Dominus Iesus
USUDOKTRIINI KONGREGATSIOON
DEKLARATSIOON
DOMINUS IESUS
Jeesuse Kristuse ja Kiriku ainulisest ja päästvast universaalsusest
(Mitteametlik tõlge)
1. Issand Jeesus andis enne Taevasseminekut oma jüngritele käsu kuulutada Evangeeliumi kõigile inimestele ja ristida kõik rahvad: “Minge kõike maailma ja kuulutage Evangeeliumi kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka” (Mk 16,15-16); “Minule on antud kõik meelevald Taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mis mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani” (Mt 28,18-20; cf Lk 24,46-48; Jh 17,18.20.21; Ap 1,8).
Kiriku universaalne missioon on sündinud Jeesuse Kristuse käsust ja ta täidab seda missiooni läbi sajandite, kuulutades Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu müsteeriumi ning Poja Lihakssaamise müsteeriumi kui päästvat sündmust kõkide inimeste jaoks. Kristlikus usutunnistuses sisalduvad põhipunktid on järgmised: „Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, Taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Ja usun Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne aegade algust, Jumal Jumalast, Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt üks Isaga, Tema kaudu on kõik loodud. Tema tuli meie, inimeste pärast ja meie päästmiseks Taevast, sai lihaks Pühast Vaimust Neitsis Maarjas ja sai inimeseks, löödi risti Pontius Pilaatuse ajal, kannatas ja maeti ning tõusis üles kolmandal päeval nagu ütlevad pühad kirjad, läks Taevasse, istub Isa paremal käel. Sealt Ta tuleb taas au sees mõistma kohut elavate ja surnute üle. Tema riigil ei ole lõppu. Mina usun Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast lähtub, keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse, kes on kõnelnud prohvetite kaudu. Mina usun üht püha katoliiklikku ja apostellikku Kirikut. Tunnistan ühte ristimist pattude andeksandmiseks. Ootan surnute ülestõusmist ja elu uuel ajastul.”[1]
2. Sajandite vältel on Kirik ustavalt kuulutanud Jeesuse Evangeeliumi ja andnud sellest tunnistust. Teise aastatuhande lõppedes on selle missiooni täitmine lõpuleviimisest ometi veel kaugel.[2] Seetõttu on püha Pauluse sõnad praegu ajakohasemad kui kunagi varem: Sest kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha. Ja häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta! (1Kr 9,16). See selgitab Magisteeriumi erilist tähelepanu Kiriku evangeliseerimismissiooni põhjendamisele ja toetamisele, eelkõige seoses maailma religioossete traditsioonidega.[3]
Vaadeldes avatud ja positiivsel viisil väärtusi, millest need religioossed traditsioonid tunnistavad ja mida nad inimkonnale pakuvad, öeldakse Kirikukogu deklaratsioonis Kiriku ja mitte-kristlike religioonide suhete kohta, et “katoliku Kirik ei tõrju midagi, mis nendes religioonides on tõene ja püha. Ta hindab kõrgelt elu- ja käitumisviise, eeskirju ja õpetusi, mis erinevad küll mitmeti sellest, mida ta ise usub ja kuulutab, kuid mis siiski peegeldavad sageli selle tõe kiirt, mis valgustab kõiki inimesi”.[4] Jätkates sama rada, kasutab Kirik, täites oma kohust kuulutada Jeesust Kristust, kes on tee ja tõde ja elu (Jh 14,6), ka täna religioonidevahelist dialoogi, mis ei asenda sugugi tema missiooni ad gentes, vaid pigem saadab viimast selle ühtsuse müsteeriumi tõttu, millest “tuleneb, et kõik mehed ja naised, kes on õndsaks tehtud, osalevad erineval moel samas päästemüsteeriumis Jeesuses Kristuses Tema Vaimu läbi”.[5] Kiriku evangeliseerimismissiooni osana[6] nõuab see dialoog osapoolte mõistvat suhtumist üksteise seisukohtadesse ning üksteise vastastikku rikastavat tundmaõppimist kuulekuses tõele ja austades vabadust.[7]
3. Kristliku usu ja teiste religioossete traditsioonide vahelise dialoogi praktikas ning samuti selle dialoogi sügavamal teoreetilisel uurimisel kerkivad üles uued küsimused, millele vastuste leidmiseks tuleb käia uusi teid, esitada ettepanekuid ja soovitada tegevusviise, mis kõik nõuavad tähelepanelikku vaagimist. Selleks tööks tahab käesolev deklaratsioon tuletada piiskoppidele, teoloogidele ja kõikidele katoliiklastele meelde kristliku õpetuse teatud möödapääsmatuid elemente, mis võivad olla abiks teoloogilisel mõtisklusel selliste lahenduste väljatöötamiseks, mis on kooskõlas usutõdedega ja vastavad kaasaegse kultuuri vajadustele.
Kasutatud väljenduskeel vastab deklaratsiooni esitamise eesmärgile, milleks ei ole Jeesuse Kristuse ja Kiriku müsteeriumi ainulisuse ja päästva universaalsuse problemaatika süstemaatiline käsitlemine ega ka lahenduste väljapakkumine vaba diskussiooni valdkonda kuuluvatele teoloogilistele küsimustele, vaid pigem katoliku usu doktriini taasesitamine selles valdkonnas, osutades mõningatele fundamentaalsetele probleemidele, mis jäävad avatuks sügavamale uurimisele, ning kummutades teatud ekslikud või kahemõttelised seisukohad. Seepärast toob deklaratsioon taas esile selle, mida on õpetatud Magisteeriumi eelnevates dokumentides, et korrata üle teatud tõdesid, mis kuuluvad Kiriku usupärandisse.
4. Kiriku igikestvat misjonikuulutust ohustavad tänapäeval relativistlikud teooriad, mis püüavad õigustada religioonide paljust, mitte ainult de facto vaid ka de iure (või de principio). Selle tagajärjel ollakse arvamusel, et teatud tõed on ületatud, näiteks Jeesuse Kristuse Ilmutuse lõplik ja täielik iseloom, kristliku usu loomus teiste religioonide uskumustega võrrelduna, Pühakirja raamatute inspireeritus, isikuline ühtsus igavese Sõna ja Naatsareti Jeesuse vahel, lihakssaanud Sõna ja Püha Vaimu ökonoomia ühtsus, Jeesuse Kristuse müsteeriumi ainulisus ja päästev universaalsus, Kiriku päästva vahenduse universaalsus, Jumalariigi, Kristuse Kuningriigi ja Kiriku lahutamatus (tunnistades nende erinevust) ja ainsa Kristuse Kiriku subsisteerimine katoliku Kirikus.
Nende väidete juuri tuleb otsida mõningatest nii filosoofilise kui ka teoloogilise iseloomuga eeldustest, mis takistavad ilmutatud tõe mõistmist ja vastuvõtmist. Teiste seas võime neist eeldustest loetleda siinkohal järgmisi: veendumus, et jumalik tõde on haaramatu ja väljendamatu isegi kristlikus Ilmutuses; relativistlik suhtumine tõesse enesesse, mille kohaselt see, mis on tõde ühe jaoks, ei pruugi olla tõde teise jaoks; lääne loogilise ja ida sümbolistliku mentaalsuse radikaalne vastandamine; nende subjektivism, kes mõistust tunnetuse ainsaks allikaks pidades “kaotavad võime tõsta pilk kõrgustesse, et söandada tõusta olemise tõeni”;[8] raskused lõpliku ja eshatoloogilise iseloomuga ajaloosündmuste mõistmisel ja tunnistamisel; igavese Logose lihakssaamise ajaloolise sündmuse metafüüsiline laastamine, muutes selle vaid Jumala ilmumiseks ajaloos; nende eklektitsism, kes võtavad teoloogilises töös kriitikavabalt üle ideid erinevatest filosoofilistest ja teoloogilistest kontekstidest, pööramata tähelepanu nende koherentsusele, süsteemsetele seostele ja kokkusobivusele kristliku tõega; lõpuks tendents lugeda ja mõtestada Pühakirja väljaspool Kiriku Traditsiooni ja Magisteeriumit.
Selliste eelduste põhjal, mis võivad ilmuda erinevates nüanssides, kord kinnitustena, kord hüpoteesidena, on välja töötatud teatud teoloogilised ettepanekud, milles kristlik Ilmutus ning Jeesuse Kristuse ja Kiriku müsteerium kaotavad oma absoluutse tõe ja päästva universaalsuse iseloomu või vähemalt heidetakse neile kahtluse ja ebakindluse varju.
I JEESUSE KRISTUSE ILMUTUSE TÄIUS JA LÕPLIKKUS
5. Abinõuna üha üldisemaks muutuva relativistliku mentaalsuse vastu tuleb esmalt taaskinnitada Jeesuse Kristuse Ilmutuse lõplikku ja täielikku iseloomu. Tõepoolest, tuleb kindlalt uskuda, et Jeesuse Kristuse, Jumala lihakssaanud Poja müsteeriumis, kes on tee ja tõde ja elu (Jh 14,6), on antud jumaliku tõe täiuse ilmutus: Ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa ega ükski tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada (Mt 11,27); Ükski ei ole Jumalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud (Jh 1,18); Sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult (Kl 2,9).
Olles ustav Jumala Sõnale, õpetab Vatikani II Kirikukogu: “Seega särab selle Ilmutuse kaudu meile Kristuses, kes on kogu Ilmutuse vahendaja ja täius, sügavaim tõde Jumala kohta ja inimese pääsemise kohta.”[9] Veelgi enam, “Jeesus Kristus, lihakssaanud Sõna, saadetuna inimesena inimeste juurde, räägib Jumala sõnu (Jh 3,34) ja viib lõpule päästetöö, mille Isa andis Talle teha (cf Jh 5,36;17,4). Seepärast viis Jeesus, keda näha tähendab
näha Isa (cf Jh 14,9), kogu oma kohaloleku ja enese ilmutamise kaudu, oma sõnade ja tegude, oma tunnustähtede ja imede, eriti aga oma surma ja aulise surnuist ülestõusmise kaudu ning lõpuks tõe Vaimu saatmise läbi Ilmutuse lõplikult täide ning kinnitas seda jumaliku tunnistusega… Kristlik ökonoomia kui uus ja lõplik leping ei möödu seega kunagi ja pole oodata enam mingit uut üldist ilmutust enne meie Issanda Jeesuse Kristuse aulist ilmumist (cf 1Tm 6,14 ja Tt 2,13)”.[10]
Nõnda kutsutakse entsüklikas Redemptoris missio Kirikut taas Evangeeliumi kui tõe täiuse kuulutamise tööle: “Selles Ilmutuse lõplikus Sõnas on Jumal andnud endast teada kõige täiuslikumal moel: Ta on ilmutanud inimkonnale, kes Ta on. See Jumala kindel ja lõplik eneseilmutus on peamine põhjus, miks Kirik on loomult misjoneeriv. Ta ei saa kuulutamata jätta Evangeeliumi, see tähendab tõe täiust, mida Jumal on meile enese kohta teada andnud”.[11] Seega, ainult Jeesuse Kristuse Ilmutus “juhatab meie ajalukku sisse universaalse ja ülima tõe, mis ärgitab inimvaimu lakkamatule edasipüüdlemisele”.[12]
6. Seega on tees Jeesuse Kristuse Ilmutuse piiratud, mittetäielikust või ebatäiuslikust iseloomust ja selle komplementaarsusest teiste religioonide ilmutustele vastuolus Kiriku usuga. Selline seisukoht väidab end põhinevat arusaamal, et tõde Jumala kohta ei saa hõlmata ega ilmutada selle universaalsuses ja täiuses ükski ajalooline religioon, seega ka kristlus ega isegi Jeesus Kristus.
See positsioon on radikaalses vastuolus katoliku usu eeltoodud seisukohtadega, mille kohaselt on Jumala päästemüsteeriumi täiuslik ja täielik ilmutus antud Jeesuses Kristuses. Seega, kuigi Jeesuse sõnad ja teod ning kogu Jeesuse ajalooline sündmus on inimlike reaalsustena piiratud, on sellele vaatamata nende subjektiks lihakssaanud Sõna jumalik Isik, “tõeline Jumal ja tõeline inimene”.[13] Selle tõttu kannavad nad eneses Jumala päästeteede ilmutuse lõplikkust ja täiust, isegi kui jumaliku müsteeriumi sügavus iseeneses jääb transtsendentseks ja ammendamatuks. Tõde Jumala kohta ei kao ega kahane selle tõttu, et seda väljendatakse inimkeeles, vastupidi – see jääb unikaalseks, täiuslikuks ja täielikuks, kuna see, kes räägib ja toimib, on Jumala lihakssaanud Poeg. Seepärast nõuab usk, et me tunnistaksime, et lihakssaanud Sõna kogu oma müsteeriumis, lihakssaamisest ausseminemiseni, on Jumala poolt inimkonnale antud iga päästva ilmutuse allikas – jagatud ent tõeline – ja ka täitumine,[14] ning et Püha Vaim, kes on Kristuse Vaim, õpetab seda kõike tõtt (cf Jh 16,13) apostlitele ja nende kaudu kõikide aegade Kirikule.
7. Õige vastus Jumala Ilmutusele on „usu kuulekus (Rm 16,26; cf Rm 1,5; 2Kr 10,5-6), milles inimene usaldab vabana iseenese tervenisti Jumalale, pakkudes ‘intellekti ja tahte täielikku alistumist Jumalale, kes ilmutab’, ning nõustudes vabana Tema antud Ilmutusega”.[15] Usk on armu and: “Et omada usku, peab esmalt tulema Jumala arm ja aitama; samuti on vaja sisemist abistamist Püha Vaimu poolt, kes liigutab südant ja pöörab selle Jumala poole, kes avab vaimusilmad ja annab ‘igaühele rahuldust nõustumises tõega ja uskumises sellesse’”.[16]
Usu kuulekus eeldab Kristuse Ilmutuse tõe vastuvõtmist, tõe, mille garanteerijaks on Jumal, kes on Tõde ise:[17] “Usk on eelkõige inimese isiklik liitumine Jumalaga; samal ajal ja sellest lahutamatult on see vaba nõustumine kogu tõega, mis Jumal on ilmutanud”.[18] Usk kui Jumala and ja kui “Tema poolt meisse valatud üleloomulik voorus”[19] eeldab seetõttu kahekordset liitumist: Jumalaga, kes ilmutab, ja tõega, mida Ta ilmutab, usaldusest selle vastu, kes kõneleb. Seega “ei pea me uskuma mitte kellessegi teisesse kui ainult Jumalasse: Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse”.[20]
Seepärast tuleb kindlalt meeles pidada erinevust teoloogilise usu ja teiste religioonide uskumuse vahel. Kui usk on ilmutatud tõe vastuvõtmine armus, mis “lubab meil tungida müsteeriumi sisemusse, võimaldades seda koherentselt mõista”,[21] siis uskumus teistes religioonides on see kogemuse ja mõtte summa, mis moodustab inimliku tarkuse ja religioossuse varamu, mille inimene oma tõeotsingutel on soetanud ja mille põhjal ta on toiminud oma suhtes jumalikuga ja Absoluudiga.[22]
Seda erinevust ei peeta kaasaegses mõtlemises alati meeles, mistõttu samastatakse teoloogiline usk, mis on Kolmainsa Jumala poolt ilmutatud tõe vastuvõtmine, sageli teiste religioonide uskumusega, milles religioosne kogemus alles otsib absoluutset tõde ega ole veel jõudnud sellega nõustumiseni, et Jumal end ilmutab. See on üks neist põhjustest, miks kristluse ja teiste religioonide vahelisi erinevusi kaldutakse taandama, mõnikord kuni olematuseni.
8. On esitatud ka hüpotees teiste religioonide pühade tekstide inspireerituse kohta. Tuleb tunnistada, et nende tekstide mõningad elemendid on de facto instrumentideks, mille kaudu loendamatud inimhulgad on läbi sajandite olnud ja on ka tänapäeval võimelised toitma ja alal hoidma oma religioosset suhet Jumalaga. Nii õpetab Vatikani II Kirikukogu – nagu eespool märgitud – teiste religioonide kombeid, eeskirju ja õpetusi käsitledes, et need „erinevad küll mitmeti sellest, mida ta ise usub ja kuulutab, kuid mis siiski peegeldavad sageli selle tõe kiirt, mis valgustab kõiki inimesi”.[23]
Ent Kiriku Traditsioon reserveerib siiski määratluse inspireeritud tekst Vana ja Uue Testamendi kanoonilistele raamatutele, kuna neid on inspireerinud Püha Vaim.[24] Jätkates seda traditsiooni, õpetab Vatikani II Kirikukogu oma dogmaatilises konstitutsioonis „Jumalikust Ilmutusest“ nii: “Püha Ema Kirik, toetudes apostellikule usule, tunnistab pühade ja kanoonilistena kõiki Vana ja Uue Testamendi raamatuid kõigi nende osadega, kuna kirja panduna inspireeritult Pühast Vaimust (cf Jh 20,31; 2Tm 3,16; 2Pt 1,19-21; 3,15-16) on nende autoriks Jumal ja sellistena on nad antud Kirikule enesele.”[25] Need raamatud “õpetavad kindlalt, ustavalt ja ilma vigadeta seda tõde, mida Jumal tahtis meie päästmiseks näha Pühakirjas sisalduvat”.[26]
Sellele vaatamata ei lakka Jumal, kes tahab kutsuda kõik rahvad enese juurde Kristuses ja anda neile oma Ilmutuse ja armastuse täius, ligi olemast mitmel moel, “mitte ainult üksikisikutele vaid ka tervetele rahvastele nende vaimsete rikkuste kaudu, mille peamiseks ja olemuslikuks väljenduseks on nende religioonid, kuigi neis on ‘lünki, puudusi ja eksitusi’”.[27] Seepärast võtavad teiste religioonide pühad raamatud, mis tegelikult suunavad ja toidavad nende religioonide järgijate eksistentsi, neis sisalduvaid headuse ja armu elemente vastu Kristuse müsteeriumist.
II LIHAKSSAANUD LOGOS JA PÜHA VAIM PÄÄSTETÖÖS
9. Kaasaegses teoloogilises uurimistöös käsitletakse Naatsareti Jeesust sageli mingi eraldiseisva, lõpliku, ajaloolise tegelasena, kes ei ilmuta jumalikku mitte täiesti ainulaadsel moel, vaid täiendavalt teistele ilmutuslikele ja päästvatele tegelastele. Lõpmatus, Absoluut ja Jumala ülim müsteerium ilmutaks end seega inimkonnale justkui mitmel moel ja paljudes ajaloolistes kujudes ning Naatsareti Jeesus oleks üks nende seast. Täpsemalt, ta oleks vaid üks paljudest palgetest, mille Logos on aja jooksul võtnud, et inimkonnaga päästvalt suhelda.
Peale selle on kristliku pääste universaalsuse ja teiselt poolt religioonide paljuse õigustamiseks pakutud, et lisaks lihakssaanud Sõna ökonoomiale eksisteerib igavese Sõna ökonoomia, mis on kehtiv ka väljaspool Kirikut ja ei ole sellega seotud. Viimasel olevat suurem universaalne väärtus kui esimesel, mis on kehtiv vaid kristlaste jaoks, kuigi Jumala ligiolek olevat selles täielikum.
10. Need teesid on sügavas vastuolus kristliku usuga. Tuleb kindlalt uskuda usudoktriini, mis kuulutab, et Jeesus Naatsaretist, Maarja poeg, ja Tema üksi on Isa Poeg ja Sõna. Sõna, mis oli alguses Jumala juures (Jh 1,2), on seesama, kes sai lihaks (Jh 1,14). Jeesuses, kes on Kristus, elava Jumala Poeg (Mt 16,16), elab kõik Jumala olemise täius ihulikult (Kl 2,9). Tema on Isa ainusündinud Poeg, kes on Isa süles (Jh 1,18), Tema armas Poeg, kelles meil on lunastus (cf Kl 1,13-14), sest Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada Temas ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada Tema läbi enese poole kõik, niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on Taevas (Kl 1,19-20).
Olles ustav Pühakirjale ning kummutades ekslikud ja taandavad tõlgendused, kuulutas Nikaia I Kirikukogu pühalikult oma usku “Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes Isast ainsana on sündinud, see tähendab Isa olemusest, Jumal Jumalast, Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt üks Isaga; Tema kaudu on kõik loodud nii Taevas kui maa peal. Meie, inimeste pärast ja meie päästmiseks tuli Ta alla ja sai lihaks ning tehti inimeseks, kannatas ja tõusis üles kolmandal päeval, läks üles Taevasse ja tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle”.[28] Järgides kirikuisade õpetust, tunnistas
ka Chalkedoni Kirikukogu, et “üks ja seesama Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, ühtmoodi täiuslik jumalikkuses ja täiuslik inimlikkuses, tõeline Jumal ja tõeline inimene…, olemuselt üks Isaga jumalikkuse poolest ja olemuselt üks meiega inimlikkuse poolest…, sündinud Isast enne kõiki aegu jumalikkuse poolest ja neil viimseil päevil, meie pärast ja meie päästmiseks, Maarjast, Jumala neitsilikust Emast, inimlikkuse poolest”.[29]
Seepärast kinnitab Vatikani II Kirikukogu, et Kristus, “uus Aadam…, nähtamatu Jumala kuju (Kl 1,15), on täiuslik inimene, kes on taastanud selle jumalasarnasuse Aadama lastes, mis oli rikutud esimesest patust alates… Süütu tallena vabal tahtel oma verd valades pälvis Ta meie jaoks elu. Temas lepitas Jumal meid enesega ja üksteisega, kiskudes meid Saatana ja patu orjusest, nii et igaüks meist võib öelda koos apostliga: Jumala Poeg on mind armastanud ja on iseenese andnud minu eest (Gl 2,20)”.[30]
Johannes-Paulus II on sama asja kohta otseselt öelnud: “Sõna ja Jeesuse Kristuse eraldamine mistahes moel on vastuolus kristliku usuga… Jeesus on lihakssaanud Sõna – üksainus ja jagamatu isik… Kristus pole keegi muu kui Naatsareti Jeesus; tema on kõikide päästmiseks inimeseks saanud Jumala Sõna… Avastades ja hinnates kõiksuguseid ande, eelkõige vaimseid rikkusi, mida Jumal on kinkinud igale rahvale, ei saa me neid lahutada Jeesusest Kristusest, kes on Jumala päästekava keskmes.”[31]
Samuti on katoliku usuga vastuolus Sõna kui sellise päästva töö lahutamine inimeseks saanud Sõna päästetööst. Lihakssaamisega on kõik Jumala Sõna päästvad teod sooritatud alati ühtsuses Tema inimliku loomusega, mille Ta kõikide inimeste päästmiseks enesele võttis. Üks ja sama subjekt, kes toimib kahes loomuses, inimlikus ja jumalikus, on üks ja seesama Sõna Isik.[32]
Järelikult on Kiriku usuga kokkusobimatu selline teooria, mis omistab Logosele kui niisugusele Tema jumalikkuses, ka pärast lihakssaamist, mingi päästva toimimise “lisaks” Kristuse inimlikkusele või “üle” selle.[33]
11. Niisamuti tuleb kindlalt uskuda doktriini, et Kolmainsa Jumala poolt tahetud päästeökonoomia on üks ja ainus; selle allikaks ja keskmeks on Sõna lihakssaamise müsteerium; Tema on jumaliku armu vahendaja loomise ja pääste tasandil (cf Kl 1,15-20), Tema võtab kokku kõik asjad (cf Ef 1,10), Tema on Jumal teinud meile tarkuseks … ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks (1Ko 1,30). Kristuse müsteeriumil on omaenese sisemine ühtsus, mis ulatub igavesest valikust Jumalas parousiani: Ta [Isa] on meid valinud Tema sees enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema ees armastuses (Ef 1,4); Temas oleme meiegi saanud pärijaiks, kes selleks enne oleme määratud selle kavatsust mööda, kes kõik teeb oma tahtmise nõu järgi (Ef 1,11); sest keda Ta on ette ära tundnud, need on Ta ka ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased, et Tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda Ta on ette ära määranud, need on Ta ka kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, ent keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka austanud (Rm 8,20-30).
Olles ustav jumalikule Ilmutusele, kinnitab Kiriku Magisteerium, et Jeesus Kristus on universaalne vahendaja ja lunastaja: “Jumala Sõna, kelle läbi kõik on tehtud, sai ise lihaks, et täiusliku inimesena päästa kõik inimesed ja võtta kõik asjad kokku eneses. Issand… on see, kelle Isa üles äratas surnuist, Taevasse tõstis ja asetas oma paremale käele, tehes Ta elavate ja surnute kohtumõistjaks.”[34] See päästev vahendus eeldab ka Kristuse, igavese Ülempreestri lunastusohvri ainulisust (cf Hb 6,20; 9,11; 10,12-14).
12. On ka neid, kes on esitanud hüpoteesi Püha Vaimu ökonoomiast, mis on universaalsema iseloomuga kui lihakssaanud, ristilöödud ja ülestõusnud Sõna ökonoomia. Ka see seisukoht on vastuolus katoliku usuga, mis vastupidiselt käsitleb Sõna päästvat lihakssaamist trinitaarse sündmusena. Uues Testamendis ei ole Jeesuse, lihakssaanud Sõna müsteerium Püha Vaimu ligioleku kohaks ning Vaimu inimkonna peale väljavalamise alguseks mitte ainult messiaanlikel aegadel (cf Ap 2,32-36; Jh 7,39;20,22; 1Kl 15,45), vaid ka aegadel, mis eelnesid Tema tulekule ajaloos (cf 1Kl 10,4; 1Pt 1,10-12).
Vatikani II Kirikukogu on selle fundamentaalse tõe Kiriku usuteadvusele meelde tuletanud. Esitades Isa päästekava kogu inimkonna jaoks, seob kirikukogu Kristuse müsteeriumi päris selle algusest tihedalt Vaimu müsteeriumiga.[35] Kogu sajanditepikkust Kiriku ülesehitamistööd Jeesuse Kristuse kui Pea poolt nähakse Tema toimimisena ühenduses oma Vaimuga.[36]
Veelgi enam, Jeesuse Kristuse päästev tegevus koos oma Vaimuga ja selle kaudu laieneb üle Kiriku nähtavate piiride kogu inimkonnale. Rääkides paasamüsteeriumist, milles Kristus ka nüüd ühendab uskuja enesega elaval moel Vaimus ja annab talle ülestõusmise lootuse, ütleb kirikukogu: “Kõik see ei kehti mitte ainult kristlaste, vaid kõigi hea tahtega inimeste kohta, kelle südames arm nähtamatult toimib. Sest kuna Kristus suri kõikide eest ja kuna inimeste ülim kutsumus on tegelikult üks, nimelt jumalik, siis peame meeles pidama, et Püha Vaim annab kõikidele võimaluse Jumalale teadaoleval moel paasamüsteeriumiga liituda.”[37]
Niisiis on seos lihakssaanud Sõna päästva müsteeriumi ja Püha Vaimu müsteeriumi vahel selge. Vaim aktualiseerib inimeseks saanud Poja päästva toime kõikide rahvaste elus, keda Jumal kutsub ühele ja samale eesmärgile – nii nende elus, kes ajalooliselt eelnesid inimeseks saanud Sõnale kui ka nende, kes elavad ajaloos pärast Tema tulemist; kõikide nende hingestaja on Isa Vaim, mida inimese Poeg külluslikult jagab (cf Jh 3,34).
Seepärast on Kiriku Magisteerium lähiminevikus kindlalt ja selgelt meelde tuletanud tõe ühe ja ainsa jumaliku ökonoomia kohta: “Vaimu ligiolek ja toimimine ei mõjuta mitte ainult üksikisikuid, vaid ka ühiskondi ja ajalugu, rahvaid, kultuure, religioone… Ülestõusnud Kristus ‘toimib inimsüdameis oma Vaimu väel’… Seesama Vaim külvab ‘Sõna seemneid’ erinevates kommetes ja kultuurides, valmistades viimaseid täie küpsuse jaoks Kristuses.”[38] Tunnistades Vaimu ajaloolis-päästvat funktsiooni terves universumis ja inimkonna kogu ajaloos,[39] kinnitab Magisteerium: “Seesama Vaim, kes oli tegev lihakssaamises ning Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises, on tegev ka Kirikus. Niisiis ei ole Ta alternatiiviks Kristusele ega täida ka mingit tühemikku, mida mõnikord väidetakse eksisteerivat Kristuse ja Logose vahel. Mida iganes Vaim korda saadab inimeste südameis, kultuurides ja religioonides, on ettevalmistuseks Evangeeliumile ja mõistetav ainult tihedaimas suhtes Kristusega, Sõnaga, kes sai lihaks Vaimu väel, ‘et täiusliku inimesena päästa kõik inimesed ja võtta kõik asjad kokku eneses’.”[40]
Kokkuvõttes ei saa seada Vaimu tegevust Kristuse tegevusest kõrgemale või selle kõrvale. On ainult üks Kolmainsa Jumala päästeökonoomia, mis teostub Jumala Poja lihakssaamise, surma ja ülestõusmise müsteeriumis, aktualiseerub Püha Vaimu kaastööl ja laieneb oma päästvas toimes kogu inimkonnale ja tervele universumile: “Seepärast ei saa inimesed astuda ühendusse Jumalaga muidu kui Kristuse kaudu Püha Vaimu toimel.”[41]
III JEESUSE KRISTUSE PÄÄSTVA MÜSTEERIUMI AINULISUS JA UNIVERSAALSUS
13. On esitatud ka tees, mis eitab Jeesuse Kristuse müsteeriumi ainulisust ja päästvat universaalsust. Sellisel seisukohal puudub igasugune piibellik alus. Tõepoolest, Kiriku usu igikestva elemendina tuleb kindlalt uskuda Jeesuse Kristuse tõde, kes on Jumala Poeg, Issand ja ainus Päästja, kes oma lihakssaamise, surma ja ülestõusmise sündmuse kaudu on viinud täitumisele pääste ajaloo, mille täius ja kese Ta ise on.
Uus Testament annab sellest selgelt tunnistust: Isa on läkitanud Poja maailma Õnnistegijaks (1Jh 4,14); Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu (Jh 1,29). Oma kõnes Suurkohtu ees, õigustades sünnist saadik halvatu tervendamist Jeesuse nimel (cf Ap 3,1-8), kuulutab Peetrus: Ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, milles meid päästetakse (Ap 4,12). Sama apostel lisab, et Jeesus Kristus on kõikide Issand, elavate ja surnute kohtumõistja, mistõttu igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise (Ap 10,36.42.43).
Paulus kirjutab korintlastele: Sest kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üksainus Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie Tema läbi (1Kr 8,5-6). Ka apostel Johannes kinnitab: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et Temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole läkitanud oma Poega maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema läbi õndsaks saaks (Jh 1,16-17). Uues Testamendis on Jumala universaalne päästev tahe tihedalt seotud Kristuse ühe ja ainsa vahendusega: [Jumal] tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid. Sest Jumal on üks, ka vahemees [on] üks Jumala
ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest (1Tt 2,4-6).
Olles teadlikud ainulisest ja universaalsest pääste annist, mille Isa on Jeesuse Kristuse kaudu andnud Vaimus (cf Ef 1,3-14), näitasid esimesed kristlased Iisraelile pääsemise täitumist, mis ületab Käsu, ning samas teadlikkuses astusid nad vastu oma aja paganlikule maailmale, mis püüdles pääsemisele päästja-jumalate paljuse kaudu. Seda usupärandit on Kiriku Magisteerium hiljuti meelde tuletanud: “Kirik usub, et Kristus, kes suri ja äratati üles kõikide eest (cf 2Kr 5,15), annab oma Vaimu kaudu inimesele valgust ja jõudu, et ta saaks vastata oma kõrgeimale kutsumusele; ning et taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, milles neid päästetaks (cf Ap 4,12). Samuti usub Kirik, et kogu inimajaloo võti, kese ja eemärk on tema Issandas ja Õpetajas.”[42]
14. Seepärast tuleb kindlalt uskuda katoliku usu tõde, et Kolmainsa Jumala universaalne päästev tahe on antud ja täide viidud ühe korraga ja alatiseks Jumala Poja lihakssaamise, surma ja ülestõusmise müsteeriumis.
Pidades meeles seda usutõde on tänapäeva teoloogia oma mõtiskluses teiste religioossete kogemuste olemasolu ja nende tähenduse üle Jumala päästvas kavas kutsutud uurima, kas ja mil moel leiavad nende religioonide tegelased ja positiivsed elemendid koha jumalikus päästekavas. Selles ettevõtmises seisab teoloogilise uurimise ees avar tööpõld Kiriku Magisteeriumi juhatuse all. Vatikani II Kirikukogu õpetab meile, et “Lunastaja ainuline vahendus ei välista, vaid kutsub loodud olendites esile mitmesugust koostööd, mis on osalemine ainsas allikas”.[43] Osalusvahenduse tähendust tuleb sügavamalt uurida, ent selle ülimaks printsiibiks peab alati jääma Kristuse ainuline vahendus: “Kuigi ei saa välistada erinevat liiki ja erinevatel tasanditel olevaid osalusvahendusi, omandavad need tähenduse ja väärtuse ainult Kristuse enese vahendusest ning neid ei saa mõista sellele paralleelsete või seda täiendavatena.”[44] Seega need lahendused, mis pakuvad välja Jumala mingi päästva teo väljaspool Kristuse unikaalset vahendust, on vastuolus kristliku ja katoliku usuga.
15. Tihtipeale on soovitatud vältida teoloogias selliste mõistete nagu “ainulisus”, “universaalsus” ja “absoluutsus” kasutamist, kuna teiste religioonidega võrreldes jätvat need mulje ülemäärasest rõhuasetusest Jeesuse Kristuse päästva sündmuse tähendusele ja väärtusele. Tegelikult näitab selline kõneviis lihtsalt ustavust Ilmutusele, tuues selgelt esile usu lähtekohad. Usklike kogukond on algusest peale tunnistanud Jeesuse sellist päästvat väge, et ainult Tema üksi kui Jumala inimesekssaanud Poeg, ristilöödud ja ülestõusnud, annab Isalt saadud missiooni tõttu ja Püha Vaimu väes Ilmutuse (cf Mt 11,27) ja jumaliku elu (cf Jh 1,12; 5,25-26; 17,2) kogu inimkonnale ja igale inimesele.
Selles mõttes saab ja tuleb öelda, et Jeesusel Kristusel on inimkonna ja selle ajaloo jaoks erakordne ja unikaalne, ainult Temale omane, eksklusiivne, universaalne ja absoluutne tähendus ja väärtus. On ju Jeesus kõikide päästmiseks inimeseks saanud Jumala Sõna. Väljendades seda usuteadvust, õpetab Vatikani II Kirikukogu: “Jumala Sõna, kelle läbi kõik on tehtud, sai ise lihaks, et täiusliku inimesena päästa kõik inimesed ja võtta kõik asjad kokku eneses. Issand on inimajaloo eesmärk, ajaloo ja tsivilisatsiooni püüdluste sihtpunkt, inimkonna kese, kõikide südamete rõõm ja nende igatsuste täitumine. See on Tema, kelle Isa surnuist üles äratas, ülendas ja asetas oma paremale käele, tehes Temast elavate ja surnute kohtumõistja.”[45] “Just see Kristuse unikaalne erakordsus annab Talle absoluutse ja universaalse tähenduse, mille tõttu, olles küll ajaloos, on Ta selle sama ajaloo keskpunkt ja eesmärk: Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots (Ilm 22,13).”[46]
IV KIRIKU AINULISUS JA ÜHTSUS
16. Issand Jeesus, ainus Päästja, ei asutanud lihtsalt mingit jüngrite kogukonda, vaid rajas Kiriku kui päästva müsteeriumi: Ta on ise Kirikus ja Kirik on Temas (cf Jh 15,1ff.; Gl 3,28; Ef 4,15-16; Ap 9,5). Seepärast kuulub Kristuse päästva müsteeriumi täius ka Kirikule, kes on lahutamatult ühendatud oma Issandaga. Jeesus Kristus on ju püsivalt ligi ja jätkab oma päästmistööd Kirikus ja Kiriku kaudu (cf Kl 1,24-27),[47] mis on Tema Ihu (cf 1Kr 12,12-13.27; Kl 1,18).[48] Nagu elava ihu pea ja liikmed on lahutamatud, ent mitte samased, nii ei saa ka Kristust ja Kirikut omavahel ära segada ega teineteisest lahutada ja nad moodustavad üheainsa “kogu Kristuse”.[49] Seda sama lahutamatust on Uues Testamendis väljendatud ka Kiriku kui Kristuse Mõrsja analoogia vahendusel (cf 2Kr 11,2; Ef 5,25-29; Ilm 21,2.9).[50]
Seetõttu tuleb seoses Jeesuse Kristuse päästva vahenduse ainulisuse ja universaalsusega kindlalt uskuda kui katoliku usu tõde, et Tema poolt rajatud Kirik on üks ja ainus. Nagu Kristus on üks, nõnda on olemas ka ainult üks Tema Ihu, üksainus Tema Mõrsja – “üksainus katoliiklik ja apostellik Kirik”.[51] Veelgi enam, Issanda lubadused oma Kirikut mitte kunagi maha jätta (cf Mt 16,18; 28,20) ja teda alati oma Vaimuga juhatada (cf Jh. 16,13) tagavad katoliku usu kohaselt, et Kiriku ainulisus ja ühtsus – nagu kõik, mis puutub Kiriku terviklikkusse – jääb alati kestma.[52]
Katoliiklastelt nõutakse Kristuse rajatud Kiriku ja katoliku Kiriku vahelise apostellikul järjepidevusel põhineva[53] ajaloolise kontinuiteedi tunnistamist: “See on üks ja ainus Kristuse Kirik…, mille meie Päästja usaldas pärast ülestõusmist Peetruse pastoraalse hoole alla, volitades teda ja teisi apostleid seda laiendama ja selle üle valitsema (cf Mt 28,18ff.) ja mille Ta püstitas kõikide ajastute jaoks kui tõe samba ja alustoe (cf 1Tt 3,15). See Kirik, mis on rajatud ja organiseeritud ühiskonnana käesolevas maailmas, subsisteerib [subsistit in] katoliku Kirikus, mille üle valitseb Peetruse järeltulija ja temaga ühenduses olevad piiskopid.”[54] Väljendiga subsistit in tahtis Vatikani II Kirikukogu ühitada kaks doktrinaalset väidet: ühelt poolt, et vaatamata jagunemistele kristlaste vahel eksisteerib Kristuse Kirik jätkuvalt täielikult ainult katoliku Kirikus, ning teiselt poolt, et “väljaspool tema struktuuri võib leida palju pühitsuse ja tõe elemente”,[55] nimelt nendes kirikutes ja kiriklikes kogukondades, mis ei ole veel täielikus ühenduses katoliku Kirikuga.[56] Ent viimastega seoses olgu öeldud, et “nad ammutavad oma väe katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest”.[57]
17. Seega on olemas üksainus Kristuse Kirik, mis subsisteerib katoliku Kirikus, mille üle valitseb Peetruse järeltulija ja temaga ühenduses olevad piiskopid.[58] Kirikud, mis pole küll täiuslikus kommunioonis katoliku Kirikuga, ent on sellega ühendatud tihedaimate sidemete kaudu, milleks on apostellik järgnevus ja kehtiv armulaua pühitsemine, on tõelised osakirikud.[59] Seetõttu on Kristuse Kirik ligi ja toimiv ka nendes kirikutes, kuigi neil puudub täielik kommunioon katoliku Kirikuga, kuna nad ei võta vastu katoliiklikku doktriini primaadist, mida Rooma piiskop Jumala tahte kohaselt objektiivselt omab ja kogu Kirikus teostab.[60]
Seevastu need kiriklikud kogukonnad, mis ei ole säilitanud kehtivat episkopaati ning euharistliku müsteeriumi tõelist ja terviklikku olemust,[61] ei ole kirikud selle sõna tõelises tähenduses; ometi kuuluvad nendes kogukondades ristitud ristimise läbi Kristusesse ja on Kirikuga teatud ühenduses, olgugi ebatäiuslikus.[62] Ristimine suundub iseenesest elu täiusele Kristuses usu tervikliku tunnistamise, armulaua ja täieliku ühenduse kaudu Kirikuga.[63]
“Seepärast pole kristlastel lubatud mõelda Kristuse Kirikust nagu pelgalt kirikute ja kiriklike kogukondade kogumist, mis on jagunenud, kuid mingil moel siiani üks; veel vähem ei või nad pidada Kristuse Kirikut tänapäeval tõeliselt enam mitte kusagil eksisteerivaks, nõnda et seda tuleks käsitleda vaid eesmärgina, mille poole kõik kirikud ja kogukonnad peavad püüdlema.”[64] Tegelikult “eksisteerivad selle, juba antud Kiriku elemendid oma täiuses ühendatuna katoliku Kirikus ning ilma selle täiuseta teistes kogukondades”.[65] Seetõttu, “kuigi me usume, et neis eraldatud kirikutes ja kogukondades on puudusi, ei ole nad kaugeltki ilma jäetud tähendusest ja tähtsusest päästemüsteeriumis. Sest Kristuse Vaim ei ole keeldunud kasutamast neid päästesvahenditena, mis ammutavad oma väe katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest”.[66]
Ühtsuse puudumine kristlaste seas on Kiriku jaoks kahtlemata haav; mitte selles mõttes, et ta oleks ühtsusest ilma jäänud, vaid “see takistab tema universaalsuse täielikku elluviimist ajaloos”.[67]
V
KIRIK: JUMALARIIK JA KRISTUSE KUNINGRIIK
18. Kiriku missioon on “Kristuse ja Jumalariigi kuulutamine ja selle kehtestamine kõikide rahvaste seas ning ta on selle riigi seeme ja algus maa peal”.[68] Ühelt poolt on Kirik “sakrament, s.t Jumalaga lähedase ühenduse ja kogu inimkonna ühtsuse märk ja instrument”,[69] seega Kuningriigi märk ja instrument, kutsutud seda kuulutama ja kehtestama. Teiselt poolt aga on Kirik “Isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsuse läbi kokku kogutud rahvas”,[70] seega on ta “müsteeriumis juba ligiolev Kristuse Kuningriik”[71] ning moodustab selle seemne ja alguse. On ju Kuningriigil eshatoloogiline dimensioon: ta on küll ajas ligiolev, ent tema täielik teostumine saabub alles ajaloo lõppemise või täitumisega.[72]
Väljendite Taevariik, Jumalariik ja Kristuse Kuningriik tähendus Pühakirjas ja kirikuisadel nagu ka Kiriku Magisteeriumi dokumentides ei ole alati üks ja sama, niisamuti nende suhe Kirikusse, kuna see on ka ise müsteerium, mida ei saa inimliku mõistega täielikult haarata. Seepärast võib nendel mõistetel olla mitmesuguseid teoloogilisi selgitusi. Ometi ei saa ükski neist võimalikest selgitustest mingilgi moel eitada või tühjaks teha tihedat seost Kristuse, Kuningriigi ja Kiriku vahel. Tõepoolest, “Jumalriiki ei saa lahutada Kristusest ega Kirikust… Kui eraldada Kuningriik Jeesusest, ei eksisteeriks enam Tema poolt ilmutatud Jumalariiki ja tulemuseks oleks vale arusaamine nii Kuningriigi tähendusest, mida varitseb oht muutuda ainuüksi inimlikuks või ideoloogiliseks institutsiooniks, kui ka Kristuse loomusest, kes ei ilmuks meile enam Issandana, kellele kõik peab allutatama (cf 1Kr 15,27). Niisamuti ei saa Kuningriiki lahutada Kirikust. Muidugi ei ole Kirik eesmärk iseeneses, kuna ta on suunatud Jumalariigile, mille seemneks, märgiks ja instrumendiks ta on. Olles küll erinev Kristusest ja Kuningriigist, on Kirik mõlemaga lahutamatult seotud”.[73]
19. Kristuse ja Kuningriigi vahelise lahutamatu seose kinnitamine ei tähenda möödavaatamist tõsiasjast, et Jumalariik – isegi kui seda vaadelda tema ajaloolises faasis – ei samastu Kirikuga selle nähtavas ja sotsiaalses reaalsuses. Tõepoolest, ei saa välistada “Kristuse ja Vaimu tegevust väljaspool Kiriku nähtavaid piire”.[74] Seepärast tuleb samuti meeles pidada, et “Kuningriik puudutab kõiki: üksikisikuid, ühiskonda ja kogu maailma. Töötada Kuningriigi heaks tähendab tunnistada ja edendada seda jumalikku dünaamikat, mis on inimajaloos ja mis seda kujundab. Ehitada Kuningriiki tähendab näha vaeva vabanemiseks kurjast kõigis selle vormides. Lühidalt, Jumalariik on Tema kava ilmsiksaamise ja teostumise täius”.[75]
Käsitledes suhteid Jumalariigi, Kristuse Kuningriigi ja Kiriku vahel, tuleb vältida erapoolikuid ja ühekülgseid rõhuasetusi, nagu see ilmneb nende kontseptsioonides, “kes tendentslikult rõhutavad Kuningriiki ja nimetavad end kuningriigi-keskseteks, tuues esile kujutluse Kirikust, mis ei hooli enesest, vaid on täielikult pühendunud Kuningriigist tunnistamisele ja selle teenimisele. See on ’Kirik teiste jaoks’, ütlevad nad, nagu Kristus on ’inimene teiste jaoks’… Koos positiivsete külgedega ilmnevad nendes kontseptsioonides sageli ka negatiivsed küljed. Esiteks vaikivad nad Kristusest: Kuningriik, millest nad räägivad, põhineb teotsentrismil, kuna nende väitel ei saa Kristust mõista inimesed, kellel puudub kristlik usk, samal ajal kui erinevad rahvad, kultuurid ja religioonid võivad kokku saada ühes jumalikus reaalsuses, mis selle nimi ka poleks. Samal põhjusel asetavad nad rõhu loomismüsteeriumile, mis peegeldub kultuuride ja religioonide mitmekesisuses, ent vaikivad lunastusmüsteeriumist. Veelgi enam, Kuningriik nagu nemad seda mõistavad viib Kiriku väljatõrjumisele või alaväärtustamisele reaktsioonina möödunud aegade väidetavale eklesiotsentrismile ning seetõttu, et nad peavad Kirikut ainult märgiks, pealegi kahemõtteliseks märgiks”.[76] Need teesid on vastuolus katoliku usuga, sest nad eitavad selle suhte ainulisust, mis Kristusel ja Kirikul on Jumalariigiga.
VI KIRIK JA TEISED RELIGIOONID PÄÄSTE SUHTES
20. Eelpoolöeldust tulenevad mõned punktid, mida on vaja teoloogiliseks mõtiskluseks, uurides Kiriku ja teiste religioonide suhtumist pääsemisesse.
Eelkõige tuleb kindlalt uskuda, et “praegu palverännul olev Kirik on pääsemiseks hädavajalik. Pääste ainus vahendaja ja ainus tee sellele on Kristus, kes on meie ligi oma Ihus, mis on Kirik. Tema ise rõhutas selge sõnaga usu ja ristimise hädavajalikkust (cf Mk 16,16; Jh 3,5) ning kinnitas samuti Kiriku möödapääsmatust, millesse inimesed astuvad ristimise justnagu ukse kaudu”.[77] See doktriin ei vastandu Jumala universaalsele päästvale tahtele (cf 1Tt 2,4), seetõttu “tuleb need kaks tõde üheskoos meeles pidada, nimelt kõikide inimeste reaalne võimalus pääsemiseks Kristuses ja Kiriku hädavajalikkus selleks pääsemiseks”.[78]
Kirik on “universaalne pääste sakrament”,[79] kuna alati saladuslikul moel Päästja Jeesus Kristusega, oma Peaga, ühendatud olles ning Temale alludes on tal Jumala kavas tihedaim suhe iga inimolendi pääsemisega.[80] Sest nende jaoks, kes ei ole formaalselt ja nähtavalt Kiriku liikmed, “on Kristuse pääste saavutatav armu kaudu, mis on küll saladuslikus tihedas suhtes Kirikuga, ent ei sea neid sellega formaalsesse seosesse, vaid valgustab neid vastavalt nende vaimsele ja materiaalsele olukorrale. See arm tuleb Kristuselt, on Tema Ohvri tulemus ja antakse edasi Püha Vaimu poolt”.[81] See on tihedaimas suhtes Kirikuga, mille “läte on vastavalt Jumal Isa kavale Poja missioonis ja Püha Vaimu missioonis”.[82]
21. Selle viisi osas, kuidas Jumala päästev arm – mida antakse alati Kristuse kaudu Vaimus ja mis on saladuslikus suhtes Kirikuga – jõuab individuaalsete mittekristlasteni, piirdus Vatikani II Kirikukogu väitega, et Jumal jagab seda “enesele teadaoleval teel”.[83] Teoloogid püüavad nüüd seda teemat sügavamalt uurida. Nende tööd tuleb toetada, kuna see aitab kahtlemata kaasa Jumala päästekava ja selle elluviimise teede paremale mõistmisele. Ometi selgub eelpool Jeesuse Kristuse vahenduse ning selle “erilise ja ainulise suhte”[84] kohta öeldust, mis Kirikul on Jumalariigiga inimeste seas – mis on sisuliselt Päästja Kristuse universaalne Kuningriik –, et Kiriku käsitlemine pääste ühe teena teistes religioonides kehtestatute kõrval, mida nähakse täiendavatena Kirikule või isegi temaga olemuselt samaväärsetena, olgugi lähenevana Kirikule teel eshatoloogilise Jumalariigi poole, on vastuolus katoliku usuga.
Kindlasti sisaldavad ja pakuvad erinevad religioossed traditsioonid religioosseid elemente, mis tulevad Jumalalt[85] ja mis on osaks sellest, mida “Vaim korda saadab inimeste südameis, kultuurides ja religioonides”.[86] Tõepoolest, teiste religioonide mõningad palved ja rituaalid võivad võtta enesele Evangeeliumi ettevalmistaja rolli, kuivõrd nad on vahenditeks või kasvatajateks, millega inimese südant ärgitatakse avanema Jumala toimele.[87] Siiski ei saa neile omistada jumalikku allikat või toimimist ex opere operato, mis on omane kristlikele sakramentidele.[88] Lisaks ei saa jätta märkamata, et teised rituaalid, sedavõrd kui nad põhinevad ebausul või muudel eksitustel (cf 1Kr 10,20-21), on igavesele pääsemisele pigem takistuseks.[89]
22. Päästja Jeesus Kristuse tulemisega on Jumal tahtnud, et Tema poolt asutatud Kirik oleks kogu inimkonna pääsemise instrumendiks (cf Ap 17,30-31).[90] Kuigi selle usutõe kinnitamine ei kahanda Kiriku siirast respekti teiste maailma religioonide suhtes, välistab see samal ajal radikaalselt religioosse relativismi jälgi kandva mentaliteedi, “mis viib hinnangule, et ‘kõik religioonid on samaväärsed’”.[91] Kui ka on tõsi, et teiste religioonide järgijad saavad vastu võtta jumalikku armu, siis niisama tõsi on, et võrreldes nendega, kellel on Kirikus päästevahendite täius, viibivad nad objektiivselt võttes rängas puuduses.[92] Ent “kõik Kiriku lapsed peavad meeles pidama, et nende ülev seisukord ei tulene nende endi teenetest, vaid Kristuse erilisest armust; kui nad ei vasta mõtte, sõna ja teoga sellele armule, siis nad mitte ainult ei jää pääsemisest ilma, vaid nende üle mõistetakse ka karmimalt kohut”.[93] Seega on mõistetav, et järgides Issanda käsku (cf Mt 28,19-20) ja nõuet, mis tuleneb Tema armastusest kõikide rahvaste vastu, “kuulutab Kirik ja on kohustatud lakkamatult kuulutama Kristust, kes on tee ja tõde ja elu (Jh 14,6), kelles inimesed leiavad religioosse elu täiuse, kelles Jumal lepitas kõik asjad enesega (cf 2Kr 5,18-19)”.[94]
Ka religioonidevahelises dialoogis säilitab missioon ad gentes “täna nagu alati oma täie jõu ja vajalikkuse”.[95] “Tõepoolest,
Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid (1Tm 2,4). Jumal tahab, et kõik pääseksid tõe äratundmise kaudu. Pääsemine leitakse tões. Need, kes kuuletuvad tõe Vaimu sisendustele, on juba pääsemise teel; ent Kirik, kellele see tõde on usaldatud, peab minema vastu nende soovile, et viia neile tõde. Kuna Kirik usub universaalsesse päästekavva, peab ta olema misjoneeriv.”[96] Religioonidevaheline dialoog kui tema evangeliseerimismissiooni osa on seega vaid üks Kiriku aktsioonidest tema missioonis ad gentes.[97] Võrdsus, mis on dialoogi üheks eelduseks, käib dialoogi osapoolte võrdse väärikuse, mitte doktrinaalse sisu kohta, veel vähem Jeesuse Kristuse – kes on inimeseks saanud Jumal ise – positsiooni kohta teiste religioonide rajajatega võrreldes. Juhituna armastusest ja respektist vabaduse vastu,[98] peab Kirik oma esmaseks kohuseks Issanda poolt lõplikult ilmutatud tõe teatavaks tegemist kõikidele inimestele ning Jeesuse Kristuse poole pöördumise ja ristimise ning teiste sakramentide kaudu neile Kirikuga liitumise vajalikkuse kuulutamist, et täiel määral osaleda kommunioonis Jumal Isa ja Poja ja Püha Vaimuga. Kõigele lisaks ei vähenda Jumala universaalse päästva tahte kindlus kohustust ja pakilisust kuulutada päästet ja Issand Jeesuse Kristuse poole pöördumist, vaid pigem suurendab seda.
KOKKUVÕTE
23. Tuletades meelde ja selgitades mõningaid usutõdesid, on käesolev deklaratsioon püüdnud järgida apostel Pauluse eeskuju, kes kirjutas korintlastele: Ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi (1Kr 15,3). Seistes vastamisi teatud kahtlaste ja isegi ekslike ettepanekutega, on teoloogiline uurimine kutsutud taaskinnitama Kiriku usku ning esitama veenval ja tõhusal moel tema lootuse põhjused.
Käsitledes tõelise religiooni küsimust, õpetasid Vatikani II Kirikukogu isad: “Me usume, et see üks ja ainus tõeline religioon subsisteerib jätkuvalt katoliiklikus ja apostellikus Kirikus, millele Issand Jeesus usaldas ülesande levitada seda kõigi rahvaste seas, kui Ta ütles apostlitele: Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud (Mt 28,19-20). Kõik inimesed peavad otsima tõde, eriti neis asjus, mis puudutavad Jumalat ja tema Kirikut, ning olles selle ära tundnud, selle vastu võtma ja sellest kinni pidama.”[99]
Kristuse Ilmutus on ajaloos jätkuvalt “tõeline Põhjatäht”[100] kogu inimkonna jaoks: “Tõde, mis on Kristus, paneb end igal pool maksma kõikehõlmava autoriteediga.”[101] Kristlik müsteerium ületab tõepoolest kõik aja ja ruumi piirid ning teeb teoks inimpere ühtsuse: “Oma erinevaist asupaigust ja traditsioonidest on kõik kutsutud Kristuses osa saama Jumala laste perekonna ühtsusest… Jeesus lammutab jagunemise müürid ning loob ühtsuse uuel ja ületamatul moel osalemise kaudu Tema müsteeriumis. See ühtsus on sedavõrd sügav, et Kirik võib öelda koos püha Paulusega: Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed (Ef 2,19)”.[102]
2000. aasta 16. juunil Usudoktriini Kongregatsiooni allakirjutanud kardinal-prefektile antud audientsil ratifitseeris ja kinnitas Kõrgeim Ülemkarjane Johannes Paulus II kindla teadmisega ja oma apostelliku autoriteediga selle deklaratsiooni, mis on vastu võetud plenaaristungil, ning andis korralduse selle avaldamiseks.
Roomas, Usudoktriini Kongregatsiooni Kantseleis, 6. augustil, 2000. aastal, Issandamuutmise pühal.
Joseph kardinal Ratzinger
prefekt
Tarcisio Bertone, S.D.B.
Vercelli emeriitpeapiiskop
Viited
[1] Konstantinoopoli I Kirikukogu, Konstantinoopoli usutunnistus: DS 150.
[2] Cf Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 1: AAS 83 (1991), 249-340.
[3] Cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes ja deklaratsioon Nostra aetate; cf ka Paulus VI, apostellik ekshortatsioon Evangelii nuntiandi: AAS 68 (1976), 5-76; Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio.
[4] Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon Nostra aetate, 2.
[5] Religioonidevahelise Dialoogi Pontifikaalnõukogu ja Rahvaste Evangeliseerimise Kongregatsioon, instruktsioon „Dialoog ja kuulutamine“, 29: AAS 84 (1992), 424; cf Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 22.
[6] Cf Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 55: AAS 83 (1991), 302-304.
[7] Cf Religioonidevahelise Dialoogi Pontifikaalnõukogu ja Rahvaste Evangeliseerimise Kongregatsioonion, instruktsioon „Dialoog ja kuulutamine“, 9: AAS 84 (1992), 417ff.
[8] Johannes Paulus II, ringkiri Fides et ratio, 5: AAS 91 (1999), 5-88.
[9] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei verbum, 2.
[10] Ibid., 4.
[11] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 5.
[12] Johannes Paulus II, ringkiri Fides et ratio, 14.
[13] Chalkedoni Kirikukogu, Chalkedoni usutunnistus: DS 301; cf Püha Athanasius, De Incarnatione, 54, 3: SC 199, 458.
[14] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei verbum, 4.
[15] Ibid., 5.
[16] Ibid.
[17] Cf Katoliku Kiriku Katekisimus, 144.
[18] Ibid., 150.
[19] Ibid., 153.
[20] Ibid., 178.
[21] Johannes Paulus II, ringkiri Fides et ratio, 13.
[22] Cf ibid., 31-32.
[23] Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon Nostra aetate, 2; cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes, 9, kus räägitakse „rahvaste eriliste kommete ja kultuuride“ väärtuslikest elementidest; dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 16, kus mainitakse mittekristlaste juures esinevaid hüve ja tõe elemente, mida võib pidada Evangeeliumi vastuvõtmise ettevalmistuseks.
[24] Cf Trento Kirikukogu, Decretum de libris sacris et de traditionibus recipiendis: DS 1501; Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius, cap. 2.: DS 3006.
[25] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei verbum, 11.
[26] Ibid.
[27] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 55; cf 56 ja Paulus VI, apostellik ekshortatsioon Evangelii nuntiandi, 53.
[28] Nikaia I Kirikukogu, Nikaia usutunnistus: DS 125.
[29] Chalkedoni Kirikukogu, Chalkedoni usutunnistus: DS 301.
[30] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 22.
[31] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 6.
[32] Cf Püha Leo Suur, Tomus ad Flavianum: DS 294.
[33] Cf Püha Leo Suur, kiri keiser Leo I-le Promisisse me memini: DS 318: “…in tantam unitatem ab ipso conceptu Virginis deitate et humanitate conserta, ut nec sine homine divina, nec sine Deo agerentur humana”. Vt ka ibid. DS 317.
[34] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 45; vt ka Trento Kirikukogu, Decretum de peccato originali, 3: DS 1513.
[35] Cf Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 3-4.
[36] Cf ibid., 7; cf Püha Irenaeus, kes kirjutas, et Kirikus leiab aset „ühendus Kristusega, see tähendab Püha Vaimuga“ (Adversus haereses III, 24, 1: SC 211, 472).
[37] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 22.
[38] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 28. „Sõna seemnete“ kohta vt ka Püha Justinus Märter, Apoloogia II, 8, 1-2; 10, 1-3; 13, 3-6: toim. E.J. Goodspeed, 84; 85; 88-89.
[39] Cf Johannes
Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 28-29.
[40] Ibid., 29.
[41] Ibid., 5.
[42] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 10. Cf Püha Augustinus, kes kirjutas, et Kristus on universaalne päästetee, mis „inimkonnal pole kunagi puudunud… ja ilma selle teeta pole keegi vabaks saanud ning ei saa keegi vabaks praegu ega tulevikus“: De civitate Dei 10, 32, 2: CCSL 47, 312.
[43] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 62.
[44] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 5.
[45] Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes, 45. Kristuse paratamatut ja absoluutset ainulisust ja universaalsust inimkonna ajaloos on tabavalt väljendanud püha Irenaeus, kes kontempleeris Jeesuse kui Ainusündinu väljapaistvusest: “Taevas valitseb kõike ja teeb seadusi täiuslik Sõna kui Isa nõu Ainusündinu; maa peal kui Neitsist sündinu, õiglane ja püha inimene, teenides Jumalat ja rõõmustades Jumalat, igati hea ja täiuslik, päästab Ta Põrgust kõik need, kes Talle järgnevad, kuna Ta on esimesena surnuist üles tõusnud ja Jumala elu Looja“ (Demonstratio apostolica, 39: SC 406, 138).
[46] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 6.
[47] Cf Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 14.
[48] Cf ibid., 7.
[49] Cf Püha Augustinus, Enarratio in Psalmos, Ps. 90, Sermo 2,1: CCSL 39, 1266; Püha Geogorius Suur, Moralia in Iob, Praefatio, 6, 14: PL 75, 525; Püha Thomas Aquinost, Summa Theologiae, III, q. 48, a. 2 ad 1.
[50] Cf Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 6.
[51] Symbolum maius Ecclesiae Armeniacae: DS 48. Cf Bonifacius VIII, Unam sanctam: DS 870-872; Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 8.
[52] Cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 4; Johannes Paulus II, ringkiri Ut unum sint, 11: AAS 87 (1995), 927.
[53] Cf Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 20; vt ka Püha Irenaeus, Adversus haereses, III, 3, 1-3: SC 211, 20-44; Püha Cyprianus, Epist. 33, 1: CCSL 3B, 164-165; Püha Augustinus, Contra adver. legis et prophet., 1, 20, 39: CCSL 49, 70.
[54] Vatikani II kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 8.
[55] Ibid.; cf Johannes Paulus II, ringkiri Ut unum sint, 13. Vt ka Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 15 ja dekreet Unitatis redintegratio, 3.
[56] Vastupidine Lumen gentiumi autentsele tähendusele on nende tõlgendus, kes vormelist subsistit in tuletavad teesi, et üks Kristuse Kirik saab olemas olla ka mittekatoliiklikes kirikutes ja kirklikes kogukondades. “Seevastu on kirikukogu valinud sõna subsistit just selgitamaks, et on olemas ainult üks tõeline Kirik, sellal kui väljaspool tema nähtavat struktuuri on ainult elementa Ecclesiae, mis – olles selle sama Kiriku elemendid – kalduvad ja juhivad katoliku Kiriku poole.“ (Usudoktriini Kongregatsioon, vt Isa Leonardo Boff, Church: Charism and Power, AAS 77 [1985], 756-762).
[57] Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 3.
[58] Cf Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Mysterium Ecclesiae, 1: AAS 65 (1973), 396-398.
[59] Cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 14 ja 15; Usudoktriini Kongregatsioon, kiri Communionis notio, 17: AAS 85 (1993), 848.
[60] Cf Vatikani I Kirikukogu, konstitutsioon Pastor aeternus: DS 3053-3064; Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 22.
[61] Cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 22.
[62] Cf ibid., 3.
[63] Cf ibid., 22.
[64] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon Mysterium Ecclesiae, 1.
[65] Johannes Paulus II, ringkiri Ut unum sint, 14.
[66] Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 3.
[67] Usudoktriini Kongregatsioon, kiri Communionis notio, 17; cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Unitatis redintegratio, 4.
[68] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 5.
[69] Ibid., 1.
[70] Ibid., 4. Cf Püha Cyprianus, De Dominica oratione 23: CCSL 3A, 105.
[71] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 3.
[72] Cf ibid., 9; vt ka palvet Jumalale Didaches, 9,4: SC 248, 176: “Kogutagu Sinu Kirik maailma äärtelt Sinu Kuningriiki“ ja ibid. 10, 5: SC 248, 180: “Mõtle, Issand, oma Kirikule… ja vii ta, pühitsetu, kokku neljast tuulest oma Kuningriiki, mille Sa oled talle valmistanud,“
[73] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 18; cf apostellik ekshortatsioon Ecclesia in Asia, 17: L’Osservatore Romano (7. nov. 1999). Kuningriik on Kristusest niivõrd lahutamatu, et teatud mõttes on ta Temaga identne (cf Origenes, Mt. Hom., 14, 7: PG 13, 1197; Tertullianus, Adversus Marcionem, IV, 33,8: CCSL 1, 634.
[74] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 18.
[75] Ibid., 15.
[76] Ibid., 17.
[77] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 14; cf dekreet Ad gentes, 7; dekreet Unitatis redintegratio, 3.
[78] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 9; cf Katoliku Kiriku Katekismus, 846-847.
[79] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 48.
[80] Cf Püha Cyprianus, De catholicae ecclesiae unitate, 6: CCSL 3, 253-254; Püha Irenaeus, Adversus haereses, III, 24, 1: SC 211, 472-474.
[81] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 10.
[82] Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes, 2. Kuulsat ütlust Extra Ecclesiam nullus omnino salvatur peab tõlgendama selles mõttes (cf Lateraani IV Kirikukogu, cap. 1. De fide catholica: DS 802). Vt ka Püha Offiitsiumi kiri Bostoni peapiikopile: DS 3866-3872.
[83] Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes, 7.
[84] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 18.
[85] Need on Jumala Sõna seemned (semina Verbi), mida Kirik rõõmu ja austusega tunnustab (cf Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes, 11; deklaratsioon Nostra aetate, 2).
[86] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 29.
[87] Cf ibid.; Katoliku Kiriku Katekismus, 843.
[88] Cf Trento Kirikukogu, Decretum de sacramentis, can. 8, de sacramentis in genere: DS 1608.
[89] Cf Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 55.
[90] Cf Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstututsioon Lumen gentium, 17; Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 11.
[91] Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 36.
[92] Cf Pius XII, ringkiri Mystici corporis: DS 3821.
[93] Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, 14.
[94] Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon Nostra aetate, 2.
[95]
Vatikani II Kirikukogu, dekreet Ad gentes, 7.
[96] Katoliku Kiriku Katekismus, 851; vt ka 849-856.
[97] Cf Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris missio, 55; apostellik ekshortatsioon Ecclesia in Asia, 31.
[98] Cf Vatikani II Kirikukogu, deklaratsioon Dignitatis humanae, 1.
[99] Ibid.
[100] Johannes Paulus II, ringkiri Fides et ratio, 15.
[101] Ibid., 92.
[102] Ibid., 70.