ÕPETUSLIKKU SISU KANDVAD ÕPETUSAMETI DOKUMENDID

I – OIKUMEENILISTE KIRIKUKOGUDE DOGMAATILISED OTSUSED

Oma kõrgeimas ja pidulikumas vormis ilmneb Kiriku Õpetusameti eksimatu õpetus oikumeeniliste kirikukogude (mille hädavajalikuks konstitutiivseks elemendiks on alati paavsti heakskiit) dogmaatilistes konstitutsioonides, dekreetides, deklaratsioonides ja kaanonites.

Oikumeenilised kirikukogud on oma õpetuslikud otsused vastu võtnud Püha Vaimu juhtimisele toetuva kõrgeima ja eksimatu autoriteedi tasemel ning vormistanud need: a) usutunnistustes ehk ususümbolites (ld symbolum fidei); b) kaanonites; c) kirikukogu isade ühiselt koostatud või nende poolt heakskiidetud kirjades; d) anateemides (väärõpetuse hukkamõistudes); e) dekreetides; f) dogmaatilistes konstitutsioonides.

II – PAAVSTI ERAKORRALISE EKSIMATU VÕI KORRALISE ÕPETUSAMETI OTSUSED

Paavstliku erakorralise ja eksimatu või korralise Õpetusameti teostamise vormid on ajaloo jooksul märksa enam muutunud. I aastatuhandel vahendas paavst oma õpetuslikke otsuseid Kirikule mitmesuguste kindlatele adressaatidele saadetud (ja hiljem ümberkirjutatud ja edasisaadetud) suhteliselt vabas vormis kirjade kaudu, mille autoriteet ja iseloom tulenesid kirja sisust ja selles kasutatavatest väljendusviisidest, kirja vorm ja nimetus polnud aga tähtsad. II aastatuhandel on paavstlike õpetuslike läkituste ja otsuste iseloom selgemalt formaliseerunud.

Paavst püha Pius X reorganiseeris oma apostelliku konstitutsiooniga Sapienti consilio (29. VI 1908) paavstlike kirjade ja Rooma kuuria kirjade vormid, jagades need: a) apostellikeks konstitutsioonideks, b) paavstlikeks reskriptideks (ld rescriptum) ja c) apostellikeks kirjadeks (ld k litterae apostolicae).

Viimased omakorda jagunevad: a) lihtsateks apostellikeks kirjadeks (litterae apostolicae simplices – need on kas paavsti nimel kirjutatud, kuid tema allkirjata brevettid, ning paavsti allkirjaga chirographad); b) entsüklikateks (apostellikeks ringkirjadeks); c) apostellikeks kirjadeks motuproprio.

Autentifitseerimise vormi alusel jagatakse paavstlikud dokumendid bulladeks ja brevedeks.

• Bulla on eriline tüüp paavstlikke dokumente või dekreete, mis on saanud oma nime paavsti kahepoolsest metallist pitsatist (bulla), mis lisatakse eriti tähtsate, pidulike autoriteetsete dokumentide lõppu nende autentifitseerimiseks. Bulla tähendab lihtsalt vormi, millisena paavstlik dokument või dekreet välja antakse. Bulla võib kanda ükskõik millist sisu: see võib olla ordu või kirikliku institutsiooni asutamise, rajamise või tunnustamise, piiskopi ametissenimetamise, ekskommunikatsiooni või kanonisatsiooni otsus või apostelliku konstitutsiooni väljakuulutamise tavaline vorm.
• Breve on paavstliku kommunikatsiooni vähemformaalne vorm, mille puhul dokument autentifitseeriti vaha sisse vajutatud pitsati jäljendiga, kaasajal aga tehakse seda punase tindiga vajutatud paavstliku pitsersõrmuse (Ring of Fisherman) kujutisega. Kaasajal antakse enamus apostellikke kirju, sealhulgas entsüklikaid, välja breve vormis.

Õpetusliku sisu poolest on Kirikukogude pidulike dogmaatiliste otsuste järel paavstlike dokumentide seast tähtsad peamiselt apostellikud dogmaatilised konstitutsioonid ja apostellikud ringkirjad ehk entsüklikad.

• Apostellik konstitutsioon (ld k constitutio apostolica). Apostellik konstitutsioon on paavsti poolt väljaantavate dekreetide kõrgeimat autoriteeti kandev vorm. Oma loomu poolest on apostellikud konstitutsioonid adresseeritud kogu kiriklikule avalikkusele ning nad käsitlevad tervet Kirikut puudutavaid küsimusi nagu kiriklikku elu reguleerivate seaduste väljakuulutamine, Kiriku elu juhtivate ja korraldavate institutsioonide asutamine või ümberkorraldamine või definitiivsete õpetuslike otsuste (dogmade) väljakuulutamine. Oma eesmärgi poolest jagatakse apostellikud konstitutsioonid distsiplinaarseteks, pastoraalseteks ja dogmaatilisteks konstitutsioonideks. Viimase näiteks on paavst Pius XII dogmaatiline konstitutsioon Munificentissimus Deus (1. XI 1950), millega paavst eksimatu autoriteediga defineeris ja kuulutas välja Püha Neitsi Maarja ihulise Taevassevõtmise dogma. Selget õpetuslikku autoriteeti omavad küll ainult dogmaatilised konstitutsioonid, kuid ka ülejäänud konstitutsioonid võivad sisaldada õpetusliku iseloomuga fragmente.Apostellikud konstitutsioonid kuulutatakse välja paavstlike bulladena nende kõrgeima autoritatiivse sisu ja piduliku vormi pärast. Apostellikule konstitutsioonile õpetusliku autoriteedi poolest järgnev kategooria on entsüklika (apostellik ringkiri).
• Entsüklika ehk (paavstlik) ringkiri (lad k littera encyclicae). Etümoloogiliselt tähendab entsüklika ringkirja (kr k egkyklios, kyklos = „ring”). Kaasajal kasutatakse mõistet entsüklika üksnes paavstlike ringkirjade kohta, mis on adresseeritud kas üleilmse Kiriku või mingi kohaliku kiriku piiskoppidele ja on valdavalt õpetusliku sisuga, mõistes hukka levivaid eksiõpetused, mainides ohtusid usule ja moraalile, kirjeldades katoliku õpetuse põhipunkte ning esitades abinõud eksitustega võitlemiseks ja õige usu ja moraalipuhtuse kinnitamiseks. Sageli on ringkirjad pühendatud mingi kindla katoliku õpetuse teema süstemaatilisele positiivsele esitamisele (nt ringkiri Divini illius magistri kristlikust kasvatusest). Entsüklika nimetus tuleneb enamasti ladinakeelse ametliku teksti algfraasist (v. a. mingile kohalikule kirikule adresseeritud entsüklika puhul, nt paavst Pius X entsüklika Notre charge apostolique Prantsusmaa piiskoppidele), see seotakse tema autoriks oleva paavsti nimega ning avaldamise kuupäevaga. Eesti keeles on põhjendatud kasutada mõistet „paavstlik ringkiri”. XIX sajandi lõpust on entsüklika kujunenud peamiseks paavstliku korralise Õpetusameti teostamise vormiks, kuid võib sisaldada ka eksimatu katedraalõpetuse lõike.
• Apostellik ekshortatsioon (lad k apostolica exhortatio). Etümoloogiliselt tähendab ekshortatsioon üleskutset (ld k exhortare = „üles kutsuma”, „ärgitama”): Apostellik ekshortatsioon kujutab endast paavsti üleskutset tervele Kirikule või Kiriku osale võtma ette konkreetseid jõupingutusi ja samme Kiriku elu konkreetsete aspektide (liturgia, karitatiivne töö vms) edendamiseks. See sisaldab õpetusliku sisuga lõike, kuid ei sea eesmärgiks defineerida autoritatiivselt Kiriku õpetust. Ekshortatsioone koostatakse ja kuulutatakse välja tavaliselt üldkiriklike või teatud piirkondade (nt Aafrika, Euroopa) piiskoppide sinodite järel nende temaatiliste ja praktiliste kokkuvõtetena (sinodijärgsed apostellikud ekshortatsioonid). Paavstlikele ekshortatsioonidele omistatakse madalamat autoriteeti kui entsüklikatele (paavstlikele ringkirjadele).
• Apostellik kiri Motu proprio (ld k littera apsotolica motu proprio). Apostellikud kirjad motu proprio on kirjad, mis on koostatud paavsti enese isiklikul initsiatiivil, ilma talle adresseeritud eelneva palveta ja mille puhul minnakse mööda muude dokumentide koostamise tavapärasest protsessist Rooma kuurias. Motu proprio sisu võib olla instruktiivne (nt liturgilise laulu küsimustes), administratiivne või distsiplinaarne. Siiamaani pole paavstid motu proprio kirja vormi kasutanud õpetuslike otsuste formaalseks kuulutamiseks. Selle vormi väljapaistvamaks näiteks on paavst Benedictus XVI motu proprio Summorum Pontificum (14. IX 2007).
• Peale selle väljastab paavst veel igasugustele teemadele pühendatud apostellikke kirju (littera apostolica), mis ei pruugi kanda entsüklika (ringkirja) vormi, kuid juhul kui nad on pühendatud õpetuslikele teemadele, omavad sellegipoolest suurt õpetuslikku kaalu. Näiteks sellest on paavst Johannes Paulus II apostellik kiri Ordinatio sacerdotalis (22. V 1994), mis kinnitab, et Jeesuselt Kristuselt tuleneva jumaliku sisseseadmise alusel on preestripühitsus reserveeritud ainult meestele. See apostellik kiri on paavsti korralise kuid eksimatu Õpetusameti teostamise selgeimaks näiteks, kuna toetub väite kinnitamiseks Kiriku Õpetusameti ja sakramentaalse praktika järjepidevale Traditsioonile.

III – USUDOKTRIINI KONGREGATSIOONI DOKUMENDID

Paavsti usudoktriini küsimustes abistava Usudoktriini Kongregatsiooni (ld Congregatio pro Doctrina Fidei, kunagise Inkvisitsiooni ameti) ülesandeks on „usu ja moraali õpetuse edendamine ja kindlustamine kogu maailmas, mistõttu tema kompetentsi kuuluvad kõik küsimused, mis mingisuguselgi viisil puudutavad neid küsimusi” (Johannes Paulus II apostellik konstitutsioon Pastor bonus, 28. VI 1988). Usudoktriini Kongregatsiooni kompetentsi kuuluvad peale õpetuslike eksimuste uurimise, selgitamise ja hukkamõistmise ka muud nn delicta graviora, st kuriteod Pühima Armulauasakramendi ja pihisakramendi vastu ning vaimulike isikute toimepandud seksuaalse sisuga kuriteod alaealiste vastu (pedofiilia).

Usudoktriini Kongregatsioon väljastab oma õpetuslikke otsuseid mitmetes vormides: deklaratsioonides (ld declaratio), nootides (ld nota) ja teadaannetes (ld notificatio ja communicatio), juhistes (ld instructio) ning järelpärimistele
esitatud vastustes (ld responsa).

Usudoktriini Kongregatsiooni otsused pole iseeneses tagatud eksimatuse privileegiga nagu paavsti ja kirikukogu õpetus, kuid neile tuleb osutada austust ja kuulekust kui paavsti nimel tegutsevale autentsele autoriteedile ja tõlgendajale usu ja moraali küsimustes, sest tema otsused võivad saada paavsti poolt kinnitatud või aluseks saada paavsti õpetuslikele otsustele.

Usudoktriini Kongregatsiooni alla kuuluvad ka kolm komisjoni: Rahvusvaheline Teoloogiline Komisjon, Paavstlik Piiblikomisjon ja Paavstlik Komisjon Ecclesia Dei. Need komisjonid ja nende seisukohavõtud omavad madalamat kaalu kui Usudoktriini Kongregatsioon.