avaliku võimu poolt selles vallas lubatud vabadusest.
Üleskutse riigivõimule
23. Rahvaste valitsejatele, kellele eelkõige on usaldatud ülesanne hoolitseda üldise hüve eest ja kes võivad tõhusalt kaasa aidata heade kommete levitamisele, me ütleme: ärge laske oma rahvaste moraalil alla käia; ärge lubage seaduste kaudu juurutada perekonda kui ühiskonna fundamentaalsesse rakukesse selliseid praktikaid, mis on vastuolus loomuliku ja jumaliku seadusega. Riigivõim saab lahendada ja peab lahendama rahvastikukasvu probleemi teisel moel: nimelt ettenägelikult perekonda toetavate seaduste kehtestamisega ning rahva sedavõrd targa harimisega, et nii moraaliseadus kui kodanike vabadus oleksid täielikult tagatud.
Me oleme täiesti teadlikud nendest raskustest, millega riigivõim on selles osas kokku puutunud, ja seda eriti arengumaades. Tõepoolest, nende õigustatud
muresid silmas pidades andsime välja entsüklika Populorum progressio. Kuid nüüd kordame oma eelkäija, paavst Johannes XXIII sõnu: “Nende probleemide lahendamiseks ei ole vastuvõetav ükski meetod ega arutlus, mis on vastuolus inimese väärikusega; nagu neid ei kohku pakkumast need, kes arvavad, et inimene ise ja tema elu on täielikult taandatav materiaalsele küljele. Leiame, et seda probleemi saab lahendada ainult sellisel moel, et majanduslik ja sotsiaalne progress teenib nii iga üksikut kodanikku kui ka tervet inimühiskonda ning edendab tõelisi inimlikke väärtusi.”[26] Samuti ei või, olemata sügavalt ebaõiglane, pidada jumalikku ettehooldust vastutavaks selle eest, mis tegelikult on põhjustatud valitsuse mõtlematusest, ebapiisavast sotsiaalse õigluse tajust, hüvede omakasupüüdlikust kuhjamisest, või siis lubamatust hoolimatusest nende tööde ettevõtmisel ja kohustuste täitmisel, mis kindlustaksid rahva ja kõigi tema poegade elatustaseme tõusu.[27]
Kui vaid kõik valitsused, kelle võimuses see on, võtaksid ette ja uuendaksid oma pingutusi – nagu paljud neist seda juba tänuväärselt teevad! Ja ärgu kahanegu vastastikuse abistamise püüdlused suure inimpere osade vahel: nõnda avaneb rahvusvahelistele organisatsioonidele peaaegu et piiramatu tegevusväli.
Teadlased
24. Nüüd sooviks me julgustada ka teadlasi, kes “võivad oluliselt kaasa aidata abielu ja perekonna hüve ning südametunnistuse rahu saavutamisele, kui nad ühiste jõupingutustega põhjalikumalt selgitaksid erinevaid tingimusi, mis soodustavad sündimuse õiget reguleerimist.”[28] Eriti soovitav oleks – nagu seda väljendas juba paavst Pius XII – et arstiteadusel õnnestuks välja töötada piisavalt kindel alus sündimuse reguleerimiseks, mis põhineks looduslikest rütmidest kinnipidamisel.[29] Sel viisil annavad teadlased, eriti katoliiklastest teadlased, oma panuse, tõestamaks reaalselt, et, nagu õpetab Kirik, “elu edasiandmise kohta kehtivate jumalike seaduste ja tõelise abikaasadevahelise armastuse tugevdamist puudutavate seaduste vahel ei saa olla reaalset vastuolu.”[30]
Kristlastest abikaasadele
25. Ja nüüd on meie sõnad suunatud otseselt meie endi lastele, eriti neile, keda Jumal on kutsunud ennast teenima abielus. Kirik, õpetades jumaliku seaduse möödapääsmatuid nõudeid, kuulutab samal ajal lunastuse sõnumit ja avab sakramentide abil armu tee, mis teeb inimesest uue loodu, kes vastab armastuses ja tõelises vabaduses oma Looja ja Lunastaja kavale ning kogeb ka Kristuse ikke sulnidust.[31]
Kiriku häälele kuulekad kristlastest abielupaarid peavad niisiis meeles pidama, et abielusakrament täpsustab veelgi ja tugevdab kristlikku kutsumust, mille nad said ristimisel. Sellega antakse abikaasadele jõudu ja neid nii-öelda pühitsetakse selleks, et nad truult täidaksid oma kohustusi, et nad täiuslikkuseni pühenduksid oma kutsumusele ning annaksid maailmale neile sobival moel kristliku tunnistuse.[32] Neile usaldab Issand ülesande muuta inimestele nähtavaks selle seaduse pühadus ja sulnidus, mis ühendab abikaasade vastastikuse armastuse Jumala, inimelu Looja armastusele kaasaaitamisega.
Me ei taha sugugi maha vaikida neid kohati väga tõsiseid raskusi, mida kristlaste abielus ette tuleb; neile, nagu meile kõigile, on “värav kitsas ja tee raske, mis viib elu juurde.”[33] Kuid lootus sellele elule heidab selgeimat valgust nende teele, kui nad püüavad kindlameelselt elada kainelt, õiglaselt ja jumalakartlikult selles elus,[34] teades, et “selle maailma pale on kaduv”.[35]
Seepärast võtku abikaasad enese peale neile määratud kohustused, ja toetagu neid usk ja lootus, mis “ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud”;[36] palugu nad järjekindlate palvetega hardalt jumalikku abi ning eelkõige ammutagu nad armu ja armastust Armulaua ajatust allikast. Ja kui patt siiski hoiab neid oma võimuses, siis ärgu nad heitku meelt, vaid pöördugu alandlike ja püsivatena Jumala halastuse poole, mida rikkalikult jagatakse pihisakramendis. Sel viisil on neil võimalik saavutada abielu kogu täius, nagu seda on kirjeldanud apostel: “mehed, armastage oma naisi nagu Kristus on armastanud Kirikut […] nõnda peavad mehedki armastama oma naist nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus Kirikut […] See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu iseennast, aga naine kartku meest!”[37]
Apostolaat kodudes
26. Viljade seas, mis küpsevad Jumala seaduse kindlameelsel järgimisel, on kõige hinnalisem kahtlemata see, et abielupaarid tunnevad tihtipeale ise soovi oma kogemusi teistele edasi anda. Nii lisandub ilmikute avarasse kutsumusse uus ja väga tähelepanuväärne apostolaadi vorm, milles võrdsed teenivad omataolisi; abielupaarid ise võtavad teisi juhendama asudes enese peale teiste abielupaaride apostli ülesande. Kindlasti on see kõigi kristliku apostolaadi vormide seas üks tänapäevale kõige sobivamaid.[38]
Arstidele ja meditsiinipersonalile
27. Samuti peame kõrgeima austuse vääriliseks neid arste ja meditsiinitöötajad, kes püüavad ametikohustuste täitmisel järgida pigem oma kristliku kutsumuse nõudeid kui mistahes inimlikku kasu. Jäägu nad siis kindlaks oma otsuses toetada alati neid teguviise, mis on kooskõlas usu ja terve mõistusega, ning püüdku nad võita oma töökaaslaste seas sellistele teguviisidele poolehoidjaid ja nende järgijaid. Veelgi enam, pidagu nad oma professionaalseks kohuseks hankida kõik vajalikud teadmised selles keerulises valdkonnas, nii et nad saaks konsulteerima tulevatele abieluinimestele tarka nõu anda ja neid õigele teele suunata, nagu neilt seda õigustatult oodatakse.
Preestritele
28. Nüüd aga pöördume suure usaldusega teie poole, armastatud pojad preestrid, kes te oma püha ameti tõttu olete nii üksikisikute kui ka perekondade nõuandjad ja vaimsed juhid. Sest teie esmane ülesanne – eriti teie, kes te õpetate moraaliteoloogiat – on esitada Kiriku õpetust abielust terviklikult ja selgelt. Oma õpetajakohuseid täites peate teie olema esimesed, kes annavad eeskuju nii sisemisest kui ka välisest siirast kuulekusest Kiriku magisteeriumile. Sest nagu te teate, tuleneb teie kuuletumis-kohustus mitte niivõrd eelpool esitatud põhjustest, kuivõrd Püha Vaimu valgusest, mis on antud erilisel moel Kiriku karjastele tõe selgitamiseks.[39] Te teate samuti, et nii hingerahu kui ka kristlaste ühtsuse jaoks on ülimalt tähtis, et moraali ja ka dogma vallas kuuletuksid kõik Kiriku magisteeriumile ning räägiksid sama keelt. Seepärast pöördume me kogu südamest taas kord teie poole suure apostel Pauluse mureliku palvega: “Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus.”[40]
29. Edasi, kuigi armastusest hingede vastu ei tohi Kristuse lunastavast õpetusest mitte midagi välja jätta, peab sellega alati kaasnema leplikkus ja armastus, millest Lunastaja ise oma sõnade ja tegudega inimeste seas eeskuju andis. Tulnud mitte maailma hukka mõistma, vaid päästma,[41] oli ta küll leppimatu pattude, kuid kannatlik ja halastav patuste suhtes.
Oma raskustes leidku abikaasad preestri sõnades ja südames meie Lunastaja hääle ja armastuse selge väljenduse.
Rääkige täis usaldust, armastatud pojad, kindlas veendumuses, et Jumala Püha Vaim, aidates magisteeriumil kuulutada õiget õpetust, valgustab seesmiselt usklike südameid ja kutsub neid üles sellega nõustuma. Õpetage abikaasadele möödapääsmatut palveteed ning valmistage neid ette sageli ja suure usuga Armulaua ja Pihi sakramente vastu võtma, et nad iial ei laseks end heidutada omaenda nõrkusest.
Piiskoppidele
30. Ent nüüd, selle entsüklika lõpus, pöördume austuse ja armastusega teie poole, kallid ja auväärsed vennad piiskopiametis, kellega me kõige lähedasemal viisil jagame hoolt Jumala rahva vaimse hüve eest. Esitame kõigile teile tungiva üleskutse, et juhendades preestreid, kes on teie abilised pühas teenistuses, ja oma piiskopkonna usklikke, töötaksite innukalt ning ühtegi pingutust säästmata abielu kaitsmiseks ja selle pühaduse toetamiseks, nii et see jõuaks lähemale oma inimlikule ja kristlikule täiusele. Pidage seda ülesannet kõrgeimaks kohuseks ja koormaks, mis praegusel ajal teile on usaldatud. Nagu te hästi teate, nõuab see ülesanne kooskõlastatud pastoraalset tööd kõigis inimtegevuse valdkondades, nii majanduses, kultuuris kui ka sotsiaalsfääris; sest kui olukord neis kõigis üheaegselt paraneb, muutub vanemate ja laste elu perekonna rüpes mitte üksnes talutavamaks, vaid ka kergemaks ja samas rõõmsamaks, ning kooselu inimühiskonnas rikkamaks vennaliku armastuse ja turvalisemaks tõelise rahu
poolest, ustavuses Jumala pühale kavale maailma jaoks.
VIIMANE ÜLESKUTSE
31. Auväärsed vennad, armastatud pojad ja kõik hea tahtega inimesed, tõepoolest tohutu on see hariduse, progressi ja armastuse edendamise töö, mida me kutsume teid tegema Kiriku õpetuse baasil, mille hoidjaks ja tõlgitsejaks on Peetruse järeltulija koos oma vendadega katoliiklikus piiskopiametis.
See on tõeliselt hiiglaslik töö, nagu me oleme sügavalt veendunud, nii maailma kui ka Kiriku heaks, sest inimene ei saa leida tõelist õnne – mille poole ta kogu oma hinge väega pürgib – muidu, kui austuse läbi Jumala poolt tema enda olemusse kirjutatud seaduste vastu, mida ta peab järgima nii mõistuse kui ka armastusega. Sellele tööle, ja kõigile teile, eriti abielupaaridele, palume kõigepühamalt ja halastavaimalt Jumalalt külluslikku armu, ning selle märgiks anname me teile kõigile oma apostelliku õnnistuse.
Antud Roomas, Püha Peetruse juures, 25. juulil, apostel püha Jaakobuse kirikupühal, 1968., meie pontifikaadi kuuendal aastal.
PAULUS PP. VI
VIITED
[1] Cf. Pius IX, entsüklika Qui Pluribus, 9. nov., 1846: PII IX P.M. Acta I, 9-10; püha Pius X, entsüklika Singulari Quandam, 24. sept., 1912: AAS IV (1912), 658; Pius XI, entsüklika Casti Connubii, 31. dets., 1930: AAS XXII (1930), 579-581; Pius XII, pidulik kõne Magnificate Dominum katoliikliku maailma episkopaadile, 2. nov., 1954: AAS XLVI (1954), 671-672; Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra, 15. mai., 1961: AAS LIII (1961), 457.
[2] Cf. Mt. 28: 18-19.
[3] Cf. Mt. 7: 21.
[4] Cf. Catechismus Romanus Concilii Tridentini, osa II, ptk. VIII; Leo XIII, entsüklika Arcanum, 19. veebr., 1880: Acta Leonis XIII, II (1881), 26- 29; Pius XI, entsüklika Divini Illius Magistri, 31. dets., 1929: AAS XXII (1930), 58-61; entsüklika Casti Connubii: AAS XXII (1930), 545-546; Pius XII, pidulik kõne Itaalia Püha Luukase meedikute-bioloogide ühingule, 12. nov., 1944: Discorsi e Radiomessagi VI, 191-192; Itaalia katoliiklikule ämmaemandate ühingule, 29. okt., 1951: AAS XLIII (1951), 857-859; Rahvusvahelise Hematoloogia Ühingu seitsmendale kongressile, 12. sept., 1958: AAS L (1958), 734-735; Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra: AAS LIII (1961), 446-447; Codex Iuris Canonici, Can. 1067; Can. 1968, S 1; Can. 1066, S 1-2; Teine Vatikani Kirikukogu, Pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 47-52.
[5] Cf. Paulus VI, pidulik kõne Pühale Kolleegiumile, 23. juuni, 1964: AAS LVI (1964), 588; Rahvastiku, Perekonna ja Sündimuse Uurimise Komisjonile, 27. märts, 1965: AAS LVII (1965), 388; Itaalia Sünnitusabi ja Günekoloogia Seltsi rahvuskongressile, 29. okt., 1966: AAS LVIII (1966), 1168.
[6] Cf. 1 Jh. 4: 8.
[7] Cf. Ef. 3: 15.
[8] Cf. Teine Vatikani Kirikukogu, Pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 50.
[9] Cf. püha Thomas, Summa Theologica, I-II, q. 94, art. 2.
[10] Cf. Pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 50, 51.
[11] Ibid, nr. 49.
[12] Cf. Pius XI, entsüklika Casti Connubbii: AAS XXII (1930), 560; Pius XII: AAS XLIII (1951), 843.
[13] Cf. Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra: AAS LIII (1961), 447.
[14] Cf. Catechismus Romanus Concilii Tridentini, osa II, ptk. VIII; Pius XI, entsüklika Casti Connubii: AAS XXII (1930), 562-564; Pius XII, Discorsi e Radiomessaggi VI (19440, 191-192: AAS XLIII (1951), 842-843, 857- 859; Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 11. apr., 1963: AAS LV (1963), 259-260: Gaudium et Spes, nr. 51.
[15] Cf. Pius XI, entsüklika Casti Connubbii: AAS XXII (1930), 565; Püha Tooli kantselei määrus, 22. veebr., 1940: AAS L (1958), 734-735.
[16] Cf. Catechismus Romanus Concilii Tridentini, osa II, ptk. VIII; Pius XI, entsüklika Casti Connubii: AAS XXII (1930), 559-561; Pius XII: AAS XLIII (1951), 843, AAS L (1958), 734-735; Johannes XXIII, entsüklika Mater et Magistra: AAS LIII (1961), 447.
[17] Cf. Pius XII, pidulik kõne Katoliiklike Juristide Ühingu rahvuskongressile, 6. dets., 1953: AAS XLV (1953), 798-799.
[18] Cf. Ro. 3: 8.
[19] Cf. Pius XII, pidulik kõne Itaalia Uroloogide Assotsiatsiooni kongressile, 8. okt., 1953: AAS XLV (1953), 674-675, AAS L (1958), 734-735.
[20] Cf. Pius XII: AAS XLIII (1951), 846.
[21] Cf. AAS XLV (1953), 674-675; AAS XLVIII (1956), 461-462.
[22] Cf. Lk. 2: 34.
[23] Cf. Paulus VI. Entsüklika Populorum Progressio, 26. märts, 1957, nr. 21.
[24] Cf. Ro. 8.
[25] Cf. Teine Vatikani Kirikukogu, määrus Inter Mirifica, Sotsiaalse Kommunikatsiooni Vahenditest, nr. 6-7.
[26] Cf. entsüklika Mater et Magistra: AAS LIII (1961), 447.
[27] Cf. entsüklika Populorum Progressio, nr. 48-55.
[28] Cf. pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 52.
[29] Cf. AAS XLIII (1951), 859.
[30] Cf. pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 51.
[31] Cf. Mt. 11: 30.
[32] Cf. pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 48; Teine Vatikani Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen Gentium, nr. 35.
[33] Mt. 7: 14; cf. He. 11: 12.
[34] Cf. Tit. 2: 12.
[35] Cf. 1 Ko. 7: 31.
[36] Cf. Ro. 5: 5.
[37] Ef. 5: 25, 28-29, 32-33.
[38] Cf. dogmaatiline Konstitutsioon Lumen Gentium, nr. 35 ja 41; pastoraalkonstitutsioon Gaudium et Spes, nr. 48-49; Teine Vatikani Kirikukogu, määrus Apostolicam Actuositatem, nr. 11.
[39] Cf. dogmaatiline konstitutsioon Lumen Gentium, nr. 25.
[40] Cf. 1 Ko., 1: 10.
[41] Cf. Jh. 3: 17.