Spe salvi

PAAVST BENEDICTUS XVI

APOSTELLIK RINGKIRI

SPE SALVI

LOOTUSES PÄÄSTETUD

30. novembril 2007

(Algselt avaldatud katoliku.ee leheküljel.)

Piiskoppidele,

preestritele ja diakonitele,

orduinimestele

ja kõigile ilmikkristlastele

ristiusu lootusest

Sissejuhatus

1. “SPE SALVI facti sumus” – me oleme päästetud lootuses, ütleb püha Paulus roomlastele ning samuti meile (Rm 8:24). Ristiusus pole “lunastus” – pääsemine – lihtsalt niisama antud. Pääsemine on meile antud sellisel viisil, et meile on kingitud lootus, usaldusväärne lootus, mille abil me saame toime tulla oma olevikuga: olevikku, isegi kui see on täis vaeva, saab elada ja omaks võtta siis, kui see viib eesmärgi poole, kui me võime olla selles eesmärgis kindlad ning kui see eesmärk on piisavalt suur, et teelolemise pingutust õigustada. Siit kerkib kohe esile küsimus: mis laadi lootus võib üleüldse lubada väita, et selle alusel ja lihtsalt seepärast, et see on olemas, meid lunastatakse? Ja mil moel saab see olla kindel?

Usk on lootus

2. Enne kui me hakkame uurima neid tänaseid küsimusi, tuleb meil veel veidi täpsemalt kuulata Piibli tunnistust lootuse kohta. Tegelikult on “lootus” piibliusu võtmesõna – isegi sel määral, et mitmes kohas tundub olevat võimalik sõnu “usk” ja “lootus” teineteise vastu välja vahetada. Näiteks Kirjas heebrealastele on väga tihedas seoses “usuküllus” (10:22) ja “lootuse vankumatu tunnistus” (10:23). Samuti siis, kui Peetruse esimene kiri kutsub kristlasi üles olema alati valmis kostma oma lootuse logose – mõtte ja aluse – kohta, on “lootus” sama tähendusega kui “usk”. Selles, kui otsustavalt mõjutas algkristlaste eneseteadvust neile usaldusväärse lootuse kinkimine, võib veenduda, võrreldes kristlikku elu ning usule eelnenud eluviisi või teiste religioonide pooldajate olukorda. Paulus tuletab efeslastele meelde, kuidas neil enne Kristusega kohtumist “ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas” (Ef 2:12). Ta teadis loomulikult, et neil olid olnud jumalad, et neil oli olnud religioon, aga nende jumalad olid muutunud küsitavaks ning nende vastuolulistest müütidest ei tõusnud mingitki lootust. Jumalatele vaatamata olid nad “ilma Jumalata” ning seetõttu pimedas maailmas, ees pime tulevik. “In nihil ab nihilo quam cito recidimus” (Kui kiiresti kukume me ei miskist tagasi ei miskisse)[1] – nii teatab üks selle aja hauakiri ning näitab ilustamata arusaama, millele Paulus viitab. Samal moel ütleb ta tessalooniklastele: te ei tohi olla “kurvad, nagu need teised, kellel ei ole lootust” (1.Ts 4:13). Ka siin tuleb kristlaste eriomase joonena välja see, et neil on tulevik: mitte et nad teaksid üksikasju, mis ees seisavad, küll aga üldiselt seda, et nende elu ei lõpe tühjuses. Ainult siis, kui tulevik on kindel positiivse tegelikkusena, muutub ka olevik elatavaks. Nõnda võime nüüd öelda: kristlus ei olnud ainult “hea sõnum” – varem tundmatuks jäänud sisu teadaandmine. Tänapäeva keeles ütleksime: kristlik teade ei olnud mitte ainult “informatiivne”, vaid ka “performatiivne”. See tähendab: evangeelium ei ole ainult teadaandmine sellest, mida on võimalik teada, vaid teadaandmine, mis mõjutab tõsiasju ja muudab elu. Aja tume uks, tulevik, murtakse lahti. See, kellel on lootus, elab teisiti: talle on kingitud uus elu.

3. Ometi tõuseb nüüd küsimus: milles seisneb see lootus, mis lootusena on “lunastus”? Vastuse tuuma annab just viidatud koht Kirjast efeslastele: efeslased olid enne Kristusega kohtumist ilma lootuseta, sest neil ei olnud “Jumalat siin maailmas”. Jumala, tõelise Jumala tundmaõppimine tähendab lootuse saamist. Meie, kes me oleme alati elanud kristliku Jumala-mõistega ning sellega ära harjunud, peaaegu enam ei tajugi, et meil on lootus, mis lähtub tõelisest kohtumisest selle Jumalaga. Ühe meie aja pühaku näide võib meile veidi selgemaks teha, mida tähendab selle Jumala esmakordne ja tõeline kohtamine. Ma mõtlen aafriklannat Giuseppina Bakhitat, kelle kuulutas pühakuks paavst Johannes Paulus II. Ta sündis umbes aastal 1869 – ise ta oma sünniaastat ei teadnud – Darfuris, Sudaanis. Üheksa aasta vanuses röövisid ta orjakaupmehed, peksid veriseks ning teda müüdi viis korda Sudaani orjaturgudel. Nõnda sai temast ühe kindrali ema ja naise heaks töötav ori ning seal piitsutati ta veriseks iga päev, nii et elu lõpuni oli ta kehal 144 armi. Lõpuks, 1882. aastal, ostis üks itaalia kaupmees ta Itaalia konsulile Callisto Legnanile, kes mehdistide pealetungi eest tagasi Itaaliasse pöördus. Siin õppis Bakhita viimaks kõigi oma õudsete “patroonide” järel, kelle oma ta seni oli olnud, tundma täiesti teistsugust “patrooni” – “Paron” hakkas ta Veneetsia murdes, mida ta nüüd õppis, ütlema elava Jumala, Jumala Jeesus Kristuse kohta. Seni oli ta tundnud ainult isandaid, kes põlgasid teda, tegid talle liiga või parimal juhul pidasid teda kasulikuks orjaks. Aga nüüd kuulis ta, et kõigi patroonide üle on “Paron”, isandate Issand, ja et see Issand on hea, headus ise. Ta sai teada, et see Issand tunneb ka teda, on ta loonud ning tõesti armastab teda. On keegi, kes ka teda armastab, ja ei keegi muu, kui ülim Issand, kelle ees kõik teised isandad ei ole rohkem kui armetud teenrid. Teda teati, armastati ja oodati. Veelgi rohkem, see isand oli ise võtnud enda peale saatuse saada piitsutada ning ootas nüüd teda “Isa paremal käel”. Nüüd oli Giuseppinal “lootus” – mitte enam lihtsalt väike lootus sattuda vähem halastamatute isandate alla, vaid suur lootus: “Mind armastatakse kindlalt ning mis mulle ka ei juhtuks – mind ootab see Armastus. Ja seega on minu elu hea.” Selle lootuse tunnistusega ta “lunastati” ning ta polnud enam ori, vaid Jumala vaba laps. Giuseppina mõistis, mida Paulus ütles, kui ta tuletas efeslastele meelde, et nad olid enne olnud maailmas ilma lootuse ja ilma Jumalata – ilma lootuseta, sest nad olid ilma Jumalata. Nii hakkas ta vastu, kui teda taheti uuesti Sudaani tagasi viia. Ta ei olnud valmis, et teda tema “Paronist” jälle lahutama oleks hakatud. 9. jaanuaril 1890 ta ristiti ja kinnitati ning talle jagas tema esimest Püha Armulauda Veneetsia patriarh.

8. detsembril 1896 andis Giuseppina Veronas Canossa Õdede Kongregatsioonis pühad tõotused ning sellest ajast peale – lisaks oma tööle käärkambris ja kloostri väravas – püüdis ta eelkõige reisidel mööda Itaaliat julgustada inimesi minema misjonitööle: ta tundis, et peab teistele, võimalikult paljudele inimestele edasi kinkima vabanemise, mille ta ise oli vastu võtnud Jeesus Kristuse Jumalaga kohtumise kaudu. Lootust, mis oli temas sündinud ja tema “lunastanud”, ei saanud ta ainult endale hoida, vaid oli vaja, et see jõuaks paljude, kõikide inimesteni.

Arusaam usu lootusest Uues Testamendis ja Algkirikus

4. Me esitasime küsimuse: kas kohtumine Jumalaga, kes on meile Kristuses näidanud oma palet ja avanud oma südame, võib meie jaoks olla rohkem kui “informatiivne”, nimelt “performatiivne” – see tähendab, kas see võib muuta meie elu nii, et me hakkame mõistma, et me oleme lunastatud lootusega, mida see kohtumine väljendab. Enne, kui proovime sellele küsimusele vastata, läheme veel kord tagasi Algkiriku juurde. Ei ole raske aru saada, et Aafrika orjatüdruku Bakhita kogemus oli ka paljude tärkava kristluse ajajärgu pekstud ja orjusse mõistetud inimeste kogemus. Kristlus ei toonud kaasa sellist sotsiaalse revolutsiooni sõnumit nagu halva saatusega Spartacuse sõnum, kelle võitlus viis suure verevalamiseni. Jeesus ei olnud Spartacus, ta ei olnud vabadusvõitleja nagu Barabas või Bar Kohba. See, mille tõi Jeesus, kes ise suri ristil, seisnes hoopis muus: kohtumine kõigi isandate Issandaga, kohtumine elava Jumalaga ning seega kohtumine lootusega, mis oli tugevam kui orjaksolemise kannatused ja mis seeläbi kujundas elu ja maailma ümber seestpoolt. Uut, mis oli sündinud, näitab kõige selgemini Püha Pauluse Kiri Fileemonile. See on väga isiklik kiri, mille Paulus kirjutas vanglast ning andis kaasa põgenenud orjale Oneesimosele tema isanda Fileemoni jaoks. Jah, Paulus saadab tema juurde põgenenud orja oma isanda juurde tagasi ning ei käsi, vaid palub: “Ma palun sind oma lapse Oneesimose pärast, kelle ma sünnitasin vangipõlves /…/ Ma saadan ta sulle tagasi, tema, see tähendab oma südame /…/ Sest seepärast ta vist oligi sinust lahutatud mõneks ajaks, et sa saaksid ta tagasi jäädavalt, mitte enam orjana, vaid orjast ülemana: armsa vennana” (Fm 10–16). Inimesed, kes tavaelus vastanduvad kui isandad ja orjad, on ühe ja sama Kiriku liikmetena saanud vendadeks ja õdedeks – nii pöördusid üksteise poole kristlased. Ristimises olid nad uuesti sündinud, nad olid saanud juua samast Vaimust ja võtnud üheskoos ja üksteise kõrval vastu Issanda Ihu. Ehkki välised struktuurid jäid püsima, muutis see ühiskonda seestpoolt. Kui Kiri heebrealastele ütleb, et kristlastel
pole siin maa peal jäävat kodupaika, vaid nad otsivad tulevast (vt Hb 11:13–16; Fl 3:20), siis tähendab see kõike muud, kui seda, et nad leiavad lohutust ainult tulevikust. Praegust ühiskonda peavad kristlased ebatõeliseks. Nad kuuluvad uude ühiskonda, mille poole ollakse ühiselt teel ning mis on selle rändamise raames juba kohal.

5. Me peame lisama veel ühe vaatenurga. Esimene kiri korintlastele (1:18–31) näitab meile, et suur osa esimesi kristlasi kuulus madalamatesse ühiskonnakihtidesse ning just sel põhjusel olid nad avatud uue lootuse kogemisele, mida me nägime Bakhita näite varal. Kuid juba algusest peale toimus pöördumisi ka aristokraatide ja haritlaste hulgas, sest ka nemad elasid “ilma lootuse ja Jumalata siin maailmas”. Mythos oli kaotanud oma usutavuse, Rooma riigireligioon oli kivistunud pelgaks tseremooniaks, mida viidi läbi kohusetundlikult, kuid mis oli nüüd ainult “poliitiline religioon”. Filosoofiline ratsionalism oli pagendanud jumalad ebatõelisuse piirkonda. Jumalikkust kogeti eri viisil kosmilistes jõududes, aga Jumalat, kelle poole palvetada, polnud. Paulus kirjeldab selle aja religiooni olemuslikku probleemi täiesti asjakohaselt, kui ta vastandab “Kristusele vastava elu” elule “maailma algainete” võimuses (Kl 2:8). Selles kontekstis on õpetlik üks püha Nazianzi Gregoriuse tekst. Ta ütleb, et sel hetkel, kui tähest juhitud tähetargad kummardasid uut kuningat Kristust, jõudis astroloogia lõpule, sest nüüd hakkasid tähed liikuma mööda Kristuse määratud taevaradu.[2] Selle stseeniga pööratakse tegelikult ümber tolle aja maailmavaade, mis on teisel kujul uuesti saanud määravaks tänapäeval. Viimane sõna maailma ja inimeste üle ei ole mitte kosmose algelementidel ega mateeria seadustel, vaid isikuline Jumal valitseb tähtede, see tähendab kõiksuse üle. Mitte mateeria ega evolutsiooni seadused pole kõrgeim instants, vaid hoopis Mõistus, Tahe, Armastus – Isik. Ning kui meie tunneme seda Isikut ja tema meid, siis on tõesti nii, et viimne ei ole mitte materiaalsete elementide halastamatu võim. Siis ei ole me kõiksuse ja selle seaduste orjad. Siis me oleme vabad. Nii said asjast aru antiigi otsivad ja kõlava häälega suurvaimud. Taevas ei ole tühi. Elu ei ole lihtsalt mateeria seaduste ja juhuste tulemus, vaid kõiges, ja samas kõige üle valitseb isikuline tahe, on Vaim, kes on näidanud ennast Jeesuses kui Armastus.[3]

6. Seda äratundmist esitavad piltlikult algkristlikud sarkofaagid – surma läheduses muutub küsimus elu tähenduse kohta vältimatuks. Kristuse kuju tõlgendatakse vanadel sarkofaagidel põhiliselt kahe pildi abil: filosoofi ja karjasena. Filosoofiat ei peetud tol ajal üldiselt raskeks akadeemiliseks distsipliiniks, nagu tänapäeval on kombeks. Filosoof oli pigem see, kes oskas õpetada tähtsat kunsti: kunsti olla tõesti inimene, kunsti elada ja surra. Kindlasti oli juba ammu aru saadud, et paljud nendest, kes käisid ringi filosoofide ja elamise õpetajatena, olid lihtsalt oma sõnadega raha teenivad šarlatanid, kellel ei olnud tegeliku elu kohta midagi öelda. Seda enam otsitigi siis tõelist filosoofi, kes tõesti oskas näidata elamise teed. Kolmanda sajandi lõpust, ühe Rooma lapse sarkofaagilt leiamegi esmakordselt Laatsaruse ülestõusmise kontekstist Kristuse kuju tõelise filosoofina, kellel on ühes käes evangeelium ja teises filosoofi rännukepp. Kepiga võidab ta surma – evangeelium toob tõe, mida otsides olid rändfilosoofid näinud asjatult vaeva. Selles pildis, mis jäi pikaks ajaks sarkofaagikunsti iseloomustama, näeme selgesti, mida leidis Kristuses nii haritud kui ka lihtne rahvas: tema ütleb meile, kes inimene tegelikult on ja mida ta peab tegema, et tõeliselt inimene olla. Tema näitab meile teed ja see tee on tõde. Tema ise on tee ja tõde ja seepärast on tema ka elu, mida me kõik pikisilmi otsime. Tema näitab meile teed ka teisele poole surma – ainult see, kes seda suudab, on tõeline elamise õpetaja. Sama tuleb ilmsiks ka karjase pildis. Nagu filosoofi pildi puhul, sai Algkirik ka karjase kuju vahendusel ennast siduda rooma kunstis leiduvate eeskujudega. Nendes väljendas karjane tavaliselt rahuliku ja lihtsa elu unistust, mille järele igatseti suurlinna segaduses. Nüüd aga hakati seda pilti mõistma uuel taustal, mis andis talle sügavama sisu: “Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust /…/ Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga…” (Ps 23/22: 1, 4). Õige karjane on see, kes tunneb teed ka läbi surmaoru, kes käib minuga ka viimse üksinduse rada, millel keegi ei saa mind saata, ja juhib mind sellest läbi: selle tee on ka tema ise läbi astunud, surmavalda laskunud, surma võitnud ja tagasi pöördunud, et olla nüüd meie kõrval ja anda meile kindlus, et koos temaga on olemas tee, mis viib sealt läbi. Teadmine, et on olemas keegi, kes mind ka surmas saadab “karjasekepp ja sau” käes, nii et “ei karda ma kurja” (vt Ps 23/22: 4) – see oligi uus “lootus”, mis tõusis uskujate elu kohale.

7. Me peame veel kord Uue Testamendi juurde tagasi pöörduma. Kirjas heebrealastele üheteistkümnendast peatükist (1. lõik) leiame usu määratluse, mis seob selle tihedalt lootusega. Reformatsioonist alates on tõlgendajad palju vaielnud selle lause keskse sõna üle, ent viimasel ajal paistab jälle avanevat väljapääs ühise arusaamise suunas. Ma jätan praegu selle keskse sõna tõlkimata. Siis kõlab see lause järgmiselt: “Usk on loodetava hüpostaas, nähtamatute asjade tõendus”. Kirikuisade ja keskaegsete teoloogide jaoks oli selge, et kreeka sõna hypostasis tuleb ladina keelde tõlkida kujul substantia. Nõnda kõlab siis ka selle teksti ümberpanek ladina keelde Kiriku algaegadest: “Est autem fides sperendarum substantia rerum, argumentum non apparentium” – usk on loodetavate asjade “substants”, nähtamatute asjade tõendus. Püha Aquino Thomas [4] seletab seda oma filosoofilise traditsiooni terminoloogiat kasutades järgmiselt: usk on habitus, see tähendab vaimu püsiv seisund, millega algab meis igavene elu ning mis juhib mõistust omaks võtma seda, mida ta ei näe. Mõiste “substants” teiseneb seega selles suunas, et meis on usu läbi esialgsel kujul, võime öelda eos – ja seega vastavalt “substantsile” – juba olemas see, mida me loodame: täielik, tõeline elu. Ja just seepärast, et see asi on meis juba olemas, loob see tuleva olevikulisus ka kindlustunde: seda tulevat ei ole veel välises maailmas näha (ta ei “paista”), kuid seeläbi, et me kanname teda endas, kui algavat ja dünaamilist tegelikkust, on võimalik heita tema sisse pilk juba praegu. Luther, kellele kogu Kiri heebrealastele eriti ei meeldinud, ei osanud “substantsi” mõistega oma usuvaate kontekstis midagi peale hakata. Seepärast ei mõistnud ta sõna hüpostaas/substants mitte objektiivses mõttes (kui meis olemasolevat tegelikkust), vaid subjektiivses mõttes kui sisemise hoiaku väljendust ning pidi siis loomulikult mõistma ka sõna argumentum subjekti hoiakuna. 20. sajandil muutus see tõlgendus vähemalt Saksamaal valdavaks ka katoliiklikus eksegeesis, nii et piiskopid kinnitasid Uue Testamendi oikumeeniliseks tõlkeks saksa keeles: “Glaube aber ist: Feststehen in dem, was man erhofft, Überzeugtsein von dem, was man nicht sieht” (Usk aga on: kindlaksjäämine selles, mida loodetakse, veendumus selles, mida ei nähta). Iseenesest ei ole see vale, aga see ei vasta teksti mõttele, sest kasutatud kreeka sõna (elenchos) tähendus ei ole subjektiivne “veendumus”, vaid objektiivne “tõendus”. Nõnda on uuem protestantlik eksegees õigusega jõudnud teisele arusaamisele: “Nüüd ei saa enam kahelda, et see klassikaliseks saanud protestantlik tõlgendus ei pea paika”.[5] Usk ei ole ainult inimese enda minemine tuleva suunas, mis veel täiesti puudub, vaid ta annab meile midagi. Ta annab meile juba praegu midagi alles oodatavast tegelikkusest ning see praegune tegelikkus saab meie jaoks “tõenduseks” veel nähtamatu kohta. Usk tõmbab tuleviku oleviku sisse, nii et tulevik ei ole enam lihtsalt “veel mitte”. Sellise tuleviku olemasolu muudab olevikku, tulevane puudutab olevikku ning nõnda astub tulevane sisse praegusesse ja praegune tulevasse.

8. See tõlgendus tugevneb veelgi ja laieneb igapäevaelule, kui vaatame Kirja heebrealastele 10. peatüki 34. värssi, mis seisab keelelises ja sisulises seoses selle lootva usu määratlusega ning valmistab seda ette. Kirjutaja kõnetab siin usklikke, kellel on samuti tagakiusamise kogemus ja ütleb neile: “Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara (hyparchonton – Vulgata bonorum) riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus (hyparxin – Vulgata substantiam).” Hyparchonta tähendab vara, mis annab maises elus elatise, tõesti aluse, elu “substantsi”, millele toetuda. See “substants”, elu tavapärane kindlusallikas, on kristlastelt tagakiusamistes ära võetud. Ometi kannatasid nad selle välja, sest niikuinii pidasid nad seda materiaalset substantsi kahtlaseks. Nad suutsid sellest loobuda, sest nad olid leidnud oma eksistentsile parema “aluse” – jääva aluse, mida keegi ei saa neilt võtta. Me ei tohi jätta tähele panemata, kuidas üks “substantsi” tüüp – elatis ja materiaalne alus – läheb üle teiseks – usu sõnaks kui aluseks, “substantsiks”, mis jääb. Usk annab elule uue aluse, uue põhja, millel me saame seista, nii et tavapärane alus ja isegi materiaalse sissetuleku usaldusväärsus muutuvad suhteliseks. Sünnib uus vabadus selle üksnes näivalt kandva elamise aluse suhtes, mis muidugi ei tähenda tema normaalse tähenduse eitamist. Uus vabadus, teadmine meile kingitud uuest “substantsist”, ei näita ennast mitte ainult märtrikannatustes, milles inimesed seisavad vastu ideoloogia ja selle poliitiliste organite ülevõimule ning uuendavad oma surmaga maailma. Eelkõige näitavad seda suured loobumised vana aja munkadest püha Assisi Franciscuseni ning nende meie
kaasaegseteni, kes uue aja orduliikumistes on jätnud kõik Kristuse nimel, et viia inimesteni usku ja Kristuse armastust ning aidata ihulikult ja hingeliselt kannatavaid inimesi. Nende puhul on uus “substants” osutunud tõeliseks “substantsiks”, nende Kristuse puudutatud inimeste lootusest on tõusnud lootus teistel, kes varem elasid pimeduses ja lootusetult. Nende puhul on saanud ilmsiks, et sellel uuel elul tõesti on “substantsi” ja see tõesti on “substants”, mis teistele elu toob. Meie jaoks, kes me neid kujusid vaatame, on nende teod ja elu tõeline “tõendus”, et tulevased asjad, Kristuse tõotused, ei ole üksnes oodatav, vaid on tõeline olevik: et tema on tõesti “filosoof” ja “karjane”, kes meile näitab, mis on elu ja kust seda leida.

9. Mõistmaks sügavamalt seda tõlgendust nendest kahest substantsi tüübist nimedega hypostasis ja hyparchonta ning nendega väljendatud kahest elamise viisist, peame lühidalt käsitlema veel kahte seostuvat sõna 10. peatükis Kirjast heebrealastele. Jutt on sõnadest hypomone (10:36) ja hypostole (10:39). Hypomone tõlgitakse tavaliselt kui “kannatlikkus” – väljakannatamine, vastupidamine. Oskus katsumusi taludes kannatlikult oodata on usklikele hädavajalik, et “te saaksite kätte tõotuse” (10:36). Varases juudi usukontekstis kasutati seda sõna otseselt Iisraeli iseloomustava Jumala ootamise puhul; Jumalaga lepingus olemise teadmisest Tema juurde jäämiseks maailmas, mis on vastuolus Jumalaga. Seega tähistab see sõna elavat lootust, elamist lähtuvalt lootuse kindlusest. Uues Testamendis saab see Jumala ootamine, Jumala juures püsimine uue tähenduse: Jumal on ennast ilmutanud Kristuses. Ta on meile juba teada andnud tuleva “substantsi” ning nii saab Jumala ootamine uue kindluse. See on tuleva ootus juba kingitud olevikust lähtuvalt. See on ootamine Kristuse olevikus, koos oleva Kristusega tema Ihu tervikuks saamise ootamine, tema lõpliku tulemise ootamine. Seevastu hypostole all mõeldakse taganemist, milles ei juleta avalikult ja vabalt välja öelda tõde, mis võib olla ohtlik. Inimeste eest kartlikkuses peitupugemine on “hukatus” (Hb 10:39). “Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu” – nõnda, vastupidi, iseloomustab kristlase põhihoiakut Teine kiri Timoteosele (1:7).

Igavene elu – mis see on?

10. Siiamaani oleme rääkinud Uue Testamendi ja algkristluse usust ja lootusest, aga ometi on samas ikka saanud selgeks, et me ei puuduta ainult minevikku, vaid kogu arutlus käib inimese elu ja surma kohta üleüldse, ka meie endi kohta siin ja praegu. Sellest hoolimata peame nüüd küsima täiesti otse: kas ristiusk on ka meie jaoks täna lootus, mis muudab ja kannab meie elu?

Kas see on meie jaoks “performatiivne” – teade, mis vormib elu uueks – või on see veel ainult “informatsioon”, mille me oleme ajapikku kõrvale pannud ning mis paistab olevat asendunud uuema informatsiooniga. Vastuse otsingut tahaksin ma alustada klassikalisest dialoogivormist, millega algas ristimise rituaalis vastsündinu vastuvõtmine usklike osadusse ja tema uuestisündimine Kristuses. Esmalt küsis preester vanemate käest lapsele valitud nime ning esitas siis küsimuse: “Mida soovid sa Kirikult?” Vastus: “Usku”. “Ja mida annab sulle usk?” “Igavese elu”. Selle dialoogi alusel otsisid vanemad lapse jaoks ligipääsu usule, osadust usklikega, sest nad nägid usus võtit “igavesele elule”. Just sellega on ka praegu, täpselt samuti nagu ennegi, tegemist ristimisel, kristlaseks saamisel: see ei ole ainult kogukonna liikmeks võtmise akt, ainult Kirikusse vastuvõtmine. Vanemate ootus ristitava heaks on suurem: nad ootavad, et usk, mille juurde kuulub Kirik kui Ihu ja tema sakramendid, kingivad nende lapsele elu – igavese elu. Usk on lootuse substants. Aga nüüd kerkib küsimus: kas me tegelikult üldse tahamegi igavesti elada? Võib-olla ei taha tänapäeval paljud inimesed usku lihtsalt seepärast, et neile ei paista igavesti elamine millegi sellisena, mille poole püüelda. Nad ei soovi mitte igavest elu, vaid seda praegust elu, mille suhtes usk igavesse ellu paistab pigem olevat justkui takistus. Jääda elama igaveseks – lõputult – paistab pigem needus kui and. Jah, surma tahaks nii kaugele edasi lükata kui ainult võimalik. Aga lakkamata ja ilma lõputa elada – see läheb viimaks kindlasti igavaks kätte ja muutub lõpuks talumatuks. Just sellest räägib näiteks püha Ambrosius, üks kirikuisadest, oma lahkunud venna Satyruse hauakõnes: “Surm ei kuulunud küll loomusesse, kuid temast on saanud osa loomusest. Jumal ei näinud surma ette algusest peale, vaid andis selle kui ravimi. /…/ Inimene hakkas oma elus patu pärast tunda saama igapäevase vaevanägemise ja väljakannatamatu häda halastamatut koormat. Sellele kurjusele pidi pandama lõpp, surmal tuli taastada see, mille elu oli kaotanud. Ilma armu abita oleks surematus pigem koorem kui õnnistus.” [6] Natuke eespool oli Ambrosius öelnud: “Surmas pole midagi leinata, sest see on inimsoo pääsemise põhjus.”[7]

11. Mida püha Ambrosius nende sõnadega täpselt öelda ka ei tahtnud, on tõsi, et surma kõrvaldamine või ka selle praktiliselt piiramatu edasilükkamine asetaksid Maa ja inimkonna võimatusse olukorda ega teeks heategu ühelegi üksikule inimesele. Nõnda on meie hoiakus ilmselt sees vastuolu, mis viitab meie olemise enda sisemisele vastuolulisusele. Ühelt poolt ei taha me surra ega eelkõige taha meie surma need, kes meid armastavad. Teisalt ei tahaks me ometi sel viisil ka lõputult olemas olla ega ole selle jaoks samuti loodud Maa. Mida me siis tegelikult tahame? See paradoks meie endi hoiakus toob esile sügavama küsimuse: mis asi on tegelikult “elu”? Ja mida tähendab tegelikult “igavik”? Meil on hetki, mil me järsku tabame ära: jah, just, tegelik “elu” on just selline, selline peaks ta olema. Selle kõrval pole see, mida me argiselt “eluks” nimetame, küll mingi tegelik “elu”. Püha Augustinus kirjutas kord Probale, rikkale Rooma lesele ja kolme konsuli emale saadetud pikas kirjas palvetamise kohta, et tegelikult tahame me ainult ühte asja – “õnnelikku elu”, elu, mis on lihtsalt elu, lihtsalt “õnn”. Lõppkokkuvõttes ei palveta me millegi muu eest. Me ei ole teel mitte millegi muu poole – asi on üksnes selles. Aga siis ütleb Augustinus samuti: lähemalt vaadates ei tea me üldsegi mitte, mille järele me tegelikult igatseme, mida me tegelikult tahaksime. Seda ei tea me üldse. Isegi neil hetkil, mil tundub olevat võimalik seda puudutada, lipsab ta meil käest. “Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab,” kordab ta püha Pauluse sõnu (Rm 8:26). Me teame ainult, et see pole see. Ometi teame me teadmatuses, et olemas peab ta olema. “Seepärast on meis nii-öelda teatud õpetatud teadmatus (docta ignorantia),” kirjutab ta. Me ei tea, mida me tegelikult tahaksime; me ei tunne seda “tegelikku elu”, kuid ometi teame, et olemas on miski, mida me ei tunne ja mille poole meid tõmbab.[8]

12. Ma arvan, et Augustinus kirjeldab nõnda väga täpselt ja üha kehtival viisil inimeseks olemise olemust, millest tulenevad kõik selle vastuolud ja lootused. Me tahame justkui elu ennast, seda olemuslikku, mida isegi surm ei puuduta, aga samas ei saa me aru, mille poole meid ikkagi tõmbab. Me ei saa loobuda selle poole pürgimast, kuid ometi teame, et kõik see, mida suudame teada saada või teoks teha, ei ole see, mida igatseme. Just see tundmatu on tegelikult “lootus”, mis meid juhib, ning tema tundmatu olemine on see, mis ühtaegu põhjustab kogu meeleheite ning loob aluse nii positiivsetele kui ka destruktiivsetele pingutustele õige maailma loomise ja õigeks inimeseks saamise suunas. Sõnaühend “igavene elu” proovib anda sellele tundmatule teadaolevale nime. On vältimatu, et see sõnaühend ärritab ega ole ammendav. Sest “igavene” viib mõtted lõpmatusele ja see hirmutab meid ning “elu” puhul mõtleme elu peale, mida me tunneme, armastame ega taha kaotada ning mis teeb meile ometi tihti pigem vaeva kui annab rahuldust, nii et me ühelt poolt ihaldame ja teisalt ei taha seda. Me võime vaid proovida endid ajalikkuse vangistusest välja mõelda ning ette kujutada, et igavik ei ole mitte lõputu päevade järgnemine kalendris, vaid pigem nagu ülima täitumuse hetk, milles tervik hõlmab meid ja meie terviku. See oleks hetk, mil sukeldume lõpmatu armastuse ookeani, milles ei ole enam aega, ei eelnevat ega järgnevat. Me võime ainult proovida mõista mõtet, et see hetk on elu selle sõna täies tähenduses, üha uus sukeldumine olemise ääretusse, milles rõõm lihtsalt haarab meid täiesti endasse. Nõnda tuleb välja Jeesuse sõnadest püha Johannese evangeeliumis: “kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära” (Jh 16:22). Selles suunas peame me mõtlema, kui tahame mõista, millele on suunatud kristlik lootus ning mida me ootame usust, oma koosolemisest Kristusega.[9]

Kas kristlik lootus on individualistlik?

13. Kristlased on oma ajaloo kestel püüdnud selle „teadmata teadmise” tõlkida kujunditesse, mida saab ette kujutada, ning arendanud välja “Taeva” pildid, mis aga jäävad ikka kaugeks sellest, mida me tunneme üksnes negatiivselt, tundmatusena. Kõik need lootuse kujustamiskatsed on aastasadu tiivustanud paljusid inimesi elama usust ning seepärast laskma minna oma hyparchontal, materiaalsel substantsil kui nende elu alusel. Kiri heebrealastele visandab oma 11. peatükis omalaadse loo lootjast ning tema teelolekust, mis ulatab Aabelist selle teksti kirjutamise aega. Tänapäeval on seda laadi lootuse vastu suunatud üha tugevam kriitika – see olevat puhas individualism maailma viletsusse jätmise ning oma isiklikku pääsemisse põgenemise kujul. Henri de Lubac on oma põhjapaneva teose „Catholicisme. Aspects sociaux du dogme” sissejuhatuses kokku kogunud mõned sedalaadi vaatenurka
iseloomustavad väljaütlemised, millest ühte tasub osundada: “Kas ma olen leidnud rõõmu? Ei… Ma olen leidnud oma rõõmu. Ning see on hirmsal kombel midagi muud… Jeesuse rõõm võib olla isiklik. See võib kuuluda ühele inimesele üksinda ning tema on päästetud. Tema on rahus… nüüd ja alati, aga ainult tema üksinda. Üksindus selles rõõmus ei tee teda rahutuks. Vastupidi: tema on ju välja valitud! Õnnistatuna läheb ta üle lahinguväljade, roos käes.”[10]

14. Seevastu suutis de Lubac kirikuisade laiaulatuslikule teoloogiale tuginedes näidata, et pääsemist on alati mõistetud kollektiivse tegelikkusena. Kiri heebrealastele räägib isegi “linnast” (vt 11:10, 16; 12:22; 13:14), seega kollektiivsest pääsemisest. Vastavalt sellele mõistavad kirikuisad pattu kui inimsoo ühtsuse hävinemist, kui killunemist ja jagunemist. Paabel – koht, kus keeled läksid segamini; koht, kus eralduti – hakkab väljendama seda, mis asi üleüldse on patt. Nõnda ilmub “lunastus” just nimelt kui ühtsuse taastamine, milles me saame jälle kokku üheksolemises, mida valmistab ette üleilmne usklike kogukond. Meil ei pruugi siin süveneda kõikidesse tekstidesse, millest ilmneb lootuse kollektiivne iseloom. Püsime edasi Augustinuse kirja juures Probale, milles ta püüab veidi kirjeldada seda “teada tundmatut”, mida me otsime. Tema märksõna selle jaoks kõlab lihtsalt kui “õnnistatud (õnnelik) elu”. Siis osundab ta 144. /143./ psalmist [15]: “Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,” ning jätkab: “Kuulumaks selle rahva hulka ja /…/ jõudmaks igavesse ellu Jumalaga, on selle korralduse eesmärk ”armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust” (1.Tm 1:5).”[11] See tegelik elu, mida me püüame mingil moel üha uuesti tabada, tähendab, et ollakse koos “rahvaga”, ning ainult selles “meies” võib üks inimene selle saavutada. See eeldab, et me põgeneme oma “mina” vanglast, sest ainult üldise subjekti avatuses avaneb meie pilgule rõõmu allikas, armastus ise – Jumal.

15. See kogukonnale suunatud nägemus “õnnistatud elust” on kindlasti suunatud praegusest maailmast väljapoole, kuid tal on pistmist ka siinse maailma ülesehitamisega – väga erinevates vormides, sõltuvalt ajaloolisest kontekstist ning selle pakutud või välistatud võimalustest. Augustinuse ajal, kui uute rahvaste sissetung ähvardas maailma koospüsimist, milles seni oli olnud teatud määral tagatud õigus ja elu õiguslikult korraldatud ühiskonnas, puudutas see rahumeelse ühiskondliku elu põhialuste tugevdamist, et maailma muutumises ellu jääda. Vaatleme nüüd enam-vähem juhuslikult valitud episoodi keskajast, mis illustreerib eespool öeldut. Üldiselt arvati, et kloostrid on kohad, kuhu põgeneda maailmast (contemptus mundi) ja tõmbuda tagasi vastutamise eest maailmas isikliku pääsemise otsingul. Bernhardus Clairvaux’st, kes tõmbas oma uuendatud ordusse kaasa suure hulga noori inimesi, nägi asja hoopis teisiti. Tema arvates täitsid mungad oma ülesannet kogu Kiriku ning seega ka maailma jaoks. Ta kasutab erinevaid kujundeid, et illustreerida munkade vastutust kogu Kiriku organismi ja õigupoolest kogu inimkonna ees. Ta ütleb nende kohta vale-Rufinuse sõnadega: “Inimsugu elab tänu mõnele, sest kui neid poleks, läheks maailm hukka…”[12] Kaemusega tegelejatest – contemplantes – peavad saama maatöölised – laborantes –, ütleb ta meile. Töö õilistamine, mille ristiusk päris judaismilt, esines juba Augustinuse ja Benediktuse ordureeglites, Bernhardus haarab sellest uuesti kinni. Noored aadlikud, kes voolasid tema kloostritesse, pidid kohanema kehalise/käelise tööga. Bernhardus ütleb küll, et ka klooster ei saa taasluua paradiisi, aga ta peaks praktilise ja vaimse maaharimise kohana uut paradiisi ette valmistama. Harimata metsamaa muutub viljakaks – just seal, kus uhkuse puud langetatakse, umbrohi hingedest kitkutakse ja nõnda maapind ette valmistakse, võib kasvada leib ihu ja hinge jaoks.[13] Kas me tänast ajalugu vaadates ometi ei näe uuesti, et maailma positiivne ülesehitamine ei saa toimuda seal, kus hinged metsistuvad?

Kristliku lootuseusu teisenemine uusajal

16. Kuidas sai aga arenema hakata ettekujutus, et Jeesuse sõnum on rangelt individualistlik ning suunatud ainult üksikisikutele? Kuidas jõuti selleni, et “hinge päästmine” on põgenemine vastutamisest terviku eest ning ristiusu ülesande püstitust hakati mõistma egoistliku pääsemisena, mis lükkab tagasi teiste teenimise? Leidmaks sellele vastust, tuleb meil heita pilk uusaja põhialustele. Eriliselt tulevad need ilmsiks Francis Baconi puhul. Uue ajajärgu esilekerkimine – Ameerika avastamise ning neid arenguid võimalikuks teinud tehniliste saavutuste kaudu – on ilmne. Aga millele tugineb see ajastumuutus? Selleks on uus vahekord eksperimendi ja meetodi vahel, mis võimaldab inimesel jõuda seaduspõhise looduse tõlgendamiseni ning saavutada nõnda lõpuks “kunsti võit looduse üle” (victoria cursus artis super naturam).[14] Uus on Baconi nägemuse kohaselt uus vahekord teaduse ja praktika vahel. See saab ka teoloogilise mõõtme: uus vahekord teaduse ja praktika vahel tähendavat, et inimesele Jumala poolt antud ja pattulangemisega kaotatud valitsemine loodu üle taastatakse.[15]

17. Kui neid lauseid täpselt lugeda ja nende üle järele mõelda, siis võib ära tunda, et astutud on häiriv samm: seni oli inimese paradiisist väljaajamise tõttu kaotatu taastamist oodatud Jeesus Kristusesse uskumisest ning seda oli mõistetud “lunastusena”. Nüüd aga ei oodata seda “lunastust”, kaotatud “paradiisi” taastamist, enam usust, vaid äsjaleitud seosest teaduse ja praktika vahel. Seejuures ei ole nii, et usk lihtsalt vaikitakse maha: see asetatakse teisele tasandile – üksnes eraasjaks ja teispoolsusesse puutuvaks – ning sellega seoses maailma jaoks justkui ebaoluliseks. See programmiline vaade on määranud uusaja tee ning määrab üha ära kaasaja usukriisi, mis esijoones on päris praktiliselt kristliku lootuse kriis. Nii saab siis ka lootus Baconil uue kuju. Nüüd on ta nimi – usk progressi. Sest Baconi jaoks on selge, et äsja käimaläinud avastused ja leiutised on ainult algus; et teaduse ja praktika koosmõjust tulenevad üha uued avastused ning tekib täiesti uus maailm: Inimese Riik.[16] Nii esitas ta ka nägemuse eesootavatest leiutistest lennuki ja allveelaevani välja. Progressiideoloogia edasi arenedes jääb rõõm inimese suutlikkuse nähtavatest edusammudest jätkuvaks kinnituseks progressiusu kui sellise kohta.

18. Samal ajal muutuvad progressiidee keskmes üha tugevamaks kaks kategooriat: mõistus ja vabadus. Progress seostub põhiliselt mõistuse kasvava valitsemisega ning iseenesest mõista on see mõistus headuse võim headuse eesmärgil. Progress on kogu sõltumise ületamine – progress täieliku vabaduse suunas. Samuti nähakse ka vabadust puhtalt tõotusena, milles inimene saab ennast üha täielikumalt teostada. Mõlema mõiste – vabaduse ja mõistuse – puhul on olemas poliitiline aspekt. Täiesti vabaks saanud inimkonna uue seisundina on oodata Mõistuse Riiki. Ometi paistavad sellise mõistuse ja vabaduse riigi poliitilised tingimused olevat esmalt nõrgalt määratletud. Näib, et mõistus ja vabadus kindlustavad täiusliku inimühiskonna seepärast, et nad on iseeneses head. Mõlemale kesksele mõistele “mõistus” ja “vabadus” mõeldakse muidugi alati vaikimisi juurde vastuolu usu ja Kiriku ning tolleaegsete poliitiliste struktuuride piirangutega. Nõnda sisaldavad mõlemad mõisted määratu lõhkejõuga revolutsioonilist potentsiaali.

19. Me peame heitma lühidalt pilgu kahele olemuslikule etapile selle lootuse poliitilisel realiseerumisel, sest neil on suur tähtsus kristliku lootuse tee, selle mõistmise ning püsimise jaoks. Esmalt toimus Prantsuse revolutsioon ehk katse kehtestada mõistuse ja vabaduse valitsus kui poliitiline reaalsus. Valgustusaja Euroopa jälgis alguses neid sündmusi lummatult, kuid nende arenedes pidi hakkama uuesti järele mõtlema mõistuse ja vabaduse endi üle. Prantsusmaal toimuva lahtimõtestamise kaht faasi iseloomustavad hästi kaks Immanuel Kanti kirjutist, milles ta mõtiskleb toimunu üle. 1792. aastal kirjutab ta töö „Der Sieg des guten Prinzips über das böse und die Gründung eines Reichs Gottes auf Erden” (“Hea printsiibi võit kurja üle ning Jumalariigi asutamine Maa peal”). Selles ütleb ta: “Kirikuusu järk-järguline üleminek puhtaks religiooniusuks on Jumalariigi lähenemine”.[17] Ta ütleb meile samuti, et revolutsioonid võivad kirikuusu mõistuseusuks ülemineku progressi lähemale tuua. “Jumalariik”, millest rääkis Jeesus, on siin saanud uue määratluse ja kohalolu viisi. Tekib nii-öelda uus “lähiootus”: “Jumalariik” tuleb seal, kus “kirikuusk” ületatakse ning vahetatakse välja “religiooniusuga”, see tähendab palja mõistuseusuga. 1795, kirjutises „Das Ende aller Dinge” (“Kõigi asjade lõpp”) saab ilmsiks muutunud pilt. Kant kaalub nüüd võimalust, kas kõigi asjade loomuliku lõpu kõrval võib sisse tulla hoopis kõigi asjade loomuvastane, väärdunud lõpp. Selle kohta kirjutab ta: “Kui ristiusk peaks kord jõudma selleni, et ta poleks enam armastusväärne… siis muutuks inimeste valdavaks mõtteviisiks selle tagasilükkamine ja vastustamine. Ja Antikristus … alustaks oma valitsemist, mis küll jääks lühikeseks (ning tugineks nähtavasti hirmule ja omakasule); siis aga, kuna ristiusk on määratud saama üldiseks maailmausuks, kuid saatus ei soosi tema selleks saamist, tuleb moraalses mõttes sisse kõikide asjade (väärdunud) lõpp.”[18]

20. 19. sajand püsis kindlalt progressiusu kui inimeste lootuste uue kuju juures ning nägi mõistust ja vabadust edasi suunatähistena, mida lootuse
teel tuleb järgida. Kuid tehnika arengu üha kiirenev edasiminek ja sellega seostuv industrialiseerimine lõid ühiskonnas täiesti uue olukorra: tekib tööstustööliste klass ja “tööstusproletariaat”, kelle hirmsaid elutingimusi kirjeldas 1845. aastal vapustaval viisil Friedrich Engels. Lugejale pidi saama selgeks: nii ei saa jääda, muutus on hädavajalik. Aga see muutus vapustab ja pöörab segi kogu kodanliku ühiskonna struktuuri. Pärast 1789. aasta kodanlikku revolutsiooni oli käes uue, proletaarse revolutsiooni aeg: progress ei saanud lihtsalt jätkuda väikeste, lineaarsete sammudega. Vaja oli revolutsioonilist hüpet. Karl Marx vastas aja kutsele ning proovis oma keele ja mõtte jõuga lükata käima seda suurt ja tema arvates pääsemise ajaloos lõplikku sammu sinna, mida Kant oli kirjeldanud kui “Jumalariiki”. Pärast seda, kui teispoolsuse tõde on kadunud, olevat vaja kehtestada siinpoolsuse tõde. Taeva kriitika muutub maise kriitikaks, teoloogia kriitika poliitika kriitikaks. Progress parema suunas, lõplikult hea maailma suunas, ei lähtu nüüd enam lihtsalt teadusest, vaid poliitikast – teaduslikult läbimõeldud poliitikast, mis mõistab ajaloo ja ühiskonna struktuuri ning juhib seega revolutsiooni teele, kõige muutmisele. Marx kirjeldab oma aja olukorda detailse täpsusega, ehkki erapoolikult, ning toob suure analüütilise võimega välja revolutsioonile viivad teed – mitte ainult teoreetiliselt, vaid ta paneb asjad liikuma kommunistliku partei abil, mis sünnib 1848. aasta kommunistlikust manifestist. Tema tõotus on oma analüüsi selgusega ning vahendite ühese esitamisega innustanud viima läbi radikaalset muutust ning teeb seda üha edasi. Järgnes reaalne revolutsioon, kõige radikaalsemal viisil Venemaal.

21. Aga koos võiduga sai ilmsiks ka Marxi põhimõtteline viga. Ta oli küll väga täpselt näidanud, kuidas kehtiv kord kukutada, kuid ei olnud öelnud, kuidas asjad peavad seejärel edasi minema. Ta eeldas lihtsalt, et koos valitseva klassi vara võõrandamise, poliitilise võimu langemise ja tootmisvahendite ühisomandisse võtmisega saabub uus Jeruusalemm. Siis on ju kõik vastuolud lahendatud ning inimene ja maailm jõuavad lõpuks eneses selgusele. Nüüd hakkab kõik iseenesest õigesti sujuma, sest kõik kuulub kõigile ning kõik soovivad üksteisele parimat. Nõnda pidi Lenin õnnestunud revolutsiooni järel tunnistama, et meistril ei ole midagi kirjas selle kohta, kuidas asjad peaksid edasi minema. Tõsi, Marx oli rääkinud hädavajalikust proletariaadi diktatuuri vaheastmest, mis muutub aja jooksul iseenesest liigseks. Seda “vaheastet” tunneme me väga hästi; ka seda, kuidas ta edasi arenes ning täiusliku maailma avamise asemel jättis endast maha trööstitu hävingu. Marx mitte lihtsalt ei jätnud uue maailma jaoks vajalikke korraldusi välja mõtlemata – nende järgi poleks olnud ju enam tarvidust. Et ta selle kohta midagi ei ütle, on tema lähenemist arvestades loogiline. Tema viga on sügavamal. Ta unustas, et inimene jääb alati inimeseks. Ta unustas inimese ja ta unustas inimese vabaduse. Ta unustas, et vabaduses jääb alati ka vabadus valida kuri. Ta uskus, et kui majandus on korras, on iseenesest kõik korras. Tema tõeline viga on materialism: inimene lihtsalt ei ole majanduslike olude produkt ning teda pole võimalik lunastada üksnes temast väljaspool soodsaid majanduslikke tingimusi luues.

22. Nõnda oleme jälle küsimuse ees: mida me võime loota? Vajalik on uusaja enesekriitika kahekõnes kristlusega ja tema ettekujutusega lootusest. Sellises kahekõnes peavad ka kristlased oma arusaamade ja kogemuste kontekstis uuesti õppima, milles seisneb tegelikult nende lootus; mida nad saavad maailmale pakkuda ja mida mitte. Uusaja enesekriitika peab hõlmama ka uusaegse kristluse, mis peab pidevalt uuendama enesetõlgendust oma juurtest lähtuvalt. Selle kohta võib siin anda üksnes paar vihjet. Esiteks tuleb küsida: mida tähendab tegelikult progress; mida ta lubab ja mida mitte? Progressiusku hakati kritiseerima juba 19. sajandil. 20. sajandil sõnastas progressiusu problemaatika drastiliselt Theodor W. Adorno: progress olevat lähemalt vaadeldes progress kivilingust aatomipommini. See on tõesti üks osa progressist, mida ei tohi varjata. Teisiti öeldes: ilmsiks saab progressi kahepalgelisus. Progress pakub kahtlemata uusi võimalusi heale, aga ta avab ka põhjatuid võimalusi kurjale, mida varem pole olnud. Me oleme kõik võinud tunnistada, kuidas progress võib valedes kätes muutuda hirmsaks kurja edenemiseks ning on seda tõesti ka teinud. Kui tehnika progressiga ei kaasne progress inimese moraalses kujunemises, “seesmise inimese kasvus” (vt Ef 3:16; 2.Kr 4:16), ei ole see mingi progress, vaid ähvardus inimesele ja maailmale.

23. Mis puutub kahte suurde teemasse “mõistus” ja “vabadus”, siis siin võime osutada üksnes nendega seotud küsimustele. Jah, mõistus on tõesti Jumala suur and inimesele ning mõistuse võit mõistusetuse üle on ka kristliku elu eesmärk. Aga millal valitseb mõistus tõeliselt? Kui ta on Jumalast lahutatud? Kui ta on muutunud Jumala suhtes pimedaks? Kas oskamise ja tegemise mõistus on kogu mõistus? Kui progressil on progressiks olemiseks vaja inimkonna moraalset kasvamist, siis on oskamise ja tegemise mõistust sama tungivalt tarvis täiendada mõistuse avamisega usu päästvatele jõududele, hea ja kurja eristamisele. Ainult nii saab temast tõeliselt inimlik mõistus. Temast saab inimlik ainult siis, kui ta suudab suunata tahet, ja seda suudab ta ainult juhul, kui ta vaatab endast väljapoole. Muidu hakkab tasakaalu puudumine inimeses tema materiaalse võimekuse ja südame otsustusvõimetuse vahel ähvardama nii teda ennast kui ka kogu loodut. Nii tuleb “vabaduse” teema puhul meelde tuletada, et inimese vabadus nõuab alati paljude vabaduste koos eksisteerimist. See koos eksisteerimine ei saa aga õnnestuda, kui seda ei määra mingi ühine sisemine mõõt, mis on meie vabaduse alus ja eesmärk. Ütleme nüüd väga lihtsalt välja: inimene vajab Jumalat, muidu jääb ta ilma lootuseta. Minu poolt alguses juba viidatud püha Pauluse ütlemine (vt Ef 2:12) osutub uusaja arengute taustal täiesti realistlikuks ja otseselt tõeseks. Seepärast on nõnda, et ilma Jumalata teostatud “Jumalariik” – see tähendab, ainult inimeste riik – lõpeb vältimatult Kanti kirjeldatud kõige “väärdunud lõpuga”: me oleme seda näinud ja näeme ikka uuesti. Samuti on nõnda, et Jumal sekkub tõeliselt inimeste asjadesse alles siis, kui me mitte ainult ei mõtle Tema peale, vaid kui Tema ise tuleb meie juurde ja kõnetab meid. Seepärast vajab mõistus usku, et saada täiesti iseendaks: mõistus ja usk vajavad mõlemad teineteist, et täita oma tegelikku olemust ja missiooni.

Kristliku lootuse tõeline kuju

24. Küsime nüüd veel kord: mida me võime loota? Ja mida me ei või loota? Esmalt tuleb meil tunnistada, et kumuleeruv progress on võimalik ainult materiaalses sfääris. Siin on kasvavas mateeria struktuuride mõistmises ja vastavalt üha kaugemale minevates leiutistes ilmselgelt näha pidevat progressi üha suurema looduse valitsemise suunas. Samas moraaliteadvuse ja moraalse otsustamise alal taolist kumuleeruvust ei ole sel lihtsal põhjusel, et inimese vabadus on alati uus ning see peab laskma otsustustel toimuda alati uuesti. Teised ei tee neid lihtsalt meie eest kunagi ette ära – siis poleks me ju enam vabad. Vabadusest tuleneb, et iga inimene, iga põlvkond on oma põhjapanevate otsustuste osas uus algus. Loomulikult võivad uued põlvkonnad tugineda eelkäijate arusaamadele ja kogemustele ning ammutada kogu inimkonna kõlbelisest varamust. Kuid nad võivad selle ka tagasi lükata, kuna ei ole võimalik, et see oleks samavõrd iseenesestmõistetav kui materiaalsed leiutised. Inimkonna kõlbeline varamu ei ole käepärast nõnda, nagu on käepärast vajalikud tööriistad; see on olemas kui üleskutse vabadusele ja võimalus selleks. See aga tähendab:

a) Inimese asjade õiget seisukorda, maailma hea-olemist, ei saa kunagi lihtsalt tagada ainuüksi struktuuride abil, kui head need ka poleks. Sellised struktuurid pole mitte ainult tähtsad, vaid ka hädavajalikud, kuid need ei saa ega tohi jätta inimvabadust ilma tema jõust. Ka kõige paremad struktuurid toimivad üksnes siis, kui kogukonnas elavad veendumused, mis suudavad motiveerida inimesi vabatahtlikult nõustuma sotsiaalse korraga. Vabadus nõuab veendumust; veendumus aga ei ole olemas lihtsalt niisama, vaid see tuleb kogukonnal ikka uuesti kätte võita.

b) Kuna inimene jääb alati vabaks ja kuna tema vabadus on alati habras, jääb headuse riik selles maailmas alatiseks lõplikult asutamata. Kes iganes tõotab kindlalt alatiseks kestma jäävat paremat maailma, tõotab valet; ta jätab tähele panemata inimese vabaduse. Vabadust tuleb ikka uuesti võita hea poolele. Vabatahtlik nõustumine heaga ei ole kunagi olemas lihtsalt iseenesest. Kui oleks olemas struktuurid, mis toodaksid muutmatult üht kindlat – head – maailma ülesehitust, eitataks inimese vabadust ja seega polekski need struktuurid lõppkokkuvõttes head.

25. See tähendab: igal põlvkonnal lasub uuesti kohustus pista rinda inimeste asjade õige korraldamisega; seda ülesannet ei viida kunagi lihtsalt lõpule. Muidugi peab iga põlvkond tegema ka temast oleneva vabaduse ja headuse veenvate struktuuride sisseseadmisel, mis aitavad järgmist põlvkonda nagu teejuht inimese vabaduse õigel kasutamisel ning annavad kõiges oma inimlikus piiratuses ikkagi tuleviku jaoks teatud tagatise. Teisiti öeldes: head struktuurid on abiks, kuid nendest üksi ei piisa. Inimest ei saa kunagi lihtsalt väljastpoolt lunastada. Francis Bacon ja temale järgnenud uusaegne mõttevool eksisid, kui uskusid, et teadus lunastab inimese. Selline ootus nõuab teaduselt liiga palju, sellist laadi lootus on petlik. Teadus saab palju kaasa aidata maailma ja inimkonna inimlikumaks muutmisele. Kuid ta võib inimesed ja maailma ka hävitada, kui teda ei korrasta jõud, mis asuvad temast väljaspool. Teisalt tuleb meil veel
tunnistada, et uusaegne kristlus on sellal, kui teadus on teinud edusamme maailma ümberkujundamisel, tõmbunud suurel määral tagasi üksikisiku ja tema pääsemise juurde. Nii on ta kitsendanud oma lootuse silmapiiri ning ka tunnustanud oma ülesande suurejoonelisust vähem kui tarvis, ehkki ta on ikkagi teinud suuri asju inimeste kujundamisel ning nõrkade ja kannatajate eest hoolitsemisel.

26. Teadus ei ole see, mis inimese lunastab. Inimese lunastab armastus. Kõigepealt kehtib see puhtalt sisemaailmas. Kui keegi kogeb oma elus suurt armastust, on see tema jaoks “lunastuse” silmapilk, mis annab elule uue mõtte. Aga varsti tuleb tal ka tunnistada, et ainuüksi talle kingitud armastus tema elu enda küsimust ei lahenda. See võib jääda vastamata. Selle võib hävitada surm. Inimene vajab tingimusteta armastust. Ta vajab kindlust, mis lubab tal öelda: “ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:38–39). Kui on olemas see tingimusteta armastus koos tingimusteta kindlusega, siis – alles siis – inimene “lunastatakse”, mis iganes temaga üksikasjades ka ei juhtuks. Seda mõeldakse, kui öeldakse: Jeesus Kristus on meid “lunastanud”. Tema läbi on meile saanud kindlaks Jumal – Jumal, mis ei ole mingi maailma kauge “algpõhjus”, vaid Jumal, kelle ainusündinud poeg on inimeseks saanud ja kellest võib igaüks öelda: “ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:20).

27. Selles mõttes on nii, et kes Jumalat ei tunne, sellel võib küll olla igasuguseid lootusi, kuid lõppkokkuvõttes on ta ilma lootuseta, ilma suure, kogu elu kandva lootuseta (vt Ef 2:12). Tõeline, suur ja kõikidest murdumistest läbi kandev lootus saab inimesel olla üksnes Jumal – Jumal, kes on meid armastanud ja armastab “lõpuni”; nõnda, et “on lõpetatud” (vt Jh 13:1 ja 19:30). Keda puudutab armastus, see hakkab aimama, mis asi on tegelikult “elu”. Ta hakkab aimama, mida mõeldakse lootuse sõnaga, mis tuli meie juurde ristimise riituses: usust ootan ma “igavest elu” – tegelikku elu, mis on täiel määral ja ohustamatult, kogu oma külluses lihtsalt – elu. Jeesus, kes ütles enda kohta, et ta on tulnud, et meil oleks elu ja seda oleks ülirohkesti (vt Jh 10:10), on meile ka seletanud, mida tähendab – “elu”: “igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Jh 17:3). Elu õiges mõttes ei ole inimesel ainult temas endas ega ainult temast endast: see on hoopis vahekord. Ja elu oma täiuses on vahekord Temaga, kes on elu allikas. Kui me oleme vahekorras Temaga, kes ei sure, kes on elu ise ja armastus ise, siis oleme meie elus. Siis me “elame”.

28. Aga nüüd kerkib küsimus: kas me pole nii jälle tagasi jõudnud pääsemise individualistliku mõistmise juurde? Ainult mind ennast puudutava lootuse juurde, mis seega pole tegelik lootus, kuna unustab ja jätab välja teised? Ei, seda mitte. Vahekord Jumalaga toimib Jeesusega osaduses olemise kaudu – üksinda ja iseendast lähtudes me selleni ei küüni. Vahekord Jeesusega on vahekord Temaga, kes on iseenese loovutanud meie kõikide eest (vt 1.Tm 2:6). Koosolemine Jeesus Kristusega tõmbab meid kaasa tema “kõikide eest”-olemisse, teeb sellest meie endi olemise viisi. See paneb meile teiste suhtes kohustuse, aga alles temaga koos olemises saab üldse võimalikuks olla tõeliselt olemas teiste, kogu terviku jaoks. Siinkohal tahaksin ma osundada suurt kreeklasest Kiriku doktorit Maximus Confessorit (+662), kes esmalt kutsub üles mitte midagi eelistama Jumala tunnetusele ja armastusele, aga seejärel asub kohe praktiliste asjade juurde: “Kes Jumalat armastab, see ei saa raha endale hoida. See jagab selle ära “jumalikul” viisil /…/ samal viisil õigluse mõõtu mööda”.[19] Jumala armastamisest lähtub osavõtmine Jumala õiglusest ja headusest suunatuna teistele. Jumala armastamine nõuab sisemist vabadust kogu omandi ja materiaalse suhtes: Jumala-armastus näitab end teiste eest vastutamises.[20] Sedasama seost Jumala armastamise ja inimeste eest vastutamise vahel võime aukartust ärataval viisil tähele panna püha Augustinuse elus. Ristiusku pöördumise järel tahtis ta koos oma sarnaselt meelestatud sõpradega hakata elama täielikult jumalasõnale ja igavestele asjadele pühendatud elu. Ta soovis täita suure kreeka filosoofia poolt sõnastatud kaemusliku elu ideaali kristliku sisuga, valida sel viisil “hea osa” (vt Lk 10:42). Aga läks teisiti. Pühapäevasel jumalateenistusel sadamalinnas Hippos kutsus piiskop ta rahva hulgast välja ning palus tungivalt, et ta laseks end pühitseda selle linna preestriks. Heites tagantjärgi pilgu sellele hetkele, kirjutab ta oma „Pihtimustes”: “Oma pattudest ja armetuse koormast kohutatuna olin ma oma südames otsustanud üksindusse põgenemise kasuks. Aga sina takistasid mind ja andsid mulle jõudu oma sõnaga: ”ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud” (2.Kr 5:15)”.[21] Kristus on surnud kõigi eest. Tema jaoks elada tähendab lasta ennast tõmmata kaasa olemasolusse teiste jaoks.

29. Augustinuse jaoks tähendas see täiesti uut elu. Ükskord kirjeldas ta oma argipäeva järgmiselt: “Rahurikkujaid korrale kutsuda, pelglikke trööstida, nõrkade eest hoolitseda, vastaseid väärata, end varitsejate eest kaitsta, harimatuid õpetada, loide erksaks raputada, tülinorijaid tagasi hoida, upsakatele koht kätte näidata, kartlikke julgustada, riidlejaid vaigistada, vaeseid aidata, rõhutud vabastada, häid tunnustada, kurjad välja kannatada ja …ahh!… kõiki armastada”.[22] “See evangeelium ajab mulle hirmu nahka”[23] – sellesinase tervendava hirmu, mis ei lase meil ainult iseendale elada ning sunnib meid oma ühist lootust teistele edasi andma. Just lootust pidigi Augustinus tegelikult edasi andma Rooma riigi jaoks kriitilises olukorras, mis ähvardas muuhulgas Roomale kuuluvat Aafrikat, mis Augustinuse elu lõpus ka purustati – lootust, mille ta sai usust ja mis võimaldas tal täiesti vastupidiselt oma sissepoole pööratud iseloomule otsustada linna ülesehitamise kasuks ning võtta sellest kogu oma jõuga osa. Samas „Pihtimuste” peatükis, millest me äsja leidsime tema “kõigi jaoks” pühendumise määranud põhjuse, ütleb ta: Kristus “astus meie heaks vahele, muidu langeksin ma ahastusse. Mitmed ja rasked on nõrkused, mitmed ja rasked, aga palju tugevam on su ravim. Me oleksime võinud arvata, et sinu sõna jääb eemale ühendusest inimesega ja oleksime võinud langeda ahastusse, kui Sõna ei oleks saanud lihaks ja elanud koos meiega”.[24] Oma lootusest pühendas Augustinus end lihtsatele inimestele ja oma linnale, loobus vaimsest õilsusest, pidas lihtsalt jutlusi lihtsatele inimestele ning tegutses nende heaks.

30. Võtame kokku, mis seni on meie mõtiskluste käigus välja tulnud. Inimesel on päevast päeva mitmeid väiksemaid ja suuremaid lootusi, mis on eri eluperioodidel erinevad. Mõnikord võib tunduda, üks nendest lootustest rahuldab teda täiesti ja teisi lootusi pole enam vaja. Noorpõlves võib see olla suure, täiust pakkuva armastuse lootus, lootus mingile kindlale ametikohale, mingile edaspidise elu käiku määravale õnnestumisele. Kui need lootused aga täituvad, tuleb välja, et see pole siiski veel kõik. Tuleb välja, et inimesel on vaja sealt kaugemale ulatuvat lootust. Et ta võib rahule jääda ainult millegi lõpmatuga, et alati jääb alles rohkem, kui on võimalik kätte saada. Selles mõttes on uusaeg kujundanud välja lootuse täiusliku maailma püstitamisele, mida paistab olevat võimalik teostada teaduse saavutuste ning teaduslikult põhjendatud poliitika abil. Lootuse Piibli Jumalariigile on asendanud lootus Inimese Riigile, paremale maailmale, mis olekski tõeline “Jumalariik”. Lõpuks paistis just see olevat suur ja realistlik lootus, mida inimene vajab. Üheks viivuks suutis ta ühendada inimese kõik jõud, suur eesmärk paistis olevat pühendumist väärt. Ent aja jooksul selgus, et see lootus jooksis ikka eest ära. Esmajoones hakkasid inimesed mõistma, et selline võib olla küll ületuleva inimpõlve lootus, mitte aga minu oma.

Ning kui palju ka ei kuuluks suure lootuse juurde “kõigi jaoks” – sest mina ei saa saada õnnelikuks teiste vastu olles ega ilma teisteta – pole teistpidi mingi tõeline lootus ka selline, mis mind üldse ei puuduta. Samuti tuli välja, et see lootus on vastuolus vabadusega, sest inimeste asjade seisukord sõltub igas põlvkonnas uuesti nende inimeste vabast otsustusest. Kui tingimused või struktuurid võtaksid selle ära, ei oleks maailm enam hea, sest ilma vabaduseta maailm pole hea maailm. Nõnda on küll hädavajalik panustada maailma paremaks muutmisse, aga parem homne maailm ei saa olla meie lootuse tegelik ja rahuldav sisu. Ja seejuures jääb ikka üles küsimus: millal on maailm “parem”? Mis teeb ta heaks? Millises mõõtkavas tuleb mõõta tema hea olemist? Ning millist teed pidi pääseb selle hea juurde kohale?

31. Veel kord: me vajame väiksemaid ja suuremaid lootusi, mis meid päevast päeva edasi aitavad. Kuid nendest ei piisa ilma suure lootuseta, mis peab ületama kõik muu. See suur lootus saab olla ainult Jumal, kes hõlmab kõik ja kes saab meile anda ja kinkida seda, milleks me omaette pole suutelised. Just kingituseks saamine kuulub lootuse juurde. Jumal on lootuse alusmüür – mitte lihtsalt jumal, vaid Jumal, kel on inimlik nägu ja kes on meid armastanud lõpuni: iga üksikut inimest ja inimkonda tervikuna. Tema riik ei ole kujutletav teispoolsus mitte kunagi saabuvas tulevikus – tema riik on seal, kus teda armastatakse ja kus tema armastus jõuab meieni. Üksnes tema armastus
annab meile võimaluse jääda ikka edasi püsima oma loomuse poolest ebatäiuslikus maailmas, ilma et me kaotaksime lootuse elujõu. Ja samas on tema armastus meile tagatiseks, et tõesti on olemas see, mida me ainult ähmaselt aimame ja ometi sügavuses ootame: elu, mis on “tõepoolest” elu. Proovime nüüd viimases osas seda mõtet täpsustada, pöördudes praktiliste lootuse õppimise ja harjutamise kohtade poole.

Lootuse õppimise ja harjutamise kohad

I. Palve kui lootuse kool

32. Esimene tähtis lootuse õppimise koht on palve. Kui mind enam keegi ei kuula, kuulab mind ikkagi Jumal. Kui mul ei ole enam kedagi, kellega rääkida, kelle poole pöörduda, saan ma ikkagi rääkida Jumalaga. Kui keegi ei saa mind enam aidata – kas hädas või ootuses, mis ületab inimese lootmisvõime – saab Tema mind aidata. Kui ma olen tõugatud äärmisse üksindusse – see, kes palvetab, pole kunagi täiesti üksi. Kolmeteistkümne vangis, sealhulgas üheksa üksikkongis mööda saadetud aasta kohta on unustamatu kardinal Nguyen Van Thuan pärandanud meile väärtusliku väikese raamatu „Lootuse palved“. Kolmteist aastat vangistatuna, olukorras, mis pidi paistma täieliku lootusetusena, sai ta Jumalat kuulata ja Jumalaga rääkida ning see muutus tema jaoks kasvavaks lootuse jõuks, mis tiivustas teda pärast vabanemist kogu maailma inimeste ees lootusest tunnistust andma – sellest suurest lootusest, mis ei looju ka üksinduse öödes.

33. Augustinus on ühes Johannese 1. kirja kohta peetud jutluses toonud väga kaunilt välja palve ja lootuse sisemise seose. Ta määratleb palvet kui igatsuse harjutamist. Inimene on loodud suure asja jaoks – Jumala enda jaoks, temast täitumiseks. Aga inimese süda on temale määratud suurele asjale liiga kitsas. Seda tuleb laiendada. “Jumal lükkab /iseennast kui/ andi edasi ning tugevdab meie soovi; selle sooviga laiendab ta meie sisemust; seda laiendades teeb ta meid võimelisemaks /teda ennast/ vastu võtma.” Augustinus viitab pühale Paulusele, kes ütleb enda kohta, et ta elab eesoleva poole sirutudes (vt Fl 3:13), ning kasutab siis väga ilusat kujundit, et kirjeldada seda inimsüdame laiendamise ja ettevalmistamise käiku. “Kujuta ette, et Jumal tahab sind täita meega (kujund Jumala õrnuse ja tema headuse kohta). Aga kui sa oled täiesti äädikat täis, kuhu sa siis selle mee paned?” Anumat, st südant, tuleb esmalt laiendada ja siis puhastada: vabastada ta äädikast ja äädika maitsest. On vaja vaeva näha, valu kannatada, aga ainult nii hakkame sobima selleks, milleks me oleme määratud.[26] Ehkki Augustinus räägib vahetult ainult Jumala vastuvõtmise võimest, tuleb ometi täiesti selgelt välja, et inimene ei muutu enda äädikast ja äädikamaitsest vabastamisega vabaks mitte ainult Jumala jaoks, vaid avaneb ka teistele inimestele. Sest ainult Jumala lasteks saades saame me olla oma ühise Isa juures. Palvetamine ei tähenda ajaloost väljaastumist ja oma isiklikku õnnenurka tagasitõmbumist. Õige palvetamine toob kaasa sisemise puhastumise, mis avab meid Jumalale ja täpselt samuti ka teistele inimestele. Palvetamisel peab inimene õppima, mida ta võib tõesti Jumalalt paluda – mis on Jumala vääriline. Ta peab õppima, et ta ei saa palvetada teiste vastu. Ta peab õppima, et ta ei tohi paluda pinnapealseid ja mugavaid asju, mida just parajasti soovitakse – väike vale lootus, mis juhib Jumalast eemale. Ta peab oma soovid ja lootused puhastama. Ta peab end vabastama oma varjatud valedest, millega ta ise ennast petab: Jumal näeb need läbi ning vastasseis Jumalaga sunnib teda ka ise need ära tundma. “Eksimused – kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!” palub psalmilaulik (Ps 19/18/:13). Oma süü äratundmata jätmine, süütuse illusioon, ei õigusta ega päästa mind, sest ma olen ise süüdi oma südametunnistuse nürinemises, oma võimetuses kurjust kui sellist iseendas ära tunda. Kui Jumalat pole olemas, siis pean ehk sellistesse valedesse põgenema, sest ei ole kedagi, kes võiks mulle andestada, kedagi, kes annaks tõepoolest kätte mõõdu. Aga kohtumine Jumalaga äratab mu südametunnistuse, nii et see pole enam eneseõigustus, minu enda ja mind vormivate kaasaegsete peegeldus, vaid hoopis võime võtta kuulda head.

34. Et palve ilmutaks sellist puhastavat jõudu, peab see ühelt poolt olema täiesti isiklik asi, minu “mina“ asetumine Jumala, elava Jumala ette. Teiselt poolt peavad seda aga ikka jälle juhtima ja valgustama Kiriku ja pühakute suured palved, liturgiline palve, millega Issand õpetab meid ikka jälle õigesti palvetama. Kardinal Nguyen Van Thuan jutustab oma vaimulike harjutuste raamatus, kuidas tema elus oli pikki perioode, mil ta ei suutnud palvetada, ning kuidas ta pidas kinni Kiriku palvetest: Meie Isa, Ole tervitatud, Maarja ja liturgia palvetest.[27] Palvetamisel peab isiklik ja ühine palve alati sel moel teineteisest läbi põimuma. Nii saame me Jumalaga rääkida ja Jumal räägib meiega. Nii toimuvad meiega puhastumised, millega avaneme Jumalale ning saame hakata inimesi teenima. Nii saab meie jaoks võimalikuks suur lootus ning nii saame ise selle lootuse teenijaks teiste jaoks: kristlikus mõttes on lootus alati ka lootus teiste jaoks. Ning see on tegus lootus, milles me võitleme selle eest, et asjad ei areneks “väärdunud lõpu” suunas. See on tegus lootus ka otseselt selles mõttes, et me hoiame maailma lahti Jumalale. Ainult nii jääb ta tõeliselt inimlikuks.

II. Tegevus ja kannatamine kui lootuse õppimise koht

35. Mis tahes tõsine ja õige inimtegevus viib täide lootust. Eelkõige selles mõttes, et me proovime seejuures teostada oma väiksemaid ja suuremaid lootusi: lahendame üht või teist ülesannet, mis on oluline meie elu edasikulgemisel; anname oma panuse, et maailm muutuks veidi paremaks ja inimlikumaks, nii et mõned uksed tuleviku poole lähevad ehk lahti. Kuid igapäevane panustamine oma elu edendamisse ja koguterviku tulevikku väsitab ära või muutub fanaatiliseks, kui meile ei anna valgust see suur lootus, mida ei saa kustutada ei väikesed ebaõnnestumised ega ka ajalookulu varingud. Kui me ei või loota rohkemale kui sellele, mida saab saavutada ka praegu, ja sellele, millele annab lootust valitsev poliitiline ja majandusvõim, muutub meie elu varsti lootusetuks. Tähtis on teada: ma võin loota ikka edasi ka siis, kui minu enda ellu ega minu ajahetke ei paista olevat enam jäänud midagi, mida oodata. Ainult suur lootuse kindlus – et minu enda elu ja ajalookulgu tervikuna hoiab kõikidest läbikukkumistest hoolimata armastuse hävitamatu jõud, saades sellest mõtte ja tähenduse – võib siis anda veel julgust tegutseda ja edasi minna. Loomulikult ei saa me Jumala riiki “ehitada” endi jõul – meie ehitatav jääb ikka inimese riigiks koos inimese loomusest tulenevate kitsendustega. Jumalariik on kingitus ning just seepärast on ta suur ja ilus ja vastus lootusele. Ning meie ei saa – kasutades klassikalist väljendust – taevast oma tegudega “välja teenida”. Ta on alati rohkem, kui me saame välja teenida, täpselt samuti nagu ka armastatud olemine pole kunagi välja teenitud, vaid alati kingitus. Aga kogu teadmise juures taeva “lisaväärtusest” on ometi samuti tõsi, et meie tegevus ei ole Jumala ees tähtsusetu ega seepärast tähtsusetu ajaloo käigu jaoks. Me võime avada enda ja maailma, et sisse võiks tulla Jumal: tõde, armastus, headus. Just seda tegid pühakud, kes aitasid “Jumala kaastöölistena” kaasa maailma päästmisele (vt 1.Kr 3:9; 1.Ts 3:2). Me saame teha oma elu ja maailma vabaks mürgistusest ja saastumisest, mis võivad hävitada oleviku ja tuleviku. Me võime teha vabaks ja hoida puhtad loomise allikad ning käituda õigesti looduga, mis on meie juurde tulnud annina, vastavalt tema sisemistele nõudmistele ja eesmärgile. See on mõttekas ka siis, kui väliselt pole meil edu, või paistab, et me oleme võimetud vastasjõudude ülekaalu ees. Nõnda tekib ühelt poolt meie tegevusest lootus meie endi ja teiste jaoks, aga samal ajal annab suur lootus Jumala tõotustele meile julguse ja toimimissuuna nii headel kui ka halbadel aegadel.

36. Kannatamine kuulub inimese olemasolu juurde täpselt samuti nagu tegevuski. See tuleneb ühelt poolt meie lõplikkusest, teisalt aga suurest hulgast patust, mis on kogunenud aja jooksul ja mis kasvab peatumatult ka tänapäeval. Loomulikult tuleb teha kõik, et kannatust vähendada: vältida süütute kannatust nii palju kui võimalik, leevendada valu, aidata saada üle hingelisest piinast. Kõigeks selleks kohustab niihästi õiglus kui ka armastus, mis kuuluvad kristliku elu ja mis tahes tõeliselt inimliku elu põhinõudmiste hulka. Võitluses füüsilise valu vastu on tehtud suuri edusamme, ent süütute kannatamine ja ka hingelised kannatused on viimastel aastakümnetel pigem lisandunud. Meil tuleb tõesti teha kõik, et kannatusest jagu saada, aga kogu maailmast me seda täiesti ära kaotada ei saa – juba lihtsalt seepärast, et me ei saa endalt maha raputada oma lõplikkust ning keegi meist ei ole võimeline kaotama maailmast ära kurja võimu, pattu, mis – nagu me üha näeme – on kannatamise allikas. Seda võib teha ainult Jumal: Jumal, kes ise siseneb ajalukku, saab inimeseks ja kannatab temas. Me teame, et selline Jumal on olemas ja seepärast on maailmas olemas jõud, mis “kannab ära maailma patu” (Jh 1:29). Usust, et selline jõud on olemas, on ajaloos tõusnud lootus maailma tervenemisele. Aga see on lootus, mitte veel täideminemine: see on lootus, mis annab meile julguse asuda hea poolele ka seal, kus väljavaateid pole, teades, et ajaloo välises kulus on patu võim üha edasi alles kui hirmus olevik.

37. Pöördume tagasi. Me võime proovida panna kannatusele piiri, sellega võidelda, aga me ei saa seda maailmast ära kaotada. Kui inimesed proovivad kannatuse vältimiseks tagasi tõmbuda kõigest, mis võiks panna kannatama, kui nad tahavad ennast säästa tõe, armastuse ja headuse raskusest ja valust,
hakkavad nad elama tühja elu, milles küll ei pruugi olla peaaegu üldse valu, aga millesse kuulub seda enam nüri mõttetuse ja kaotsioleku tunne. Inimest ei tee terveks mitte kannatuse vältimine, kannatuse eest põgenemine, vaid võime võtta kannatus vastu ja saada tema sees küpseks, leida temast mõte ühinemises Kristusega, kes kannatas piiritu armastusega. Selles kontekstis tahaksin ma osundada üht lõiku Vietnami märtri Paul Le-Bao-Thini (+1857) kirjast, milles nähtub selline kannatuse teisenemine usust kasvava lootuse jõul. “Mina, Paulus, vang Kristuse nime pärast, soovin teile teada anda piinadest, millesse mind iga päev surutakse, et teis süttiks Jumala armastamine ja et te tõstaksite koos minuga Jumala poole ülistuslaulu: tema heldus kestab igavesti (Ps 136/135/). See türm on tõesti põrgu võrdpilt: igasugustele hirmsatele piinamistele, nagu ahelad, raudketid ja käerauad, käivad lisaks viha, kättemaks, laim, rõvedused, valesüüdistused, alatused, valevandumine, sajatused ja lõpuks hirm ja kurbus. Jumal, kes kord vabastas kolm noorukit põlevast ahjust, on mulle ikka lähedal. Ta on mind vabastanud nendest hädadest ja muutnud need magusaks: tema heldus kestab igavesti. Nende piinamiste keskel, mis panevad teisi tavaliselt kummardama ja nad murravad, olen mina Jumala armust täis rõõmu ja heameelt, sest mina ei ole üksinda, vaid Kristus on minuga. /…/ Kuidas välja kannatada seda jubedat näidendit, milles ma näen iga päev võimureid, mandariine ja nende ees lipitsejaid Sinu püha nime needmas, kes Sa istud keerubite ja seeravite peal (Ps 80/79/:2)? Vaata, paganad trambivad jalgadega Sinu risti peal. Kus on sinu auhiilgus? Kui ma kõike seda näen, eelistan ma, et mind raiutakse Sinu armastuse hõõguses tükkhaaval, et surra Sinu armastuse tunnistajana. Näita mulle, Issand, oma võimust! Tule mulle appi ja päästa mind, nii et Sinu jõudu ilmutatakse ja ülistatakse minus kõigile rahvastele. /…/ Armsad vennad, kui te kuulete nendest asjadest, siis tundke rõõmu ja tõstke lakkamatu tänulaul Jumala poole, kes on kõige hea allikas, ja kiitke teda koos minuga: tema heldus kestab igavesti. Ma kirjutan teile sellest kõigest, et teie ja minu rõõm sulaks kokku üheks. Kuni maru möllab, viskan ma Jumala trooni ette oma ankru, elava lootuse, mis on mu südames…”[28] See on kiri “põrgust”. Ilmsiks saab kogu kontsentratsioonilaagri õudus, milles türannide piinamisele lisandub kurjuse vallandumine kannatajates endis, kes muutuvad omakorda oma piinajate õuduste tööriistadeks. See on kiri “põrgust”, aga selles saab tõeks psalmi kirjasõna : “Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal. /…/ Ja kui ma ütleksin: “Katku mind pimedus!” /…/ siis /…/ öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus” (Ps 139/138/:8-12; vrd Ps 23/22/:4). Kristus on laskunud “põrgusse” ja seega on ta seal nendega, kes on sinna heidetud, ning teeb nende pimeduse valguseks. Kannatus ja piinad jäävad hirmsaks ja neid ei ole peaaegu võimalik välja kannatada. Aga lootuse täht on tõusnud – südame ankur ulatub Jumala troonini. Mitte kurjus pole inimeses lahti pääsenud, vaid võidab hoopis valgus: kannatus jääb küll edasi kannatuseks, kuid muutub ometi samas ülistuslauluks.

38. Inimeseks olemise mõõdu annab täiesti olemuslikult kätte suhtumine kannatamisse ja kannatajasse. See kehtib nii üksiku inimese kui ka ühiskonna kohta. Ühiskond, mis kannatajaid enda omaks ei tunnista ja mis ei aita kaasa kannatada, kannatust ka sisemiselt jagada ja kanda, on hirmus ja ebainimlik ühiskond. Kuid ühiskond võib jätta kannatajad omaks võtmata ning nende kannatusi mitte kanda, kui üksikud inimesed seda ei suuda, ning omakorda ei saa üksik inimene teiste kannatusi omaks võtta, kui ta ise ei ole suuteline nägema kannatuses mõtet, puhastumise ja küpsemise teed, lootuse teed. Sest kannataja omaksvõtmine tähendab seda, et ennast pühendatakse tema kannatusele nii, et see muutub ka iseenda kannatuseks. Ja just seeläbi, et nüüd on kannatus ühine, et selles sisaldub ka teine inimene, tungib sellesse kannatusse armastuse valgus. Ladina keele sõna con-solatio, lohutus, toob selle väga kaunilt esile, sest see tekitab kujutluspildi koosolemisest üksinduses, mis siis polegi enam üksindus. Kuid samuti võime võtta kannatus vastu hea, tõe ja õigluse pärast näitab kätte inimlikkuse mõõdu, sest kui lõppkokkuvõttes on õiglusest tähtsam minu heaolu, minu haavamata jäämine, siis maksab tugevama võim, siis valitsevad vägivald ja vale. Tõde, õiglus peab seisma kõrgemal kui minu mugavus ja minu füüsiline vigastamatus, sest muidu saab minu elust endast vale. Ja lõpuks on ka “jah”-sõna armastusele kannatuse allikaks, sest armastus nõuab pidevalt iseenda võõrandamist, milles lastakse ennast kärpida ja haavata. Armastus lihtsalt ei saa tihti olla olemas ilma valulise endast loobumiseta, sest muidu muutub ta puhtaks egoismiks ning tühistab iseenda kui armastuse.

39. Kannatamine koos teistega, teiste jaoks; kannatamine tõe ja õigluse pärast; kannatamine armastusest, saamaks tõeliseks armastajaks – need on inimeseks olemise põhjapanevad koostisosad, millest loobumine hävitab inimese enda. Aga jälle kerkib üles küsimus: kas me ikka suudame? Kas teine inimene on ikka küllalt tähtis, et hakata tema pärast ise kannatama? Kas tõde on ikka nii tähtis, et selle pärast maksab kannatada? Ja kas armastuse tõotus on ikka nii suur, et see õigustab iseenda andmist? Inimkonna ajaloos sai ristiusk just selle tähenduse, et inimeses vabastati uuel moel ja uues sügavuses võime kannatada sellel inimesena püsimiseks otsustaval kombel. Ristiusk on meile näidanud, et tõde, õiglus, armastus pole mitte lihtsalt ideaalid, vaid väga kaalukas tegelikkus. Sest see on meile näidanud, et Jumal, tõde ja armastus tahtis isikuna kannatada meie jaoks ja koos meiega. Bernhardus Clairvaux’st on sõnastanud suurejoonelise väljendi: Impassibilis est Deus, sed non incompassibilis[29] ? Jumal ei saa kannatada, küll aga kaasa kannatada. Inimene tähendab Jumalale nii palju, et ta ise sai inimeseks, et saada inimesega kaasa kannatada, sai tõesti lihaks ja vereks, nagu meile näitab Jeesuse kannatuse lugu. Sellest astus mis tahes inimlikku kannatusse sisse kaasakannataja, kaaskandja; sellest on igas kannatuses olemas con-solatio, Jumala kaasakannatava armastuse lohutus ning koos sellega on tõusnud lootuse täht. Loomulikult on meil erinevates kannatustes ja katsumustes üha tarvis ka meie väikseid või suuri lootusi – et keegi sõber meid külastaks, et meie sisemised ja välised haavad saaksid terveks, et me pääseksime kriisist hästi välja jne. Vähetähtsates katsumustes võib seda tüüpi lootusest täiesti piisata. Aga tõeliselt rasketes katsumustes, milles tuleb otsustavalt eelistada tõde heaolule, karjäärile, omandile, on hädavajalik, et oleks olemas suur lootus, millest oleme rääkinud. Seepärast vajame me ka tunnistajaid, märtreid, kes on andnud end täielikult, et see võiks meile neist paista – päevast päeva. Ka meie igapäevaelu väikestes valikutes, milles eelistame head mugavusele – teades, et just nii me elu ennast elamegi. Ütleme siis veel kord: võime tõe pärast kannatada on inimeseks olemise mõõt. Aga kannatamisvõime sõltub lootuse viisist ja määrast, mida me endas kanname ja millele toetume. Pühakud suutsid käia inimeseksolemise suurt teed, mida enne neid oli käinud Kristus, kuna nad olid tulvil suurt lootust.

40. Sooviksin veel lisada ühe igapäevaasjade jaoks mitte päris tähtsuseta väikese märkuse. Tänapäeval ehk vähem praktiseeritava, üldse mitte kaua aega tagasi väga levinud vagaduse vormi juurde kuulus mõte, et väikesi igapäevaraskusi, mis tulevad meie elus ikka ette kui rohkem või vähem ärritavad pisitorked, võib “ohverdada” ja seeläbi anda neile mõte. Selles vagaduses oli kindlasti ülepakkumist ja ebatervet hoiakut, aga tuleb esitada küsimus, kas selles ei sisaldunud siiski ka mingi olemuslik ja abistav külg. Mida tähendab: midagi “ohverdada”? Need inimesed olid veendunud, et nad said oma väikesed raskused panna sisse Kristuse suurde kaaskannatamisse, nii et need hakkasid justkui kuuluma inimeste jaoks vajalikku kaaskannatamise varamusse. Nii leidsid nad mõtte oma igapäevaelu väikestele sekeldustele ning andsid need headuse majapidamise ja inimeste armastuse käsutusse. Võib-olla peaksime me siiski endalt küsima, kas millestki sellisest ei võiks saada ka meie jaoks mõistlik võimalus.

III Kohtumõistmine kui lootuse õppimise ja harjutamise koht

41. Kiriku suure Credo keskmine, Kristuse saladust käsitlev osa – alates Tema igavikulisest sündimisest Isast ja ajalikust sündimisest Neitsi Maarjast läbi risti ja ülestõusmise kuni Tema taastulemiseni – lõpeb sõnadega: “ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle.” Kristlaskonnal on kohtumõistmise perspektiiv algaegadest peale määranud ära mõõtkava parajasti käsiloleva elu jaoks, südametunnistuse kutse ja igapäevaelu asjadeni ulatuva lootuse Jumala õiglusele. Usk Kristusesse ei ole kunagi vaadanud ainult tagasi ega ainult üles, vaid ka ette – õigluse tunnile, mida Issand kuulutas korduvalt. See ettepoole suunatud pilk on andnud kristlusele tema olevikulise jõu. Kristlikes kirikuehitistes taheti näidata Kristusesse uskumise ajaloolist ja kosmilist avarust ning sai tavaliseks, et nende idaküljel hakati kujutama kuningana naasvat Issandat – lootuse sümbolit, aga lääneküljel Viimsepäevakohut kui meie eluvastutuse sümbolit, mis vaatas usklike poole ja saatis neid, kui nad läksid tagasi oma argitoimetuste juurde. Viimsepäevakohtu ikonograafia arenedes on selles üha tugevamaks muutunud kohtumõistmise ähvardav ja õudne külg, mis nähtavasti kütkestas kunstnikke rohkem kui lootuse hiilgus, mis jäi ähvarduse varjus ilmselt liiga palju peitu.

42.
Uusajal mõte Viimsepäevakohtust tuhmub: ristiusk individualiseeritakse ja suunatakse eelkõige omaenese hinge päästmisele ning maailmaajaloo käsitlemisel hakkab selle asemel kaalu andma progressi idee. Ometi ei kao kohtumõistmise ootamise keskne sisu. See võtab nüüd lihtsalt täiesti teise kuju. 19. ja 20. sajandi ateism on oma loomu ja juurte poolest moralism: protest maailma ja maailmaajaloo ebaõigluse vastu. Maailm, milles on sel määral ebaõiglust, süütute kannatamist ja võimu küünilisust, ei saa olla hea Jumala tehtud. Jumal, kes võtaks vastutuse selle maailma eest, ei saaks olla õiglane, ammugi mitte hea Jumal. Moraali tõttu tuleb seda Jumalat eitada. Nii tunduski, et kuna pole õiglust loovat Jumalat, on nüüd kutsutud õiglust looma inimene ise. Kui protest Jumala vastu selle maailma kannatuse pärast on arusaadav, siis nõue, et nüüd saab ja peab inimene tegema seda, mida Jumal ei tee ega saa teha, on niihästi jultunud kui ka sisemiselt väär. Ei ole juhus, et sellest tulenesid suurimad hirmuteod ja õigusrikkumised – nende aluseks ongi selle nõude sisemine väärus. Maailm, mis peab õigluse endale ise looma, on lootuseta maailm. Keegi ega miski ei vasta sajandeid kestnud kannatamisele. Keegi ja miski ei taga, et võimu küünilisus, kuidas seda ka ideoloogiliselt ilustama ei hakataks, ei valitse maailma ka edaspidi. Seepärast kritiseerivad Frankfurdi koolkonna suured mõtlejad Max Horkheimer ja Theodor W. Adorno ühtviisi nii ateismi kui ka teismi. Horkheimer eitab kategooriliselt, et oleks võimalik leida mingit immanentset Jumala asendajat, aga samas lükkab ta tagasi ka hea ja õiglase Jumala kujundi. Äärmuseni viidud vanatestamentliku pildikeeluna räägib ta “igatsusest täiesti teistsuguse järele”, mis jääb ligipääsmatuks – maailmaajaloo poole suunatud igatsuskarjest. Ka Adorno otsustab täieliku kujundite puudumise kasuks, mis muidugi välistab armastava Jumala “pildi”. Aga samas rõhutab ta ikka ja jälle “negatiivset” dialektikat ja ütleb, et õiglus, tõeline õiglus, nõuaks maailma, “milles mitte ainult likvideeritakse praegune kannatus, vaid ka kutsutakse tagasi juba tagasikutsumatult möödunu”.[30] See aga – väljendatuna positiivsete ja seepärast temale sobimatute sümbolite kujul – tähendaks, et õiglust ei saaks olemas olla ilma surnute ülesäratamiseta. Selline väljavaade tähendaks aga “liha ülestõusmist, mis on idealismile, absoluutse vaimu riigile, täiesti võõras”.[31].

43. Rangest pildivältimisest, mis kuulub Jumala esimese käsu juurde (vt 2.Ms 20:4), saab ja peab ka kristlane ikka jälle õppust võtma. Negatiivse teoloogia tõe tõstis esile 4. Lateraani Kirikukogu, kui ta ütles otsesõnu, et Looja ja loodu vahel ei saa leida nii suurt sarnasust, et nendevaheline sarnasuse puudumine ei jääks sellest suuremaks. /32/ Kuid ometi ei saa usklik pildivältimisega nii kaugele minna, et ta jääks pidama, nii nagu Horkheimer ja Adorno, mõlema väite – teismi ja ateismi – eitamise juurde. Jumal ise on andnud endale “pildi”: inimeseks saanud Kristuse. Temas, ristilöödus, on väärate Jumala-kujundite eitamine jõudnud äärmusesse. Nüüd näitab Jumal oma õiget nägu just kannataja kujus, kes osaleb inimese Jumalastjäetuses. Sellest süütult kannatajast on saanud lootmise kindlus: Jumal on olemas ja Jumal teab, kuidas jõuda õigluseni viisil, mida me ei suuda endale ette kujutada, aga mida me võime usus ometi aimata. Jah, liha ülestõusmine on olemas.[33] Õiglus on olemas.[34] On olemas juba toimunud kannatuse “tagasikutsumine”, heastamine, mis taastab selle, mis on õige. Seepärast on usk Viimsesse Kohtumõistmisesse esmajoones ja eelkõige lootus – lootus, mille hädavajalikkus on selgeks saanud just viimaste sajandite võitlemistes. Ma olen veendunud, et õigluse küsimus on põhiline või vähemalt tugevaim argument igavesse ellu uskumise kasuks. Kindlasti on tähtis põhjus uskumises, et inimene on kujundatud igavikule suunatuna, ka lihtsalt isiklik vajadus selles elus puuduma jäänud täitumuse järele, aga Kristuse taastulemise ja uue elu hädavajalikkus saab täiesti arusaadavaks ainult ühenduses sellega, et on võimatu, et ajaloo ebaõiglusele jääb viimane sõna.

44. Õigluse pärast Jumala vastu protesteerimisest ei ole abi. Maailm ilma Jumalata on maailm ilma lootuseta (Ef 2:12). Ainult Jumal saab luua õiglust. Ja usk annab meile kindluse: nii ta teeb. Viimse Kohtumõistmise pilt pole esmajoones mitte hirmutuspilt, vaid lootmise pilt, meie jaoks võib-olla isegi otsustav lootmise pilt. Aga kas ta pole siiski ka kartmise pilt? Ma ütleksin: vastutamise pilt. Nii-öelda selle kartmise pilt, mille kohta püha Hilarius ütleb – kogu meie kartusel on koht armastuses.[35] Jumal on õiglus ja loob õiglust. See on meie lohutus ja meie lootus. Aga tema õiglusesse kuulub arm. Seda mõistame me, heites pilgu ristilöödud ja ülestõusnud Kristusele. Mõlemaid – õiglust ja armu – tuleb näha nende õiges sisemises seoses. Arm ei kustuta õiglust. Ta ei tee väärast õiget. Ta ei ole käsn, mis pühib kõik ära, nii et lõpuks polegi mingit vahet, mida keegi maa peal tegi. Seda laadi taeva ja armu vastu protesteerib õigusega näiteks Dostojevski oma romaanis „Vennad Karamazovid“. Kurjuse tegijad ei istu lõpus samal viisil oma ohvrite kõrval igavesel pidusöömaajal, nagu midagi poleks juhtunud. Siinkohal tahaksin ma osundada ühte Platoni teksti, mis väljendab õiglase kohtu eelaimust, mis paljuski on tõene ja salviv ka kristlastele. Ta räägib loomulikult mütoloogilistes kujundites, mis aga ei jäta tõde selgelt näitamata: lõpus seisavad hinged alasti oma kohtumõistja ees. Nüüd ei loe enam, mis nad kunagi ajaloos on olnud, vaid ainult see, kes nad on tões. “Siis võib tema (kohtumõistja) ees olla /…/ kuninga või valitseja hing ning ta ei näe selles midagi tervet. Ta leiab selle olevat läbi piitsutatud ja täis arme, mis pärinevad valevannetest ja ebaõiglusest, /…/ ning kõik on viltu täis valet ja kõrkust ja midagi ei ole otse, sest ta on kasvanud ilma tõeta. Ja ta näeb, kuidas hing on oma tegevuses koormatud mõõdukuse puudumise ja alatusega omavoli, toretsemise, ülbuse ja järelemõtlematuse läbi. Seda näinud, saadab ta selle hinge kohe vangi, kus tal tuleb kanda väljateenitud karistus. /…/ Mõnikord näeb ta enda ees aga teist hinge, kes on elanud vaga ja auväärset elu /…/; ta rõõmustab tema üle ja saadab ta loomulikult õndsate saarele.”[36] Jeesus on rikka mehe ja Laatsaruse tähendamissõnas (Lk 16:19-31) andnud meile hoiatuseks pildi sellise ülbusest ja toretsemisest rikutud hinge kohta, kes ise on loonud enda ja vaeste vahele ületamatu kuristiku: materiaalsetesse naudingutesse sulgumise kuristiku, teise unustamise, armastusvõimetuse kuristiku, mis muutub nüüd põletavaks januks, mida ei saa kustutada. Seejuures tuleb meil mõista, et Jeesus ei räägi selles tähendamissõnas mitte lõplikust saatusest pärast Viimsepäevakohut, vaid järgib muuhulgas varases judaismis leiduvat ettekujutust surma ja ülestõusmise vahelisest vaheseisundist, milles lõplik kohtuotsus on veel tegemata.

45. See varase judaismi ettekujutus vaheseisundist sisaldab arusaamist, et hingi mitte lihtsalt ei hoita ajutiselt alal, vaid et neid juba karistatakse, nagu näitab rikka mehe tähendamissõna, või nad kogevad juba õndsuse eelvorme. Ning ei puudu ka mõte, et selles seisundis võib toimuda puhastumine ja tervenemine, mis teeb hinge küpseks Jumalaga osadusse pääsemiseks. Algkirik võttis need ettekujutused omaks ning Läänekirik kujundas neist ajapikku välja õpetuse puhastustulest. Me ei pruugi siin selle arengu keerulisi ajalookäike jälgida, küsime lihtsalt, milles on tegelikult asi. Inimese eluvalik muutub tema surmaga lõplikuks – ta seisab oma eluga Kohtumõistja ees. Tema valik, mis on saanud kuju kogu elu jooksul, võib võtta erinevaid vorme. Võib olla inimesi, kes on täielikult hävitanud oma tõetahte ja valmisoleku armastuseks. Inimesi, kelles kõigest on saanud vale, inimesi, kes on elanud vihas ja armastuse endas puruks tallanud. See on hirmus mõte, aga mõned tegelased meie endi ajaloost ilmutavad hirmutaval viisil seesugust läbilõiget. Taoliste inimeste puhul ei oleks midagi tervendada, hea on hävitatud pöördumatult: seda kirjeldatakse sõnaga põrgu[37]. Teisalt võib olla täiesti puhtaid inimesi, kes on lasknud Jumalal endist täielikult läbi tungida ning on seeläbi kaasinimeste jaoks täiesti avatud – inimesi, kelles osadus Jumalaga määrab juba praegu ära kogu nende olemise ja kelle puhul Jumala juurde minemine viib üksnes lõpule selle, mis nad praegu juba on.[38]

46. Ometi pole üks ega teine meie kogemustel inimeseks olemise puhul tavapärane. Valdava enamiku puhul – me võime nii eeldada – jääb inimese sügavaimas olemuses alles viimne ja sisemine avatus tõele, armastusele, Jumalale. Aga konkreetsetes eluvalikutes katavad seda üha uued kompromissid kurjaga – puhta peal on palju mustust, aga janu puhta järele püsib, ikka ja jälle tuleb see madala alt esile ning püsib hinges. Mis juhtub selliste inimestega, kui nad astuvad Kohtumõistja ette? Kas kogu määrdumus, mis elu jooksul kogunenud, muutub ühtäkki ebaoluliseks? Või mis siis? Püha Paulus esitab meile Esimeses kirjas korintlastele ettekujutuse Jumala kohtumõistmise erinevatest viisidest vastavalt inimese olukorrale. Ta teeb seda kujundites, mis justkui väljendavad nähtamatut, ilma et meie saaksime neid kujundeid mõistetena vormistada – lihtsalt seepärast, et me ei saa heita pilku teisel pool surma olevasse maailma ega seda kogeda. Esmalt ütleb Paulus, et kristlik elu on rajatud ühisele alusele: Jeesus Kristusele. See alus peab vastu. Kui me oleme sellel alusel tugevalt seisnud ja oma elu sellele ehitanud, siis me teame, et ka surmas ei saa meilt seda alust enam ära võtta. Siis
Paulus jätkab: “Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, missugune see on, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö,. Kui kellegi töö, mille ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule” (3:12–15). Sellest tekstist tuleb igal juhul välja, et inimeste pääsemine võib võtta erinevaid vorme; et mõni ehitis võib maha põleda; et päästetav ise peab läbi “tule” minema, avanemaks lõpuks Jumalale, pääsemaks kohale igavese pulmapidulaua ääres.

47. Mõni uuem teoloog on arvamusel, et põletav ja samas päästev tuli on Kristus ise, Kohtumõistja ja Päästja. Temaga kohtumine on kohtumõistmise otsustav osa. Tema pilgu ees sulab ära kogu ebatõesus. Temaga kohtumine on see, mis põletab meid ümber ja vabaks meie tegelikuks iseendaks. Meie eluehitised võivad seejuures osutuda tühjadeks õlgedeks, puhtaks suurustlemiseks, ja kokku kukkuda. Aga selle kohtumise valus, milles saab ilmsiks meie olemise ebapuhtus ja haigus, on pääsemine. Tema pilk, tema südame puudutus teeb meid terveks selles kindlasti valulises muutumises “nagu läbi tule”. Aga valu, milles tema armastuse püha jõud tungib meist põletades läbi, on õnnis, nii et lõpuks saame me täiesti iseendiks ja Jumala omaks. Nii saab nähtavaks ka õigluse ja armu omavaheline seos: ei ole vähetähtis, kuidas me elame, aga meie mustus ei määri meid igavesti, kui me vähemalt oleme jäänud sirutuma Kristuse, tõe ja armastuse poole. See on Kristuse kannatuses tegelikult ju juba ära põlenud. Kohtumõistmise hetkel kogeme ja võtame vastu tema armastuse üleolemise kõigest kurjast maailmas ja meis endis. Armastuse valust saab meie pääsemine ja rõõm. On selge, et me ei saa mõõta selle ümberpõlemise “kestust” siinse maailma ajaühikutes. Selle kohtumise teisendav “hetk” hoiab kõrvale maistest ajamõõtmistest – see on südameaeg, Kristuse ihus Jumala osadusse “üleminemise” aeg. /39/ Jumala kohtumõistmine on lootus, niihästi seepärast, et ta on õiglus, kui ka seepärast, et ta on arm. Kui ta oleks ainult arm, mis muudab kõige maise ebaoluliseks, siis jääks Jumal meile võlgu vastuse küsimusele õigluse kohta – mis on meie jaoks otsustav küsimus, mille esitame maailmale ja Jumalale endale. Kui ta oleks ainult õiglus, siis saaks ta lõpuks tekitada meis kõigis ainult hirmu. Jumala inimesekssaamisega Kristuses on mõlemad – kohtumõistmine ja arm – omavahel nõnda kokku põimunud, et tekib õiglus: me kõik valmistame endale päästet “kartuse ja värinaga” (Fl 2:12), kuid ometi lubab arm meil kõigil loota ja minna usaldusega vastu Kohtumõistjale, keda me tunneme kui oma “eestkostjat”, parakletost (vt 1.Jh 2:1).

48. Veel ühte asja tuleb siin mainida, sest sellel on tähendus kristliku lootuse praktikas. Jällegi, juba varases judaismis oli olemas mõte, et surnuid on nende vaheseisundis võimalik palvega abistada (nt 2.Mak 12:38-45; 1. sajand eKr). Kristlased võtsid vastava praktika iseenesestmõistetavalt üle ning see on Ida- ja Läänekirikule ühine. Idas ei tunta hinge puhastavat ja heastavat kannatamist teispoolsuses, küll aga õndsuse ja kannatuse erinevaid astmeid vaheseisundis. Surnute hingedele võivad “kosutust ja värskendust” tuua ka armulaud, palve ja almused. Armastuse ulatumine teispoolsusesse, vastastikuse andmise ja võtmise võimalus, milles me jääme üksteisega kokku ka surma piiri ületades, on püsinud kristlaskonna põhiveendumusena kõik sajandid ning jääb lohutavaks kogemuseks ka praegu. Kes ei tunneks vajadust pääseda oma teispoolsusesse ette läinud kallite juurde headuse, tänulikkuse või ka andekspalumise märgiga? Nüüd võiks edasi küsida: kui “puhastustuli” on lihtsalt puhtakspõlemine kohtumisel kohut mõistva ja päästva Issandaga, mis mõju saab siis olla kellelgi kolmandal, isegi kui ta seisab surnule veel nii lähedal? Selliste küsimuste juures tuleb meil endale selgeks teha, et ükski inimene ei ole suletud monaad. Meie olemised haakuvad üksteisesse, on omavahel seotud väga paljude vastastikuste mõjutustega. Keegi ei ela üksinda. Keegi ei tee pattu üksinda. Kedagi ei päästeta üksinda. Minu elu sisse ulatub lakkamatult teiste elu: sellesse, mida mõtlen, räägin, teen, korda saadan. Ja ümberpöördult ulatub minu elu teiste elu sisse: nii heas kui halvas. Nõnda ei ole minu palumine teise heaks temale midagi võõrast, välist, isegi pärast tema surma. Olemise kokkupõimumises võib minu tänulikkus kellegi suhtes, minu palve tema eest tähendada mingit osa tema puhastumisest. Ja seejuures ei ole meil vaja arvestada maist aega ümber Jumala ajaks: hingede osaduses on lihtne maine aeg ületatud. Teise inimese südant puudutada ei ole kunagi liiga hilja ega asjata. Nii saab veel kord selgeks kristliku lootuse mõiste tähtis koostisosa: meie endi lootus on alati olemuslikult lootus ka teiste jaoks, ainult nii on see tõepoolest lootus ka minu jaoks.[40] Kristlastena ei tohiks me kunagi piirduda küsimusega: kuidas saan ma ennast päästa? Me peaksime samuti küsima: kuidas saan ma teenida, et teised pääseksid ja teistele tõuseks lootuse täht? Siis olen ma ka enda pääsemiseks teinud kõige rohkem.

Maarja, Lootuse Täht

49. 8.–9. sajandist pärineva hümniga tervitab Kirik juba üle tuhande aasta Maarjat, Jumalaema, kui “Mere Tähte”: Ave maris stella. Inimese elu tähendab teelolekut. Mis eesmärgi poole? Kuidas me leiame elamiseks tee? Paistab, nagu seilaksime tihti pimedal ja tormisel ajaloomerel, millel otsime pilkudega taevatähti, mis näitaksid meile teed. Meie elu tõelised tähed on inimesed, kes oskasid õigesti elada. Nad on lootuse tuled. Kindlasti on Jeesus ise valgus, päike, mis on tõusnud ajaloo kõigi pimeduste kohale. Aga tema leidmiseks on meil vaja ka lähemaid tulesid – inimesi, kes annavad oma tulest valgust ning näitavad nõnda meie teel suunda. Ja missugune inimene võiks meile olla rohkem Lootuse Täht kui Maarja – tema, kelle “jah”-sõnaga avas Jumal ise ukse meie maailma; tema, kellest sai elav Lepingulaegas, milles Jumal sai lihaks, üheks meie seast, ja “elas meie keskel” (vt Jh 1:14).

50. Seepärast hüüame tema poole: püha Maarja, sa kuulusid nende alandlike ja suurte Iisraeli hingede hulka, kes, nagu Siimeon, “ootasid Iisraeli lohutust” (Lk 2:25), kes, nagu Anna, lootsid “Jeruusalemma lunastust” (Lk 2:38). Sa elasid Iisraeli pühades kirjades, mis rääkisid lootusest – tõotusest, mis oli kingitud Aabrahamile ja tema järglastele (vt Lk 1:55). Nõnda saame me hästi aru pühast ehmatusest, mis sind valdas, kui Jumala ingel astus sinu tuppa ja ütles sulle, et sa sünnitad Tema, kes oli Iisraeli lootus, Tema, keda ootas maailm. Sinu kaudu, sinu “jah”-sõnaga pidi aastatuhandete lootus minema täide, sisenema sellesse maailma ja tema ajalukku. Sa kummardasid selle ülesande suuruse ees ja ütlesid “jah”: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi” (Lk 1:38). Kui sa kiirustasid üle Juudamaa mägede oma nõo Eliisabeti juurde, sai sinust tulevase Kiriku võrdpilt – see, kes kannab maailma lootust oma emaihus üle ajaloo mäestike. Aga rõõmu kõrval, mille sa oled oma Magnificatiga lausunud ja laulnud meile sajanditeks, teadsid sa ju ka prohvetite tumedatest sõnadest, et Jumala sulasel tuleb selles maailmas kannatada. Tema sündimise kohal Petlemma laudas säras inglite hiilgus, nad viisid ka karjastele rõõmusõnumi, aga ometi oli samas üliväga palju tunda Jumala viletsust selles maailmas. Vana Siimeon rääkis sulle mõõgast, mis läbistab sinu südame (vt Lk 2:35), vastuolu märgist, milleks sinu poeg saab selles maailmas. Siis, kui Jeesus alustas oma avalikku tegevust, pidid sa tagasi tõmbuma, et kasvada saaks uus pere, mille loomiseks ta oli tulnud ja mis pidi kasvama neist, kes tema sõna kuulevad ja seda järgivad (vt Lk 11:27jj). Kogu Jeesuse tegevuse alguse suuruse ja rõõmu juures pidid sa juba Naatsareti sünagoogis kogema, et sõnad “vastuolu märgist” on tõsi (vt Lk 4:28jj). Nii said sa tunda kasvavat vaenulikkuse ja tagasilükkamise jõudu, mis hakkas üha enam Jeesuse ümber keema Risti tunnini välja, mil sa pidid nägema maailma Päästjat, Taaveti pärijat, Jumala Poega suremas kurjategijate vahel kui nurjunut, pilkeks seatut. Sa võtsid vastu sõna: “Naine, vaata, see on su poeg!” (Lk 19:26). Ristilt võtsid sa vastu uue missiooni. Ristilt said sa uuel viisil emaks: kõikide emaks, kes usuvad sinu pojasse Jeesusesse ja tahavad teda järgida. Valumõõk tungis läbi su südame. Kas lootus suri? Kas maailm jäi lõplikult ilma valgusest ja elamine ilma eesmärgist? Kindlasti võtsid sa sel tunnil oma sisimas uuesti kuulda ingli sõna, millega ta sulle vastas siis, kui sa ehmusid tõotuse hetkel – “Ära karda, Maarja!” (Lk 1:30). Kui sageli oli Issand, sinu poeg, ütelnud sedasama oma jüngritele – ärge kartke! Kolgata ööl kuulsid sa oma südames uuesti neid sõnu. Enne reetmise tundi oli ta oma jüngritele ütelnud: “Olge julged: mina olen maailma ära võitnud” (Jh 16:33). “Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks” (Jh 14:27). “Ära karda, Maarja!” Sel tunnil Naatsaretis oli ingel sulle ka ütelnud: “Tema valitsusele ei tule lõppu” (Lk 1:33). Kas lõpp tuli juba enne algust? Ei, risti juures said sa Jeesuse enda ütlemise peale usklikele emaks. Selles usus, mis oli ka Vaikse Laupäeva pimeduses lootuse kindlus, läksid sa vastu Ülestõusmise hommikule. Ülestõusmise rõõm puudutas su südant ja viis sind uuesti kokku jüngritega, kellest pidi usus saama Jeesuse perekond. Nii olid sa usklike kogukonna keskel, kes palusid Jeesuse Taevamineku järel ühel meelel Püha Vaimu andi (vt Ap 1:14), mille nad saidki Nelipühil. Jeesuse “Riik” oli teistsugune, kui inimesed olid osanud ette kujutada. See algas selsamal tunnil ja sellele ei tule lõppu. Nii jääd sa jüngrite keskele kui nende Ema, lootuse Ema. Püha Maarja, Jumala Ema, meie Ema, õpeta meid koos endaga uskuma,
lootma, armastama. Näita meile teed tema Riiki. Mere Täht, anna meile valgust ja juhi meid meie teel!

Kirja pandud Roomas, Püha Peetruse basiilikas, 30. novembril, püha apostel Andrease pühal, aastal 2007, minu pontifikaadi kolmandal aastal.

BENEDICTUS PP. XVI

---

Viited

[1] Corpus Inscriptionum Latinarum VI, nr 26003.

[2] Poem. dogm., V, 53–64: PG 37, 428–429.

[3] Katoliku Kiriku Katekismus, 1817–1821.

[4] Summa Theologiae, II–IIae, q. 4, a. 1.

[5] H. Köster, ThWNT, VIII (1969), 585.

[6] De excessu fratris sui Satyri, II, 47: CSEL 73, 274.

[7] Ibid., II, 46: CSEL 73, 273.

[8] Ep. 130 Ad Probam 14, 25–15, 28: CSEL 44, 68?73.

[9] Katoliku Kiriku Katekismus, 1025.

[10] Jean Giono, Les vraies richesses, 1936, Préface, Paris 1992, 18–20; viidatuna teoses: Henri de Lubac, Catholicisme. Aspects sociaux du dogme, Paris 1983, VII.

[11] Ep. 130 Ad Probam 13, 24: CSEL 44, 67.

[12] Sententiae III, 118, teoses Bernhard von Clairvaux, toim: G.B. Winkler, IV, 686.

[13] Ibid., III, 71, 470–473.

[14] Novum Organum I, 117.

[15] Ibid., I, 129.

[16] New Atlantis.

[17] Teoses Werke IV, toim. W. Weischedel (1956), 777.

[18] I. Kant, Das Ende aller Dinge, teoses: Werke VI, toim. W. Weischedel (1964), 190.

[19] Kapitel über die Liebe, Centuria I, 1: PG 90, 965.

[20] Ibid., PG 90, 962–966.

[21] Conf. X 43, 70: CSEL 33, 279.

[22] Sermo 340, 3: PL 38, 1484; vt F. van der Meer, Augustinus der Seelsorger (1951), 318.

[23] Sermo 339, 4: PL 38, 1481.

[24] Conf. X, 43, 69: CSEL 33, 279.

[25] Katoliku Kiriku Katekismus, 2657.

[26] In I Joannis 4, 6: PL 35, 2008jj.

[27] Hoffnung, die uns trägt, Freiburg 2001, 121jj.

[28] Tunnipalved, lugemised, 24. november.

[29] Sermones in Cant., Serm. 26, 5, teoses: Bernhard von Clairvaux, toim. G. B. Winkler, V, 394.

[30] Negative Dialektik (1966), kolmas osa, III, 11, teoses: Gesammelte Schriften, VI, Frankfurt am Main 1973, 395.

[31] Ibid., teine osa, 207.

[32] DS 806.

[33] Katoliku Kiriku Katekismus, 988–1004.

[34] Ibid., 1040.

[35] Tractatus super Psalmos, Ps 127, 1?3: CSEL 22, 628–630.

[36] Gorgias 525a–526c.

[37] Katoliku Kiriku Katekismus, 1033–1037.

[38] Ibid., 1023–1029.

[39] Ibid., 1030–1032.

[40] Iibid., 1032

Comments are closed.