Franciscus (valitseb alates 2013)

Benedictus XVI (valitses 2005-2013)

Püha Johannes Paulus II (valitses 1978-2005)

Johannes Paulus I (valitses 26.08.1978-28.09.1978)

Paulus VI (valitses 1963-1978)

Püha Johannes XXIII (valitses 1958-1963)

Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 Sotto il Monte külas Bergamo provintsis Itaalia Lombardias renditalunike peres. Ta sündis neljandana perekonna 13 lapsest. 1904 kaitses Roncalli doktorikraadi teoloogias ja pühitseti preestriks. Järgmisel aastal määras Bergamo piiskop Giacomo Radini-Tedeschi ta oma sekretäriks. Selles ametis töötas Roncalli piiskopi surmani 1914. aastal, pidade ühtlasi loenguid Bergamo seminaris. I Maailmasõja ajal teenis Roncalli Itaalia Kuningliku Armee meditsiinikorpuses seersandina. Pärast sõda nimetati seminari vaimulikuks juhendajaks. 1921 määras Benedictus XV ta Usulevitamise Ühingu Itaalia-poolseks presidendiks ja 1925 otsustas Pius XI nimetada ta apostellikuks visitaatoriks Bulgaariasse ning 1935 apostellikuks delegaadiks Türki ja Kreekasse. Ühtlasi konsekreeriti Roncalli Areopolise (Kreeka) titulaarpiiskopiks. Delegaadi-ametis aitas Roncalli tuhandeid juute pääseda hukkamisest. 1944 määras Pius XII ta nuntsiuseks Prantsusmaale.

1953 nimetas Pius XII Roncalli Veneetsia patriarhiks ja ülendas ta Santa-Prisca kardinal-preestri seisusesse. Pius XII surma järel valiti Roncalli 1958 paavstiks ja ta võttis paavstinimeks Johannes XXIII. Nime “Johannes” polnud paavstid kasutanud juba 500 aastat segaduse tõttu, mis kaasnes paavstide numeratsiooniga. Nimelt puudub paavstide nimekirjas Johannes XX ja Johannes XXIII nime kandis ka antipaavst kodanikunimega Baldassarre Cossa.

Johannes XXIII olulisimaks sammuks sai Vatikani Teise Kirikukogu (1962-1965) kokkukutsumine, mille ülesande ta formuleeris oma sissejuhatavas kõnes järgmiselt: “Üleilmse Kirikukogu peamine püüdlus on see: et kristliku tõe püha pärandit kaitsta ja suurema tõhususega selgitada.”

Kiriku sotsiaaldoktriini käsitlevad Johannes XXIII apostellikud ringkirjad Mater et magistra (1961), kristluse ja progressi seostest, ning Pacem in terris (1963), rahust tões, õigluses, armastuses ja vabaduses.

Johannes XXIII suri maovähki 3. juunil 1963, pärast 4 aastat ja 7 kuud kestnud pontifikaati. 27. aprillil 2014 kuulutas paavst Franciscus paavstid Johannes XXIII ja Johannes Paulus II pühaks.

Pius XII (valitses 1939-1958)

Kodanikunimega Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli sündis 2. märtsil 1876 Roomas rohkem kui kaks sajandit Kiriku teenistuses olnud nn. kirikuaadli (nn. “musta aadli”) perekonnas. Tema isa teenis Vatikani advokaadina ja ootas ka pojalt juristi karjääri, kuid Eugenio valis vaimuliku kutsumuse.

Pärast Gregoriuse Paavstliku Ülikooli lõpetamist Roomas 1899. a. pühitseti Eugenio Pacelli preestriks. 1901 määrast Leo XIII ta tööle Vatikani Riigisekretariaati, kus ta töötas nelja paavsti ajal. See töö võimaldas tal mitmeid rahvusvahelisi lähetusi täites tundma õppida rahvusvahelist olukorda ja saada väljapaistvaks riigitegelaseks.

1917. a. pühitses Benedictus XV ta Sardi titulaarpiiskopiks ja määras apostellikuks nuntsiuseks esmalt Baierimaale ja 1920 Saksamaale, kuhu ta jäi kogu sõjajärgse Weimari vabariigi rahutuks perioodiks. 16. detsembril 1929 tõstis Pius XI Eugenio Pacelli kardinaliseisusesse ja 7. veebruaril 1930 nimetas ta Vatikani riigisekretäriks. Tema teeneks jäi konkordaatide sõlmimine kümnete riikidega (sh ka Saksamaaga, mida Hitler ei suvatsenud järgida), Pius XI entsüklikates kajastuva Kiriku seisukoha väljatöötamine natsionaalsotsialismi ja kommunismi totalitaarsete ideoloogiate suhtes ning Kiriku aktiivne tegevus rahvusvahelisel areenil.

Pärast Pius XI surma 10. veebruaril 1939 2. märtsil alanud konklaavil valiti kardinal Pacelli esimesel päeval juba kolmandas hääletusvoorus paavstiks, mis kujutab endast kõige kiiremat paavstivalikut kirikuajaloos. Märgiks Pius XI töö jätkamisest võttis ta endale paavstinimeks Pius XII.

Oma avaentsüklikas Summi Pontificatus (20. oktoober 1939) visandab Pius XII oma pontifikaadi peajooned, kinnitab inimühiskonna ühtsust Jumala loomis- ja lunastustöö alusel ja mõistab hukka ühe rassi, kultuuri või riigi ülimuslikkust kinnitavad totalitaarsed ideoloogiad. Selles entsüklikas visandatud programmi teostas Pius XII järjekindlalt ka Teise Maailmasõja ajal, mil Kirik viibis Vatikani neutraliteedist hoolimata Hitleri-Saksamaa liitlase Mussolini surve ja 1943. a.-st Hitleri vägede okupatsiooni tõttu Roomas keerulises olukorras. Pärast sõda kritiseeris Pius XII otsustavalt ka kommunismi kuritegelikku loomust ja tegusid.

Pius XII taotles Kiriku juhtimise muutmist rahvusvahelisemaks ning nimetas kardinalideks ja Rooma kuuria kongregatsioonide juhtideks mitmeid piiskoppe väljaspoolt Itaaliat ja Euroopat. Tema pontifikaadi ajale langeb kohaliku vaimulikkonna ja episkopaadi väljakujunemine paljudes Aafrika ja Aasia misjonimaades. Vaimulikkonna ettevalmistamisel käskis ta rohkem tähelepanu pöörata kaasaegsete sotsiaalsete ja psühholoogiliste teaduste tundmaõppimisele. Seoses Roomaga ühenduses olevate Ida kirikutega reformis ta nende kanoonilise õiguse ja andis neile liturgiliselt ja õiguslikult laia autonoomia.

Liturgiat käsitleva entsüklika Mediator Dei (1947) avaldamise järel viis Pius XII läbi mitmed liturgiat puudutavad reformid: õhtu-missade sisseviimine, euharistilise paastu lühendamine, rahvuskeelte laiem kasutamine, liturgiliste rubriikide ja kalendri lihtsustamine, ning kõige olulisemana Suure Nädala liturgia reform (mis sisaldas muuhulgas ka Ülestõusmise Vigiili taastamise).

Pius XII õpetus sisaldub 41-s entsüklikas ja enam kui 1000-s pöördumises ja ettekandes (sh ka raadiokõned avalikkusele). Tema olulisimaks õpetuslikuks aktiks jääb Püha Neitsi Maarja ihuliku Taevassevõtmise dogma väljakuulutamine apostelliku konstitutsiooniga Munificentissimus Deus (1. september 1950). 31. oktoobril 1942 pühitses ta Fatima Jumalaema sõnumi mõjul terve maailma Maarja Patusüüta Südamele. Entsüklikatest väärib peale mainitud Mediator Dei äramärkimist entsüklika Divino afflante Spiritu (1943), mis käsitleb Pühakirja jumalikku inspiratsiooni, piibliuuringuid ja teoloogia õpetamist, Mystici Corporis Christi (1943) Kiriku üleloomulikust päritolust ja olemusest Kristuse Müstilise Ihuna. Pius X Pascendi antimodernistlikku liini jätkavas entsüklikas Humani generis (1950) mõistis ta hukka mitmed neomodernistlikud teooriad, sh inimese päritolu kohta evolutsiooniteooria kohaselt. Peale Pius XII entsüklikate omavad suurt õpetuslikku väärtust ka tema põhjalikult ettevalmistatud raadiokõned ja pöördumised mitmesuguste tähtsate kiriklike sündmuste ja kokkutulekute puhul, mis on avaldatud AAS–s ja mitmetes paavstliku õpetuse kogumikes.

Pius XII suri 9. oktoobril 1958 paavstlikus suveresidentsis Castel Gandolfos.

Pius XII kanonisatsiooniprotsessi avas Paulus VI 18. novembril 1965. 19. detsembril 2009 kuulutas Benedictus XVI ta auväärseks (venerabilis), mis on viimane samm teel beatifikatsioonile.

Pius XI (valitses 1922-1939)

Kodanikunimega Ambrogio Damiano Achille Ratti sündis 31. mail 1857 siiditöösturi pojana Desio linnas Milano lähedal. Ta õppis kirikukoolides Sevesos ja Monzas, lõpetas gümnaasiumi Milanos ja astus vaimulikku seminari. Pühitseti preestriks 1879, seejärel jätkas õpinguid Rooma paavstlikes ülikoolides, kus saavutas kolm doktorikraadi teoloogias, filosoofias ja kanoonilises õiguses. 1882 pöördus tagasi Milanosse, kus aastail 1888-1914 töötas Ambrosiuse Raamatukogus, 1907. a.-st selle prefektina. 1914 määrati ta Vatikani Raamatukogu prefektiks.

1918 määras Benedictus XV ta apostellikuks visitaatoriks Poolasse ja pärast Poola iseseisvumist apostellikuks nuntsiuseks. Pühitseti Lepanto titulaarpiiskopiks Varssavi katedraalis 1919. a. 1921 määras Benedictus XV Ambrogio Ratti Milano peapiiskopiks ja tõstis ta kardinaliseisusesse. Lühikese aja jooksul tõestas ta ennast Milanos energilise ja pastoraalselt uuendusliku piiskopina. Pärast Benedictus XV surma valiti ta 6. veebruaril 1922 kompromisskandidaadina paavstiks. Paavstinimega Pius XI valis oma mottoks “Kristuse rahu Kristuse kuningriigis”, tõlgendades seda Kiriku ja kristlaste aktiivse osalusena ühiskondlikus elus.

Pius XI tõestas end suure õpetlasena, Kiriku süstemaatilise õpetuse kullafondi kuuluvate entsüklikate autorina. Nende hulka kuuluvad tema esimene entsüklika Ubi arcano Dei (23. XII 1922) Kristuse rahust Kristuse kuningriigis, Quas primas (1925) Kristus-Kuninga ühiskondlikust valitsemisest
ja Kristus-Kuninga liturgilise püha sisseseadmisest, Mortalium animos (1928) Kiriku ühtsusest ja tõelisest ning vale-okumenismist, Divini illius magistri (1929) kristlikust kasvatusest, Casti connubii (1930) kristlikust abielust; Quadragesimo anno (1931) Kiriku sotsiaaldoktriinist, samuti vastavalt natsionaalsotsialismi ja kommunismi ideoloogiaid hukkamõistvad Mit brennender Sorge (1937) ning Divini Redemptoris (1937). Tema teoloogiline mõte on tugevalt keskendunud Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemise ideele.

Pius XI polnud mitte ainult õpetlane, vaid ka tugeva tahtejõuga diplomaat ja administraator, kes eelistas võimalikult palju probleeme lahendada isiklikult. 1929 sõlmis ta konkordaadi Itaalia kuningriigiga, mille alusel asutati Vatikani linnriik ja vastukaaluks tunnistati Roomat Itaalia pealinnana. Ta kanoniseeris hulga populaarseid uusaegseid pühakuid (p. Giovanni Bosco, p. Theresia Lisieux’st) ning kuulutas p. Albertus Magnuse, p. Petrus Canisiuse, p. Risti Johannese ja p. Robert Bellarminuse Kiriku Doktoriteks, toetas tugevalt ka Katoliikliku Aktsiooni tegevust, ning edendas katoliku misjonitegevust üle terve maailma, hoolitsedes misjonimaade kohaliku rahva seast pärit vaimulikkonna kasvatamise eest. Pius XI asutas Paavstliku Teaduste Akadeemia (1936), reorganiseeris Vatikani Raamatukogu ja Vatikani arhiivide juhatamise, avas need uurijatele ning reformis apostelliku konstitutsiooniga Deus scientiarum (1931) vaimulikkonna harimise.

Pius XI suri 10. veebruaril 1939 südameataki tagajärjel.

Benedictus XV (valitses 1914- 1922)

Kodanikunimega Giacomo Paolo Giovanni Battista della Chiesa sündis Genua eeslinnas Peglis markii Giuseppe della Chiesa pojana 21. novembril 1854. Isa ei nõustunud poja sooviga õppida preestriks enne kui ta oli lõpetanud ülikooliõpingud tsiviilõiguses saavutatud doktorikraadiga. Vaimulikuks asus ta õppima Rooma, esmalt Collegio Capranicasse, kus ta 1878 preestriks ordineeriti ja seejärel Paavstlikusse Kiriklikku Aadliakadeemiasse. Roomas jäi ta silma kardinal Rampollale, hilisemale Vatikani riigisekretärile, kes tegi ta oma sekretäriks ja juhtis diplomaatilise karjääri radadele Riigisekretariaadis. 1907. otsustas p. Pius X määrata ta Bologna peapiiskopiks ja jagas talle ise piiskopipühitsuse. Kardinaliseisusesse tõsteti ta siiski alles 1914.

Pius X surma järel 20. augustil 1914 valiti alles kolm kuud tagasi kardinaliks saanud Giuseppe della Chiesa paavstiks. See oli selgitatav kardinalide sooviga leida poliitiliselt rahutul ajastul paavstiks diplomaatilise kogemusega isik.

Tema pontifikaadi algus langes Esimese Maailmasõja ajale ja oli märgistatud püsivatest püüdlustest sõda lõpetada. Kahjuks maailmapoliitika kujundamises kõikide sõja osapoolte suhtes erapooletu paavstiga ei arvestatud, mistõttu jäi paavstile üle ainult organiseerida mitmekülgset kiriklikku abi ja hingehoiuteenistust sõjaväelastele, sõjavangidele (sh vangide vahetust), haavatutele ja humanitaarabi sõjapõgenikele. Oma pontifikaadi viimastel päevadel püüdis ta leevendada näljahäda bolševistlikul Venemaal.

Erilist hoolt kandis Benedictus XV misjonitöö edendamise eest maailmas, mistõttu on ta ära teeninud „misjonipaavsti” hüüdnime. 1917. a. asutas ta Idakirikute Kongregatsiooni ja Orientalistika Instituudi. 1920 kuulutas ta Kiriku Doktoriks püha Eefremi (306-373), väljapaistva süüria teoloogi ja eksegeedi ning populaarse Maarja-palve Sub tuum praesidium autori.

Benedictus XV laiendas tava pühitseda hingedepäeval kolm missat lahkunute hingede eest terve Kiriku preestritele. 1917. a. kuulutas ta välja p. Pius X komisjoni poolt ettevalmistatud Kirikuõiguse Koodeksi.

Benedictus XVI entsüklikad (kokku 12) on erinevalt oma eelkäijatest pühendatud enamuses aktuaalsetele ühiskondlikele ja moraalsetele probleemidele nagu tema esimene Maailmasõja põhjustele ja tagajärgedele pühendatud entsüklika Ad beatissimi apostolorum (1914), või siis konkreetsetele kirikliku elu edendamise küsimustele nagu p. Hieronymuse 1500-nda surmaaastapäeva puhuks kirjutatud Spiritus Paraclitus (1920), mis käsitleb Pühakirja jumalikku inspiratsiooni ja biblioloogilisi uuringuid ja õpinguid. Benedictus XV oli ka suur Maarja-kultuse edendaja.

Benedictus XV suri gripiviirusest tulenenud tüsistustesse 22. jaanuaril 1922.

Püha Pius X (valitses 1903-1914)

Kodanikunimega Giuseppe Melchiore Sarto sündis 2. veebruaril 1835 Itaalias Veneetsia lähedal asuvas Riese linnas postiametniku ja õmblejanna vaeses perekonnas teisena kümnest lapsest.

12-aastasena sai ta Veneetsia patriarhilt seminaristipendiumi, mis võimaldas tal õppida preestriks. 1858. a. võttis Giuseppe Sarto 23 aasta vanusena vastu preestripühitsused. Ta töötas kogudusepreestrina Salvanos kuni 1875. aastani, kui ta tänu oma väljapaistvatele pastoraalsetele ja administratiivsetele võimetele määrati Treviso preestriseminari vaimulikuks isaks ja diötseesi kantsleriks. 1884 määras Leo XIII ta Mantova piiskopiks ja 1892 Veneetsia peapiiskopiks (patriarhiks) ning tõstis ta kardinaliseisusesse.

Täites üha kõrgeimaid kiriklikke ameteid, pidas Giuseppe Sarto alati meeles vaeseid, jagades suuremeelselt almuseid ja annetusi ning jättes endale väga vähe. Ta armastas sageli korrata: „Sündisin vaesena, elasin vaesena ja soovin surra vaesena”.

Pärast Leo XIII surma 1903 kogunenud konklaavil valiti Giuseppe Sarto paavstiks, võttes endale paavstinimeks Pius X. Oma pontifikaadi deviisiks võttis ta oma esimese programmilise entsüklika E supremi alusel Instaurare omnia in Christo („Uuendada kõik Kristuses”).

Pius X viis läbi mitmeid kirikuelu reforme. 1908 apostelliku konstitutsiooniga Sapienti consilio reorganiseeris ta Rooma kuuria. Ta kutsus kokku komisjoni kirikuõiguse kodifitseerimiseks, mille tulemused Kirikuõiguse Koodeksi näol kuulutas 1917. a. välja tema järeltulija Benedictus XV. Ta astus samme liturgilise muusika vallas valitseva segaduse likvideerimiseks, reformis gregooriuse koraali õpetamise ja seadis selle Liber usualise alusel peamiseks liturgilise laulu vormiks ning viis läbi Rooma Breviaari (liturgilise tunnipalve) reformi. Dekreediga Singulari quadam (1910) kutsus ta usklikke üles euharistlikule vagadusele ja sagedasemale Armulaual osalemisele ning võimaldas lastele varasemat Armulauda (umbes 7-ndast eluaastast alates, kui laps on võimeline eristama Armulauasakramenti tavalisest leivast ja usub, et võtab Armulauas vastu Kristuse). Pius X kutsus üles süvendama Piibli uurimist, asutades 1909 Roomas Paavstliku Piibliinstituudi. Pius X toetas tugevalt ka Katoliku Aktsiooni (Actio Catholica) arendamist ja tegevust.

Kiriku ajalukku on Pius X läinud eelkõige modernismi ja sellega seotud õpetuslike eksimuste hukkamõistmise ning nende vastu võitlemisega. Selle võitluse põhiliseks väljenduseks on: entsüklika Pascendi dominici gregis (1910) modernistlike eksiõpetuste analüüsi ja hukkamõistuga, motu proprio vormis apostellik kiri Sacrorum antistitum (1910) koos selles sisalduva Antimodernistliku vande nime kandva usutunnistusega, mida kuni 1967. aastani olid kohustatud pidulikult tunnistama kõik vaimulikupühitsuste kandidaadid ning kõik kiriklike avalike ametite kandjad ning paavsti poolt kinnitatud Püha Offiitsiumi kongregatsiooni dekreet Lamentabili sane (1907) ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud modernistlike eksituste loeteluga. Prantsuse piiskoppidele suunatud entsüklikaga Notre charge apostolique (1910) mõistis Pius X hukka Prantsuse ilmikkatoliiklaste liikumise Sillon põhimõtted: demokratismi, liberalismi, humanismi ja pseudo-oikumenismi, religioosse indifferentismi ning Kiriku ja riigi lahutamise (laitsismi).

Pius X suri 20. augustil 1914 paar kuud pärast Esimese Maailmasõja puhkemist selle katastroofi poolt põhjustatud murede tagajärjel.

1954. a. kuulutas paavst Pius XII Giovanni Sarto alias Pius X pidulikult pühakuks.

Leo XIII (valitses 1878-1903)

Kodanikunimega Gioacchino Vincenzo Raphaelo Aloisio Pecci sündis 2. märtsil 1810 Itaalias Rooma provintsis asuvas Carpineto linnas aadliperekonnas. Suur mõju pojale oli tema isal, kes täitis Carpineto linna nõukogu juhi ülesandeid ja omas selle ameti täitmiseks suurepäraseid diplomaatilisi võimeid, suutes lepitada vastandlikke vaateid ja huvisid ning töötada välja kokkuleppeid. Isa saatis intellektuaalselt andeka poja Gioacchino esmalt jesuiitide kolleegiumisse Viterbosse. Seejärel õppis ta Rooma Kolleegiumis ja Kirikuaadli Akadeemias. 26-aastasena kaitses ta doktoritiitlid teoloogias ja kanoonilises ning tsiviilõiguses. 1837. a. võttis ta vastu preestripühitsuse. Pärast preestripühitsusi määras paavst Gregorius XVI ta Kirikuriigi provintside administraatoriks esmalt Beneventos, seejärel Spoletos ja Perugias. Aastail 1843-1846 täitis ta apostelliku nuntsiuse kohuseid Belgias.

1846 määrati ta Perugia peapiiskopiks, kus ta valitses kuni 1877. aastani. Tema tegutsemisele piiskopina avaldas suurt mõju kodune kasvatus ja vanemate eeskuju. Ta tundis suurt vajadust aidata vaeseid, kuna lapsepõlves ümbritsesid tema kodu pidevalt abivajavad vaesed. Piiskop Pecci mõistis, et Kirik peab vastu tulema inimeste vajadustele. Oma diötseesis reformis ta preestriseminari ja selles antava hariduse tomistliku
filosoofia ja teoloogia alusel, asutas või laiendas palju vaeste, orbude ja tööliste toetamisega tegelevaid institutsioone. 1853. nimetas Pius IX ta kardinaliks.

Pius IX surma järel valiti piiskop Pecci 20. veebruaril 1878 paavstiks ja ta võttis endale nimeks Leo XIII. Teoloogias oli Leo XIII tomismi ja neoskolastika veendunud pooldaja. Leo XIII osutus ka edukaks diplomaadiks – tänu temale seadis Vatikan sisse diplomaatilised suhted Venemaa, Inglismaa, Norra ja Ameerika Ühendriikidega, ehkki tema välispoliitilist aktiivsust piiras tugevalt konflikt Itaalia riigiga Rooma pärast.

Oma pontifikaadi jooksul kirjutas ta 22 entsüklikat, mis kannavad tema sügava teoloogilise, filosoofilise ja poliitilise mõtte pitserit. Neist esimene – Inscrutabili Dei Consilio (1878) käsitles kurjuse ja sellega võitlemise kui Kiriku missiooni teemat: Tema tähtsaimate entsüklikate hulka kuuluvad Diuturnum illud igasuguse võimu jumalikust päritolust, Immortale Dei kristlikust ühiskonnakorraldusest, Libertas praestantissimum vabadusest ja selle kuritarvitamisest ning eelkõige vastusena kommunismi ja sotsialismi revolutsiooniliste ideede levikule kirjutatud Rerum novarum (1891) töö ja kapitaliga seotud sotsiaalsetest probleemidest, mis pani aluse Kiriku süstemaatilisele sotsiaaldoktriinile ja mida peetakse üheks ajaloo kõige pöördelisema iseloomuga dokumentidest.

Oma ringkirjades hoiab Leo XIII kriitilist distantsi ajastu populaarsete ideoloogiate kommunismi, sotsialismi, liberalismi, demokratismi, sekularismi ja muude ideoloogiate suhtes ning visandab katoliku usust ja loomuõigusest tuleneva tervikliku inimese- ja ühiskonnakäsitluse piirjooned, mis moodustavad katoliku õpetuse aegumatu kullafondi ja tõstavad paavstliku ringkirja selle õpetusliku vormi „kuldajastu” tasemele.

Leo XIII suri 20. juulil 1903 pärast 25 ja poole aasta pikkust pontifikaati.

Õnnis Pius IX (valitses 1846-1878)

Kodanikunimega Giovanni Maria Mastai Ferretti sündis 13. mail 1792 Senigallias, Marche maakonnas. Nooruses kannatas ta haiguse (arvatavasti epilepsia) all, millest ta Loretto Jumalaema abiga imepäraselt tervenes. Peale preestripühitsuste vastuvõtmist 1819. a. sai temast esmalt kasvatusliku instituudi Tata Giovanni rektor. 1823-1825 aitas apostellikku nuntsiust Tšiilis, seejärel oli Roomas Püha Miikaeli hospiitsiumi direktor. 1827 sai ta alles 35-aastasena Spoleto piiskopiks ja viie aasta pärast Imola piiskopiks. Piiskopina paistis ta silma innuka hoolitsusega oma diötseesi üleloomuliku ja materiaalse heaolu eest, hoolitses vaimulikkonna ja seminaristide eest, toetas kasvatuslikke ja hariduslikke ettevõtmisi ning samas praktiseeris intensiivset ja sügavamat vaimu- ja palveelu, mis keskendus Maarja ja Jeesuse Pühima Südame kultusele.

1840 tõsteti Ferretti kardinaliseisusesse ja 1846 valiti ta paavstiks. Ta võttis endale nime Pius IX.

Tema valitsemisaja jooksul, mis oli Kiriku ajaloos seni pikim, köitsid tema tähelepanu eelkõige Kirikuriigi probleemid, mille terviklikkust ta püüdis tormilisel revolutsioonide ajal säilitada, samas seda seesmiselt reformides. 1848. a. revolutsiooni ajal oli ta sunnitud Roomast lahkuma, pöördudes sinna tagasi kahe aasta pärast. 1870, kui Rooma kuulutati ühendatud Itaalia kuningriigi pealinnaks ja Kirikuriik likvideeriti, kuulutas ta ennast „Vatikani vangiks”.

Pius IX tähtsaimateks tegudeks Kirikule jäävad Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Saamise dogma väljakuulutamine 1854. a. ning 1868. a. kokkukutsutud ja 1870. a. Prantsuse-Preisi sõja käigus Itaalia kuningriigi poolt Rooma okupeerimise tõttu ennetähtaegselt katkestatud Vatikani I Kirikukogu juhtimine, millel kuulutati välja paavsti õpetusliku eksimatuse dogma. Pius IX taastas kirikliku hierarhia Inglismaal ja Hollandis, toetas katoliikluse arengut Lõuna-Ameerikas, sõlmis konkordaadid mitmeteistkümne riigiga ning astus välja Kiriku õiguste kitsendamise vastu Preisi- ja Saksamaal Kulturkampfi-kampaania ajal.

Pius IX oli esimene paavst, kes kasutas regulaarselt entsüklika vormi oma seisukohtade laialdaseks teadaandmiseks tervele Kirikule. Ta kirjutas kokku 38 entsüklikat, mis erinevalt hilisemate paavstide entsüklikatest on suhteliselt lühikesed ning keskenduvad mitte niivõrd katoliku õpetuse positiivsele vahendamisele, kuivõrd peamiselt käibivate eksimuste (liberalism, sekularism, Kiriku ja riigi lahutamine, religioosne indifferentism jne.) hukkamõistmisele. Tema tuntuim entsüklika on Quanta cura (8. XII 1864) ajastu käibivatest eksimustest koos sellele lisatud eksimuste nimekirja, Syllabusega,

Pius IX suri 7. veebruaril 1878. Paavst Pius X ajal alustati tema beatifitseerimisprotsessi. 3. septembril 2000 kuulutas paavst Johannes Paulus II ta õndsaks.

Gregorius XVI (valitses 1831-1846)

Kodanikunimega Bartolomeo Alberto Capellari sündis 18. septembril 1765 Itaalias Bellunos. 1783. aastast kuulus ta vend Mauro nime all kameduuli ordu p. Miikaeli kloostrisse Murano saarel Veneetsia lähedal. 1787 võttis ta vastu preestripühitsused, 1805 valiti Roomas asuva San Gregorio al Celio kloostri abtiks, 1823 aga kameduuli ordu kindralülemaks. 1825 anti talle kardinali seisus ning määrati Usulevitamise Kongregatsiooni (S. Congregatio pro Propaganda Fidei) prefektiks. See kongregatsioon, mille 1822 kutsus ellu Pius VII, tegeles misjonitöö toetamise ja juhtimisega maailmas.

Juba 1799. a. kirjutas Capellari töö pealkirjaga „Püha Tooli triumf”, milles ta, vastandudes 1789. a. Prantsuse revolutsioonist põhjustatud liberaalsele meelsusele, kaitses monarhiat ja paavstlikku eksimatust, kritiseeris gallikanismi ja febronianismi hereesiaid ning kuulutas Püha Tooli eelseisvat triumfi ajal, mil paavstivõim näis olevat võidetud ja kirikuvaenulikud jõud nimetasid paavst Pius VI-t „Pius Viimane”.

Peale Pius VIII surma valiti ta 50 päeva kestnud konklaavi lõpuks paavstiks ja võttis endale nime Gregorius XVI. Nagu kardinali nii ka paavstina jäi ta truuks munga tagasihoidliku eluviisile.

Gregorius XVI on Kiriku ajalukku läinud eelkõige Kiriku ja tema kuulutatud tõe kaitsjana liberalismi eksituste eest. Tema valitsemisajale langes preester Felicite de Lamennais (1782-1854) aktiivne tegevus, kes oli üks „liberaalse katoliikluse” eelkäijaid. Lamennais toetas oma liberalismi müüdile inimkonna progressist, mis ilmneb rahvaste kasvavates püüdlustes vabadusele. Selle kohaselt viibis inimkond keskajal oma imikueas ja vajas seepärast Kiriku juhtimist, XIX sajandil aga oli kasvanud juba selleni, et sellest eestkostest vabaneda. Seepärast taotles de Lamennais Kiriku ja riigi lahutamist ja väitis, et ainus, mida Kirik vajab, on vabadus. Gregorius XVI mõistis Lamennais ja sarnaste liberaalide ekslikud teooriad hukka ringkirjades Mirari vos (1832) ja Singulari nos (1834). Apostellikus ringkirjas In supremo apostolatus (1839) mõistis Gregorius XVI hukka ja kritiseeris Põhja-ja Lõuna-Ameerikas valitseva orjanduse ja orjakaubanduse.

Gregoorius XVI pontifikaadi ajal levitasid oma eksiõpetusi ka preestrid Georg Hermes (Kanti filosoofiale toetuv ratsionalistliku suunitlusega hermesjanism) ja Louis-Eugene Bautain (mõistuse võimete suhtes skeptiline ja irratsionaalne fideism). Mõlemad eksiõpetused mõistis Gregorius XVI hukka (Hermese teosed posthuumselt), sundis Bautaini oma vaadetest loobuma ning kirjutama alla õiget usku tunnistava deklaratsiooni.

Gregorius XVI püüdis leevendada Kiriku olukorda protestantismi või revolutsioonilise liberalismi mõjude all olevates maades nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal. Tema valitsemisajale langeb ka katoliikluse hoogne areng Inglismaal ja USAs ning John Henry Newmani, hilisema kardinali pöördumine anglikanismist katoliiklusesse.

Paavst Gregorius XVI suri 1. juunil 1846.